[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

ad´su pl <ad´sude, ad´susit> Hls Krk korratud karvad, libled jms, sasipundar ▪ siul om juusse ku ad´su pähen sul on juuksed kui sasipundar peas; lina ku ad´su kunagi, õige väike kasvap lina nagu sasipundar, õige väike kasvab. Vrd ad´su|pää

aganik <aganigu ~ aganiku, aganikku> aganik, ruum aganate jms hoidmiseks ▪ nüssik jäi aganigu läve ette lüpsik jäi aganiku läve ette; Mats olli minnu aganikuse Trv Mats oli läinud aganikku

apats1 ~ apatse <apatse, apatset>
1. hapendav või hapnev segu (naha parkimiseks jm) ▪ miu esäl olli kaits apatse tonni minu isal oli kaks hapendava segu tünni. Vrd apatus
2. leivajuuretis ▪ leib tules kohe ära kasta, apatse peris kõhisep joba leib tuleks kohe ära sõtkuda, juuretis päris kõhiseb juba. Vrd apan´ts

apatus <apatuse, apatust> Trv Hel hapendatav või hapnev segu (naha parkimiseks jm). Vrd apats1

arnik <arnigu ~ arniku, arnikut> arnika (jm kollaste õitega ravimtaimed) (Arnica) ▪ ku om ärä tõsten, sis arniku võtvet tagasi kui on selja ära tõstnud, siis arnikad aitavat

.audume <.audude, .audu>
1. hauduma (mune, poegi jms) ▪ sii om auduje kana see on hauduja kana; kas´s audus poigi nüid, kurt kõtuli mahan kass haub (st soojendab kõhus) poegi nüüd, püsib kõhuli maas
2. kuumutama, hautama ▪ puder taht viil audude puder peab veel hauduma. Vt .auteme
3. piltl pikalt mõtlema, kaalutlema; vimma pidama ▪ ta aud kikk sii aig pal´lald kurje mõttit ta haudus kogu aeg ainult kurje mõtteid

ink <ingu, .inku> Trv väike jõekala; vingerjas; hink jms (Cobitis) . Vrd kivi|jürräi, kivi|kala, kivi|mür´k, kivi|nuul´

jaluts <jalutse, jalutset> jaluts, voodi jms jalgadepoolne ots ▪ esä is´t sängü jalutse pääle isa istus voodi jalutsisse

jär´g <järe, .järge>
1. järg, kord; olukord ▪ kudas sul selle tüüge jär´g om kuidas sul selle tööga olukord on; ku sii tõbi siin järege olli, sis võt´t ta puha läbi kui see haigus siin [juba] järjega oli, siis võttis ta kõik läbi. Vt juun´, olek1
2. töö-, jutu- jms järg ▪ ma sai jutul järe pääle, ma tää, kudas ta olli ma sain jutust aru, ma tean, kuidas see oli
3. teatud (algus)aeg ▪ ligi õhtut võ õhtu järege ma lää talliteme vastu õhtut või õhtu tulles ma lähen talitama
4. järjepidevus ▪ temäl om jo poige jär´g, ei tää ka tüdärt tule temal on ju pojad järjest, ei tea, kas tütar tuleb (st sünnib)
5. varu, tagavara ▪ ku vili är külveti, kudas terä jär´g olli, ku jäie üle, sis sai tetä kama kui vili külvati ära, kuidas tera tagavara oli, kui üle jäi, siis sai kama teha; tule jär´g oiti tuha sehen tule varu hoiti tuha sees
6. jõukus, varakus ▪ sii om ää järege tüdrik see on päris jõukas tüdruk. Vrd .jõukus, .küllus

kahanteme ~ kahandeme <kahante, kahande> kahandama, vähendama; ahendama (sukka jms kudumisel) ▪ ka sa mõistat sukka kahante? kas sa oskad sokki kahandada? (sokinina kududa)

