[KNR] Eesti kohanimeraamat

Apja [`apja] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Krl – paik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Karula mõis), 1582 Appia, Appier (järv), 1586 Happia, 1627 Gross Apia, Klein Apia, Appe Jann (talupoeg).  C3
● Algselt oli tegemist Sangaste, hiljem Karula valduste ääremaakülaga, mida 1586 on mainitud kui sobivat kohta paatide ehitamiseks Koiva jõele. 1805 oli Suure-Apja külas kuus talu ja Väike-Apja külas kolm talu. XIX saj tehti Väike-Apja asemele Karula mõisa karjamõis, 1920. a-tel rajati sinna asundusküla (Apjamõisa). Viimast hakati XX saj keskpaiku nimetama ↑Koobassaare külaks, Apja nimega jäi varasem Suure-Apja, mis 1977 liideti samuti Koobassaarega. Kahe küla vahel paikneb Suur-Apja järv, viimasest edelas Väiku-Apja järv. Kõige usutavamalt ongi külanimi lühenenud järvenimest *Appjärv või *Happjärv. Kas nimi seostub vee hapususega, muda hapnemisega või on tegemist sõnavaraliselt läbipaistmatu järvenime algusosaga, pole selge. Ainus h-alguline kirjapanek (1586) võib olla juhuslik. Juhul kui külanimi on järvenimest vanem, võib selle aluseks olla isikunimi, nt *Appi või *Appo (vrd eesti ja liivi keskaegne nimenäide Ape). Vrd ka Hopa linna ja mõisa nimega Lätis (läti Ape) ning Opukalna kihelkonna nimega (läti Apekalns). Läti-Eesti piiriala kihelkonna kohta on väidetud, et selle nimi on saadud mäenimest Apekalns (läti kohalik hääldus Opekols). Vrd Hopa, Koobassaare. – ES
EAA.567.2.671:4, L 4p;  EAA.3724.5.2803, L 1; PA I: 70, 75; Rev 1624/27 DL: 155; Stoebke 1964: 16; Tarvel 1975: 553

Kabina ‹-le› TMr – küla Tartu maakonnas Luunja vallas, mõis, sks Kabbina, 1584 Kabina, 1627 Kobinna, Gross Kabbina, 1937 Suur-Kabina (küla).  A2
● 1720. a-tel tehti Kabina küla maadele mõis (1721 oli küla veel Tammistu mõisa all). 1920. a-tel rajati sinna asundus, mis 1977 nimetati külaks. Kohanimi seostub L. Kettuneni väitel sõnaga kabin : kabina ’krabin’. Teisal osutab ta, et mõisaümbruse maastik meenutab hobusekapja, pidades lähtesõnana silmas ilmselt sõna kabi : kabja. Selle õigsuse korral jääks n-element seletamata. Kabina mõisa lähedal läänes asus suhteliselt hiline Väike-Kabina mõis, mille järgi oli 1930. a-tel nimetatud ka küla. Praegu on see koht jäänud vee alla. – EE
BHO: 160; EM: 97, 145; EO: 143–144, 334; KNAB; PA I: 148; Rev 1624/27 DL: 39, 40; ÜAN

Koigu1 ‹`Koiku ~ -sse› Urv – küla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Koik, 1509 Koykull (küla), 1582 Koikie, 1584 Koika, 1627 Gross und Klein Koykul, 1719 Koigo.  A2
● Koigu, mida mõisana on mainitud 1582, jagati 1799 kolmeks, Koigu, ↑Annemõisa ja ↑Truuta. XIX saj elasid Koigu omanikud Annemõisas, viimase nimegi on kasutatud kujul Koik-Annenhof. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus (1939 Koigo-Anne asundus). 1938 läks põhjapoolne osa Koigu vallast Kooraste valla alla, sh Koigu asundus, mis hiljemalt 1945 oli muudetud külaks. Ka nüüd kuulub Koigu kandi kirdeosa Kanepi valda (↑Rebaste¹), loodeosa ühes hävinud Koigu mõisa asemega Otepää valda, lõunaosa aga sama nime all Urvaste valda. Varastes nime kirjapanekutes Koikie ja Koika võib oletada mitmuse omastava käände lõppu (vanapärane a-mitmus), teises variandis on liitunud liigisõna küla. Nime aluseks on muistne isikunimi, vrd Koigi. Koigu mõisat on nimetatud ka Roonimõisaks (Runemois, Runnemois). Praegu on sellenimeline talu Urvaste valla poolel. – ES
BHO: 241; EAA.1270.2.1:4, L 4; ERA.14.2.721 (Võru maavalitsuse ettepanek 20. III 1939); KNAB; LGU: I, 82; PA I: 78, 133; Rev 1624/27 DL: 107

