Prantsuse keelest Hasso Krull
PÄIKESEARMID
Lebades pilgu looril
nad suitsetavad liivamõtteid
see on kukkumine
ehtimine.
Viibides ilmalikus unes
nad pööravad ümber ajahetke juured.
Maa
taevaga ühel nõul
hoiab tagasi merd
annab välja vahu
pöörab ümber meie laubale tätoveeritud tähe
"Lõunakaar on rindejoon".
Ebaajastu
mille taevakiri kündis üles
kõigist mäludest kustutatud raamat:
võltsing;
lusika sisse korjatud silm
hommiku õrnalt
tapab.
KOHVIKUS
Ütlen esmalt kõik selle, mis pole veel surnud neis päikesest ja igavusest kõrbenud kehades. Puust kehades, mis ripuvad kaugete, kaassüüdlaslike tähtede küljes.
Ütlen ka vaikuse. Tohutu jää- ja lumeala. Näota territooriumi.
Sel territooriumil on kohvikud, mauri kohvikud, kohvikuterrassid. On inimeste kõrbed, kes istuvad maas, jalad risti. Teised istuvad pinkidel otsekui ooteruumis, kus pole ust ega akent. Paralleelsed pilgud uuristavad haudu sõrmedele, mis keerutavad kõhu peal või teevad tühjuses ringe.
Vaikselt kükitavad mehed. Nad annavad end päikesele, ootamata temalt midagi. Käed toetavad põlvedele, hoides pead. Mõnikord nad liigutavad veidi, et ajada ära kärbes. Teised on natuke ärevil ja paistavad midagi või kedagi ootavat. Neile öeldi, et Ta tuleb. Taevast või merest. Aga Ta tuleb. Võib-olla kargab ta välja tulest või allikast. Nad piidlevad esemeid ja suunavad mõnikord süüdistava pilgu ükskõiksetele möödujatele. Nad kratsivad selga, rinda, kõhtu ja kõhualust. Laotavad käsi. Ajavad sõrmed harali. Need käed on elanud. Need käed on loodust vorminud ja kosinud. Valusatest mälestustest paisunud käed. See oligi nende territoorium. Mehed seavad oma käed enese ette. Nad pakuvad turule oma ainsa vara, oma toitja. Käed on kaunistatud, täis kaiidiorjuse ja aja tätoveeringuid. Need ruumi vajutatud käed panevad päiksele vastu. Neile kätele peab liginema, jooma nende värvi ja jälgima tuhandeid ihusse vajutatud teeradu. Neid tuleb lugeda, deshifreerida, liita ja lahutada. Seejärel tuleb minna teispoole nahka ja kuulatada ihuliikmete üminat. Ühe hetke on käed seal. Nad tõrjuvad needuse, lammutavad saatuse ja jagavad osadeks fataalsuse. Nad on Silm. Liitsilm.
Kulunud mälu tukkumas kohvikus.
Topitakse sebsit. Nimetissõrmega tihendatakse kifi. Vaadatakse sebsit. Uuritakse seda. Süüdatakse kif. Tõmmatakse üks mahv, siis teine mahv. Hingatakse sügavalt sisse ja antakse järgmisele edasi. Talle ei jää enam mahvigi. Ta topib sebsit. Tihendab kifi nimetissõrmega. Süütab kifi. Tõmbab ühe mahvi, siis teise, siis annab järgmisele edasi.
*
Pilk liigub münditeele.
Pilk liigub lauale.
Pilk püsib. Tee jahtub. Teeklaasi ei märgata enam. Laud muutub võõraks territooriumiks. Ta omandab teised mõõtmed. Tõrjutud pilk liigub mujale ja hajub siis ühe mõtte udus. Teine mõte toob ta tagasi. Pilk peatub kärbsel. Veel üks mahv, siis jutt. Jutt liigub siia-sinna. Taandatud kõne. Alasti kõne. Lõdvestunud keha. Sõna lähtub kärbsest ja kaob kifisuitsu sisse. Lauale ilmub kool, haigla, inimeste territoorium. Sellest unistati. Sellest sosistati. Kärbes lendab ära. Järgi jääb kulunud laud, puust. Väljas puhub tuul alasti kehadele, mis täidavad Jamaa-el-Fna väljakut.