.kanme ~ .kandme <kanda, kanna>
1. kandma, tooma, viima ▪ ein om vaja sissi kanda hein on vaja sisse kanda (st tuua); õlbastege om ää vett kanda kaelkookudega on hea vett kanda. Vrd .tas´me, .tin´ma, turime
2. taluma, välja kannatama ▪ kes kurptust kand, kuivas ärä kes kurbust kannatab, kuivab ära; anna nii pal´lu ku su eldus kand anna nii palju, kui su heldus kannab (st lubab). Vrd kannateme
3. riideid jms kandma ▪ lind kand oma sule ärä ja sa ei jõvva oma rõõvit ärä kanda lind kannab oma suled ära ja sina ei jõua oma riideid ära kanda (etteheide sellele, kes palavaga lahti riietub)

kiir2 <kiire, kiirt> valguse jms kiir ▪ tuu arst om kiirte vaateje see on röntgeniarst

kirst <kirstu, .kirstu>
1. kirst, vakk, puust kast riiete, toidukraami jm hoidmiseks ▪ sääl ollu sõs kirst kesvi täis seal olnud siis kirst otri täis; ennevanast ollive kirstu viil maailmatu laadiku, tappege ja puulukuge, käsitsi sisse lõigat ja põletet kirjege ennevanasti olid kirstud veel ilmatu suured, tappidega ja puulukuga, käsitsi nikerdatud ja põletatud mustritega. Vrd kestel, laadik1, vakk
2. puusärk, surnukirst ▪ panti laudsi pääle seni ku kirst tuudi [surnu] pandi lautsile seniks, kui puusärk toodi; valge kirst ja valge ris´t olli vanast valge puusärk ja valge rist oli vanasti

kogusen ~ kogussen, kogusin ~ kogussin
1. ühes kohas koos ▪ olli ää ulk pirde kogusen, londige vaist köüdeti kokku oli hea hulk pirde koos, nööriga vahel seoti kokku. Vt üten
2. lähestikku, tihedalt ▪ Peräkülän taluse ei ole kogusen Perakülas talud ei ole lähestikku; kidsevelt kogussen ei saa purkne looma kasva kitsalt koos ei saa porganditaimed kasvada. Vt kogusehen, Vrd summan
3. koos, seltsis, üheskoos ▪ kikk mahtusive kogusin eläme Pst kõik mahtusid üheskoos elama. Vrd seltsin
4. kokku lepitud, koos (kaubast jms) ▪ nüid om kaup kogussen nüid teeme liiku nüüd on kaup kokku lepitud, nüüd teeme liiku
5. koosolev, kompaktne ▪ ran´ts om kolmest julgast kogussen pärjaalus koosneb kolmest pulgast
6. millegagi koos, määrdunud ▪ rehepessu aigu om pibu suu-silmä täüs, rõõva puha pibuge kogussin rehepeksu ajal on pepri suud-silmad täis, riided kõik on pepredega koos. Vt kuun1

kunts1 <kundsu, .kuntsu> jäänus, lõpuots (tüügas, roots, leivakannikas jms); konts ▪ sule kundsu jääs järgi ku sulgi kakut suletüükad jäävad järele, kui sulgi kitkud; mis neist vana kuntsest jakats viil, katikuse vikadi kuntsu mis neist vanadest [vikati]kontsudest veel parandada, [need on] katkised vikatikontsud. Vt konds, konts2 || risti kunts hauaristi konts maas ▪ risti kunts pal´t jäänu viil risti konts ainult jäänud veel

kädsä <kädsä, kädsä, illat .kätsä> (villa, niine jm) kera, pundar, rull ▪ niidse kädsäse, säält tetti viise, pangi kanmit ja ütte tõist niinekerad, sealt tehti viiske, ämbri sangu ja ühte-teist [veel]. Vt kadsa, kedsä, Vrd kerä

