[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

abeleme <abelte, abele> Hel
1. ahmima ▪ sii jutt võt´t abeleme see jutt võttis ahmima (õhku). Vrd abime, .ahm´me, .rom´me
2. sahmerdama, hooletult tegema ▪ abelep ilmaasjande, ei levvä kätte sahmerdab ilmaasjata, ei leia üles. Vrd .lahv´me, sähveldeme

ammugi, ammuki
1. ammu, kaua aega tagasi ▪ ei ole tast ammugi kedäki kuulu ei ole temast ammu midagi kuulnud; ma ei joole ammuki temät nännu ma ei ole kaua aega teda näinud. Vrd ammu, ammust, muina
2. liiatigi, hoopiski; kindlasti, tublisti ▪ sedä ammugi es või tetä seda hoopiski ei võinud teha; ammuki sada vakamaad ole ärä lõiganu kindlasti sada vakamaad olen ära lõiganud (vilja)

ardsik2 <ardsigu ~ artsiku, artsikut> , artsik2 <artsigu ~ artsiku, artsikut> varjualune (hoone seina kõrval) ▪ agadest teive rästse ala ardsiku hagudest tegid räästa alla varjualuse; põhu artsik tetti varbest või lavva otstest põhu [hoidmiseks] varjualune tehti varbadest või lauaotstest. Vrd .ardu, arduk, ardus

elu <elu, elu>
1. elu, elamine ▪ sii puu om kikk elun, mis kasvas see puu on päris elus, mis kasvab; mis sa nooren elät, sii om elu, mis sa vanan elät, sii om vaev mis sa noorena elad, see on elu, mis sa vanana elad, see on vaev
2. eluiga; elukäik ▪ mea ole elu sehen tüüd küll tennu ma olen elu jooksul küllalt tööd teinud. Vrd igä
3. elulaad; elujärg ▪ talve olli tare elu rohkemb talvel oli tubast elu rohkem. Vrd elu|olu, elämin
4. eseme v objekti osa, järk ▪ meil om kate eluge amme meil on kahe osaga särgid (ülaosa linasest, alaosa takusest riidest)
5. korrus ▪ tal om kate eluge maja tal on kahekorruseline maja; miis karanu tõise elu päält maha, sadanu surnus mees hüpanud teise korruse pealt maha, kukkunud surnuks. Vrd kõrd3, taas´2
6. hoogne, elav (intensiteedisõnana) ▪ elu tuult aap sissi põrmadu alt väga tugevat tuult ajab sisse [tuppa] põranda alt

.iil´me2 ~ .iil´mä2 <.iili, iili> Hel iiliti puhuma, hoogama ▪ tuul iil´ mud´u tuul puhub vaid iiliti

jubinen Krk robinal, hooga ▪ looma tullive mõtsast väl´lä ku jubinen loomad tulid metsast robinal välja. Vrd kobinen

.juhkam <.juhkame, .juhkamet> Krk löök, hoop ▪ ta sai ää juhkame ta sai tugeva löögi. Vrd .jõhkam, .kõhkam1, .kähkäm, .lahkam, .lõhkam, .luhkam1

jurame <jurade, jura>
1. mässama, möllama, mürama ▪ jurave ja mürräve nii latse mässavad ja müravad need lapsed. Vrd jõrame, .mülläme, müräme
2. hoogsalt tegema ▪ ta eläp ku jurap ta elab täie hooga. Vrd .laan´me2, .lah´mme

jutige (ühe) hooga, korraga ▪ ärä enne ärä minnä, lääme jutige üten ära enne ärä mine, lähme korraga koos. Vrd joonelt, .juunig

jut´t1 <juti, jutti>
1. joon, jutt, triip; kriips; vööt ▪ tütrigul om pikka jutti kör´t tüdrukul on pikitriibuline seelik; puha üit´s suu jut´t, siit akkas Karksist pääle ja lää iki Tõrva poole puha üks soojutt, siit Karksist hakkab peale ja läheb ikka Tõrva poole. Vrd joni, juun´, kiut, küüt´1
2. piltl hoop, löök; hoog, sööst ▪ andsi obesele paar ääd jutti kül´gi müüdä andsin hobusele paar tugevat lööki mööda külgi; kül´m jut´t käü ammastest läbi külm jutt käib hammastest läbi. Vt uug, uup´

juun´ <jooni ~ joone, juunt ~ juund>
1. jutt, triip, viirg ▪ põhi põõnap, valge jooni käive üles ja maha põhi põõnab, valged jooned käivad üles ja alla (virmalistest). Vrd joni, jut´t1, kiut, küüt´1
2. hoog; kord, järg ▪ sõkut lahku, viskat kotspooli ja ommegi kangas joonel sõtkud lahku, viskad süstiku ja ongi kangas korras. Vrd jär´g, kõrd1, uug

.juunig, .juunige joonelt, otsekohe, korraga; hooga ▪ talve ku üles tulti, ürjäti juunig keträme talvel, kui üles tuldi (magamast), hakati kohe ketrama; ma sai juunige aru ma sain korraga aru. Vrd joonelt, jutige, .juuni2

.jõhkam <.jõhkame, .jõhkamet ~ .jõhkami, .jõhkamit Hel> hoop, löök ▪ poiss an´ds tõisel jõhkame vastu pääd poiss andis teisele löögi vastu pead; elläi sai jõhkami turja pääle loom sai hoobi turja peale. Vrd .juhkam, .kõhkam1, .kähkäm, .lõhkam, .lähkäm

