[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 28 artiklit

ahne1 n, g `ahne R hajusalt Sa, Emm Rei Mär Vig Lih Tõs Ris Juu Amb Koe VMr VJg Iis Plt; ahne g `ahne Muh Rei Mar LäEd Khn/-õ/ Vän Tor Hää Kei Kos JõeK Sim IPõ KJn Vil M T, ahane Kod; ahnõ, -õʔ g `ahnõ San V; ahnes g `ahne HJn Amb JMd; ppl `ahned Rid; `ahne- Tür Pil, ahne- Khk Mär Mih Plt, ahne- Rap

1. ablas; ahnitseja; himuline `Anna `ahnele `aida täüs, `saagi imulisele `salve täüs (ikka ei piisa) Kuu; `Uota tigedalt tänu ehk `ahnelt `aitüma; `ahne `uudiste `asjude `pääle, tahab kõik `asjad `tiedä `saada Lüg; `Jõuad `ahnet inimist `täitäda Jõh; ää olg sa üksi nii `ahne, jäta teistele ka Khk; `ahne kut varene Vll; On üks `ahne sööma jooma loom Pöi; see `olli ahne inime, kes seanahast `paslid tegi Muh; üks va ahne inimene, tämäl peab kõik olema Mar; aga see (vasikas) oo ia `ahne `jooma Lih; nii `ahne, et ei tea, mes ta kokku ajaks Ris; `ahne inimene ei `suagi täis Juu; ahnes ahmerdab omale kõik HJn; mul on mõlemad lehmad `kangesti `ahned Amb; `ahne inime ja `põrgu aud `üelda ühetasane olema VJg; [nemad] one ilma ahaned Kod; raha piäle ahne KJn; ahne lu̬u̬m - - si̬i̬ sü̬ü̬p kiḱk maa ja mere kokku Krk; si̬i̬ on `kange ahne, ta tahass oma kätte puha saia, mis ta näge Hel; `ahnel om piḱk käsi; mõni kihulane om ahne, ludistap nii paĺlu verd, et lähäb `lahki Ran; nii ahne, et tahap `vaesel inimesel `siĺmi pääst ärä võtta Nõo; taa om ni ahnõ˽latsõrõibõʔ, ei˽taa jätäʔ üttegi ubinat `aida Har; kui eläjälu̬u̬m ahnõ˽`ju̬u̬ma um, sõ̭ss anna˽`parrusi Rõu; ahnõ `möldre võtt suurõ mat́i Plv; söögi pääle ahnõʔ Se || piltl natuse valjemaks ma vöi `öövli `panna ka, `rohkem vöttama, `ahnemaks (nii et höövel võtaks paksema laastu) Khk

2. agar, kärmas `onvad `ahned `tüölle VNg; tema oli alati selle töö `peale nii `ahne, ei `roatsind ää `viita seda `aega Juu; mõni `leikab rukistki nii paelu, et - - tieb nari, kes `ahne tüöinime on Amb; üks raha piale, teine töö piale ahne Iis; ahne ja kärme tüäle Kod; mõ̭ni perremiiśs om `väega ahnõ˽tüü pääle, ei˽lasõ `perhel siĺmil kińni˽minnäʔ Har

3. ihnus, ihne Vana on nii `ahne, ta‿b täi `süia koa änam Pöi; Tämä nda ahnõ, et täü teesele kivi kua - - anda‿mtõ Khn; ahnes, sie ei küta `ahju JMd; nende `ahnide käest midägi saad Trv

hame n, g ame RId Jaa Muh Mär Tõs Koe MMg; ame g `amme Saa Äks Ksi Vil M T; amõ g `ammõ Võn Ote San Kan Urv Krl Lei; hamõ g `hammõ V(n hamõh VId)

1. särk takkune ame `selläs; amedel (hamede poolest) on rigas Vai; `eńdisel ajal oĺli ame ja `ammel oĺli kaugas Saa; maagelõng - - sellege kirjutive `ammit, kaalatagust ja rinnaedist Trv; ku [kanga kudumisel] `alla karubää ümmer tiir ärä lääb, siss `ütlet antsul om ame sellän Pst; ku rehet akati `pesme ja mehe linu aive, siis olli `paklise `amme, rüä`lõikuse aig ja einä aig, siis olli peenikse `amme seĺlän; juśt ku kotil auk sehen olli naiste ame. meeśtel `panti `kaalduk `siśsi; viis küünärt olli meeśte ame. meeśtel olli põlvist `saantigi, naistel olli poolest säärini; `amme perse katik kulunu; [tüdruk] `tu̬u̬di ärä kas `ammel (särgi väel) Krk; suure `poiskese olliva niisama `amme väel, es ole `pökse es medägi; ame om ligi ihu, surm vi̬i̬l ligembäl Nõo; ku `lämmi `oĺli, `oĺli `paĺla `ammõga Võn; `ammele aeti olalati ja käisse `värdli pääle maagelang, nisukese tipi ja looga tetti Ote; hamõtõ kinni `pańdaʔ oĺ sõlõʔ ja preesiʔ; latsõʔ käveväʔ koolin `ammõga - - imä pihtsäŕk minnäʔ pääl; `ammõ rinna i̬i̬n oĺ meestel viiś, naistel neli `nüpsi, niididseʔ nüpsiʔ; `haigil inemisil iks tetti `valgõst `seĺgest villatsõst `ammit, kel rematism oĺl Kan; `hammõ oĺli˽kõ̭iḱ nipitädä˽ja mulgutadaʔ Urv; Ku kohegi `küllä vai kerikudõ `lät́si, siss `aet́i kirutõduʔ ammõ `säĺgä; `meeste`rahva `hammõ `oĺli `valgõ niidige kirutõdu, naistõ`rahval verevä ja sinitse ja vahatsõ langaga Har; vanast oĺl [lapse rõivastuseks] pikk hamõ, alapoolõ `põĺvi, kablakõnõ `ümbre kõtu; `Rühmä no˽tü̬ü̬d ü̬ü̬˽vai päävä˽kokko, a˽kattõ hamõt panõ õiʔ kiä kooldõn `sälgä õiʔ; Massa õi˽`kiŕgi midägiʔ, olõ õi˽sa˽taa `hammõ sisse vi̬i̬l är˽kooluʔ õiʔ Rõu; vanast oĺli˽naistõ `hammil maagõlise˽käüsse peräʔ ja maagõliseʔ olalapiʔ Plv; vanast ku piḱäʔ `hammõʔ oliʔ, sis pidi olõma rajuss (lõhik); hamõhke (samegi) säläh habisõss ku haavaleh́t suurõ hirmuga; üte `hammõga (särgi väel) külm saa Se; śjondzal um pikk hamõʔ (vaimuliku rüü); miśsil um iigä pikk hamõʔ, üless kist, laǵa ni pikk, `valge um Lut || (menstruatsiooni ajal kantavast särgist) ku sa näet tõise inimese `alga amet, siis siĺmä jääve aigess; roosul om kige suurepass rohuss must ame, si̬i̬ `võtvet vere `käime; musta `amme vesi om eläjädel ka rohiss; ku uisk är `pisten, siis pane `musta `ammet pääl Krk; verevid `ammid ei tohi `kaeda, nõrgaverelistel jäävä silma `aiges Ote || piltl Hame es näe perset (kiirest jooksust) Vil; timä om nii jumalõ paĺlass, tel ei olõ mitte medägi muud ku hing ja `hammõ rüpp Har | Ütel nõul kuu amet persed Trv; na om suure sõbra, nigu ame ja perse Ran; Ütte alasi koon nigu hamõ˽`persegaʔ Urv | tükive või üte `amme `sissi (sõbrustavad) Trv; nemä eläss ku üte `amme sihen Krk; na˽`võidava üte `hammõ sisen ka ollaʔ, na‿mma˽nigu püḱs `persegaʔ Har | (ropendajast, lobisejast) suu laiep ku ame alt pu̬u̬lt Krk; Täl om suu päält suurõmb ku alt ammõrüpp Urv

2. a. jakuge ame, pääl om linane, all om jämme jakk; ei oole änäp jakuge `ammit meil Krk; noh mia esi ka pidäsi - - iluste jakuga kahar ame [oli] Puh; `amme pihuss, tu `oĺli jakuga `ammil - - pääl pihuss, all jakk Kam; kõ̭igil naistõ`rahval oĺli˽jakuga˽`hammõʔ Har; jakuga `hammõ oĺli iks pitäʔ Vas | Jakat ame `olli ülevestpuult linane, altpuult paglane Hel; vanast oĺliʔ jakuga vai vundamäńdiga `hammõʔ Kan; vanol inemisil uks ummaʔ vi̬i̬l kõ̭igil hundamändigaʔ `hammõʔ Plv; pudumeńdiga amõ Lei b. `kaukage ame. kaugass oo kural pu̬u̬l `paklise `ammel; miu esäl olli pihage ame, `panti raha `amme piha vahel Krk; tü̬ü̬ man olliva liht`käistega `amme, pühäpävän külän kävvä olliva köŕt`käistega `amme Nõo; `nü̬ü̬rega hamõ - - toolõ `hammõlõ lõigati `väega `lühkene pu̬u̬ mulk - - nü̬ü̬r lät́s laḱka, sõ̭ss `mahtu pää `sisse Kan; põrõhõllaʔ omma˽`lintsega˽`hammõ, lińdsikene ola pääl Urv; `ilda `aigu `oĺli vil poisõl `värligõ `ammõʔ Krl; kimarduìsi `käüstega˽`hammõl oĺl `väŕli pääl, puu`käüstega˽`hammõl is olõʔ. kimarduìsi `käüstega˽`hammõilõ ummõĺdi olgrehmaʔ. olgrehma˽ja`väŕli `oĺli kirutõduʔ; puu`käüstega˽hamõʔ - - nu̬u̬ `oĺli tü̬ü̬`hammõ; mańüskitse˽`hammõ `oĺli˽meestel - - mańüskinõ oĺl kirutõt. `aedu˽plaḱikõsõ˽ja mulgukõsõʔ Har; Kubõrd `käüśsidega hamõʔ Rõu; maakõline (punaste maagekirjadega) hamõh Plv; `korjustõga `hamme (id) Vas

3. seelik – RId Ame õli `sielik, amel õli `ümmärgune ja toros saba; ame saba `juoksi `pitki maad. mies ois `naise seda ameda üleväll Lüg; ame, sie on `naisterava `sielik või kuub Jõh; ei ole ameda `seljas Vai || aluskuub ame - - alus `jupka, vai alus `kuube; ame jääb `sieligo `alle Vai

4. rätik; riidetükk ümbervõtmiseks; mõrsja uju se oli igavene ame, mis sellel `ümber oli. `söuke rätik, riie Jaa; mis suur ame sool peas o (kui midagi erisugust peas on); võta ame `ümber abude; suur ame o noorikul `ümber pea, silmad `kinni, pea `kinni, `seuke suur `valge lina Muh; amed olid enne `valged linad ümmer kui `viltsid `suuri rätikuid veel ei olnd Mär; soe ilm sul aga ame ümber Koe || suur pealmine riie, vihmakuub nuo mida sa `uitad ame `ümber VNg

