[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

.ahtalik L adj <.ahtaliku, .ahtalikku> kitsavõitu ▪ rõivaś või ollaʔ .ahtalik rõivas võib olla kitsavõitu; .ahtaliku .perrä om kitsavõitu on

hellä|nimi s <hellä|nime, hellä|nimme> hellitus- v meelitusnimi ▪ sõ̭sard kutsᴜtas hellänime .perrä tsidsist õde kutsutakse hellitusnimega tsidsiks; imä karõl´ üte puja kaalast tõõsõ .kaala ja nimitelli näid kõigõsugustõ .kallide hellänimmigaʔ (muinasjutust) ema hüppas ühe poja kaelast teise kaela ja nimetas neid kõiksuguste kallite hellitusnimedega

hillebihe ~ hillembihe, hillebehe ~ hillembehe, hillebähe ~ hillembähe komp adv
1. vaiksemalt, tasemini ▪ kõ̭nõlaʔ hillebähe! räägi vaiksemalt!
2. aeglasemalt ▪ hillebihe ajaʔ, tulõvaʔ tõõsõʔ .perrä sõida aeglasemalt, siis jõuavad teised järele; mineʔ hillebähe! mine aeglasemalt!; ka no lätś .poiśkõnõ hillembihe edesi minemä vaat nüüd hakkas poiss aeglasemalt edasi minema. Vrd hillebidi, tasõbahe, tasõbihe

hüdse|asõ s <hüdse|asõmõ, hüdse|asõnd> kolle, katlaalune tulease ▪ hüdseasõmõlõ piät hoolõgaʔ .perrä .kaema, või‿iʔ ar .laskõʔ .kistudaʔ tuleaset peab hoolega jälgima, [sütel] ei või lasta ära kustuda. Vrd .katla|haud

indsɪtämä v <indsɪtäʔ, indsidä ~ indsɪtä> , intsɪtämä <intsɪtäʔ, intsɪtä>
1. itsitama ▪ midä sa intsɪtät nii pall´o mis sa itsitad nii palju. Vrd hihitämä, hikɪtämä, indsɪtelemä, .indśmä
2. irvitama. Vrd .irvelemä, irvɪtelemä, irvɪtämä, .irv́mä || .hambit indsɪtämä irvitama, irvitades hambaid paljastama ▪ intsɪtäs .hambit hlv irvitab, hambad paljad; tütär indsɪtanuʔ .hambit tütar irvitanud, hambad paljad; mis sa minno indsität? miks sa minu üle irvitad?; a indsidäʔ, indsidäʔ tah .hambit, a maʔ sullõ inäbä .perrä lää‿i irvita siin, irvita, hambad paljad, [ega] ma sulle rohkem järele ei tule

kablɪk s <kabligu, kablɪkut> pigitatud v tõrvatud nöör (viiskudele ja rangidele) ▪ kablɪkit .aeti .viiskõ .perrä, õt ar mädänesi‿s nii ruttu tõrvatud nööre aeti viiskudele, et need ei mädaneks nii ruttu ära

kasnatś s <kasnatsi, kasnatsit> majandusülem, varahoidja ▪ meil üldäs ütte pappi kasnatś, mastõra varandusõlõ kaess .perrä meil nimetatakse ühte pappi varahoidjaks, kes valvab kloostri varanduse järele

katatama v <katataʔ, katada>
1. hobusega sõitma; liugu laskma ▪ hobõstõgaʔ katatõdas maasselitsah võinädalal sõidetakse hobustega; katsigõʔ katatasõʔ kańogagaʔ kaksikud lasevad jäärauaga liugu
2. ajama, tagant sundima ▪ .naakõʔ .lehmi katatama .vällä hakake lehmi välja ajama; sis köüdetü võõrasimä halli huu hanna .otsa ja senikavva katatõdi, kooni jää‿s inäp tükkügi .perrä (muinasjutust) siis seotud võõrasema halli mära saba otsa ja kihutati [tagant] senikaua, kuni temast ei jäänud enam tükkigi järele. Vrd kihotama, kärbendämä, kärotama2, rutatama, rätɪtämä1
3. pesu rullima, vaalima ▪ saivaʔ arʔ kõ̭ik´ .rõivaʔ katatõt said kõik riided rullitud