Lahavere ‹-`verre ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Pajusi mõis), 1583 Lahawier Mnieisza, Lahawier Wietsza, 1599 Łohawer Mniejsza, Łohawer Wielka, 1601 Klein Lahawer, Gross Lahawer, 1839 Klein Lahafer, Gross Lahafer.  C2
● Veel XX saj oli kaks küla, Väike-Lahavere oli Lahavere lääneosa. L. Kettunen tunneb nime kujul Lahovere, millele ta on vasteks andnud lahk : lahu. Teise silbi a näib siiski algne olevat, vrd tuletisi lahandik ’lõhandik’, lahastik ’raiesmik’. Vrd Lõhavere. – MK
BHO: 283; EO: 310; PA IV: 17; P XVI: 277; Rev 1601: 93, 103; Rücker; VMS

Lahe3 ‹`Lahte ~ -sse› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), 1582 Liachte, 1585 Lachta, 1588 Surlacht, 1601 Große Lacht, Suerlachtt, 1839 Gross Lacht.  C3
● 1977–1997 oli Riidma osa. Nimi on varem olnud ka *Suurlahe, ilmselt võrdluses Kesklahe ja Laheperaga. Nime motiiviks on Lahepera järv, mille nurka Peipsi äärde küla jääb. – PP
PA I: 58, 283; PTK I: 111; Rücker

Lehmja1 [`lehmja] ‹-le› Jür – küla Harju maakonnas Rae vallas, mõis, sks Rosenhagen, 1241 Lemethel, 1432 Lemede, 1576 Lembde, 1630 Gross- und Klein-Lemijall.  C4
● Lehmja on ajaloo jooksul paiknenud kolmes kohas. Taani hindamisraamatus mainitud Lehmja küla asus praeguse Jüri aleviku piires; hiljem jagunes „suureks ja väikeseks Lehmjaks“. U 1630 rajati „väikese Lehmja“ kohale Lehmja mõis, mis sai omaniku Bogislaus Roseni järgi saksakeelseks nimeks Rosenhagen. „Suur Lehmja“ oli alles veel 1744, kuid kadus a-ks 1765. Pärast seda kandus Lehmja nimi aegamööda üle Lehmja mõisa suurimale külale *Jagumäele, XX saj allikates on see juba Lehmja küla. Lõpuks, 1977. a asulareformi käigus nimetati viimane Assaku alevikuks (↑Assaku¹) ning Lehmja küla moodustati endistest lõuna pool Lehmja lool (Looväljal) paiknenud hajataludest ning ↑Pildikülast (eraldati uuesti 1997). See vastas osaliselt kunagisele „suurele Lehmjale“. Praegune Lehmja küla ei ole enam ajaloolisel kohal, kuid paikneb kahe Lehmja nime kandnud koha vahel. L. Kettunen oletab, et nimi on varem olnud *Lehmajala, mis on vahest olnud isiku hüüdnimi (vrd Põrssajala). P. Johansen seob Lehmja isikunimega Lemmet (Kettuneni järgi tuleb see tüvest *lemb). Õigus näib olevat mõlemal: varasematest nimekujudest ei nähtu kuidagi järelosis -jalg, vaid pigem on nimi võinud olla *Leemeda (nimest Leemet). XVI saj-st alates on aga nimi ümber mõtestatud *Lehmjalaks (vrd 1540 Lemeialck, 1571 Lemjalck, samas kihelkonnas ka Kautjala ja Vaskjala), mis aegamööda lühenes Lehmjaks. – PP
Bfl: II, 429; EO: 54; Joh LCD: 476–477; LCD: 47r; Paucker 1847–1849: I, 16; Simm 1975b: 575

Luige2 ‹`Luike ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Pajusi mõis), 1522 Groth Luickh (küla), 1583 Loiky Male (küla), 1599 Łojki Mniejsza, 1601 Klein Luck, 1624 Klein Luyck, Gross Luyck, 1839 Luik (küla ja karjamõis).  B2
● XVI–XVIII saj oli Luige kahes osas: suur ja väike küla (Mellini kaardil 1797 ka samanimelised karjamõisad). Esimese kohal oli 1839 Luige karjamõis, teise kohal aga küla ja see osa sai 1997 uueks nimeks Uuevälja. Luige nime kirjapanekute põhjal täpselt ei selgu, kas nime lähtekohaks oli väiksemat veekogu tähistav loik (loigass) või linnunimetus luik, üks võis teist asendada. Vrd Uuevälja. – MK
KN; LGU: II, 368; PA IV: 17; P XVI: 279; Rev 1601: 94; Rev 1624 PL: 39, 40; Rücker