.jõhker <.jõhkre, .jõhkert> Hel järsu olekuga, hoolimatu ▪ sii olli jõhker tegu see oli hoolimatu tegu; jõhkride inimestege om rasse eluaig üten eläde jõhkrate inimestega on raske eluaeg koos elada. Vrd .rähku, äkilin

jõmak1 <jõmagu ~ jõmaku, jõmakut> hoop, löök ▪ ta an´ds penil jalage ää jõmagu, sii pal´t niutsat´s ta andis koerale jalaga hea hoobi, see ainult niutsatas. Vrd jõm´m2, kolak1, kõlak, lahvak, väläk

jõm´m2 <jõmmi, .jõmmi> hoop, müks ▪ anna üit´s jõm´m, mis ta lõugas anna [talle] üks müks, mis ta karjub. Vrd jõmak1, kõmm1, põmm, vom´m2, võmm2

jõmu <jõmu, jõmu> Hls Krk hoog ▪ ärä jätä, anna jõmu manu ära jäta, anna hoogu juurde. Vrd jõnk2, uug

jõnk2 <jõngu, .jõnku> Hel hoog; müks ▪ ta andse kiigul jõnku manu ta andis kiigele hoogu juurde. Vrd jõmu, uug

jõude suurustav, kiitlev, hooplev ▪ sii om seante jõude jutt see on selline suurustav jutt; kes ennast kitt ja teise pääle kaibas, ah sii om üit´s va jõude inimen kes ennast kiidab ja teise [inimese] peale kaebab, ah see on üks kiitleja inimene

jõudeteme <jõudete, jõudede> Krk hooplema, suurustama ▪ mes sa iki jõudetet, egä sa nõnda tark ei oole mis sa ikka hoopled, ega sa nii tark ei ole. Vrd .kehkleme, .kerkleme, kõrgusteme, suurenteme, .uupleme

jõudik <jõudigu ~ jõudiku, jõudikut> Krk suurustaja, hoopleja, kiitleja ▪ temä va jõudik om ta on üks kiitleja. Vrd kehken|püks, .kiitlik, kitu|lind, kitu|perse, kitu|riist, suurusteje

.jõõrame <jõõrate, .jõõra> hullama (tüdrukutega); hoorama ▪ poisi jõõrave nel´läbe õhtati jundamil poisid hullavad neljapäeva õhtuti simmanil; noore mihe jõõrave külä müüdä noored mehed hooravad mööda küla. Vrd jõhverteme, .kiimame, .uurame

kan´g1 <kangi, .kangi> kang, hoob ▪ ta mur´d kangige usse valla ta murdis kangiga ukse lahti

kar`.gapsti hopsti, hooga ▪ kas´s karas´ kar´gapsti aknest sissi kass hüppas hooga aknast sisse. Vt kar`.kompsti

kar`.kompsti hopsti, hooga ▪ jala sadanu karkompsti auda jalad olevat kukkunud hooga hauda. Vt kar`.gapsti

kavak <kavagu ~ kavaku, kavakut> Hel
1. putka ▪ vanast ollive laadal kavaku, kun olli kikke müvvä vanasti olid laadal putkad, kus oli kõike müüa. Vrd kon´g, put´ka
2. vana lagunenud hoone ▪ ta lännu talu kavakuse sisse jutlust pidäme ta läinud vanasse lagunenud tallu jutlust pidama. Vrd kohmits1, lobus´k2

kehken|püks <kehken|püksi, kehken|.püksi> Trv kehkenpüks, hoopleja, kiitleja ▪ nii kehkenpüksi pal´lald kõneleve, tetä ei julgu midägi need kehkenpüksid ainult räägivad, teha ei julge midagi. Vrd kel´k2, .kiitlik, kitu|lind, kitu|perse, kitu|riist

.kehkleme <kehelde ~ kehelte, .kehkle> Trv Hel hooplema, kiitlema ▪ kes seande kek´s om, kehklep pääle kes selline kergats on, hoopleb kogu aeg. Vrd .kek´sme, .kel´kme2, .kerkleme, .kiitleme, kõrgusteme

kek´s2 <keksi, .keksi> kergats, hoopleja ▪ miis olli egävene kek´s oma jutuge mees oli oma jutuga igavene kergats; sii om keksi lännu, siante kekitep pääle Pst see on kergatsiks muutunud, selline kekutab pealegi. Vrd kebes, kebes´k, keevi, kekstu, kel´k2

.kek´sme ~ .kek´smä <.keksi, keksi>
1. kargama, hüppama; keksima ▪ keksip pääle, justku narrike kargab pealegi, nagu narrike. Vrd .kap´sme, .kargame, .kep´sme
2. piltl hooplema, uhkustama ▪ keksip oma obesege uhkustab oma hobusega. Vrd .kehkleme, .kel´kme2, .kerkleme, .uupleme

kekstu <kekstu, kekstut> Krk
1. kergats, hoopleja, uhkustaja ▪ kae kus kekstu, keksip pääle oma varage näe, kus kergats, hoopleb ikka oma varandusega. Vrd kek´s2, kekät´s, kergät´s
2. rüblik ▪ ta om ku kekstu kunagi, kunnigi ei kurda paigal ta on nagu rüblik ikka, kusagil ei püsi paigal. Vrd ketsu, kihelg, .kiiam

kekät´s <kekätsi, kekätsit> Krk kergats, hoopleja ▪ tõise poisi om emä muudu, tõsitsepe, üit´s om siante kekät´s teised poisid on ema moodi, tõsised, üks on selline kergats. Vrd kehken|püks, kek´s2, kekstu, kergät´s

kel´k2 <kelgi, .kelki> Pst kiitleja, hoopleja ▪ oh sa egävene kel´k, jooset aga ümmer ja kõnelet oh sa igavene kiitleja, jooksed aga ringi ja räägid (tühja juttu). Vrd kehken|püks, kek´s2, kekät´s, kergät´s, kitu|lind