.kiilama v <kiiladaʔ ~ kiilataʔ, .kiila> kiiluma, kiilu vahele ajama; kiiluga kinnitama ▪ vaja arʔ kiilataʔ kirvõś, kui .kuuda panõt .perrä vaja kiil vahele lüüa, kui kirvele varre taha paned; loodsɪk lagonõs ar muido, vaja kiiladaʔ .veit´kene paat laguneb muidu ära, vaja veidi [laudu] kiiluda (üksteise ligi suruda); ma ar .kiilssi .kirvõ joʔ ma lõin kiilu juba kirvevarre sisse ära; mul om kirvõś är kiilat, tei puu kiilo ja pessi .kuudalõ .sisse mul on kirves kiilutud, tegin puukiilu ja lõin kirvevarrele sisse. Vrd .kiilma, kiilotama

.koermu s <.koermu, .koermut>
1. kudemispaik ▪ kunnaʔ .sort´vaʔ .koermus madala .viigaʔ lumbɪkõsõ konnad valivad kudemispaigaks madalaveelise lombikese. Vrd .koelmu
2. konnakudu ▪ kunna .koermu sais vii pääl konnakudu püsib vee peal; kunnal saavaʔ .koermust sibihannakõsõʔ, säält tulõvaʔ kunnaʔ .vällä ja jääss tuu kuuŕ näil .maaha konnal tulevad (kooruvad) konnakudust kullesekesed, kellest arenevad konnad ja see kest jääb neist järele. Vrd .koelmu, koerm, kudu, kudõrm, kunna|lägä, lägä
3. päramised, lootekest ▪ eläjäl .koermu jääss .perrä, koh tuu poig siseh oll´ loomal jääb lootekest järele, kus too poeg sees oli. Vrd puhastus, tõõsõʔ|poolõʔ

kuugᴜtama v <kuugᴜtaʔ, kuuguda ~ kuugᴜta>
1. kiigutama, õõtsutama ▪ .väegaʔ ikulinõ latś, kuugudaʔ niikavva, ku latsõl ikk .perrä jääss väga nutune laps, kiiguta niikaua, kui laps nutu järele jätab; oi laiva pääl tuul´ kuugᴜtas oi, laeva peal tuul õõtsutab. Vrd kõõgᴜtama, nõõgᴜtama
2. pillutama, pilduma, viskama ▪ vanast mängeväʔ nii .paalkil: ütś kuugᴜt´ üleś tuu .puudsõ muna, tõõnõ lei .paalkagaʔ vanasti mängisid [lapsed] niimoodi keppidega: üks viskas tolle puust muna üles (õhku), teine lõi [selle pihta] kepiga (teatud mängust); kuugᴜtaʔ üles! viska üles!. Vrd .pilma, .viskama

lelo interj seto lõikuslaulu refräänsõna ▪ rüä .põimmise man lelotadas, ega laulusõ̭na .perrä üldäs lelo-ha-lelo rukki õsumise juures lelotatakse, iga värsi lõpus lauldakse lelo-ha-lelo

.lõ̭õ̭hkõ adj <.lõ̭õ̭hkõ, .lõ̭õ̭hkõt> , .lõõhkõ <.lõõhkõ, .lõõhkõt> , .lõihkõ <.lõihkõ, .lõihkõt> lahke; helde ▪ .lõihkõ naasõkõnõ, olõ‿i kidsi helde naisekene, ei ole ta kitsi; tä om nii .lõõhkõ, and´ uma kraami ja varandusõ kõgõ .vällä, no om jäänᴜ̈ʔ .perrä .paljaʔ päkäʔ ta on nii lahke, andis kogu oma kraami ja varanduse ära, nüüd on tühjad pihud järel. Vrd .helde, .heldelinõ, .lahkõ, loohk, .loohvka

