[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

aid|viiŕ s <aid|veere, aid|viirt> aiaäär(ne ala) ▪ lasõ .lehmi aid.viirde lasen lehmi aia äärde; aidveereh om, kaeʔ, ni pää ribah tõõsõl aia ääres [ta] on, vaata, ja pea ripakil teisel (joodikust); .tossas pääle maah, kui .lõpnu lehmä mago aidveereh tossab muudkui maas [magada] nagu lõpnud lehma magu aia ääres; minge‿ks no, nõiaʔ, nõgõssihe, minge‿ks, arstiʔ, aid.viirde (rahvalaulust) minge nüüd, nõiad, nõgestesse, minge, külatohtrid, aia äärde

ette|kaek´ s <ette|.kaeki, ette|.kaekit>
1. ettevaatus ▪ latsil olõ‿õi ette.kaekit, .juuskvaʔ pää säläh lapsed ei vaata ette, jooksevad, pea seljas
2. ettenägelikkus ▪ mul oll´ nii pall´o ette.kaekit, möi ärʔ varahappa vilä mul oli niipalju ettenägelikkust, et müüsin vilja varem

.haiglõma v <haiõldaʔ, .haiglõ> van valutama, tuikama (valust) ▪ pää nakaś .haiglõma pea hakkas valutama. Vrd halᴜtama

helmine s <helmidse, helmɪst> helmestega kaunistatud seto naise peakatte osa (liniku v pärja peal) ▪ oi oll´ All´al illoś helmine vahru pääl küll oli Allal ilus helmine [pea]võru peal

.heonõ adj <.heodsõ, heost> hrv higine ▪ latsõl .heonõ .hammõkõnõ säläh, pia tä .haigõst jää‿iʔ lapsel higine särgike seljas, pea ta siis haigeks ei jää; sulasõl ots .heonõ, pää .heonõ, .heodsõʔ käeʔ sulasel on otsmik higine, pea higine, käed higised. Vrd .hiine

hobõsõ|elläi s <hobõsõ|eläjä, hobõsõ|eläjät> mütoloogiline olend, hobustevaldjas, seostatud nirgiga ▪ ma näi tuud hobõsõeläjät moro pääl, ku .mänge, sääne ku hopõń ma nägin toda hobustevaldjat, kui ta õuel mängis, selline hobuse moodi; üldäs: määnest .karva hobõsõelläi, säänest piäʔ hobõst öeldakse: millist karva on hobustevaldjas, sellist hobust pea; hobõsõelläi vasś hobõsõ .lehte kaʔ hobustevaldjas ajab hobuse laka ka sassi

hurmahutma v <hurmahuttaʔ, hurmahuda ~ hurmahuta> mühatama ▪ ku tä pahanõ om, sis piä‿iʔ pikkä juttu, hurmahut õ̭nnõ, ku .miäki .miildü‿iʔ kui ta pahane on, siis ei pea pikka juttu, mühatab ainult, kui miski ei meeldi; .ütle‿s timä midägiʔ, hurmahut´ õ̭nnõ ni lätś .arkiʔ ta ei öelnud midagi, mühatas ainult ja läkski ära. Vrd hurmahtama, hürmähtämä, hürmähütmä

ilehehe adv
1. siledalt ▪ pää oll´ ärʔ ilehehe soet pea oli siledaks kammitud
2. korralikult; mõistlikult; leebelt ▪ timä tege .veiga ilehehe tüüd ta teeb väga korralikult tööd; küll timä mõist sukkaʔ ilehhehe .ümbre .kävvuʔ küll tema oskab sinuga leebelt ümber käia

innine adj <innidse, innɪst> endine; äsjane ▪ innine aig endine aeg; illos tśura lätś jalʔ uma innidse sõbra mano ilus poiss läks jälle oma endise sõbra juurde; võõrasimä nakaś innidse naase tütärd veiga .pilkama võõrasema hakkas eelmise naise tütart väga pilkama; piäʔ sa mu innine jutt meeleh! pea mu äsjane jutt meeles!. Vrd inneskine, innestäne, innɪskäne, ääsäne

