[KNR] Eesti kohanimeraamat

Arbi järv Nõo – järv Tartu maakonnas Elvas, 1627 Arpe Jerwe, Arpe (tühi küla), 1638 die Harpsche See, 1839 Arbi (talud).  B3
● XV–XVI saj ürikuis on juttu mõisakohast nimega Harpen (1495 Harpenland ehk Hohenheide), samuti läänist ja veskist. Järve nimi võib neist pärineda ning seostuda kunagise peremehega, kelle nimeks oli Arp : Arbi. Viimase lähteks peetakse kas kreeka isikunime Archippos (Ἄρχιππος, tõlkes ’hobuste hoidja’) või eesti sõna arp : arba ~ arbi ~ harbu ’nõiatemp, nõidumisriist’. Võimatu pole üldsõna pidada kohanime otseseks allikaks. Veekogu nimeks on veel Väikejärv ehk Elva Väikejärv. Vrd Arbavere. – EE
Bfl: I, 270, 678; EMS: I (3), 442; Mäemets 1977: 34; Rajandi 2011: 27, 29; Rev 1624/27 DL: 139; Rev 1638 I: 87, 109; Rücker

Ebavere mägi VMr – mägi Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas.  C2
● Mägi (vallseljak) asub Pandivere kõrgustikul Väike-Maarja–Kiltsi tee ääres. Arvatavasti muistne ohvripaik. Ebavere mäe ja selle nimega on seotud mitmed muistendid. Mäe sees olevat sinna vajunud linn, mis aeg-ajalt üles tõuseb jne. Rahvaluule seob paika inimasustusega, millele osutab ka vere-lõpuline nimi. ¤ Vaiksetel suvehommikutel on mäe kohal udu, mis tõuseb üles väänlevate jugadena nagu paljude korstnate suits. Rahvas teab rääkida, et väga vanal ajal oli Ebavere mäe kohal suur linn. See järjest kasvas ja ruumist tuli puudus. Maa aga kuulus kurjale nõiale, kellele asi ei meeldinud, ning ta moondas linna mäeks. Elu mäe sees läheb aga edasi, sellest siis mäe kohal suits. Nii mõnigi inimene olevat sattunud sellesse linna. (2015) Vrd Ebavere. – MK
ENE: II, 6; KN; Väike-Maarja valla koduleht: 2015

Kanguristi [`kangu‿risti] ‹-le› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Vasta mõis), 1881 Kangoristi (küla), u 1900 Кангуристи (küla).  A3
● Vabatküla, kutsutud ka Kangruristiks Kangru talude järgi, on koosnenud kolmest osast: lõunapoolne Aruvälja, läänepoolne Lepiku ja kolmest perest koosnenud Kivastiku põhjas, peredel 4 vakamaad. Küla vanemaid talusid on Jaanimäe. 1977–1997 oli küla ametlikult Vasta osa. Pärimuse kohaselt kutsutud küla ka nimega Konglaristi. Kongla koht ise (1716 Konkla Tenno, 1782 Kongla Simmo, lisanimi oli kasutusel juba XVII saj, sest 1640 peeti Pada mõisas Kongla Anne nõiaprotsess) jääb põhja poole, Iila külla. Kanguristi küla asub Kongla oja ääres. Külaga on liidetud Aruvälja (1922) ja Lepiku küla. ¤ Kongla nimi olevat tulnud Kunglast, kuninga sängist. Konglaristi aga Kongla jõe ristis kallaste järgi Vasta Kongla-Nigula talu kohal olevate allikate juures. – MK
EAA.3.1.451:153, L 109; EAA.1864.2.IV-3:551, L 540p;  EAA.3724.4.1810, L 1; EAN; ENE-EE: VII, 135; EVK; KN; KNAB

Kata [kata] ‹-le› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Tuhala mõis), 1241 Katal, 1413 Kattel (küla, mõisaase), 1726 Kattas (küla), Kattaweski Tönno (talupoeg), 1782 Katta Külla, 1796 Katta (küla, veski).  B2
● Põlisküla, mille maadel on Tuhala jõe valgalal Tuhala karstiala (teise nimega Kata karstiala), kus huviväärne on suurvee ajal üle ajav Nõiakaev. 1413 mainitud mõisaase on XVI saj-ks kadunud. 1447 on mainitud veskit (tänapäeval Kataveski talu). Nime lähtekoht ei ole selge, oletusena võib välja pakkuda lähtumise isikunimest (nii oletab ka L. Kettunen), vrd nt Catu. 1977 liideti Kataga osa ↑Võivere külast, samuti Kabeliküla. 1770. a-tel lasi Tuhala mõisa omanik krahv Karl Mellin Kata lähistele kabeli ehitada (1796 Karls Kapelle, mille kõrval on ka kõrts). Kabeli kõrtsi ja kabeli enda järgi hakati ümbritsevat asulat hüüdma Kabelikülaks. – TL
Bfl: I, 112; EAA.1864.2.IV-1:531, L 510p; ENE-EE: IV, 386; EO: 75; EVK; Joh LCD: 414–415; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 309; Stoebke 1964: 35

