[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kildu ‹-le› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Vastemõisa mõis), 1586 Kilda Ancz bobol (vabadik), 1683 Kildo Hanß (hajatalu Vastemõisas), 1923 Kildu (veski).  B1
● Hajatalust ja veskist alguse saanud küla nime lähtekohaks on Viljandimaal esinenud mehenimi Kild, vrd XVIII saj-st Loodi mõisas toapoiss Kild. Lisanimena esineb 1587 ka Olustveres (Kildo Janus nowo, arvatavasti hilisem Killu talu). Ametlikuks külanimeks sai siinne Kildu 1977, kui liideti Ketu ja ↑Lituvere küla. Nimele häälikuliselt lähedased sõnad on kild : killu, kild : killa ja kilt : kilda. Ketu kujunes külaks hiljemalt XVIII saj (1724 hajatalud Ketto Peet ja Ketto Mart, 1797 Ketto, u 1866 Кетто), 1638 oli Taevere mõisas Sarwa külas talupoeg Ketto Sim, 1816 on Taevere mõisa all mainitud neli Ketu (Ketto) lisanimega talupoega. Vrd Kildemaa. – MK
EAA.567.3.99:14, L 14; EAA.1865.3.209/4:5, L 9; EAN; KNAB; Mellin; PA IV: 197, 235; Rev 1638 II: 103; RGADA.274.1.182/1:15, L 8p; Vene TK 126; ÜAN

Tolli ‹-le› Kul, Mär – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Pargenthal, 1732 Tolli m, 1798 Tolli M. (mõis).  A1
● Mõisa kohta on teateid a-st 1531. Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel Tolli asundus, mis 1977 liideti Tolli külaga; Tolli mõisasüda on tänapäeval Urevere piires. Küla on saanud nime mõisalt, mille eestikeelne nimi on tulenenud omanikuperekonnalt Toll, kelle valduses oli mõis XVII saj. Tolli mõisa asemel olnud küla algne eestikeelne nimi on säilinud mõisa saksakeelses nimes Pargenthal (1456 küla Parientall, 1531 mõis Parital) ja sisaldab sõnu parg ’kõrkjatega segi kasvanud rohi’ või pari ’padrik, võsane soomets, raba ja suurt metsa ühendav siirdesoo ala’. Tolli mõis jäi Kullamaa khk poolele, selle juurde kuuluvad külad olid Märjamaa khk-s. Tolli vana küla nimi on olnud Übina (1456 Ubbenal, 1536 Ubynel, 1726 Ublina, 1782 Ibbina). Osa Tolli külast (Ketu, XVI saj I poolel Kette Caupi, 1591 Ketto), mis oli halduspiiriga eraldatud, liideti 1977 Ureverega. Tolliga on 1977 liidetud ↑Kuuda. Vrd Parila, Urevere. – MK
Bfl: I, 229, 1080; BHO: 431; EAA.1864.2.IV-8:286, L 280p; EM: 84; EVK; Ligi 1961: 366; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 85; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:265; SK I: 280; Stackelberg 1928: 185; Thor-Helle 1732: 318

Urevere ‹-`verre ~ -sse› Kul – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Teenuse mõis), 1456 Urever, 1798 Urrewer.  A1
● Küla asub Urevere oja kaldal; vere-lõpulise nime algusosa lähteks on lõunaeestiline urg : ura ’jõgi, org’, lühenenud võib-olla e-mitmuslikust vormist. L. Kettunen on nimega võrrelnud tegusõna urelema ’pomisema, nurisema’ ja oletanud varasemat vormi *Uruvere, mille algusosa vasteks oleks urg : uru ’auk, süvend’. Arvatavasti on Ureveres asunud veski, möldrit on mainitud XVI saj algupoolel (Kette Caupi molitor de Urga). Ureverega on 1977 liidetud osa ↑Tolli külast, täpsemalt Ketu (Mär, nimetatud endise karjamõisa järgi). – MK
Bfl: I, 229; BHO: 623; EO: 316; MS; SK II: 77–78; Stackelberg 1928: 185