[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

aieteme <aiete, aiede> aietama, valust „ai“ hüüdma ▪ ta es oiete, ta es aiete, kuul´ il´läksi ärä ta ei oiatanud, ta ei aietanud, suri vaikselt ära

ajak <ajakse, ajakest> ajake, armas aeg (ka hüüatustes) ▪ oh sa pühän ajak! oh sa armas aeg!

.arkleme <argelde, .arkle> Hel hüppama, karglema ▪ tüdriku arklive tüdrukud karglesid. Vrd .kargleme, .ülpäme

ebä|nimi <ebä|nime, ebä|nime> Hel hüüdnimi, pilkenimi ▪ egäl latsel olli ebänimi igal lapsel oli hüüdnimi; miu kutsuti iki ebänimege mind kutsuti ikka hüüdnimega

.eitme ~ .eitmä <.eitä, eidä>
1. viskama; heitma, paiskama ▪ ta eit´s suure kivi raavist väl´lä ta viskas suure kivi kraavist välja. Vrd .viskame
2. alustama (mingit tegevust) ▪ ta eiten ennäst ärä viina juumise sisse ta heitnud ennast ära viina joomisse (hakanud purjutama). Vrd alusteme || nõuss .eitme nõusse hakkama, nõustuma
3. minema (alla), laskuma; paigutuma ▪ õhtu tulli aiksest sängu eitä õhtul tuli vara voodisse minna; ärä nende parti eitä ära nende seltsi mine; lind eiten ja temä ai linnu puu sissi mesilane heitnud peret ja tema ajas mesilased [uue] mesipuu sisse
4. alanema, langema, settima ▪ leib taht viil apante, ei ole viil maha eiten leib tahab veel hapneda, ei ole veel alla langenud. Vrd .langeme1
5. loobuma, hülgama, kaotama ▪ sii om meele ärä eiten, om joba lollis jäänu see on mõistuse ära kaotanud, on juba lolliks jäänud. Vrd .kaoteme

.jupsame <jupsate, .jupsa> Hls hüppama, kargama, hüpeldes liikuma ▪ tallekse jupsave üit´stõiste perän tallekesed hüppavad üksteise järel. Vrd .jup´sme, .kapsame, .opsame

.jup´sme ~ .jup´sma <.jupsi, jupsi>
1. jändama, jukerdama ▪ küll jupsip oma püssinäruge küll jukerdab oma püssinäruga. Vrd jukerteme, .juks´me, .jup´me
2. hüplema, jõnksukaupa liikuma ▪ arak jup´s ussaia pääl harakas hüples õue peal; nän´n läit´s jupsin edesi vanaema läks jõnksudes edasi. Vrd .jupsame, .kapsame, .opsame

.jätme ~ .jätmä <jättä, jätä>
1. jätma, (edasi) olla laskma ▪ vanast jäeti vas´k sis kasume ku ta ää lehmä poig olli vanasti jäeti vasikas siis kasvama, kui ta hea lehma poeg oli; mia jäti kah täämbe tua põrmandu mõskmede mina jätsin ka täna toa põranda pesemata
2. säilitama, alal hoidma ▪ sirge pikä õle jäets sidemides sirged pikad õled jäetakse sidemeteks (õlekubude tegemisel). Vrd .oidme
3. ära v üle andma, loovutama ▪ ärä jättä oma tüüd tõistel tetä ära jäta oma tööd teistele teha || maha .jätme hülgama, loobuma ▪ ta jät´s piibu maha, ei tõmba ämp piipu ta loobus piibust, ei tõmba enam piipu; poolel .jätme ~ poolikul .jätme pooleli jätma ▪ me jätim einäteo poolikul me jätsime heinateo pooleli; rahu .jätme lõpetama; rahule jätma ▪ nüid om ele kuju, tulep kütmine rahu jättä nüüd on vili [rehes] kuiv, tuleb kütmine lõpetada; .õhtut .jätme õhtul tööd lõpetama, õhtule jääma ▪ ku sa selle tükikse är saat, sõs jätä õhtut kui sa selle tükikese ära saad [tehtud], siis jää õhtule
4. edasi lükkama, viivitama ▪ jätä ommenes sii minek jäta homseks see minek. Vrd .aigleme
5. mööndusi, järeleandmisi tegema, andestama ▪ vana eläje ta meil om, jätäm andis tal vana loom ta meil on, anname talle andeks