.kel´kme2 ~ .kel´kmä <.kelki, kelgi> kelkima, hooplema, suurustama ▪ kel´kme om ta kange, aga tegijet ei saa suurustama on ta kange, aga tegijat ei saa (temast); poisi kel´kvä vastakutsi jälle Hel poisid kiitlevad vastastikku jälle. Vrd .kehkleme, .kek´sme, kergelteme, .kerkleme, .kiitleme

.kerkleme <kergelde ~ kergelte, .kerkle> hoopleme, kiitlema, suurustama ▪ egä ta nõnda ei ole, ku ta kerklep ennest ega ta selline ei ole, nagu ta kiidab ennast. Vrd .kehkleme, .kel´kme2, kergeldeme, .kiitleme, .uupleme

.kiitleme <kiidelte, .kiitle> kiitlema, hooplema ▪ mõni kiitles pal´lu, sis ütelts tal iluste: mis sa keksit mõni kiitleb palju, siis öeldakse talle ilusti: mis sa keksid; käsi puusan, täi pungan, pal´t kiitles ennast (knk) käsi puusas, täi rahakotis, ainult kiidab ennast. Vrd .kehkleme, kergeldeme, .kerkleme, .uupleme

kitu|riist <kitu|riista, kitu|.riista>
1. hlv kiitleja, hoopleja ▪ ossa põrgu kituriist! oh sa pagana kiitleja!. Vrd kehken|püks, kel´k2, kitu|lind, kitu|perse
2. nlj kiiduväärt asi ▪ egä ta ei ole kituriist ega ta kiiduväärt asi ei ole

kobar1 <kobare, kobaret>
1. kobar ▪ sitikmarja kobare ollive puhma kül´len mustsõstrakobarad olid põõsa küljes. Vrd säräk1, sauk, säuk, tsüt´s
2. lähestiku asetsevate olendite, esemete või hoonete rühm ▪ suur seene kobar olli kannu pääl suur hulk seeni oli kännu peal. Vrd käräk2, sagar2, salk

kogundi Trv Hel, kogunti Krk koguni, lausa, sootuks; hoopis ▪ ne om kogundi mõrude, mia siatsit ei taha Trv need on lausa mõrud [marjad], mina selliseid ei taha; võip olla et ta om piimnaadi äidse kogunti võib olla, et see on hoopis piimohaka õis. Vrd kogundist, koguni, kogunist

koguni suisa, lausa, koguni; hoopis ▪ aga nii jahiriista olliv koguni alva aga need jahiriistad olid lausa halvad; tuul om täempe tõesest kül´lest koguni tuul puhub täna tõesti hoopis teisest küljest. Vt kogundi, kogundist, kogunist

kohekile, kohegile
1. kuhugi, kuskile ▪ lamba kuumage ei lähä kohekile, mintävät ei oleki Trv lambad ei lähe kuumaga mitte kuhugi, ei olegi kohta, kuhu minna; peame üit´s ümärik nõu kas kohekile minnä Hel peame ühe ümmarguse nõu, kas kuhugi minna. Vrd .koekile, kohekil, .konnegi, .kunnigil, .kuskile
2. hoopiski, sugugi, üldse mitte ▪ siu jutt ei kõlba kohegile sinu jutt ei kõlba sugugi. Vrd ammugi, suguki, sukki, .suutus, üttigi

kohmits1 <kohmitse, kohmitset> lobudik, halvas seisukorras hoone; kuur ▪ tuul lükäs´ temä kohmitse ümmer tuul lükkas tema lobudiku ümber. Vt koomits

kok´s2 <koksi, .koksi> Hls Krk löök, hoop, kõks ▪ ta om üte ää koksi saanu ta on ühe hea hoobi saanud. Vrd koksatus, kopsak, kõlts1, kõm´m1

kolak1 <kolagu ~ kolaku, kolakut>
1. hoop, löök ▪ ma sai sääntse kolaku, et engest lei kinni ma sain sellise hoobi, et hinge lõi kinni. Vrd .kõhkam1, kõlak, kõlts3, kõm´m1
2. pauk, kõmakas ▪ anna oma kolak ja võta teder maast jälle lase oma pauk ja võta teder maast jälle (jahilkäigust). Vrd kõmak1, käräk1, kärts, säräk2

kolm|kümmend <kolme|.kümne, .kolme|kümmend ~ .kolme|kümmet> , kolm|kümment <kolme|.kümne, .kolme|kümment ~ .kolme|kümment>
1. kolmkümmend ▪ kolmkümment neli aastet om peris rahulikult müüdä lännu kolmkümmend neli aastat on päris rahulikult mööda läinud
2. piltl suure hooga; teadmata suunas ▪ põrss päs´s väl´lä ja läit´s kos kolmkümmend (knk) põrsas pääses välja ja kadus teadmata suunas

kopsak <kopsagu ~ kopsaku, kopsakut> Hls Krk
1. hoop, löök ▪ temä an´ds üte kopsagu ta andis ühe löögi. Vrd kok´s2, kolak1, kõlak, kõlts3, lops1
2. kopsatus ▪ ma kuuli küll ütte kopsakut ma kuulsin küll ühte kopsatust. Vrd koksatus, kops2, kopsatus

kormits <kormitse, kormitset> Pst lobudik, lagunenud hoone ▪ mõtsa veeren om üit´s vana lagunu uune kormits metsa ääres on üks vana lagunenud lobudik. Vrd kohmits1, koomik, koomits, kor´v2, logus´k

