Sõnastikust • Eessõna • Juhiseid • Lühendid • @ettepanekud |
?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 496 artiklit, väljastan 100
aab1 <aava, .aaba> haab ▪ ma värisi ku aava leht ma värisesin kui haavaleht
aab2 <aava, .aaba> haav ▪ käe pääl olliv sügäve aava käe peal olid sügavad haavad; kikk sel´g olli aabe täus kogu selg oli haavu täis. Vrd aav
.aabine <.aabise, .aabist> haavane, haavapuust ▪ mede sannalava om aabine meie saunalava on haavapuust
.aabjas <.aabja, .aabjast> Trv Hel haavakoorevärvi, hallikas ▪ sii lõng jäi aabjas see lõng jäi hallikaks (värvimisel)
aak´ <aagi, .aaki>
1. haak, väike konks ▪ kördil om aagi seelikul on haagid; obese ravval om aagi, käänets ruvidega ala Krk hobuseraual on haagid, keeratakse kruvidega kinni. Vrd an´ks, kon´ks1, än´ks
2. (jänese)haak, äkiline suunamuutus liikumisel ▪ jänes tiip aake jänes teeb haake
.aake ~ .aak <.aakse, .aakest> haoke, väike hagu ▪ aaksit olli leedi ehen haokesi oli pliidi ees. Vt aga1
.aame ~ .aama ~ ajame <aia ~ .aade, aa ~ aja, impers aias ~ aets>
1. ajama ▪ aap lume piindres ajab lume vaalu; ah mine nüid aja rus´kage tuuld taga viil Trv (knk) ah mine nüüd, aja rusikaga tuult taga veel (pole mõtet ära võetut taga igatseda) || .jõrri .aame ~ .naidu .aame ~ .punni .aame jonni ajama, jonnima ▪ mes sa aat ilmaaigu oma naidu mis sa ajad ilmaaegu oma jonni; .nel´lä .aame nelja ajama, kappama ▪ obene juusk nel´lä ka, lõhk iist ja taga üles hobune jookseb nelja ka, lõhub eest ja tagant üles; .nuhki .aame jälgi ajama (lõhna järgi) ▪ peni om tük´k aiga nuhki aanu koer on tükk aega jälgi ajanud; .pirde .aame peerge kiskuma ▪ kase pirdu akats väl´läst puult aame, pedäje pirde aijas siist puult, süämest kasepeergu hakatakse väljastpoolt kiskuma, männipeerge kisutakse seestpoolt, [puu]südamest; .purri .aame .puristama ▪ lait´s aa purri suuge laps puristab suuga; .põrri .aame põristama, põrinat tegema (kiini moodi) ▪ karjatse aave põrri, aave eläje karguteme karjased põristavad, ajavad loomad jooksu; .pääle .aame nuruma, peale ajama ▪ aa pääle, mud´u ta ei anna aja peale, muidu ta ei anna; .rauda .aame piltl kangekaelselt vastu vaidlema ▪ ma tää, et mul õigus om, aga iki ta aa oma rauda ma tean, et mul on õigus, aga ikka ta vaidleb kangekaelselt vastu; rügä .aame (masinaga) rukist lõikama ▪ tuleve nädäli akats rügä aame tuleval nädalal hakatakse rukist lõikama; .selgä .aame süüks panema ▪ tahets vägisi inimesel vargust selgä aia tahetakse vägisi inimesel vargust süüks panna; süät .rindu .aame südant rindu võtma, ennast julgeks tegema ▪ ma pia süäme rindu aama ma pean südame rindu võtma; .vissi .aame ~ .vassi .aame sisisema ▪ uisk aa vissi uss sisiseb; uisk vaat´s otsa ja akas´ vassi aama uss vaatas ots ja hakkas sisisema; õtsikut .aame jonnima ▪ sii om kange õtsikut aame see on kange jonnima (jonnib sageli); ümmer .aame aelema, ringi hulkuma ▪ temä piab iki ümmer aame, ei kurda kodun paigal Hls tema pidavat ikka ringi hulkuma, ei seisa kodus paigal; .ürri .aame urisema ▪ koer aa ürri vastu, ei taha väl´lä minnä koer uriseb vastu, ei taha välja minna; pukki .aame uuesti elama hakkama ▪ es saa kedäki siin ikke, tulli ennest pukki aija ei saanud midagi siin nutta, tuli uuesti elama hakata (pärast leina)
