[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kaal5 kaal g kaala Hi Saa Juu KuuK Kod Kõp Vil eL
1. a. kehaosa, kael nii petka kaalaga inimene et Emm; kaala sooned `aiged Käi; suured vollid löövad `sisse, siis pügalad kaala pεεl Phl; pańnin saĺli `kaala, mud́u on kaalale küĺm Saa; võtab kaala ümmer `kińni ja annab suud Kod; rüi, si̬i̬ oĺli kaala `jäŕgi sedäsi ärä lõegatud; pikk kaal nagu kurel Vil; obesal kaal ärä õõrut, taossa `kitsa Trv; künnap om lehmal kaala pääl Pst; kaal `ringi, pää seĺlän (hobusel) Krk; kaal jäi `kangess; kaal kui ratta rumm Ran; `linna kakuti ku `vihma satte, siss ollit esi ka kaalani likke Puh; Kena kaal keträjäle, kerge perse kudajale (tervitus töötavale naisele külla minnes); mul `olli ka vanast rammun kaal ja paks Nõo; pańnin vikati talle (ussile) kaala varre pääle, `naksin tedä `preśmä KodT; tsial `atla, `paistass kaal ärä Ote; mihel om kaalal liṕs; taosse om obõsiil kaalal Krl; tä muŕd ärʔ uma kaala (kaelaluu) Rõu; Kaal must ku rattanaba Räp; üü, sa olt nii `kangõ kaalaga kui susi, painu ui kohegi tu kaal; ni väega murt `kaala (kael valutab) Se; pikä kaalaga hopõn olõ‿i hüä hopõn, ka kui kuŕg Lut; kaala kandma ~ taluma 1. pead püsti hoidma kahe `kuune `kanva `kaala, viie `kuune `tunva `vitsa Kod; kate kuine kand `kaala, viie kuine võtt vitsa `piiu Krk; ei kanna˽`kaala, pää juńks otsah Se 2. töövõimeline, tööks suuteline olema kes vähäkese akab `kaala `kanma, lapsed, `pantse `ti̬i̬ńma Kod; ma nakassi maast madalast võõrast `orjama, nigu ma nakassi `kaala `kanma Ran; Nigu kaala nakab kanma, nii õkva orja ohja kaala Nõo; Kavva naist lat́sist no˽silmä `rõ̭õ̭mu um vai, nigu˽`kaala nakkasõ˽`kandma, nii kotust `kaosõ Rõu; kaala murdma ~ kaalaga vedama jõuproovimise mäng: nöör või rihm seotakse mängijate kaela ümber ja tõmmatakse vastasmängijat kaelaga enda poole kaalaga vedämine on üks mäng. lähmä kaalaga vedämä, rihim kaalan ja vedäd Kod; ku ńaa `kaala `murdva, siss `laskva käpile, `pandva kabla `kaala ja `kiskva nikuʔ vereväst lääväʔ Se || turi katsiratsi kaala pääl (kukil) Trv; katesekümment om kaala pääl (80 a. vana) Krk || kurk, kõri lips one kaala all Kod; egä neil [vammus] es oole kaala alt `kińni, kikk i̬i̬st oĺli `lahti Vil; suutäis läits kaalast `alla nigu `jõnksti Nõo; `ni̬i̬ldse suurõ `kartolitüḱü `kaala, no neeliskless San; `serbä˽`piimä pääleʔ, muidu jäät kaalast kińniʔ (toit jääb kurku kinni); `ḱaolõ lätt kesvä uhak `kaala, sõ̭ss inäp ei kuuguʔ Urv; ei lääʔ kaalast `alla Krl; Süük karas kaala (toit sattus hingekurku) Har; miä kajoh tu kaalah (ei ole midagi süüa) Vas; kui om kaala `haiguśs, võtaʔ mett `suuhtõ, määriʔ kaala `pääle, saasõ kaal `tervest Räp || vähilakk vähäl süvväss kaal ja kaits `kintsu Krk; vähjä sõrg ja kaal San; vähä kaal Rõu || fig joba külmä kaal om käänet, lääp tagasi vähä; nüid om külmä kaal murt (ilm hakkab soojemaks minema) Krk b. fig küll si inimene kiidäb kas kaal `kat́ki Kod; suu ehen sula sõber, taga seĺlä `lõikass `kaala Krk; suu i̬i̬n om libe ja ää, säĺlätaga `lõikab `kaala tõesel Ran; suu iih, siss tüküss `persehe, a sälä takah `lõikass kaala `maaha Se | kuda käsi ti̬i̬b, nõnna kaal kannab Kod; mia uma käsi käänd, tu̬u̬ uma kaal kand Har | ega nali `kaala ei `lõika Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap `luutse kaala `õkva läbi Kam | murra kas kaal Kod; tü̬ü̬d om kas murra vai kaal otsast ärä Hel; Ku˽vi̬i̬l paĺlo kõ̭nõlat, sõ̭s ma˽käänä sul kaala katõkõ̭rra Rõu | eidab kaala `pεεle, äi tee tööd Emm | Üle kaala sadanu (rasedast) Trv | ei˽tiiä kas jäi no˽kaala pääle (jäi kuhugi kinni); nii kõnõĺ taa, et sa kohe kaala pääle `jäie (sai otsa) Har | `Õigõ mi̬i̬ss joht `hindele säänest naist `kaala `määri `lasknu õs; Kagu˽pańd nu̬u̬ŕ inemine uma kaala paku pääle (sooritas kuriteo) Rõu | Hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; nii `ütlesski sullõ tu̬u̬ sõna nigu `kaala `kargass (vihastab) Se; kaala peal(e), pealt 1. tülinaks, mureks; tülinast, murest Jähi vanamate kaala pεεle Emm; nee (tööd) olid pohas inimeste kaala peal Rei; si̬i̬ inime one riśsiss, käib su kaala `piäle alate Kod; mis rõõm sääl saa olla vi̬i̬l, ku mure kaala pääl Trv; sis olli sõda kaala pääl, `püssek lasive ku raginen Hls; nüid om kiḱk kaala‿päl, rügä om valmiss, einä kähen alle, linal om tuli sehen Krk; eläb tõese kaala pääl (teise kulul) Puh; mia toda `endä kaala pääle ei võta Nõo; um tõsõl kaala `pääle ku väits Plv; näĺg kiputass kaala pääle, sel jo `tü̬ü̬hüge lätt Se Vrd kaalan, kaelas 2. lähedal si̬i̬ on `nuhtlus sii pu̬u̬d́ siin kaala pääl Vil; üle pää ja kaala hooletult, lohakalt si̬i̬ om üle pää ja kaala tettu nigu ossenduss Ran Vt ülepeakaela
2. ülekantult teat kehaosade, esemete, tööriistade jms kitsamast, peenemast osast a. kehaosadest kolli (härjakara) kaal Phl; põie kaal Hls; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis. siss köideti nööriga `kinni tu̬u̬ kusima kaal, et õng `väĺlä ei tulõ Ote; mao kaal Krl; kusõmakaal om lühükene lõigat Har b. tööriistadest ja muudest esemetest Akikerves on laia öhuse tera ja pitka kaalaga Emm; käiä vändä kaal; kuadi (ladva) kaal; lina piho kaal. kaal on kupode pu̬u̬l. kaalass õled sidonud Kod; rańtspaĺk `vällä keilit partsikaalan Krk; `saapa kaal (kitsam koht pahkluu kohal). saabass om siit `valla kaala kottelt. siit kaalast olli `kitsa; kirvess om kaalast ärä käänet. tõisipidi lüüp `lihku ja tõisipidi lüüp sügäväss puu `siśsi; nüid änäp `tiiru ümmer ei kua, nüid võta `kaala. tõise silmäst `tõmba tõise läbi. si̬i̬ om `kaala `võtmin (sukasilmade kokkuvõtmine suka lõpetamise puhul) Krk; `vankri ratass kaalast är `käändünü Har; `kitsa kaalagaʔ (kraega) Se; adra kaal adra kaal – adra terä mant seniss ku `ti̬i̬sleni. turbast ai adra kaala ette Krk; adra kaala alune om siiva ja väedse vahel. `künmisega ummistab vahel kaala alt ärä Ran; adra kaal jääss mullaga `kinni Ote; pudeli kaal pudeli kaal oo `kitsam Kod; koer poiss, pessäp pudõldõl kaala pääld ärä Puh; mõnel pudõlil om `kolde ja kollete otsan om tu̬u̬ pudõli kaal Nõo; ma `aie koŕgi podõlikaala `sisse, et ei päse luh́vt vällä Har; Peräst `puuldõ `naati `võtma pudela `kaalõ voŕstivalamise jaoss Rõu; puteĺ kaalaga; klaasi kaal Se; viiuli kaal viiuli kaalal pannas keeled `pääle Saa; viiuli kaal, kost `käege `kinni võtat Krk; viiuli kaal om kos keele pääl omava Nõo; voki ~ lühi kaal voki kurk; kaala heitma, jooksma, pilduma, viskama oḱk om sitt, ei saa kedräde, `viskass `kaala (heidab lõnga lühi ja pooli vahele); `kaala `viskass, `kaala pild, lühiravva