[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kaika [`kaika] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Krl – küla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1688 Kacke Andres, Tohmas, 1782 Kaugsa Peter, 1795 Kaika Peter, u 1900 Кайка (kirik).  A2
● Kaika talu nimi kujunes külanimeks pärast seda, kui siia 1902 ehitati õigeusu kirik ja rajati õigeusu kihelkonnakool. Algselt oli tegemist hajataluga, XIX saj kahe taluga. XVII saj I poolest on jälgitav naabertalu Püssä. Samal ajal on *Vihuste (Wihustwaldakyllo) poolel olnud Mändiku. Kaika talu nende vahel on olemas 1685. a revisjonis ja kaardil. 1782. a hingeloendis on Kaika nime (juhuslikult?) samastatud sama mõisa Kauksi lisanime ja kohanimega. Kauksi nimi on Vana-Antsla lõunaosas vanem, vrd juba 1592. a mainitud Peter Caxi. Kaika nime päritolu ei ole selge. Vrd kaigas : kaika. Soome perekonnanime Kaikkonen on seostatud muinasgermaani isikunimega Kaike, Gaiko. Kaikaga on 1977 liidetud Härmä küla (1970 Härma). Vrd Kaigutsi, Kauksi2. – ES
EAA.1865.2.130/1:50, L 50; EAA.1865.2.130/10:46, L 45p;  EAA.308.2.88, L 1; PA II: 446; Rev 1624/27 DL: 106; Rev 1638 I: 42; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:556, L 562p; Sukunimet 1992: 160; Vene TK 42

Kaku1 ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas (Pindi mõis), 1684 Kako, 1688 Kacko Hindt, 1765 Kakko, 1847 Dorf Kakko.  A1
● Kaku oli 1977–1997 Nõnova küla osa. Pindi mõisa piirinurgas paiknenud hajatalust kujunes küla hiljemalt XIX saj alguses. Kaku on olnud levinud talupoja lisanimi, mis on andnud talunimesid mitmel pool Võrumaal ja mujal Eestis. Vana lisanimi võib olla saadud sõnast kakk : kaku ’öökull’, kuid tegemist võib olla ka keskaegse eesnime või muinasaegse isikunimega, vrd 1419 Kake Teyvassone. D.-E. Stoebke on eesnimesid Kage ~ Kake ~ Kaky ~ Kaggi pidanud oletamisi germaanipärasteks. Samast ajajärgust, XV–XVI saj-st, pärineb lisanimesid, mis seostuvad paremini sõnaga kakk (1529 Marten Kack, 1549 Peter Kack). – ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:290, L 284p;  EAA.3724.4.1910, L 3; Roslavlev 1976: 19; Stoebke 1964: 34, 154

Kaku2 ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Vana-Nursi mõis), 1909 Kakko (veski).  C2
● Vana-Nursi mõisas on olnud põline Kaku talu, hiljem küla, mis asus praeguse Nooska küla maa-alal Jugust loodes (1638 Kack Jaen, 1926 Kako). Praegune Kaku küla on tekkinud Kaku veski ümber, mis on varasemates kirjapanekutes kandnud *Kivi nime (1805 Kiwi Rein, 1826 Kiwwe, 1839 Kiwi) ja alles 1909 on mainitud mõisa Kaku (Kakko) veskit. Veski nimi pärineb arvatavast seosest põlise Kaku küla mõne taluperega. Kaku esines külana nimekirjas 1945, hiljem aga liideti Nursi külaga, uuesti moodustati 1997. – ES
BAL: 697; EAA.567.2.795:4, L 3p; EAA.1865.2.83/14:18, L 19p; Rev 1638 I: 200; Rücker; Võrumaa 1926: 262

Kata [kata] ‹-le› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Tuhala mõis), 1241 Katal, 1413 Kattel (küla, mõisaase), 1726 Kattas (küla), Kattaweski Tönno (talupoeg), 1782 Katta Külla, 1796 Katta (küla, veski).  B2
● Põlisküla, mille maadel on Tuhala jõe valgalal Tuhala karstiala (teise nimega Kata karstiala), kus huviväärne on suurvee ajal üle ajav Nõiakaev. 1413 mainitud mõisaase on XVI saj-ks kadunud. 1447 on mainitud veskit (tänapäeval Kataveski talu). Nime lähtekoht ei ole selge, oletusena võib välja pakkuda lähtumise isikunimest (nii oletab ka L. Kettunen), vrd nt Catu. 1977 liideti Kataga osa ↑Võivere külast, samuti Kabeliküla. 1770. a-tel lasi Tuhala mõisa omanik krahv Karl Mellin Kata lähistele kabeli ehitada (1796 Karls Kapelle, mille kõrval on ka kõrts). Kabeli kõrtsi ja kabeli enda järgi hakati ümbritsevat asulat hüüdma Kabelikülaks. – TL
Bfl: I, 112; EAA.1864.2.IV-1:531, L 510p; ENE-EE: IV, 386; EO: 75; EVK; Joh LCD: 414–415; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 309; Stoebke 1964: 35

