Seto sõnastik
Sõnastikust
•
Eessõna
•
|
?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 4 artiklit
ajama aiaʔ aja ai ~ `aiõ 1. tagant kihutama, kuhugi liikuma sundima latsõ `aiva hobõsit `nurmõ Se Ja 2. läbi torkama, uuristama kariʔ omman‿nu̬u̬, kes `rõivalõ ja villalõ ajavam‿mulgus‿`sisse Se; `võeti kabõ̭ĺ vai `paklist tet́ti pletenits, `aeti nõgla `perrä Se Kos 3. (habet, karva jne) eemaldama no aiass t́sial `vi̬i̬gaʔ haŕasõ `maalõ Se Kos; `pi̬i̬trepävä aja vähḱ ku̬u̬rt Se V 4. kuhugi seadma, külge kinnitama väidsega tsusiti [pastlale] `tsäĺkmes‿`sisse, noid kutsutigi aasaʔ, `aeti kablaʔ Se 5. lükkama, tõukama imä puhaśt haŕasõkõsõ arʔ ja sõ̭ss kablakõsõga köüt́ kińniʔ, sõ̭ss peräst ai laḱka ja sinnäp‿puistaśs sõmõriid `sisse (jutt harja valmistamisest) Se Kov 6. toppima, lükkima, pistma `aeti olõk‿kot́is‿`sisse Se; eüss `aeti `laeni täüś [ahet] Se; havvõʔ `aeti pää lõpussist nöörä `perrä Se Ts 7. selga või jalga panema, seljast või jalast võtma ku vihmanõ ilm oĺl, `aeti ärmäk `kaskalõ pääle Se Kos; mehe˛esä lät́s Pelikov̀va `hainu `perrä, ai `vaɫgõ linadsõk‿kaadsaj‿`jaɫga Se Kos 8. masinat, tööriista käsitsema [käsikivil] üt́s kivi oĺlit‿tsoris‿`sisse `raotuʔ, sõ̭ss tõõnõ pu̬u̬l oĺl pääl, sõ̭ss oĺl üt́s vits sinnäk‿kivile pääle pant, sõ̭ss oĺl nui `pistü sääl [käsikivi] siseh, sõ̭ss `tu̬u̬ga `aeti `ümbre ja jauhõti Se La 9. teatud seisundisse viima, mingisuguseks muutma `lat́si kõ̭õ̭ `aeti lauluga ülest Se; hummogult `tahtu us tu̬u̬d latsõkõist ni `varra üless aiaʔ Se Kos; maaʔ `aeti `kruńti, siss lät́si kruńdi pääle elämä Se; ai pää `ku̬u̬rdõ, lei raa pääle, siss võiuga määriti pääd Se 10. rääkima, kõnelema veli pańd [viina] pudõli lavva pääle, ai õ̭ks jutu `maalõ Se
kõ̭nõlam(m)a kõ̭nõldaʔ kõ̭nõlass kõ̭nõĺ ~ kõ̭nõli ~ kõ̭nõlõm(m)a kõ̭nõldaʔ kõ̭nõlõss kõ̭nõĺ rääkima, kõnelema tu̬u̬d `hirmu es olõʔ, et ei mõistan‿naadak‿kõ̭nõlamma Se; ei olõk‿kinga sõ̭nakõist inäp kõ̭nõldaʔ Se; vanarahvass kõ̭nõli, et kuuś nädälit ḱau `ku̬u̬ĺja kodo Se; olõ õin‿nännüʔ, määness tu̬u̬ kistavaŕs, a imä kõ̭nõli Se; üt́silde kõ̭nõlasõʔ, tõõsildõ `muutva arʔ Se; seoh kańdih õ̭ks kuulõ õs `mõisit kõ̭nõldavat Se; nii om vanarahvass jo kõ̭nõlnuʔ ja tu̬u̬ om `õigõ kah Se
`vaakma `vaakuʔ vaak vaaḱ vaagu vaakuma (varese häälitsus); pidevalt sama rääkima
`ütlemä üldäʔ ~ üteldäʔ `ütless üteĺ 1. ütlema, lausuma, rääkima vanast `üĺti: `saaja ĺaat, `saani `kaetass Se Kos; kui vanõmba`üt́liʔ, nii tuĺl meil sõ̭nna kak‿kullõldaʔ Se Kos; tu̬u̬d olõ õs kunagi, et mi̬i̬v‿vaest t́sirgu vai `puuśli `mu̬u̬du oĺli, et sõ̭nna `kualõ `ütle es Se Kos; [te] tarõp‿pühit arʔ, `asku veegu ui inne `vällä, ku mullõ ülgeʔ Se; poiśs vi̬i̬l `küüsse, et kas teil ritk om tett vai ŕoon, mi̬i̬m‿mõlõba `üt́li et ritk Se Kos; kut‿tapõti ärt‿t́siga, siss süä hiideti katusõ pääle, `üĺti et vana varõss, sü̬ü̬s‿seo süä ärʔ Se Kos 2. eeslauljana rahvalaulu esitama määne `mõŕsa mõista as i̬i̬st üldäʔ [laulusõnu], toolõ võõdõti sõ̭ss sõ̭naline i̬i̬st`ütlejä Se P; imä `ütless lat́silõ i̬i̬st, latsõʔ `ütlesep‿`perrä Se Kos 3. kutsuma, nimetama
Täienda sõnaraamatut
