[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

.koerus <.koeruse, .koerust> , koerus <koeruse, koerust> koerus, ulakus, vallatus ▪ poiss olli koerusege akkame saanu poiss oli vallatusega hakkama saanud; muud ta ei tiis ku puhast sedä koerust muud ta ei teeks, kui ainult ulakust. Vrd koer, koerus|tük´k, .lus´tus, ul´a, ul´adus

koerus|tük´k <koerus|tüki, koerus|tükki>
1. koerus, vallatus, üleannetus ▪ koerustüki peräst vaist ütlet, ega tõest sedä ei ütle üleannetuse pärast vahest ütled, ega tõega seda ei ütle (st ei mõtle seda tõsiselt). Vt .koerus
2. vallatu, üleannetu inimene ▪ koerustükk om seante kes ei kulle üleannetu on selline, kes ei kuula; odot ma sul koerustükil näidä oota, ma sulle, üleannetule, näitan. Vrd koer, laarus´, uulis|pil´l