[VOT] Vadja keele sõnaraamat

hukkaussa Lu Ra (J-Tsv.) hukkaussaɢ I ukkaussa Li, pr hukkauʙ Lu I, imperf hukkauzi: hukkauᴢ Lu Ra J ukkauᴢ Li hukkaujõ ~ hukkauji I hukka v. otsa saada, lõppeda, kärvata | vn околевать, околеть
Ra inemin koolõʙ, a žiivatta hukkaussaa inimene sureb, aga koduloomad lõpevad (saavad otsa)
Lu zveeri taukõõʙ, a žiivatta hukkauʙ metsloom kärvab, aga koduloom lõpeb (saab otsa)
Lu meil ühs lehmä melkein puna tavvissa hukkauᴢ meil üks lehm peaaegu lõppes punataudi
I kui koira hukkauʙ iĺi katti iĺi tšen, siiᴢ mah̆haa tukatass kui koer saab otsa või kass või keegi (= mõni muu loom), siis maetakse maha.
Vt. ka hukkauta