[VOT] Vadja keele sõnaraamat

aminoittaa M, pr aminoitan, imperf aminoitin (posida, lausuda sõna „aamen” ütlemise ja haige koha vajutamise abil | vn заговаривать, заговорить болезнь, употребляя слово «аминь», диал. зааминуть)
pok̆koonik̆kaa sõrmõõkaa piäʙ aminoittaa sööjääluuta, sis täm kuivõõʙ surnu sõrmega tuleb „aamen-aamen” öeldes vajutada kooljaluud, siis see kuivab (ära)
nõis paisõ, piäp nõissa aminoittamaa ühezä õhza päält, lutissaa õhzat sõrme kaa, siis aminoittaa paisõ (Len. 260) tekkis paise, tuleb hakata lausuma üheksa oksa pealt, pigistada oksi sõrmega, siis lausuda paise (minema)

jahsaa Al. Kett. P M Kõ (K-Ahl. R-Reg. J-Must.) jahsa J-Tsv. jahsaaɢ (I) jaχsaa Ke-Set. jaχsaaɢ (I) jaahsaɢ I jaassaak vdjI-Set. jaksaaɢ I jaksaa (Ku), pr jahzan Kett. P M Kõ (sõnatüvi | vn основа слова:) jahza- J-Must. jaχzan Ke -õn J jahsan Kett. K-Ahl. M-Set. J-Must. jaahsaa ~ jaksaa I, imperf jahzõn P M jahzin J jaahsii ~ jaksõõ I
1. jalgu lahti võtta v. teha | vn разувать(ся), -ть(ся)
Kõ ku vizgattii jalgass vällä mikä sill on jalgaz i siz ni juollaᴢ: jahsaa jalgaᴅ kui võeti (visati) jalast ära, mis sul jalas on, ja siis öeldakse nii: jalad lahti võtta
M oota, maama sillõõ jahzaʙ jalgaᴅ i eitäp sõvaᴅ oota, ema võtab sul jalad lahti ja rõivad seljast
Kõ ku suutuʙ, la täm on suuttunnu, õmaᴅ jalgaᴅ jahzaʙ kui (keegi) vihastab, (siis öeldakse) las ta on vihane, (küll) võtab oma(d) jalad (ise) lahti
2. jaksata, jõuda, suuta; võida, saada | vn мочь, быть в состоянии, быть в силах
I kõõz õl̆lii noori, miä jaksõõ paĺĺo tüütä tehäɢ kui (ma) olin noor, ma jaksasin palju tööd teha
P miä en jahza jalkoi jahsaa ma ei jaksa jalgu lahti võtta
I mato ootti, ootti, eb jahsannug oottaaɢ madu ootas, ootas, ei jõudnud (ära) oodata
I eb ühsiid dohtõri jaχsannug letšittäät tätä ükski arst ei suutnud teda (terveks) ravida
I miä en jaksaɢ sillõõ avittaaɢ mina ei saa (suuda) sind aidata
I näd́d́ee süümiss en jaksannus süüäɢ nende sööki ma ei võinud (vastikusest) süüa
I kõikkõlaizõd unõᴅ näed unõza, siiz ed i jaksaɢ magataɢ igasuguseid unenägusid näed unes, siis sa ei saagi magada
I tšihuʙ kiisseli, a müü jaksammaɢ pajattaaɢ kissell keeb, aga meie võime (sel ajal) rääkida
I pöörtüüᴅ sihessaaɢ rõhgaa, jaksad i koollaɢ oled niivõrd tugevasti vingumürgituses, võid surragi
3. (eitava kõne olevikuvormides:) haige olla, põdeda | vn (в отрицательных формах настоящего времени:) болеть, заболеть, занемочь
I ai ku miä en jaksaɢ oi kui haige ma olen
I eb jaksaɢ, läsiʙ (ta) on haige
I piäb mennäv vaattamaa kumpa rõhgaa eb jaksaɢ tuleb (seda) vaatama minna, kes on väga haige
I siä ed jaksaɢ, nõizõd läsimää sa oled haige, jääd põdema
■
Lu kui jahzõᴅ kuidas elad? ~ kuidas käsi käib?

läsivä L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J I läśvä Po läsiv J-Tsv. läsivᴀ̈ Ku, g läsivää Lu J subst., adj. haige, tõbine | vn больной
J läsivele on dohtõria tarviᴢ haigele on arsti tarvis
Po läsivä õli õmall tilall haige oli oma asemel
L tεätäjεä läsivii müö veiteltii (küla)tarka veeti ühe tõbise juurest teise juurde (veeti mööda tõbiseid)
Lu emäl on süä pihoᴢ, ku lahzõd on läsiväᴅ emal on süda pihus, kui lapsed on haiged
I koko õm̆maa iää tämä õli läsivä kogu oma eluaja oli ta tõbine
Lu miä ku õlin läsiven, miä paĺĺo vähepi painin kui ma olin haige, (siis) ma kaalusin palju vähem
L tämä lieb läsivännä ta jääb haigeks
Lu leed läsivä terve voosi jääd haigeks terveks aastaks
P tuli terviessi läsivänᴅ sai tõbisest terveks
Lu läsivä inemin haige inimene

