[KNR] Eesti kohanimeraamat

Abja ‹`Apja ~ -sse› Hls – paik Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas, mõis, sks Abia, 1504 Abie (küla), 1551 wacke thor Abbingen (vakus), 1601 Abienn (mõis), 1638 Abiakh, Abbia (mõis ja küla).  C1
● Paikkond haarab Abja-Paluoja linna ja selle lähiümbrust koos Abja mõisaga. Mõisa kohta on teateid alates Poola ajast, võib-olla aga on nimega samastatav ka 1457. a kirjapanek Abbalis et Meitzekull (mõis Viljandimaal). Mõisa maale tekkis 1920. a-tel Abja asundus. 1939. a paiku nimetati Abja asundus Põlde külaks ning Abja küla sellest lõunas Abjaku külaks. Nime tänapäevakujule vastaks sõna abjas : abja, mis tähendab eeskätt merelahte, aga ka siia maastikku sobilikku ojakääru. Abja nime puhul on L. Kettunen oletamisi moodustanud algvormi *Abija = abik : abiku ’abimees, abiline’, mis oleks seoses tegusõnaga aitama (sm auttaa, avittaa). Seletuse puuduseks on see, et eesti keelest ei ole teada Kettuneni poolt konstrueeritud sõna, ja sõna abi üldjuhul eesti kohanimedes ei esine. See häälikukombinatsioon on tänapäeva kohanimedes küll olemas, aga ta on muud algupära. ¤ Rahvapärimus seob nime sõnaga abi: Abja olevat algselt Vanamõisa abimõis. Vrd Abissaare, Abjaku. – MK
BHO: 2; ENE-EE: I, 44; EO: 49; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KN; LGU: I, 378, II, 37; Rev 1601: 152; Rev 1638 II: 57; Wd

Kasakova ‹-`kovva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kasakuva ‹-`kuvva› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1686 Казакова, u 1866 Козакова, 1872 Козаково, 1882 Казаково, Зайцево (puustus), Красиково (küla), 1904 Kossikova, Koskova, Красико́во, u 1920 Kosakova, 1923 Kasakova (talu).  C2
● XIX saj küla ja puustus Ulanuva (Уланово) kogukonnas ja Saalessa (Залесье) koguduses; XX saj algul ka taluna. Arvatavasti 1930. a-tel ühendati Tobrova külaga, omaette küla uuesti al 1997. Perekonnanimi Kozakov (Козаков) ei pea alati viitama kasakale, sõnatüve tähenduseks on ka ’eraklik inimene; (aastaks palgatav) sulane’. Sõna козак ~ казак on laenatud tatari keelest (algselt tähenduses ’vaba inimene’) ning seda kohtab lisanimena Venemaal juba XV saj. Sõna on laenatud Lõuna-Eesti murretesse (kasak ’vallakorrapidaja; kasakas’). Kohanimi Kazakovo (Казаково) on levinud nii Pihkvamaal, Ingerimaal kui ka Udmurtias (seal küll Kazakgurt). Lämmijärve-taguses Kasakova külas (vn Казаковец) Haniva (Пнёво) poolsaarel elasid varem luterlastest eestlased, kes allusid Räpina kirikule. Vrd Koskuva. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XVIII; Ivanov 1841: 232; Pskov 1885: 541; SeK: 39; Vasilev 1882: 124, 136; Vene TK 126; VES; ÜAN

Oe ‹-le›, kohalikus pruugis `Oe‿külä ‹-`küllä› Urv – küla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1386 Oyl, 1582 Aiakilla, 1592 Oiekila, 1627 Oya Kuella, 1762 Oë Külla.  C2
● Veel XIX saj alguses kuulusid Oe küla alla taludena praegused ↑Soome ja ↑Kollino ning Hauka talu, mille maadele tekkis hiljem ↑Antsla linn. 1386 mainitud nime Oyl pole varasemad uurijad Oega samastanud. Sellele, et 1386 mainitud uus mõis Oyl ja selle juurde kuuluv küla Oyl tähendavad Oe küla, juhib tähelepanu 1627. a revisjoni teade, mille järgi on Antsla mõisa maal vanal ajal veel kaks mõisat olnud: Wehast ja Lohnnerhoff. Viimane paigutub ↑Patuperä külla (Lohnen Hoffstete), Wehast aga on olnud küla Mändiku talu ümbruses (↑Ähijärve). Oyl ja Wehast peaksid viitama ühele ja samale mõisale, mida nimetatakse kord põhjapoolse, kord lõunapoolse küla järgi. Mõisat mainib uue mõisana ka Uexküllide 1419. a päranduse jagamise ürik, uusajal on see tuntud ↑Jaugamõisa nime all. 1419 nimetatakse uut mõisat asuvat küla Thetis ääremaal. See on ilmselt sama küla, mis 1600. a esineb nime all Tekull ja mis hõlmab hiljem, XVIII saj, Oe külana mõistetud asustuse idaosa. Oe nimi pärinebki tõenäoliselt küla lääneosast, kust oja läbi voolab. Nime aluseks peaks olema sõna oja. Oe küla osad on Andsioja ja Puka, Oe piiresse kuulub kagus ka Villaku talurühm, mis 1970 oli omaette küla (liideti 1977). – ES
EAA.1270.1.264:32, L 31p; EAA.1270.2.3:83–96, L 80–92p; LGU: I, 119, 208; PA I: 85; PA II: 446; Rev 1601: 58–59; Rev 1624/27 DL: 104, 106