[KNR] Eesti kohanimeraamat

Laaksaarõ [`laak‿saarõ] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-`saardõ›, kirjakeeles ka Laaksaare ‹-`saarde› Räp – paik (küla) Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas, sadam (Meeksi mõis), 1588 Likisar, 1601 Lacksar, 1630 Laigsari kylla, 1638 Laxsar, 1686 Laxarekylla, 1798 Laksar.  A2
● Ametlikult Parapalu küla koosseisu kuuluv Laaksaarõ küla pole saanud kasvada ümbritseva soo tõttu. XIX saj talude kruntimise ajal kolis siit osa peresid Meerapalu külla, kus tuntakse tänini külaosa Väikene Laaksaar. Nimi tuleb loodusnimest Laaksaar. Sõna saar tähistab kõrgemat kohta ehk soosaart, sõna laak tähendus pole selge. Kujul laagi esineb see ka muudes loodusnimedes, nt Laagimägi (Vas), Laaginurm (Urv). Sõnavaralised võrdlused, nagu laak : laagi ’laag, aluspuu’ või Wiedemanni Laak (lehma nimi) ei paku kõige paremat nimeandmismotiivi. Laaksaarõ nime varasemad üleskirjutused lubavad seostamist sõnaga laik, algupärane -ai- võib olla assimileerunud pikaks a-ks. Pika a tekkimist võib olla mõjutanud ka saksa keele sõna Schlag, mis muude tähenduste kõrval tähendab raielanki või üldse kohta, kust midagi on raiutud, raadatud, lagedaks tehtud. Et ka sõnal laik on valgusküllase koha tähendus, on võidud Laaksaarõ nime algusosa ümber mõtestada lagendikust saksapäraseks metsanduse oskussõnaks. Vrd Laiksaare, Lanksaare. – ES
 EAA.308.2.104, L 1; EES: laik; Mellin; PA I: 265; Rev 1601: 21; Rev 1638 I: 258; Roslavlev 1975: 24; Wd

Lehmja1 [`lehmja] ‹-le› Jür – küla Harju maakonnas Rae vallas, mõis, sks Rosenhagen, 1241 Lemethel, 1432 Lemede, 1576 Lembde, 1630 Gross- und Klein-Lemijall.  C4
● Lehmja on ajaloo jooksul paiknenud kolmes kohas. Taani hindamisraamatus mainitud Lehmja küla asus praeguse Jüri aleviku piires; hiljem jagunes „suureks ja väikeseks Lehmjaks“. U 1630 rajati „väikese Lehmja“ kohale Lehmja mõis, mis sai omaniku Bogislaus Roseni järgi saksakeelseks nimeks Rosenhagen. „Suur Lehmja“ oli alles veel 1744, kuid kadus a-ks 1765. Pärast seda kandus Lehmja nimi aegamööda üle Lehmja mõisa suurimale külale *Jagumäele, XX saj allikates on see juba Lehmja küla. Lõpuks, 1977. a asulareformi käigus nimetati viimane Assaku alevikuks (↑Assaku¹) ning Lehmja küla moodustati endistest lõuna pool Lehmja lool (Looväljal) paiknenud hajataludest ning ↑Pildikülast (eraldati uuesti 1997). See vastas osaliselt kunagisele „suurele Lehmjale“. Praegune Lehmja küla ei ole enam ajaloolisel kohal, kuid paikneb kahe Lehmja nime kandnud koha vahel. L. Kettunen oletab, et nimi on varem olnud *Lehmajala, mis on vahest olnud isiku hüüdnimi (vrd Põrssajala). P. Johansen seob Lehmja isikunimega Lemmet (Kettuneni järgi tuleb see tüvest *lemb). Õigus näib olevat mõlemal: varasematest nimekujudest ei nähtu kuidagi järelosis -jalg, vaid pigem on nimi võinud olla *Leemeda (nimest Leemet). XVI saj-st alates on aga nimi ümber mõtestatud *Lehmjalaks (vrd 1540 Lemeialck, 1571 Lemjalck, samas kihelkonnas ka Kautjala ja Vaskjala), mis aegamööda lühenes Lehmjaks. – PP
Bfl: II, 429; EO: 54; Joh LCD: 476–477; LCD: 47r; Paucker 1847–1849: I, 16; Simm 1975b: 575