ivanaskorona s <ivanaskorona, ivanaskoronat> , ivanoskorona <ivanoskorona, ivanoskoronat> Ristija Johannese surmapäev, 29. VIII / 11. IX ▪ ivanaskorona ei olõʔ nii .praasnik, kerikupäiv õ̭nnõ ivanaskorona ei ole nii pidu, on ainult kirikupäev; ivanoskorona om kurvaline päiv, pühä Jaani pääragomise päiv, paastupäiv ivanoskorona on kurb päev, püha Jaani pea maharaiumise päev, paastupäev; ivanoskorona pääväl om rügä är külvet Ristija Johannese surmapäevaks on rukis külvatud

karmᴜtama v <karmᴜtaʔ, karmuda ~ karmᴜta>
1. vingumürgitust tekitama ▪ pää jäi .haigõs, karmut´ ar minno pea hakkas valutama, [sest] sain vingumürgituse
2. (suitsu)vingu tegema v tekitama ▪ mis sa karmᴜtat tah, ajat .halva .savvu, taa võtt .päähä mis sa teed siin vingu, ajad halba suitsu, see hakkab pähe

keerondõlõma v <keerondõllaʔ, keerondõlõ> keerutama, keerlema; laperdama ▪ keerondõlõs ku lammaś keti otsah keerutab nagu lammas keti otsas; ku rüvvi .käüseʔ tüü man tuulõgaʔ keerondõllivaʔ iih, sis köüdeteväʔ sälä .taadõ .sõlmõ kui [linase] rüü varrukad töö juures tuulega laperdasid, siis seoti nad selja taha sõlme; latsõots keerondõli ütele poolõ ne tõõsõlõ poolõ ne .pääge lätś .ümbre P lapsejõmpsikas keerles ühele poole ja teisele poole, nii et pea hakkas ringi käima

kibɪstämä v <kibɪstäʔ, (ta) kibɪstäs> kipitama ▪ iho nakaś kibɪstämä ihu hakkas kipitama; pää kibɪstäs pea tuikab valutada; sälǵ kibɪstäs, nigu süvendelles selg kipitab, justkui sügeleb. Vrd kibisemä, kibõndama1, kibõndõlõma1, kipɪtsemä, kipɪtämä, kipᴜtama1

kiior s <kiiora, kiiorat> , kiiuŕ <kiiuri, kiiurit>
1. pikk otsast jämenev nui ▪ kiiuŕ tetäs lepäst, käänetäs .juurigaʔ .vällä ja lõigatas ots .maaha, ütś ots om jämmeb ja kõvvõŕ nui tehakse lepast, [puu] tõmmatakse juurtega välja ja lõigatakse ots maha, üks ots on jämedam ja kõver (kiila mängimiseks); viinavidäjäʔ kiioridõgaʔ käveʔ viinavedajad käisid nuiadega (viinavooris); kiioragaʔ lei pää .lahki nuiaga lõi pea lõhki; talvõl .käuti kiioragaʔ põrotamah talvel käidi nuiaga [vastu jääd] põrutamas (kalade uimastamiseks talipüügil); päsülä perä .ülti kiiorast margapuu [jämedamat] otsa kutsuti kiioraks
2. piltl nuuter, kapsa juurepõletik; juuremügar ▪ .kapstilõ nakas kiiorit ala ajama kapsastele hakkab juuremügaraid alla kasvama. Vrd kiilo, kila, nuutõrn

kolpak s <kolpagu, kolpakut>
1. läkiläki moodi kõrvikmüts ▪ kolpak kutsᴜte, puuvillanõ, latsil ja mõ̭nõl vanal inemisel ka oll´, ku pää .haigõt tegi P kõrvikmütsiks kutsuti, [selline] puuvillane, lastel ja mõnel vanal inimesel ka oli [peas], kui pea valutas; vanapaaba jo pand´ õgalõ .tütregulõ kolpagu .päähä (muinasjutust) vanaeit pani juba igale tüdrukule kõrvikmütsi pähe. Vrd lunt´, lunt´|kõrv, lunt´|küpäŕ
2. ahjukumm ▪ vanast kutsivaʔ ah´o lakka kolpak vanasti nimetati ahjuvõlvi ahjukummiks. Vrd kumḿ3, kumu1, lakk2, lokk´1