kumame2 <kumade, kuma> Krk kiiresti, hooga tegema ▪ aeti kardule ja suurme patta, panti vett manu ja akati kumame aeti kartulid ja tangud patta, pandi vett juurde ja hakati kiiresti keetma. Vrd jurame, .laan´me2, .lah´mme

kupateme2 <kupate, kupade>
1. kedagi kuhugi saatma v ajama; midagi tegema sundima ▪ Karla olevet oma naese mineme kupaten Karla olevat oma naise minema ajanud; perenaene kupat´ tüdrigu lauta lehmi nüsmä perenaine sundis tüdrukut lauta lehmi lüpsma. Vrd .sun´dme
2. kiiresti minema, tormama; kiiresti sõitma ▪ esä kupat´ obesege tohtre manu isa kihutas hobusega arsti juurde. Vrd kippame, leeguteme, .sõrgame
3. loopima; virutama; hooga ajama ▪ ma kupati einä üte kõrrage maha ma niitsin heina ühekorraga maha. Vrd ludime, .luup´me, .pildme
4. lööma; peksma ▪ ta olli naese läbi kupaten ta oli naise läbi peksnud. Vrd kobime2, landsiteme, lobime1, lobuteme, .pesme

kuurm <.kuurme, .kuurmet> Trv Hel, .kuurme <.kuurme, .kuurmet>
1. koorem ▪ poiss om kuurme otsan poiss on koorma otsas; pernan´ viivet põllege selle väl´lä, mis peremiis kuurmege sissi tuu Krk perenaine viivat põllega selle välja, mis peremees koormaga sisse toob. Vrd kidam, .kuumer, viram, .vuuram
2. piltl vaev, hool, mure ▪ sii om ku kuurme süäme pääl see on kui koorem südame peal. Vt mure1, vaev, uul´2

.kuutam <.kuutame, .kuutamet> Krk varjualune (teise hoone kõrval) ▪ korvi olliv kuutamen korvid olid varjualuses; põhku panti kuutame ala põhku pandi varjualusesse. Vrd ardu, artsik2, koomik, koomits, kuurik

kõbin <kõbine, kõbinet>
1. vaikne kõbisev heli, krõbin ▪ varas eitup egäst kõbinest varas ehmub iga krõbina peale. Vrd rõbin
2. piltl hooga liikumisest ▪ kadri tullive nigu kõbin üle kül´mänu maa kadrisandid tulid hooga üle külmunud maa

.kõhkam1 <.kõhkame, .kõhkamet> Krk hoop, löök ▪ ta sai selle jutu iist üte kõhkame ta sai selle jutu eest ühe hoobi. Vrd .juhkam, .jõhkam, kolak1, kõlak, kõm´m1

kõk´s1 <kõksi, .kõksi> Hls Krk
1. kiire hoop, löök ▪ kõk´s pähä rivolvrege, sõs ei röögi kedägi siga kõks pähe revolvriga, siis ei röögi ükski siga (seatapust). Vrd kok´s2, kõlak
2. kõks, kiirest löögist tekkiv heli ▪ linna inime kõnnip iki oma kontsege kõk´s ja kõk´s linnainimene kõnnib ikka oma kontstega kõks ja kõks. Vrd kõksak, kõlts3

kõlak <kõlagu ~ kõlaku, kõlakut>
1. löök, hoop, kolakas ▪ peremiis ańds talle üte ää kõlagu küll, üte kõltsu peremees andis talle ühe hea hoobi küll, ühe kolaka. Vrd kolak1, .kõhkam1
2. lüües tekkiv kõlav heli, kõlksatus ▪ kate kuiva puuge andas ää kõlak kahe kuiva puuga antakse tugev hoop (nii et tekib kõlav heli). Vrd kõksak, kõlts3, kõm´m1

kõlts3 <kõltsu ~ kõldsu, .kõltsu> Trv
1. kõlks, kõlksatus ▪ esä pan´ds vikatige kõldsu vasta kivi isa lõi vikatiga kõlksu vastu kivi. Vrd kõk´s1, kõksak, kõlak
2. piltl hoop, löök ▪ an´ds ää kõltsu laasile külgi andis hea hoobi klaasi pihta. Vrd kolak1, .kõhkam1, kõm´m1

kõmm1 <kõmmu, .kõmmu> Hls Krk, kõm´m1 <kõmmi, .kõmmi> Krk
1. kõmm, hoop ▪ pernain an´d kõmmu kukruse perenaine andis hoobi kuklasse; lõhup nindagu kõmm ja kõmm usse kinni peksab niikui kõmm ja kõmm uksi kinni. Vrd jõm´m2, tüm´m, vun´n1, võmm2
2. põmm, võmm ▪ raatus lei kõmm ja kõmm raekojakell lõi põmm ja põmm. Vrd põmm, vom´m2

kõrralik <kõrraliku ~ kõrraligu, kõrralikku>
1. korralik, hoolikas; elukommetelt laitmatu ▪ kõrralik inimene pidä kõrralikult ennest üleven korralik inimene peab ennast korralikult üleval. Vrd .kõrdlik, oolik
2. nõuetekohane, sobiv; omadustelt laitmatu ▪ mede talun om kõrralik eläje kari meie talus on korralik loomakari. Vrd .kõlblik, .paslik2

kõvaste, kõvast
1. kõvasti, tugevasti; tihedalt, tihkelt ▪ piip kõvast täüs topit, ei anna enge läbi piip [on] kõvasti täis topitud, ei anna õhku läbi. Vrd sakeld, tihelt, tugevest
2. kogu hingest; visalt ▪ ta kinnit´s kõvast, et sii asi seesi piap mineme ta kinnitas visalt, et see asi niimoodi peab minema; poiss om tüdrigust kõvaste sisse võet poiss on tüdrukust kogu hingest sisse võetud. Vrd .irmsast, .kangest
3. valjusti, häälekalt ▪ ta rüük´ ninda kõvast, et ta ei saa mitti enge tagasi kah ta röögib nii kõvasti, et ei saa hingatagi. Vt valiste, valuste
4. kiiresti, hoogsalt ▪ ärä kõvast aia! ära kiiresti sõida!. Vrd kipest, .kähku, pakilt, tulist