ümmer, sõ̭ss om kaalan lõng; kudamise man lõng ju̬u̬sk `kaala (kulub kangakudumisel karvaseks ja katkeb), om sitast kedrät, om ümmer pant Krk; voki kaalast `lasti `alla kui kedräti; lang läits `kaala, ammaste küllest tulli ärä, ju̬u̬sk sinna vahete `pääle, `värtne ja siivulise vahe `pääle Ran; miu tütär - - mugu `sõkse voḱki valiste ja laśk voki kaalast tu̬u̬d `langa `alla Nõo; kui lang aagi päält ärä lätt, siss lätt `kaala, siss `keträss `kaala Kam; ei olõ `langa ratta kaalast `alla `laskunuʔ (ei ole kedranud); no˽hiidi˽sa mul `kaala (lõng läks kedrates üle pooli otsa); rõibõʔ (vokk) pill `kaala Har c. kõrsviljadest jm taimedest Oder kasus naat keer kaala pεεl Emm; `leike kaal – ümarik ring `leike päl, kust lehed `kasvavad Rei; näväd (odrapead) on õrnad kaala ju̬u̬rest murravad maha kui vanemast lähäb Kod; keśu kiśk kaala `rõnksi, pää mahan; kesväl kõrre kaalast lääp nõrgass, pää är lokisten. kesvä pää kaalast lääve nõrgass Krk d. ehitiste jms osadest truubi kaal (kivilõõr truubi ja korstna vahel); [veski] päävõlli kaalal om raud võrud `ümbre. all om maa kivi, kos kaala ase `siśse `raotu, `kaala määritäss tavo·tiga ehk eliga Ran; pilli kaal (puust toru alumise veskikivi keskel); mine võta riihhetarõst kurukaala päält tu̬u̬ lambikõnõ; kuru kaala pääl om ahu veerekse pääl Har
3. kitsas maa- või veeriba; maa- või merekitsus üks kaal [heinamaal] lähäb metsäde vahele Kod; `kitsa kaala kottelt käip [jõest] ti̬i̬ läbi; [järve] `kitsa kaala kottel om liivane põhi Krk; aenama kaal; järve kaala pääl pü̬ü̬sime kala. me pannime ku̬u̬ritse järve kaala ette, kos vesi ju̬u̬sk Nõo; nu̬u̬ olliva aena kasuja kaala, kos keväjä vesi üle lät́s; `põlde vahel üt́s `väikene vahekene, tu̬u̬ om kaal; ubaleht - - `kaśvi `kaalu pääl Kam; tu̬u̬ aenamaa kaal ju̬u̬sk `alla sinnä suhu; pane obene sinnä `süümä, sinnä niidu kaala `pääle Ote; võrõndiku kaal om ahtõmb ja õhukõnõ, siss lätt äkki sükkä. võrõndiku `kaalu pääl `ollivõ˽suurõ˽kalaʔ San; tan om üt́s ahtakõnõ niidukaal Kan; suu`kaalu pääl ummaʔ londsakuʔ Plv; järve kaala otsakõnõ olõ õi lajakõnõ; om säidse `versta su̬u̬ kaal Se

kael kael g kaela Sa(g kaila) Muh Emm Rei Phl Phl L K I, g `kaela u R
1. a. pead ja keret ühendav kehaosa Minu ajal akketi juba ikke `ütlämä kael, aga minu vanemite ajal `üäldi kaul; Tie, tie, `ninda`kaua kui tuled `kaela`päälä `alle (kukud); Sai `kaelapäält `kinni, tõi kodu (võttis selja tagant kaelast kinni) Jõh; Kael kut saapasäär (pesemata) Kaa; Peenike kael kut lamba sita ladu (latv) Pha; kui inimene pailu tööd teeb, siis rahud kaela peal aavad üles Jaa; Kael on nii suur `kange, ükspuine, mitte‿b tahaks pead liiguta; Kael nii pitkal(i); Korra kenast kaela küüru `pihta `anda (peksmisest), küll siis mõistab kodu `olla; Kael kut | `tuhli ide ~ kurel ~ öle körs ~ käristi võlv Pöi; `kangesti paha tee, murra kael ää pealt Mär; tule pigista siit natuke `kaela. mo kaela künnapad naa `aiged Kse; Kaõlani (üleni) märg Khn; kana joob, kael õiele Juu; Kael `püśti nagu kuhjavarras Jür; `ingleǹder oli ilus obune, kuke kaelaga, `rõngas kaelaga; peenike kael nigu niit́; pikk kael nagu koovitaeal; pika kaelaga | nagu: `korloo·vits ~ juśt kui kuŕg ~ nigu kurekael; jäme kael nigu võĺv Lai; pikk kael nigu anel Plt; kaela kandma ~ taluma 