koss s <kossa, .kossa>
1. juuksepats, palmik ▪ katś ilosat .kossa sälä pääl, pikki .kossõgaʔ .tütrik kaks ilusat patsi selja peal, pikkade patsidega tüdruk; mõ̭nõl seto .tütrikol om viil koss, .väiga .harva mõnel seto tüdrukul on veel pats, [aga] väga harva; hiusś om meil naisil palmituʔ kattõ .kossa juus on meil naistel palmitud kahte patsi; palmɪtś hobõsõ lehe .kossa palmis hobuse laka palmikusse; ko sõnna .kullõ‿i, sis kossa panõ jala ala kui [tüdruk] sõna ei kuula, siis panen patsi jala alla. Vrd kruntś, plett´
2. (hrl pl) linadest patsid, palmikupaar (seto naise soengu osa) ▪ mul om parhillaʔ ka linonõ koss mul on praegu ka linadest palmik [alles]; kossaʔ tetti linost, .hiusõgaʔ palmidsi kossaʔ kokko vahru .muudu palmikud tehti linadest, juustega palmitsesin kokku võru moodi; mi palmi linaʔ .hiusidõgaʔ kokko, sis mähɪtäs kossaʔ .ümbre pää me punume linad juustega kokku [palmikuks], siis mässitakse patsid ümber pea; linakossaʔ nigu sarvõʔ pääh linapalmikud nagu sarved peas; kossaʔ pääh, magasi nigu kannu otsah linapalmikud peas, magasin nagu kännu otsas; .suitoisist linost tetteväʔ katś .hüäge jämmet .kossa, sis pal´mɪtevvaʔ nuuʔ ka .kuage ummi .kossõgaʔ üteh P soetud linadest tehti kaks parajalt jämedat patsi, siis palmiti nood ka kumbki oma patsidega [kokku]. Vrd kossak, kossalinaʔ

kreeben s <kreebenä, kreebenät> , kreebeń <kreebeni, kreebenit>
1. peakamm ▪ vana kreeben joʔ, .hambaʔ .katski vana kamm juba, piid katki; ma sui kreebenigaʔ pääd ma soen kammiga pead; mõsiʔ hinnäst ja soiʔ kreebenigaʔ pääd pesid ennast ja sugesid kammiga pead; pää sukɪʔ om kreebeń pea sugemiseks on kamm; kreebenät tohi‿i lavva pääle .pandaʔ, kreeben om .täiegaʔ arʔ pogandõt kammi ei tohi lauale panna, kammiga on täisid kammitud; puuʔ .ütleväʔ, õt ku sa tõist kõrd näet .nõida .hindälle .järge tulõvat, sis .viskaʔ kreebeń .maaha P (muinasjutust) puud ütlesid, et kui sa näed nõida teist korda enesele järele tulevat, siis viska kamm maha. Vrd kamḿ, kreepen
2. hobusesuga ▪ ummaʔ ravvadsõʔ kreebeniʔ hobõst sukɪʔ on rauast soad hobuse kammimiseks
3. linahari, linasuga ▪ .otśkõʔ kreebeń siiäʔ, ma naka linnu sugima tooge linahari siia, ma hakkan linu sugema. Vrd hari1, .kratsli

kupõr|kill´ s <kupõr|killi, kupõr|.killi> uperpall, kukerpall ▪ kupõr.killi lastas üle pää uperpalli lastakse üle pea. Vrd kukõrtill´, kukõr|paudś, kupõrpaudś, kupõrtill´

labima v <lapɪʔ, labi>
1. kergelt pühkima, üle v kokku tõmbama ▪ muil oll´ moroʔ är pühidüʔ, vele lastuʔ är labiduʔ, minol moro pühkimäldäʔ, vele lastuʔ labimaldaʔ (rahvalaulust) muil olid õued pühitud, venna raielaastud kokku tõmmatud, minul õu pühkimata, venna raielaastud kokku tõmbamata; sorrõ‿ks no pää sugimine, lakõ‿ks no pää labimine (rahvalaulust) laheda pea sugemine, sileda pea tõmbamine (kammimine). Vrd laabɪtsõlõma, laabɪtsõma, .laaṕma
2. nlj lonkima, vantsima ▪ .vaenõlatś võtt´ maŕakorvi käe pääle ja naasś kodo poolõ labima (muinasjutust) vaenelaps võttis marjakorvi käevangu ja hakkas kodu poole vantsima; kuningas labõ .silda pite edesi nii kavvõndõhe, kui näkk´, et ütś illoś liin tulõ .vasta (muinasjutust) kuningas lonkis mööda silda edasi nii kaugele, kuni nägi, et üks ilus linn tuleb vastu