Raka1 ‹-le› Amb – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Ambla vallas, mõis, sks Rakkamois, 1447 Racke (mõis), 1637 Rackmois (küla), 1712 Rackamoisa (mõis).  A2
● Raka mõis asutati enne 1447, võimalik, et samanimelise küla asemele. XVI saj II poolel mõis hävis ning mõnda aega oli seal Käravete mõisale kuuluv küla. Hiljemalt 1680. a-teks küla taas mõisastati. Mõisale kuuluvat Näo küla (1614 Mäho, 1782 Neokull) hakati XIX–XX saj vahetuse paiku kutsuma Raka või Rakamõisa külaks. Mõisa maadele 1920. a-tel tekkinud Raka asundus liideti 1977 külaga. Nime tähendus on ebaselge. Võimalik, et see seostub sõnaga rake : rakke ’kaevu vooderdus’, nime varasemad kirjapanekud on XVII saj alguseni kõik e-lõpulised. Nimi võib tulla ka isikunimest, mille näidetena L. Kettunen toob *Rakka, *Rakkei. Näo nimi tuleb nähtavasti sõnast mägi, n-alguliseks muutus nimi alles XVIII saj keskpaiku. Ambla meiereist loodes asus Preedikküla (1782 Predrik), mis külanimena kadus 1920. a-te alguseks, hiljem liideti talud Raka külaga. Ambla aleviku idaosa Raka mõisa talusid loeti XX saj keskpaiku Raka küla osaks Kirikuküla nime all. 1977 liideti Rakaga Saunaküla (endine moonakaküla Rakast lõunas, nimestikes pärast Teist maailmasõda) ja ↑Prümli asunduse põhiosa (väike osa, sh mõisasüda läks Jõgisoo alla). Vrd Näo, Raka2, Suure-Rakke1. – FP
Bfl: I, 191; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 192/3;  EAA.3724.4.472, L 1; EAA.3.1.448:170, L 119; EAA.1864.2.IV-6:349–350, L 343–343p; EO: 280; EVK; KNAB; Ungern-Sternberg 1912a: 63

Raka2 ‹-le› Rap – küla Rapla maakonnas Rapla vallas (Kodila mõis), 1241 Rakal (küla), 1725 Racka.  C3
● L. Kettunen näeb nimel seost muistse isikunimega *Rakka, *Rakkoi. Sama osist on näha Rakvere nimes (mh vana küla, praegune talu Raikküla mõisas, ↑Lipametsa). Küla põhjaosas paikneb Kodila-Uusküla, mis liideti 1977; seda on nimetatud ka Kasepere külaks varasema Kelba mõisa karjamõisa (1586 Kassefer) järgi. Vrd Raka1. – PP
EO: 279–280; Joh LCD: 563; LCD: 42r; Mellin; Rev 1586: 107; Rev 1725/26 Ha: 266

Saka ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas, mõis, sks Sackhof, ? 1241 Satzæ (küla), 1523 Szacke, 1583 Grodt-Sacke, 1732 Sakka (mõis), 1796 Sackhof (mõis), Gr. Sack (küla).  A2
● XIII saj kirjapanekut on varem samastatud ka kohanimega Satsu (T. Teivaala, M. J. Eisen). P. Johansen on selle ühendanud Sakaga, ehkki mainib isegi, et niisugune k ja ts-i vaheldus ei tule mujal esile kui nimede Aa (Hazæ), Atsalama (Akimal) ja Saka (Satzæ) puhul. Hiljem on nähtust püütud seletada omapärase häälikumuutusega Alutaguse murdes (U. Sutrop) või vadja mõjuga, kus eesvokaalile eelnev k muutus tš-ks (L. Kettunen, A. Künnap). 1587 oli Saka küla jagunenud kahte ossa, millest annavad tunnistust nimed Suur-Saka ja Peen-Saka ehk Taga-Saka. Suur-Saka kõrvale rajati XVII saj keskel mõis, Peen-Saka arvati Ontika alla ja sai nimeks Ontika-Saka (liideti 1977 ↑Ontikaga). Saka mõisa ümber 1920. a-tel rajatud asundus liideti 1977 Saka külaga. Nime alusena on Johansen oletanud muistset eesti isikunime. Kettunen, kes on isikunime samuti võimalikuks pidanud, on toonud vasteks ka sakk : saku ’salk, tuust’ ja võrrelnud nime Sakalaga. Sakaga on 1977 liidetud Kolga-Saka (1922) ehk Kolga vabatküla (1920) ehk Kolkküla ja ↑Suttermu küla. Vrd Sakala, Sakla, Saku. – MK
Eisen 1920: 86; EO: 69, 90; Joh LCD: 593–594; KNAB; Künnap 2002: 97–98; Mellin; Sutrop 1999: 646; Teivaala 1907: 17, 24