Ramma ‹-le›, rahvakeeles varem ka Mõrtsuka Koe – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Järva-Jaani vallas, mõis, XIV saj Ramme, 1564 Ram, 1615 Ramma.  B3
● Küla juurde rajati enne 1712. a mõis (nimetatud algul karjamõisaks, 1726 mõisaks), mida kutsuti ka Rääbu mõisaks (1716 Rebo, 1732 Räbo oder Ramma). 1772–1880 oli see Väinjärve mõisa kõrvalmõis. 1913 ostis mõisa Talurahva Põllupank, mis müüs maad taludeks. Neist tekkinud asundus liideti 1977 Ramma külaga. Nimel võib olla seos sõnadega ramb, ka ramm : ramma ’tiine’ või ramme ’ranne’, samuti sm rampa ’vigane, sant’. Välistada ei saa ka isikunimelist algupära. Tulenemine sõnast ramm : rammu ’jõud, väetis’ ei ole tüvevokaali tõttu usutav. 1977 liideti Kaarli küla. Kapu mõisa *Sitike küla (1686 Siteke) asemele rajati arvatavasti vahemikus 1750–1765 karjamõis (1796 Neuhof ehk Sittiki). 1820. a-te paiku hakati seda kutsuma Kaarliks (1834 Karlamoisa, 1844 Karlshoff). Selle asemele 1920. a-tel rajatud asundustaludest moodustati Kaarli asundus (1950. a-test küla). ¤ Pärimuse järgi olnud algne nimi Rammu. Nõia hukkamisel needis ta, et Rammu külast kaoks rammus rohi. Küla uueks nimeks saanud Ramma. Rammusa pinnasega seostatakse nime teisteski pärimustes. Kutsutud ka Mõrtsuka külaks, kuna seal toimusid tapmised (see on ajalooliselt kinnitust leidnud). (2011) – FP
Blumfeldt 1949: 170; EAA.1.2.933:109, L 109; EAA.1.2.938:30, L 29; EAA.1.2.942:662, L 647p; EAA.3.1.450:69, lk 131; EAA.3.1.499:271, L 302;  EAA.2069.1.588, L 1p; EAA.1864.2.VIII-152:331, L 336p; EAA kinnistud; EVK; Gustavson 1981: 90–92; KNAB; Kärner 2011: 11–12; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 23; Schmidt 1844; Thor-Helle 1732: 317

Taevere [`taevere] ‹-`verre ~ -sse› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas, mõis, sks Taifer, 1583 Taiuer (küla), 1638 Tayfer (mõis ja küla), 1797 Taifer, Taewerre (mõis ja küla).  B4
● Maavaldusena on Taeverest teateid a-st 1524, kui Jost Brinckenile läänistati kõrtsikoht ja maid Valula (Suure-Jaani) khk-s. Mõis rajati XVI saj keskel. 1583 oli küla tühi. 1638 on mainitud külana, kuid lisatud, et seal on karjamõis. Mellini kaardil 1797 ja Rückeril 1839 on nii mõis kui ka küla. Kaartide põhjal asus Taevere küla mõisast loodes ja jäi XX saj Reegoldi mõisa (ning küla) piiresse. Taevere mõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Nime algusosa jääb etümoloogiliselt hämaraks, see võib olla vorm mingist vanast isikunimest, vrd liivi XIV saj Tayden, Symon Tayte, soome XIV saj sugunimi Taijalainen, Viljandimaal XVII saj lisanimena Taja Toenniss. Tänapäeva sõnavarast on kirjapanekuile häälikuliselt lähedasim tai(liha), vrd ka taid : taiu ’aru, taip, oid’ ja taig : taia ’nõiatemp’. L. Kettunen on nimevasteks pakkunud ebausutava taeva veere. Vrd Tõivere. – MK
ENE-EE: IX,185; EO: 307; Hagemeister 1836–1837: II, 201–202; PA IV: 151; Rev 1638 II: 87; Stoebke 1964: 66, 171

Tännassilma3 [tännas‿silma] ‹-`silma ~ -sse› Puh – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas (Kavilda mõis), 1449 Tynsilme, 1500 Tenysilm, 1582 Thanasilma, 1839 Tennasilm.  A2
● Külanime päritolu jääb hämaraks, sest pole selge, kas osise -silm puhul lähtuda maastikuterminist (E. Pässil ’veepaisukoht’, J. Mägistel hallika silm ’allikasilm’), mis on tekkinud nägemiselundi nimetusest, või nägemiselundist endast (L. Kettunen, E. Saar). Kummalgi juhul pole leida sobivat vastet kohanime algusosale (P. Voolainel tänne ’siia’, L. Kettunenil tänama jt, J. Mägistel tänima ’karjuma’). Kettuneni loodud tähendus ’nõiasilm’ (sm tenhosilmä põhjal) pole vastuvõetav häälikuliselt, Mägiste ’mühisev koht jões’ ja kõrvutamine saami jõenimega Deatnu aga asjaomaste jõgede suurust arvestades (Puhja khk Tännassilma ei seostu veekoguga). 1977 liideti Tännassilmaga osaliselt Aruküla (Aru), endine popsiküla Tännassilmas. Vrd Tännassilma2. – EE
Bfl: I, 131; BHO: 589; EO: 124; LGU: I, 308, 647; Mägiste 1955: 83–87; PA I: 61; Päss 1924: 31; Rücker; Troska 1987: 103