2. õmblema, tikkima, pilutama ▪ vanast aeti meeste amme kaaltukse ärä vanasti pilutati meeste särkide kaelused ära; peris jämmest rõõvast olli tanu ja kirja aetu päris jämedast riidest olid tanud ja mustrid õmmeldud. Vt piluteme, .õmleme
3. lükkama, tõukama ▪ suur tuul olli rõõva aia pält maha aanu suur tuul oli riided aia pealt maha ajanud. Vt lükkäme, .tõukame
4. tasandama, mullaga katma ▪ kardule kuhja ollive kinni aet kartulikuhjad olid kinni aetud (mulla ja õlgedega kaetud). Vt tasandeme
5. toppima, suruma, lükkima ▪ aa miul lõnga nõgla taade aja mulle lõngad nõela taha. Vt .lük´me, .survme, .top´me1
6. riietuma ▪ aa nii kaldsa jalga aja need püksid jalga. Vt .säädme
7. teatud olukorda põhjustama ▪ tule säde aap maja palame tulesäde ajab maja põlema
8. tekkima, esile kutsuma ▪ kikk kotusse aap lume täus kõik kohad ajab lund täis (tuiskamisest)
9. mingit kehaosa liigutama ▪ ta ai miul ümmer kaala kinni ta haaras mul ümbert kaela kinni
10. midagi korraldama ▪ tii tüüd tüveni, aa asja aruni (vns) tee tööd tüveni, aja asja aruni (tee tööd põhjalikult ja targalt). Vt kõrraldeme, tegeme
.aamer <.aamre, .aamert ~ .aamerd> , aamer <.aamre, aamert ~ aamerd> haamer ▪ aamer om suurep, vasar om vähep haamer on suurem, vasar on väiksem; kengsepäl om kah aamer kingsepal on ka haamer
aarak <aaragu ~ aaraku, aarakut> Hls Krk (korraga haaratav) peotäis; sirbitäis ▪ suurest aaras´, sai kolme aarakuge vihu kätte suurelt haaras, sai kolme peotäiega (vilja)vihu kätte
.aarame <aarate, .aara> haarama, tõmbama ▪ lina peo aarati käege linapeod (-kimbud) tõmmati käega
aas <aasa, .aasa>
1. haak ▪ pane värät aasa pane värav haaki. Vt aak´
2. aas, silmus, tärge ▪ pastlel om aasa pastlal on aasad (kust paelad läbi käivad). Vrd leht|aak´, sang, silmus
aav <aava, .aava> haav. Vrd aab2
aava|kõrnits <aava|kõrnitse, aava|kõrnitset> haavariisikas ▪ aavakõrnitse om ää söögiseene haavariisikad on head söögiseened. Vrd aava|siin´, aavik2
aaval haaval ▪ aida laotes kivi aaval aeda laotakse kivihaaval. Vrd .kaupa
.aavame <aavate, .aava> vigastama, haavama ▪ ta olevet miist kakeluse pääl väitsege aavanu ta olevat meest kakluses noaga haavanud
aava|siin´ <aava|seene, aava|siint> haavariisikas ▪ aavaseene om alli värmi haavariisikad on halli värvi. Vrd aava|kõrnits, aavik2
.aavel <.aavle, .aavelt ~ .aaveld> haavel ▪ aavelteg lastas jänessit haavlitega lastakse jäneseid; es ole aavelt, es saa laske ei olnud haavlit, ei saanud lasta