.kapsame <kapsate, .kapsa> Trv hüppama, kargama ▪ kas´s kapsas´ liidi pääle kass kargas pliidi peale. Vrd .jupsame, .kap´sme, .kargame, .opsame, .ülpäme

.kargame <karate ~ karade, .karga>
1. hüppama, kargama ▪ lääme kõrgust kargame lähme kõrgust hüppama. Vrd .ülpäme, üppäme
2. paaritama ▪ sii lehm taht karate seda lehma on vaja paaritada. Vrd jooseteme, joosuteme, karguteme, paariteme
3. kiiresti, ootamatult muutuma ▪ miis karas´ vihatses mees sai äkki vihaseks

.kargleme <karelte, .kargle> Trv Hel hüplema, karglema ▪ latse karglive vanaesä ümmer lapsed hüplesid vanaisa ümber. Vrd .arkleme, .kargame, karguteme, .kep´sme, .ülpäme

.kek´sme ~ .kek´smä <.keksi, keksi>
1. kargama, hüppama; keksima ▪ keksip pääle, justku narrike kargab pealegi, nagu narrike. Vrd .kap´sme, .kargame, .kep´sme
2. piltl hooplema, uhkustama ▪ keksip oma obesege uhkustab oma hobusega. Vrd .kehkleme, .kel´kme2, .kerkleme, .uupleme

.kep´sme ~ .kep´smä <.kepsi, kepsi> hüplema, kepslema, karglema ▪ tallek nakas kep´smä lambatalleke hakkas karglema. Vrd .arkleme, .kap´sme, .kargleme, .kek´sme, .ülpäme

kil´ts <kiltsi, .kiltsi> Hls hülss, kuuli-, padrunikest ▪ kil´tse pannas viis tük´kü roonu püssile sisse hülsse pannakse viis tükki kroonu püssile sisse

kommat <kommati, kommatit> Trv, kommet <kommedi ~ kommeti, kommetit>
1. komejant, nali; lollus ▪ ta olli üit´s kommati miis, arva ai õiget juttu ta oli üks komejanditegija, harva ajas tõsist juttu; sii miis õiget juttu es aa, tei pal´lalt kommetit see mees õiget juttu ei ajanud, tegi ainult nalja. Vt kobi2, nali
2. hüüatussõna ▪ vaat kus kommet! Hls vaat kus nali!

kublik <kubligu ~ kubliku, kublikut> Hel hütt, hurtsik ▪ sii om üit´s väike kublik nurme veeren see on üks väike hütt põllu ääres. Vrd koomits, kupits2, urdsik, utak1, .ütnik

kukkame <kukate, kukka>
1. galoppi jooksma, nelja jooksma ▪ obene kukas´ üle jala nel´lä hobune jooksis ülejala nelja. Vrd .kuukame2
2. hüplema, karglema ▪ latse akassive kukkame lapsed hakkasid karglema. Vrd .arkleme, .kargleme, karguteme, .kep´sme, .ülpäme

.kutsme <.kutsu, kutsu>
1. (kedagi kuhugi) kutsuma, paluma ▪ kutsu temä sissi kah kutsu ta sisse ka; kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah (knk) kutsumata oled tulnud ja ajamata võid minna ka; Kadri kut´s lehmä mõtsast kodu Kadri kutsus lehmad metsast [karjamaalt] koju
2. nimetama, hüüdma ▪ Ikemäe suus sedä kutsuts seda kutsutakse Ikemäe sooks; Taagerperä rahvas kutsuv tedä Ikemäe järves Taagepera rahvas kutsub seda Ikemäe järveks. Vrd .õikme, .üidme, .üüdme

Lammi lamba hüüdnimi ▪ Lammi, Lammi kutsuti lambit lammi, lammi kutsuti lambaid

lilliteme2 <lillite, lillide>
1. millegagi uhkeldama ▪ ei kästä tat näütä ja lillite ei kästa tal näidata [ennast] ja uhkeldada. Vt suurusteme, .upsma
2. hellitama ▪ lillitep latse ära, sis peräst om kimbun hellitab lapse ära, siis pärast on hädas. Vrd elliteme, elläteme1, tilliteme
3. hüpitama, mängitama ▪ lillitep last põlve pääl hüpitab last põlve peal. Vrd mängäteme, õputeme, üpäteme

