Saksa keelest Erki Lind
KORNET CHRISTOPH RILKE ARMASTUS JA SURM
"...24. novembril 1663 anti Otto von Rilkele / Langenau / Gränitzi ja Ziegra / tema Ungaris langenud vennast Christophist mahajäänud osa Linda mõisast lääniks; kuid ta pidi välja andma klausli / mille järgi läänistamine on tühine ja kehtetu / juhul, kui ta vend Christoph (kes kaasatoodud surmatunnistuse järgi kornetina vabahärra von Pirovano kompaniis keiserl. Austria Heysteri ratsaväe rügemendis... hukkunud oli) tagasi pöördub..."
Ratsutada, ratsutada, ratsutada, läbi päeva, läbi öö, läbi päeva.
Ratsutada, ratsutada, ratsutada.
Julgus on nii raugenud ja igatsus nii suureks kasvanud. Mägesid ei ole enam, ainult mõni üksik puu. Mitte miski ei raatsi tärgata. Võõrad onnid kükitavad januselt umbekasvanud kaevude ääres. Ei ühtki torni. Ja kogu aeg üks ja seesama pilt. Kaks silma on ülearu. Ainult vahel öösiti tundub tee õige olevat. Võib-olla läheme öösel selle jupi maad tagasi, mis me võõra päikese all vaevaliselt võitnud olime? Võimalik. Päike on raske nagu meie juures südasuvel. Aga suvel me ju teele asusimegi. Naiste kleidid helendasid rohelusest veel kaua. Ja nüüd ratsutame me edasi. Järelikult peab sügis olema. Vähemalt seal, kus kurvad naised meie peale mõtlevad.
Langenaulane nihutab end sadulas ja ütleb: "Härra markii..."
Alguses rääkis ja naeris tema naaber, väike peen prantslane, kolm päeva järjest. Nüüd ei mõika ta enam midagi. Ta on nagu laps, kes tahab magada. Tolm lasub ta peenel valgel pitskrael; ta ei märka seda. Aeglaselt närtsib ta oma sametises sadulas.
Aga langenaulane naeratab ja ütleb: "Teil on omapärased silmad, härra markii. Kindlasti olete oma ema nägu – "
Selle peale puhkeb väike prantslane veelkord õide ja pühib puhtaks oma krae ja on nagu uus.
Keegi jutustab oma emast. Ilmselt keegi sakslane. Valjult ja aeglaselt seab ta sõnu. Nagu tüdruk, kes lilli põimib, sobitab ta mõtlikult üht lille teisega teadmata veel, mis sellest välja tuleb –: just nii sätib ta oma sõnu. Rõõmust? Kannatusest? Kõik kuulavad. Isegi sülitamine jäetakse järgi. Sest nad on ju auväärsed härrad, kes teavad, mis on sünnis. Ja needki, kes selles trobikonnas saksa keelt ei oska, hakkavad järsku aru saama, mõistes üksikuid sõnu: "Õhtuti" ... "Kui ma väike olin..."
Seal on nad kõik omavahel lähedased, need isandad, kes tulevad Prantsusmaalt ja Burgundiast, Madalmaadest, Kärnteni orgudest, Böömi linnustest ja keiser Leopoldi juurest. Sest seda, millest jutustab üks, on läbi elanud ka kõik teised ja täpselt samamoodi. Justkui oleks olemas ainult üks ema...
Nii ratsutataksegi õhtusse, mingisugusesse õhtusse. Taas vaikitakse, kuigi enda sees kantakse helgeid sõnu. Siis võtab markii kiivri peast. Tema tumedad juuksed on pehmed, ja kui ta pea langetab, lauglevad nad naiselikult tema kaelale. Nüüd märkab ka langenaulane: eemal sirutub miski hiilgavasse kõrgusse, midagi saledat ja tumedat. Üksik poollagunenud sammas... Ja hiljem, kui nad tast juba ammu möödas on, torkab talle pähe, et see oli Madonna.
Vahtkonnalõke. Selle ümber istutakse ja oodatakse. Oodatakse, et keegi laulaks. Aga kõik on nii väsinud. Punane valgus on raske. Ta lebab tolmustel kingadel. Ta ronib üles põlvedeni, vaatab ristatud käte sisse. Tal pole tiibu. Näod on pimedas. Sellest hoolimata helendavad väikese prantslase silmad viivuks omaenda valgusest. Ta suudles ühte väikest roosi ja nüüd tohib see ta rinnal edasi närtsida. Langenaulane nägi seda, kuivõrd ta ei saanud sõba silmale. Ta mõtleb: Minul ei ole ühtegi roosi, mitte ühtegi.
Siis ta laulab. Ja see on üks vana ja kurb laul, mida tüdrukud kodus põldude peal laulavad, sügisel, kui lõikusaeg lõppema hakkab.