aavik1 <aaviku ~ aavigu, aavikut> haavik, haavamets ▪ Mulgimaal om mitmit aavikit Mulgimaal on mitmeid haavikuid
aavik2 <aaviku ~ aavigu, aavikut> haavariisikas; tavariisikas ▪ aaviku om alli ja limatse seene haavariisikad on hallid ja limased seened. Vrd aava|kõrnits, aava|siin´
aavik3 <aaviku ~ aavigu, aavikut> Krk Hel hall lehm ▪ aavikit om mede kandin vägä vähä halle lehmi on meie kandis väga vähe
abe <abe, abet> , aben <abene, abent> habe ▪ miu esäl olli ümärik abe, seante ratasabe minu isal oli ümarik abe, selline ratashabe; aben olli allis lännu habe oli halliks läinud
abenik <abeniku ~ abenigu, abenikku> habemik ▪ vanast olli pal´lu abenikke mehi vanasti oli palju habemikke mehi
abras1 <.apre, abrast> õrn, habras ▪ rõstall´kausi om apre kristallkausid on õrnad
abras2 <.apre, abrast> Krk halvaks läinud ▪ nii kala om apre need kalad on halvaks läinud
aga1 <aa, aga> hagu ▪ väits olli ärä kadunu agade sissi nuga oli ära kadunud hagude sisse. Vrd .aake
agaline <agalise, agalist>
1. haraline ▪ puu om agalises lännu puu on haraliseks läinud. Vrd aralik
2. piltl aganane, sõklane ▪ agalist leibä ei taha süvvä aganast leiba ei taha süüa. Vrd aganene, .sõkline
agane1 <agatse, agast> Krk Hel hagudest koosnev v tehtud; risune ▪ agatsen mõtsan om rasse kõndi oksarisuses metsas on raske käia. Vrd agune
agijes <agije, agijet>
1. hagijas ▪ vanast olli pal´lu agijit mõisan vanasti oli palju hagijaid mõisas. Vrd agin
2. piltl õgard ▪ sulatse ollive kikk agijese sulased olid kõik õgardid. Vrd neeli|peni, neelus´k
agin <agine, agint ~ agind> Krk hagijas ▪ nüid om agine mõtsan, kiuh käuh auguve nüüd on hagijad metsas, kiuh käuh hauguvad. Vrd agijes
agras <.akra, agrast> Hel tilgastanud, veidi hapu (piim) ▪ piimäl om agras magu man piimal on hapu maitse juures; va tölline piim, akras lännü va poolpaks piim, ära tilgastanud. Vrd .löndunu, .mõlkjas, müre, .mürkunu
agrik <agrigu ~ agriku, agrikut> Hel suurte harali okstega, kahar (puu) ▪ mäe pääl kasuve agriku kõjo mäel kasvavad harulised kased. Vrd agar2, agarik1, ahar, aharik
agune <aguse, agust> Pst hagudest tehtud; risune. Vrd agane1
aher2 <ahere, ahert> , aer <.aere, aert> harkadra künniraud ▪ mia las´se seppä aere teräves tetä ma lasin sepal künniraua teravaks teha
aheteme <ahete, ahede> Hel hahetama ▪ taiva viir ahetes taeva äär hahetab
.ahkjas <.ahkja, .ahkjast> Trv Hel hallikas ▪ sii lehm olli ahkja karvage see lehm oli hallika karvaga. Vrd al´lakas, allik2
.aige <.aige, .aiget>
1. haige ▪ näin oolit´s aigide laste iist vanaema hoolitses haigete laste eest; ta olli joba kavva silmist aige tal olid juba kaua silmad haiged
2. valu(hoog) ▪ aigese käisiv mitu tiiru valuhood käisid mitu korda
.aigeline <.aigelise, .aigelist> , .aigline2 <.aiglise, .aiglist> haiglane ▪ ta olli seante aigeline, käse rüüks´ ta oli selline haiglane, kaebas valu kätes; temä olli aiglise olekuge ta oli haiglase olekuga. Vrd .aiglane2