5. lootekest lat́s sünnüss hammõn, tu̬u̬ hamõʔ mõstass ärʔ ni kuivatass är, ku su `antass `kohtulõ, panõ puhuʔ ni saat `õigusõ; hobu ku tu̬u̬ varsa - - timä `hammõn um; tõbrass `sündü `hammõn Lut

6. kangamõõt – M kaits kääŕpuu vahet oli ame. mede kääŕpuie ame olli kuus küünärt piḱk; `söege tetti `amme mäŕk `pääle, ku edimine tiir är aet olli Hls; kait́s `tõisku amet kangass pikk - - kate`kümne `amme jagu Krk

heina|niidu|masin `Einä`niidu`massinale `tehti, `pandi `juure `tõine `iste [kui vilja lõigati] Lüg; Vanasti oli sii puumaameestel änamisti Rootsist pärit eina niidumassinad Kaa; Eenäniidumasinaga suab põllu`einä `niitä, metsä`einä suab vähä `niitä Khn; einaniidu masinaga võis `eina `niita, võis `viĺja `niita Trm

hellitama1 eĺlitama (ell-) spor eP(-d- Hi) Trv, -ämä Kod KJn Pst TLä, -eme Hls San Krl(-mme), -em Krk; heĺlitäm(m)ä Har VId(hellü- Räp Se, -ö- Plv); tud-part eĺlitedu Kam; `ellitam(m)a R(-ämmä Vai; `hellitämä Kuu)
1. hellalt kohtlema; (liigse) hellusega rikkuma suurt miest viel lähäb `ellitama Hlj; sedä `kiideti et esimist [last] ikke `ellidetta Lüg; ne `lapsed kedä on `ellidettu ne ovad tigedäd Vai; ellitud laps Krj; Ellidab oma lapse päris εε. Mis see ellidat inimene tööd teeb Emm; [ma] põle naa ellitet Tõs; ema eĺlitab oma last, ei roatsi teda `tööle `aada Kos; si‿o emäss ärä eĺlitet Kod; kel oli võimalik, siis naist `oiti ja eĺlitati Ksi; emä es ellitä egä es oia meid Pst; `väikest last oidass ja ellidets Krk; är eĺlitegu `poissi ninda San; ni˽`hirmsadõ ei massa heĺlitämine last Har; um latsõ ärʔ heĺlötännüʔ Plv; `elläi om arʔ hellitet; är heĺlütät `väega neesnast latsõ `väega heĺlikust Se Vrd elletama3, hellima, hellotamma, hellämä, hellätämä
2. ettevaatlikult või säästvalt kohtlema Lehm nägüb `jalga `hellitämä, `tiie kas o midägi `talland sora vahele Kuu; obone `ellitab `kaula vai `pihtu vai `turja pääl, kui `katki on Lüg; [hobusele] No mene kesk tied, ei taha `jalgu `märjast teha, no mis sa neist `eĺlitad IisR; obune eĺlitab `jalga Kos; ta eĺlitas seda õla, ei last `särki `seĺga `panna JJn; mis sa eĺlitad oma liha, ei viitsi `tüele akata VJg; Mõned `laśsid obuse `rautuse aeg `vilti `panna raua ja kabja vahele - - [siis hobune] kõva tee pial ei akkanud `käimise ajal `jalgu eĺlitama Trm; `aiged `kohta eĺlitämä KJn; vanast üteldi et, mes sest `surmlikust ihust ellitädä Nõo Vrd ellitsemma1

ihkanane `ihkana(i)|ne g -se uhiuus; päris, täiesti Sa odid kohe `ihkanase `kuue kabist igäpäiv pidädä; Mul o tänä `ihkanaine kalakorv; Ega neid `ihkanasi `verku `raatsis meresse `viiägi; `Ihkanaine uus vigasti Kuu

kihelema kihele|ma R(-mä Kuu, -mma Jõh Vai, -mmä Jõh) eP(-mä LNg Vig Juu Kod KJn Vil) TMr, -m(e) Hls Krk Hel San, -mä Ran Nõo; kehele|ma Khk Käi LNg Rid Mar Saa hv Puh, -m(e) Hls Krk; kihilema Tõs Aud Hää; kihelama Kõp Trv; kihõlõma Räp; kehilõmõ hv Krl
1. sügelema `kisked on `pienikesed `vistrikud ja kihelevad Jõe; Nogulased `poldid kaik `sääred ärä, nüüd `ninda kiheleväd et `kraabi puruks Kuu; keha kiheleb palavaga VNg; kui püu pesa kiheleb, siis saab raha ehk tere Jäm; karp kiheleb nii valjusti, kas kisu kondid `välja Khk; teeb ihu kihelema kui soe on Vll; Köht kiheleb, Rootsis on ea vöisoak Pöi; kui nina kiheleb, siis kuuleb `titsid oln Muh; nina ots keheleb, sorma sönomed kuuleb Käi; nädala pεεvad se muhk kiheleb Phl; obose nahal oo kehelemese veha sees Mar; jalad kihilevad, nõgesed oo kõrvetan Tõs; maa-alust ajast kihilema Aud; parmadel nendel on teravad nokad, preśsib `sulle `sisse ja siis ta kipetab ja kiheleb Ris; `kuśkil `ilmas `olla ei või, nii `irmsasti [sääsemuhud] kihelevad HMd; noore kuu viht aab ihu kihelema HJn; sügeles naa et aiva kiheles kohe VJg; obesel võtab kaela kihelema Trm; palav one, ihu igine, siis kiheleb Kod; kihelemine on nii, et võib kannatada, aga sügelemine, et piab küined `küĺge `aama Lai; ammass kihelap, nakkap valutama Trv; kirbu sööve, nüid võtab õige kehelem Hls; ku aab kasume akkass, siss akkass keheleme ja `süütme Krk; pää kehelep, kui om `täie pään Puh; nigu tuhat `kirpu `oĺli säĺlän, ihu kiheli nigu kusi`kuklase pesä, aga mitte es `julge `süitä Nõo; kiha niguʔ kehilõss `õkvõ Krl; kihelemise haigus sügelised kihelemise `aiguss sie on üks sene `kärna `aigussega Lüg; kihelemise `aiguse `aegas nahk kangesti kiheleb Kos
Vrd kihklema1, kihlema, kihtlema, kihulema, kihuma1
2. rahutu olema, kibelema, nihelema Kiheleb `nindagu kirp `kuera `perses; midäss kiheled siin et rahu ei saa Kuu; `ühte `puhku kiheleb, on menos Lüg; mis te sii kihelete ja `kargate `kiili (öeld lastele) Muh; ma üsna kihile, et saass `linnes ära `käia Hää; keheleb siin tüdrikide `ümmer nigu kut́sirat́sikud püksis Saa; `mutkui kiheleb aga, kus sa lähäd, kes sind `ootab Juu; kui kaua sa ikka sin kiheled, akka minema JMd; eläjäd akasid kihelema, es seesä paegal Kod; mis sa‿ńd kiheled, seisa ometi paigal Plt; ta kiheless sinna minnä Hel; ma kihelesi kodu tulekid San; hoijõtass külealotse rõõvast päävä i̬i̬h, et süĺlem kihõlõma `väega es nakassõʔ Räp Vrd kiherdamma
3. fig a. (rääkimisest, lobisemisest) see söna kiheles ning valutas su suus et sa seda `rääkisid Jäm; kas su keel kiheles, et sa pidid sedasi teisele `ütlema Khk; see üsna kiheleb mu keele peal Muh; ku naśte keeled kehelevad, siss lähvad kisuma Saa b. Küll oma `kärnäd kihelevad `kaige magusamine (oma häda tunneb igaüks hästi) Kuu; Ah su nahk kiheleb ka peksi järge Kaa; Perse kiheleb taga, äi vöi kodu `olla, katsub aga et minema soab, külase, teiste seas löbusam, kari koos Pöi; ing kiheles sihes (mingi mõte ei andnud rahu) Muh
Vrd kõhelema

konterbant (variante) konder|bańt (-bant, -pańt, -pant), konter-, `konter-, kunder-, `kontra-, punder- g -bańdi (-bandi, -pańdi, -pandi); `konder|bank g -baǹgi; kunder|bank g -bangu salakaup, konterbant rand`rüütlid, nied olid siis ka `kunderpaǹdi `kinni `votjad Jõe; `meie ei `tohtind `tuua [Soomest kaupa] - - seda `lueti `konderbaǹgist VNg; `soola es saa `kuskilt käde, see oli kunderpańt Jäm; `Rootsist kεisid vanast kunderpant̀i `toomas Khk; punderbańt oo kui salaja Saksamaalt `viina tuuasse; põle εnam kunderbandi vεdu Muh; sedä sala `viina `üiti kunderpank, vidäväd kunderpank̀u; tä o kunderpank̀o (haakrikku) leidnd. kui laeb on ukka läind Mar; ma olli isigi laalatsel, konterbańdiga `tu̬u̬du leit `selges Hää; Käind Viterbalus konderbańdi `soola vidamas [Krimmi sõja ajal] Kei; kondõrbant̀i viäve Lätimaalt Hls || konderpant̀i (salka, trobikonda) lööve nooremehe kokku Hls

kulutama1 kulu|tama Kuu VNg IisR eP(kulo- Mar, -dama Hi) Trv TLä Rõn, -tamma RId Har Rõu Vas, -tem(e) Hls Krk Hel San, -tõm(m)õ San Krl; kullutama Vas
1. (kasutades) kuluda laskma; kuluma panema kes siis `kengi `raatsis kuluta, `palja jalu vottasima VNg; sa õled kulutand `nõnda õma `riide `katki Lüg; kes seda teise käde annab, [teine ju] kulutab εε Khk; lõng o angi argile `sisse kulutan; ää kulutag oma püksi `perse tagust `katki Muh; kuludad oma vigadid Emm; [kuningatütar] kulutan ega `öösse seitse `paare `pastled ära Phl; kulutas teese aśja läbi Mär; egas jakki võin kulutada mette Aud; sie [ratta]rumm ei kuluta `aśsi Jür; takused `kangad kulutavad `rohkem `niisi JJn; tu lińt om iki paremb, ei kuluta nii `telge ärä Ran || fig [ihnuskoi] Kuludab kopiga sörmde vahel εε Emm; mine sa alate pese `siĺmi ja kuluta `nahka Kod | ära hõõruma peenikse `varda kulutiv sõrme ärä; saabas olli jala är kuluten Krk
2. (millekski, millelegi) kasutama; raiskama ei `huolind tikku kulutada; olen `viinagi kulutand Kuu; `mis‿sa raha kulutad VNg; õlen nüüd `endast `vaisest kulutand, midagi mul võttada enamb ei õle; õlen sene `tüöga pali `aiga kulutand Lüg; mis sa mud́u kulutad, ää paku `süia `ühti Tõs; kulutasin paelu `aega Tor; üks kopik ei näe `ühte, teine teist, kõik ära kulutu Hää; mõni töö kulutab paelu `aega Juu; sa kulutad `liiga raha; kui paelu on tema `piale `aega kulutud JMd; ei akka tämä egäle ühele õma `piĺli kulutama; lapsed sitad eväd sü̬ü̬ egä kuluta kedägi Kod; mis sa ajast kuludet ilma`aigu Krk; ma ei kuluta üit́s kopik ilma asjata Puh; ala nakadu nait `päivi aśanda kulutamma, sa olõt nait kulutanu küländ; maʔ olõ uma latsõ koolitamise pääle paĺlu kulutanuʔ Har; paĺlo `aigo kulude är mant; `hindä pääle kulut́ hulga rahha ärʔ Se; keelt ~ suud kulutama fig (liiast või asjatust) rääkimisest mida `asja `piale sa kulutad õma suud Lüg; kes pailu lobiseb, kulutab suud Khk; mis sa sest suust na palju kuludad, ma ole seda juba kuulnd Emm; Mis ma muidu oma suust kulutan, ega si̬i̬ ei `aita ikki Hää; ei maksa `ültse suud kulutata, sest ei tule kedagi Lai; kuluts oma keele ka ärä ullu juttege Krk; mi‿sa no umma ki̬i̬lt ni˽paĺlu aśanda˽kulutat Har || fig vaevama, väsitama mes sa eese jõust kulotad Mar; ta kulutas ennast selle pika `tiega üsna `palju Ris; te kulutate `eńdid minu pärast pailu Ann; Sinu peräst piä ma ennäst `vaevame ja ennäst kuluteme ja `vaeva nägeme Hel; `sinnä minek om asjata, mugu kuluta ja käi Nõo

