[KNR] Eesti kohanimeraamat

Ahja ‹-le›, kohalikus pruugis ka Ah´a Võn – alevik Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas, mõis, sks Aya, 1553 Agill, Ayell, 1556 Agill (mõis), 1582 Aya, 1584 Aya, Aia (mõis, küla), 1591 Folwark Ahia, 1627 Ayas, Aya kuella (mõis, küla), 1755 Achja m, 1782 Aya, ee Aia- ~ Ahja mois, 1796 Ayakülla.  B3
● Keskajal oli Tähtvere piiskopimõisale kuuluv külakond. XVI saj keskel on mainitud mõisana, kuid Liivi sõja ajal ilmselt mõis hääbus ning rajati uuesti Poola ajal. XVI saj lõpul kujundati Ahja suureks mõisaks, mis haaras peaaegu kogu Võnnu kihelkonna, v.a Kriimani ja Kastre mõisa alad, ning Põlva khk-st Kauksi piirkonna koos (Noorits-)Metskülaga. Mõisa esialgne asukoht oli Ahja Vanamõisa alal (veel 1630). Praegusse kohta toodi Rootsi ajal XVII saj. Ahja mõisat on veel suhteliselt hiljuti kutsutud Uueks mõisaks vastukaaluks Vanamõisale. Oma lõplikud piirid omandas mõis ilmselt alles pärast Põhjasõda. Mõisa all oli ka samanimeline küla. XVIII–XIX saj nimetati Ahja külaks osa praegusest Loko ja Kärsa külast, arvatavasti ka osa Mustakurmust. 1920. a-tel tekkis Ahja asundus, mis 1977 muudeti külaks. M. J. Eisen on mõisa nime tuletanud Ahja jõe nimest Ahijõgi, millest lühenemise tõttu sai Ahja, nagu *Hanijõest sai Anija ja *Suurjõest Surju. J. Simmu järgi ei kinnita kahjuks seda ükski teadaolev varasem kirjapanek, kuigi sõnatüvi leidub paljudes kohanimedes, sh Kagu-Eestis. Oletust toetab siiski väliskohakäänete kasutus nimes. On arvatud, et nimi viitab muistsele ohvripaigale, ahikotusele, mille tähendus olevat ahervare või ahjuvare. O. Loorits on näidanud, et ahikotuse ühendamine ahjuga on rahvaetümoloogiline, ta seob selle tegusõnaga ahtma. Kuna tegusõna on kaugemate sugulaskeelte vastete alusel tähendanud algselt panemist, ladumist, pistmist või toppimist, on esinenud ka nimisõna ahtmine ehk ahi, mis olevat tähendanud ohverdamistoimingut. P. Ariste ja Simmu järgi on Looritsa teooria nõrk koht selles, et lõunaeesti murdeis oleks loogilisem *Ati- nagu on ka ativõrk. Oletust, et soome veehaldja Ahti nimel on eesti keeles olnud vaste aht(i) ehk aht(u), mis on tähendanud arvatavasti mingit pistepaika, järsku sügavust või hauda vees ning võib seega olla ohverduskoht, peab Simm aga tõenäoliseks. E. Ernits läheb siit edasi ja etümologiseerib Ahja jõe nimeks *Ahδinjõki, mille ligikaudne ennistähendus võis olla ’ohvrijõgi’. Sellega nõustub omakorda J. Simm. M. Faster analüüsib lõunaeesti Ahi-/Ähi-tüvelisi kohanimesid, mis on algselt veekogu nimed, ja leiab, et nende juures kohtuvad põlised piirid, Ahja jõel ja Ahijärvel Ahja ja Kastre mõisa keskaegsed piirid. Ernits pakub 2015 aga ettevaatlikult sellistele nimedele lähtesõnaks läänemeresoome *akja, mis esineb liivi ja vepsa keeles ka tähenduses ’ots, äär, külg (ka kohal)’ ning saarte ja läänemurdes kujul ai ’seeliku või särgi äärepael’. – MJ
Ariste 1937: 34˗38; BHO: 37; ENE-EE: I, 86; Ernits 1975: 177; Ernits 2015: 704; Faster 2014: 37–38; Hagemeister 1836–1837: 38; Hupel 1774–1782: III, 257; KN; KNAB; PA I: 89, 136, 304; Rev 1624/27 DL: 50, 52; Rootsmäe 2016: 468–470; Simm 1971a: 178–179; Simm 1973: 20–23, lisa 5–7; Simm 1978: 149; Varep 1978: 61