.lüümä ~ .lüüme <lüvvä, lüü>
1. lööma ▪ lüü sii uisk surnus! löö see uss surnuks!; tel´le ei seisä mud´u kogussin ku pias kiilege kokku lüüme teljed ei seisa muidu koos, kui peaks kiiludega kokku lööma. Vrd .lah´mme, .lõhkme1, .lõikame, .läh´mme, tagume
2. raiuma, lõhestama ▪ ma lüü suurest lastust ärä, puhtamp tüü om siu asi ma tahun suurematest laastudest ära, puhtam töö on sinu asi (palgi tahumisest). Vrd .lahkme, lõhasteme, ragume, .raime
3. koodi või kurikaga lööma ▪ mõni löönu vähä ja jätten teri vihu sissi mõni [on] löönud vähe ja jätnud teri viljavihu sisse (vilja peksmisest koodiga); kate tõlvage mõsti rõõvit, lüüdi lugu väl´lä kahe pesukurikaga pesti riideid, löödi ühes rütmis. Vrd .kuut´me, .pesme, viruteme
4. löömisliigutustega midagi tegema, niitma ▪ õhtus om vakamaa kah maha lüüt´ õhtuks on vakamaa ka maha niidetud. Vrd .niitme1, .veh´kme
5. kloppima, loksutama ▪ ei tohi levä juurt lendu lüvvä, sis leib aap nõust väl´lä ei tohi leivajuuretist loksutada, siis ajab leib nõust välja. Vrd .kol´kme, .lom´me1, .lop´me
6. tuksuma ▪ miu süä lüüp kõvaste minu süda lööb kõvasti. Vrd .põksme, .põn´ksme, .põn´tsme, .tuksme
7. välgulöömise tagajärjel purustama, süütama, surmama ▪ piken lei karjal sekkä, lei kolm luuma ärä, sinitse juti käisiv üle kül´le pikne lõi karja sekka, surmas kolm looma ära, sinised jutid käisid üle külje. Vrd .läitmä, .näütme2, .süüt´me3, .tapme1
8. sademete või tuule tagajärjel lamandama või puruks peksma ▪ mõtsan marja kah är löönü, kus sii rahe jut´t läit´s, säält tei puha lages metsas marjad ka puruks peksnud, kus rahe jutt läks, sealt tegi puhta lagedaks. Vrd lammusteme, lämuteme, niserteme, purusteme
9. heli tekitama ▪ kate puu vasarege lüüdi, et mõisa kõlasi kahe puuhaamriga löödi [heli], et mõis kõlas; pühäbe ommuk lüüti kellä pühapäeva hommikul löödi [kiriku]kella. Vrd elisteme, kõlisteme || .norri .lüümä nurru lööma ▪ vana kõuts lei nukan norri vana kass lõi nurgas nurru
10. midagi intensiivselt tegema || luus`.lanti .lüümä luuslanki lööma, logelema ▪ temä ei taha kedägi tetä, akkap luuslanti lüümä ta ei taha midagi teha, hakkab logelema; lõkadit .lüümä lõgisema, lõksuma ▪ amba lööve lõkadit, lõgiseve suhun hambad lõksuvad, lõgisevad suus; nõuss .lüümä nõusse hakkama, nõustuma ▪ siantse nõuss tah´t egäüit´s lüvvä sellise plaaniga nõustus igaüks; .põrni .lüümä viltu kiskuma; perutama ▪ regi lüü põrni regi kisub viltu; obese lööve põrni hobused perutavad; rakku .lüümä lahtiseks minema (köhast) Krk ▪ ku kühä rakku lüü, sõs akkas paraneme kui köha lahtiseks läheb, siis hakkab paranema; rapadit .lüümä hüplema Krk ▪ kinda leive rapadit ehen kindad hüplesid ees (vöö küljes); .servä .lüümä sehvti pidama, kurameerima ▪ poiss tah´ts tüdrikuge servä lüvvä poiss tahtis tüdrukuga kurameerida; .valla .lüümä lahti lööma ▪ lei raamadu valla lõi raamatu lahti

nöögu <nöögu, nöögut>
1. hellitl põrsas, notsu ▪ miul om kümme nöögut laudan, nälgä ei näe mul on kümme põrsast laudas, nälga [ma] ei näe; vaate miu nöögusit vaata mu notsusid. Vt nööguk, Vrd not´sa, notsi, not´su, põrs
2. põrsaste kutsumise hüüd ▪ nöögu-nöögu kutsuti nöögusit nöögu-nöögu kutsuti notsusid. Vt noogu

ohoh ohoh, hüüatus ▪ ohoh, nonoh, nõnda vana sa küll ei ole! ohoh, nonoh, nii vana sa küll ei ole!. Vrd oh