Ütleb väike markii: "Teie olete vist väga noor, härra?"
Ja langenaulane, pooleldi kurvalt ja pooleldi trotslikult: "Kaheksateist." Seejärel nad vaikivad.
Hiljem küsib prantslane: "On teil pruut, kes teid kodus ootab, härra junkur?"
"Aga teil?" küsib langenaulane vastu.
"On küll, blond nagu Teiegi."
Ja nad vaikivad taas, kuni sakslane hüüatab: "Aga miks, kirevase päralt, miks Te siis istute siin hobuse seljas ja ratsutate läbi selle mürgise maa türgi koerte vastu?"
Markii naeratab. "Et tagasi pöörduda."
Ja langenaulane muutub kurvaks. Ta mõtleb blondile tüdrukule, kellega ta mängis. Metsikuid mänge. Ja tahab koju, ainult üheks silmapilguks, ainult nii kauaks, et jõuaks öelda: "Magdalena, – miks ma ikka selline olin, palun anna andeks!"
Mismoodi – olin? mõtleb noor isand. – Ja nad on kaugel.
Ükskord – hommikul – ilmus välja üks ratsanik, ja siis teine, neljas, kümnes. Üleni raudrüüdes, suured. Ja nende järel tuhandeid: sõjavägi.
On aeg lahkuda.
"Pöörduge õnnelikult koju tagasi, markii. – "
"Neitsi Maarja kaitseb Teid, härra junkur."
Aga nad ei suuda lahku minna. Korraga on nad sõbrad, vennad. Neil on teineteisele aina rohkem usaldada; sest nad tunnevad teineteist juba nii hästi. Nad kõhklevad. Nende ümber on rutt ja kabjalöögid. Siis tõmbab markii paremast käest suure kinda. Ta võtab välja väikse roosi, murrab sealt ühe lehe. Justkui murraks hostiat.
"See hoiab teid ohu eest. Elage hästi." Langenaulane on hämmastunud. Pikalt vaatab ta prantslasele järele. Siis pistab ta võõra lehekese oma sõdurikuue hõlma alla. Ja see kerkib ja vaob tema südame lainetes. Sarvehüüd. Junkur ratsutab sõjaväe poole. Ta naeratab nukralt: teda kaitseb võõras naine.
Päev moonavoorus. Kirumine, värvid, naer –:sellest pimeneb maa. Joostes tulevad kirevad poisid. Kaklemine ja karjumine. Tulevad libud, kelle voogavatel juustel on purpursed kübarad. Nad lehvitavad. Tulevad sulased, raudmustad nagu rändav öö. Haaravad libudest nii kuumalt, et neil riided rebenevad. Tõukavad nad tünniservale. Ja tünnid ärkavad nende rutakate käte metsikust vastupanust, nad mürisevad just nagu unes, mürisevad –. Ja õhtuti hoitakse nende peal kummalisi laternaid: vein, hiilgus raudsetes kiivrites. Vein? Või veri? – Kes oskaks öelda?
Viimaks Sporki ees. Tema kimli kõrval kõrgub krahv. Tema pikkadel juustel on raua helk.
Langenaulane ei küsi midagi. Ta tunneb kindrali ära, hüppab ratsu seljast maha ja kummardub tolmupilve sees. Tal on kaasas kiri, mis teda krahvile soovitama peaks. Krahv aga käsib: "Loe mulle see kritseldis ette." Ja ta huuled ei liikunud. Selleks pole tal neid tarvis; vandumiseks kõlbavad nad küll. Mis veel üle jääb, seda ütleb parem käsi. Ja punkt. Seda on tast näha. Noor isand on ammu läbi. Ta ei tea enam, kus ta seisab. Spork on kõikjal. Isegi taevast pole enam. Siis ütleb Spork, see suur kindral:
"Kornet."
Ja seda on juba palju.
Kompanii asub teispool Raabi. Langenaulane ratsutab sinna, üksinda. Tasandik. Õhtu. Läbi tolmu kiiskab sadulakard. Ja siis tõuseb kuu. Ta näeb seda oma kätel.
Ta näeb und.
Aga siis kisendab keegi ta ees.
Kisendab, kisendab,
rebib unenäo lõhki.
Öökull see küll ei ole. Kaastunne:
üksik puu
kisendab ta ees:
"Mees!"
Ja ta vaatab: see väänleb. Keha väänleb
piki tüve, ja üks noor naine,
verine ja alasti,
sööstab ta poole: tee mind lahti!
Ja ta hüppab alla musta rohelusse
ja lõikab kuumad kütked läbi;
ja näeb naise hõõguvat pilku
ja ta hambad salvavad.
Kas ta naerab?