.moośna adj <.moośna, .moośnat> hea, mõnus, tore ▪ poolõ .taivani lätś väegaʔ .moośna .perrä, aʔ sääl lõppi köüdś .otsa (muinasjutust) poole taevani läks väga mõnusat moodi, aga seal lõppes köis ära

nõvvatõlõma v <nõvvatõllaʔ, nõvvatõlõ>
1. nõu pidama ▪ sajarahvas .istõ tühä lavva .taadõ ja nõvvatõlɪʔ, kes kohe .mõrśa puul istᴜs pulmarahvas istus tühja laua taha ja pidas nõu, kes kuhu mõrsjakodus [laua taha] istub
2. pärima, küsitlema ▪ papṕ naasś nõvvatõlõma .rahva käest papp hakkas rahva käest pärima; kuningas nõvvatõlli, et kes tekk´ kuninga.tütre .terves? (muinasjutust) kuningas päris, et kes tegi kuningatütre terveks?; õ̭nń nakaś timägaʔ kui vana .tutvagaʔ kõ̭nõlõma ni timä elo .perrä nõvvatõlõma (muinasjutust) õnn hakkas temaga otsekui vana tuttavaga kõnelema ja tema elu järele pärima; tõõnõ tõõsõlt küsütelles, küsütelles, nõvvatõllõs (rahvalaulust) üks teist küsitleb, [teist] küsitleb, [teiselt] pärib. Vrd küsᴜ̈telemä, nõvvotõlõma

peräsnik1 s <peräsniga ~ peräsnika, peräsnikka> abikarjus, karja taga käija ▪ katś tükkü pand´ perrä ajama, nuuʔ ollɪʔ peräsnigaʔ kaks tükki pani [peakarjus] karja lõppu ajama, need olid karja taga käijad. Vrd edesnik, külesnik

pletenits s <pletenitsä, plete.nitsä> , pletänits <pletänitsa, pletä.nitsa> (köie)keere, säie ▪ .võeti kabõ̭l´ vai .paklist tetti pletenits, .aeti nõgla .perrä võeti nöör või tehti takkudest nöörikeere, [see] aeti nõela taha; pletänits keerotõdas hangu pääle, tuust saa kabõ̭l keere keerutatakse konksu küljes, sellest saab köis; ütś koŕaś vanno ahilit, tõõnõ vanno rihma tükke, a kolmas vanno plete.nitso, minkaʔ .pirda kinni kisᴜtas (muinasjutust) üks korjas vanu ahelaid, teine vanu rihmatükke, aga kolmas vanu nöörikeermeid, millega peerge kinni tõmmatakse. Vrd keerotus, keerᴜs

pusan I s <pusana, pusanat> punnkõht, väike punnkõhuga loom v laps ▪ härǵ ku pusanakõnõ, .latsi ka tuu .perrä üldäs härg nagu pisike punnkõht, lapsi kutsutakse ka selle eeskujul; sa olt ku pusan piltl sa oled nagu punnkõht. Vrd puśo2

põ̭nksahutma v <põ̭nksahuttaʔ, põ̭nksahuda ~ põ̭nksahuta> põmatama, põratama ▪ .pikne põ̭nksahut´, ne jäi õ̭nnõ sinine lägä .perrä, ne jutuśke otsah P (muinasjutust) äike põmatas ning järele jäi vaid sinine läga ning muinasjuttki sai otsa. Vrd jürähütmä2, kärgähämä, kärähämä, kärähütmä, põngahutma

śolganõ adj <śolgadsõ, śolgast> , śolkanõ <śolkadsõ, śolkast> siidine, siidist ▪ Natil om katś ilosat śolgast rätti Natil on kaks ilusat siidist rätikut; .tütrik köut śolkatsõ räti .päähhä neiu seob siidist rätiku pähe; lätś ütś .tütrik .mõskma .śolkast rätti jõ̭õ̭ .viirde (muinasjutust) läks üks tüdruk jõe äärde siidirätti pesema; pojaʔ lätsiʔ .perrä ja olliʔ rutu peräst tagasi, śolkanõ hamõh käeh (muinasjutust) pojad läksid [rõivastele] järele ja olid kiiresti tagasi, [kõigil] siidine särk käes; olõ‿i meil sõba śolkanõ, olõ‿i kaal´ kalõvanõ (rahvalaulust) meil pole sõba siidine, pruudilinik pole kalevine. Vrd .siidene