1. pead püsti hoidma kahe kuine kannab kaila Khk; Suur tugev laps, see akkab varsti `kaela taluma Pöi; nuor laps - - akkab juba `kaela `kandma - - oiab juba `kaela - - `alla `aasta juba Sim; see juba kaela`kańdja, kes istub pia `püśti Lai 2. töövõimeline, tööks suuteline olema Kui `kaela `kandma akkasin, `läksin `karja IisR; Kes `kaela `kandma akkas, see `mõisa `aeti Pöi; Ta juba isi kannab ka `kaela, läheb `kuskel karjatseks või Hää || turi mönel on kömm kaila pεεl, mönel on seljas Ans; Vana on ennast nii täis söönd, suur kuhi kaela peal Pöi; võta midagi kaela peale, võta ümber midagi, mis mitte seĺjas ei õle, aga `lahti HljK || kurk eluaal olid sõltsed mestel `särkide ees, nendega tõmmati kaela alt `kinni Juu; mööda kaela tõmbama lööma, peksma `Tõmmas `teisele `müöda `kaela IisR; pidi `mulle `mööda `kaela `tõmmama Mär; kaela murdma ~ kahekorra keerama (ka ähvardusena) tapma, viga tegema ~ saama `Suurte `lõugadega omale `vaendlased sigitaski ja `sellega oma `kaela `murdas ka IisR; Kui sa järge äi jäta, keeran su kaela kahekorra Pha; murrab kaela kahekorra eng jääb `kinni Tõs; roni roni niikaua kui kaela murrad Plt b. fig See `eitas kaela `pεεle (inimesest, kes ei viitsi töötada) Jäm; Minu pärast kas nokk või kael (elu või surm), aga mul on öigus Kaa; tööd `kaela murda, aga `näĺga malgaga `peksa Aud; `kiitsin teda kas `kael `kat́ki; Kõigil õli tööd nii et kas murra kael Trm; kiidab kasvõi kaela `kat́ki Plt; kaelani ~ kaelast saadik täiesti, üleni `kaelani `võlgades IisR; Otse kaelast saati võlgade sehes Kaa; kaela peal(e), pealt 1. tülinaks, mureks; tülinast, murest `Kaua nad minu `kaelapääl `mõtlevad elada Jõh; saab see asja nüid kaila‿belt `jälle εε Khk; Tä oo üht`inge kaela pial, ei anna rahu. Aab aga pial et ma `antku tääl raha Han; ta ühtepuhko mul kaela peal, käib mo kääst `saames Ris; sa just kui painakas oled kaela peal Kos; mure on kaela pial VJg 2. lähedal Mis sool viga elada ja `sooja talve saada, mets ulub kaela pial Han; kaela peal(e) käima järjekindlalt, tungivalt midagi nõudma Nad käisid mool nii kangest kaela pεεl Jäm; Käib teine iga päev kaela peale Mar; Aga siis on ta (kolimine) `raskem, kui õled sunnitud `väĺja minema, et teine sulle kaela peale käib Trm; käib kaela `piale selle asjaga `ühte `puhku Lai, nigu `mustlane käib kaela `piale, ikke anna `talle Plt
2. ülekantult teat kehaosade, esemete, tööriistade jms kitsamast, peenemast osast a.  kehaosadest `varba kael Lüg; nisa kael (rinna hargnemiskoht keha küljest) Pöi; kella (peenise) kael Muh; muńni kael Ksi; põie kael L K kibi olle põie kaela sihes PJg; `värvis need koed ja lõemed selle piśsi sinisega ää, isi `ütles: värvi ja kuse na et kuluta põie kael ää Juu b.  tööriistadest ja muudest esemetest määri seda [vankri] igi `kaela ka. sääl taga puu `vastus, koes ratta rummu ots `vastus jooseb, see `üitasse igi kailaks Khk; `tuhli koogu kael (kartulikoogu kõver raudosa putke ja laba vahel); raabi kael (kartulimuldamise kraabi osa putke ja laba vahel); sirbi löö kael (käepidemest allapööratud puuosa, mille külge on sirbiraua ots kinni needitud); sönniku koogu kael oli köveraks kasund puust, muidu akkas `sirguma Kär; (sepa)lõõtsa kael; Kaelaalune on lihtne jäme ümargune puupakk, mis sai vaepoomile otsale