[KNR] Eesti kohanimeraamat

-si – Eesti kohanimede lõpp.
● Erinevalt nimelõppudest -se ja -ste pole kohanimeliitel -si vastet üldsõnu tuletavate liidete hulgas, -si on ainult kohanimedele omane nagu ka -vere. Soome ja Karjala kohanimedes on mitmuse tüvi üldistunud sageli tarvitatavaist kohakäändeist, areng võis toimuda järgmiselt: isikunimi Miikkula → isanimi Miikkulainen → talunimi Miikkulaisi. L. Kettunen on oletanud ka eesti kohanimedes ühe -si lähtena käänamist Tammiste : Tammisis, kust on tekkinud üldistus Tamsi. V. Pall ja tema järel P. Päll on toonud näiteid Lõuna-Eestist, kus ste-nimede kohakäändeis esinevad i-mitmuslikud vormid, ja nentinud, et mingil määral on Lõuna-Eestis -ste ja -si vaheldus säilinud tänapäevalgi, seega on teatav hulk si-lõpulisi nimesid sama päritolu ste-lõpulistega. Mõlemad nimetüübid on lähtunud ne-liitelistest sõnadest, ühel juhul üldistus i-mitmuse tüvi, teisel juhul kujunes ste-line kohanimi. si-lõpulised asulanimed on sagedad Lõuna-Eestis (Hürsi, Karksi, Nursi), kuid asulanimedes levinud ka Põhja-Eestis (Silmsi, Nurmsi). Mõnikord on -si andnud varasema järelosa äralangemine, nt Kalesi (1241 Kallis senkau, 1283 Kallisenkawe). Lõpp -si võib olla pärit ka järelosast -selja (Järsi) või -salu (Tamsi). Vrd -ste, -se. – MK
EMK 2009: 275–276; EO: 199, 216; PTK II: 85–89; Päll 2012: 166