Ungari keelest Reet Klettenberg
LUNASTUSE TAGASILÖÖGID
Jumal istub öösel mu voodi veerele,
krutib habemekarvad ükshaaval
mu lõuast välja ja keerab pikemad asemele
(alati kolme ongströmi võrra).
Kasutatud paneb Nivea kreemitoosi,
seejärel sublimeerub.
Nii kestab see juba nädalate kaupa. Igal öösel
luusib ta mööda mu lõuga.
Tema torkimine äratab mu üles. Valmistun
vanduma, aga ta jõuab minust ette:
Suurus on lõplik.
– Kohe keeran korralikult kinni.
Mu habe kraabib musta õhku
nagu raevunud hari:
Kas see on mingi nali?
Miks te seda kohe
panna ei võinud? Ilma mind üles ajamata,
ilma alatasa askeldamata selles
urkas, kuhu ma isegi vaevu ära mahun.
Kas te ütlesite midagi, mõmises ta hajameelselt
ja puistas karvad Nivea toosi tagasi.
Kui tahate, võtan kõik koost lahti. Ma saan aru küll.
Aga siiski – et teil poleks illusioone:
ka hambad
ja puud
igal öösel, samamoodi...
PÄIKESE KÄES
päike teeb plaatanite lehtedest röntgenülesvõtteid
nende rohelistes klaaslehvikutes
vohab üha jõudsamalt vähk
valgusse kastetud
pahaaimamatud käekesed
lubjakoorest särgis
karastun valge
lõunapäikese käes
mu sügavuses
vulin
sunnitud lõbu nimel
pehkinud ujulalõhnas
vana suplusmaja
ligedatel laudadel
päästad valla ujumisriided
pirnilaibast immitsenud
meetilgal jõhverdab mesilane
harjaga hõbekiiver
vesi
helgib
MIDA MA ARMASTAN?
Mõrkjat rohusiirupit –
eilset teed,
tahedat leiba,
põhjani kuivanud ja
lusikat murdvate mooside
museaalset mett.
SULLE, KES SA LOED
Istu ja vaata.
Hommikul, varasel ennelõunal, keskpäeval,
varasel pärastlõunal, õhtupoolikul, õhtul,
südaööl, pärast südaööd, koiduni.
Istu ja vaata.
Vaata, justnagu istuksid.
Istu, justnagu vaataksid.
Sest on vaja kedagi, kes istub ja vaatab.
On vaja kedagi
istuma ja vaatama
hommikul, varasel ennelõunal, keskpäeval,
varasel pärastlõunal, õhtupoolikul, õhtul,
südaööl, pärast südaööd, koiduni.
Istu, vaata.
Justnagu istuksid ja vaataksid.
Ka nende asemel,
ka nende eest,
kes vaatavad sind
ja istuvad sind.
AIR
maailm helgib
nagu surnud sisalik
nagu meetilk
maailm helgib
nagu roosipuust mööbel
nagu vanainimese käsi
maailm helgib
nagu klaas
pildi ees
ET JÕUDA VÄLJA PÄIKSEJOOMELE
Kõik algas nagu suveöö ikka.
Jalutasin kõrtsist kõrtsi.
Ehk jõin parasjagu "Nailonis",
linnalähirongi lõpp-peatuse kõrval Margiti silla juures
(või oli see siis juba maha lammutatud?). Ei tea,
võib-olla Borárosi väljakul.
Need käigud kestsid alati
hommikuni või lausa kaks päeva
ja viisid ükskõik kuhu.
Igatahes, istusin kuskil ja jõin.
(Toona veel ükskõik mida – katsetav noorus.)
Ma ei lugenud veel kõrtsides,
ei-ei, veel ei mattunud ma
raamatusse-ajalehte, ei põrnitsenud lauaplaati.
Ma ei ärritunud veel, kui mind kõnetati.
"Teed mulle midagi välja?" küsis üks tubakakare
naisehääl mu selja tagant. Hääl ise oli noor.
"Eks telli," vastasin ümber pöörates. Viiekümne
ringis naine seisis diagonaalis minu taga. Peadligi
korpas juuksed, kunagi helepruunid;
sämpus igemed, lõhenenud huuled, veresoontest kirjatud
võrkkestad, akvamariinsinised silmad*,
kottis, valgest tehiskiust pullover,
pruunid püksid, prügikastist leitud valged rannakingad.
Ta tellis rummilikööri ja väikese õlle. Ma ei seadnud ta maitset kahtluse alla.
"Kahekümnekas," ütles ta. See üllatas mind.
Hind oli kujuteldamatult madal (juba siis).
Teadsin Rákóczi väljaku kurssi. Kakskümmend forintit pole kellegi hind.
Teisest küljest poleks naine Rákóczi väljakul
ega üldse mitte kuskil mõõtu välja andnud.
Maksma oleks pidanud hoopis tema, kui ta minult midagi tahtis.
