[VOT] Vadja keele sõnaraamat

hako P M Lu Li J ako P, g hagoo M Lu Li J hago J aguo P
1. jäme pehkinud puu | vn валежина, дупляк
Lu hako on kaugaa ležinnü puu {h.} on kaua (maas) lamanud puu
J vana puu, laŋkõnnu maallõõ, se on hako vana puu, langenud maha, see on {h.}
Li mettsäzä suur laŋkõõnnuᴅ .., no võib i sõissõ, mokom jo mäännüᴅ vana suur summainõ lad́d́a mokom paksu puu sõizõʙ; se on hako, vana hako metsas on suur mahalangenud .., noh (ta) võib ka seista, niisugune juba mädanenud, vana, suur vägev, lai, niisugune jäme puu seisab; see on {h.}, vana {h.}
J makkaab niku hako magab (liikumatult maas) nagu vettinud puutüvi
2. tuulest murtud puu känd; pehkinud känd | vn ветролом; дуплистый, гнилой пень
Li miä mättiizin hagoo päälle ma ronisin (vaevaga) tuulest murtud puu kännule
J sinuss om poĺzia nii paĺĺo, niku vanass hagoss sinust on kasu nii palju nagu vanast pehkinud kännust
J hago juuri mädanenud kännu juur
3. J-Tsv. puu peajuur; maapinnale kasvanud jäme juur | vn корневище

kanto Kett. K L P M Kõ-Len. Lu Li Ra J I Kl (Ja-Len. Ku) Ка́ндо Pal₂ K-reg₂ Ка́нто ~ Кяндо Pal₂ Кандо Ii-reg₁, g kannoo K M Kõ Lu Li Ra J I Ku kannuo K P kanno J kannuu Kl
1. känd | vn пень
Li leikõttši on, ku on leikõttu mettsä poiᴢ, on jäätü vaa kannoᴅ raiesmik on (see), kui mets on maha raiutud, on jäänud vaid kännud
J ähkää tširves kantoo löö kirves kändu
P nie on vanat kannod i nie pimiεs paissavaᴅ need on vanad kännud ja need hiilgavad pimedas
K petäzikkos, katazikkoᴢ, kuivaa kannoo päällä männikus, kadastikus, kuivanud kännu peal
P millin kanto, mokomain võsatši vs missugune känd, niisugune võsugi (= käbi ei kuku kännust kaugele)
Lu kannoo mukkaa i võsa kazvaʙ vs kännu järgi kasvab võsugi
J ebõ kantoa, epko võssa kk pole kändu ega võsu (= ihuüksi, omasteta)
Lu tõrva kantoissa ajõtaa tõrvaa tõrvaskändudest aetakse tõrva
Lu mettsäz on puu kanto metsas on puukänd
Li petäjää kannossa tehhää tõrvaa pedajakännust aetakse tõrva
Ra kanto obakk kännuseen
J kannoo tüŋk kännutüügas
2. jalg, vars (seenel), juurikas (kapsal) | vn ножка (гриба), кочерыжка (капусты)
J lõikkas pää naizõlta niku kannolta kapusaa rl lõikas naiselt pea nagu juurikalt kapsa
3. konts, päraots | vn черенок, цветоножка; задняя часть
M muragaa kanto muraka(marja) konts
Lu tšävüü kanto võrgukäbi pära(ots)
■
L vai lieb õnnõva kazyõ taluo kanto kas on õnnelik (saab õnnelikuks) selle talu {k.} (= põlispere)?
Vt. ka eeskanto, esikanto, mesikanto, tammikanto, tammiskanto, tšerikanto, tõrvaskanto

tõrvaskanto J tervaskanto Ku tõrvaskänd, vaigurikas känd | vn смолистый пень
tetši tõrvaskantoo tulõõ tegi tõrvaskändu tule.
Vt. ka tõrvaᴢ

tõrvaᴢ Kett. M Lu Ra (Kõ-Len. J) tõrvõᴢ Lu J, g tõrvahsõõ: tõrvassõõ M tõrvasõõ Lu tõrvõsõõ Lu J tõrvas, vaigune, vaigurikas puu (känd, halg) | vn смольё, смолистое дерево (пень, полено)
Lu tõrvaz on tõrvaspuu tõrvas on vaigune puu
M tuli tehtii tõrvassissa; näväd aivoo üv̆vii põlivaᴅ tuli tehti tõrvastest, need põlesid väga hästi
Lu petäjäss vesetää tõrvasõᴅ männist raiutakse tõrvaseid
J minuu ammõtti ebõ·õ tõrvassii puhassaa minu amet ei ole tõrvaseid (= tõrvaskände mullast) puhastada
J tõrvõssiiss ajõtaa tõrvaa tõrvastest aetakse tõrva
■
Lu se on mokoma inemine, tõizõl paaʙ tõrvassia: izz ep taho jutõlla, a tõizõll paaʙ tõrvassia see on selline inimene, teist õhutab takka (teisele teeb tuld alla, paneb tõrvaseid), ise ei taha ütelda, aga teisele paneb tõrvaseid
M nät tämä miltine tarkka, etti tõrvassia paab al̆laa, en miä täm̆mää täh̆hee pisä õm̆maa päät tul̆lõõsõõ näe milline kaval(pea), et õhutab (mind) takka, (aga) ei mina tema eest oma pead tulle pista
M siäl nõisas sillõõ tõrvassia paamaa al̆laa seal hakatakse sind mõjutama.
Vt. ka tõrvaalko, tõrvakaᴢ, tõrvapuu, tõrvaskanto, tõrvaspuu

vesilaho J-Must.
1. (vettekukkunud jändrik puu või känd) | vn коряга
2. kold (sõnajalgtaim) | vn плаун (папоротникообразное растение)