.laokõllaʔ adv laokil; laokile; laiali ▪ vot, tulõdõʔ nurmõst kodo, pilludõʔ rihäʔ moro pääle, vikahtiʔ moro pääle, ni om kraaḿ .laokõllaʔ vaat, tuled põllult koju, viskad rehad õue peale, vikatid õue peale ja on[gi] asjad laokil; hiusś om viil vallalõ, pää sugimaldaʔ, kõ̭ik´ .laokõllaʔ juuksed on veel lahti, pea kammimata, kõik on laokil; kakk´ kirä säälsamah purus ja pill´ .paprõpalakiʔ vii pääle .laokõllaʔ (muinasjutust) kiskus kirja sealsamas puruks ja pildus paberitükidki vette laiali; tüüd õks vaja kohendaʔ, tüü om .laokõllaʔ tööd on ikka tarvis koomale tõmmata, töö on laokil; mõnõl ommaʔ mõttõʔ .laokõllaʔ mõnel on mõtted laokil. Vrd lohakõllaʔ

lori1 I s <lori, lorri> võldas (kala) (Cottus gobio) ▪ lorri olõ söönᴜ̈ʔ, hand om peeńokõnõ, a pää om jämme .väega võldast olen söönud, saba on [tal] peenikene, aga pea on väga jäme; lori om .väega ilodu kala, a süvväs võldas on väga inetu kala, aga [teda] süüakse. Vrd lodi2

luhi|laiv s <luhi|laiva, luhi|.laiva> lennuk, õhulaev ▪ luhilaivaʔ .lindõlivaʔ .kotsil õhulaevad lendlesid pea kohal; vet noʔ naaʔ luhilaivaʔ kääväʔ, a näet, ku jummal´ lasõ‿i .hindä mano eks need lennukid nüüd käivad [küll], aga näed, ei lase jumal [neid] enda juurde; luhilaiva päält and´ kolm .pauku tulistas lennuki pealt kolm lasku. Vrd linnuk´

pinna adv pilbasteks; puruks ▪ põdõ̭ŕ lüü suurõ puu pinna jalagaʔ, nii kõvastõ lüü põder lööb suure puu jalaga puruks, nii kõvasti lööb; ku .kuulja kirstᴜst üles karaś, ollɪʔ kirstu lavvaʔ pinna (muinasjutust) kui surnu kirstust üles hüppas, olid kirstulauad puruks. Vrd pinnalõ, pirapinna, purupinna || pinna pisõmilõ pilbasteks, tükkideks ▪ ku sa siih .olnuʔ, sis su pää löönüʔ .ruud´mõgaʔ kõõ pinna pisõmilõ kui sa siin oleksid olnud, siis oleksin löönud su pea teibaga pilbasteks

plesś adj s <plessi, .plessi> / <plessi, .plesse P>
1. paljak, kiilas koht pealael ▪ linnaś .kärbläne plessi pääle lendas kärbes kiila [koha] peale; plesś olõ‿i nätäʔ, a kühm om kõ̭õ̭ nätäʔ kiilaspea ei hakka silma, aga küür on alati näha. Vrd plesś|pää
2. paljas, kiilas ▪ pää oll´ plesś, pal´as pea oli kiilas, paljas

postel´ s <posteli, postelit> , postõl´ <postõli, postõlit> , postõ̭l´ <postõ̭la, postõ̭lat> voodikott; madrats ▪ ja ku hüäʔ meele asõmaʔ ommaʔ .säedüʔ: katś .patja pää all, katś tekki kattaʔ, katś linna küle all ja pudsajinõ postel´ ka viil küle all ja kui head asemed meile on seatud: kaks patja pea all, kaks tekki katmiseks, kaks lina külje all ja sulgkott ka veel külje all; tuu .omgi posteli kott´, mink pääl .maatas see ongi voodikott, mille peal magatakse; .Maaŕal lätś tütäŕ mehele, ost´ pudsajadsõ postõli Maarjal läks tütar mehele, ostis [talle] sulgmadratsi; asõ lillest, postel´ villõst, padi luiga pudsajinõ (rahvalaulust) ase lilledest, voodikott villadest, padi luigesulgedest. Vrd postel´ka