kaela alla pandud ning selle peel kaaluti raske kivi maa sehest üles Kaa; rummu kaelad olid vanast puuratastel pailu pitkemad Pöi; lõsna kael LNg; piibu kael oli vasest Mar; siis pannakse paĺgid üheteise `sisse `risti. paĺgile jäeb nagu kael Kad; koodi varrel õli rihma järele kael lõigatud Trm; `seitse ehk ühessa `malka `piale [kuhjale], ladvad väänatasse `kinni, kaelad väänatasse vi̬i̬l ära, siis ei lähe `kat́ki Ksi; kodara kael kodara kaelad lähvad kodara `auku - - pöia `sisse Mih; `vankre ratastel kodarakaelad küll on Rak; kodara kael, sie osa kodarast, mis pöia ehk rummu `sisse lähäb VJg; inimesed kardivad, et ruoste süöb kodara kaelad ära ja regi laguneb ära Trm; mõrra kael (mõrra suu ees suudme küljes) kala läheb sest kailast mis enne `kasti on Pha; kael on panna ja `poose vahel Pöi; mõrra kael o suu otsa `juures Muh; mõrra kael on panna järel Rid; viiuli kael kitsas koht kust `kääga `kinni `peetasse, see on viiuli kael Khk; viiulil `pandi viiuli kaela `ümmer `kimpa Vig; voki ~ lühi kael vokikurk; kaela jooksma ~ kiskuma ~ pilduma ~ viskama vokki `kaelast `alle `laskma (ketrama); ku `värtän ei `tõmma iast `niiti `pääle, siis niit ehk lõng kisub `kaela ehk `kierdu. ära lase `lõnga `kaela `kiskuda; lühü kael Jõh; lõng lähäb taha kedrade vahele `värtna pialt ära. lõng kisub `kaela, lööb lõnga `kaela Trm; vokk aab ~ laheb nöörid `kaela Pal; kui kedrad, siis lased voki kõrist ~ kaelast lõnga `alla Plt c.  kõrsviljadest ja muudest taimedest rugidel `akvad kailad (pea juures olevad varreosad) köveraks `vaibuma; surte `pitkade `lehtedega, pitkad kailad, nee on ane pajud Khk; õdral on pia ränk, kael peenike, painutab ära Trm d.  ehitiste osadest Kalasabanurk on seinaga tasane, nurga kael on [palgi] otsast `kitsam; Ristnurgal on nurga kael, risti `kohta `üütakse nurga kaelaks Pöi; rõhukaela uks HMd; `keldre kael ~ koda, `keldre `kaelas oli `enne kaĺla aśti Juu; (veski) pilli kael pilli kaela `otsas oo riim Var; pilli kael on ümmargune puu pakk. `senna (paku sisse) `tehti auk, kust pilli kael läbi käis Nis; kust kivi `sisse tuleb, sie on piĺlikael VJg; Kiilud õlid - - [pillipaku] mõlemi õtsa kurgu all vai kaela all, nii et igapidi andis rihti nii et kivi paigale jäi. siis õli veel pilli kaelale terass ümber keedetud Trm; (tuuliku, veski) võlli, võlvi kael nee mis tuuligu völvi kaila sihes keivad nee on tuuligu armid Khk; [tuuliku] Võlvikaela `alla `pandi tamme poar. Kaela lapid `tehti koa terasest. Kaela `pöilad olid tammest Pöi; `veski kaela kibi o `veski võlli kaela all Mar; võlli kael (veski peavõlli osa, mis kaelakivi peal ringi keerleb) tammest kõige kõvem; võlli kaela all on kaelapakk Var; tuule `veśki võlvel olid teras keanid `ümber kaela Jür
3. kitsas maa- või veeriba; maa- või merekitsus `Inga kael ja Mageda kael (soonikukohad heinamaal) Kuu; Velsandi ning Kihelkonna vahel see `üitasse kailaks Khk; `Talve käisid sealt lahe kaelast otse, see oli tüki lühem; maa kael (poolsaare algus) Pöi; jõekael (jõesuu) Vig; sihukst kaela koh́jad kahe maa `kalda vahel, - - vesi justkui `voolab sial vahel Var; Soo kael on ikki soo Tor; järve kael on järve `kitsam koht Kos; lüisi kael Kad; merikael VJg; Uńdilagassiku kael on eeńama soru kahe metsa vahel MMg
Vrd kaal, kakl, kaul