Vasko Popa HULLU LAHKUMINE Nad hirmutavad mind öeldes Et mu kruvid logisevad Nad hirmutavad mind veel rohkem Et nad matavad mu maha Kastis mille kruvid logisevad Nad hirmutavad mind ega taipa Et mu logisevad kruvid Hirmutavad neid Nõnda uhkustab mu ees Õnnelik hull tänaval VÕIDUJOOKS Mõned hammustavad teiselt ära Jala käe või midagi muud Võtavad selle hambusse Panevad kiiresti plehku Matavad mulla alla Teised pudenevad laiali Nuusutavad vaatavad nuusutavad vaatavad Kaevavad kogu maa üles Kui neil veab ja nad leiavad käe Või jala või midagi muud Siis on nende kord hammustada Mäng algab kohe otsast peale Senikaua kui leidub käsi Senikaua kui leidub jalgu Senikaua kui leidub üldse midagi ESIVANEMATE KÜLAS Keegi kallistab mind Keegi vaatab mind hundi pilgul Keegi võtab mütsi peast Et ma teda paremini näeksin Kõik nad küsivad: Kas sa ka tead kustkaudu me sugulased oleme Tundmatud vanamehed ja eided Võtavad endale Noormeeste ja neidude nimesid mu mälust Küsin ühe käest Ütle mulle Jumala pärast Kas Hundi Jüri on veel elus Mina see olengi, vastab ta Hauataguse häälega Puudutan käega ta põske Ja anun silmadega et ta ütleks Kas ka mina olen elus. ENNE MÄNGU Sa paned silma kinni Piilud igasse nurka iseendas Vaatad ringi kas pole näha küüsi ega vargaid Ega käomune Paned teise silma kinni Tõmbad end küüru siis hüppad Hüppad kõrgele kõrgele Iseenese tippu Siis lased oma raskusel kukkuda Kukud päevi sügavale sügavale Oma kuristiku põhja Kui sa ei purune kildudeks Kui sa jääd terveks ja tõused tervena püsti Siis sa hakkad mängima Kasi välja mu müüritud lõpmatusest Täherõngast ümber mu pea Päikesesuutäiest mu suus Kasi välja mu vere kentsakast merest Välja mu tõusust, välja mu mõõnast Kasi välja mu kaldale tõmmatud vaikusest Kasi välja ma ütlen Kasi välja Välja mu elukuristikust Kangest isapuust mu sees Kasi välja Kui kaua ma karjuma pean kasi välja Kasi välja mu lõhkevast peast Kasi välja Kasi lihtsalt välja Lombakas hunt käib maailmas ringi Üks käpp tallab taevast Teine sõtkub maad Käib tagurpidi Kustutab enda eest iga käpajälje Jubedad silmad verd täis valgunud Täis surnud tähti ja elus satikaid Veskikivi riputatud kaela Vana plekkpurk Seotud saba külge Kõnnib puhkamata Ühest koerapeade ringist Teise Tosinanäoline päike Maani tolkneva keele peal KARBIKESE VANGID Mine lahti karbikene Me suudleme su põhja ja kaant Su lukuauku ja võtit Kogu maailm on tuubitud sinusse Ja nüüd ta ei näe enam Üldse enda moodi välja Helgus, ta lihane ema, Ei tunne teda enam ära Rooste sööb ära su luku Ja meie maailma ja meidki Ja lõpuks su endagi Me suudleme igat su külge Ja kõiki su nelja serva Ja kõiki su kahtkümmet nelja naela Ja kõike mis sul veel on Mine lahti karbikene KAUNIS JUMALAVIHKAJA Kohaliku baari püsikunde Lehvitab tühja varrukat Räuskab sassis habemest Ma oleme jumalad maha matnud Ja nüüd on kõigi nende kord Kes mängivad jumalat Mees on suitsupilvedes peidus Omaenese sõnade valgel Tammetüvest välja taotud Kaunis nagu jumal Kes siit kandist hiljuti kaevati välja |
|