pöörähütmä v <pöörähüttäʔ, pöörähüdä ~ pöörähütä> äkki pöörama v keerama ▪ tä pöörähüt´ ärʔ uma .süäme soonõʔ piltl ta pööras segi oma südamesooned (tegi endale haiget); pöörähüt´ umal .tütrel pää otsast arʔ (muinasjutust) käänas oma tütrel pea otsast ära; vägimiisś pöörähüt´ uma .mõrśa kingɪt sõrmᴜst sõrmõ .ümbre (muinasjutust) vägimees keeras oma mõrsja kingitud sõrmust sõrmes ümber. Vrd keerahtama, keerahutma, käänähtämä, käänähütmä, käänäskelemä, .püürdmä, tsõõrahutma

.rihvama v <rihvadaʔ, .rihva> rehmama ▪ poisś es olõʔ ka laisk, nii kui mõõgagaʔ rihvaś, nii .arke rihvaś üte pää kuradel .maaha, jäi katś pääd õnnõ alalõ P (muinasjutust) poiss polnud ka laisk, nii kui mõõgaga rehmas, nii rehmaski kuradil ühe pea maha, ainult kaks pead jäi alles. Vrd .rehmämä, rehähütmä

ristetsikko ~ ristɪtsikko ~ ristɪtsikku adv ristamisi, risti; ristikujuliselt ▪ latsõ puhastuś pandas närdso .sisse, mähɪtäs verevä langagaʔ ristetsikko kinniʔ platsenta pannakse nartsu sisse, seotakse punase lõngaga ristamisi kinni; Sõglakõsõ õks jälʔ sää sõirandikko, .taiva Risti ristitsikko (rahvalaulust) Sõelakese sean jälle sõõrikujuliselt, taeva Risti ristikujuliselt; .tõmpsiʔ‿ks kullaʔ kolm kõrd, pää pääle ristitsikku (rahvalaulust) kullad (vanemad) tõmbasid kolm korda, pea peale risti (mõrsja kammimise rituaal); .taiva olliʔ õks jo Koodiʔ .korgõh, .taiva olli õks jo Rist ristetsikko (rahvalaulust) Koot ja Reha olid juba kõrgel, taeva Rist oli juba ristikujuliselt. Vrd ristetämiisi, ristetämiiste, .risti, ristɪkohe, ristilde

.rõuhkma v <.rõuhkuʔ, rõuhu> rõhuma, suruma ▪ mustõ jummal´ olõvat ütelnüʔ hainalosõlõ: kiä sinnu nägemä, tuu su pääd .rõuhkma (muis) muiste olevat jumal öelnud maole: kes sind näeb, see su pea maha rõhub; sõ̭aväläl .rõuhkõ kõ̭ik´ .maaha mõõgagaʔ ja hobõsõ .jalgogaʔ (muinasjutust) surus sõjaväljal kõik maha mõõga ja hobuse jalgadega. Vrd .rõhkma, .surbma

rähetämä v <rähetäʔ, (ta) rähetäs> virvendama (silmis) ▪ näe‿i silmɪst .höste, rähetäs õ̭nnõ silmad ei näe hästi, kõik virvendab; pää tege .haigõt, silmäkiʔ rähetäseʔ pea valutab, ka silmade ees virvendab. Vrd kirehtämä, kirähtämä2, virvetämä

.seerkal´ s <.seerkali, .seerkalit> , serkal´ <serkali, serkalit> peegel ▪ meil inne oll´ .seerkal´ suurõp kui tuu .akna meil enne oli peegel suurem kui too aken; ku .tütrikᴜʔ jaanipuul´pühä õdagu magama .hiitsɪʔ, pannɪʔ nä vanigu .päähä, .seerkali ja kreebeni pää ala, sis inäp .ütle‿s kellegi ütte sõnnagi ja jäiʔ magama kui tüdrukud jaanilaupäeva õhtul magama heitsid, panid nad pärja pähe, peegli ja kammi pea alla, siis ei öelnud enam ühtki sõna ja jäid magama; .selge olli õks täl vesi .seerkale iist, vallus vesi vaŕo.kaetus (rahvalaulust) selge vesi oli tal peegli eest, kirgas vesi peegliks. Vrd .piidli2, .piigli2, vaŕo.kaetav, vaŕo|.kaetus