.aiglane2 <.aiglase, .aiglast> haiglane, haigevõitu. Vrd .aigeline
.aigume <.aigude, .aigu>
1. vanaks või halvaks minema ▪ leib om aigunu leib on vanaks läinud
2. valmima (ilmastiku toimel) ▪ lina aiguve pääle leotemist väl´lä pääl linad valmivad pärast leotamist välja peal
.aigus <.aiguse, .aigust> haigus, tõbi ▪ jumala aiguse puha, pal´t luu murd om esi tett aigus jumala haigused kõik, ainult luumurd on enda põhjustatud haigus. Vrd taud´s, tõbi
aiguteme <aigute, aigude> haigutama ▪ siu jutt aap peris aiguteme sinu jutt ajab päris haigutama
aik <aigu, .aiku>
1. haigutus ▪ miis mõtelnu – nemä annave aikege üt´tõistel märke nüit mees mõelnud – nemad annavad haigutustega üksteisele nüüd märku
2. piltl aeglane või laisk (inimene) ▪ ka sii aik mõs´tab ärä minnä kas see laisk saab aru, et tuleb ära minna
ais2 <aisu, .aisu> lõhn, hais ▪ sii äitsmeke om ää aisuge see lilleke on hea lõhnaga; oma rahvas, võõras ais – ku mõni om aisu tennu oma rahvas, võõras hais, [öeldi] kui mõni on haisu teinud (peeretajast)
.aisme <aista, aise> , .aiseme <.aisede, .aise> haisema ▪ peräst käe aisive, aga ütelti, et kelle käe sitage, selle suu saiage (vns) pärast (sõnnikuvedu) käed haisesid, aga öeldi, et kelle käed [on] sitaga, selle suu on saiane
aisuteme <aisute, aisude>
1. nuusutama, nuhutama ▪ peni aisutes aiaviiri koer nuusutab aiaääri; ku vähä rasva om vii sehen, ei juu, mekuts ja aisuts sääl man Krk kui natuke rasva on vees, (loom) ei joo, mekutab ja nuhutab seal juures. Vt nuusuteme
2. haisutama; peeretama. Vrd peeräteme, puugateme, Vt purtsuteme
ajevel, ajevil, .aevil
1. hajevil; laokil ▪ mõtte ollive aevil mõtted olid laokil
2. lohakil ▪ kodu kikk ajevel puha, sa läät kodust ärä kodu kõik lohakil, (aga) sina lähed kodust ära
ak´k2 <aki, akki> hakk (lind) ▪ ku aki väl´lä tuleve, sis ilma muutve kui hakid välja tulevad, siis ilmad muutuvad
akkaje <akkaje, akkajet> hakkaja, tragi; äge ▪ mede külän om akkajit naisi meie külas on tragisid naisi; mea seante akkaje ei oole, et ma akka kaklem ma selline äge ei ole, et ma hakkan kaklema. Vrd ragi, Vt nakkaje
akkame <akate ~ akade, akka> hakkama, alustama; algama ▪ einä akats ommugu vara niitme heina hakatakse hommikul vara niitma; akas´ viiendet aastet käimä hakkas viiendat aastat käima (st sai neli aastat vanaks); akkame mineme hakkame minema; akkam maadlem, kaeme, kumbas üle saa! hakkame maadlema, vaatame, kumb võidu saab!. Vrd alusteme, nakkame, .ürgäme1 || .pihta akkame pihta hakkama, alustama ▪ mis sääl viil vahki, akka pihta! mis seal veel vahtida, hakka pihta!; pähä akkame pähe hakkama, uimastavalt mõjuma ▪ sannan olli vingu, akas´ pähä saunas oli vingu, hakkas pähe