Leimani [`leimani] ‹-`manni ~ -sse›, kohalikus pruugis ka ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Misso vallas (Pankjavitsa, Luhamaa nulk), 1866–1867 Леманы, 1872 Лейманы, 1895 Leimanni, 1904 Leimanni, Ле́йманы, u 1920 Leimani.  B3
● Küla oli olemas XVIII saj, XIX saj kuulus see Selesova (Железово) kogukonda ja Pankjavitsa kogudusse. 1977–1997 oli Tiilige küla osa. Nii külanimi kui ka perekonnanimi (Leima) võivad tuleneda saksa keelest. Sõnaga лейманы tähistati XIX saj Venemaal rändlauljaid ja -näitlejaid. Leiman (Лейман) oli seal ka kaunis laialt levinud saksa päritolu perekonnanimi, mis võis algselt pärineda kas Leimeni linnalt Elsassis või saksa perekonnanimest Lehmann (‹ Lehen ’lään’ + mann ’mees’). J. Truusmann seletab kohanime läti sõnaga laimanis ~ leimanis ’rentnik, vaba talupoeg’, viidates sõna saksa päritolule (Lehnsmann ’vasall’). Viimast seletust toetab ka L. Vaba, kohanimi on Lätis väga levinud. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 18; Eesti TK 42; Hurt 1904: XXII; Hurt 1904–1907: II, 235; Pskov 1885: 548; SeK: 68; Truusmann 1897b: 36; Truusmann 1897c: 169; VMS

Matsuri [mat´s´uri] ‹Mat´s´uri ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹-he› ~ Mat´s´uri’ Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Raakva nulk), 1652 Бѣлохвостово, 1781 Белохвастова, Maзuva, Mäzuva, u 1866 Мачурова, 1882 Мачура, Мочура, 1903 Matsurda, Matsurdi, 1904 Matsuri, Matsurdi, Бѣлохво́стово, 1922 Matšuri, 1923 Belohvostovo.  A1
● Värska kirikuraamatuis (1780–1789) on lisaks venepärasele nimele esitatud seto nimed. Küla kuulus 1882 Säpina kogukonda ja Petseri kogudusse. Matsuri võib olla seotud isikunimedega Mats, Madis, muud lõunaeestilised lähted on ehk mats, matsu, matsak(as) ’(suur) tükk’. XVIII saj variantide Mazuva, Mäzuva puhul tulevad kõne alla мазур ’masuurlane’, мазарик ’(teise rahva) surnuaed’, мазанка ’saviahi’ (Pihkvamaal), маза, мазуха, мазура ’määrija’. Nimi võib tuleneda isikunimest Matvei (Матвей). Ammendavat seletust nimele pole. A. Šteingolde arvates on mõlemad nimevariandid soomeugrilist päritolu. Vrd Matsi ja Matsu talud Eestis, Kelba Matsuri talu (Hag), Sääritsa Masuri (Kod). Vene nimele Белохвостово leiab V. Dali sõnaraamatust vasteid peamiselt looma- ja linnunimetustest: бѣлохвостикъ ’härjavasikas; võldas’, бѣлохвостикъ ’püügilind, kotkas’, Бѣлохвостка ’ lehma või hobuse nimi’. Nimi võib tuleneda lisanimest Белохвостов. Matsuriga on 1977 liidetud ↑Vammustõ küla. Vrd Matsalu, Matsi2. – AK
Dal’ 1880–1882; Hurt 1903: 238; Hurt 1904: XVI; Hurt 1904–1907: III, 335; KNAB; RL 1922; SeK: 81; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897b: 40; Vasilev 1882: 40; Vene TK 126; VMS; Värska KR 1780–1794: I; Wd; ÜAN

Omedu ‹Omedu ~ -sse›, kohalikus pruugis Õmedu Kod – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Kasepää vallas (Roela mõis), 1590 willa Ommieden, 1599 wioska Omuth, 1638 Ommette, 1839 Ommedo.  B1
● Enamik uurijaid (G. J. Schultz-Bertram, J. Mägiste, V. Pall) peab nime lähteks vene sõna омут ’jõehaud, sügav koht vees, veeauk’, pealegi asub küla jõe lähedal. L. Kettunen on küsimärgiga esitanud ka seose sm sõnaga ometto ’lehmalaut’, ent märgib, et seos on üksnes kõlaline. Omedu kagupoolseid talusid ja paiku (sh Annuka, Roovälja) nimetatakse Metsanurgaks. – PP
EO: 20, 326; PTK I: 164; P XVI: 125; Rücker

Punikvere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis harva Punnikvere Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Kadrina mõis), 1582 Pulmikfer, 1601 Polmickfer, 1627 Pulligfehr, 1684, 1758 Punnickfer, 1795 Pun̄ingfer.  B2
● L. Kettunen seletab nime tuumosa kas sõnaga punik ’punane lehm’ või punnikas ’jonnakas, isemeelne’. Mõlemad on võinud esineda isikunimena. V. Pall lisab, et Kodavere murrakus märkis punast lehma punik ehk punnik. Küla on XVI–XVII saj mainitud *Pulmikvere nime all. Mõlemat nimekuju võiks seletada lehmale viitava nimega (vrd sm pulmikki ’lehma nimi’ ja punik), oletades, et külanime esimeses pooles asendati keelest hääbunud nimi (isiku- või loomanimi) kõlaliselt lähedase olemasoleva nimega. 1977 liideti Punikverega Kantküla (1937). – PP
BHO: 472;  EAA.308.2.68, L 1; Eesti TK 50; EO: 302; KNAB; PA I: 114; PTK I: 188–189; Rev 1624/27 DL: 29