Aga palju rohkem. Ja ta ju tahtis. "Tule,
ma tahan," ütles ta, "tahaksin väga."
Ma pole kunagi solvanud ühegi naise naiselikkust
(või kui olen, siis ainult meelega).
Aga et... Läksin, tundsin, et pean.
Olin ju toona heitlik ja segaduses
nagu üleskeerutatud muda ja
üksnes neis "Kohvikutes" ja "Bistroodes"
võisin tunda mõningast võltsüleolekut
puuduse ja kodutuse, tõeliste santide seas.
Kaua vedas ta mind mööda üht pikka tänavat, puges külje alla.
See oli piinlik, aga hinna lahutamatu osa. Embasin teda,
me jõudsime ühte keldrisse, laskudes teadmata kust tulevas kumas
vist päris palju astmeid allapoole.
Voodi. Vildiks vanunud vatiinitükkidest kokkukraabitud ase.
Ta ei riietunud lahti, päästis ainult püksid valla ja lükkas rebadele.
"Ma olen põõsa all keppides niimoodi harjunud,"
ütles ta otsekoheselt. See polnud mulle vastumeelne,
minagi võtsin riidest lahti ainult nii palju kui vaja
ja viskasin kuue maha – olgu pigem räpane kui kortsus.
"Suudle mind." Nojah, see oli vältimatu.
Ta suu haises rääsunult, huuled olid lõhenenud, keel
ja suulagi kuiv, nagu urgitseks ma keelega
tühjas sardiinikarbis – kohe lõikab selle terav serv mulle sisse.
Kartsin, et oksendan talle suhu,
see aga ajas irvitama,
mu pisarad voolasid ta karedale nahale, lõpuks
sain peristaltika kontrolli alla. Jalgevahe oli
kitsas, kuiv, ei tahtnud avaneda ega läinud märjaks.
"Oota," ütles ta ja pistis sõrmed
margariini sisse, hõõrus seda jalge vahele,
veel teistki korda.
Kas ta pärast SÖÖB ka seda?
"Äkki saaks ennast kusagil pesta?" küsisin hiljem.
Ta osutas ühele toruotsale. Vett hakkas purskama, mu
püksid said üleni märjaks, nagu oleksin püksi kusnud.
See käib ka asja juurde, mõmisesin. Mul oli veel üks
viiekümnene. Ta raputas pead: "Ma ju ütlesin, et
kahekümnekas, ja see pole tasu. Mina ju tahtsin, kahekümnekat
on mul aga lihtsalt vaja." "No anna siis tagasi," ütlesin mina,
"saad aru, kahekümnekat mul ei ole." "Lollakas,"
vastas tema, "kui ma saaks viiekümnest tagasi anda,
poleks mul su kahekümnekat vaja." See tundus loogiline.
Hetk hiljem ta juba magas, suu pärani lahti.
Kehitasin õlgu ("nojah, kui sa kord nii uhke oled"),
toppisin viiekümnese taskusse, leidsin maast oma kuue
ja komberdasin trepist üles.
Et jõuda välja päiksejoomele,
kus helendama lööb mu valge särk,
neid astmeid mööda üles puhtusesse,
seal puhub tuul ja kiiskab lainevaht,
mis mornilt andeks annab, tuimalt ähvardab
need jälkusastmed, korrad lõpmatud,
on suvekoidik, aasta kuuskümmend üks.
*Lollus. Akvamariinsinised silmad on ainult sul.
Sellel naisel? Ei tea.
Nagu vesi vitriolivannis?
Tahan lihtsalt sellele õnnetule inimeseloomale midagi anda,
ütleme, sinu silmade värvi ja ühe harvaesineva sõna,
et ta ei oleks nii tülgastavalt närune,
ja et mind ennast võiks mõnevõrra paremini mõista.
MU MÕTISKLUSTEST
Paha, kui siin kärbseid oleks,
hea poleks seegi, kui mul oleks püss,
sest ma ei teaks, mida püssiga
peale hakata. Kui aga oleks mõlemad,
kärbsed ja püss – see juba oleks midagi!
Vidutud silma, võtad kirbule, vidutad pingsamalt
– ronis eemale. Võtad uuesti kirbule, vidutad silma,
natuke allapoole! veel veidi allapoole...
PÕMM!
Võtad kirbule, vidutad silma... No muidugi, kui
pole kärbseid ega püssi, pole ka muret.
UUS ARMASTUS
Näol kevadise tuule
kore puhang, tõttad mööda
oksi täis langenud teed.
Aia kiviurnidelt,
viltuvajund lumemütside alt
mustab muld.
Mullune rohi
püüab haljendada: ta on tänulik
silmadele, mis teda veel
üks kord imetlevad.
Juba jälle see jälle.
Läheneda su näole, sulatada üles
silmade kuiv jää,
hulkuda koos sinuga ringi – taas
lootusse langenuna.
sisu