alamp ~ alamb <alampe ~ alambe, alampet ~ alambet> , alap <alabe, alapet> alam; pahem, halvem ▪ nii olliv alampe niintest need olid halvematest niintest; sii es ole alambep see ei olnud halvem; asi läits viil alampebes asi läks veel halvemaks. Vrd alvemp
alampest ~ alabest halvasti, viletsalt ▪ kehv eläjes, ken alampest peet talve, om vaklu täüs kehv loom, kelle eest on halvasti talvel hoolitsetud, on vaklu täis
alandeme ~ alanteme <alante, alande>
1. alandama, madaldama ▪ mea sai alantet innage ma sain alandatud hinnaga
2. halvustama, laimama ▪ ärä alante miut! ära laima mind!; tõisi oma ta kange alanteme teisi on ta innukas halvustama
3. alandama, alluma, järelandlik olema ▪ sa piat ennäst iki alanteme ka sa pead ikka järele andma ka
ala|paju <ala|paju, ala|paju> Pst halapaju (Salix acutifolia) ▪ alapaju om õige sikke, kasvap einamaal, neist tetäs korve halapaju on õige sitke, kasvab heinamaal, neist tehakse korve. Vrd alas|pajo, palmi|pajo
alas|pajo <alas|pajo, alas|pajo> Krk halapaju (Salix acutifolia) ▪ alaspajo om punane pajo, libeve lehtige, võrsit tuvvas korvi tetä halapaju on punane paju, libedate lehtedega, võrseid (noori oksi) tuuakse korvi tegemiseks; alaspajol kasvav ossa allapoole halapajul kasvavad oksad allapoole. Vrd ala|paju, palmi|pajo
alasteme <alaste, alaste> halastama ▪ ta alas´t latse pääle ja an´d talle leväpalukse ta halastas lapse peale ja andis talle leivapalukese
alastus <alastuse, alastust> halastus ▪ ei ole armu egä alastust ei ole armu ega halastust; nõnda kõva süämege, ei tunne alastust tõise vastu nii kõva südamega, ei tunne halastust teise vastu
alb ~ alv <alva, .alba> halb ▪ või om alvase minnu Trv või on halvaks läinud; alva meelega ütlep mis tahten ärä halva tujuga ütleb mida tahes (halba). Vrd paha, tülgäs
ale1 <ale, alet>
1. hale; kaastundlik ▪ ma näi alet inimest ma nägin kaastundlikku inimest. Vrd alelik
2. kahvatu, pleekinud ▪ sii om siande ale vär´m see on selline kahvatu värv. Vrd alekas
aledus <aleduse, aledust> haledus, kurbus, kahjutunne ▪ aledust ei või kigel väl´lä näüdäte Krk kurbust ei või kõigile välja näidata. Vrd .kurptus, .nukrus
alelik <aleligu ~ aleliku, alelikku> hale, tundeline; osavõtlik ▪ mõni om alelik, mõistap äste lohute tõist mõni on osavõtlik, oskab hästi teist lohutada. Vrd ale1
alesteme <aleste, aleste> haletsema, kaasa tundma; kurvastama ▪ kennigi ei salli alestemist keegi ei salli haletsemist. Vrd aletseme, kahitseme
alg <alu, .algu> halg ▪ puu alu om riidan puuhalud on riidas
algas <.alka, algast> halgas, kergesti lõhenev, purunev ▪ algas puu om lahe ja kõva halgas puu on kergesti lõhenev ja kõva. Vrd õlgas, õlk
.algus <.alguse, .algust> Krk algus, hakatus ▪ kuul´ om kige algus kool on kõige algus. Vrd akatus, .algmine, .ürgüs, ürjät´s
.aljas <.alja, .aljast> Krk hallikas, hallivõitu ▪ tuhkur om sihante aljas, mustjas al´l tuhkur on selline hallikas, mustjashall; ruusa maa om aljast karva kruusane maa on hallikas. Vrd .ahkjas, al´lakas, allik2