Aksi, kohalikus pruugis `Aksi ~ `Aksi‿`saar ‹-de› ~ `Äksi‿`saar, kirjakeeles varem ka Äksi ~ Väike-Prangli Jõe – saar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1623 kleyn Wrangher (Blaeuw), 1689 Lilla Wrangön eller Hachesahr, 1798 Aakse Saar, 1923 Väike-Prangli, Äksi saar; rts Lilla Vrangelsholm, sks Klein-Wrangelsholm.  A2
● Aksi nime on varem kasutatud liitnimena järelosaga -saar, nt Wiedemannil Haksi-saar´, Haakse-saar´, Haaksi-saar´, veel 1902 on Aksisaar. Saar asustati esmaselt XVIII saj algul, püsivalt sama sajandi lõpul ja on alati olnud seotud Prangliga. Elanikke on ekslikult peetud rootslasteks veel XX saj, ilmselt rootsipäraste perekonnanimede tõttu, mis on aga antud Haljava mõisa rootslasest valitseja poolt. Suurem osa saare elanikest olid Aksbergid (koh Akspärk), kuid mitte rootslased. Al 1953 asustuseta, kui Nõukogude piirivalve elanikud saarest ümber asustas. Aksi nimele annab P. Wieselgren kaks võimalikku etümoloogiat: haaksi (vrd sm haaksi ’laev’) või haks ’valge räim’. Väike-Prangli on tõlge rootsi ja saksa nimest. Kui nimes on ä algne, mida ei kinnita aga varasemad ha-lised kirjapanekud, siis leidub paralleele Eesti teistes kohanimedes. Vrd Äksi2, Äksi3. – MJ
BHO: 690; EE: I, 210, T, 27; Eesti väikesaared 2009: 36–41, 48; ENE-EE: XII, 14; Gustavson, Malmsaar, Talström 1979: 44, 48; Landrolle 1902: 4–5; Mellin; Varep 1970a: 346–349; Viik 2011: 8; Vilberg 1919: 2; Wd; Wieselgren 1951: 222–223; Õun 2008: 6