*
Kõne. Jumal. Tema prohvet. Üks koma. Sõõm teed. Käeliigutus. Rüübatav erinevus. Fataalsuse hellitused. Saatuse meeleheitlik lendutõus. Väljaravimatu surm. Surm rohelisel platool. Fataalsus lähetab kirjutatu. Veel viimane mahv kifi.
*
– Ja tervis?
Mis olekus on tervis?
Aeglane liigutus veab oma kestuse punktiirina klaasistund pilkudele.
– Tänu Kõikvõimsale Jumalale, tervis on inimene. Enamat ei peagi nõudma. Pealegi, tervis on kõik! Ilma terviseta pole sa midagi! Jumal jätab ta meile alles, kui oleme head.
Üks mesilane tiirutab teeklaasi ümber.
– Nõua Jumalalt ainult tervist. Kõik muu tuleb takkajärgi. Jumal ei suuda andestada, kui temast lahkutakse. Tuleta meelde Agadiri. Seda nuhtlust aimati ette.
Mesilane maandub klaasi külge. Niipea kui ta lont ulatab teeni, libiseb ta ja kukub magusale soisele territooriumile.
– Aeg möödub. Ta möödub meie sees. Ta möödub paremini sestpeale, kui Al Imam konfiskeeris kodanike käekellad ja peatas tornikellad. See on hea. Aeg pole meie oma. Aeg nagu kõik muugi on Jumala oma. Sestpeale kui linnast kadus aeg, ei puuduta meid enam tähed. Pealegi, misjaoks tegutseda? Mida päevaga peale hakata? Laskem tal mööduda. Ta möödub koos meiega või ilma meieta.
– Peaasi, ärge aega usaldage. Ta on äraandja!
Mesilane rabeleb selili soos. Ta võitleb ja sumiseb.
– Aga töö?
– Oh! töö on hoopis teine asi. Kes võiks keelduda töötamast?
Tee jahtub. Taevas kahvatub. Jutt liigub siia-sinna.
– Minu ajast võtab töö . . .
–- Meie ajast võtab töö . . .
Talle ulatatakse sebsi. Suits saadab juttu tihkete linikutena.
– Kuule, kas sa oled midagi kuulnud . . .
Väljas veab matuserong muula korjust.
– Ikka vangis. Ta tegi poliitikat. Tal oli kõik olemas: tervis, töö, perekond . . . Ta ei mõistnud Loojat kiita!
Teine nuuskab nina. Ta nuuskab pikalt ja kõvasti. Ninast kukub välja neli ussikest, ta peidab need taskurätikusse.
– Oh! tead, neil olid relvad. Nad peitsid need oma kehadesse.
Mesilane ei püüagi enam tõusta. Ta õõtsub alistunult tumedatel mündilehtedel.
Matuserong vallutab kohviku, lõuates: "Meie oleme Jumalaga. Me pöördume tagasi tema Linna." Välja minnes jätavad nad vedelema muula saba.
– Ka meie oleme Jumala teenrid. Aga meie ei vea korjust enda järel.
– Ühesõnaga, neil olid relvad . . .
