Seto sõnastik

sõ̭na sõ̭na sõ̭nna 1. sõna (kõnes või tekstis) halv sõ̭na harinass, hüvvä sõ̭nna vaia `u̬u̬taʔ ja `ot́siʔ koońt‿tulõ Se; [ma] `õkva hüä sõ̭nagap‿`paɫssi Se; sõ̭navahet iks tuĺl, a [ma] lasi tu̬u̬ sõ̭na läbi `kõrvu Se; timäl ommal‿laulusõ̭naʔ kõ̭kõsagamatsõʔ Se; paṕp haaŕ d üldäʔ et ei avida jumalaraamat eip‿pühä sõ̭na, no‿m `põrgo poolõ mineḱ Se Kos 2. pl loits; itk kup‿`puhtõ ommaʔ, sõ̭ss ikõtass sõ̭nnu (lauldakse itkulaule) Se; paabal oĺlis‿sõ̭naʔ, tu̬u̬ sõ̭nõ, sai käsi `tervest Se; hainalosõ tõpõ no iks om, lat́s `pääga kisk ja raputass ja siss ommas‿sõ̭naʔ ja [nendega] aja mant arʔ Se Kov; kumardõdi sõ̭nnogaʔ, [pulmas] kumardõdi uma hõim, sugulasõ kõ̭iḱ ärʔ, siss sai tu̬u̬ pruut́ valgõst Se 3. teade, sõnum; käsk, korraldus kui vanõmbaʔ `üt́liʔ, nii tuĺl meil sõ̭nna kak‿kullõldaʔ Se Kos; [ma] oodi, et kunass [ta] tu̬u̬ meile sõ̭na, et `kośtma minnäʔ Se; ku mullõ sõ̭na tuĺl sinnä, ma nõrgahtu `maalõ Se; kiä lähembäl, kutsutass sõ̭nagaʔ [suusõnal matusele], iks kõ̭iḱ hõim kokko Se