Muusikuhariduse saanud Caproni olevat luuletama hakanud selleks, et kompositsioonitunnis ei peaks tingimata viisistama Torquato Tasso tekste. Hiljem armastas ta oma luulet tihti muusikaga võrrelda. Viidates sellele, kuidas Adorno vastandas Schönbergi ja Stravinskit, jäädes selgelt esimese poolele, armastas Caproni rääkida, et tema on eluaeg tahtnud olla just luule Stravinski: kirjutada moodsat luulet “tonaalses süsteemis”, ent rohkete dissonantsidega. Kirjandusteadlased armastavad ikka välja tuua Caproni tekstide muusikalist kuulmist, kerget rütmilist kulgu jne.
Caproni sündis Livornos, ent veetis suurema osa oma noorusest Genovas. 1945. aastal kolis Caproni Rooma, kuhu ta jäi elu lõpuni. Suurema osa elust töötas ta vaikselt õpetajana ega kippunud kirjanikkonna keskele.
Omaette hoidev Caproni oli tegelikult äärmiselt viljakas luuletaja, avaldades uusi kogusid iga paari-kolme aasta tagant (itaallaste jaoks on see suhteliselt ebatavaline tihedus). Tema esikkogu, “Justkui allegooria” (Come un'allegoria) ilmus aastal 1936 ja sisaldas tollele ajale üsna iseloomulikke kargeid meeleolupildikesi (Ninniku valiku 2 viimast teksti). Peatselt aga muutus ta osavaks jutustajaks ja kujundas välja ka iseloomuliku leebelt nihilistliku hoiaku. Caproni üks meelisteemasid on Jumala olematus, mis muutus eriti keskseks 1970. aastatel. 70-ndatel hakkas Caproni lõpuks ka kriitikute seas laiemat huvi äratama; ehkki Viareggio preemia oli ta saanud juba aastal 1952, polnud teda seni õieti “kesksete” hulka arvatud. Võib-olla üks keerukama väljendusega kogusid on “Kevenhülleri krahv” (Il conte di Kevenhüller, 1986), kus pärineb luuletus “Saak”. Kevenhülleri krahv oli kõrge Austria ametnik, kes olevat 18. sajandil kuulutanud välja jahi Lombardiat kimbutavale tundmatule Metselajale, ja niisugune tõik andis luuletajale võimalusi põnevateks allegooriateks.
Caproni viimase, postuumselt ilmunud kogu “Res amissa” (1991) on kokku pannud praeguseks pigem filosoofi kui kirjandusteadlasena tuntud Giorgio Agamben. Caproni vaieldamatult tuntuim teos on aga samanimelisest kogust pärit poeem “Tseremoniaalse reisija hüvastijätt” (Il congedo del viaggiatore cerimonioso, 1965).
Maarja Kangro
Caproni lehekülgi
http://www.in-su-la.com/personali/caproni.htm
http://www.club.it/autori/grandi/giorgio.caproni/indice-i.html
http://www.ilportoritrovato.net/html/caproni1.html
sisu