Kadaja ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Rasina mõis), 1715 Kaddajalt (alaltütlev), 1729, 1796 Kaddaja, 1839 Kadaia, 1923 Kadaja.  C3
● Nimes peitub sõna katai : kadaja, mida J. Simm peab lisanimeks. Külas on 1811 elanud Kaddaja Jakobi Jaan ja Kaddaja Jaani Mick. Tartumaa koguteos 1925 annab küla paralleelnimeks Aarniku, kuid Simm neid nimesid ei ühenda. Aarniku on olnud veskikoht (1744 Aricka), 1731 küla (Harika), mis L. ja I. Rootsmäe järgi on uuemal ajal ühendatud Kadaja külaga (algselt Põlva khk-s). Nime esmamaining on a-st 1714 (arikilt, harikolt, alaltütlevas). Simm võrdleb nime Soome kohanimega Aarnikka, mida V. Nissilä on sidunud saksa perekonnanimega Arnecke, Arnke. Simm jääb samale seisukohale Aarniku nime seletamisel, kuigi mõned varasemad kirjapanekud seda otseselt ei kinnita. Kadajaga liideti 1977 Laane ja Rae (ka Kriimani-Rae) küla. Laane (varem ka Piirilaane, koh Laanõ) on Rootsmäede andmeil rajatud XIX saj III veerandil, varem laiunud küla asemel lai laas. Rae küla kohalgi olnud mets, mille mõisnik lasknud u 1860 maha lõigata. Nii tekkinud raiesmik (Kriimani rae), mille kohale rajatud Kriimani-Raeküla. – MJ
Mellin; Rootsmäe 2016: 90–91, 628, 638; Rücker; Simm 1973: 19, 35, lisa 3, 36; Simm 1975a: 180; Simm 1977: 111; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Kaelase ‹-sse ~ -le› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas, mõis, sks Kailes, 1543 Caiselas (küla), 1575 Kayhelas, Kailes, 1561 Kayselitz, 1601 Kaysell, 1797 Kailes.  C3
● Mõis on rajatud XVII saj I poolel, eraldati Koongast. Selle kõrval säilis ka küla. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Kaelase asundus, mis 1939. a paiku nimetati Aasa külaks. Praegune Kaelase küla vastab vanale külale, kuigi 1970. a-tel kuni 1977 oli kirjas asundusena. Kirjapanekute põhjal on Kaelase nimi lähtunud taimenimetusest kaisel : kaisla või isikunimest, vrd ürikunimi Cayse + -la. M. Joalaid on nime tänapäevakuju võrrelnud vepsa sõnaga kagлaz ’maakitsus kahe soo või metsasalu vahel’. Nime varasemad kirjapanekud siiski seda ei kinnita. – MK
Beiträge 1874: 394, 395; BHO: 166; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Joalaid 2002: 32; Mellin; Stackelberg 1928: 142

Makita ‹-le› Ote – küla Valga maakonnas Palupera vallas (Hellenurme mõis), 1582 Makitakul, 1628 Mackitta, 1749–1762 Makita Dorf, Makkitakülla, Makkita, 1869 Mäkkita.  A1
● Põlisküla, mis XVIII saj lõpul kuulus Hellenurme mõisa, XIX saj Neeruti mõisa ja sama sajandi lõpul Päidla mõisa alla. A-tel 1977–2007 oli Lutike koosseisus, seejärel taastati omaette külana. Nimest on olemas rööpvariant Mäkita, mis viitaks mägedele, kuid see on ilmselt rahvalik ümbertõlgendus. Mõni Maki-alguline kohanimi leidub Eestis veel, nt Hanila khk-s Makimägi ja Laiuse khk-s Maki talu. Viimase nimi pärineb võib-olla isikunimest Makar. Kui Makita nime puhul lähtuda samast isikunimest, võiks liide -ta pärineda sõnast tare või tagune, ent seda arvamust ei kinnita miski. Nimi on püsinud muutumatuna sajandeid ja selle algupära jääb ebaselgeks. – MF
BHO: 334–335; EAA.1260.1.9:236, 280, 281, L 237p, 281, 281p; EVK; KNAB; PA I: 75; PTK I: 134

Mäepea [`mäe‿`pea] ‹-le›, kohalikus pruugis `Mää‿`pia Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), 1517 Mehenphe, 1586 Mehempe, 1637 Meepeel (alalütlev).  C3
● Mäepea on liitnimi: mäe + pää (pea). L. Kettuneni järgi peaks kohalik hääldus olema Mäebe, seega on -pää lühenenud kujuks -be või -pe, kuid kohanimekartoteegi andmed seda ei kinnita. Mäepea küla külge arvatakse ka Kurblu (1693 Kurcküll) Allika (Pirssallika) külast tuleva oja suubumiskoha lähedal. Vrd Kiiu. – MJ
Bfl: I, 849;  EAA.1.2.C-I-4; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 28; EO: 6; KN; Rev 1586: 96; Tarvel 1983: 83–84; Vilbaste 1956: 154–155

