[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kellamäe1 [kella‿`mäe] ‹-le› Koe – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, kuni 2017 Rakke vallas (Ao mõis), 1811 Källema Maddis (vabadik), 1816 Kella mae Maddis (vabadik), 1866 Келаме.  C4
● Küla rajati XIX saj keskpaiku. 1977–1997 kuulus Ao küla alla. Nimi esineb esmakordselt vabadiku nimena, kuid nähtavasti kutsuti teda juba varem olnud mäenime järgi. Kell on vana isikunimi, kuid mäenimena tundub motiveeritum seos üldsõnaga kell. ¤ Nimi antud selle järgi, et ennemalt seal karjatatud mõisakarja. Kuna kõigil loomadel olid kaelas kellad, siis olid kõik kohad kella tilisemist täis olnud. Teise jutu järgi sai nime sellest, et mõisa kellassepp elas kõige kõrgema mäe otsas. (1961) – FP
 EAA.298.2.71, L 4; EAA.1864.2.VI-62:132, L 130; EAA.1864.2.VII-130:278, L 282p; KN: 1961; KNAB

Kellamäe2 [kella‿`mäe] ‹-le› Kaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Kellamäggi, 1731 Kellameggi.  A4
● Kellamäe mõis asutati XVII saj IV veerandil Kuressaare lähedale maale, mis saadi vahetuseks Kärla juures loovutatud Köllo karjamõisale. Mõis ja samanimeline küla paiknevad teineteisest lahus enam kui 6 km vahega, mõis ja küla moodustasid lahustükid. Praegusele Kellamäe külale vastab algne küla, mis on mõisast põhjas, XIX saj ja 1977–1997 oli see Irase osa. Küla on nime saanud mõisakuuluvuse järgi. Kellamäe mõisa kohale Kuressaare lähedal rajati 1920. a-tel asundusküla, mis sai nimeks ↑Laheküla. 1977 liideti Laheküla ja Unimäe kokku, andes neile nimeks Kellamäe; 1997 eelmised nimed taastati. Kolmas koht, mis Kellamäe nime on kandnud, on mõisaga piirnev Kuressaare linnajagu. Kui algne mõisanimi oli seotud Köllo nimega, siis hilisem Kellamäe võib olla rahvaetümoloogiline moodustis, mis sisaldab varasemat nime, kuid võib olla tekkinud ka liitsõnast kellamägi, vrd Kellamägi Kihelkonnal. L. Kettunen peab nime algusosa lähtekohaks sõna kell. – MK
BHO: 212;  EAA.2072.3.163, L 1; EM: 121; EO: 119; KNAB; SK I: 94