kut kut S kui
1. võrdlev sidesõna niid pead sa nenda `rookima kut sa vähegid jouad; siga kut kurivaim; öhune supp kut liŕr; Nii `vaikne kut jää Jäm; silma `ambad on teist `moodi kut muud; es lähegid `rohkem kut üks pool `tundi `aega; sellega ma `viitsi `rohkem kut pääva ära Ans; loĺl kut lammas; teine on nobem kut teine; mettel (meil) kevade üks siig oli änam kut kolm `naela Khk; `paergus ela na kut müt́t, ole vaid Kär; `lustjas kasvab rugi sees nönda pitk kut kaer; ahvenal arjas `püsti `seĺgas kut suured porgad Mus; Pεε kut uhakatut́t; Tuba pala kut saun; Poiss naatkut piibuoŕk, aga nää kui terane Kaa; rottisi on `kahte `liiki, ühed suured kut kassid, teised vähiksed Krj; ema on `rohkem `orjust näind kut ma Pha; lihab `linna‿bole kut tigu Vll; `vaaplased on suuremad kut erilased Jaa; ta on ikka täitsamees, pole `seike kut mõni teine; Kut sea jalg sööma sihes (inimesest, kes topib ennast igale poole); üks `mõistmata mees äi raiu nõnda puud mette `kervega kut see mees kivi `raius Pöi; raudnõgessed o ullemad kut emanõgessed; ma nii sama kirssus kut se nuga oo; ennemini olgu müia kut `osta; seal `olli nii palju rahvast kut `pilvi ja `panka Muh; tösi kut törva vesi Emm; ta ni norust `moodi kut `aige oleks olad Rei; nõnda kut võrdlev sidesõna nönda kut vasetud; Nönda kut ane selga vesi; Metssead tegid pool `tuhli`pöldu `puhtaks, nönda kut oless kooguga `vöötud Jäm
2. aega väljendav sidesõna ooda sönni kut ma tule Jäm; kut nad `öhta läksid, akkas kohe sadama; see oli siis, kut ma `karjas keisi Khk; ole sönni sii kut me tuleme Mus; see `olli juba enne kut ma mäletama akkasi; nisud tehasse pärast kut rukid; ma tuleta teit nii kava `meele kut ma ela Muh; Kut ma noor mees oli, mool oli `rammu küll Rei; niikaua kut kuni, seni kui sa oled niikaua sii kut linnast `ostja tuleb Pha; nii kaua kut surmani Vll; küll te `jääte magama ja makate niikaua kut ominguni (kui unilauku sööte) Muh; nõnda kut niipea kui Nönda kut ta mind märkas, nönda ta uksest välja pani; Nönda kut ma ukse püsut pautasi, oli ta sehes Kaa
3. niipalju kut määra väljendav sidesõna iga üks sõi niipalju kut `tahtis Muh; tää (tea) see sennepärast `ühti niipalju kut see räägib Rei
4. ühendav sidesõna, seob koondlause kaht rööpliiget siis oli ju tööd nii pailu meestel kut naistel Kär; Vanast sai seda maatööd - - orjatud oomikust öhtani, sui kut talve Kaa; see on [nii] pitk kut jäme Vll; Eluaja ta on Peetril `kööpind ööd kut päävad, pühabed kut argibed, pole seda suurt rikkust näha `kuskil; Mees nii lai kut pitk; Koti `riidest püksid `jalgas, suid kut `talved käis nendega Pöi

