[KNR] Eesti kohanimeraamat

-se, murdeti ka -sõ – Eesti kohanimede lõpp.
● Enamik se-lõpulisi nimesid tuleneb ne- ja s-lõpuliste sõnade ning isikunimede omastavast käändest (Alutaguse, Luguse, Lähtse, Ninase, Selgase). Paljudel juhtudel on -se liitunud isikunimele, neile on L. Kettunen toonud võrdluseks soome nen-liitelised isikunimed, vrd Arase, Irase, Rebase. Ka mitmete liitliidete lõpuks on -se, nt -kse (Ännikse), -tse (Libatse), -kese (Jaanikese), -lase (Kuralase). Mõnel juhul on -se lühenenud varasemast järelosast -pääkse (Haamse), -selja või -salu (Tamse), -aluse (Salatse), -taguse (Mäense). Ajalooliselt on -se sageli olnud vahelduses mitmuse omastava vormiga -ste (Mägise – 1798 Meggist, Tammese – 1798 Tam̄ist). Vrd -ste. – MK
EMK 2009: 274–275; Mellin; SK II: 33–35