[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

kergähtelemä v <kergähtelläʔ, kergähtele> korduvalt kergitama ▪ ma kergähtele väist piltl ma välgutan nuga. Vrd kergᴜ̈htelemä, kergᴜ̈tämä

kergᴜ̈htelemä v <kergᴜ̈htelläʔ, kergᴜ̈htele> , kergᴜ̈telemä <kergᴜ̈telläʔ, kergᴜ̈tele> end korduvalt kergitama, üles tõstma ▪ mis sa kergᴜ̈telet tah hinnäst! mida sa kergitad siin ennast!; tõbinõ taht hinnäst kergᴜ̈telläʔ tõbine tahab ennast kergitada (istukile tõusta); suurõʔ .tõõkvaʔ, and .õkva kergᴜ̈telläʔ suured kõrvitsad, annab lausa tõsta; eläjät kergᴜ̈htelet keväjä, ku tä nälägaʔ jovva‿i üles tullaʔ kevadel tõstad looma jalule, kui ta näljaga ei jõua püsti tõusta. Vrd kergähtelemä, kergᴜ̈tämä

kodo|maih adv kodumail, kodus, kodukohas ▪ tä kodomaih eläski, tä kohe ei .käükiʔ ta kodumail elabki, ta kusagil [mujal] ei käigi. Vrd kodo|mail, kotoh

kõrraldaʔ indekl adj korratu ▪ kõrraldaʔ inemine, taal ei olõ määnestke .kõrda korratu inimene, sel pole mingit korda. Vrd kõrratu

kükkelemä v <kükeldäʔ, kükkele> korduvalt kükitama, kükke tegema ▪ kasatskit karatõh .vindläseʔ õks kükkeleseʔ kasatšokki tantsides teevad venelased ikka järjest kükke

laapa2 adj s <.laapa, laapat> korratu; lohakas (inimene) ▪ laapa inemine om sääne vetel´ ja kõrraldaʔ lohakas inimene on selline lodev ja korratu; käüse kui laapa, .rõivaʔ .riste säläh, suu ammulõ P käib kui lohakas [inimene], riided risti seljas, suu ammuli. Vrd laapanõ, labõra, laoss2, lohak, lopak, robi2, ropak, ropakunõ

nakaskõlõma v <nakaskõllaʔ, nakaskõlõ> (korduvalt) alustama, peale hakkama ▪ nakaskõlõs ja nakaskõlõs, a kohegi jovva‿i alustab ja alustab, aga midagi tehtud ei saa; nakaskõlõs, sõ̭na jääss .aeldaʔ kinniʔ alustab korduvalt [ütlemist], sõna jääb aeg-ajalt kinni (kogelemisest). Vrd nakama

sataskõlõma v <sataskõllaʔ, sataskõlõ> taaruma, vaaruma; korduvalt kukkuma ▪ lell pand´ .hindä .purjo, sataskõlli, sis soeʔ olliʔ tä kõ̭ik´ arʔ kusnᴜʔ ni pasandanᴜʔ, a sis õ̭ks lätsiväʔ arʔ mant lell teeskles purjujäänut, kukutas end maha, siis hundid olid ta üleni täis kusnud ja pasandanud, aga siis ikka läksid minema. Vrd kapõrdõlõma, kupõrduma, kupõrdõlõma, satatama, satatõlõma

satatõlõma v <satatõllaʔ, satatõlõ> taaruma; vaaruma; korduvalt kukkuma ▪ tä satatõllõs õ̭nnõ ku lätt ta läheb päris taarudes. Vrd kupõrduma, sataskõlõma, satatama

tsihatõlõma v <tsihatõllaʔ, tsihatõlõ> aevastama (korduvalt), turtsuma ▪ mis sa tah tsihatõllõt? mis sa siin turtsud?. Vrd aivastama, tsihatama, turnahutma, .turnõlõma

.uigõlõma v <.uigõllaʔ, .uigõlõ> oiglema, (korduvalt) oigama; ägama ▪ ma .uigõlli pliidi takah, jovva‿s .maaha lesätäʔ ma oigasin pliidi taga, ei jõudnudki [asemele] pikali heita (sünnitajast); ku kiä .veiga uiatas suurõ halu vai surma seeh, sis üldäs .uigõlõs kui keegi väga oigab suure valu käes või suremas olles, siis öeldakse, [et] ta oigleb; katai õks kumard´, eiś kuuk´, ossakõsõʔ .uigõlliʔ (rahvalaulust) kadakas kummardas, ise kurtis, oksakesed oiglesid; kua õks sis .vaenõ .vaugõlli, oholine .uigõlli (rahvalaulust) kes siis vaene vingus, kes siis vilets oigles. Vrd .oigõlõma, uiatama