[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

enos adv egas, ega siis ▪ enos .laiska naist õks kiä taha‿s egas laiska naist ikka keegi tahtnud. Vrd esis

essᴜ̈kine adj <essᴜ̈kitse, essᴜ̈kist> eksimusrohke ▪ taha‿ai essᴜ̈kitse poolõ, tahat kõ̭õ̭ elo poolõ elläʔ ei taha eksimusrohket elu elada, tahad ikka elu [edenemise] poole elada. Vrd essüngine

hel´ova s <hel´ova, hel´ovat> liikva, eeterpiiritus ▪ taha‿iʔ tuud hel´ovat inämb ei taha toda liikvat enam. Vrd eedeŕ, hõl´ova, .liikva, õuka2

herranõ adj s <herradsõ, herrast> , herräne <herrädse, herräst>
1. härra ▪ hüäʔ .rõivaʔ säläh ja kalossɪʔ pääl, vot om herranõ head riided seljas ja kalossid [jalatsite] peal, on alles härra; eit´.määntseʔ herrädseʔ tullivaʔ Petserest .partsõ .tapma mingisugused härrased tulid Petserist parte tapma
2. härrandlik ▪ tä om .väega herranõ, taha‿ai tiidäʔ võttaʔ midagɪʔ ta on väga härrandlik, ei taha midagi teadmiseks võtta (ei lase endale seletada). Vrd herräkaś

imahuma v <imahudaʔ, (ta) imahus> imenduma ▪ śoo .rõiva .sisse taha‿i vesi .höste imahudaʔ selle riide sisse ei taha vesi hästi imenduda (riie ei võta vett sisse). Vrd imahtuma

jõ̭hvt´ s <jõ̭hvti, .jõ̭hvti> mürk, kihvt ▪ ko nuuŕpaaŕ lavva .taadõ .lääväʔ ja edimätse tsäärago .viina arʔ joovaʔ, ne .arke koolõsõʔ, sinnäʔ om jõ̭hvt .sisse pant P (muinasjutust) kui noorpaar laua taha läheb ja esimese peekritäie viina ära joob, siis surevad nad ära, [sest] sinna on mürki sisse pandud. Vrd ihvt, jaat, kihvt´

.kaehutma v <.kaehuttaʔ, .kaehuda ~ .kaehuta>
1. kaetama ▪ ärʔ .kaehut´ mu eläjäʔ, vana halv ära kaetas mu loomad, kurivaim. Vrd kadõhtama, .kaehama, .kaehtama
2. äkki, korraks vaatama, pilku heitma ▪ .kaehut´ kõrra .taadõ vaatas korraks selja taha; ütelisi kõik´ .kaehutkõʔ .kirstu heitke kõik ühel ajal pilk kirstu; .kaehudaʔ no mu pääle, hotś üle kura olagiʔ! vaata mind korrakski, kasvõi üle vasaku õla!; lää ma .riihte, .kaehhuda, kae, rehe aho kottal hirś palas väli tulõgaʔ lähen ma rehte, korraga vaatan, näen, reheahju kohal põleb palk lahtise leegiga. Vrd .kaehtama

kakorka s <kakorka, kakorkat> paistekakk; katsekakk ▪ kõrbanot kakorkat taha‿ai .kiäke süvväʔ P kõrbenud katsekakku ei taha keegi süüa; pujalõ õks tä küdsi .puhta vadsa, .kallele kakorkat (rahvalaulust) pojale küpsetas ta puhta[st jahust] karaski, kallile paistekaku. Vrd aho|editse|vatsk, aho|iist|vatsk, kokorka

keerondõlõma v <keerondõllaʔ, keerondõlõ> keerutama, keerlema; laperdama ▪ keerondõlõs ku lammaś keti otsah keerutab nagu lammas keti otsas; ku rüvvi .käüseʔ tüü man tuulõgaʔ keerondõllivaʔ iih, sis köüdeteväʔ sälä .taadõ .sõlmõ kui [linase] rüü varrukad töö juures tuulega laperdasid, siis seoti nad selja taha sõlme; latsõots keerondõli ütele poolõ ne tõõsõlõ poolõ ne .pääge lätś .ümbre P lapsejõmpsikas keerles ühele poole ja teisele poole, nii et pea hakkas ringi käima

