[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

.hiilka s <.hiilka, .hiilkat> trääs ▪ tä tõmmaś minno, kui viil mõist´, a ma .näütse õ̭nnõ .hiilkat ta rääkis mind taga, kuidas aga oskas, aga mina näitasin ainult trääsa; kosilanõ ütel´: hiidä .hiilkat, kiä mu .mõrśat põlg kosilane ütles: näitan trääsa [sellele], kes mu mõrsjat põlgab. Vrd nipṕ

ime s <ime, imme> folk ema ▪ näio olõ ma .vaenõlatś, ilma imeldä kananõ (rahvalaulust) mina, neiu, olen vaenelaps, ilma emata kanapoeg; siiäʔ tulli ma imme .otśma, tulli .kandjat .kaema (rahvalaulust) siia tulin ma ema otsima, tulin kandjat vaatama. Vrd imene, imä, maama

jala|poisś s <jala|poisi, jala|.poissi> jooksupoiss, kannupoiss ▪ tõsõʔ veleʔ tulõvaʔ sõast kodo, saavaʔ targõmbaʔ, ma olõ kõ̭kõ noorõmb, ma saa näile õgapääväne jalapoisś teised vennad tulevad sõjast koju, on targemad, mina olen kõige noorem, minust saab neile igapäevane jooksupoiss. Vrd käsk|jalg || kurati jala|poisś nõid

kiretelemä v <kiretelläʔ, (ta) kireteles>
1. kirendama ▪ õdagol õks sis, Ago, veretelleʔ, veretelleʔ, kiretelleʔ! (rahvalaulust) õhtul sa, Ago, siis puneta, puneta, kirenda!; hõpõhõlstiʔ hel´otõlɪʔ, .kiistkaʔ õks küleh kiretelɪʔ (rahvalaulust) hõbehõlstid heljusid, tupsud küljes kirendasid. Vrd kirelemä
2. virvendama ▪ tulõkõnõ, õks ma .palle tugõvahe, keset .lauda kiretelli (rahvalaulust) mina, tulekene, põlesin tugevasti, keset lauda virvendasin. Vrd kirehtämä

.taidma v <taidaʔ, taia> van oskama, suutma ▪ ärä iks .taidsõ .vasta laustaʔ, .vasta laustaʔ, .vasta .kostaʔ (rahvalaulust) oskas ikka vastu lausuda, vastu lausuda, vastu kosta; mina .taitsõ .vasta laustaʔ, .taitsõ targastõ kõnõldaʔ (rahvalaulust) mina oskasin vastu lausuda, oskasin targasti kõnelda; olli‿ks sa luud loonatark, ollit isit ilmatark, kui sa‿ks .taidsõt targa neio, .mõistsõʔ neio meelelitse (rahvalaulust) olid sa loomult loodud tark, olid tehtud ilmatark, kui sa oskasid [leida] targa neiu, mõistsid [leida] neiu mõistliku. Vrd .muistma, .mõistma

.tikśmä v <.tiksiʔ, (ta) tikś> tuksuma; prõksuma ▪ külmäkene tikś ja pauk, ma üte .hammõkõsõgaʔ väläh külmakene prõksub ja paugub, mina ühe särgikesega väljas. Vrd .krõkśma, .trikśmä

tõugaskõlõma v <tõugaskõllaʔ, tõugaskõlõ> tõukama ▪ mina ütsi üle .jäie, suurõ tuulõ tõugaskõllaʔ (rahvalaulust) mina üksi jäin järele, suure tuule tõugata. Vrd kukkama2, .toukama, tougaskõlõma

valusahe adv
1. heledalt ▪ kodotii pääl paist´ kuu .väiga valusahe tälle .silmi koduteel paistis kuu talle väga heledalt silma; tõrvavaat´ palas valusahe tõrvatünn põleb heledasti
2. uus valusasti ▪ mina lei .varba valusahe arʔ ja sina naarat! mina lõin varba valusasti ära ja sina naerad!. Vrd halusahe

vetᴜ̈telemä v <vetᴜ̈telläʔ, vetᴜ̈tele> vetitama, leotama ▪ umal .tahtsõ õks tä viinal vetütelläʔ, mõrol ollõl uputõllaʔ (rahvalaulust) oma viinaga tahtis ta vetitada, mõru õllega uputada; oja õks, ma linaʔ .leotõllõ, ojavesi vetütelle (rahvalaulust) mina, oja, linad leotan, ojavesi vetitan; kooni õks ime sanna kütt´, maama .vihto vetütelli (rahvalaulust) kuni ema sauna küttis, mamma vihtasid leotas; Ale oiut´ õks sis hobõst .oigõhõ, vii seeh vetütelli (rahvalaulust) Ale ujutas hobust tükk aega, vee sees leotas. Vrd .leotama, .leotõlõma, vetᴜ̈tämä

.vihkluś s <.vihklusõ, .vihkluist> võitlus ▪ tulliʔ tapõlusõʔ ja kuninga .vihklusõʔ nigu nokkiʔ tulid taplused ja kuninga võitlused nagu nüüdki; vägimiisś ütel´, et mina tulõ‿i inne üles, ku .sääntseʔ .vihklusõʔ, et nakkas alavärehtist mäevärehtihe veri .juuskma (muis) vägimees ütles, et mina ei tõuse enne üles, kui peetakse selliseid võitlusi, kus alumisest väravast hakkab veri ülemisse väravasse jooksma. Vrd tapõlus