all3 <alla, .alla> hall, härmatis ▪ ommuku olli all mahan hommikul oli hall maas. Vrd kahu1, kard1, ärm
al´l4 <alli, .alli> hall (värvus) ▪ sii kassipoig om al´lep ku vana esi Krk see kassipoeg on hallim ku vana (kass) ise; alli pilve toove vihma hallid pilved toovad vihma. Vrd ahk
al´l5 <alli, .alli> hallitus ▪ leväl lääp al´l sissi leivale läheb hallitus sisse. Vrd allitus, rahatse
al´l7 <alli, .alli> malaaria, halltõbi, külmtõbi ▪ kas siul al´l sel´län, et sa väriset kas sul on külmtõbi, et sa värised; sii alli inimen lännu ahju see malaarias inimene läinud ahju (et külmatundest lahti saada). Vrd alli|tõbi
al´lakas <al´laka, al´lakat> Hls hallikas ▪ nännil om al´lakas kör´t vanaemal on hallikas seelik. Vrd .ahkjas, .aljas, allik2
allane <allase, allast> hallane ▪ tule kül´mä ja vihma ja allast ommukut tuleb külma ja vihma ja hallast hommikut. Vrd kahune
al´las <.al´la ~ .al´le, al´last>
1. haljas, roheline ▪ kikk tiiveere om al´le joba kõik teeääred on juba haljad. Vrd rohilane, rohilene, rohilin
2. klaar, selge ▪ lasti kiiä seni, ku al´las liim pääl olli lasti seni keeda, kuni selge leem peal oli (peale tuli). Vrd laar´2, .sel´ge, selgüne
3. läikiv, hiilgav (nt puhtusest) ▪ miul olli iki nõu al´le, puhtes küürit minul olid ikka nõud hiilgavad, puhtaks küüritud
allateme <allate, allade> hallatama ▪ joba allats, akkas talves mineme Krk juba hallatab, hakkab talviseks minema. Vrd kahuteme
al´lenteme <al´lente, al´lende> haljendama, rohetama ▪ kesü om üleven, ku al´lents puha oder on üles tõusnud, nii et rohetab kõik
allik2 ~ allikas <allika ~ alliga, allikat> hallivõitu, hallikas ▪ taevan ollive allika pili taevas olid hallikad pilved. Vrd .ahkjas, al´lakas, .aljas
alliteme <allite, allide> hallitama ▪ kambre seinä lätsive alliteme toa seinad läksid hallitama. Vrd rahateme
allitus <allituse, allitust> hallitus ▪ allitus om levä ärä rikkun hallitus on leiva ära rikkunud. Vrd al´l5, rahatse
alli|tõbi <alli|tõve, alli|tõbe> halltõbi, malaaria ▪ vanempel aal olli allitõbe, sedä es tää kennigi, kust ta tulli, inemise kurnas´ är, värisi ja külmet´ vanemal ajal oli malaariat, seda ei teadnud keegi, kust ta tuli, inimese vaevas ära, värises ja külmetas. Vrd al´l7
alu|puu <alu|puu, alu|puud> halupuu ▪ alupuu om kige parebe ahun küttä halupuud on kõige paremad ahjus kütta
.alvame <alvate, .alva> halvama ▪ sii alvati, om ilma oimute sel oli halvatus, on jõuetu. Vrd rabame
alvaste ~ alvast halvasti ▪ kikk läit´s alvaste kõik läks halvasti. Vrd sandiste, sitaste
alvemp <alvembe ~ alvempe, alvempet> , alvep <alvebe ~ alvepe, alvepet> halvem; alam ▪ uhke om sii, kes ei taha kehvebe, alvebe inimesege kõnelte Krk uhke on see, kes ei taha kehvema, alama inimesega rääkida. Vrd alamp