.käändme ~ .käändmä <käändä, käänä> , .kääntme <kääntä, käänä>
1. käänama, keerama; liikumissuunda muutma ▪ käänä käisse üles! kääna varrukad üles!; käänä ennest tõise kül´le pääle! keera ennast teise külje peale!; ku peri päevä käänäp tuul ümmer, sis nakap vihmä sadame kui päripäeva muudab tuul suunda, siis hakkab vihma sadama. Vt .kään´me, Vrd .käär´me1 || tagasi .käändme tagasi keerama, tagasi pöörama ▪ ütel´ et temä es saa änäp tagasi käändä ütles, et ta ei saanud enam tagasi pöörata
2. pöörama (ümber, kummuli jms) ▪ tõine räuskap ja vannup ärä, käänäp sel´lä ümmer ja ää jälle teine räuskab ja vannub, keerab selja ja on jälle hea; vanger kään´d kikk neli ratast taeva poole (knk) vanker pööras kõik neli ratast taeva poole (läks kummuli). Vrd .püürme
3. lamanduma ▪ ku rügä enne äitsnemist om maha käänden, sis ei tule terä kui rukis enne õitsemist on lamandunud, siis ei tule tera. Vrd lokasteme, lokisteme
4. segi ajama; üles sonkima ▪ nüid olli sii kun´t kikk lauda pahupidi käänden nüüd oli see kult kõik lauda pahupidi pööranud. Vrd .son´kme
5. kruvima; keerama ▪ käänä ruvi valla! keera kruvi lahti!. Vt keerenteme, keeruteme, .ruime
6. pööritama ▪ sii süük´ käänäs´ miu süä ärä see söök ajas mul südame pööritama (süda läks pahaks). Vrd .käändume, pööriteme
7. painutama; koolutama ▪ sae ambit om vaja iki käändä saehambaid on ikka vaja painutada. Vt painuteme
8. välja väänama ▪ tii olli nõnda libev, ma käändsi oma jala ärä tee oli nii libe, ma väänasin oma jala [liigesest] välja. Vt .väändme, .väänme
9. keerutades või sidudes ühendama; midagi punudes või keerutades valmistama ▪ mahan kääneti rästä vihu kokku maas seoti räästavihud kokku; meeste üüke kääneti kõladege meeste vööd punuti kõladega. Vrd .keitme, .köitme, punume, sidume
10. teise suunda juhtima ▪ käänä obest vähä kõrva juhi hobune natuke kõrvale. Vt .juh´tme
11. juhtunut või öeldut jutus moonutama ▪ käänt ja väänt ütsipidi ja tõisipidi, aru ei saa, mes ta kõnelep moonutab ja väänab ühtepidi ja teisipidi, aru ei saa, mis ta räägib. Vt moonuteme, muunuteme
12. rasket kandamit tõstma ▪ sel om ää kidam sel´gä käänet sellel on suur kandam selga tõstetud. Vt .tõstme

küdse <küdse, küdset> , kütse <kütse, kütset> Trv
1. küps, valmis küpsenud, valminud ▪ sii leib es ole kütse see leib ei olnud küps. Vt küdsä, kütsü
2. tugev, intensiivne (värv, temperatuur jms) ▪ küdse kül´m, käre kül´m tugev külm [on] käre külm. Vrd .kange, kõva, käre

lagin <lagine, lagint>
1. (kabja, tiiva jm) plagin ▪ obeste kabja lagin olli kavvelt kuulda hobuste kabjaplagin oli kaugelt kuulda. Vrd lagistus
2. (jutu, naeru) lagin ▪ sõbra naarsiv ütenkuun ku üit´s lagin sõbrad naersid koos laginal. Vrd labin1

lammur <.lambru, .lamburt> , lamur´ <lamuri, lamurt> Krk, lamor´ <lamori, lamorit> Trv
1. (raud)klamber, kinnis ▪ lammur lüvväs palgi sissi raudklamber lüüakse palgi sisse; pot´tahi saap lamurtege kinni panna pottahju saab klambritega kinni panna. Vrd lammer
2. pitskruvi; raudaas looga, reejalase jm painutamiseks ▪ lamurige pannas pal´k kinni, mud´u ei saa tahude pitskruviga pannakse palk kinni, muidu ei saa tahuda. Vrd aas, rui
3. pesulõks ▪ lamor´tege piap mõsu kinni paneme pesulõksudega tuleb pesu kinni panna. Vrd lõk´s1

.laskume <.lasku, .lasku> Hls Krk
1. allapoole liikuma, langema, laskuma ▪ ku vesi ärä keedets lubi laskus põhja kui vesi ära keedetakse, laskub lubi põhja. Vrd .langeme1, vajome1
2. laiaks minema (kõhuka inimese, tiine looma jms kohta) ▪ ta oo maost laias laskunu, ta iki poiga tuu ta on kõhust laiaks läinud, ta ikka poja toob (sünnitab)
3. ära vajuma, lahjuma ▪ sii om poistege käünü ümmer, om laskunu näoge ta on poistega aelenud, on kurnatud näoga. Vrd kõhnateme