Neemisküla [neemis‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Tamme mõis), 1582 Miemieszkula, 1627 Nimmist Kuella, 1638 Mehemestkyllo, 1839 Nemiskülla.  C2
● Küla on XX saj laienenud naaberkülade arvel. E. Jaanuse järgi võib kohanimi olla tuletatud mehenimest Meeme või Meemo ning neem-tüveliseks muutunud alles XVIII–XIX saj vahetusel. Viimast oletust ei kinnita revisjoniandmed. Vanade kirjapanekute sõnaalguline m on tõenäoliselt märgitud sõnasisese m-i mõjul. Lähtuda võiks pigem oletatavast sõnast *neemised : *neemiste ’neeme inimesed’. See ei tarvitse seostuda veekoguga, sest küla paikneb eemal, vaid Sangla sooga, mille serval küla asetseb (vrd soo neemekoht). Neemiskülaga liideti 1977 Kirikuküla (ehk Kiriku asundus, Rannu kirikumõisa maal asunud talud, seal on Rannu Püha Martini kirik), osa ↑Sangla külast ning Savikülast. – EE
BHO: 379; Jaanus 1974: 2; Kirt 1988: 225; PA I: 66; Rev 1624/27 DL: 147; Rev 1638 I: 105; Rücker; Wd

Rahuste ‹-le›, kohalikus pruugis ajalooliselt Rahudiste Jäm – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Salme vallas (Tiinuse mõis, Torgu mõis), 1645 Raudusse, Raudiß, 1744 Rahodis, Raodiste.  B2
● Tänapäeva nimekujule vastaks sõna rahu ’kaljune või kivine madalik’, millele liituks -ste, kuid nime varasemad üleskirjutused päriselt seda ei kinnita. Võimalik, et lähtekohaks oli oletatav omadussõna *rahudene : *rahudese. Rahuste küla jagati vastavalt mõisakuuluvusele kaheks: Tiinuse-Rahuste ehk Püskuküla (põhjapoolne osa) ja Torgu-Rahuste ehk Suurküla (talud edela ja kagu pool). Viimane jagunes kaheks: Pärtliots (edelas) ja Tiltsiots (kagus). – MK
KN; Rehepapp; SK I: 324

Rohusi2 Kuu – saar Harju maakonnas Jõelähtme vallas, 1798 Rohosaar, 1805 Rohhose Jaan, 1814 Rohhosesaar.  B2
● Saar Kolga lahes, Umblu saarest põhja pool. Mellini järgi on saare nimi Rohusaar, kuid teised samaaegsed kirjapanekud seda ei kinnita. Sõnaga rohi : rohu nimes siiski tegemist on. Nimi võis olla liitega, sõnast rohune (saar). – MJ
Alasti maailm 2002: 73, 91; EO: 338; Mellin

Sakla2 [`sakla] ‹`Sakla ~ -sse ~ -le› Vll – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Valjala vallas, mõis, 1400 Sackele, 1453 Sackel, 1645 Sackull, 1679 Sackilast (seestütlev).  A4
● Sakla mõis eraldati Karjast, Koiklast, Löönest ja Räpsust ajavahemikus 1750–1756. Sakla küla asus mõisast läänes. Mõisamaale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1939. a paiku liideti naaberküladega, praegu jääb see Kallemäe piiresse. Sakla vana küla, mis on ka praegu selle nime all, oli XIX saj II poolel mõisast lahus ja kuulus Uuelõve mõisa piirkonda. L. Tiik on nime seostanud Sakalaga, mida on tuletatud ka otse sõnast sakk : saka, sakas ’väljajuuritud känd koos kooretüügastega’ ja seostatud viljelusmaaga. Mõis on kandnud nii Sakla kui ka Lehtmetsa nime. M. J. Eiseni arvates sai mõis nime mõisnikuperekonnalt Sack ehk Sacken ja Lehtmetsa oli varasem nimi. Allikad viimast ei kinnita, Sackla- oder Lehtmetsa mois esineb alles 1782. Vrd Sakla1, Sakala. – MK
Alvre 1985: 98; BHO: 528; EM: 125; EMSK; Saaremaa 2007: 118; SK I: 364

