Nad on üsna eriilmelised autorid, kuid nii mõneski mõttes on nende luuletajatee algus üpris sarnane. Nad kõik alustasid luuletamisega väga noorelt, kirjutades traditsioonilist, Attila Józsefi jälgedes käivat luulet, kuid tegid mingil hetkel avaldamises pausi ja jõudsid debüütkoguni, mis kõigil on üpris mahukas, juba üsna kogenud autoritena. Neid kõiki iseloomustab suur huvi filosoofia vastu, 1956. aasta revolutsiooni mahasurumise pohmellile järgnenud kuuekümnendate veidi vabam õhkkond tõi uusi tuuli nii strukturalismi, analüütilise keelefilosoofia, Heideggeri olemisajaloolise mõtlemise, aga eelkõige hilise Lukácsi marksismikäsitluse näol. Viimase valguses jälgiti erilise tähelepanuga sündmusi Prahas, mille mahasurumisele järgnes täielik masendus, peataolek ja surutusetunne, sest kadus igasugune lootus režiimis midagi muuta ja pealegi mängis Ungari Tšehhoslovakkia sündmustesse sekkudes maha kogu 1956. aasta revolutsioonis kogutud moraalse pagasi.
Kui püüda välja tuua pöördepunkte tähistavad märksõnad, siis on nendeks üldine suhtumine kirjanduse ja luuletaja rolli, eelneva luuletraditsiooni väärtushinnangutesse ja keelde. Erinevalt senisest rahvuslikele väärtustele tuginevast, estetiseerivast ja traditsioonilisi värsivorme kasutavast luulest, mida lõid õige romantilised, tõega sinapeal olevad kannatavad luulegeeniused, läks uus luule täiesti selgelt traditsiooni lammutavat teed. Eelkõige väljendus see luule subjektiivsuse kõigutamises, tekst tuli vabastada prohvet-luuletaja sõnumi edastaja rollist, millele kõik kolm reageerisid erinevate objektiveerimistaotlustega. Tandori kaks esimest luulekogu – "Katkend Hamletile" (Töredék Hamletnek, 1968), "Leitud objekti puhastamine" (Egy talált tárgy megtisztítása, 1973) – tegelevadki eriti mängulisel moel nende romantiliste kujutluste ümbervaatamisega ja luulepiiride laiendamisega, kuni vanem kriitika on sunnitud küsima, mida saab veel üldse luuleks lugeda. Oravecz läheb ühelt poolt ranget objektiluule teed, tegeledes teisalt ka keele lakooniliseks lihvimisega. Noor Petri on radikaalselt meelestatud nii eelneva traditsiooni keskmes oleva iluideaali kui ka Tandori püüdluste suhtes, kuid temagi jagab Tandori seisukohta luulest kui eelkõige keeletehnilisest küsimusest, eitades otsustavalt luule kultuslikku käsitust ja püüdes saavutada objektiivsust n-ö personaliseeritud impersonaalsuses. See sundis kriitiliselt üle vaatama ka kogu senise kujundikeele, toimus luulekeele destiliseerimine ja üsna radikaalne pöördumine argikeele, provokatsioonina isegi kantseliidi ja umbkeele poole, samas muutus noorte seas valitsevaks vabavärss, mille juurest eriti Petri, aga ka Tandori teevad aeg-ajalt ülielegantseid ja keelebravuurikaid hüppeid klassikaliste värsivormide juurde.