.kiilama v <kiiladaʔ ~ kiilataʔ, .kiila> kiiluma, kiilu vahele ajama; kiiluga kinnitama ▪ vaja arʔ kiilataʔ kirvõś, kui .kuuda panõt .perrä vaja kiil vahele lüüa, kui kirvele varre taha paned; loodsɪk lagonõs ar muido, vaja kiiladaʔ .veit´kene paat laguneb muidu ära, vaja veidi [laudu] kiiluda (üksteise ligi suruda); ma ar .kiilssi .kirvõ joʔ ma lõin kiilu juba kirvevarre sisse ära; mul om kirvõś är kiilat, tei puu kiilo ja pessi .kuudalõ .sisse mul on kirves kiilutud, tegin puukiilu ja lõin kirvevarrele sisse. Vrd .kiilma, kiilotama

.kinklikanõ adj <.kinklikatsõ, .kinklikast> künklik ▪ väega .kinklikanõ maa om śoo jao pääl siinkandis on väga künklik maa; .kinklikatsi maid taha‿i .kiäki hainamaas keegi ei taha künklikke maid heinamaaks. Vrd kinganõ, kingonõ

kliin I s <kliina, .kliina> kiil, talb ▪ panõʔ taha ütś kliinakõnõ ala pane siia üks kiilukene alla; kinnɪtädäʔ vaja rattatsõõriʔ ja kliin .vaihõlõ .pessäʔ, kost hel´os vankrirattad on vaja kinnitada ja kiil vahele taguda, kust liigub (logiseb). Vrd kiil, liistak

.kraasna|.paalka s <.kraasna|.paalka, .kraasna|.paalkat> peitusemäng ▪ latsõʔ lääväʔ .kraasna.paalkat .lüümä: .hiitväʔ .pulka üle nulga kohe .taadõ, sis ütś lätt tuud .pulka .otśma, tõõsõʔ niikavva .käk´väʔ .hindä ärʔ, tuu pulga .lüüjä otś lapsed lähevad peitust mängima: viskavad pulga üle nurga millegi taha, siis üks läheb seda pulka otsima, teised niikaua peidavad ennast ära, too pulgaviskaja hakkab [teisi] otsima. Vrd kratsina.paalka

kumastuma v <kumastudaʔ, kumastu> , kumastoma P <kumastodaʔ, kumasto> komistama ▪ jalg jäi .kuurma kabla .taadõ kinni, kumasto ne sattõ .maalõ P jalg jäi koormaköie taha kinni, komistasin ja kukkusin maha; kaeʔ ette, kumastogu‿iʔ, .nilbõ om! P vaata ette, ära komista, [tee] on libe!; sinnäʔ silla kottalõ kumastu vanahalva hopõń (muinasjutust) seal silla kohal vanapagana hobune komistas. Vrd kapõrdama, kapõrduma, kapõrdõlõma, kumahtama, kumahtuma, kumaskõlõma, tsummõrduma

kundõh adv kannul ▪ ma tsusi jäleʔ, käuʔ sa kundõh nlj ma torgin jäljed [lumme], sa käi mul kannul; .säetäs meid iks vell´o sälä .taadõ, kulla‿ks kundõh .käuma (rahvalaulust) seatakse meid venna selja taha, kulla velle kannul käima. Vrd kundsõh

kusi|päiv s <kusi|päävä, kusi|.päivä> piltl annepäev, 25. VII / 7. VIII; piltl kusepäev ▪ annõ.päivä üldäs kusipäävast, et Ann kusõs kas säidse .päivä ette vai .taadõ annepäeva kutsutakse kusepäevaks, [öeldakse] et Ann kuseb seitse päeva kas ette või taha (siis sajab vihma). Vrd annõ|päiv