Rõka ‹`Rõkka› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Meeksi vallas (Kastre mõis), 1767 Rekka Jakkob (isikunimi), 1792 Rekka (küla, metsavaht), 1839 Röka (talud).  A3
● L. ja I. Rootsmäe andmeil 1920.–1930. a-tel moodustatud küla; Rõka talu ja metsavahikohaga liideti veel mõned talud ning Järvselja lõunapoolseim piirkond. 1923 Rõka küla puudub, 1925 Tartumaa koguteoses aga esineb. 1970. a-tel Rõkka-Maasikmäe küla, mis 1977 muudeti Rõka külaks. J. Simm toob paralleeliks TMr Rõka ja Plv Rõkka talunimed ja V. Palli analüüsi kohanimede Rõkassaar ja Rõkkasoo kohta. Pall arvab, et neis nimedes on algusosa olnud *rõkas : *rõkka, millele vastav sõna tänapäeva keeles puudub, kuid ta toob võrdluseks sõnad rõtketu (Kod) ~ rõketu (Kam) ’ropp, räpane’ ning lehmanime Rõka (Pil). Kuna tegemist on algselt isikunimega, võib see tähenduslikult sobida. – MJ
Rootsmäe 2016: 249; Simm 1973: 99–100, lisa 172; Tartumaa 1925: 476

Tõmmiku ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Karjaküla ~ Uus-Karjaküla ~ Uue-Karjaküla Kei – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas (Uue-Karjaküla mõis, Vana-Karjaküla mõis), 1689 Tömmiko Mick, Tömmiko Tenno, 1811 Tömmick Krüger Jurri (kõrtsipidaja Uue-Karjaküla mõisas).  C4
● Külanimena al 1977. Karjaküla mõisa poolitamise järel tekkis Uus- või Uue-Karjaküla (sks al 1860 Neu-Hohenhof) mõis ka põhja poole külla, mistõttu küla esines hiljem Uus- või Uue-Karjaküla nime all. Nüüdispiirides hõlmab Tõmmiku ka Karjaküla alevikust väljajäänud Vana-Karjaküla talusid. Praegune külanimi Tõmmiku on pandud kõrtsi ja talu järgi. Nime tänapäevakuju vasteks on lehmanimena esinenud Tõmmik, vrd tõmmik ’ruske lehm’ ja omadussõna tõmmu. Vrd Karjaküla1. – MK
EAA.1.2.940:855, L 841p; EAA.1864.2.VI-38:320, L 308; ENE-EE: IV, 332; KN; KNAB; VMS; Wd

Ulaskova ‹-`kovva ~ -sse› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), 1585 Влазова, u 1790 власкова шѣмякина, u 1866 Власкова, 1882 Уласково, 1896 Ulaskova, 1904 Ulaskova, Ула́сково, 1937 Ulaskuva.  C2
● XIX saj kuulus küla Koolina kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. 1977–1997 oli Tsirgu küla osa. Kohanimi pärineb isikunimest. Setomaal ja Vastseliinas on ulasõpäiv ’lehmade püha (ka naiste püha, baabapraasnik)’. Nimetus tuleb pühast Blasiusest, koduloomade patroonist; Venemaal on see день Власия (11., uue kalendri järgi 24. veebruar). L. Vaba märgib, et Setomaa slaavi algupära kohanimedes ilmnevad väga selgelt valgevene keelele iseloomulikud häälikujooned, nagu nime alguse вл- › ул- (Власкова › Уласково). Pihkvamaal on Ulaskovo (Уласково) küla ning mitu Vlaskovo (Власково) küla; Põhja-Venemaal on Vlaskova (Власкова) jõgi. Meremäel oli Ulaskuva puustus (1882 Уласково), Vilo vallas Ulasova ehk Täplonka küla (1882 Улазово). Ulaskova ida- ja kirdeosa on endine küla Väiko-Ulaskova (1970 Väike-Ulaskova), liidetud 1977. – AK
Academic; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XXI; Hurt 1904–1907: II, 296; Markus 1937; PGM 1785–1792; SeK: 175; Vaba 2014: 918; Vasilev 1882: 326; Vene TK 126

Võiküla [`või‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Muh – küla Saare maakonnas Muhu vallas (Kuivastu mõis), 1570 Woy Mart, 1592 Woya Matt, 1645 Woye, Woy.  B4
● L. Tiik on arvanud, et nime lähtekohaks on mehenimi, mille vanemaid kirjapanekuid on Weye. Või-nimede aluseks on peetud ka muistset eesti mehenime *Võidi, *Võide, *Võitto : *Võido. ¤ Võiküla – sellepärast kutsutse niimoodi, et seal ead karjamaad ja einamaad, lehmad annavad palju piima ja võid (1937). – MK
KM: ERA II 130, 192 (2) – 1937; PTK I: 281; Rehepapp; SK I: 500–501; SMF: 100