[KNR] Eesti kohanimeraamat

Alakülä [ala‿külä] ‹-`küllä ~ -sse› Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Sõmerpalu mõis), 1926 Järvere-Ala, 1937 Järvere-Alaküla, 1970 Ala-Järvere.  B1
● XVII ja XVIII saj dokumentides loendatakse selle piirkonna talusid Osula küla all. Kui Sõmerpalu mõis jagati 1766 nelja poja vahel, jäi Järvere mõisale pikk riba Vagula järvest küngastikuni Väimela mõisa piiril. Kuigi ka hiljem nimetati praegust Alakülä peamiselt Järvere mõisa nimega (nt üheverstalisel kaardil u 1900 Ярвенъ), tekkis rahvakeeles jaotus tasase maa (Alakülä) ja küngastiku (Mäekülä) vahel. Ametlikesse kohanimedesse jõudis eristus alles XX saj. Kuna Sõmerpalu kõrvalmõisad olid 1867 taas üheks mõisaks ühendatud, kadus pikapeale vajadus seostada nii Ala- kui ka Mäekülä Järvere nimega. Ala-Järvere nimetati Alaküläks 1997. Vrd Mäekülä. – ES
BHO: 558; Eesti TK 50; Vene TK 42; Võrumaa 1926: 355

Halliste2 ‹-sse ~ -le› Hls – kihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Hallist, ? 1211 Aliste, Alistegunde.
● Aliste ehk Alistegunde muinaskihelkond hõlmas peale praeguse Halliste ka Karksi khk ala. XIII saj-st kuni 1551. a-ni kuulusid praeguse Halliste alad Karksi foogtkonda, 1585–1621 pärusvaldusena Fahrensbachidele. Halliste kirikukihelkonda on mainitud esmakordselt 1504 (Ksp. thor Alsten). 1587–1877 moodustasid Halliste ja Karksi kaksikkihelkonna, mille pastoraat oli Hallistes. Pornuse külas olev Halliste kiriku algne hoone on ehitatud arvatavasti XV saj II poolel, 1867 rekonstrueeritud pärast mitmeid purustusi ja ümberehitusi, al 1959 varemeis, taastatud 1989. Halliste nime on L. Kettunen pidanud Henriku Liivimaa kroonikast pärit Alistegunde järglaseks ja selle lähtekohaks sõna *aline, sm alinen ’alumine, madal’. Kettunen toob siiski võimaluse lähtuda ka sõnast hall : halli, ehkki h on temagi arvates hilisem lisand. ¤ Halliste kirikut ei tahetud esiotsa sugugi sinna ehitada, kus ta praegu on, vaid Penoja valda praeguse Raudsepa talu maa peale. Seks valiti üks küngas, mis rahvas praegugi veel „kirikumäeks“ ehk „Halliste mäeks“ hüüab. Aga ehitus ei edenenud seal. Ehituse paigal laulis päev päeva kõrval linnuke lepa otsas: „Ei sünni kirik siia! Ei sünni kirik siia! Kirik siit Hallistes! Kirik siit Hallistes!“ Mis meistrid päeval suure hoolega ehitanud, lagunenud öösel jälle iseenesest ära. Nõnda ei saanud kirik iialgi valmis. Viimaks jäeti ehitus pooleli ja hakati Hallistesse uut kirikut ehitama, nagu linnuke seda oli õpetanud. Kirikumäe peal Penojas on põletatud lupja ja telliskivi prügi praegu veel leida. (1901) – MK
ENE-EE: III, 289; EO: 213; HLK: XV, 7; Kirikute raamat 1901

Lokuta5 ‹-le› Räp – paik (küla) Põlva maakonnas Räpina vallas (Räpina mõis), 1601 Lottkotto Andres, 1627 Lockoto Pap, 1630 Lackot Paap, 1638 Lockota Jan, 1822 Dorf Alla-Lockota, Dorf Mäe-Lockota.  A1
● Lokuta küla eristus Võõpsu küla lõunapoolsete, allesjäänud taludena, kui Võõpsu küla tuumiku asemele rajati Räpina mõisa kõrvalmõis. XIX saj on vahet tehtud Ala- ja Mäe-Lokuta küla vahel. 1977 on Lokuta liidetud Ristipalo külaga. Nimi pärineb talupoja lisanimest, 1601 on mainitud vabatalupoega Lottkotto Andres. Lisanime keeleline tähendus pole selge. Lisaks ’lokulööja’ variandile sobiks inimese välimust pilkama põhjaeestiline sõna lokuti. Sellega kuulub kokku sm lokotin ’midagi rippuvat’. Võru keeles on sõna tundmatu, vrd (kikka) lott. Võimalik, et Lokuta lisanimi ongi Räpinasse siirdunud Põhja-Eestist. Vrd Lokuta1, Võõpsu1. – ES
EAA.1269.1.796:18, 22, L 96, 104; EES: lokuti; Rev 1601: 19; Rev 1624/27 DL: 69; Rev 1638 I: 268; Roslavlev 1975: 24

