Janos Pilinszky KOONDUSLAAGRI SEINAL Sinna, kuhu sa langed, sa ka jääd. See on nüüd terves maailmas just sinu koht. Seesama ainuke punkt. Kuid see on nüüd absoluutselt sinu. Maastik väldib sind. Maja, veski, pappel kõik nad püüavad sinust vabaneda justkui tühjusesse teisenedes. Kuid nüüd oled sina see kes jääb. Kas me torkasime välja su silmad? Sa vaatad meid edasi. Kas me riisusime su paljaks? Sa said rikkamaks. Sõnatult, sõnatult, tunnistad sa meie vastu. VISAND Löö mind jalust. Su vuntsid kasvavad edasi. Mul on veel mõned mälestused, mis tõestavad normaalse kehatemperatuuri ja armastusesoojuse erinevust. Olin ainult viiene. Tema oli kuusteist. Ime kombel kaks soojust võivad teineteist tunda; ühesõnaga: kahe keha vahel võib toimuda miljardeid vastamõjusid ilma et nad kohtuks, Michichak kandis vanglariideid. Mina pitskraega sametülikonda. Tema hukkus. Mina olen hukkumas. JUHUS Linde veritseb läbi taeva. Mustlaste ja laste sammud tungivad läbi kõva lume mis on neitsilikum kui serenaad. Ometigi see on ilu, rõõmule peale surutud, igavene juhus. UNENÄGU Sootu olend kummardub alla, kummardub alla ja sirutub üles, graatsiaga mis on ülearusem ja tähtsam kui presidendivalimised. Tuul puudutab kollaseid juukseid. Pakun lepingut. Kaunis pea mõtleb hetkeks, siis pöördub mu poole nii et silmi pole näha. MERI "Meri", ütlesid sa surres. Sestpeale see ainus sõna kõneleb mulle alati merest ja võibolla ka sellest, kes sa oled. Kas ta ka kõneleb sellest, kes olen mina? Laineharjad, laineorud. Meremaastikul su valu vabastab ja matab mind. Ema, ema. Päev-päevalt ma kuulen kuidas sa sured. Kus sa oled? Päev-päevalt nii kohutav. Vaeseke, vaeseke, vaeseke, vaeseke. SALADUSE SERVAL Mätsi kinni see mida oled teinud ja ela edasi vabana nagu edukas palgamõrvar. Su tegu elab varjus sinutagi edasi, kasvab sust üle, astub su asemele, algul vaevu, hiljem aga nagu imikunutt, nagu viimne kohtupäev kui tall hakkab kisendama. ELEEGIA Olgu kõik loodu kui tahes avar on ta siiski lämmatav nagu kuur. Siit sinnani. Kivi, puu, maja. Asjatoimetused. Jõuan liiga vara, jõuan liiga hilja. Ometigi aeg-ajalt astub keegi sisse, ja kõik siin muutub korraga suuremaks. Mõnikord piisab näost, lähedusest et tapeet hakkaks jooksma verd. Jah, mõnikord piisab ka käest mis liigutab kohvi või "seltskonnast eemaldumisest" piisab, et unustada koht, lämmatav akende rivi, jah, nii et ööseks oma tubadesse tagasi tulles me lepime vastuvõetamatuga. ISEENDALE Kanna vapralt oma üksindust. Ma olen su kannul. Ära loovuta oma saatust tähtedele: las see rabab sind sinus endas. Kui kurbus äigab üle sinu, särisedes su virgete õlanukkide vahel, siis ma tean, sa oled enam kui teised: su kurbus teeb pimedaks. Seepärast ole nagu loomad, sama rohmakalt kaunis ja puhas, vapralt valvel, nii nagu nemad valvavad oma armutuid saladusi. Ühel öösel sa võibolla isegi ei märka, kuidas su päevad ja surematud aastad nii nagu taevasse ulatuv laul tõusevad sinus pinnale. Keegi ei leia sind õhtul üles, õhtul kui nad liiga hilja karjudes otsivad sind su tagahoovist. Ainult mina näen sind. Kui minagi. IGAVENE ELU Kamm on peatunud su juustes ja ka minu hellitus. Võtan kammi su käest. Kõik on läbi. Istume käsi käes. PÄRAST ÜLESTUNNISTUST Ma tunnistasin üles: päikesetõus Shveitsis. Ma ei oleks pidanud niiviisi tegema. Süü on kuri uss. Tugevad tõusevad koidikul, lõhuvad puid, võtavad väikese konjaki ja nii edasi. Sest ainult nemad, tugevad tapjad, tunnevad taimede, puude, lindude, naiste ja laste keelt. PURUNEMINE Lapse haare kaalub tonne. Käis sõda. Hobuvankrid ja tankid mürisesid, siis peatusid. Mu haare kaalus tonne. Siis vaid mõned naelad. Siis mitte midagi. Keegi, ma ei tea kes, keegi on ikka veel puhas kuld. RANNAL Meri heidab rannale pikali Mu armsam puhkab maailma lõpus. Mu süda pimestab nagu kauge päike, vari kõigi jaoks, vari igaühe jaoks. PÄEVIK N. N. oli kaunis nagu ikka K. unustas mind teretada P. ei teinud must väljagi. Väljas, tualetis Seisin eaka härrasmehe kõrval. Temalgi olid lõhnad juures. Aga peeglis toimus parajasti midagi muud. Nagu raevunud tall lausus tundmatu hiigelsuur õrnus: "Ma mõistan te üle kohut." USUN Usun, et ma armastan sind; Karjun silmad kinni sest sina oled olemas. Ometigi, nagu sa näed, jumalad, põrm ja aeg kasvatavad sääraseid hiigelluiteid meie vahele et mõnikord ma tunnen armastuse väiklast ärevust ja kõrgusekartust Siis ma tõmbun kohkunult voodisse nagu loodus kesköö aegu, hääletult, andmata märku. Seejärel ma tunnen jälle, et me kuulume kokku, et ma olen pannud käe su pihku. KOKKUVÕTE Mul on kaks pöialt, kaheksa sõrme Mul on üks pea, juuksed küljes. Aga laud pöörleb, üleni verine, ja maailma pole, on ainult pöörlemine. PILLAJAD See polnud lootus, mis kihutas mind tagant. Nigel soojus, mis on algul nagu pottsepa savi, siis helendav, viimaks eimiski. Pesuruumi kraan ei anna mulle ööl ega päeval und. Käis värbamine. Su isa on su unustanud. Poisid pöörduvad tagasi. Tüdrukud ei iial. VAN GOGHI PALVE Kaotada lahing väljadel. Leida kodumaa õhus. Lind, päike, jälle linnud. Mis minust õhtuks järele jääb? Öösel kumab ainult lampiderivi, kollane savimüür hoovi taga, teisel pool puid, küünalde rida, aknad, kus taga ma kunagi asusin, enam ei asu, maja kus elasin ja enam ei ela katus mis mind kunagi kattis. Siis sina, mu Jumal, katsid mu kinni. MEID POLE Meid pole küllalt siin, et sünniks armastus. Tänutundest sisimas piisab küll üheks, küll teiseks; ühesõnaga kõigeks. Tegelikult tunnen ma ainult kahte sõna: sõna patt ja sõna palve. Üks kuulub mulle. Teist ei paiguta kuskile. |
|