Saru ‹`Sarru ~ -le› Har – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas, mõis, sks Saara, 1386 Sarrega, Sarrego (vakus, küla), 1419 Sargo (vakus), 1443 Tzergo (vakus), 1449 Tzargo (vakus), 1529 Sarck (mõis), 1542 Sarge (mõis), 1627 Sara Moysa, 1638 Sarwehoff (mõis), 1684 Sarwe kylla, Sarwe hoff, 1744 Saru (mõis), Sarukülsche Krug (kõrts), Sarrokull ~ Sarrakull, Sarro, Sahruküll (küla), 1782 Sahren, Saru, 1798 Saro (karjamõis), 1839 Sara (mõis), Saaruweski.  A4
● Saru on tänapäeval Eesti pikim ridaküla. Sellise asustuspildi on tinginud maastik: kõikide põlistalude krundid küünivad pikkade ribadena jõest metsani. Krunte läbib Võru–Valga maantee, mille ääres paiknevad reana majapidamised. Saru mõis ja küla on pikka aega eksisteerinud kõrvuti. Saru mõisa maale 1920. a-tel rajatud asundus (Sarumõisa) liideti 1977 Hürova külaga. Külanime päritolu kohta arvatakse harilikult, et nimi tuleb sõnast sarv (sarv : saru, nagu järv : järu). Varaseimad kirjapanekud enne XVII saj seda arvamust siiski ei kinnita, samuti puudub hea motivatsioon vana küla nii nimetada. Külanime lähteks pole ka ilmselt isiku- ega talunimi, vaid selleks võib olla kadunud sõna *saarg(u) : *saaru (nagu veerg : veeru) › Saru, mille tähendus võiks olla sama mis soome murrete, vepsa ja lüüdi sõnal sar(a) ‹ *sa(a)ra ’oja, jõeharu’. Sõna esineb tihti liigisõnana vepsa jõenimedes. Siinsel juhul on sõna võinud tähistada peajõge Mustjõge kui üht Koiva haru (vrd 1627 jõenimi Scharra) või siis ühte lõiku jõel, kuhu suubub mitu harujõge. Saru on olnud selle jõe äärne vana tuumikküla. Saru asendit vaadates sobib selline seletus hästi, sest siin voolab Mustjõkke mitu harujõge: Uskuna oja, Vaidva jõgi ja Peetri jõgi. Suur küla koosneb eri osadest, millest mõni on olnud varem omaette küla. Andrusõl (küla kuni 1977) paiknesid Saru vallamaja, kool ja raamatukogu, nimi pärineb isikunimelähtesest talunimest. Saru põhiosas paiknevad põlistalud, seda on mõnikord varem jagatud Mäeküläks ja Alaküläks, ent nende piirid ja paiknemine on ebaselged. Läänepoolset osa tuntakse Konnuvere nime all. Veel edasi lääne poole on Lauavabriku, endise Saru raudteejaama (1896–1970) juurde moodustunud tööstusküla (kuni 1977 Saru asund), nimetatud Saru lauatehase või lauavabriku järgi. – MF
 EAA.308.2.167, L 1;  EAA.308.2.170, L 1;  EAA.308.2.172, L 1; EAA.567.3.168:7, 9, 12, 20, 28, L 6, 6p, 9p, 17p, 26p; EAA.1865.2.1/4:13, L 13; EAA.1295.1.756:142, L 132; ENE: VII, 94; Faster 2013b: 48–51; Hupel 1774–1782: III, 294; LGU: I, 119, 208, 312, 338; LGU: II, 485, 890; Mellin; Mullonen 1988: 28; Rev 1624/27 DL: 87, 99; Rev 1638 I: 216; Rücker