Lõpuks lähevad nende kolme teed aga üsna selgelt lahku ja neid ühendavaks jooneks jääb pigem reaktsioonilisus senise traditsiooni suhtes. Tandori keeleskepsis ja mängulust viib ta äärmise ohtrasõnalisuseni, Wittgensteini alusprintsiip, et millest ei saa kõnelda, sellest tuleb vaikida, pöördub püüdesse rääkida kõigest ja kogu aeg ümberringi, sest "sedasama võib öelda millest iganes". Petri aususetaotlused toovad ta pideva, eriti poliitilise vastuseisu juurde, temast saab võimude poolt tagakiusatud joodik-erudiidist kultuspoeet. Oravecz otsib aga oma teed täiesti väljaspool Ungari luulet, lähtudes eelkõige saksa ja ameerika uuema luule eeskujudest ning püüab ka temaatiliselt leida kohta väljaspool. Kuid ka võimude suhtumine neisse autoritesse erines üsna märgatavalt. Poliitilisi teemasid vaid kaude puudutavat Tandorit võib selgelt lugeda toetatud kirjanikke hulka, Oravecz oli küll pidevalt julgeolekuorganite huviorbiidis, kuid tema luule ikkagi ilmus, erinevalt Petrist, kes oli pea täielikult keelatud autor ja kelle luulekogud said kaheksakümnendatel ilmuda vaid samizdatidena.
Selle luulevaliku juurde on aga kindlasti soovitav võrdlusmaterjalina lugeda 2004. aastal Varraku väljaantud luulevalimikku "Mu ema must roos. XX sajandi teise poole ungari luule antoloogia", mis annab väga hea ülevaate luulest, millele luulemurrangu autorid vastandusid. Siia koondatud luuletajate looming lähtub pigem sajandi algupoolel ja keskpaigas välja kujunenud suundadest, mis, tõsi, jõudsid oma tõelise väljatöötatuse ja tipuni antoloogias toodud ja mõne antoloogiast puuduva autori loomingus põhiliselt 1950.–1970. aastatel, mil see suund oligi valitsev ja mille järelkaja on kuulda veel praegugi.
DEZSŐ TANDORI (s. 1938) on luuletaja, prosaist, esseist, tõlkija, toimetaja, kriitik, kunstnik. Tema luule kohta on öeldud, et 1968. aastal ilmunud debüütkogu esimeses luuletuses kasutas ta ära senise luuletraditsiooni äärmiseimad võimalused ja viis selle täieliku lõpetuseni, tuues järgmiste luuletustega sisse juba täiesti uued tuuled. Ta on luuletaja, tänu kellele tõusis neoavangardism Budapesti keldrisügavustest ja Jugoslaavia piiri tagant ungari luule keskteele. Ta on kirjanik, kes lõpetas 1970ndate keskpaigas raamatute mittekirjutamise ja kellelt on sestpeale ilmunud rohkem 140 raamatut kõikvõimalikes žanrites ja nende vahevormides. Ta on autor, kelle bibliograafia lõppu tasub alati märkida kirje "peaaegu täielik", tema autori- ja tõlkijanimega on Ungari rahvusraamatukogu kataloogis seotud 858 kirjet, lisaks omalooming ja tõlked antoloogiates, ajalehtedes-ajakirjades, õpikutes, näitusekataloogides ja mujal. Ta on tõlkija, kelle vahendusel on ungari keelde jõudnud üle saja viiekümne teose, kurjad keeled räägivad, et tema tõlgitud "Omadusteta mees" on palju lopsakam ja mahukam kui Musili originaal. Ta on Virginia Woolfi ungari põhivahendaja, tema kirjutusmasina läbi on ungari keelde jõudnud Handke, Becketti, Wilde'i, Plathi, Bernhardi, Janouchi, Zweigi, Rilke, Kleisti, Hölderlini, Jelineki, Salingeri, Greeni, Twaini jt looming, Hegeli "Esteetika", aga ka Paddingtoni ja Tarzani lood. Tema vahendusel sai ungari lugeja esimest aimu Uku Masingu, Ivar Grünthali, Kalju Lepiku jt luulest (tõlked ilmusid antoloogias "Eesti luuletajad" (1975)). Ta on kirja pannud nööbijalka täieliku õpetuse ja reeglistiku, mida ta siis mõne aasta pärast täiendas. Oma raamatutes on ta väga põhjalikult kirjutanud varblaste, tuvide ja plüüškarude elust, traavivõistlustest, andnud täpseid ülevaateid Varssavi jt linnade tänavaskeemist jne. Tema looming on tihti radikaalselt minakeskne, haarates enda alla "liiga palju", samas ei teata ta kirjandusvälisest elust pea midagi, mis on kujundanud temast avalikkuses täiesti müütilise tegelase – üleinimlikult mahuka loominguga kõikjal kohaloleva ja samas puuduva ekstsentrilise keelegeeniuse, omamoodi institutsiooni. Kuid kogu selle tekstimassiivi all avaneb ikkagi üks üsna kurblik ja sümpaatne üliintelligentne tegelane, ta looming on üks paremaid näiteid sellest, kuidas ka neoavangardistlikud vormiotsingud saavad säilitada kõik suurepärasele luulele omased jooned.