Poiss, kohviku ettekandja, segab vahele:
– Meile jääb surnuaed ja see paradiis, mille peal tallatakse. Me kõik teeme poliitikat! Olen tüdinud sellest, et pean surema omaenda kehas. Vaadake parem kõiki neid usse, mis meie kehadest välja ronivad. Meil ei jää muud üle, kui neid toota ja süüa, et mitte nälga surra. Meile on järele jäänud ainult see muulasaba. See ongi meie saatus. See ongi meie tervis. Vaat kui kenake ta on . . . Päike ajab segi meie pääd ja kehad. Iga päev sureme natuke rohkem. Ma situn usse; ma sülitan usse; mu perseauk on täis sipelgaid. Haisen surma järele. Aeglane suremine. Pidev suremine. Ma panen põlema need laualinad, lauad, kogu selle kohviku. Lõpp. Annan alla. Annan ennast vangi. Olen süüdi. Me kõik oleme süüdi. Homme on neid tuhat, siis sada tuhat, siis miljon, siis üle miljoni . . . siis kogu maailm. Me ei mahu enam kohtuhoonesse ära. Kindlusemüürid murtakse maha. Kogu linn muutub suureks kohtuhooneks. Süüaluseid ei suudeta enam nimetada. Neil pole enam nime ega vanust . . . mitte miskit. Hea küll, jätan teile teie tervise. Küll ma näen, küll ma saan aru. Te ei saa enam kinni hoida oma hirmsat kõhulahtisust, sest nüüd tuleb laulda kooris. Aga ma luban, et võite selle keha, mis teie oma silma all lakkamatult laguneb, lämmatades teid oma haisuga, vahetada muulasaba vastu. Vaadake, taevas läheb lahti. Ta annab teile ühe musta kivi. See on needus. Meie nälja vili söestub. Meie ootuse rohi sureb. Ma ei taha olla inimene, kellele päevad teevad lõpu peale. Ma ei taha kurgupõhja poodud keelt. Kükitame siin nagu kärnkonnad, pead jalge vahel. Sunnime end nautima, imedes põlvili maas kuivi ahvinisasid. Uskusime unistuse teemantoreooli, nii nagu teisedki. Mina lähen päeva juurest ära ja tõukan silmapiiri eemale. Pööran vaikuse ümber naerulaginaks. Teadke, teie seal üleval pilvepiiril, et teie ajusisustus sulab nagu vaha päikese käes. Mina ei ole enam see sinine unistus miniatuuris. Mina ei ole üksik karje, mis mätsitakse kinni. Kuulake aeglast ja valusat betoonikisa. Pihuks ja põrmuks. Kukkumine. Maapinna teine manifest.
*
Äkki sündis terasest võra tuhandete laupadega. Must punkt, rindade epitsenter, kus hävib kogu mälu. Päikesed tõusid üles, tõkestades läbipääsu ussitanud kehadele. Pärast seda sündis napisõnaline tahe, kindla kavatsusega vaadata läbi kehad, mis võiksid ärgata ellu uuele surmale.
Kõige rohkem oli seal linde, kes rändasid luuletusest luuletusse ning panid taevale vastu, kandes oma tiiva all granaate. Nende laul valis oma kodumaaks meie territooriumi. Nende laul meenutab paljast kõhtu varasel hommikutunnil. See meenutab puude und. See meenutab taganevat kevadet. Asjatut kevadet.
*
– See luuletaja on hull! temas elavad zhnunnid! ta on vanavaime täis!
– Riputagu see jumalajutt endale kaela . . .
Talle ulatatakse üks lehekülg Koraanist, talisman, mis peab kaitsma õõnestavate ideede ja kiusatuste eest.
Kinniseotud luuletaja ootab kohviku nurgas. Kifisuits ajab ta meele sassi, ta pilk hälbib ja ta lämbub vaikimisse.
Keha avaneb ja sealt pääseb välja luuletus.
Keha sulgub taas ja osutab sõrmega tänavale, mis sündis tema hullusest.
Imaam kutsub palvusele papist tuletorni otsas, mille püstitas Paramount, et vändata üht filmi mereröövlitest. Selle kutse peale lahkuvad inimesed väljakult ja kohvikutest. Nad jätavad imaami üksi ja improviseerivad oma esimese miitingu suure moshee õuel.