Tõnuvere ‹-sse› VMr – paik (küla) Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Porkuni mõis), 1241 Tonnæwæræ, 1583 Tennefer, 1586 Tennofer, 1796 Tön̄afer.  A1
● Liideti 1977 Nurmetu külaga. Tegemist on vere-lõpulise nimega, mille ees on tavaliselt isikunimi. Algselt pole see olnud Tõnu, kristliku Antoniuse mugandus, sest -vere ees on olnud muu täishäälik, ilmselt e, hiljem ka a. P. Johansen arvab küsimärgiga, et see on muinaseesti isikunimi Tõnn, sm Tontonen, L. Kettunen pakub *Tõnho(i), mille soome paralleelid on Tenho kohanimedes, nt Tenhovaara, ja perekonnanimi Tenhunen. Mõlemad etümoloogiad viitavad siiski täishäälikule o (u) nime lõpus, mida varasemad kirjapanekud ei kinnita. ¤ Nime kohta on rahva hulgas kaks seletust: 1) sõja ajal saanud kõik surma, jäänud ainult üks Tõnu-nimeline ellu, 2) olevat tapetud kunagi Tõnu-nimeline mees. (1928) – MJ
BHO: 589; EO: 162, 282; Joh LCD: 286, 624, 818–819; KN: 1928; LCD: 52v; Mellin; Rev 1586: 42; Saks 1974: 110

Uniküla3 [uni‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Uni‿külä San – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Õru vallas, mõis, sks Unniküll, 1582 Onnikull, 1638 Vnikyll, 1663 Unniküll, 1721 Unnikülla.  B3
● 1582 on küla olnud Laatre mõisa all ja kuulunud Kärkna kloostrile. 1720.–1740. a-tel on Uniküla kuulunud Rannu khk Tamme mõisale. XVIII saj lõpus, kuid võib-olla ka korra varem, XVII saj lõpus, on see olnud Tõlliste mõisa osa. 1829 eraldati sellest iseseisvaks mõisaks. Mõisa kõrval oli samanimeline küla. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti pärast 1930. a-id külaga. On arvatud, et nime algusosa Uni võiks viidata muistsele isikunimele Unie (‹ *Un(i)a) või Unne. Edela-Soome Uni-alguliste kohanimede kohta on arvatud, et need on olnud tähendusega paigad ehk matmispaigad. Samuti on arvatud, et sellenimelised kohad võivad tähistada mingit väga vana piiri. Arheoloogid seda väidet Eesti materjali põhjal siiski ei kinnita. Unikülaga on 1977 liidetud Kingu küla (1970). – MF
BHO: 621; Pitkänen 2003; PA I: 73; Rev 1638 I: 14; RGADA.274.1.172:331, L 334p; RGADA.274.1.212/5:9, L 407p; SK I: 463; SPK: 478; Stoebke 1964: 72

Valgu-Vanamõisa [`valgu-vana‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› Mär – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Valgu mõis), 1591 Wanamoise (küla), 1726 Wannamois, 1798 Wan̄amois, kuni 2017 Vanamõisa.  C1
● 1977–1997 oli Valgu osa. Hargtäiend Valgu- lisati nimesse 2017, kui samasse valda sattus ↑Vigala-Vanamõisa küla. Vanamõisa nimi näitab, et kunagi on seal olnud mõis. Rahvapärimuse kohaselt oligi pärastise Valgu mõisa algne asukoht Vanamõisa külas. Valgu-Vanamõisa loodeosas on endine Kinnita karjamõis (1529 Kinnethe küla), mis oli Kasti mõisa järgi. – MK
EAN; EVK; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 56; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:228, L 48

Äherdi ‹-sse› Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas (Seli mõis), 1456 Erute, 1523 Ervete, XVII saj II poolel Ehert, 1725 Ewerde, 1798 Ehhärdi.  A3
● 1977–1997 oli Koigi küla osa. Nimi näib hilisemate kirjapanekute põhjal tulenevat isikunimest Ewert, ent varasemad nimekujud seda ei kinnita. Koigi ja Äherdi külade piirile põhjaosas jääb Seli-Metsküla, mis liideti 1977; nimi on tuntud XIX saj lõpust. – PP
Bfl: I, 230, 898;  EAA.1.2.C-IV-96; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 292