kõ̭nnɪk1 s <kõ̭nniko, kõ̭nnɪkot> / <kõ̭nniku, kõ̭nnɪkut> , kõnnɪk1 <kõnnikõ, kõnnɪkõt> folk kõndija; hulkuja ▪ ega olõ‿i õks ka .joudo joodikõl, kõvva kätt kõ̭nnikol (rahvalaulust) ega enam pole jõudu joodikul, kõva kätt hulgusel; oo õks ulliʔ ti joodigõʔ, kõvõraʔ kõrdsikõ̭nnikõʔ (rahvalaulust) oh te rumalad joodikud, kõverad kõrtsiskäijad; ku saa õks ma, näio, joodikõllõ, kõrdsitii kõnnikõlõ (rahvalaulust) kui saan ma, neiu, joodikule, kõrtsitee peal kõndijale; ese õks salli‿s joodikut, taha‿s kõrdsi kõnnikõt (rahvalaulust) isa ei sallinud joodikut, ei tahtnud kõrtsiskäijat. Vrd .hulk´ja, .käuja

lopsinõ adj <lopsidsõ, lopsɪst> lobjakane, väga märg ▪ lopsinõ ilm .väega, lopsidsõgaʔ taha‿i .vällägɪʔ minnäʔ väga lobjakane ilm, lobjakase ilmaga ei taha väljagi minna; lumi om nii lopsinõ, ku üle tsuvva veere tulõ vett .sisse lumi on nii märg, et vesi tuleb üle pastla ääre sisse. Vrd lopś2, rässäne, räüsäne, solbinõ

lõsu s <lõsu, lõssu> , lõso P <lõso, lõsso> peidukoht ▪ saistaś puhma .taadõ .lõssu seisis põõsa taha peitu; .haudja kana tull´ lõsᴜst .vällä hauduja kana tuli peidust välja; kanaʔ leiväʔ puhmu ala .lõsso P kanad läksid põõsa alla peitu

lähko.kõstõ ~ lähko.kõistõ dem adv lähedale, lähikonda ▪ sa .saiõt külh lähko.kõstõ mehele sa said küll lähedale mehele; taha .samma lähko.kõistõ lätś .siinde siiasamasse lähedale läks seenele; ar sa‿ks .tarrõ minku‿ui, tarõ minku‿ui läve sa lähko.kõistõ (rahvalaulust) ära sa tarre mine, ära mine tareläve lähedale. Vrd .lähkeste, .lähkohe, .lähkolõ

mańahutma v <mańahuttaʔ, mańahuda ~ mańahuta>
1. mainima, nimetama ▪ kui mańahudõti, nii tulli tulõma kui mainiti, nii tulin tulema; turak mańahut´ õnnõ: koh mu susi om? (muinasjutust) lollike mainis (küsis) ainult: kus mu hunt on?; Taadsi taha‿s õks imp targastõ kõnõldaʔ, magõhõhõ mańahuttaʔ (rahvalaulust) Taadsi ei tahtnud enam targasti kõnelda, magusasti (lipitsevalt ) lausuda
2. folk meelitama ▪ .joudsõ õks tä pettäʔ uma ese, uma maama mańahutaʔ (rahvalaulust) jõudis ta petta oma isa, oma ema meelitada

morɪtama v <morɪtaʔ, morida> näljutama ▪ .tütrik morɪtas hinnäst, om .piinükene tüdruk näljutab ennast, on peenike; ma hinnäst morida, taha‿i sõtta minnäʔ ma näljutan end, ei taha sõjaväkke minna. Vrd murɪtama, .nälǵsütmä, nälgᴜ̈tämä, nälᴜ̈telemä, nälᴜ̈tämä

.mõistuisi ~ .mõistusi adv mõistlikult ▪ õga õks tüü ihho riku‿i, rassõl tüül ramõhu‿i, kui õks .tiide .mõistuisi, tahat minnäʔ .tarkuisi (rahvalaulust) ega töö keha riku, raskel tööl [keha] ei rammestu, kui teed mõistlikult, tahad minna targal meelel; mõista‿s ma elläʔ .mõistuisi, saa‿s .kasvuʔ kavaluisi (rahvalaulust) ei osanud ma elada mõistlikult, ei saanud kasvada kavaldades; ime .tahtsõ targastõ üldäʔ, mõtõl´ üldäʔ .mõistuisi (rahvalaulust) ema tahtis targasti öelda, mõtles mõistlikult öelda; mõista elläʔ .mõistusi, taha elläʔ .tarkusi (rahvalaulust) oskan elada mõistlikult, tahan elada targalt. Vrd .mõistmiisi, .tarkuisi