Siinne tõlkevalik on tehtud tema teisest luulekogust "Leitud objekti puhastamine" (Egy talált tárgy megtisztítása, 1973, tekste aastatest 1969–1970), milles on välja kujunenud palju neid jooni, millest autor lähtub ka hilisemas loomingus. Luuletuse "Ühe luuletuse montaažilaud" moto tõlge pärineb Géza Ottliku romaanist "Katused varavalges" (LR 9-10/1998, tõlkinud Tiiu Kokla).
GYÖRGY PETRI (1943–2000) on tunduvalt vähemproduktiivne autor, tema kogutud teosed koosnevad vaid neljast 500-leheküljelisest köitest, millest ühte on kogutud luule, teise tõlked ja ülejäänutesse esseistika, publitsistika, valitud intervjuud. Juba 11–12-aastaselt oli Petri sisimas kindel, et temast saab luuletaja, kõiksugused keelelised katsetused äratasid temas äärmist huvi. Esimesed luuletused avaldas ta juba kooliajal, kuid päriselt ta oma teed ei leidnud ja nii pöördus tema huvi hoopis teistele aladele – meditsiinile, seejärel majandusele ja juurale, ent pärast mõningaid abitöölisena veedetud aastaid maandus ta ikkagi ülikooli ungari filoloogiat ja filosoofiat õppima, Budapesti ülikooli filosoofiaosakond oli tollal aga haaratud György Lukácsi inimnäolise marksismi ideest ja selle edasiarendustest. Samal ajal leidis Petri uuesti tee luule juurde, lugedes eelkõige Elioti, Kavafist ja Dantet, kelle mõjud on näha ka tema debüütkogus "Selgitusi M.-le" (Magyarázatok M. számára, 1971), poliitilised kollapsid tõid aga tema luulesse äärmist sappi ja lootusetusetunnet. Ta lähtus juba kuuekümnendate teisel poolel seisukohast, et looming ei saa olla midagi muud kui ühiskondliku elu poliitilise ja filosoofilise käsitluse ja seda analüüsiva kriitika üks vorme. Selle väljendamiseks püüdis Petri juba esimeses kogus luulet objektiveerida, distantseerida teksti selle otsesest loojast, kuid erinevalt Tandorist oli ta siiski seisukohal, et luuletajamina on kogu luule tuum, et kui range distantseeritusega on luule objektiivsus saavutatud, tuleb tagasi tuua lüüriline mina, kes vastab luuletuses kirjeldatud situatsioonile. See tõi kaasa selle, et lüüriline mina võis võtta üsna erinevaid vorme, kuid kokkuvõttes väljendas see "voolav" mina just valitsevat ebamäärasust, oli kriitika kõige otsesemaks näiteks. Nii ongi Petri kohta öeldud, et ta astus luulelavale koheselt väljakujunenud positsiooniga luuletajaisiksusena, võib nõustuda Petri luule ühe parema asjatundja Tibor Keresztury seisukohaga, et Petri jätkab talle eelnenud traditsiooni, kuid mitte selle pimeda järgijana, vaid radikaalse ja oma programmiga kriitikuna. Kuid mida aeg edasi, seda enam tasandusid ka need voolava mina nurgad ja pärast poliitilise põlu alla sattumist muutus ta ise samamoodi üheks kultusautoritest, valju häälega minadest, kelle poliitilisel luulel oli äärmiselt suur mõju. Poliitilise luule kõrval tuleb aga vähemalt sama oluliseks pidada Petri armastusluulet, mis on keeleliselt sama otsinguline, tihti sapine ja tabude piire kompav. Üheksakümnendatel muutub Petri luule järjest eleegilisemaks, see on pigem elutarga lüüriku mõtte- ja keeleluule. Poliitilist aktiivseks jäi ta aga ka pärast režiimimuutust ja võttis aktiivselt sõna pea kõigis olulisemates poliitilistes küsimustes.
