[VOT] Vadja keele sõnaraamat

lõhgõta L M Po (Kett. Lu Li J-Tsv.) lõhgõtaɢ I, pr lõhkõõʙ Kett. M I lõhkyõʙ L, imperf lõhkõzi M lõhkõᴢ L M lõhkõõᴢ M
1. lõhki minna, lõhkeda; (lõhki) rebeneda v. käriseda, lõheneda, praguneda | vn раскалываться, расколоться, лопаться, лопнуть; трескаться, потрескаться, растрескиваться, растрескаться; рваться, порваться, разо-
L kas kaukalo on lõhgõnnu see küna on lõhki läinud
M tšäznä-naappa eb lõhgõnnu tšiireessi (puu)pahast kauss ei läinud niipea (kiiresti) lõhki
M naappa lõhkõõp poolittaa (puu)kauss läheb pooleks
Po elä uottõõ, štob lõhkõis kattila ilmõ vettä ära oota, kuni katel lõhkeb (et katel lõhkeks) ilma veeta
L vattsaz mautšid lõhkyõvaᴅ kõhus sooled lõhkevad
L lauta lõhkõᴢ laud läks lõhki
I vanalla kuulla kummad irret sahattii, ne eväd lõhkõõɢ vanal kuul saetud palgid, (need) ei lähe lõhki
M tšiutto lõhkõzi piholla särk rebenes pihtadelt lõhki
M nii paĺĺo kõv̆vii nagrimma, tšut́ ku eb vattsa lõhgõnnu nii (väga) palju naersime, (et) peaaegu oleks kõht rebenenud
M maa lõh-kõõʙ maa lõheneb (kuivusest)
M uulõd alkivad lõhgõta huuled hakkasid lõhenema
M miheleeb on lõhgõnnu seinä millegipärast on sein pragunenud
Li seinäz on rako, on lõhgõnnu seinas on pragu, (sein) on pragunenud
2. lõhkuda, purustada, katki teha; lõhki lüüa, lõhestada; lõhki lõigata | vn разбивать, разбить; раскалывать, расколоть; разреза́ть, разре́зать
M miε lõhkõzin naapaa pur̆ruu purussi ma lõhkusin kausi purupuruks
M lõhgõttii seinä lõhuti sein (maha)
M jurakahtši, tätä et saa kuinid lõhgõta sitke kask, seda (sa) ei saa kuidagi lõhki lüüa
M sis kõrvii takaa kurassõl lõhgõtaz i sis paranõp sika siis kõrvade tagant lõigatakse (seal nahk) noaga lõhki ja siis siga paraneb (parotiidist)
■
Lu lõhkõõp süüvvä vihub süüa
J nah, paa vari kakuu süäme võit de lõhkõ süüvve noh, pane kuuma kaku sisse võid ja vihu süüa.
Vt. ka lõhkaussa, lõhkoa, lõhkõuta, lõhkõõssa