[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

kiimahuma v <kiimahudaʔ, kiimahu> , kiimahtuma <kiimahtudaʔ, kiimahtu> himustama, tahtma; kibelema ▪ tõõsõʔ lätsiväʔ ja ma kiimahtu ka minemä teised läksid ja ma kibelesin ka minema; vanõb poig kiimahtu ka arʔ, nii et täl tull´ tulinõ himo ilma pääle minnäʔ (muinasjutust) vanem poeg tahtis ka ära, nii et tal tuli tuline himu maailma minna. Vrd kiimahtama, kiivõrdõlõma