Teda valdab õud.
Juba istubki ta ratsu selga
ja kihutab öhe. Verised nöörid pigistet rusikasse.
Langenaulane kirjutab kirja, mõttesse vajunud. Aeglaselt maalib ta suurte tõsiste püstiste tähtedega:
"Armas ema,olge uhked: ma kannan lippu,olge mureta: ma kannan lippu,hoidke mind südames: ma kannan lippu –"Siis pistab ta kirja omale hõlma alla, kõige salajasemasse kohta, roosi õielehe kõrvale. Ja mõtleb: peagi hakkab ta sellest lõhnama. Ja mõtleb: võib-olla leiab keegi ta kunagi... Ja mõtleb: .... ; sest vaenlane on lähedal.
Nad ratsutavad mahalöödud talupojast üle. Ta silmad on pärani lahti ja miski peegeldub sealt vastu; see pole taevas. Hiljem uluvad koerad. Järelikult on küla lähedal, lõpuks ometi. Onnide kohal kõrgub üks kivist loss. Sild sirutub nende poole. Värav kõrgub nende ees. Ülalt tervitab sarv. Kuula: mürin, tärin ja koerte haukumine! Hirnumine hoovis, kabjalöögid ja hüüded.
Puhkus! Kordki ise külaline olla. Ei peagi iseennast kasinalt võõrustama. Ei peagi kõige järele vaenulikult haarama; võib kordki kõigel minna lasta ja teada: mis toimub, on hea. Vapruski peab vahel ringutama ja siidisõba all põõnama. Ei peagi alati sõdur olema. Kordki lokke lahtiselt kanda, kraenööbid laialt lahti, istuda siidisesse tugitooli nagu pärast vanni: sõrmeotsteni välja. Ja õppida taas esmakordselt naisi tundma. Mida teevad valged ja kuidas on sinised; millised käed neil on, nende laulev naer, kui heledapäised noormehed kauneid liudasid kannavad, mahlastest viljadest raskeid.
See algas õhtusöögina. Ja läks üle peoks, keegi ei tea kuidas. Kõrgele loitsid leegid, sumisesid hääled, klaasiklirinas helkisid segased laulud, ja viimaks küpsenud taktidest: puhkes tants. Ja haaras kõiki kaasa. See oli murdlainetus saalides, kohtumine ja väljavalimine, hüvastijätt ja taasleidmine, säranauding ja valgusepimestus ja kiikumine suvetuultes, mis on soojade naiste riietes.
Tumedast veinist ja tuhandest roosist voogab joovastav tund öö unenäkku.
Ja seal seisab üks ja imestab seda toredust. Ja ta on nii viisakas, et ootab, kas ta ärkab? Sellist maad ja selliseid pidusid selliste naistega võib ju näha ainult unes:iga nende vähimgi liigutus on langev brokaadikurd. Tundide kaupa loovad nad oma hõbedast vestlust, ja mõnikord tõstavad nad nii oma käsi –, ja sulle hakkab tunduma, et kusagil, kuhu sina ei ulatu, murravad nad õrnu roosiõisi, mida sina ei näe. Ja siis hakkad sa unistama: oleksid nemad su ehteks, sa oleksid teisiti õnnis, ja teeniksid ära ühe krooni oma tühjale laubale.
Üks, kes kannab valget siidi, mõistab, et ta ei saa ärgata; sest ta on juba ärkvel ja tõelisus on ta segadusse ajanud. Nii põgeneb tema hirm unne, ta seisab üksi mustas pargis. Ja pidu on kaugel. Ja valgus valetab. Ja öö on tema ligi, see on jahe. Ja ta küsib naiselt, kes ta vastu nõjatub:
"Kas sina oledki öö?"
Too naeratab.
Ja siis ta häbeneb oma valget rõivast.
Ja tahab olla kaugel ja üksi ja relvis.
Üleni relvis.
Kas Sa oled unustanud, et oled täna mu paa˛? Kas jätad mu maha? Kuhu Sa lähed? Su valge rõivas annab mulle Su üle õiguse –."
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
" Kas tunned puudust oma karedast kuuest?"
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
"Kas Sul on külm? – Kas Sul on koduigatsus?"
Krahvinna naeratab.
Ei. Aga ainult sellepärast, et lapselikkus oli langenud ta õlult, see õrn tume rõivas. Kes selle ära võttis? "Kas Sina?" küsib ta häälega, mida krahvinna veel kuulnud pole. "Sina!"
Ja nüüd pole tal enam midagi. Ja ta on alasti nagu pühak. Hele ja sihvakas.
Aeglaselt kustub loss. Kõik on rasked: väsinud või armunud või purjus. Pärast nii paljusid pikki, tühje öid väljas: voodid. Laiad tammised voodid. Siin palvetetakse teisiti kui armetus roopas, mis muutub otsekui hauaks, kui uni peale tuleb.