Rasina ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas, mõis, sks Rasin, 1403 Wacke Rassinal, 1418 dorp zu Rasyen, 1582 Razyn, 1585 Razin, 1638 Raszinhoff, grosze Dorff Rasina, Kleine Dorff Raszina, 1744 Dorff Klein Rasin oder Üllejöekülla, Dorff Gross Rasin, 1925 Rasina, Üleküla.  C3
● Mõisast on teateid mahajäetud, tühja mõisana 1611, L. ja I. Rootsmäe arvates rajati see XVI saj lõpul. XVII saj oli juba kaks küla, *Suur- ja *Väike-Rasina (hilisem Üleküla ehk Ülejõe, ↑Terepi). 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus (rahvak Mõisanurmõ), mis 1977 liideti Rasina külaga. J. Simm peab liiga konstrueerituks M. J. Eiseni oletust (1929), et nimi on liitnimi, algselt *Rasinaho, kus tüveks rasi ’ale, kütis’. Pealegi ei kinnitavat seda ükski varasem nime kirjapanek. Ta võrdleb nime hoopis vene isikunimega Рязинъ, Разинъ või Рясинъ. Rasinaga liideti 1977 Rabadiku (Rabandiku) küla, mis kohalike elanike arvates rajati u 1850 metsa asemele ja on saanud nime ümbritsevast soisest-rabasest pinnasest. Vrd Terepi. – MJ
BHO: 487–488; EM: 99; Rootsmäe 2016: 652, 654–655, 662; Simm 1972: 290; Simm 1973: 95–96, lisa 159–160

Reola [`reola] ‹`Reola ~ -sse› TMr – küla Tartu maakonnas Kambja vallas, kuni 2017 Ülenurme vallas, mõis, sks Rewold, Reol, Reul, 1522 Rewolde, 1544 Rebol, 1601 Gross Rewolde, Klein Rewolde.  C2
● Mõisat on esmakordselt mainitud 1522. Sellest eraldati XVII saj Väike-Reola ja 1829 Vastse-Reola, hilisem ↑Maaritsa mõis (sks Neu-Rewold). Väike-Reola kohale on tekkinud praegune Reola küla, mille kohta on andmeid al 1922. Suure-Reola mõisa südamik jääb tänapäeval Uhti piiridesse ja on kihelkonna mõttes kuulunud Kambjasse. M. J. Eiseni oletuse kohaselt sisaldab kohanimi osiseid reo ja vald. Tõenäolisemalt on Reola tuletatud sõnast rebu : reo ’rebane’ kohta tähistava la-liite abil (vrd sm Revonlahti ja repo ’rebane’). Tegu näib olevat isikunimest lähtunud kohanimega. Reola küla osadel on olnud rahva seas oma nimed: Lotaküla (loodeosa), Metsakuru (põhjaosa), Pesaküla ja Vaheküla (praegune küla tuumik). Mõisa sks nimi Rewold on K. Uustalu andmeil eesti kohanime rahvaetümoloogiline edasiarendus d lisamisega, vrd Reh ’metskits’ ja Wald, murdeline Wold ’mets’. Vrd Rebala, Reo, Reolasoo, Reopalu. – EE
Bfl: I, 481; BHO: 501; Eisen 1919a: 6; EM: 92, 1822; Hupel 1774–1782: III: 260; KN; KNAB; LGU: II, 223, 632, 633; Mellin; Rev 1601: 24, 25; SPK: 377; Uustalu 1972: 113

Suure-Rootsi ‹-le›, rahvakeeles ka `Suur‿küla Pha – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas (Tahula mõis), 1788 Groß Rotzeküll, 1798 Rotzi gros, 1811 Gross Rotzküll, 1903 Сууре Роотси.  C1
● 1977–1997 oli ametlikult Vätta osa. Juba 1497 on Vätta poolsaarel mainitud rootsi küla (Vettel), 1556 vakust Vettel. Küla on nime saanud rootslaste järgi. Ka Vätta nime (1492 strand to Fettel) on seostatud rootslastega, P. Johansen on nimele toonud võrdluseks Lääne-Ojamaal asuva Vättle. Vrd Väike-Rootsi, Vätta. – MK
 EAA.2072.3.212, L 2; EAN; ERA.T-6.3.938, L 1; KNAB; SK I: 398, 508

Villevere ‹-`verre ~ -sse› Pil – küla Järva maakonnas Türi vallas (Kabala mõis), 1583 Wielower Wietsza, Wielowier Mnieisza, 1599 Wielower Wielga, Wiellower Mała, 1624 Gross Willofer, Klein Willofer, 1797 Suur Willofer, Weike Willofer.  B3
● Küla on kuulunud ka Ollepa mõisa alla. L. Kettunen on Villevere algusosa aluseks pidanud sõnast vili : vilja tekkinud oletatavat isikunime *Viljei. Vähem usutav on vana külanime puhul tema pakutud teine võimalus Ville ‹ Villem, seda enam, et teise silbi e näib olevat hiline, isikunime areng pidanuks olema *Viljai › Villo. Küla jaotus Suur-Villevereks ja sellest loodes olevaks Väike-Villevereks kajastub veel 1930. a-te kaartidel. Villeverega on 1977 liidetud Muriku ehk Murika küla (u 1900 Мурико ehk Виллевере-Сааре). – MK
EO: 308; Mellin; PA IV: 11, 12; P XVI: 285; Rev 1624 PL: 43