.kähkäm <.kähkäme, .kähkämet ~ .kähkämi, .kähkämit>
1. pihk; kamalutäis, peotäis ▪ an´ds kähkämege kanule teri andis peoga kanadele teri; miul om siul pal´t üit´s kähkäm ernit mul on sulle ainult üks kamalutäis herneid. Vrd kamal, peo, peo|täüs, pihk, ruhim
2. piltl hoop, löök ▪ kerge käege, an´ds üte kähkäme ärä kerge käega, andis ühe hoobi ära. Vrd .juhkam, .kõhkam1, .lahkam, .lõhkam, .lähkäm

käkisteme2 <käkiste, käkiste> Krk hooletult, lohakalt tegema, käkerdama ▪ sii om siant sama must ku ta olliki, läbi vii är käkistet pal´t see on selline sama must kui ta oligi, hooletult läbi vee tõmmatud ainult (pesu kohta). Vt käkerdeme

.kärku Krk
1. kärmesti, ruttu, hooga ▪ sii tüdrik om tuline, kärku tege kik´k asja see tüdruk on energiline, ruttu teeb kõik asjad. Vrd .kähku1, nobeste
2. ägedalt ▪ ta kõnel´ õige kärku ta rääkis väga ägedalt. Vrd karest, kärest

.kärnäme <kärnäte, .kärnä> Trv hooletult tegema ▪ ta om katusse kokku kärnänu ta on katuse hooletult teinud. Vrd abeleme, .lahv´me, lobuteme, löperteme

kärts <kärdsu, .kärtsu>
1. pauk, raksatus ▪ olli ää kõva kärts küll oli hea kõva pauk küll. Vrd kärgätüs, käräk1, kärätus, raksatus
2. hoop, löök ▪ ku ta vait es jää, anni talle kärdsu perse kui ta vait ei jäänud, andsin talle hoobi tagumikku. Vrd kõm´m1, kõlts3, larts, parts3, vänts2

käräk1 <kärägu ~ käräku, käräkut>
1. kärgatus, (vali) pauk, kõmakas ▪ piken lüüp kõva käräku pikne lööb kõva kõmaka. Vt kärgätüs, kärätus
2. löök, hoop ▪ anni tal üte ää kõrvakiilu, üte kärägu vääni tal kõrva pääle andsin talle ühe hea kõrvakiilu, ühe käraka väänasin talle kõrva peale. Vt kärts
3. piltl viin; alkoholiannus, kärakas ▪ seh, pane üit´s käräk nüid säh, võta üks kärakas [viina] nüüd; kas ta käräkut kah võtt? kas ta viina ka võtab?. Vrd elu|tilk, jumale|vili, kül´mä|rohi, poru|jom´m, söögi|alune

kühveldeme ~ kühvelteme <kühvelte, kühvelde>
1. kühvliga tõstma, kühveldama ▪ ta kühveldep kate käege omal varandust kokku ta kühveldab kahe käega endale varandust kokku; kühvlege kühveltide vili nukka kokku kühvliga kühveldati vili nurka kokku
2. piltl hooga tegema ▪ ma kühvelti ristikeinä maha, niidi nõnda et ihu värisi sel´län ma vehkisin ristikut maha niita, niitsin nii, et ihu värises seljas. Vrd .laan´me2, .lah´mme

kül´mäl´d, kül´mält
1. külmalt; keetmata ▪ piima tule kül´mält juvva piima tuleb külmalt juua; kama putru tetäs kül´mäl´d apu piimä sissi kamaputru tehakse ilma keetmata, hapupiima sisse
2. piltl tundetult, hoolimatult ▪ peris kül´mält küll es lää päris tundetult [ma] küll ei läinud (mehele)

küsime <küstä ~ küside, küsi> , küsüme <küstä ~ küsüde, küsü>
1. küsima ▪ pal´lu tahas viil esä käest küsüde palju tahaks veel isa käest küsida; ma tahtsi tede käest tiid küstä ma tahtsin teie käest teed küsida. Vrd .küs´kme, perime
2. paluma ▪ lait´s saadeti suula küsüme laps saadeti soola paluma. Vrd .palleme, palume
3. hoolima ▪ vihma juusk taevast maha, aga temä ei küsi, temä mutku lääp vihma sajab taevast alla, aga tema ei hooli, tema muudkui läheb. Vt .uul´me

.laan´me2 ~ .laan´ma2 <.laani, laani>
1. rassima, hooga tegema ▪ küll ta nüid laanip niitä, mia enäp ei jõvva küll ta nüüd rassib niita, mina enam ei jõua; küll ta laand´s, es läpe nõna ka tatist puhtes pühki küll ta rassis, ei läbenud nina ka tatist puhtaks pühkida. Vrd .lah´mme, landsiteme, neelusteme
2. palju sööma või jooma, kaanima ▪ nüid om ää kõtt täüs laani nüüd on hea kõht täis kaanida; ahne luum, laan´ ennast täüs ahne loom, kaanis ennast täis. Vrd .kaan´me

laatsateme <laatsate, laatsade> Krk, laadsateme <laadsate, laadsade> kukkuma (hooga), prantsatama ▪ joodik satte maha ku laadsati joodik kukkus prantsatades maha; ma laatsadi maha ma kukkusin maha. Vrd pantsateme, rantsateme, rontsateme