"Issand, nii nagu Sina tahad!"
Voodis on palved lühemad.
Aga siiramad.
Tornisaal on pime.
Aga nad valgustavad teineteise nägusid naeratustega. Nad kobavad käsikaudu nagu pimedad ja leiavad teise kui ukse. Peaaegu nagu lapsed, kes kardavad pimedat, suruvad nad end teineteise ligi. Ja siiski ei karda nad midagi. Siin pole ju midagi, mis oleks nende vastu: eilset ei ole, homset ei ole; sest aeg varises kokku. Ja nemad puhkevad tema varemeist õide.
Ta ei küsi: "Sinu mees?"
Ega tema: "Sinu nimi?"
Nad leidsin ju teineteise, et olla uuest soost.
Nad annavad teineteisele sada uut nime ja võtavad need jälle ära, vaikselt, nii nagu kõrvarõngas ära võetakse.
Eestoas ripub tugitooli seljatoel langenaulase vormikuub, bandoljeer ja mantel. Ta kindad lebavad põrandal. Tema lipp seisab sirgelt, nõjatudes aknaraamile. Lipp on must ja sihvakas. Väljas kihutab torm üle taeva ja rebib ööst tükke, valgeid ja musti. Kuupaiste libiseb mööda nagu pikk välgusähvatus, varjud liikumatul lipul on rahutud. Lipp näeb und.
Kas aken jäi lahti? Kas torm on majas? Kes paugutab uksi? Kes käib läbi tubade? – Jäta. Ükskõik, kes see on. Tornisaali ta teed ei leia. See suur uni on otsekui saja ukse taga, mida kaks inimest jagavad, nii nagu jagatakse ühte ema või ühte surma.
Kas see ongi hommik? Milline päike tõuseb? Kui suur päike on. Kas need on linnud? Nende hääled on kõikjal.
Kõik on hele, aga see pole päev.
Kõik on vali, aga see pole linnulaul.
Need on palgid, mis säravad. Need on aknad, mis karjuvad. Ja nad karjuvad, punasena, vaenlaste poole, kes seisavad väljas loitval maal, karjudes: tulekahju.
Näol katkirebitud uni, tunglevad kõik, pooleldi rauda riietet, pooleldi alasti, toast tuppa, ühest tiivast teise ja otsivad treppi.
Ja pasunad hoovis kogelevad hingeldades:
Kogunege, kogunege!
Ja trummid kõmisevad.
Aga lipp on kadunud.
Hüüded: Kornet!
Tormavad hobused, palved, hüüded,
vandesõnad: Kornet!
Raud raua vastu, käsk ja märguanne;
vaikus: Kornet!
Ja veel kord: Kornet!
Ja ratsa mühinal välja.
– – – – – – – – – – – – – – – – – – –
Aga lipp on kadunud
Ta jookseb mööda leekides käike, läbi hõõguvate uste, üle kõrvetavate treppide, ja murrab põlevaist tubadest välja. Oma kätel kannab ta lippu nagu valget, minestanud naist. Ja ta leiab hobuse, ja see on otsekui karjatus: üle kõige, kõikidest mööda, omadestki mööda. Ja seal toibub ka lipp, kunagi varem pole ta olnud nii kuninglik; ja nüüd näevad teda kõik, kaugel ees, ja nad näevad, kes on see hele kiivrita mees, ja nad näevad, kelle see lipp...
aga siis lööb ta loitma, paiskub valla ja muutub suureks ja punaseks...
– – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – – –
Seal põleb nende lipp vaenlaste keskel, ja nad ajavad teda taga.
Langenaulane on sügaval vaenlase seas, aga täiesti üksi. Hirm on loonud ta ümber ümmarguse ruumi, ja ta peab selle keskel vastu, oma aeglaselt leegitseva lipu all.
Aeglaselt, peaaegu järelemõtlikult vaatab ta enda ümber ringi. Ta ees on palju võõrast, kirevat. Aed – mõtleb ta ja naeratab. Aga siis tajub ta jälgivaid silmi, märkab mehi ja teab, et need on paganlikud koerad –: ja viskub oma ratsuga nende sekka.
Aga kui ring ta selja taga jälle sulgub, on see ikkagi aed, ja kuusteist kõverat mõõka, mis ta poole hüppavad, tera tera vastu, on pidu.
Naerev veekunst.
Vormikuub on lossis ära põlenud, kiri ja roosileht võõralt naiselt.–
Järgmisel kevadel (see tuli nukker ja külm) ratsutas vabahärra von Pirovano käskjalg aeglaselt Langenausse. Seal nägi ta üht vana naist nutmas.
sisu