.niäle adv
1. ometi, ikkagi ▪ kiä .niäle õks tulõ mu matᴜsõlõ kaʔ keegi ometigi ikka tuleb mu matusele ka; inne .kuulmist ütel´: kui.niäle kaibkõʔ mu .vällä! enne suremist ütles: kuidagi ikkagi kaevake mind välja!
2. iganes, tahes ▪ vaja kui .niäle kava.luisi kutsigõʔ ar .häötäʔ vaja kutsikad kavalasti kuidas tahes ära hävitada; tulõʔ no võtaʔ miä .niälegɪʔ tule ometi, võta midagigi [süüa]; ma taha minnäʔ õ̭ks kohe .niäle, ma kodo ei tahaʔ jäiäʔ ma tahan minna (läheksin) kuhu iganes, koju ei taha ma [küll] jääda; avidaʔ no minno kui .niäle, arstɪʔ no minno kui .niäle arʔ! aita mind nüüd kuidagi, arsti mind ometi kuidas tahes terveks!; panõʔ no taa vikaht´ kohe .niäle eiś .paika pane siis see vikat ise kuhu tahes; võtt´ söögi üteh, a inne es süüʔ, ku kiä .niäle tõõnõ tull´ ka mano, kiä .müüdä lätś võttis toidu kaasa, aga enne ei söönud, kui kes tahes teine astus ka ligi, kes mööda läks; ma piä arʔ kui .niäle .täämbä Petsereh .käuma ma pean täna kuidas tahes Petseris käima; käkɪte rutto .võismõ lännɪk kohe taht arʔ, kohe .niäle tsusate arʔ P peideti võilännik kuhu tahes ruttu ära, kuhugi pisteti ära [varjule]. Vrd taht1

nõvvatõlõma v <nõvvatõllaʔ, nõvvatõlõ>
1. nõu pidama ▪ sajarahvas .istõ tühä lavva .taadõ ja nõvvatõlɪʔ, kes kohe .mõrśa puul istᴜs pulmarahvas istus tühja laua taha ja pidas nõu, kes kuhu mõrsjakodus [laua taha] istub
2. pärima, küsitlema ▪ papṕ naasś nõvvatõlõma .rahva käest papp hakkas rahva käest pärima; kuningas nõvvatõlli, et kes tekk´ kuninga.tütre .terves? (muinasjutust) kuningas päris, et kes tegi kuningatütre terveks?; õ̭nń nakaś timägaʔ kui vana .tutvagaʔ kõ̭nõlõma ni timä elo .perrä nõvvatõlõma (muinasjutust) õnn hakkas temaga otsekui vana tuttavaga kõnelema ja tema elu järele pärima; tõõnõ tõõsõlt küsütelles, küsütelles, nõvvatõllõs (rahvalaulust) üks teist küsitleb, [teist] küsitleb, [teiselt] pärib. Vrd küsᴜ̈telemä, nõvvotõlõma

nägünemä1 v <nägüdäʔ, (ta) nägünes> süttima, põlema hakkama ▪ sanna ahi taha‿i sukugi nägüdäʔ sauna ahi (ahjupuud) ei taha sugugi süttida; .tuurõʔ puuʔ, nägüne‿i .kuigiʔ toored puud, [need] ei sütti kuidagi; puhᴜʔ, vaest nägünes arʔ palama puhu, ehk süttib põlema. Vrd läginemä, lägünemä, läügenemä2

ośa|päiv s <ośa|päävä, ośa|.päivä> van osjapäev, neidude ühine raudosja korjamise päev kevadel pärast lihavõtteid ▪ liha.võ̭õ̭tõ pühɪst katś nädälit edesi om ośapäiv, sis .tütrikᴜʔ ja tśuraʔ lätsɪʔ vanast .Sandra külä palo .taadõ .osja lihavõtetest kaks nädalat edasi on osjapäev, siis läksid tüdrukud ja poisid vanasti Sandra küla palu (männiku) taha osja korjama. Vrd ośakopp

