[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

.kiilama v <kiiladaʔ ~ kiilataʔ, .kiila> kiiluma, kiilu vahele ajama; kiiluga kinnitama ▪ vaja arʔ kiilataʔ kirvõś, kui .kuuda panõt .perrä vaja kiil vahele lüüa, kui kirvele varre taha paned; loodsɪk lagonõs ar muido, vaja kiiladaʔ .veit´kene paat laguneb muidu ära, vaja veidi [laudu] kiiluda (üksteise ligi suruda); ma ar .kiilssi .kirvõ joʔ ma lõin kiilu juba kirvevarre sisse ära; mul om kirvõś är kiilat, tei puu kiilo ja pessi .kuudalõ .sisse mul on kirves kiilutud, tegin puukiilu ja lõin kirvevarrele sisse. Vrd .kiilma, kiilotama

kiior s <kiiora, kiiorat> , kiiuŕ <kiiuri, kiiurit>
1. pikk otsast jämenev nui ▪ kiiuŕ tetäs lepäst, käänetäs .juurigaʔ .vällä ja lõigatas ots .maaha, ütś ots om jämmeb ja kõvvõŕ nui tehakse lepast, [puu] tõmmatakse juurtega välja ja lõigatakse ots maha, üks ots on jämedam ja kõver (kiila mängimiseks); viinavidäjäʔ kiioridõgaʔ käveʔ viinavedajad käisid nuiadega (viinavooris); kiioragaʔ lei pää .lahki nuiaga lõi pea lõhki; talvõl .käuti kiioragaʔ põrotamah talvel käidi nuiaga [vastu jääd] põrutamas (kalade uimastamiseks talipüügil); päsülä perä .ülti kiiorast margapuu [jämedamat] otsa kutsuti kiioraks
2. piltl nuuter, kapsa juurepõletik; juuremügar ▪ .kapstilõ nakas kiiorit ala ajama kapsastele hakkab juuremügaraid alla kasvama. Vrd kiilo, kila, nuutõrn

plesś adj s <plessi, .plessi> / <plessi, .plesse P>
1. paljak, kiilas koht pealael ▪ linnaś .kärbläne plessi pääle lendas kärbes kiila [koha] peale; plesś olõ‿i nätäʔ, a kühm om kõ̭õ̭ nätäʔ kiilaspea ei hakka silma, aga küür on alati näha. Vrd plesś|pää
2. paljas, kiilas ▪ pää oll´ plesś, pal´as pea oli kiilas, paljas