laud <lavva, .lauda>
1. (sae)laud; ehitise, tööriista vms lauast osa ▪ maja olli laudege üle lüüt´ maja oli laudadega üle löödud; linamassinal olli laud ülevan, kos lina pääle panti ja massinga ala lätsive linamasinal oli laud üleval, kus lina peale pandi ja masinaga alla läksid || .kuutsle|laud koonlalaud; tormi|laud katuse räästalaud
2. surnulava ▪ tõise paneve surnu lavvule (pengi pääl lavva) ja peräst kirstu teised panevad surnud laudadele (pingi peale pandud lauad) ja pärast kirstu. Vrd .laudi3, laudsi, laut´s2
3. kaas, kate ▪ laud olli rihatse usse all ehen, looma kaitse ta sel aal olli, egä muud es kaitsete, varast sel aal es ole kate oli rehealuse ukse all ees, looma kaitse see sel ajal oli, ega muud ei kaitstud, varast sel ajal ei olnud. Vt kaas´ || raamatu laud raamatukaas
4. söögi-, kirjutus- jms laud ▪ pere is´t lavva man ja sei pere istus laua ääres ja sõi || leti|laud kõrgem lett kõrtsis või poes
5. leibkond ▪ antvärgi, toapoiss, kudsar, köögitüdruk vai virtin, nii olliv esi lavvan mõisaametnikud, toapoiss, kutsar, köögitüdruk või virtin, need olid omaette lauas
6. armulaud ▪ pühäbe olli kirkun pal´lu lavvarahvast, mitu lavva täüt pühapäeval oli kirikus palju armulaualisi, mitu lauatäit. Vt kirik

laulik1 <lauligu ~ lauliku, laulikut> kutsutud laulja pulmas jm; rahvalaulude laulja ▪ pulmin ollive lauligu pulmades olid lauljad; miu esä olli ää laulik minu isa oli hea rahvalaulude laulja. Vrd .laulje

lin´k1 <lingi ~ lengi, .linki>
1. (ukse) käepide ▪ ussel om iluse lingi uksel on ilusad käepidemed. Vt käe|pidim
2. eseme metallist osa, kinniti jms ▪ püssil om lin´k, kellest püs´s valla tõmmats püssil on lukk, millest püss lahti tõmmatakse

nopsik <nopsikse, nopsikest> nöps, nupsik, mugul jms ▪ om iki ää nopsikse all joba, päidleotsa suurutse on ikka parajad mugulad juba all, pöidlaotsa suurused (kartulitest). Vt nop´s

nõkuteme <nõkute, nõkude>
1. nõtkutama (õlgu, jalgu jms); õlgu kehitama ▪ ta akas´ pilli pääle jalguge nõkuteme ta hakkas pilli järgi jalgu nõtkutama; ärä siin midägi nõtkute omi õlguge, sa täät küll ära sa midagi kehita oma õlgu, sa tead küll. Vrd nihuteme
2. nõtkuma panema, loksutama ▪ nõkute katsipidi, küll ta sõss väl´lä tule nõtkuta kahtpidi, küll see siis välja tuleb (teivas maast). Vrd nikuteme

paik1 <paiga, .paika>
1. koht, paik, piirkond ▪ kodupaik om miule iki armas kodukoht on mulle ikka armas; temäst saa egäs paika, siia ja sinna temast saab igasse paika, siia ja sinna. Vt koht, kotus
2. piiratud koht (esemel, kehal jms) ▪ miul om kikk paiga valuse mul on kõik kohad [kehal] valusad

.pakme1 ~ .pakma1 <pakku, paku>
1. pakkuma, ettepanekut tegema ▪ paku tal viil kõrd, ku ta ei võta, sõs mine äräde, vii lõnga kodu! paku talle veel kord, kui ta ei võta, siis mine ära, vii lõngad koju!; ta pak´s ennäst tühü, mea paksi kah, miut es võete ta pakkus ennast tööle, mina pakkusin ka, mind ei võetud; ta olli üit´s kümme tuhant ärä pakkun ta oli üks kümme tuhat ära pakkunud (hinnaks)
2. ulatama, serveerima, süüa, juua jms pakkuma ▪ paku obesel juvva! paku hobusele juua!. Vrd .ängäme2

pidäme <pidäde, pia>
1. pidama, kohustatud olema ▪ piat temät meeliteme või vaigisteme pead teda meelitama või vaigistama; piass ta nüid värsket lume viskame, sõs saass rii tiid [kui] peaks ta nüüd värsket lund viskama (sadama), siis saaks reeteed
2. (loomi, talu jms) pidama ▪ ta taht obesit pidäde ta tahab hobuseid pidada; vanaesä pidäs´ mõiset vanaisa pidas mõisa
3. (alal) hoidma ▪ piav vanu kun´tse peavad vanu kombeid; tuba ei pia lämit tuba ei pea sooja. Vt .oidme
4. püsima, seisma ▪ ta sai obese pidäme ta sai hobuse seisma; elu pidäme elama ▪ ku na alva om, ei mõista oma elu pidäde, sis läe sii untsu kui nad halvad on, ei oska oma elu elada, siis läheb see untsu; .kinni pidäme kinni hoidma ▪ ta ei raatsi palka massa, piap raha kinni ta ei raatsi palka maksta, hoiab raha kinni; meelen pidäme meeles pidama ▪ ta om ää inimen ken miut meelen pidä ta on hea inimene, kes mind meeles peab; paigal pidäme kohapeal seisma; sõna pidäme sõna pidama, lubadust täitma ▪ vaate et sa iki sõna piat kah vaata, et sa ikka lubadust pead ka. Vrd pisume, püsüme, .seisme