painahutma v <painahuttaʔ, painahuda ~ painahuta> painutama; väänduma ▪ jalg painahut´ otsani .taadõ jalg väändus täitsa taha (kõveraks); timä saa‿i ütte .jalga painahhuttaʔ põlvõst ta ei saa ühte jalga põlvest painutada

piiku s <piiku, piikut> lastek pirukas ▪ piiku küdsäs ahoh pirukas küpseb ahjus; latś ikk: piikut taha! laps nutab: tahan pirukat!. Vrd piirak

.pinkõlõma v <.pinkõllaʔ, .pinkõlõ> puiklema, tõrkuma; põtkima ▪ lehm .pinkõlõs, taha‿iʔ süvväʔ võttaʔ, tiiä‿iʔ, kas .haigõst jääss vaih lehm tõrgub, ei taha süüa, ei tea, kas jääb haigeks või; .pinkõlõs pääle tulõgigaʔ muudkui puikleb oma tulekuga

pletenits s <pletenitsä, plete.nitsä> , pletänits <pletänitsa, pletä.nitsa> (köie)keere, säie ▪ .võeti kabõ̭l´ vai .paklist tetti pletenits, .aeti nõgla .perrä võeti nöör või tehti takkudest nöörikeere, [see] aeti nõela taha; pletänits keerotõdas hangu pääle, tuust saa kabõ̭l keere keerutatakse konksu küljes, sellest saab köis; ütś koŕaś vanno ahilit, tõõnõ vanno rihma tükke, a kolmas vanno plete.nitso, minkaʔ .pirda kinni kisᴜtas (muinasjutust) üks korjas vanu ahelaid, teine vanu rihmatükke, aga kolmas vanu nöörikeermeid, millega peerge kinni tõmmatakse. Vrd keerotus, keerᴜs

pogandama v <pogandaʔ, poganda> rüvetama; reostama ▪ sa pogandat vii ärʔ sa reostad vee ära [raipega]; .kaivo no naka‿s .kiäki pogandama, vet peräh õks eletäs kaevu ei hakanud ometi keegi reostama, sest pärast elatakse ikka [edasi]; mu tukõv kepṕ oll´ veregaʔ nii arʔ pogandõt, õt ma timä sinnä.samma .tarrõ .maalõ jäti (muinasjutust) mu toekas kepp oli verega nii rüvetatud, et ma jätsin selle sinnasamma tuppa maha; veleʔ .ütliväʔ, õt kusõʔ .umma .mütsü, a ull´ ütel´, õt taha‿iʔ umma .mütsu pogandaʔ ja .kussi puust .alla (muinasjutust) vennad ütlesid, et kuse oma mütsi sisse, aga tobuke [vend] ütles, et ei taha oma mütsi reostada ja kusi puu otsast alla

puu|võisi ~ puu|võisim s <puu|.võiśmõ, puu|võisind> madala kvaliteediga oliiviõli, puuõli ▪ puuvõisi om taa, mis palas .puustli iih vinne kerɪkuh puuõli on see, mis põleb ikooni ees vene kirikus; pääd võiõtas puu.võiśmõgaʔ, õt hiusś ilosahe saisasiʔ pead võitakse puuõliga, et juuksed ilusti hoiaksid; värehteʔ .ütleväʔ nõialõ, õt tütärlatś võid´ näid puu.võiśmõgaʔ, a nõid taha‿s näid .viigage likõst tetäʔ P (muinasjutust) väravad ütlesid nõiale, et tütarlaps võidis neid (väravahingi) puuõliga, aga nõid ei tahtnud neid veegagi märjaks teha. Vrd puu|võsi

saavõs s <saavõsa, saavõsat> , saaves <saavesa, saavesat> voodikardin; eesriie magamisnurga eraldamiseks elutoast ▪ tõmmaś saavõsa iist ja .küüsse: kui.muudu siih taloh .maatas tõmbas voodikardina eest ja küsis: kuidasmoodi siin talus magatakse; sis Essu jal .tarrõ tagasi, sai saavessa .taadõ (rahvalaulust) Essu siis tuppa taganes, jõudis voodikardina taha. Vrd kartin2, navessa, orrõ|rõivas

