Leitud 1 artikkel
nõvvatõlõma v <nõvvatõllaʔ, nõvvatõlõ>
1. nõu pidama ▪ sajarahvas .istõ tühä lavva .taadõ ja nõvvatõlɪʔ, kes kohe .mõrśa puul istᴜs pulmarahvas istus tühja laua taha ja pidas nõu, kes kuhu mõrsjakodus [laua taha] istub
2. pärima, küsitlema ▪ papṕ naasś nõvvatõlõma .rahva käest papp hakkas rahva käest pärima; kuningas nõvvatõlli, et kes tekk´ kuninga.tütre .terves? (muinasjutust) kuningas päris, et kes tegi kuningatütre terveks?; õ̭nń nakaś timägaʔ kui vana .tutvagaʔ kõ̭nõlõma ni timä elo .perrä nõvvatõlõma (muinasjutust) õnn hakkas temaga otsekui vana tuttavaga kõnelema ja tema elu järele pärima; tõõnõ tõõsõlt küsütelles, küsütelles, nõvvatõllõs (rahvalaulust) üks teist küsitleb, [teist] küsitleb, [teiselt] pärib. Vrd küsᴜ̈telemä, nõvvotõlõma