soomõtama v <soomõtaʔ, (ta) soomõtas> kestendama; kõõmama ▪ nahk ka soomõtas nahk ka kestendab; pää soomõtas pea ajab kõõma. Vrd koomõtama, .kuurduma

sorõhõhe adv lahedalt, kenasti ▪ muido um iks .hõimu .hõ̭õ̭lah, muido‿ks sugu sorõhõhe (rahvalaulust) muidu on hõim reas, muidu suguvõsa kenasti koos; .suie‿ks pää sorõhõhõ, latsõ‿ks kudŕaʔ lahehehe (rahvalaulust) kammis pea kenasti, lapse lokid lahedalt; .jalgu ma kängi‿s .kärmähe, suud mõsõ‿s sorõhõhe (rahvalaulust) jalgu ma ei kängitsenud kärmelt, nägu ei pesnud kenasti. Vrd lahehõlt, .laugõhe, .lauhkõhe

.tahvamaldaʔ ~ .tahv́maldaʔ indekl adj tahumata ▪ ilma klaasõldaʔ .aknaʔ ja .tahvamaldaʔ põrmand klaasideta aknad ja tahumata põrand; .tahv́maldaʔ põrmand om laisa pernaase põrmand tahumata [palkidest] põrand on laisa perenaise põrand (seda ei pea pühkima)

.taitsappa komp adv mõistlikumalt, arukamalt ▪ olʔ .taitsappa! pea end mõistlikumalt ülal!. Vrd .taitsabakõistõ, targõbahe, targõbidi, targõbihe

tambonõ adj <tambodsõ, tambost> tuim, igav ▪ panõ‿i õks tä tüüd rasõhõst, tarõtüüd tambotsõst (rahvalaulust) ei pea ta tööd raskeks, tubast tööd tuimaks. Vrd mürk´1, tuim

.toetsõma v <toedaʔ, .toetsõ> kavatsema; tõotama ▪ mis sa meid .pessäʔ .toetsõt? mispärast sa meile peksa anda tahad?; ime .toetsõ‿ks sis kooldaʔ .kurbuistõ, minehtüdä‿ks meele.haigustõ (rahvalaulust) ema kavatses surra kurbusse, minestada meelehaiguse tõttu; .toetsõ tä rakoʔ ratsu pääd, hüvvä hobõst ar hukadaʔ (rahvalaulust) kavatses ta raiuda ratsul pea maha, hukata hea hobuse. Vrd kavatsõma, .tõotama

tsirgu|päiv s <tsirgu|päävä, tsirgu|.päivä> tsirgupäev, neljakümne märtri mälestuspäev, 9. III / 22. III ▪ ütetõist.kümnendäh nädälih .talsipühist om sorokasvet, tsirgupäiv jõuludest lugedes üheteistkümnendal nädalal on sorokasveet, tsirgupäev; tsirgupäävä .käändväʔ nellikümmend .tsirku suu suvõ poolõ, pää päävä poolõ tsirgupäeval keeravad nelikümmend lindu näo suve poole, pea päikse poole. Vrd sorokasveet

.tsähkna s <.tsähkna, .tsähknat> , .tśahkna <.tśahkna, .tśahknat> sookail (Ledum palustre) ▪ .tsähknaʔ tegeväʔ pää hoimatsõst sookailud teevad pea uimaseks

unõ|hain s <unõ|haina, unõ|.haina> tõrvalill (Lychnis viscaria) ▪ unõhainaʔ vai tõrvlillɪʔ, noid panõ latsõlõ pää ala, sis nakas latś magama uneheinad või tõrvalilled, neid panen lapsele pea alla, siis hakkab laps [jälle] magama (saab une tagasi); mingõʔ toogõʔ naid unõ.hainu, sis jäät ruttu magama minge tooge tõrvalilli, siis jääte ruttu magama (öeldi lastele naljatamisi). Vrd tõrv|lill´

venets s <venedsä, venetsät> surnu laubapael (õigeusulistel) ▪ venets pandas .kuuljalõ pää .pääle, ku matõtas, tuu .jäässegi .päähä .kuuljalõ P pael pannakse surnule pea peale (laubale), kui maetakse, too [sinna] surnu laubale jääbki