[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kura kurk, kirjakeeles ka Irbe väin – Saaremaa ja Kuramaa vaheline väin, läti Irbes jūras šaurums.  B4
● Nimi on antud Kuramaa järgi, mis omakorda olevat nime saanud kurelastelt või kuršidelt, kelle asuala see oli. Kurelasi on esmakordselt mainitud IX saj. Eesti Kura nimedele on vasteiks toodud nii kura ’vasak, pahem’ (Eestist läände purjetades jääb Kuramaa kurale ehk vasakule) kui ka kura ’maapind’. Eesti kura-tüve algseks tähenduseks on peetud pori või roojust, vrd soome kura ’pori, sopp, muda’. On siiski kaunis tõenäoline, et enamik eesti Kura-osisega algavaid koha- ja lisanimesid näitavad päritolu Kuramaalt. Kura kurk on saarlaste antud nimi, eestikeelses kirjanduses on varem kasutatud ka saksapärast nime Irbeni väin (sks Irbenstraße). Vrd Kuralaid, Läänemeri. – MK
EO: 39, 152; KNAB; SK I: 133–134

Lääpä [`lääpä] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Lääbä ‹-le ~ -he›, kirjakeeles ka Lääpa Se – paik (küla) Petseri rajoonis Petseri vallas (Petseri, Saurova nulk), vn Шляпнико́во, u 1790 Подкеялова, 1849 Подтекалово, u 1866 Шляпникова, 1882 Шляпниково, 1904 Lääpä, Шляпнико́во, u 1920 Lääpa, 1922 Podtekalovo, Šljapnikovo, 1923 Poddekallo, 1939 Potekalova.  A1
● XIX saj kuulus küla Raagosina (Рагозино) kogukonda ja Petseri kogudusse. Liideti XX saj II poolel Kolovina külaga. Eesti algupära korral võiks lähtuda sõnast lääpa(s) ’viltu, viltune’ või lääbakil ’viltu, upakil, lääpas’, vahest ka lääbüss ’lind’ (Plv). Tõenäolisem on siiski pärinemine vene levinud perekonnanimest Šljapnikov (Шляпников). Selle aluseks on шляпник ’kübarsepp’ (J. Truusmann) või vanavene isikunimi Шляпа (XVI saj). Pihkvamaal on nii Šljapino (Шляпино) kui ka Šljapkino (Шляпкино) küla. Vene rööpnime Подтекалово võib ehk taandada sõnale подтекать ’lekkima, nirisema’. J. Truusmann tõi siin näiteid läti (ja leedu) keelest: tekāt, tekalēt ’sibama’. Vrd Kolovina. – AK
Academic; Eesti TK 42; ERA.14.2.450; Ernits 2012: 38; Hurt 1904: kaart; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 76; Truusmann 1897b: 88; Tupikov 1903: 448; Vasilev 1882: 243; Vene TK 126; VMS; ÜAN

Samarina ‹-`rinna ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Samarinna ‹-lõ ~ -`rinna› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Petseri, Saatse nulk), 1780 Шамарины, 1802 Шамарина, 1872 Шамарино, 1885 Самарино, 1890 Самарина, 1903 Samarinna, 1904 Samarinna, Шама́рино, 1922 Samarina, 1923 Šamarino, u 1970 Шамаринка.  C3
● 1977–1997 oli Saatse osa. Teadaolev esmamaining on Satserinna kirikuraamatus 1780; XIX saj kuulus Molosva (Моложва) kogukonda ja Saatse kogudusse. J. Simm oletas külanime pärinemist isanimest Samarin (Самарин). Vene perekonnanimi Самарин (ka Самарцев, Самарский) võib tuleneda Samara linna ning jõe nimest või talupoja pika riietuseseme nimetusest (самара, самарка). Vanavene isikunimedena on registreeritud Самара, Самарянинъ (XVI–XVII saj) ja isanimi Самаринъ (XVI saj). A. Šteingolde arvates tuleneb varaseim nimevariant Шамарины perekonnanimest Шамарин, mille päritolu pole selge. See võib olla seotud nt Шамары küla või Шамарка jõega. Самарино võib olla käibele tulnud mõisa esimeste omanike nime (u 1802 Самародский) mõjul. Vrd ka Veriora Pääsna Samarini koht (Räp). Samarina kirdeosa on endine Sekinä küla, mis on liidetud millalgi pärast 1940. a-id. – AK
Academic; EAA.1999.1.307; EAA.1999.1.101; EAA.1999.1.102; Hurt 1903: 239; Hurt 1904: XX; NL TK 100; Pskov 1885: 592; Pskov 1890; RL 1922; SeK: 133; Simm 1970b: 141; Truusmann 1890: 58; Tupikov 1903: 349, 737; Vasilev 1882: 341; VMS; ÜAN