lagume <lagude, lao>
1. lagunema, katki minema (esemest, hoonest vms) ▪ aid akas´ maha laskume ja ärä lagume aed hakkas maha kukkuma ja ära lagunema; amba lakkive ärä hambad lagunesid ära; vanaeit olli lagunu suuge, laste manu es või lasta (knk) vanaeit oli ropu suuga, laste juurde ei võinud lasta. Vrd laguneme, lameme2, lameneme
2. pehmeks minema ▪ erne om paan är lagunu, pehmes keenu herned on pajas ära lagunenud, pehmeks keenud
3. piltl enneaegselt sünnitama ▪ ku rasset jalga inimene eitup või tõst rasset asja, sis lagunes ärä kui rase inimene ehmatab või tõstab rasket asja, siis hakkab enneaegselt sünnitama
4. sulama, lagunema (lumest, jääst) ▪ sii olli lume lagumise aig ku tii olli üles kerkunu see oli lumesulamise ajal, kui tee oli üles kerkinud (ebatasaseks)
5. laiali või lahku minema ▪ latse latse puha lakkiv ja kattev ärä lapselapsed kõik läksid laiali ja kadusid ära. Vt .lahkume, .lahkuneme
6. levima, laiali valguma ▪ sii jutt om rahva kätte lagunu see jutt on juba rahva kätte levinud

.lahkam <.lahkame, .lahkamet>
1. lahmakas, suur tükk, suur kogus ▪ egävene lahkam tulli vihma sadas palju vihma; sinna om mailma lahkam maad minnä sinna on ilmatu pikk maa minna. Vrd laadak, laadsak, .laam1, laamak, .ländäm
2. löök, hoop ▪ temä tõmmanu maast vitsa ja panden ärräl mitu lahkamet ta tõmmanud maast vitsa ja pannud härrale mitu lööki. Vrd .juhkam, .jõhkam, .kõhkam1, lahmak1, .lähkäm

lah´m2 <lahmi, .lahmi> Hls Krk hoop, löök ▪ ma anni tal mitu ääd lahmi ma andsin talle mitu head hoopi. Vrd .lahkam, lahmakas1, lahv1, lahvak, lähväk

lahmak1 <lahmagu ~ lahmaku, lahmakut> , lahmakas1 <lahmaka, lahmakat>
1. suur tükk, lahmakas, suur hulk ▪ täo aaste om ää lahmak kardulit mahan sel aastal on suur põld kartuleid maas (kasvamas); lavva pääl olli ää lahmakas suidsutet liha laual oli suur tükk suitsuliha. Vrd laadak, laadsak, .laam1, laamak, landsak
2. hoop, löök ▪ ta an´ds üte ää lahmagu ta andis ühe hea hoobi. Vt lah´m2, Vrd .juhkam, .jõhkam, .kõhkam1, .lahkam

.lah´mme ~ .lah´mma <.lahmi, lahmi>
1. lahmima, hoogsalt tegema ▪ temä lah´m ulka teibit valmis ta tegi hooga palju teibaid valmis. Vt .laan´me2, .läh´mme
2. lööma, klohmima ▪ temä es tää esigi, kedä lah´ms ta ei teadnud isegi, keda klohmis. Vrd .lahmame, .luh´vme, .nähväme
3. jämedalt või mõtlematult ütlema ▪ ta lah´ms egäütele, es mõtle enne ta ütles halvasti igaühele, ei mõelnud enne. Vrd .kähväme, .näh´vmä

lahv1 <lahvi, .lahvi> Pst Krk hoop ▪ peremiis and obesel ää lahvi vastu pääd peremees virutas hobusele kõva hoobi vastu pead. Vrd lah´m2, lahmak1, lahvak

lahvak <lahvagu ~ lahvaku, lahvakut> Hls Krk
1. löök, hoop ▪ sii lahvak tulli tammi vastu see hoop tuli tammi vastu (suur hulk vett korraga); sai lahvagu näkku sai löögi näkku. Vt lah´m2, lahmak1, lahv1
2. pauk ▪ tulli ku püssi lahvak tuli kui püssi pauk. Vt pahvak, pauk, säräk2

.lah´vme <.lahvi, lahvi> Pst Hls midagi hooletult tegema, sahmima ▪ lahvip vett maha ja rõõvaste pääle ajab vett maha ja riiete peale; ta lahvip linu kakku, jätäp pal´lu maha ta katkub linu hooletult, jätab palju maha. Vrd abeleme, .kärnäme, lobuteme, löperteme, sähveldeme

laks1 <laksu, .laksu> , lak´s <laksi, .laksi> plaks, laks, hoop ▪ aia teibä lasev laksi aiateibad plaksuvad (külma käes); lüü onul laksu ka! löö onule patsi ka!. Vrd laksak, laksatus

landsiteme <landsite, landside> , lantsiteme <lantsite, lantside>
1. vitsaga peksma, nüpeldama; sundima ▪ ma tahi sedä lehmä kohe lantsite ma tahtsin seda lehma kohe vitsaga lüüa; landside na läbi, et na vait kurdave nüpelda nad läbi, et nad vait oleksid. Vrd nübliteme, nüpeldeme
2. midagi hoogsalt tegema; süüa vitsutama ▪ lehmil om põhk ehen, lantsitegu nüid ennest täüs lehmadel on põhk ees, vitsutagu nüüd ennast täis (söömisest); nüid lantsitep niitmist nõnda, et pää otsan lige nüüd niidab nii hoogsalt, et pea on otsas märg. Vrd .laan´ma2, .lah´mme, .läh´mme