sõnolinõ s <sõnolisõ, sõnolist> laulik, eeslaulja ▪ sõnolisele üldäs lauldõh .perrä lauldes korratakse eeslaulja sõnu; näiol oll´ ka imä ilolinõ, vanõp sõsar õks sõnolinõ (rahvalaulust) neiul oli ka ema lauluhimuline, vanem õde eeslaulja. Vrd laulɪk, sõnalinõ

sääl|samah adv
1. sealsamas ▪ .kasvi sinnäʔ .marju kõõsagatsit, säälsamah .sendse läve iih kasvas seal igasuguseid marju, sealsamas eeskoja läve ees. Vrd sääl.saandõh, säälsamadah
2. kohe, (seal)samas ▪ säälsamah .märke .vahtsõ plaani .välla sealsamas mõtlesin välja uue plaani; säälsamah tull´ kaʔ ütś vanakuŕa sulanõ (muinasjutust) kohe tuli ka üks vanakurja sulaane; sai pässäotsast tsill´o pojakõnõ, .kasvi suurõmbas säälsamah niʔ ütel´: ma vii esäle söögi .perrä (muinasjutust) sai pöidlaotsast väike pojakene, kasvas kohe suuremaks ja ütles: ma viin isale söögi järele. Vrd kõrragaʔ, sääl.saandõh, säälsamadah, .õkva

taarast´ s <taarasti, taarastit> , taarast P <taaraste, taarastet>
1. ülem, rahvavanem ▪ saanuʔ õks ma kuniga kodo, suurõ taaraste .tarrõ! (rahvalaulust) saanuksin ma kuninga koju, suure vanema majja!; kotoh .võidõ õks sa ollaʔ kui kuningas, .taivah ollaʔ suur taarast (rahvalaulust) kodus võid sa olla kui kuningas, taevas olla suur vanem. Vrd kalava, natśal´nik, vanõb
2. kirikuvanem ▪ taarast´ om kerigu .perrä.kaeja, raha om taarasti käeh kirikuvanem on kiriku järelevaataja, raha on kirikuvanema käes; kerigu taarast´, kiä .kündlit veese kerɪkulõ, .perrä kaess kirikuvanem [on see], kes kirikule küünlaid viib, kiriku järele vaatab

tahvatama v <tahvataʔ, tahvada> hrv tahuma ▪ nöörä .perrä tahvatõdas hirt palki tahutakse nööri järgi. Vrd .lüümä, tahotsõma, .tahvama, tahvatsõlõma, tahvatsõma, tahvɪtsõma

tarbõndama v <tarbõndaʔ, tarbõnda> tarvitama, kasutama, pruukima ▪ arʔ tarbõndi kõ̭ik´ naglaʔ, jää‿äs sukugi .perrä tarvitasin ära kõik naelad, midagi ei jäänud järele; sedä muialõ tarbõndõda‿i, olõ‿i vaja muialõ seda mujal ei tarvitata, mujal pole vaja; mis jaost sa sedä tarbõndat? milleks sa seda kasutad?. Vrd kulᴜtama, .pruuk´ma, tarvɪtama

.tsälkmes s <.tsälkme, .tsälkmest> , .tsälk´mes <.tsälk´me, .tsälk´met> tärge ▪ viisal ommaʔ aasaʔ, tsuvvõl .tsälkmeʔ viiskudel on aasad, pasteldel tärkmed; .taalõ tsuvvalõ piät viil .tsälkmit .tsusk´ma sellele pastlale peab veel tärkeid torkama; tsuvval ommaʔ .tsälk´meʔ, kohe kabla .perrä aiaʔ pastlal on tärked, kust pael läbi ajada. Vrd tsurgahus, tsurgõʔ, tsälgeʔ

.vislemä2 v <visseldäʔ, (ta) .visles> rippuma ▪ kalaʔ salidsi langa .perrä, hiidi .sõlmõ ja panni rippu .vislemä orrõ pääle kalad lükkisin nööri taha, sõlmisin sõlme ja panin õrre peale rippuma. Vrd .visśuma