kõva1 kõva Lüg Jõh IisR Pöi Muh u, spor L(g kõvada Var Tõs Khn), K I eL, kõba L(g kõbada Han Tõs Aud) HaLä Jür Tür Pil van SJn Vil, köva S Ris(-b-) Kei, kova spor R, van Ris Kei; komp kõve|m Rid Saa Tür Sim TaPõ, -mb VJg TLä; kõbe|m Lä Tor, -dam Mar; kövem Khk; ko- Vai; kõvõ|mb Kam San Har Rõu, -b Se; kõvam Pöi Muh, kö- Kär Mus Pöi Käi; kõva|dam Var Tõs Khn, kõba- Han Aud
I. a
1. koostiselt tihe, tahke, plink; paindumatu, jäik a. ant pehme (materjali, aine, asjade kohta) kõva [leiva] `kuorikuid - - piab panema tulise vie `sisse likku Lüg; siin on kõva maa, sääl on suod IisR; tao neid vana kovi puid; `küljealune kotti on `irmus kova Vai; niid on köva maa jala all (merelt tulles) Jäm; `veised pöllu kövaks `tampind, kövad `mulda on `raske sahata; köva iste muljub `perse `aigeks Khk; tal (rästikul) on köva terava ammas Mus; Aja punaseks ja kasta vee `sisse, siis teras lihab kõvaks; Kaks kõvad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; Ase on nii kõva kut kivi; Kõva `karme vill just kut sea karvad Pöi; tuline kõva maa, pane kiŋŋad `jalga; nee ju `kanged kõvad `riided Muh; nii köva pank on all, ei saa `künda Rei; justkui köva pudru, mis kokko äi akka, siis `üitas rabe Phl; läks kõba tee `peale Rid; raud oo kõba; pudro oo kõbem [kui kört] Mar; kus kõbad kibised maad oo, seäl kadagad kasuvad Vig; saarepuu ikke ka kõva, aga tammepuu veel kõvadam Var; siss saabad `pähkled kõbass, ku odrad `valmis oo Mih; ma ei söö kõvadat `leiba Tõs; Põuaga vääb sauõtsõd põllud kõvadas, `atra enäm `sisse ei võta; na kõvadas `kuivad ikka [pastlad], põlõ miäret `piäle `panna Khn; leib `piikub ja lähäb nii kõbasse PJg; köba kruusine maa pönk Ris; püksid `seisid `püśti, nii kõbad olid Nis; see kibi on nii kõva ja kaĺk; luisk on valatud, kõva nagu käi Juu; `enne tuleb `liutada kõve ube ja siis tuleb kupatada Ann; kaśk, tema on `jälle kõvemb puu [kui haab] VJg; kõva leib, nõnna‿t murra `ambad ära Iis; aga `kartulid võid küll [jahule] `ulka `panna, leib ei lähä nõnna ruttu kõvast Pal; talvel lähäb [puu] süi kõvemast Äks; see oli kõva maa, `jalgade all ei vajund Lai; ega sial liha ole, see kõva luukońt Plt; kärjesaba on kõva nagu raud, vaik on kõvass teind SJn; raudpää on sehande kõva mardikas - - kõva ku̬u̬r seĺläs Vil; kitsi `soŕti `lamba, kõva ja kare vill Trv; sikke `ki̬i̬rdline puu om kõva puu Hls; kiḱk lõiguriista karastets kõvass, sõss `lõikass parepest; `erne om kõva ku raudpulga Krk; tu keeri periss kõva ei ole, ta serände pehme luu om; [maa] om kahutanu, pori kõvass `võtnu Ran; kui tuul mahakülimise `aigu põhjast om, siss kasvava kõva `erne; ammass om ell, kõvad `asja ei saa midägi `süvvä; miul es lää lina`kakmisega sõrme `lahki, mul `olli nii kõva nahk Nõo; ku t́siga ärä tapõti, siss kakuti turja päält kõvvu arjassit Võn; kõva maa om `kõrge ja kuiv Kam; `kõvva `leibä `sü̬ü̬di kavva `aiga Rõn; kõvva `hangõ pite om kõ̭gõ paremp kävväʔ Kan; kat́s kõvva kivvi ei˽tii ääd jahu Krl; kaĺk om kõvõmb ku savi Har; Läbi nikad́si sõ̭ss keriti, tu̬u̬ kerä sai kõva nigu˽kivi Rõu; ti̬i̬rada om kõva, taa om ar˽`tallunuʔ Vas; sul om śool rüäl kõva terä, timahhava piassi `leibä `saama Se || fig (kõhukinnisusest) kõht oli nii kõva, ainult pabalad [tulid] JJn; lapse kõht õli kõva Kod; olet puhussen, kõtt kõva ja nii `räńkä täis Ran b. karm, puitunud Ein kõva et `raiu vai `kervega IisR; `jussi roho - - mogomaine lühükäine kova roho Vai; kui lina vees kõbas jääb, see ei lähägi [rookides] `puhtas Vig; [karusepäevast] ein läks kõbemaks Kse; timukas oli obuste ein - - kõvada kõrrega Tõs; kui ain `ildäss jääb tetä, kõvass lääb, üteldäss aenal raud nagel sehen oleva Ran c. rahke, (pool)toores `pilgud on kõvast jäänd suppi sies Lüg; ma‿p taha neid kõvasid `tuhlimi Muh; karduled jäänd kõbaks Mär; `Kaapsad oo alles kõbad ega supp enne süia sünni Han; kõvad kardulid, `tu̬u̬rved Kod; päris `pehmest ei keeda, natuke kõvemast jätan Pal; ää suṕp oless ollu, aga kruubi olliva kõva Puh; [ta] korjass mulle ka `põlle ubinit, aga põlla na‿m kõva Nõo; suṕp vi̬i̬l keese paahn, vaest suurma˽kõva ummaʔ Plv || krõmpsuv, karge kesk `kohta on [kapsal] kova Vai; suure kõva kapusta pää - - `raoti kapusta ravvaga `kat́ski; [teist] nii kõvad si̬i̬nd ei olegi ku kõrgass; [mädarõigas] oiap kurgi kõva Nõo; kõva `kapsta pää Har; hõrgat́s - - hää ilosa˽kõvaʔ ja kõrrõʔ seeneʔ Räp d. tahke, hangunud (teat ainetest) paks supp `angub kövaks Khk; see vähe kõvam või Muh; [sült] tõmmab nii kõvadas Tõs; Nii ääd kõva `si̬i̬pi ikki ei saanu kui kiviga Hää; mune keedetasse kõvast Pal; ku veri tükki läits, siss ta olli serände kõva ja verrev kui mass (maks) Puh; küd́setu mesi om äste puhass, tu̬u̬ ei lähäki kõvass; `lamba rasu ku ärä taaratap, siss om nigu kard kõva; mõnikõrd om liha li̬i̬m kõva nigu süĺt jälle Nõo; ilma `hapnamalla es lää˽`kiisla kõvass Vas; potih nõsõss vaha `pääle, `hüüböss är˽kõvast Räp
2. (liikmeist) jäik, kangestunud; paindumatu kui ma [pakasega] kojo tulin, siis reied olid üsnä kõbad Mar; kube sooned on kõik `kanges `tõmman, kõvadas; kukud pikäli maha ja oledki kõva (surnud) Var; jalg läks nii paksuse ja kõvase, `kengi ei saan änam `jalga `panna Aud; [luupainaja] matab sinu luud `liikmed `kangeks ja nii `kangeks kõvaks, et sa `kuśkilt liigutata ei sua KuuK; kedast sa marjule lähäd, jalad all kõvad SJn; ta tulli ku puu pähä, ma jäi periss kõvass, `eitüsi ärä Krk; ku inime ärä kooleb, siss ta lääp jo kõvass ja `kangess, nigu üits puu alg Puh; ku kraḿp `jalga tulep siss lähäp kõ̭iḱ nii kõvass nigu üits kivitüḱk Nõo; hummogu omma jala˽kõvaʔ, päävä pääle sõ̭ss `nõrkusõʔ Vas || (erektsioonist) türa kõva nigu kańg siilu all Ran; pullitap `lehmä, `vänte `endäl lähäp ka kõvass Nõo
3. vastupidav, tugev, kindel köva köis, pole `karta et see `katki leheb Khk; `tahtvad ikka maja rajada vanas kuus, peab siis kövam olema Emm; ma `aasin nüid kõbad lapid püksi põlvete `otsa Mar; nüid oo suured kõvadad laevad; väräväl `pandi ju kaks ristpuud `piäle - - ristpuud `oitsid `jälle värävä kõvadas Var; kibimaea oo kõba, see ei lagune ää Mih; se on ea kõva ja tugev riie, se mitte lähä kat́tigi `ühti Juu; Eks `värvel ole siis ike ea kõva küll Amb; kaks `aiska `pańdi äkke `piale, siduti kõva tugeva `vitstega `kińni Trm; õssad riiet, `vaatad - - mes `tihke ja kõva, eks si̬i̬ õle kõvem pidädä Kod; jumikad ei tule kudagi maast `väĺlä, kõvad juured ja pikad Pal; katus päält `oĺli ärä, seenad oĺlid kõvad Vil; koti kangass - - `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; kańepist tetti `keidsi, kańep om kõvemb ku lina Ran; tü̬ü̬inimese rõõvass pidi kõva olema; otsikist kedräti koti`langa, sääld saeva kõva viĺlä koti; nakassiva Mikul toda kivi `lauta tegemä, teivä igävetse kõva; ma `suska takast nõgla, et ummõluss kõva saap Nõo; siss saa kõva aid, kui saiba kõvast maa sisen om Ote; kõva vangõŕ, ei olõʔ ärʔ lagunuʔ Krl; nee omma `väega tõrvadsõ paĺgiʔ, neist saa kõva maja; ega (jää) om joʔ õigõ kõva, taast võit joʔ üle minnäʔ Har; tammõst sai kõva [ratta]rumm; mul omma˽põrmadu `rõivakõsõʔ kõ̭iḱ kõvaʔ ja ilosaʔ, olõ˽õi˽kulõhhunuʔ Vas || kandva jääkattega, jääs läksid ära jaanuari kuus, sest meri oli köva Pha; meri on köva Rei; meri on viel köva, saab üle küll Ris; käisin `katsumas kas jõgi on kõva Kad || pingul, trammis krui [on vokil], kust keeretse kas kõvadamase või Tõs; nabapulgast keerasid `kapja üless või `alla, kõvemast või vedelamast Trm; voki kruu on pingi otsa sees, kellest `keerad kas kõvemaks või lõdvemaks Plt
4. jõuline, füüsiliselt tugev, terve `valju `karvaga obone on kõva obone Lüg; `Kange tüömies, kõva kui kivi IisR; see on köva mees, selle `vastu‿p tohi `ükskid akata Khk; üks kövam teisest Kär; On üks `terve ja kõva mees, ütleb et täma äi tea mis `aigus on; Vanad inimesed sõid soolast, olid aga kõvad koa Pöi; isa on köva inimene veel, aga ema on kehv oma nägemese poolest Rei; oh, ta alles kõba mees tööd tegema Mar; süda alles kõva, ei tä veel sure Tõs; Olid ikke ennemueste kõbad mehed küll, sõid räime, leiba ja vihtusid tööd murda PJg; vanast ollid inimesed kõbad ja `terved Vän; vana küll, aga köva mies viel Ris; se on ea kõva obone vidama, mudku lähäb Juu; õli kõva ja vali tü̬ü̬inimene Kod; silk oli `süia, süda oli ala tahe, inimesed olid `terved ja kõvad Plt; mehe om iki kõvada, kes laia kaari aive Trv; eläje pidiv nõnda kõva oleme ku teräss Krk; mõni laits om iki loojast `lu̬u̬du serände tragi ja kõva; põllumehel `piävä kõvad obesed olema, siss saad `põldu arida Ran; inimese jõeva `taari ja olliva kõva; vana`aigse inimese üteldi kõva oleva, `tervuss ää neil ja `amba suun Puh; igävene kõva mi̬i̬ss, võt́t kõrraga aki rüḱki `säĺgä; `nu̬u̬ri iki olli ma kärmäss ja kõva, tei kõ̭ik tü̬ü̬; ma‿le nii kõva, `mulle ei ti̬i̬ tuul mitte midägina Nõo; i̬i̬n `niitse kõva mi̬i̬ss, kes lei kat́s `kaari vastatside kokku Kam; kõtt ammutõdi ua vai `erne suppi täüś, siss oĺl inemine kõva kah Ote; Ku‿ma iks sü̬ü̬ taad terä `süüki, sõ̭ss ma‿lõ kõva ja söönü˽kah Urv; ta om kõva nigu karh, ta om `kahrunõ miiśs Har; mul jalaʔ umma˽`väega kõvaʔ, na ei˽haludaʔ Rõu; kõva kui kesäünnü puu (hea tervisega) Plv; vanast oĺl paĺlo `hiiglaisi olnuʔ nu olliʔ kõvaʔ meheʔ; oĺl küll iks vanast `sääńtsit `väega˽kõvvu inemiisi Vas; nä üte kõvuʔ ommaʔ, üte kõvaʔ; kõva `päägäʔ (hea mäluga) Se; kõva hopõn um hüä hopõn Lut; Kuis olt kõva (kuidas käsi käib) Kra || tugeva jõuga, jõuliselt toimuv `matso sain kül kova, löi miu `kaikaga Vai; puu kukkus päha ja `ańdis `mulle kõva uobi JMd; `kärbläne es saa nii kõvad `u̬u̬pi, et oss periss `ku̬u̬luss saanu Nõo || fig uni om kõvemb kui `kiägi muu Ran
5. kindel, vankumatu [inimesed] olid kövad oma usu sihes Jäm; kaup köva, käsiraha kää Khk; [tal] Oli igapidi köva pöhi juba isast saati all (oli heal järjel) Kaa; ta on senne `pääle köva et see nii on Rei; see on üks `usklik inimene, kõba usuga inimene Mär; ta on nii kõva ja `kindel selle `peäle, et see peab nii minema Juu; meil oli jo kõva `rääkimine (otsustatud), et lähme `metsa JJn; kõva isiloomuga, ei anna järele Plt; om ää elädä kah, sul om kõva jäŕg käen Ran; tu̬u̬ om õks kõva usuga, kiä jumala sõnna pruuḱ ja armastass Har; kes kõva `kińmä meelega om, tu̬u̬ olõ õi `heit́lik Räp; kõva vaimuga tragi, hakkaja iga `asja `pääle `niisukese kova `vaimuga Hlj; teine aliseb ja, aga täma on kõba vaimuga Kse; sie on `julge inimene, kõva `vaimuga Ran