Luuletused "Kari", "Air" ja "Päikese käes" pärinevad debüütkogust "Selgitusi M.-ile" (1971), luuletused "Sulle, kes sa loed", "Lunastuse tagasilöögid", "Mu mõtisklustest" ja "Uus armastus" teisest kogust "Kirjeldatud langemised" (Körülírt zuhanások, 1974), Petri ilmselt kuulsaim luuletus "Et jõuda välja päiksejoomele" kogust "Miski tundmatu" (Valami ismeretlen, 1990), "Hommage à Wittgenstein" kogust "Pori" (Sár, 1993) ja "Naeratus" viimasest kogust "Kuni võib" (Amíg lehet, 1999).
IMRE ORAVECZ (s. 1943) on erinevalt Tandorist ja Petrist, kes on kogu elu veetnud Budapestis (Tandori elanud lausa ainult ühessamas korteris Doonau ääres), pärit väikesest külakesest Szajlast ja liikunud pidevalt rahutult ühest kohast teise. Ta lõpetas Debreceni ülikooli ungari ja saksa filoloogia erialal, kuid ei saanud poliitilistel põhjustel õpetajana tööd, asus elama Budapesti ja oli sunnitud end elatama tõlke- ja muudest juhutöödest. Budapestis pani ta kokku oma esikkogu, mis lükati aga tagasi ja avaldati teises kirjastuses alles 1972. aastal pealkirjaga "Koor" (Héj). See sisaldab valdavalt lühikesi pildikesi, seejuures on keelt ja tähenduslikke seoseid niivõrd kärbitud, et sellest on räägitud ka kui luulest, milles luuletaja tehtud väljajätud muutuvad omamoodi tähenduslikuks. Sellise kirjutusviisi juurde ei jäänud ta aga kauaks, järgmine kogu "Ühe maa-ala taimkatte muutumine" (Egy földterület növénytakarójának változása), mis ilmus küll alles aastal 1979, kuid sisaldab luulet kümnendi algusaastatest, on juba täiesti postmodernistlike joontega kollaaž, mis eksib tsitaadikonglomeraatidesse, kordusemängudesse, objektiluulesse jne. Samas ei leidnud ta ka sellisele kirjutusviisile jätku, põgenes üsna varsti pärast esimese luulekogu ilmumist välismaale, kuid saabus aasta pärast tagasi. Mõne aasta pärast põgenes uuesti Ameerikasse ja pärast viieaastast pausi hakkas taas luulet kirjutama, kuid jällegi täiesti teisest ooperist. Seekord sai lahtitõukeks Frank Watersi raamat Book of the Hopi, mis kõneleb end väljavalitud rahvaks pidavast hopide indiaanihõimust, kuid kuna Watersi raamatus folkloorinäiteid ei olnud, siis otsustas Oravecz luua sellele hõimule ise oma luulevormi. Lõpuks 1983. aastal ilmunud "Hopide raamat" (A hopik könyve) on ungari kirjanduspildis üsna erandlik ja see koosneb viiest raamatust, mis sisaldavad nii värsivormis loomislugusid, armastusluulet, seletuslugusid jms. Varsti pärast põgenemist asus ta Illinoisi ülikoolis õppima ka kultuurantropoloogiat, kuid naasis 1979 uuesti kodumaale. 1985–1986 andis Kalifornia ülikoolis loovkirjutamise ja saksa modernistliku luule loenguid, 1989 püüdis uuesti pärast stipendiaadiaastat Berliinis pageda, kuid nüüd kukkus juba sotsialistlik režiim ja ta naasis taas, kuid sattus õige pea opositsiooni ka uute võimudega. 