.saisama v <saisadaʔ, .saisa> seisma ▪ olõ‿i hüä vana kaivo .lähkohegi saisadaʔ ei ole hea vana kaevu lähedalegi seista; ma .saisa taha.saandõhe ma seisan siiasamasse; imä saisaś sanna nulga .taadõ, kai säält ema seisis sauna nurga taha, vaatas sealt. Vrd .saisma, .saistama || üles ~ ülest .saisama püsti tõusma ▪ oodaʔ noʔ, ma .saisa ülest ja lasõ ussõ vallalõ oota ometi, ma tõusen püsti ja teen ukse lahti; vanapoisi kõtt oll´ kolmõkõrra täüś, ku tä ütśkõrd lavva takast üles saisaś (muinasjutust) vanapagana kõht oli kolmekordselt täis, kui ta ükskord laua tagant püsti tõusis

sedńak I s <sedńagu, sedńakut>
1. jusshein (Nardus stricta) ▪ sedńagu hain kui .persekarvaʔ, vikaht´ ka taha‿i lõigadaʔ jusshein on justkui persekarvad, vikat ka ei taha lõigata (niita)
2. kulu(hein) ▪ sedńagu hain kuluhein. Vrd kulo, kulu|hain

sikkõhe ~ sikkõhõ adv ihnelt, kitsilt, (ülearu) kokkuhoidlikult ▪ sääl .perreh .väega sikkõhe .süüdi seal peres söödi väga kitsilt; ma taha‿ai sikkõhõ süvväʔ tetäʔ ma ei taha ülearu kokkuhoidlikult süüa teha. Vrd kidsɪste

takan ~ takań s <takana, takanat> (joogi)klaas; klaasitäis ▪ noʔ olᴜt andas topsigaʔ ja takanagaʔ nüüd antakse õlut topsi ja klaasiga; taha‿as takanat .viinagi .vällä vallaʔ ei tahtnud klaasitäitki viina välja kallata; .pankõʔ siiä tulba .otsa ütś tühi takań üles, sõ̭s mi näe sedä .tulpa (muinasjutust) pange siia tulba otsa üks tühi klaas üles, siis me näeme seda tulpa; jei õks tä .pikre peräne, ollõtakana otsane (rahvalaulust) jõi ta peekri põhjani, õlleklaasi lõpuni. Vrd klaaś || tsäi|takan teeklaas ▪ tsäitakana täüś lipõt poolõ pangi vii .sisse, .tuugaʔ .mõsti last sannah teeklaasitäis leelist [kallati] ämbri vee sisse, tolle veega pesti saunas last

tando s <tando, tandot> tuiam, tuim tõrges isik ▪ kui tando pand .vasta ja habisõs, taha‿i minnäʔ nii kui tuiam tõrgub ja räägib vastu, ei taha minna [kuhu saadetakse]. Vrd tambo

.tehnämäldäʔ indekl adj tänamatu ▪ säänest .tehnämäldäʔ inemist .tahtu‿iʔ .kelgiʔ avɪtaʔ sellist tänamatut inimest ei taha keegi aidata; ilm om .tehnämäldäʔ ine.miise täüś maailm on täis tänamatuid inimesi

treiʔ pl s <.treie, .treie> prei, hobuse jalahaigus ▪ treiʔ lüü .jalgu, nuuʔ ommakiʔ lahiʔ, mis ar .lahkõsõʔ kabja takast hobõsõl prei lööb jalgadesse, need on haavad, mis tulevad hobusele kabja taha; ku .treie võiat, sis kasᴜs kinni kui prei haavandeid võiad, siis kasvavad kinni