ASILAH: MEREVAHU AJAL
Valgus vaevas kaua mu mälu
olin tükkidena liivateradel
tintkeha
hommikusavi võimuses
neitsiadru võimuses
päev
võtab linnakividelt
naeru
kinnastega ära
*
Alasti päev
heljumas
kivi ja koidiku vahel
kõrgel
keset lapse üksindust
kes elab gasellis
ja unustab õpitud une
*
Uus päev riivab laineid
lakub uinunud kalurite säärikuid
lükkab kõrvale töö rakkus käed
ta unistab leivategija-tüdrukute paljastest rindadest
ja taganeb taevasse
kus haavatud lapsed
otsivad tuld
*
Teeklaas punutud matil
tuul toob kaasa sinise pilve
mis eksis metsa
vanad räägivad möödunud ajast
noored räägivad vähe
suitsetavad ja naeravad
taevas kaugeneb liivadest
*
Punapäised
tüdrukud
ootavad
hing loori all
nad loevad merepiiri
valge unepurje taga
linnamüür ja liivade lõhnad
piki põhjatuule
siniseid meandreid
värvukesed
eksivad ära
nende kannatlikult palmitud juustesse
*
Lapsed maa armukesed
käivad paljajalu niiskel savil
saatus joonistati
rändlinnu tiivale
taamal
kummardab päev
et pühkida ära vaesus
ja korjata üles surma kuivad viigimarjad
*
Pööran linnale selja
ja kõnelen merega
tagasipöördunud hääl
nagu laine
mereäärne risu kannab ikka
hulkuvate mälestuste arme
tuleb vaht ja jätab soola ankru külge
orvukeste hirmuks
*
Linn suleb väravad üle
tohutu laubaga laste
saiapoisid
kingaviksijad
parkimisplatside valvurid
hallis habemes naer
haavad taevas
mis kattub purjus lindudega
et unustada tuuled
mis on tulnud puuderdama viletsust
ja võtma tüdrukuid kes kaevavad välja oma soojad südamed
pidin
püherdama koos oma müüridega suvepurjes
valges või punases surilinas
tahtmata enam toita
pimedaid kaameleid
kes sündisid
imelikust õnnetusest
et meenutada mulle
mu sündi hulkurina
*
Ta läks pere juurest ära
laskis habemel kasvada
ja täitis oma üksinduse kivide ja uduga
Ta jõudis kõrbe
pea surilinasse mässitud
veri voolanud
okupeeritud maale
Ta ei olnud
kangelane ega märter
ta oli
haava kodanik
*
Linastes rüüdes naiste rongkäik
toob apelsine, oliive, viigimarju ja suhkrut
mehele keda ei ole
kes läks kaugele külma ja üksindusse
kaevandama sütt ja aega
niiskest pimedusest
*
Surm püssitoru otsas
karjega tükkideks
raiutud linn
mees hullu hobuse seljas
äratab rasked kivid
keegi ei saa ümber pöörata keha
mis kukkus
seljaga merre
*
Paadi kõrval möödub aeg
liiv lakub paati
vanad kalurid
"mozhahhidiinid"
kuulatavad tuult mis lööb lõhki nende haavad
teised
nimetavad soola
mille pilved jätsid
terrassidele kus on käinud talv
kes ütleb surm
meetilga sees
*
Päev sai läbi
kala tuli koju
paat läks merele
väikesed päikesed eemalduvad
suur klaas teed
teeb lauba ja käed jälle soojaks
alasti sõnad
vaadatakse merele
ja räägitakse tulevikust
mängitakse kaarte
suitsetatakse mõnd mõtet
kassid tirivad sinitaevast
enam ei vaadata merele
vaadatakse televiisorit
MANDLIPUUD SURID HAAVADESSE
Pärast araabia elanikkonna väljaajamist hävitas Iisrael Rafah-läbipääsu küla Kirde-Siinais. Üks külamees kirjutab oma pojale.