.opsame <opsate, .opsa> Trv hopsama, hüppama ▪ opsa nüid üle raavi hüppa nüüd üle kraavi. Vrd .jupsame, .kargame, .ülpäme, üppäme

.paukme ~ .paukma <.pauku, paugu>
1. paukuma ▪ püssi nakkassive paukma Trv püssid hakkasid paukuma
2. piltl kärkima, karjuma; hüüdma ▪ ärä paugu nõnda kõvaste! Trv ära karju nii kõvasti!; ma pauksi neid kodu süümä ma hüüdsin neid koju sööma. Vrd .kär´kme1, .nutme, .raksme, .räut´sme, .rüük´me

piilu <piilu, piilut>
1. hellitl pardipoeg; part (Anas) ▪ piiluse om tiigi pääl pardid on tiigil. Vt par´ts1
2. pardi kutsumise hüüd ▪ par´tse kutsuts piilu-piilu parte kutsutakse piilu-piilu
3. savist vilepill ▪ mia lei pal´t piilu siive auke päält sõrmege tantsilugusi ma mängisin ainult savist vilepilli tiiva aukude pealt sõrmega tantsulugusid

pimme <pimme, pimmet>
1. pime, valgusetu ▪ sügüse tuleve pikä pimme üüse sügisel tulevad pikad pimedad ööd; õige pimme ämärik olli joba ku ma kodu sai õige pime hämarik oli juba, kui ma koju sain. Vt pime
2. pimedus; valguseta aeg ▪ ta pimmest pimmeni rühmäs mõtsan ta rügab pimedast pimedani metsas. Vt pimedus, Vrd kahmak1
3. nägemisvõimetu ▪ sul om nagu pimmel kanal õn´n sul on nagu pimedal kanal õnn. Vrd sõra
4. tohutu, väga ▪ pini olli pimme laisk, las´k varessil pudrumolli kah tühjäs süvvä koer oli tohutu laisk, lasi varestel pudrukausi ka tühjaks süüa. Vrd ilma2, ilmatu, kole1, koletu, .tuitu
5. sõge, arutu (kirumissõna) ▪ ma lassi pudelest kait´s pun´nsuutäüt, pimme läit´s pähä ma lasin pudelist kaks punnsuutäit, see sõge läks pähe. Vrd sõge
6. ime (hüüatusena) ▪ ohoo pimme, küll tal om iluse rõõva sälän! ohoo ime, küll tal on ilusad riided seljas!. Vrd ime

pitsu <pitsu, pitsut> emase koera hüüdnimi ▪ mes sa pitsu augut siin mis sa koerake haugud siin

poiuteme <poiute, poiude> Krk pojuks hüüdma ▪ ärä poiute miut! ära kutsu mind pojuks!. Vrd pojateme

pojateme <pojate, pojade> , pojuteme <pojute, pojude> pojaks hüüdma ▪ mis sa iki mut pojadet, ka sa miut nimepidi ei või õigade Krk mis sa ikka mind pojaks hüüad, kas sa mind nimepidi ei või kutsuda. Vrd poiuteme

.põlgame <põlate, .põlga> , .põlgme <põlda, põle>
1. põlgama, mitte sallima ▪ inimest ei massa tüü peräst põlate inimest ei maksa töö pärast põlata; tõise põlgave ja laidave tat, mia tat ei põlga teised põlgavad ja laidavad teda, mina teda ei põlga
2. hülgama, eemale tõukama ▪ lammas põl´g tallekse ärä lammas hülgas oma talle. Vrd .eitme, .jätme

põt´a <põt´a, põt´at> Trv Hel
1. lastek põrsas ▪ selle põt´a ma võta omal selle põrsa ma võtan endale. Vrd natsik, not´sa, notsi, not´su, põrss
2. põrsaste kutsumise hüüd ▪ põt´a-põt´a kutsuts põrsit põta-põta kutsutakse põrsaid. Vrd noogu, nöögu

rapadit .lüümä Krk hüplema. Vt .lüümä