alventeme ~ alvendeme <alvente, alvende> laimama, laitma, halvustama ▪ ärä alvente miu latsi! ära halvusta minu lapsi!. Vrd .laimame, .laitme, .tõrvame, viliteme
.amba|raha <.amba|raha, .amba|raha> hambaraha, kingitus imikule (hrl metallraha) ▪ ambaraha andas ristmise aal hambaraha antakse ristimise ajal; ku nurmikut viiti, sõs ka anti latsel ambaraha kui käidi katsikul, siis ka anti lapsele hambaraha
.amba|ratas <.amba|.ratta, .amba|ratast> Krk hammasratas, ▪ rõõva poomil om ambaratas, ram´p käü sinna külge kangapoomil on (otsas) hammasratas, kinnitus käib sinna külge
.amba|rüüste <.amba|.rüüste, .amba|rüüstet> Krk hambaork ▪ anna sii pinnuk maast, miul om ambarüüstet vaja anna see pinnuke maast, mul on hambaorki vaja. Vrd .amba|.rüüstüs
.amba|.rüüstüs <.amba|.rüüstüse, .amba|.rüüstüst> Krk hambaork ▪ mea'p ole siu ambarüüstüs, rüüstät pääle miu sel´län ma ei ole sinu habaork, mässad muudkui mu seljas (öeldi riidlejale). Vrd .amba|rüüste
.amblik <.ambligu ~ .ambliku, .amblikku> , .amlik <.amligu ~ .amliku, .amlikku> hambuline ▪ vana vikati ollive amligu vanad vikatid olid hambulised. Vrd .ambline
.ambline <.amblise, .amblist> , .amline <.amlise, .amlist> hambuline; pooltühi (viljapeast) ▪ saag´ om amline saag on hambuline; vil´lapää jääs amlises, vahe pääl om muist tühjä, äitsen ei ole ilusti ärä saanu tolmate viljapea jääb pooltühjaks, vahepeal on muist tühja, õitsedes ei ole ilusasti saanud ära tolmelda. Vrd .amblik
ammas <.amba, ammast> hammas ▪ amba laosse ärä hambad lagunevad ära; ammastede ei jole kerge süvvä hammasteta ei ole kerge süüa. Vrd kik´k4
ammime <ammide, ammi> Krk lastek hammustama; sööma ▪ ammi nüid leiba kah! söö nüüd leiba ka!; latsek ammis puigat hellitl lapseke sööb porgandit. Vrd apame, .näm´me
ammusteme <ammuste, ammuste> uus hammustama, sööma ▪ aukuje peni ei ammuste (vns) haukuja koer ei hammusta. Vrd .aukame
ang1 <angu, .angu> uus hang (tõstmisriist), hark ▪ einä ang om kolme aruge heinahang on kolme haruga. Vrd ar´k, vigel
an´g2 <ange, .ange> (lume)hang ▪ päe om angen päev on hanges (küünlapäeval); kudas ma angest läbi saa kuidas ma hangest läbi saan; mea võti naise ku ange vahelt (knk) mina võtsin naise kui hange vahelt. Vrd kuur4, .oalmu
angeldeme ~ angelteme <angelte, angelde> hangeldama, sahkerdama ▪ sii angelt ja sai vahepäält kasu see hangeldas ja sai vaheltkasu. Vrd sahkerteme
angeteme <angete, angede> Hel hange tuiskama ▪ tii angetese ärä teed tuiskavad hange
.angume <.angude, .angu> Hls Krk hanguma, tarretuma ▪ sül´t om ärä angunu sült on ära hangunud. Vrd .kahkume, .ühmüme
.angus Krk hangutaoliselt harali (sarved) ▪ lehmäl om sarve angus lehmal on sarved harali
ani <ani, ani>
1. hani (Anser) ▪ anise vihuv siibuge haned lehvitavad tiibadega
2. vesiroos (Nymphaea) Krk ▪ näe ku ani kõigup vii pääl vaata, kuidas vesiroos õõtsub vee peal. Vrd aanik, jõe|aanik