Pilpaküla2 [`pilpa‿küla] ‹-`külla ~ -sse› MMg – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Vara mõis).  A4
● Asundustaludest moodustunud küla, esimest korda nimestikus 1945. Varem Pilpa, a-st 1977 Pilpaküla. Rahvapärimuse kohaselt käis maa planeerimise järel pärast 1919 ehitus korraga ja küla olnud siis pilpaid ja laaste täis, sellest nimi. Küla piiresse jäävad põhjas veel vanad asulakohad Helmiku ehk Elmiku (1584 Helmik) ja Kongimetsa (1582 Konimacz, 1627 Kongemetz). Vrd Pilpaküla1. – PP
KN; KNAB; PA I: 106, 148; PTK I: 183; Rev 1624/27 DL: 31

Väike-Ahli [`väike-ahli] ‹-sse› Rid – küla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Asuküla mõis), 1591 Lille Haiell, 1796 Kl. Ahhil (küla).  C1
● Suure- ja Väike-Ahli küla eristus ilmneb hiljemalt XVIII saj. 1977–1997 moodustasid need kaks ühise Ahli küla. Vrd Suure-Ahli. – MK
BHO: 7; EAA.1.2.941:823, L 810p; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:156, L 154; Stackelberg 1928: 197

Väike Emajõgi [`väike ema‿jõgi] – jõgi Valga maakonnas, 1627 die Embecke, 1638 Die Embeck, 1687 Embeck, Embeck Fl., 1782 Embach, 1791–1798 Korwa Fl.  A1
● Harilikult on jõge kutsutud lihtsalt Emajõeks, ent Iigastest ülesvoolu on selle kohta öeldud ka Korva jõgi, sest see voolab läbi Korva niidu. Suure ja Väikese Emajõe eristus on tulnud hiljem, kui on hakatud jõge nägema kahe eri jõena, mida lahutab Võrtsjärv. Võhandu voolab samuti järvest läbi, kuid seda nähakse ühe jõena. Emajõe nimi tähendab kõige tõenäolisemalt suurt jõge. Vrd Emajõgi. – MF
 EAA.308.2.111, L 1; Hupel 1774–1782: III, 291; Mellin; Rev 1624/27 DL: 164; Rev 1638 I: 21

Väike-Veerksu [`väike-`veerksu] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Väiko-`Viirksu ‹-he›, rahvakeeles varem Kivi-`Viirksu, rahvakeeles ka Venne‿külä Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Kahkva mõis), 1625 Kywy Wyrxu, 1630 Wirxu kylla (Kywy Wirxu), 1638 Kiwiwirs kylle, 1686 Kiwiwirguskulla, 1798 Kiwwi Wirks, 1805 Weike Wirks, 1839 Klein Wirks.  C2
● Küla tekkis algse Veerksu küla veski ümber (1627 veski Wirgast), kandes Kivi-Viirksu nime. Veskit Veerksu külas (Wirszikilia) on mainitud juba 1588. Nimes viitab kivi veskile – see oli Veerksu küla osa, kus asus veski. Erinevalt Suure-Veerksu nimekujudest on Väike-Veerksu nimes juba väga varakult, 1625, fikseeritud tänapäevasele vastav kohalik hääldus Viirksu (Wyrxu). Veerksu ja Kivi-Veerksu eristus asendus XIX saj alguses Suure- ja Väike-Veerksu vastandusega (1805 Suur Wirks ja Weike Wirks). 1977 nimetati Väike-Veerksu ametlikult Veerksuks, ent 1998 taastati varasem nimi. Kõnekeelne nimi Vennekülä tekkis XIX saj II poolel, kui suur osa Väike-Veerksu taluperemeestest otsustas astuda õigeusku. Väike-Veerksu kaguosa kannab nime Kärdonukk. Vrd Jõgehara, Kivi-Vigala, Suure-Veerksu. – ES
EAA.567.3.190:12, L 12; EAA.308.2.104; EAA.567.2.748:3, L 2p; Mellin; PA I: 265; Rev 1624/27 DL: 67; Rev 1638 I: 276; Roslavlev 1975: 26; Rücker