6. range, karm, halastamatu saand kõva käsu kätte, piab menema `metsa `tüöle; kõva `kääga, kie on kõva, alastamatta; sie elo on `õige kõva kõhe - - `nõnda `rasse elo Lüg; `itle tale üks köva söna Khk; `meile `anti `söuke köva käsk käde et, oome tuleb sillule `minna Vll; Ta oli kohe üks nii kõva käsi, seal äi `aitand teiste asi ka midagi Pöi; kõba sõnaga inimene, mes ta `ütleb, see peab olema Mar; `säädused oo nii paelu kõvad et ei tohe `purjus `piaga autuga `sõita Aud; poeg on läind nii kõvaks (hoolimatuks), et ei ole kolmel `oastal tuld mind `voatama Kei; ta on kaniste kõva `jäoga (kalk), teeb enese nii kõvaks teiste `vasta Juu; kõva kord Amb; `ańti kõva käsk kätte VJg; ei ta ööld üht kõva sõna ega teind kurja nägu Plt; ma anni tal kõva käsu, et ta ruttu ärä käü Krk; latsel piab olema kõva kari (distsipliin), muidu lähäp käest ärä ka vi̬i̬l Ran; ei tohi˽tälle üttegi kõvambat sõ̭nna üldäʔ Kan; kõva sõnaga ku `rauda ragi Räp; kõva süda(mega) kalk, tundetu; julge kova `süämegä inimene Kuu; `Räägid vai ära `räägi, senel on `ninda kõva süda Jõh; köva südamega - - kivi südame asemel Khk; Kohe loodud üks nii kõva südamega inimene Pöi; köva südamega ja köva `kääga Emm; tä on kõvada südamega Tõs; ema on neil jälle väga kõva südamega PJg; oli ea kõva südamega, kohe `leikama (verd ei kartnud) JJn; kõva südämegä inime, vede`tilka ei tule tämäl silmäss `väĺjä Kod; kõva südamega, järele ei and Plt; küll om kõva süä, ei heidä `armu, kas `palle kui paĺlu Hls; kõva `süämege, ei tunne alastust teise `vastu Krk; kõva süd́ämega inime, ei `peĺgä midägi; ei ole nii kõva süät, et saass tälle ärä üteldä Ran; Nii kõva `süämega nigu mõtsaline Nõo; kõva `süämega inemine nigu üt́s kivi Plv; südant kõvaks tegema ~ panema ~ lööma julgust koguma, end hoolimatuks sundima tien `õige südame kõvast ja lähen `pruovin, kas võib ka jää `pääle `sõitama `menna Lüg; teeb südame kövaks, pole `armu ega alastust teise `pεεle Khk; löö eese süda kõbaks, ää karda kedagi Mar; ma panin südame kõvaks ja läksin ikke edasi Juu; vaja lüädä südä kõvass ja üheldä, et tuadagu tämäle kua kui `vaesile `antse Kod; oli südame kõvast teinud, ei annud järele Pal; kui ikk `pääle tükib, ti̬i̬ südä kõvass Ran; kõva veri ~ verega julge, kartmatu `tütrigul õli kõva veri, ei tämä pelastand egä `kartand Lüg; siis ma õlin kõva veregä inime küll, `külmä ma ei peĺjänud; `mõnda `üeldässe kõva veregä, kedägi ei `pelgä Kod; üt́s oĺl ni˽kõva verega, et is naka [haigus] manuʔ Har; naistõrahvas iks nõrgahtuss ärʔ, meeste`rahvil um kõvõb veri Plv || ihne kole kõva inimene ja aru `saamatu, ei `andand `mulle mitte `taŋŋuterägi Lüg; kõba inime, ei `täidu anda Vig; ta nihuke kõba inime, ei tema roatsi üht roasukest teesele `anda Juu
7. tubli, silmapaistev, kange (midagi tegema) `tüürman oli `ästi kova `viina `votja Hlj; sie oli ikke kova `ketraja, kie `naela linu `päävas`vällä `ketras VNg; se poiss õli kõva jahimes, kes nüd suri Lüg; eks ta (isa) old kõva tüemies küll VMr; `inglased on kõvad sõdimas Ksi; [seal peres] oĺlid ju `enne vanast kõvad õlletegijäd Vil; `keŕkumi̬i̬s oĺli ta kõva; kõik om kõvad sööjäd Ran; `ta‿lli kõva vi̬i̬nami̬i̬s, ei rubla es näe rublat Puh; Ta om nii kõva `juuskja, et pane vai jänessega võśtu `juuskma Nõo; mul oĺl kõva tuńnistaja, ta is saa mullõ medägi tetäʔ Har; tu̬u̬ mi̬i̬s oĺl maru kõva puu`lõikaja Rõu
8. (hulga poolest, koguselt) suur, tubli, vägev kova kala (rikkalik kalasaak) Kuu; Sai kevade kõva sõnniku; Säelt soab kõva `koorma togisi Pöi; lehm annab kõbad `piima Aud; `mulle `ańti üks ea kõva käräkas `viina Juu; võt́tis `sirged rukkiõled, kõvad piutäied JJn; köks õli üks kõva angutäis Trm; piĺl tulep pikä peeru pääl, kusi kõva naaru pääl Krk; mes täl viga elädä, kõva jõud käen Nõo; [meie] `kihkonnan om kõva vili, `raskõ Ote; ma võt́i kõva käräku Räp || (rõhusõnana) Leevä tainast sõkutess oma kõva puuĺ `tundi - - mud́u jääss jahutüki `sisse Hel || (rahaasjadest) `veikene `torgohvka käis eluaja, `Suomest sai ikke kovad rahad, siin oli `kartul kaks, sääl viis `rupla Hlj; `teenis kõva raha Aud; tütar saab kõvad `pintsi JJn; `maksis obusest kõva raha Koe; `ańti kõvad rahad viĺjä ets; kihutab kõva reńdi `selgä Kod; tasu oli kõva Lai; kõva palk iki Krk; kes purju `pääga tolgendap, sellele tuless nii kõva trahv panna, et õkva `ambaga `salva saab Puh | (kindlast vääringust) siis olivad rahad ka kõvad, viie kopika eest sai ia tükk `aśja Lai; õbe `ruubel vanast õigati kõva `ruubel Krk | ta eläss kõvat elu (jõukalt), tal om raha ja `leibä, egät Krk
9. äge, kange; pingeline kova `tahtmine oli `mennä Vai; vörgud `pandi paadi `järge - - vee jooks oli köva Pha; Vana looma liha tahab kõba `keetmest Han; kõba tuli peab olema [lubjaahju kütmisel] Mih; kõba töö, peab tegema kõbaste Aud; kõva kannatamene ikke PJg; mia `tahtsi ka nooren kõva `lõunu Ran; `jalgu sehen om kõva valu Puh; haańast kasunu˽turvass, tuu um kõva `kütmä; ku˽ma vi̬i̬l `väega väikene oĺli sõ̭ss, sõ̭ss oĺliva nu̬u̬ʔ sõiduʔ olnu `väega kõvaʔ Plv; kõva eluga visa hingega kaśs om kõva eluga Har || (ilmastikuga seoses) `talvel on ikke kõvad `külmad Lüg; see aasta on köva tali, sihandust `külma pole `kooskil olnd Khk; Keik puud `lasti maha ikka köva tuule `sisse, kas pöha või oomiku maa (idakaare) tuule `sisse Kaa; `kange kõba külm Mar; tuleb ku kahiseb, kõva vihim Kod; nii kõva lumi tuĺli si̬i̬kord, juśt `mihklepäävä `aegu KJn; vahel kõva `piḱsega käevä välgätuse järjest; `kauniss kõva kahu joba, mitu `kraati `külmä Ran; `kange kõva küĺm; kõva lumesadu Kam; nii kõva räese et, maa `õkva lei `valgõss Rõn; sadu lät́s järest kõvõmbõss Krl; noʔ om mõ̭ni kat́s nädälit jo˽kõva põud olluʔ Har | (kuufaasidega seoses) vana kuu `piedä kovast ajast Vai; siss ku kuu `luvvass, siss om kõva aig; nüid ei sünni `rõivit `mõske, nüid om kõva aig, nüid si̬i̬p ei vatuta ja `rõiva ei lähä `puhtass kah Nõo; väega kõva (kuiv) aig um, nü̬ü̬d um täüs ku̬u̬ Plv | tormine `laine oli kova, akkas `triivima VNg; kova ilm oli - - ma jäin `suure `lainete `uoleks Kuu; küll oli kova meri VNg; nii kövaks mereks oli läind Jäm; kui ta virud `piäle lüeb, siis lähäb kõvadaks jälle Khn
10. vilets, halb (mälust, meeltest) kova `pääga, ei sie votta midagi pähä Hlj; sie on `õige kõva `piaga, ei sie saa midagi `tolku ega rehenu Lüg; Köva `kuulmisega Jäm; Kõva pea, mitte midagi peha äi jää, kas ta õppeb või mitte Pöi; kellel kõba pea oo, see ei saa lugemest kätte mette Mar; Pää ku pudrunui `otsas, kõva, ei akka pähe midagi, Kõva `pääga, `kińnise `mõistusega Hää; lapsel on kõva pia, ei tal pähä akka Koe; ei suand [koolis] kedagi edasi, siis `üeldi et kõva kolu tal Ksi; kes iast ei kuuld, oli kõva `kuulmisega Lai; kõva `pääga, ei jää pähä Trv; kõva `kuulmisege, ken vähä kuul; kõva vaimuge, ku ta seant tuim om Krk; tu laits `oĺli kõva `pääga, es jää midägi pähä Ran; üt́s kõva `päägõ poiss Krl; um taa kõva vaimuga [ehk] kõva pääga, ei võtaʔ midägi jako Plv
11. kare, lubjarikas (veest) teises kaeus kövam vesi ja teises `pehmem Pha; pesed paraegu `peätki kõba `veegä, `juussed jääväd `tihkes Vig; Kõvada `veegä pestes lähäb paelu `siepi Khn; Mede kajus on nii kõva vesi et Hää; kõva vett tehasse `pehmemas, `pantse lipet, mud́u on kaĺk, ei ti̬i̬ `puhtas Saa; lätten (kaevus) õige kõva vesi, lubjane Hls
12. kange, tugevatoimeline (söök, jook vm aine) kova viin Kuu; siis [pandi] kala köva `soola, `lauti üksteise `körva Khk; Ta suitsetas alati kõvad tubakad Pöi; enne kõva `su̬u̬la panemist, `pantaks räimed veri`su̬u̬la; Kärsu ais on kõva Hää; esimäne su̬u̬l piäb `irmus kõva õlema Kod; kõvep viin olli piiritse Krk; kui kõtust `valla olet, võta `liikvat, egä tälle ei mõjo naline, olgu iki kõva nigu tuli Ran; kõevu puie tuhk om `kange kõva [leelis] Puh; kõvad `viina võib ennembide `juvva, kui toda magusat Nõo; mitu `kraati piiretuss om kõvva San; Kõva kusõ hais Urv; ta om kõva ruhe (rohi), taat piat veidükese `võtma; no˽piat sa kõva lipõ tegemä, noʔ om paĺlu `vahtsõid `hammõid `mõskõʔ Har; Su̬u̬lli̬i̬ḿ pidi õ̭ks kõva olõma, sõ̭ss lää es liha hukka; vana viin hińgäss, ei olõ enämp nii kõva; tu̬u̬ õlluʔ oĺl ni paĺlo kõva et, inemise˽käve käṕikulla˽joʔ Rõu; vehvermeńts om kõva hõ̭nguga Räp || tugev, toitev, tahe ea kõba toit täna Mar; sualast `silku ehk `sinki süed, sie on ike kõva [toit] Iis; ku päiv `aiga om inemine väĺlän, siss täl süä om vesine, ta tahab iks nigu kõvembat `toitu Ote; Ku `häste˽väke (rasva) seen om, sõ̭ss om kapstass kõ̭gõ kõvõmb sü̬ü̬ḱ Urv; mesi om õks kõva sü̬ü̬ḱ Har; `h́erneʔ ummaʔ kõva leib; `h́erne pliiniʔ um kõva süük Lut || intensiivne, ergas (värvilt) kõva värv on kumaka `niidil Jõh; sinikauni värv (vasevitriol) - - oli kõva värv, se pialt ära ei läind, vanaduseni Sim; `purpur punane - - ei ole kollakas ega tume, täitsa kõva punane; aeva sinetas - - niskene kõva sinine et `irmus Lai; Vahanõ om vaest nigu hellemb, vaha `karva, kõllanõ om nigu˽kõvõmb Har
13. a. vali, tugev (heli, hääl) `eile oli kova müristämine Vai; melekal on kõvem ääl kui kodu tuvil Sim; `pikne lõi kõŕtsi põlema, kärakas oli vääga kõva Pal; temäl `oĺli ilus kõva ääl Vil; üit́s kõva laia kõnege inimen Krk; kõva plaksak käis (piksest) Puh; ta om nii harinu kõva helüga kõnõlamma Har b. (murdekõnest) tema `rääkis kõva `murdega; Vanad inimesed veel räägivad kova Sagadi kielt Hlj; see Muhu inimese jutt o nõnna kõva, na tömbid sõnad Muh; `Paatsalu pool oli paelu kõvadam [keel] Var; vanadel ikke oo `sõuke kõvadam keel Tõs; meie `ütleme nüid `õkva kõvan sõnan ja kõva tähtega Puh
II. s
1. tahke, vastupidav aine `meskele pannasse kövad (kuumaks aetud raudkivid) `sisse `jälle, muidu jääb va `toore maiguga ölut `jälle Khk; mia ole arinu kõvaga (kõva istmega), mul `patja `perse all ei ole Nõo || fig Sagadi kovasi (põliseid) enam `kuigi `palju ei ole, seda kielt ei `räägita enam Hlj
2. euf viin ma võta üte pitsi vana kõvat Krk
3. u kõvakrae või -kübar Mihed olid kohe `uhked, ku neh kovad olid pääss ja; Eks `herrasmihed kävid igä enämiste kaik kovad `kaulass Kuu; kõva kaalah, lips i̬i̬h; taat kõvva kand Se