Sesniki ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Sesniga ~ Sesniku Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Tsätski nulk), 1652 Шешниково, u 1790 Щетникова, 1855–1859 Сошники, 1882 Шешникова, 1903 Sesnika, Сешниковa, 1904 Sestniki, Шешнико́во, 1923 Šesnikovo, 1937 Sesniku, 1967 Sesniki, 1975 Sestniku.  B3
● Küla kuulus XIX saj Korodissa (Городище) kogukonda ja Värska kogudusse. Külanime algupära on ebaselge, kirjapanekutes vahelduvad s ja š. Vanapärasele Pihkva murdele on nende kohatine vaheldus iseloomulik, seda on peetud krivitšipärasuseks. Pihkva murdekeele uurija S. Gluskina arvates on see siiski pigem läänemeresoome substraatnähtus, mis on arvatavasti säilinud balti hõimude vahendusel. Kirjeldatud sisihäälikute vaheldus on Seto kohanimistus erakordselt sage. J. Truusmann pidas kohanime aluseks vn шешо́к ’tõhk, tuhkur’, mis on balti laen (Truusmannil läti sesks, leedu šeškas). Sesniki külaosad on Alaots ja Peräkopli. – AK
 EAA.298.2.71, L 15; Hurt 1903: 167; Hurt 1904: XVI; KN; Markus 1937; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 139; Truusmann 1890: 59; Truusmann 1897b: 44; Vasilev 1882: 344; ÜAN

Sirgova [`sirgova] ‹-sse› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Vaaksaarõ nulk), 1859 Sirgowa, 1866–1867 Ширкова, 1882 Ширково, Ширково (Настки) (puustus), 1904 Sirgova, Ши́рково, u 1920 Širkova, 1970 Sirkova.  C2
● Koolina kogukonnas ja Pankjavitsa koguduses oleva küla kõrval olid 1882 olemas ka otreez ning puustus, 1938 on mainitud lisaks talu. 1977–1997 oli Kuigõ küla osa. Kohanime lähteks võiks olla sirk : sirgu ’rohutirts; lind’ või tsirk ’lind’. Võrreldavad kohanimed on Lapimaal Sirkjávri, Sirkjaur ja Sirkkis, Karjalas Sirkilä, Ingerimaal Sirkutsa ja Sirkkova. Kohanimi Širkovo (Ширково) on Venemaal levinud, nagu ka perekonnanimi Širkov (Ширков). Настки on A. Šteingolde järgi mitmusevorm naisenimest Настка (‹ Наста ‹ Анастасия). Sirgova kirdeosas on endine Varõstõ küla (vn Большие Горенки), liidetud 1977; külast veidi idas, Pankjavitsa valla alal, Vasildõ (Наста́хино, 1585 Настки) küla. – AK
Academic; EAA.1271.1.32;  EAA.298.2.71, L 18; EES; Eesti TK 42; Eesti TK 50; Hurt 1904: XXII; RL 1959, 1970; SeK: 140; Truusmann 1897b: 88; Vasilev 1882: 344–345