[KNR] Eesti kohanimeraamat

Mulgi ‹`Mulki ~ -sse ~ -le› Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Uue-Kariste mõis), 1811 Mulgi Peter, Mulgi Jack (talupojad Uue-Kariste mõisa all), u 1900 Мульги (talurühm).  A3
● Külana mainitud 1970, oli sellal kahes osas (Mulgi I ja II), mõlemad liideti 1977. Nimi pärineb talupoja lisanimest mulk : mulgi, mida on kirja pandud al XVI saj-st. Võibre küla all on 1565 mainitud Mullick Mattz, 1568 Mullicas Madtz, 1601 Mulcke Rautzep. Kariste mõisa all oli 1683 ka Mulgista küla. Veel ühes Karksi linnusepiirkonna külas leidus 1565 Mullickene Janny ~ Mullikeyne Jannus. Sõnakujude mulgi ja mulli(ka) vaheldumist on keeleajalooliselt raske seletada. Nime päritolu kohta vt ↑Mulgimaa artiklist. Mulgiga on 1977 liidetud Kirnu küla (u 1900 talurühm Кирну) ja ↑Võibre. Mulgi lõunaosa tuntakse Kosksilla nime all. Hallistes oli ka teine Mulgi küla (Põlde-Mulgi, XVI–XIX saj Abja mõisa Atika küla Mulgi talu, 1565 Mullimeus), mis liideti 1977 Põldega. Vrd Mulgimaa. – MK, ES
EAA.308.6.266:26, L 25p; EAA.1865.3.171/3:14, L 13p, 14; KNAB; Lust, Pae, Saar 2017; Rev 1601: 146; SRA: Baltiska fogderäkenskaper (Karksi foogti arved 1565–1568)
Märkus. Täiendatud varasemat ajalugu. 2018-02-18T20:50:35.

Olohkuva2 ‹-`kuvva ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Petseri-Oluhova Se – küla Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas (Pankjavitsa, Seeridsä nulk), vn Печо́рское О́лохово, 1585–1587 Олухово (puustus), 1686 Олухова, 1882 Олухово-Печерское, 1904 Olohkova II, О́лухово Пече́рское, 1922 Olohovo, 1928 Petseri-Oluhhova, 1937 Olohkuva, u 1970 Печерское Олохово.  A2
● Kuni 1585 kuulus küla Pihkva tuhatnik Fjodor Solovtsovile, sealtpeale aga Petseri kloostrile. XIX saj kuulus see Vilo kogukonda ja Saalessa (Залесье) kogudusse. Eristav täiend Petšorskoje (Печерское) ilmus sama sajandi lõpupoole, märkides arvatavasti kuulumist Petseri kloostri alla. Kohanime päritolu vt eelmisest artiklist. Vrd Olehkova, Olohkuva1. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; Hurt 1904: XXIII; Ivanov 1841: 243; KN; Markus 1937; Maslennikova 1955: 125; NL TK 100; Pskov 1585–1587: 315; RL 1922; SeK: 96; Setumaa 1928: 157; Zakon Psk 2010; Vaba 2014: 921; Vasilev 1882: 209; VMS

Saare3 ‹-le›, rahvakeeles Salatski Võn – küla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Piirissaare vallas, vn Жела́чек, Жала́чко, 1371 Жолч, Желч (küla), u 1866 Желачикъ.  B1
● Vene asustusega küla, enne Eesti iseseisvumist kuulus Piirissaare Peterburi kubermangu poolele. Eestikeelne nimi on hiline (1923) moodustis venekeelse nime põhjal; vene Želatšek on ühtlasi Piirissaare enda ajalooline venekeelne nimi. On ka arvatud, et ürikutes on selle nimega tähistatud eeskätt Vene poolele kuulunud saare idaosa. Nime seletust vt ↑Piirissaare artiklist. – PP
EVK; KNAB; Selart 1998: 51; Simm 1971b: 354; Vene TK 126; ÜAN

Velisemõisa [velise‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› Vig – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, 1923 Velise (asundus).  B2
● 1920. a-test Velise asundus, 1977 liideti Araverega, 1997 taastati Velisemõisa nime all. Külas on Velise mõis (sks Felks-Schloß), mille varasemaid maininguid vt ↑Velise artiklist. – MK
KNAB; ÜAN

Viirapalu [viira‿palu] ‹-`pallu ~ -sse› Rõu – küla Võru maakonnas Antsla vallas (Tsooru mõis), 1895 Wirapallo, 1923 Viirapalu (asum).  A2
● XIX saj lõpus mõõtis Tsooru mõis koos muude metsaasundustaludega välja kaks Viirapalu talu samanimelises metsas. Pikka aega oli samas kohas metsavahikoht ja kolm asundustalu. Metsa nimi Viirapalu seostub Tsooru mõisa saksakeelse nimega Fierenhof ’Viira mõis’. Võimalik, et enne mõisa rajamist 1419. a mainitud küla Virga asus just hiljem mõisastatud maadel. Seda oletust toetab Viirapalu paiknemine mõisasüdame lähedal, võrreldes teiste Tsooru mõisa metsadega. Nime päritolu kohta lähemalt ↑Tsooru artiklist, vrd ka teiste Viira-alguliste nimedega. 1977 arvati Viirapalu küla alla varem omaette küladeks peetud talurühmad Kaudsi (↑Pehmejärv) ja Punaku. – ES
EAA.2469.1.764; Eesti TK 50; LGU: I, 207; Vene TK 42; ÜAN

Võuküla [`võu‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Võu‿külä ‹-`küllä› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas (Toolamaa mõis), 1582 Woiakulla, 1584 Woikula, 1625 Waugela Kulla, 1630 Wängell, Waugel, 1638 Waiküll, 1822 Wöuküll.  C1
● Tegemist on põlise külaga Võhandu ehk Võu jõe ääres. Külanimi ongi saadud Võu jõe nimest. XVII saj allikates on Võhandu nime kasutatud üksnes jõe ülemjooksul ülalpool Vagula järve. Alamjooksul on jõge esmakordselt Võu nimega nimetatud Mellini kaardil 1798 (Wou Fl), samas on ka Võuküla (Woukül). Võu ja *Võõbo suhte kohta vt ↑Võhandu jõe artiklist. Võuküla nime kirjapildi suurt varieeruvust varasemates dokumentides tuleks seletada sakslastele võõra diftongi õu edasiandmise raskustega, mõnikord ehk ka ümberkirjutusvigadega. Miks just see küla on saanud nime jõelt, seda võib ehk seletada Võuküla varasem tähtsus asustuskeskusena, sest külas on muinasaegne linnamägi. Võimalik on ka veetee vaatenurk: jõe suudmest Võukülani olid jõe kaldad juba keskajal järjestikku asustatud, kuid Võukülast ülespoole, järgmise põlisküla Pääsnani tuli asustuses pikem vahe. Võuküla osad on loodes Lõpõperä, lõunas Siilaots ja keskel Varõssõ, Võuküla piiresse kuulub põhjas Puusta, endine karjamõis (sks Lichtenhof). Vrd Võhandu jõgi. – ES
EAA.567.3.190:27, L 27p; EAA.1269.1.796:180, L 458; Eesti PK 20; Mellin; PA I: 94, 141; Rev 1638 I: 272; Roslavlev 1975: 17, 24