Mu poeg,
päev peatus mu näo kurdudes, kui nende hall ja verine masin meie kodust üle sõitis. See suur kohutav vanker avab oma lõuad, et neelata see pisku, mis meile järele on jäänud: lapike maad, katus ja kolm mandlipuud. See masin müriseb, särab päikese käes ja puhkeb laginal naerma, võidutsedes väikeste habraste metslillede kohal, mis püüdsid pead tõsta. Nägin, kuidas tema maaverest kollased hambad murdusid liivakuhjas. Õrn tuulehoog kandis puujuured ära. Taevas tuli alla ja korjas nad üles; ma koguni usun, et nad elavad nüüd ühel kangekaelsel pilvekesel, mis ei jäta meid enam, sestpeale kui oleme ilma katuse ja kodumaata. Su väike vend jooksis tihedasse tolmupilve, et päästa su kooliraamatud. Meil oli hirm. Masin ei saanud teda neelatud.
Haavatud maana, alandatud puudena tardusime paigale, meie kõik kolm: meie sisse oli asunud ootamatu surm. Üks osa meis endis oli mõrvatud, vististi kõige suurem osa; nad lihtsalt kiskusid selle meie seest välja, hommikul vara. Meie jäime rahulikuks; nad rebisid lahti meie haavad ja me jõime oma surma. Surmal on taimemehla maik; su ema ütleb, et ta on jasmiini lõhnaga. Orvulinnukese kutsel avanes taevas ja me märkasime valgusest surnukeha, mida kattis värske veri. Päike vappus sel päeval, sest külm ülekohus kündis oma vaod meie maale ja kehadele.
Meie tähtedest torgitud mälul ei olnud enam linnamüüri: ta jäi rasedaks värsketest haavadest. Aastal 1948 polnud sina veel sündinud. Sõda käis üle meie põldude. Oliivipuu oli paljaks põlenud. Meie saatust tumestas meeleheide, kuid selles oli lootuse raevu. Mõned läksid ära, kaasas ainult telk, mõned surid.
Mu poeg, praegu me ei tea, kus sa oled. Aga kus sa ka ei oleks, tea seda, et meie ei ole kurvad. Meile räägitakse, et meie maju pole vaja ja meie mandlipuud on naeruväärsed. Meile räägitakse, et sellesse kohta kerkib linn, uus ja moodne. Selles linnas on ilusad puiesteed, seal sõidavad autod ja autobussid. Ta ulatab kuni Vahemereni ja tema nimeks saab Yamit. Nende täiustatud masinad muudkui liginevad. Meie naabritele anti rohelised kaardid. Nad võivad veel mõne päeva kodus olla. Tead, see väike Abou-Chanari küla hävitati ka ära. Hall verine masin muudkui ligineb. Meile räägitakse, et meil tuleb teha ruumi inimeste jaoks, kes tulevad väga kaugelt -- Venemaalt tulnud juutide jaoks, mu poeg.
Meie kandam on kerge: kotike jahu ja pisut oliive. Pikne võib tulla. Ta muserdab vaid liiva, milles turritavad katkised kivid ja murtud põõsad. Ta langeb tühjusesse, kus teda kägistavad viha ussid. Saad sa aru, mu poeg, nad tahavad, et selle maa lapsed tuleksid tööle "uute omanike" juurde! See oli ainuke kord, kui ma nutsin. Tean, et sulle ei meeldi pisarad; anna andeks, kui nad mul voolasid. Aga häbi kogunes mu kehasse justnagu kivid, justnagu päevad, justnagu palved.
Näen sinu laubal meie maad, mida on rappinud väikesi sisalikke lömastav teras -- näen teda seal justkui üht tähte, justkui üht tungivat unistust, mis toob meid jälle kokku. Kõigi asjade nimed muutuvad. Metalline käsi kustutab kirjad meie kehadel. Puude juured on tunnistajaks. Meil pole vaja mälestusmärki. Meie mälu on peotäis liiva, mis heljub valguses. Ta on üleval kõrgel su sõrmede vahel. Suudleme sind, kus sa ka ei oleks.
sisu