larak <laragu ~ laraku, larakut>
1. suur tükk, lahmakas; suur hulk ▪ ää larak mõtsa maha võet suur hulk metsa [on] maha võetud. Vrd .lahkam, lahmak1, landsak, lapak, lõmak
2. lasu, plärakas ▪ ta as´t sinna, kun vere larak mahan olli ta astus sinna, kus vereloik maas oli. Vrd lardsak, larts, läru, läräk
3. hoop, löök ▪ mia andsi tal üte laraku ma andsin talle ühe hoobi. Vrd kõlak, käräk1, lahvak, lardsak, säräk2

lardsak <lardsagu ~ lardsaku, lartsakut> Krk, lartsak <lartsaka, lartsakat> Hls
1. plartsatus, hoop ▪ lardsak olli, ei tää mes sääl katik läit´s lartsatus oli, ei tea mis seal katki läks. Vrd larts, lor´ts2
2. plärakas, lärakas ▪ kana sita lartsaka mahan kanasita larakad [on] maas. Vrd larak, läru, läräk, lörts1

larts <lartsu, .lartsu> Trv Hls
1. hoop, mats ▪ anna üit´s larts tal! anna üks mats talle!. Vrd kõlts3, kärts, lär´ts1, parts3, vänts2
2. plartsatus, larakas ▪ las´k iki larts ja larts, sül´läs´ suure lartsu maha lasi ikka lärts ja lärts, sülgas suure laraka maha. Vrd larak, lardsak, läräk
3. lake, vedel toit või jook ▪ selle lartsuge ei elä kennig ärä selle lakkega ei ela keegi ära. Vrd lake1, larbe, löm´ps

.laskme <.laske ~ lasta, lase, (ta) lask>
1. lubama (midagi teha) ▪ lase mu ärä jahvate ende kot´t! (knk) lase mul oma kott ära jahvatada! (st oma jutt enne lõpuni rääkida) || .luhvi .laskme ringi hulkuma; hulkudes varastama Krk ▪ ta lask luhvi, mis kätte saap, sis võtap ta hulgub ringi, mis kätte saab, seda võtab; lus´u .laskme lulli lööma Krk ▪ sii ei viisi kedägi tetä, pal´t lus´u lask see ei viitsi midagi teha, ainult lulli lööb; .luusi .laskme laisklema, logelema Krk ▪ et sa lonki sait või luusi laske, sedä es oole et sa [ringi] lonkida said või laiselda, seda ei olnud; .lörti .laskme hulkuma, ringi laskma ▪ eläje lörti lastan tulliv kodu loomad hulkudes tulid koju; .nuhki .laskme nuuskima ▪ seinä viiri müüdä las´k nuhki nuuskis seinaääri mööda
2. märki laskma, püssi laskma, tulistama ▪ seni olli pauguten, ku olli maha lasken seni oli paugutanud, kuni oli maha lasknud; poisi las´sev märki poisid lasid märki. Vrd tulisteme
3. korraldama; hoolitsema, et midagi tehtaks ▪ jumal las´k ilma tuuletses minna jumal lasi ilmal tuuliseks minna; lase kari kodu, na ei süü enämb lase kari koju, nad ei söö enam; ma akka leibi ahju laskme ma hakkan leibu ahju panema || ala .laskme allapoole laskma, vajuda laskma ▪ nisu piap vähä ala laskme nisu peab natuke allapoole laskma (masindades)
4. voolata laskma; õhku või vett mitte pidama; vähehaaval lisama ▪ kuju ja sore, ilma põhjate maa, lask läbi kuiv ja sõmer, ilma põhjata maa, laseb läbi; kanakakerdege värmites kah, ätikut ja suula tulep seltsi laske kollaste karikakardega värvitakse ka, äädikat ja soola tuleb juurde lisada || kuppu .laskme kupusarvega verd välja imema ▪ pühäbä üit´s käis vana man kuppu laskmen pühapäeval üks [ravitseja] käis vana[inimese] juures kuppe panemas
5. häält tegema ▪ mis sa iket, lase laulu ku larap! mis sa nutad, laula nii et kõlab! || .nortsu .laskme korskama ▪ oben lasken nortsu, undi aisu olli tunden hobune olevat korsanud, oli hundi haisu tundnud; .nohku .laskme läbi nina sügavalt hingama ▪ nän´n las´k läbi nina nohku vanaema hingas läbi nina sügavalt || .nämmi .laskme mõmisema ▪ karu las´k nämmi karu mõmises (rahulolevalt); .torru .laskme madalalt jorisema ▪ seast torru laskmist ma ei taha kullelte sellist jorisemist ma ei taha kuulata
6. midagi tegema, tegutsema ▪ mea tat es seebitse, vähä viige lassi läbi mina teda ei seebitanud, veega natuke lasin üle; jää las´k miu peris seliti maha jää lasi mu päris selili maha [kukkuda]; ku peenikest auku vaja om tetä, sis piap piigertige laskme kui peenikest auku vaja teha on, siis peab peenikese oherdiga laskma || tagasi .laskme tagasi või järele andma ▪ ilm om tagasi lasken ilm on järele andnud (st soojemaks läinud)

lemmeldeme ~ lemmelteme <lemmelte, lemmelde>
1. lehvima ▪ juusse lemmelteve tuule kähen juuksed lehvivad tuule käes. Vrd .leh´vme, .loitme
2. narmendama ▪ ruus´k om är pesset lemmelteme roosk on ära narmendama pekstud. Vrd karvendeme, närmendeme, närvendeme, rapendeme, räpenteme
3. helbeid, lemmeid ajama, lemmendama ▪ lemmeltep osse palutemiseg väl´län lemmit okste põletamisega lemmendab väljas [tuha]kübemeid; lumi lemmelts, sii mis satas suure tuulege tuleb lumehelbeid, neid, mida sajab suure tuulega. Vrd .kiudleme, lemmendeme
4. hooga minema, kiiresti käima ▪ läit´s nõnda ku lemmeltep, nõnda ku jala võtave läks nii kiiresti, nii kuidas jalad võtavad. Vrd .elpäme, vilguteme2