läsiä L P M Kõ S Lu Li J (Kett. K-Ahl. U Ra Ku) läs̆siä M lässiä Lu Li J-Tsv. läs̆siäɢ I, pr läzin P M Kõ Lu Li Ra J Ku läsin K-Ahl. läz̆zii I, imperf läsizin P Kõ Lu J läsizii I haige olla, põdeda | vn болеть, хворать
J siä taita läzit ku nii jäät pahaizõssi sa oled vist haige, et jääd nii kõhnaks?
M en läzi, miä muitõᴢ ookaan (ma) ei ole haige, ma niisama puhkan
P tüttärikko jõi tšülmää vettä da jäi läsimääsie tüdrukuke jõi külma vett ja jäi haigeks
Kõ leeᴅ senel vootta läsimää jääd sel aastal haigeks
Lu inemin ku tšülmettü, nõiz läsimää kui inimene oli külmetanud, (siis) jäi (ta) haigeks
M lahs tuli kõrraz läsimää, taitaa tuli silmässä laps jäi korraga haigeks, vist jäi (kurjast) silmast
Lu ühesää kuuta läsizin, õlin tilaᴢ üheksa kuud põdesin, olin voodis
J se on läsinüt kõikõllaisii tautia see on põdenud igasuguseid tõbesid
M viimizel aikaa täm nõis ühtä voimaa läsimää viimasel ajal põdes ta alatasa
M i kazvivad nääd miltized varmad mehed ni, evät täätännü läs̆siä ja kasvasid, näe, millised tugevad mehed, ei teadnud (nad) haigustest midagi
I nõizii läsimää päälee rõhgaa mul jäi pea väga haigeks
M läsiväᴅ kõik süämmüsseᴅ kogu sisikond on haige.
Vt. ka läziskõlla

rampa Kett. K Lu Li J Kr ramp J-Tsv., g rammaa Lu J
1. subst., adj. lonkur, lombakas | vn хромой, хромающий
Lu rampa rammitsõʙ lonkur lonkab
J rammaka pittšä matka parvõz et talla lonkuriga (sa) pikka teed koos ei käi
J sokkõi õli ja rampoi õli oli pimedaid ja oli lonkureid
J anti suurõ vilpii, õssi rammaa opõizõõ (ta) tegi suure vea, ostis lombaka hobuse
2. katkine, lõhkine, rebenenud | vn рваный, разбитый, разодранный
J rammat kaatsad jalgõᴢ katkised püksid jalas
Kett. rammat tšennäᴅ katkised kingad
3. Kr haige; nõrk | vn больной; слабый, хилый.
Vt. ka ramppa

sairaᴢ [< sm] Ku (J) -s Lu-Len. J-Must., g sairaa haige | vn больной
J siell õli kõikõllaisii santtii i sairai seal oli kõiksuguseid sante ja haigeid
Ku sairas tervettᴀ̈ kannap seläᴢ (muinasjutust:) haige kannab tervet seljas

tavviinärittü: tavvinärittü (J-Must.) haige, tõvest v. haigusest vaevatu(d) | vn больной, мучимый болезнью
tootii tämä tüve kõikõkalttaset sairaat, tavvinäritüt i pahõlaise tšiusattavat, alvatut i vähäladvaset (Must. 155) tema juurde toodi igasugused haiged, tõvest vaevatud ja kuradi(st) kiusatavad, halvatud ja poolearulised