tsääräk s <tsäärägu, tsääräkut> / <tsäärägo, tsääräkot> / <tsääräga, tsääräkat I> viinaklaas ▪ ma anna sullõ üte tsäärägu .viina, sis om .kergep .vahtiʔ ma annan sulle ühe klaasi viina, siis on kergem vahipostil olla; sääl oll´ illos vesi ni tsääräk veereh seal oli ilus vesi ning tops juures; nuuŕpaaŕ lätt lavva .taadõ ja joosõ ärʔ edimätse tsäärägo .viina ne .arkeʔ koolõs (muinasjutust) noorpaar läheb laua taha ja joob ära esimese pitsi viina ja nad surevadki ära; vanajuudas näkk´ .arkiʔ, et tõrv om, olõ‿i viin, heit´ tsääräga .merde I (muinasjutust) vanakuri nägi ära, et see on tõrv, polegi viin ja viskas klaasi merre; peremiisś õks võtt´ .pikre, kätte kandido tsäärago (rahvalaulust) peremees võttis peekri, võttis kätte kanditud klaasi. Vrd ŕumka, tśaarak, tserenka

ugla s <ugla, .ukla> folk veri ▪ oll´ õks täl veri viina iist, oll´ ugla ollõ iist (rahvalaulust) oli tal veri viina eest, oli veri õlle eest; mõni om õks sääl vell´o vere seeh, uma ugla .vaihõl, tuulõl taha õks ma verd jaahutõllaʔ, kinnä .ukla kistutõllaʔ (rahvalaulust) mõni vend on seal vere sees, oma urmade vahel, tuulega tahan ma verd jahutada, oma urma kustutada; timä lää‿i õks mul veri vere sisest, ugla oho .vaihõlt (rahvalaulust) tema, veri, ei lähe mul vere seest, urm vaevade vahelt. Vrd puna, .ukla, veri

varets s <varedsa, varetsat> loss ▪ kunigas .viidi varetsahe kuningas viidi lossi; läteh juusk .õkva kuniga varedsa ala allikas jookseb otse kuningalossi alla; tśura lätś kuniga varetsa ette ja sääl kõnõli, õt ma taha kuniga tütärd arʔ .arstiʔ (muinasjutust) noormees läks kuningalossi ette ja rääkis seal, et ma tahan kuninga tütre terveks ravida. Vrd losś

vippuma v <vippudaʔ, (ta) vippus> lehvima ▪ tuulõgaʔ .väega vippus rõivas, hel´os .väega tuulega lehvib riie kõvasti, hõljub hoogsalt; taha‿ai arʔ .laskaʔ mõsul vippudaʔ, väega arʔ aja .maalõ tuulõgaʔ ei taha lasta pesul liialt lehvida, tuulega ajab maha. Vrd hibisemä, hibõlõma, .hiibõlõma, .hilbõlõma, .tuuhõlõma, vibisemä, vippõlõma

.vislemä2 v <visseldäʔ, (ta) .visles> rippuma ▪ kalaʔ salidsi langa .perrä, hiidi .sõlmõ ja panni rippu .vislemä orrõ pääle kalad lükkisin nööri taha, sõlmisin sõlme ja panin õrre peale rippuma. Vrd .visśuma

.võrkuma v <.võrkudaʔ, .võrku> virguma, erksamaks muutuma ▪ tulõʔ üles, vaest nakat .võrkuma tõuse üles, vahest muutud erksamaks; .haigõ taha‿iʔ õks sukugi .võrkudaʔ haige ei taha ikka sugugi erksamaks muutuda; arʔ .võrkut tüü man, sis lätt rutõbahe kui muutud töö juures erksamaks, siis läheb [töö] kiiremini

vägüselläʔ adv vägisi; vastu tahtmist ▪ ko .mõrśa minnäʔ taha‿s, sis .ante vägüselläʔ, pessetegeʔ mõ̭nikõrd P kui mõrsja ei tahtnud [mehele] minna, siis anti [ta ära] vägisi, pekstigi mõnikord. Vrd väe|.kaupa, väe.kumbõ, .väelä, .väelüisi, väe|võimugaʔ, väe|.võimusi, vägihüsi, vägi.valda, vägüsi