kärna|mürk = kärnateras kärnä müŕk, mis Root́sist `tu̬u̬di; kärnämürgü tüḱül oĺli˽säärtse˽`väikese˽kuĺli˽pääl. sõ̭ss ku tu̬u̬d kärnä`müŕkü `kirvõllõ `pańti, sõ̭ss mõ̭nikõrd es saa˽kirvõss hää, `piĺlõ tüḱü˽`vällä. terä lät́s ruttu `kat́skiʔ Plv

lakk1 lakk g laka eP eL, lakka R(n lakka VNg Vai; g laga Kuu)
1. a. hobuse lakk `valge lakkaga obune, ise tämä on `raudis ja lakka on `valge VNg; `Kirjaja läks siis obuse `juure ja `tõmmas lakka `rangide alt `vällä Jõh; jähi kätega obuse lakka `kinni Jäm; oja lakkast `kinni, muidu kukud seljast maha Ans; möni `löikab oma obusel laka ää, pisike lühike muidu jääb Jaa; Seda ma ole ise näind, et obuse lakk on omiku palistud, aga kes teeb, äi tea Pöi; `valkjas lakk ja `valkjas saba Vig; obuse lakk oo ää vanun Tõs; Obosõ lakass kolõ paõlu `takja nuppa Khn; `kimlel oo `valge lakk ja änd Tor; võta lakast `kinni JMd; mõnel obusel on paremal, mõnel pahemal pual lakk VJg; edemält es lõegata obese lakku, mõnel õli pitk lakk `muani Kod; obesel üksi on lakk KJn; pöet lakage oben Krk; hobõsõ lakk um hüäl pu̬u̬l Rõu b. (pikad) juuksed Kui oma laga letti punud saad `suured ledid Kuu; Ei `viitsi sugeda, lakkad `kõrva taga sasis Lüg; pikka lakkaga, `juuksed pikkad Jõh; paksu lakaga tüdruk Ans; So va lakad on koa `jälle nii pitkad Pöi; Nüüd ju nuõrdõl miestel kua igävesed paksud lakad piäs Khn; pikka lakka, `laiska naene PJg; ta vahiss laka alt, va kavval inemine, ta `õkva `otsa ei kaeʔ Krl; lakkas (suurest kohevast lakast või juustest) suur lakkas loom; lakkas tukk, nagu obusel Muh
2. vähi tagakeha `tõises `õtsas on vähil lakk Lüg; Mis liha selle vähi sital on, laka sihes on natuke, `sõrgade sihes ka põrm Pöi; vähk on lakaga VJg; vähjä laka si̬i̬s on pehme liha Kod; vähk, temal sõrad ja lakk Äks; Emävähjäl on lakk laiem ku isävähjäl Vil; enne olli vähjä kaal, nüid `ütlev lakk. laka sehen o sita soolik Krk; säünäss liimiḱät ei˽võtaʔ, tu̬u̬ taht vähjä lakka Har; vähä sõraʔ ja lakk omava kõge paremba, magusa `väega Räp
3. silmalaug – V mõni käänd laka üles, võtt puru `vällä Krl; silmä laka pääle `naksi üt́s paisõ˽kasuma, silmä lakalõ `pańti rohe pääle Har; vanainemine ai keele silmä laka alaʔ, tõmmaśs `liplõ silmäst `vällä Rõu; kesvä uh́ak lät́s silmä laka ala Vas; ko `ku̬u̬ĺjal siĺmä˽vallalõ jäivä˽sis - - raha `pańte siĺmä laka pääle ja `vaotidi `käegaʔ, sis jäivä˽siĺmä˽kińniʔ Se; alt laka altkulmu mõni kaess alt laka Krl; taa vahiss nii alt laka üless kavalusi Har; vah́t alt laka Plv; Tuu tütärlat́s om alt laka kaeja, kaess alt laka Vas; alt laka kaess, kuŕastõ Se
4. a. (püksi-, tasku- jne) klapp `Lastele `tehti lakkaga `püksid IisR; kutsuti lakaga kiŋŋad Muh; `tasku oli lapidest `tehtud - - tagumine pooĺ ulatas esimesest sedasi üle, seda `üiti lakk Mih; püśsikot́i lakk ni‿sama suur ku kot́t Tor; mõnel oli kolmenurkane lakk ja mõnel oli nii sama natukese vähemp kui mäŕss ise Kad; jahikot́il käib lakk `peale Trm; lakaga püksid - - külje `piale käis `kinni, siis i̬i̬s `auku ei olnd Lai; Rabamise aeg `oĺlid vanad räbälad `riided seĺläs, särk `pükste piäl ja lakaga põll i̬i̬s KJn; kalsa olliva lakaga Ote; mul oĺli vanast lakaga alusspüksiʔ, `hü̬ü̬tsiḿmi manh oĺl üt́s pü̬ü̬r, `tsüśksi puupööra mulgust läbi ja oĺl timä kińniʔ, puusaluu kottal oĺl tõnõ pü̬ü̬r, tu̬u̬ `tsüśksi lakamulgust läbi, nii `oĺli püksi kińniʔ Har || kaas piäru koŕvid õlid, lakk piäl, koŕvi laka tõśsid ülesi ja panid `kińni Kodb. mütsisirm kat́imäŕdil (talvemüts) one lakk ja kõrvad Kod; nokatsiss kutsuva seda `mütsi, ku lakk i̬i̬n om Ote; mõnõl oĺl katõ kõrvagõ˽küpäŕ, mõnõl oĺl lakagõ˽küpäŕ San; tu˽mu lakaga küpäŕ siiäʔ, tu̬u̬l om lakk vallalõ, ma˽taha kińni ummõldaʔ Har c. püssi pära püssi lakkadega `ollid ooban, et `ollid Viirele soan (püssipäradega olid sõudnud) Muh
5. lippkaer lakaga kaer, see o Venemaalt `toodud, kaer kasub ühe küĺle peal Lih; ahukas, mis on ümmer `ringi ivad, aga lakaga kaer, sel on ühel puol HljK; lakaga kaerad on suured, suurte ivadega Sim; lät́i kaer ehk lakaga kaer, ühel puol `ripsmed IisK; türgi kaar olli üte lakage Krk Vrd lakakaer
6. nahavolt lehma kaela all kellel si̬i̬ lakk `äste suur ja paks om, si̬i̬ om hää lehm Krk

lobikond lobi|kond g -konna trobikond Pisisid rottisi oli igavene lobikond Rei Vrd lobokond, lohikond

mees mees g mehe, mihe S L HaLä Amb(g mee) Tür Trm MMg Lai KLõ; mies g mehe, mihe R(g `miehe Jõe VNg, `miehhe, `miihhe Vai) Khn KPõ Iis; mi̬i̬s g mehe, mihe Hää Saa ILõ KLõ M T(n -ss) V(-ii-; n -ss, -śs; g meehe Plv Räp); mi̬i̬š́(š) g mei, mie Lei (liitsõnades või eelneva sõnaga kokkuhääldusel sag lühenenud: -mes, -mis, g -me)