tšipõa Kett. K P M Kõ (R-Eur.) tšip̆põa M Kõ I Ma tšippõa I (J) ~ -eä (J-Must.) tšip̆põõ Ko -põõ (J) -paa Lu J -pa Lu Ra J -piä Lu kippiä Ku Ци́пыа Pal₁ Ii-reg₁ Ки́пеа Pal₁, g tšipõa: tšippaa Lu J
1. valus, valutav, haige | vn болезненный, больной
P sis ko nävä ruoskõikaa lüöväᴅ, sis sillyõ bõlõ tšipõa siis kui nad piitsadega löövad, siis sul ei ole valus
Ku minuu käell tuli nii kippiä mu käel hakkas nii valus
Ra tšippa raana on määkõᴢ valus haav on mädane
J silmäd on tšippaaᴅ silmad on haiged
P tšüzün tšüüneliillä tšipõilla rl küsin kibedate pisaratega
2. valu | vn боль
Kõ emüd nätši suurõd vaivaᴅ, emüt terppinnü tšip̆põaᴅ rl emake nägi suuri vaevu, emake (on) kannatanud valu
P vaata, laŋkyõᴅ, teet tšipyõta vaata (ette), kukud, teed endale haiget
J varõsõlõ vaikõaᴅ, a kronilõ kõvat tšippõaᴅ (lausumissõnad laste valu peletamiseks:) varesele rasked, aga rongale kõvad valud
3. haigus; haige koht; (mädane) haav | vn болезнь; больное место; болячка; рана
P praaviuzivat kõikõllaizõt tšipõaᴅ paranesid igasugused haigused
Lu tšippaat virutab õjaᴢ loputab haiget kohta ojas
Lu piäb lukõa tšippaata haigele kohale peab lugema (nõiasõnu)
Lu koira kaalip tšippaita koer lakub haavu
Lu tšippaasõõ ku puutuʙ kalaa vesi, eb õõ üvä ei ole hea, kui haava satub kala(pesu)vesi
Lu tšippaassa tuõb mätää haavast tuleb mäda
J elä kerttee tšippaat, vihotõᴅ ära puutu haava, ajad vihale (= tekib mädanik)
4. paise; kärn, korp | vn нарыв, опухоль; струп
Kett. iho meep tšipõisii ihu läheb paiseid täis
I tälle liittsa rõhgaa vaivattii, kõittši õli suurilla tšippõillaa tal valutas nägu väga. Üleni oli suuri paiseid täis
J roojõz i tšippaiz niku kärn-konno must(uses) ja paiseid täis nagu kärnkonn
Lu kaglaa kazvi tšippa niku muna kaelale kasvas paise nagu muna
M üppääp pikkarain napuška; täm̆mää eezaikaa puhkaad vai rep̆pääᴅ, i senessä pikkaraizõssa tuõp suur tšip̆põa tekib väike vistrik; teed või rebid selle enneaegu katki, ja sellest väikesest tuleb (siis) suur paise
Ra tšippa on tšäeᴢ käe peal on kärn
■
J tšippaa nenäkaa meeᴢ solvuv, ebameeldiv mees.
Vt. ka mätätšipõa, uulõõtšippa
Vt. ka tšippamuna, tšipu

vaivakaᴢ M I (Kett.) vaivõkõᴢ J-Tsv., g vaivakkaa M vaivõkkaa J
1. adj haige | vn больной
M jalgad on vaivakkaaᴅ, kehnoss saap tšävvä jalad on haiged, kehvasti saab käia
I süä jo kõittši õli vaivakaᴢ süda oli juba täiesti haige
2. Kett. subst., adj. vaevane, vilets, armetu | vn убогий, жалкий.
Vt. ka vaivan, vaivõin

vaivan Kett. P Lu J (K M) vaivanõ K-Al. R L P Lu I Вайвана Tum., g vaivazõõ Lu J vaivazyõ P
1. adj., subst haige, tõbine; vigane, sant | vn больной; увечный; калека
J maama vajotab vaivazõõ vattsaa (itkust:) ema vajutab (= mudib) haige kõhtu
Lu eb antanu rahvaa mukkaa, eb antanu tervee, anti vaivazõõ (jumal) ei andnud teiste inimeste taolist, ei andnud tervet, andis vigase (lapse)
Lu rampa, kummal on vaivazõd jalgaᴅ lonkur (on see), kellel on vigased jalad
J ikä tšüläzä õltii õmad vaivazõᴅ kk igas külas olid omad sandid
P kõikk jumalaa vaivazõᴅ, bõllu tšättä, bõllu jalkaa kõik jumala sandid, (kellel) polnud kätt, (kellel) polnud jalga
Kett. jumalaa vaivan sant
P jumalaa vaivazõᴅ nõdrameelsed
2. subst vaeslaps, orb; adj vanemateta, orvuks jäänud | vn сирота; осиротевший
K kuttsuas tšezzeekazvolline tüttärikko, kummal on isä da emä elozad eik õlõissi vaivanõ, nuorikkoa tšennittämää (Al. 30) (pulmakomme:) kutsutakse alaealine tüdruk, kellel isa ja ema on elus ja kes ei oleks vaeslaps, pruudi jalgu (pruuti) kängitsema
K no tšellä jäi lahsai, vaivazia, siiz mehelee juõltii: elä obižoita lahsai aga kellel (= naisel) jäi (maha) lapsi, orbe, siis (tema) mehele öeldi: ära tee lastele ülekohut
R lugõttõli vaivanõ lahsi itkes vaeslaps
L vaivanõ lahzukkainõ vaeslapsuke.
Vt. ka vaivain, vaivakaᴢ, vaivõin

vaivõin J-Tsv., g vaivõizõõ J haige, tõbine | vn больной, хворый
lahs jäättü, sai kõikkina vaivõizõssi laps külmetas, jäi päris haigeks
nii om vaivõin, jeeĺe poodgiʙ on nii haige, (et) vaevu hingitseb
tämä jo peenessaa om vaivõin ta on juba lapsest saadik tõbine
jok sinu vaivõin jalk õikõni kas sinu haige jalg paranes?
Vt. ka vaivakaᴢ, vaivain, vaivan