1988 ilmus taas üsna erandlik kogu "September 1972", mis koosneb algselt väga ammu "eneseabilauludena" sahtlisse kirjutatud tekstidest, kuid mis lõpuks kujunes ühe abielu kokkukukkumise looks, milles minategelane püüab anda spontaanset ülevaadet asjaseisust, vaadates kogu aeg vastavalt situatsiooni muutumisele oma hinnanguid ümber. Kuid Watersi raamat ja "Hopide raamatu" koostamine tõi ta ka äratundmisele, et ta peabki pühenduma talupojakultuuri uurimisele ja selle kirjanduslikule väljendamisele, ta on nii oma vaadetes kui ka luulekeeles muutunud aegamisi järjest alalhoidlikkumaks. 1998. ilmus talt monumentaalne "värssromaan" "Noodamees. Katkendeid külaromaanist" (Halászóember. Töredék egy faluregényhez), tema koduküla Szajla lugu pajatav tema senise loomingu tippteos, millest pärinevad ka Reet Klettenbergi tõlked. 2007. aastal ilmus ka tema esimene romaan "Ondroki nõgu" (Ondrok gödre), samuti tema kodukoha lugu, mida on peetud üldse üheks paremaks sissevaateks 19. sajandi teise poole Ungari külaellu. Elab tagasitõmbunult Szajlas.
Lauri Eesmaa
Dezső Tandori
Suur hulk digitaliseeritud raamatuid Digitaalses Kirjandusakadeemias (lisaks olulisem retseptsioon, bibliograafia, biograafia, käsikirja näidised jms, ungari keeles):
http://www.pim.hu/object.34DA7414-9F30-44D7-8B89-5975DC8A7062.ivy
Tutvustused inglise keeles
http://www.hlo.hu/news/dezso_tandori
http://www.frankfurt.matav.hu/angol/irok/tandori/elet.htm
Tandori luule tõlkeid inglise, saksa, hollandi ja tšehhi keelde
http://www.babelmatrix.org/works/hu/Tandori_Dezs%C5%91/biography
György Petri
Petri lehekülg Digitaalses Kirjandusakadeemias (ungari keeles)
http://www.pim.hu/object.3FE2E57F-4E3A-40E9-AE56-73BE05E54C76.ivy
Wikipedia
http://en.wikipedia.org/wiki/Gy%C3%B6rgy_Petri
Petri luule tõlkeid inglise, saksa, poola ja hollandi keelde:
http://www.babelmatrix.org/works/hu/Petri_Gy%C3%B6rgy
Petri luule tõlkeid inglise keelde
http://litimag.oxfordjournals.org/content/9/2/172.full.pdf+html
http://www.hlo.hu/news/the_under_secretary_makes_a_statement_poems
http://www.hlo.hu/news/hanging_question_poems
Imre Oravecz
Oraveczi looming Digitaalses kirjandusakadeemias (ungari keeles)
http://www.pim.hu/object.4ACCC398-F371-4E36-9434-7209E72D49BA.ivy
Intervjuu Oravecziga inglise keeles
http://www.hlo.hu/news/he_who_died_six_times
Oraveczi luule tõlkeid
http://www.unlikelystories.org/old/archives/wilderness.html
http://www.xenosbooks.com/She.htm
http://www.unlikelystories.org/old/archives/abouttheability.html
http://www.babelmatrix.org/works/hu/Oravecz_Imre
http://www.hlo.hu/news/the_dead_instruct_the_living_poems
Ülevaade Oraveczi romaanist "Ondroki nõgu"
http://www.hlo.hu/news/crushed_silence_aged_parents_in_the_house
sisu