1. a. meessoost inimene, meesterahvas (ka poisile või naisele vastandatuna) te olete `Tartu puold mehi Jõe; `Nelja `nuore mihe olid `paadiss Kuu; `saksa parunid pahad `miehed ei old; `piiga oli juo `kümme nädälane, söi kohu täis kohe ku mies `muistegi ja läks [ristimisele] VNg; sie on nõru ja `poisikese `ohtu mies; mies läheb mehe `vasta, kaks `lähvad kuradi `vasta. mies piab ikke menema mehe `vasta, kui kaks jo on, siis `mingu kuradille [vastu]; sie on puol miest `vaide - - tieb jo `puole mehe iest tüöd Lüg; `Mieste juttud on tõist `muadi kui `naiste omad Jõh; `rüüdi oli `pitka `musta `kuube, mehed `kandasivad; vähä `erras `muodi mies Vai; muidu teiste noorte meestel olid `kεikedel ostet `riided Jäm; sa pidid niisama tööd tegema kut `meeskid (naisest kalapüügil); maŕt (mardisant), see on mees, meesterahvas Ans; pole see änam poisike, juba täie `ealine mees; möni naine üsna mehe `moodi; müdu noort meest küll peres, aga äi see töö‿p lεhe üht; neid‿o peresid küll, koes pole mehe `ingegid maeas Khk; see pole `meite küla mees olnd, vanu mihi sii pole Kär; meiste säŕk ikka nagu meiste säŕk, meistel pole midad teist `moodi oln Pha; Ise`sorti mees, õlut on majas pärisest, teistele toob, ise äi katsu; `Kervega tehtud mees (inetu); Kudas `sõuksel pole `jõudu, mees kut karu; Vana aĺl mees oli, ega sügise käis `raius `metsas `oksi; Katk `olla vanasti käind musta mehe näul, kellele `vastu tulnd vöi kust uksest `sisse läind, see surnd Pöi; Mees nii pitk ja `peene, et eida sölm `pεεle; Vεεrd mees läks naise nahka Emm; kui pole meest majas, siis asjad puhas ligadi-logadi Käi; nii vanu mihi ei ole änam Phl; meestel olid `neoksed suured laapkuued, elma `voodrita; mes ta `kuulab, ta juba `leerind mees Mar; `kupjad olid sańdid mehed Kul; ta täis tubli söönd mees, mis abi meil vaja oo Mär; kas olete siit valla mees Var; tä oo koa mo igä mees, na vana kui ma ole; kõva viinä `võtja mees Tõs; seal `oĺli paelu inimesi, `naisa ja mehe Vän; Vanad mehed ja vanad ärjad on ühte`mu̬u̬di kurjad Hää; sõas sai paĺlu mehi `otsa Saa; ma põle nii ara mies Ris; vene mies oli soldatiks, ta oli väga, väga korralik mies Kei; mantsetid on noorema meestel Hag; kust puolt jääre mehi oled Jür; Meed `tõśtsid `piale, naised vidasid ja lahutasid (sõnnikuveost) Amb; nad olid viind ta kahe mehega `sõnna üless tee `piale, sial olid ta ära tapp Ann; sie on nüegat́s mies, mitte `miski `tüega ei saa ta akkama; niisugune tat́tnina lähäb ka täie mehega `riidu norima VJg; ta on siit küla mies Sim; sai tämast üks viks mies Iis; tämä mi̬i̬s kat́s kõik leeväd ärä (elas palju läbi) Kod; künd oli ikke meeste tiha Pal; meestel olid [hõlmad] vahelikku, naiste`rahval oli `lahti Lai; suur tugev mehe mürakas Plt; karul on ühessa mehe jõud; `mińti `mitme mehegä, kui `kośja `mińti KJn; mi̬i̬s `oĺli auknd koera `viisi ja laulnd linnu `viisi; `lauba `õhta läksid kõik `kõrtsi, mehed ja naesed Vil; mihil es ole kedägi [suka] `paela, sõss es ole mihil pikki sukke Trv; si̬i̬ om üit́s jurak mi̬i̬st; si̬i̬ ei oole vi̬i̬l mi̬i̬s, all alt `iäline Krk; mina ole ka elänu mi̬i̬s Hel; paremb käsi olna mehe käsi ja kora käsi olna naese käsi; susi om `u̬u̬lmada, sü̬ü̬b `nahka kõ̭ik, olgu mi̬i̬s ehk naene ehk `väike laits Ran; täis mi̬i̬s om serätse `tü̬ü̬de päl, ni̬i̬‿m jo naśte tü̬ü̬; küll iki `olli marune mi̬i̬s, no kellel om seräne jõud Puh; saa enne mehess ja sõ̭ss võta naene; mi̬i̬s kõnnip, suur magu i̬i̬n nigu tõese‿me talu; ega mehe söögist ei ooli, mestel viin `ommegi tu̬u̬ pääasi; no küll om mehel `keŕge aru, tapap `tüt́rigulita peräst `endä ärä; oless om `vaene mi̬i̬s, om ilma pöksetä Nõo; mina `võ̭õ̭ride mestega vägi`pulka vedämä es lähä, aga ommi `poissega ma‿lli vedänü küll Ote; siin‿pul ommavõgi `väegõ targa mihe San; niaʔ omma˽seo külä meheʔ Urv; ta naanõ om kül mihess lu̬u̬d, a˽naasõss om `essünü; ta poiśs om küll nu̬u̬ŕ vi̬i̬l, aga ta om mihe iist vällän, jutuga ja `tüüga nigu vana miiśs Har; meehe˽pańniva‿ks pääviho; mehhi väläh paĺlo, inemisel vaja kustaʔ, kos tä lätt Plv; nivõrd vaku `mi̬i̬hhi oĺl valla siseh Vas; Vana inemiseʔ õ̭ks üt́liväʔ alate, et paŕõmb süǵüsene t́siat́sung ku keväjäne meehe künd Räp; mi̬i̬š́ `oĺgi `ponda opõst ette Lei b. (mehelikkust, mehe omadusi silmas pidades) kuhe `käidi `viedi kalad kodund ära ja mies, kes aga esimeseks tuli ja kalad sai Jõe; Tugev vuo `kergit - - lima `pohjast `lahti ja `mätsis `vergud sedä ja `atru täüs, ole mies ja oda `vasta sedä `polluramu Kuu; `niitama ma õlin mies küll Lüg; Sie on mies `üövel`pingi `juures tuas ja `väljas iga tüö `piale ka; Mis mies sie, sie `ullemb ku vana `naine; Muretses `tütrukulle `lapse, aga nüid pole `selle `asja `mieski (ei tee teadmagi) IisR; odeti parajast mehest (joodi purju) ja siis `tuldi tagasi `laulama Vai; ma `mötlesi, et sellest saa midad, aga sugi siiskid meheks; poeg on muidu mees küll, aga nonni `möistus Khk; käpalised - - vahel tulid `sisse - - jöid ning `maksid `kinni, kes mees oli; see‿s ole mees, kes ei ole `mandril `raavi `kaevand Mus; Kui ta ikka töhe akkab, siis ole mees et sa `järge jövad Kaa; Üksteise võidu sai `tõustud, mees kes ennem sai; Mehed lammutama küll, aga `terveks tegemist pole `öhti; Mis meest seal on, kael nii peenike kut `tuhli ide (idu) Pöi; mees `peetse sõnast, ärg sarvest Muh; Sa pole mees midagid, äi jova toopi ölut εε juua; Meri teeb mihest mihe Emm; `seune varsa `muistus pεεs, siiss oma eest veel mees ka Käi; obost `peetasse ohjast, meest sõnast Kul; ta mees ikke omast kohast koa; küll sa oled mees lubama, ega sa sellepärast tee Mär; kurat, räägime mehe juttu Kir; Räägi meest, aga mitte mehe nime Han; naera meest, aga mette mehe abet Mih; Egäüks mehem `võtma kui `andma; Sie põlõ mies kedägi, muõdu testel `järge vädädä Khn; sa oled aga mees `peksma ja `piipu `tõmmama Juu; naŕri miest, aga mitte mehe `mütsi JMd; [lehm] `leikab (tormab) ies, ole mies, et saad `järgi JJn; `tempude `peale on ta mies VJg; see on mehe tegu Trm; õle aga mi̬i̬s ja piästä ennäss `lahti; uksepakud õlid `kõrged, et õle mi̬i̬s ja assu üle; eläväd ku mehed (hästi) Kod; las ta magab pia `puhtass, siis on mees jälle; ega ta siis ei olnd mehest kedagi jäänd Ksi; ega amet meest ei riku Lai; `suuga on mi̬i̬s jahvatama, aga pane midägi tegemä KJn; `tõmba mihe süä `rindu Trv; olli omast käest mi̬i̬s `vällä `astmen, aga surm võt́s ärä Krk; ma `vańse tedä küll mihe `viisi Hel; ei ole mehe tegu ega mehe nägu Ran; no kes `onte seräst mi̬i̬st tahab Nõo; tu̬u̬ mõne mi̬i̬s, `väikene nigu põńn Rõn; Loŕdsi˽mi̬i̬st, mitte mehe kübärät Urv; `taplõmma olõt sa miiśs, aga päkä omma nigu tsiku `sü̬ü̬dü, ku˽tüü manu lähät Har; Sai taad tü̬ü̬d kül˽`murtus, ku˽mi̬i̬ss oĺli vi̬i̬l, noʔ olõ jo˽vana Rõu; Aja õks mehe juttu Vas; piäʔ tõist kah mehest Räp c. (tegevusala silmas pidades) mina ei õle `selle tüö mies (ei aja puskarit) Lüg; see `tömbamise amet on ikka küljes, ikka `tömbaja mees (varas); kennel ise es ole püi meest mette, se lεks kalade `vastu Khk; pitkanäpu mees on `varga pool`venda Vll; puotsmann tieb `purju ja on `laadimise juures esimene mies JõeK; lüpsik oli puust [tehtud] - - oli neid, kes selle tüe mies oli VMr; `raiad mehed õlid kuus tükki, kes `raisid `auku tuuradegä [talvisel noodapüügil] Kod; me tullime mõtst kodu `sü̬ü̬mä, [sõnniku] pääle`tõstja mehe olliva joba söönu Ote || (naisest) `Miili on ise `kange `niiskune näpputüö mies ja `pitsitegija VNg d. (viisakusväljendites palvet esitades või tänades) ole miheks abi tulemast; Ole miheks ja sina minu `naiseks nalj Kuu; õle mehest `tuomast Lüg; Ole mehest, tule `aita `omme `palgid ära `tuuva IisR; ole sa meheks mind `aitamast Khk; Ole kena mees ja tule tee katus `peale; Ole mees ja anna nõu, kuda pidi me ahju teeme Pöi; ole meheks tulemast Muh; Ole miheks, `aita vigadid käiata Rei; `aitäh, ole meheks Mär; ole mehes toomast Tõs; õle mehess `aitamass Kod; ole sa mehess, et sa ärä tõid Vil; ole ää mi̬i̬s, ti̬i̬ mul ärä Krk; ole ää mi̬i̬s, tule avita mul sia elu ärä võtta; ole mehess, avita mul si̬i̬ regi `väĺlä tõmmata Nõo; olõ hää miiśs, tulõ aja mul `kapstamaa üless Har

2. abielumees `ande vakkad olite `valmis `enne kui mihele `saite Jõe; siis `läksin `lieri ja mehele. elasin mehega kaks ja puol `aastad, mies uppus `merre VNg; `naine `lahkus ära mehest; sie `tütrik ei saand `ühtä mehele; Kui `õskab kotti`kaŋŋast kududa ja agu`luuda siduda, sis võib mehele `menna Lüg; `Kaua‿s `tütrest kodu abi, `viiasse mehele; `Tütred kõik mehele `pandud, kodu jäend kedagi IisR; onoks siu tüdär `miihhel Vai; ta jättas oma mihe üle ning elas - - ühe vana isasega kogu Jäm; ons sool möni tüdar veel kodu ka vöi oled sa keik mehele pand Khk; oo ühel `iilasel mihel; sai kaupmihele `linna mihele Mus; see läks `sönna ühe tüdrukule meheks Vll; Võttis naise ja kohe sai meheks (sündis poeg) Pöi; rasvane kut `ülge rasva pütt, äi ta lεhe sihanse rokale mehele Emm; võta `eesele mees Mar; kui on `paĺlo pihelga `marjo, siis vanad tüdrokod saavad mehele Kul; Niikaua loodan ikka veel mehele minna, kui või suus ää sulab Mär; neli tütärt oli, kõege vanemale `võeti meess Vig; läks lese naesele mehese Aud; üks meheta naene PJg; `ränka ää mi̬i̬s mul `oĺli Hää; mies käib naese jala alt läbi (naine on võimukam) Ris; ta on mehe püksid oma `jalga võtt (hakkas perepeaks) Kos; Teised `kindad pruut́ jägas mee sugulastele Amb; eks me kõik aidand teda mehele `panna; minu mies tegi ise teĺled VMr; tämäl one poeg ja tütär ilma mehetä Kod; minu mi̬i̬s oli vääga `tiadja Pal; mi̬i̬s on naise pia Ksi; tüdrik läks `jõuka mehele Vil; nüid vahetave mihi nagu `väitsi Trv; si̬i̬‿o neli mi̬i̬st ärä pidänu; tüdriku tükive periss naiseliste meśte manu Krk; miu mi̬i̬s ka `oĺli siss nu̬u̬r poiss, aga temä es lää `pu̬u̬lba õdagu `kõŕtsi, et kalliss õdag om Ran; miu mi̬i̬s `olli jo kalami̬i̬s, käis iki kalal, ku `aiga sai; oh `oitku küll joodikule mehele minemäst; mia `tahtse, et miu mi̬i̬s iki `kirvega kah mõśtass midägi tetä Puh; käokirjät `lindu `landu, `näitä kostpu̬u̬ld ma mehe saa; nüid om täl mehetä kuus last; ku ma nooren ei ole mehele lännu, mes mä siss vi̬i̬l vannu iki mehele `ot́sma lää; vanast mugu `mińti ärä mehele, kui ka mi̬i̬s `vasta mi̬i̬ld `oĺli Nõo; `vaeste inemiste latse küll olliva, aga lätsivä mihele, saeva kõ̭ik kõrralise mihe; `väega ää om, ku mi̬i̬st-naist üte meelelise om, siss elävä nigu latsepaar vaguste Rõn; a võta˽sa hinele mi̬i̬ss, raha ju̬u̬ `maaha, esi um näläne Rõu; mul um mehe tett pińk, um kõrraline pińk Plv; `tüt́rigulõ `üĺti, et sü̬ü̬˽sa leevä ots, sõ̭ss saat külä `otsa mehele Vas; viiś [tütart] laśk ärʔ mehele Lut || piltl Sie `sukrutuos on mehele `pandud (ära lõhutud) IisR; Mis see sada rubla, selle paneb ühe linnekeimaga mehele (kulutab ära) Kaa; Poud pani viljad mihele (rikkus viljasaagi ära) Emm; Si̬i̬ om miu kasuka mehele pannu (ära võtnud) Trv