pit´s2 <pitsi, .pitsi> Krk
1. (piibu jms) pits ▪ piibu pitsi olliv luust tettü piibupitsid olid luust tehtud
2. piltl kahekordne nahk jalatsininal ▪ kengäl om pitsi nuk´ke pääl Krk kingal on pitsid ninadel

puum´ <poomi, .puumi>
1. poom, puu kivide jm kangutamiseks ▪ puum´ pistets kivil ala, sis kanguteve inimese maast kive üles poom pistetakse kivile alla, siis kangutavad inimesed maast kive üles; siul aa või puum´ kül´le ala, sis ka ei saa maast üles (knk) sulle aja või poom külje alla, siis ka ei saa maast üles
2. pakk kangastelgedel, mille ümber on lõim või kootud kangas ▪ puum´ om joba lõime paras jagu täüs poom on juba lõime parasjagu täis

päet´s <.päetse, .päetset ~ .päetsi, .päetsit> , päits <.päitse, .päitset> päits, peapoolne osa (voodil jms) ▪ suure padja ollive päitsen suured padjad olid päitsis; parep om kurja tütre jalutsin ku ää minije päetsen (vns) parem on kurja tütre jalutsis kui hea minia päitsis

päälis1 <päälisse, päälist ~ päälitse, päälist> (taime jm) pealne ▪ päälitse om joba udsul ärä võet udu on pealsed juba ära võtnud (kahjustanud). Vrd .pääldse, .päälne

.pühkme2 pl <.pühkmide, .pühkmit> kokkupühitud kõlkad jm praht, pühkmed ▪ pühkmit panti lehmil ala pühkmeid pandi lehmadele alla. Vrd pühitis, .pühke

raha <raha, raha> raha ▪ võtku puul raha omale ja viigu ärä! võtku pool raha endale ja viigu ära!; miul vallalist raha ei jole minul vaba raha ei ole. Vrd naud, ten´g || ammati|raha ametiraha; kaala|raha kaelaraha, ehtena või ametitunnusena kaelas kantav raha; latsi|raha platsiraha, (müügi)koha eest makstav raha laadal jm; .papre|raha paberraha; ännä|raha sabaraha, väike tasu ▪ lehmä müüti, sõs anti karjatsel ännäraha, pernan tõi ännäraha iist räti Krk [kui] lehma müüdi, siis anti karjasele sabaraha, perenaine tõi sabaraha eest rätiku

ribu-räbu Hls Krk kribu-krabu, väike kiri jms ▪ mia ei näe enäp sedä ribu-räbu kirja ma ei näe enam seda kribu-krabu mustrit. Vrd ribu-rabu

rihm1 <rihma, .rihma>
1. rihm ▪ esä võtten pükse päält rihma, köüten poisil käe kinni isa võtnud pükste pealt rihma, sidunud poisil käed kinni; temäl tetti õige uhke kasuk, kolme rihmage talle tehti õige uhke kasukas, kolme rihmaga || värmi|rihm värviline rihm (kasuka jm ilustusena) ▪ ku ma talve koolin käüsi, sõs olliv ikki värmirihma pääl kui ma talvel koolis käisin, siis olid ikka värvilised rihmad peal (kasukal)
2. nahast nöör ▪ pastlit rihmutide, panti rihma pääle pastlaid rihmutati, pandi nahast nöörid peale. Vt nüür´1

.riisme <.riisu, riisu>
1. riisuma ▪ einä tulliv õhtus kokku riisu heinad tuli õhtuks kokku riisuda; sügüse om pal´lu lehti riisu sügisel on palju lehti riisuda; tõistre rahvas riisuv einä naabrirahvas riisub heina. Vrd .riibme, sugime
2. koorima (koort piima pealt jms) ▪ ärä kuurt lusikuge piimä päält ärä riisu ära koort lusikaga piima pealt ära koori. Vt .kuur´me
3. röövima ▪ saa nätä, mis te viil miult ärä riisude saab näha, mis te veel minult ära röövite; rüüvle riisuv tii pääl inimesi röövlid röövivad tee peal inimesi. Vrd röövelteme, .rüüv´me