lend <lennu ~ lennü, .lendu ~ .lendü>
1. lend, lendamine ▪ mesilinnu ei saa lendu tetä, tuul om kõva mesilased ei saa lennata, tuul on kõva (st ei saa korjele minna)
2. piltl hooga õhus või vees liikumine ▪ tuulispask viivet inimese lendü taeva ala tuulispask viivat inimese taeva alla lendu
3. piltl ruttamine, rutt ▪ valla tallitustege mia olli lennu pääl, kodutüü om jus´tku ärä unetet valla tegemistega ma olin lennus, kodutöö on justkui ära unustatud. Vrd rutt

liga-loga ligadi-logadi, korratult, hooletult; lohakil(e) ▪ puu om maha visat risti-rästi ja liga-loga puud on risti-rästi ja ligadi-logadi maha visatud. Vrd lipa-lapa, pirradi-parradi, ripa-rapa, silga-solga, singa-songa

lips4 <lipsu, .lipsu> kiire tegevus; hoop; sulps ▪ lipsu päält lei maha (knk) hooga lõi maha || .lipsu .lüüme lutsu viskama ▪ lipsu lööve, kivi lääp lip lip lip vii pääl lutsu viskavad, kivi läheb lipsti vee peal. Vrd sulps

lit´s <litsi, .litsi>
1. hoor, lits. Vrd libu, libus´k, lita, litak, sobul´
2. piltl kehv, vilets ▪ sii olli küll kige litsem tii mis ma nüid käüsi see oli küll kõige viletsam tee, mida ma nüüd käisin. Vrd iran´ts, ribakas
3. vandesõna, intensiivsussõna ▪ küll om lit´s ilus tüdruk küll on kuradi ilus tüdruk

lobuteme <lobute, lobude> Hel
1. peksma ▪ sääl oles ma lobute saanu seal oleksin ma peksa saanud. Vrd lobime2, .lop´me
2. hooletult tegema ▪ tii kõrraliguld, ärä lobute tüüd ärä tee korralikult, ära tee tööd hooletult. Vrd abeleme, löperteme, sähveldeme

logus´k <loguski, loguskit> Krk lagunenud hoone, lobudik ▪ sii logus´k oles vaja ärä lahku see lobudik oleks vaja ära lõhkuda. Vrd lobus´k2, lobut´, lobutus, lohmits, loomits

lohak <lohagu ~ lohaku, lohakut>
1. hooletu, lohakas, korratu ▪ siandse lohaku tüüge ta kaugele ei jõvva sellise lohaka tööga ta kaugele ei jõua; ma ei kannate siandest lohakut inimest ma ei kannata sellist lohakat inimest. Vrd kõrratu, lohmak, lopak1, lös´kä, robusk
2. lohakas inimene ▪ vaade, kudas siul nii rõõva sel´län, läät ku va lohak vaata, kuidas sinul need rõivad seljas [on], lähed nagu vana lohakas [kunagi]. Vrd longer´ts, loper´t, ludri1, löhmäk, löper´ts

lohakil Hls Krk, luhakil Krk
1. lohakil, hooletuses ▪ puu om vaja ärä ladude, kurdave kikk luhakil maan puud on vaja ära laduda, seisavad kõik lohakil maas. Vrd laadakil, lohvakil, lokakuli, lorakuli
2. sorakil; lösakil ▪ kana om lohakil kuke ehen kana on lösakil kuke ees. Vrd laatsakil, sorakil, tölläkil
3. lohakile, hooletusse ▪ ta om oma tüü lohakil jätten Hls ta on oma töö hooletusse jätnud. Vrd .laokil, .loisku, lorakil, lorukil

lohmits <lohmitse, lohmitset> Pst Hls vana lagunenud hoone ▪ üit´s lohmits olli tii veeren üks lagunenud hoone oli tee ääres. Vrd logus´k

lohvakil Krk lohakil, hooletuses; lohakile ▪ ta jät´s puha lohvakil tüü ta jättis töö kõik lohakile. Vrd .laokil, lohakil, lorakil, lorukil

.loisku Hel lohakile, hooletusse ▪ katus olli loisku jäänu katus oli lohakile jäänud (st ajaga ära lagunenud). Vrd .laokil, lohakil, lohvakil, lorakil, peräkil

loiun Krk hoogsalt ▪ siul lää kikk loiun, olgu suka kudamine või põllutüü sinul läheb kõik hoogsalt, olgu [see] sokikudumine või põllutöö. Vrd lohinel

loomits <loomitse, loomitset> vana lagunenud hoone, lobudik ▪ sii üit´s vana loomits om [eks] see üks lobudik on. Vrd kohmits1, koomits, kormits, lobus´k1

lops1 <lopsu, .lopsu> lops, hoop ▪ miis kargas püsti ja and tõne kõrd tõse lopsu põse pääle mees kargab püsti ja annab teine kord teise lopsu põse peale. Vrd lips4, uup´ || lopsu päält korraga, ühe hoobiga ▪ ta lei temä lopsu päält maha ta lõi ta ühe hoobiga maha

lor´ts2 <lordsu ~ lortsu, .lortsu> hoop, löök ▪ miis pan´ds üte lordsu tõisel näkku mees lõi ühe hoobi teisele näkku. Vt larts