3. a. (soolisust rõhutamata) inimene, isik; asjamees, tegelane kahe mihe `soidame ja vahel `kolme mihe [kalale] Jõe; ma olin esimäne mies siis neid (kanu) sielt `suitsust läbi `laskema [nõidumisel] Kuu; Kes `kautas - - sie pidi `uuesta mehed tegema (kaardid jagama) Jõh; söja ajal ju suured mihed (valitsejad) `antsid üksteisele abi; iga mees töi [Rootsist] kaksteisend vakka `soola Jäm; kui kadrid kεisid - - siis keedeti ikka `palli - - nendel oli sur pallikot́t ka `kaelas, üks oli pallikoti mees Khk; Pärni küla mihed olne juba rugise läind Kaa; Köljala rouva olnd `kange mees küll Vll; `Meite mehi läks ka siit tüki kaks või kolm Pöi; nee oo täide maade mehed kõik‿ne neli peret (talud on poolitamata) Muh; Suku mees (Suku pere) läks `heinale Phl; talupojad olid suurema mehed, aga teised olid `väiksema mehed või saunikud Mar; lubamene oo ea mees küll Mär; `präigu ei ole meest, kes põllu `peale läheb Kse; `tõotis koa iä mees Tõs; ema, tema oli `kange mees, `roovis rukist HMd; kuuendiku mehed olid kahesugused: ühed olid kolmepääva mehed, teesed olid kuuepääva mehed Kos; minu majas ei ole vaja kergelda, mis mul ikke on, seda tiab iga mies Sim; näd alate kahe mehe (kahekesi) panevad `leibä ahaju; egä koevamua mi̬i̬s `võrku ei võta Kod; rot́id lähväd perästiku nõndagu mehed Oru poole Vil; vanast võis igä mi̬i̬s püündä kalu Trv; si̬i̬‿o suurte meeste (rikaste) asi Krk; ku latsele amet `säĺgä `aetass - - siss ütledäss, et ää käsi `enne `aada `käissede, muidu saap korakäe mi̬i̬s (vasakukäeline); `meie mehe om maesamaa mehe, ni̬i̬ `peĺgävä vett `kangede; vigel om maan, tõene ää mi̬i̬s võtap vigla ärä, ei oleki enämb `vikla Nõo; üt́s `lihtne miiśs sinna (kohtusse istuma) ei˽saa minnäʔ Har; mul oĺl iks śaal `sääntsit hüvvi `mi̬i̬hhi, kiä mu i̬i̬st kõ̭nõliʔ Vas; poṕs oĺl vanast vakama mi̬i̬ss, mõnõl oĺl kat́s kah Räp; ma tei sullõ hää mehe peräst (sõpruse tõttu) Se; kõik olnuʔ `hüästele `küńdjä mehel (põllumehel), timä rikass olnuʔ Lut b. (muudest olenditest) Sääsk on mies `mihkli`päiväni (siis sureb ära) Kuu; Meite mehel oopis teine kuraas, kui lapsed meitele tulevad (koerast) Khk; jöe emand (musträstas) öunapude kallal on sügisel `kange mees Vll; Üljes va mees äi soa veel all iŋŋata, ta pistab ikka nina vee `pääle Pöi; Tärrεεstad (hallrästad) aa sügise kanged mihed ouedest marju sööma Emm; hundid `tulled kahe mehega mereld (mere poolt) Phl; mis teie `väiksed mehed tegevad koa (mesilastest) Mär; Anõdõl ond üks mies ikka `vahtis Khn; oleks nüid ta ia mies ammustand, mis sellest oleks saand (ussist) JJn; `kärbläne mi̬i̬s om härmä võrgu `külge jäänüʔ Rõu c. (mehekujuline) linaseemnesard `Tehti `kuprad väĺlale meheks, teivaste vahele `pańdi `kordamiisi `kupraid ja `õĺgi ja `siuti õlesidemega `kinni; `siemned pannasse mehesse Amb Vrd mehis

4. a. (vanasõnu, mõistatusi, kõnekäände jne) Miest `arveda abemest, naist `tunneda tanust; Kaik ei ole mihed, kes `püksü `kandavad; Mies `kündäb, aga vagu järele ei jää = laev merel Kuu; Mies lähäb lakka, liha`vaagen pää pääl = kukk Jõh; param vana mihe abeni all, kut noore mihe ruusigu all Khk; Mees `silmas, völg `meeles (võlausaldaja nägemine toob võla meelde) Emm; Mees maa all, abe maa pial = kaalikas Han; mi̬i̬s lätt `mõtsa, naine nabapidi seĺlan = lähker Hls; kuda mi̬i̬s, nõnda vanger (kui korras on peremehe asjad, selline on ka peremees ise) Ran; Mi̬i̬s issob enne obese selgä, siis paneb valjaid pähä = ahjuluua valmistamine Ote; Mi̬i̬ss ollõv naasõ pää, naanõ mehe kaal Urv b. (eufemistlikke vms nimetusi, väljendeid) `Lääne mies (nälg) majas Vai; maias mees (nimetissõrm) Muh; `eilne mees `akna taga juba (hommik käes) Mar; `eilne mies jo õues (päike on tõusnud), `tõuske üles JõeK; Kos talus vai majas on laiskus ja ooletus, seal vahib see kõllase suapa mees (nälg) ühte lugu värava taga Trm; iiläsine mi̬i̬ss om jälle vällän (koidab) Har; Latsi hirmutedi, et haĺl mi̬i̬s tulõ Rõu; rikka mehe rat́til ommaʔ valusaba täheʔ, `vaese mehe rat́til mustõbaʔ (Suurest ja Väikesest Vankrist) Se; üldäss, et pikkesega lü̬ü̬ suurõlõ mehele (kuradile); `tääbmä um haĺl mi̬i̬śs ussõh (tuleb külma); kõvõra meheʔ (vorstid) Lut c. tihedalt koos, üksteise kõrval sie on kõhe mies mehes `kinni - - nii tihe `kuusik; `ninda pali `rahvast, et mies mehes `püsti `sõisasivvad; `palgid õlid `püsti `pandud mies mehe `kõrva Lüg; Silgud lapida tahenduse `pääle ilusti mees mehe körvale `kuivama Rei; nii `paĺlu `seeni, mees mehe `kõrves Mär; suletüid (soolatüükad) käe pial, nii täis et mees mehes `kinni Var; kirik oli rahvast täis, mies mehe kõrvas Koe; kui parass vili, tulep mi̬i̬ss mehen, siss om pää ilusa Kam

müts1 müt́s Rid Vig Mih, g müt́si Mär hajusalt Pä, Ha Jä Kad I Plt KJn, mütsi Sa Muh Vig LäEd Trv Krk Hel T, mütsü Krl Plv Lei(n müt́š); müts JõeK Amb VMr Kod Ksi KJn, g mütsi Muh Hi LNg Mar Tõs Ris Rak VJg Hls, `mütsi Jõe RId(n `mütsi VNg), mütsü Khn Kan Har VId, `mütsü Kuu; g müt́si VMr Rak TMr, mütsi Aud Vil

1. peakate kes [abielu] `naine oli, sel oli `trielmiega `korge müts Jõe; minuld vei tuul vedäjes `mütsü ärä, aga isa oli `kange mies, muud kui paat perälist tuuld ja `mütsüle järele Kuu; siis õlivad `suome `mütsid, `niskesed `ümmärgused, `aagid taga Lüg; mihed `seisid kirikus, mütsid kää Jäm; eida müt́s omale pehe ning tule mind abi Khk; kes teist änam `austab, kergitab `mütsi, kui ta teretab Vll; Jahi mees oli, rebase `nahkne müt́s oli `talve peas Pöi; [meestel olid] sojal aal notimütsid ja külmaga jälle karused mütsid Muh; mees on midagid mütsi `alla saand (on purjus) Rei; notiga müts Phl; `enni olid naiste mütsi peal nisuksed suured kudrossed, mes `sõnna `aeti Mar; võta ikke toas müt́s maha Mär; noorik oli `valmis juba, pandi tääle müt́s pähe, uiu `ümmer Vig; ta ikka `nohke teist `viisi, `jüsku mütsiga `löödud (puudulik) Var; `mütsel sirmid ees; tä oo `joonud, kaks `mütsi piäs piltl Tõs; Miestel üks-kaks `mütsü, aga naestõl rätikusi `kümnete `viisi Khn; narri meest, aga mette mehe `müt́si Tor; [vesipüks] `Võtnu merest ühe paadi ja `tõstnu üles ja si̬i̬ paat́ olnu jusku `väike müt́s sääl ülevel Hää; naistel - - karuse müts oli ja siis oli rät́ikud vel pialt läbi Ris; `pulmas `käidi ikka `valge müt́siga Kei; `õhta läks magama, pani müt́si voki käsibu `otsa, omiku pani `jälle müt́si `topsti pähä ja akkas `kehrama Juu; niukst suured `kõrged müt́sid nigu‿sured pajad olid pias Kos; kus värvusi on paaĺu, soab `pandud tońt `taimelavasse, müts ja vanad `riided `roika `otsa Amb; Müt́si Madliks `üitsivad, tema tegi `müt́sisi Ann; lehma mokad - - nied on ise iad siened, suur nagu müts VMr; müt́s oli ikke `kõrge torn - - papist oli all ja sis siid oli vel pial Kad; enne ei `tohtind saksast `müeda `menna, kui kergita `mütsi VJg; sorgi mi̬i̬ss, aga mette mehe `müt́si; ilus metsä salk `niigu müts Kod; kui minu ema mehele oli lähnud, olid müt́sid, `riidest `tehtud Pal; sirmiga müt́s on laia põhjaga Lai; võt́tis mütsi pääst ärä, mine `paĺla `pääga Vil; ku tüdruk pordikus läits, siis kolmenukiline punane müt́s olli pähän ja olli kirikun äbipengin Krk; `juusse nii säbärän nigu üits müt́s, aga iluss poiss olli kah; igävene pigitedu nokits pään suvel kui `talve, es näe mina täl üttegi läkit, ei `õiget `müt́si Nõo; kelle siŕp si ette jõvvap, selle `peigmis müt́si ostap rhvl TMr; nokatsiss kutsuva seda `mütsi, ku lakk i̬i̬n om Ote; `ku̬u̬ljalõ tetti `valgõst niidist müts, varrastegaʔ `koetuʔ, suka `mu̬u̬du Kan; noorõmihe imä tulõ `mõŕsal `mütsü pähä `pandma Har; `väikel latsõl umma inne mütsüʔ Plv; tu panõ õiʔ kellegiʔ `mütsü `päähhä (ei kuula kahtlaseid soovitusi) Vas; `lontruss, müts pääst maha herrä i̬i̬n Räp; ühe mütsi all ühes nõus, mestis puha `onvad ühe `mütsi all, üks ei `ütle ühele `alvast, `tõine ei `ütle `tõisele Lüg; Oli üks pettiste puńt puha, kõik ühe `mütsi all IisR; Poisid oo keik ühe mütsi all, äga nee‿p räägi üht Kaa; sedä põle elo `aegaski olnd, et inimesed ikke kõik oleks ühö mütsi all olnd Mar; kõik õlid ühe müt́si all, kõik õlid ühen nõun Kod; poisi olli ütel nõul nagu üt́s mi̬i̬s üte mütsi all Hls; na es ole üte mütsi all kõ̭ik, nu̬u̬ soldati Puh

2. miski mütsikujuline, -laadne siis hakkab tegemä jääd `randa ja - - tegeb `mütsüd kivije `pääle Kuu; sahk `kieretasse kahe `kruuviga `atra `külge `kinni, `talla`rauva `õtsas on `niske müts, `sinne `kieretasse `kinni Lüg; mättal peab `enne jöulut seitse [lumest] `mütsi pεεs olema, siis tuleb kena vilja `aasta Khk; laenetel oo `valged mütsid pääs Phl; Vihk `tehti `lahti, tüigas `löödi otse, side `pańdi natuke alla`poole, sellest `tehti rukki müt́s Kei

naarits1 naarits Muh LNg Pär PJg Vän KuuK/-ua-/ Amb Ann Tür MMg Ksi Pil, g -a Phl Lih Tõs Tor Jür Kad/-ua-/ VJg Trm Kod SJn, -e Kse Lai KJn SJn; narits Võn, g -a R KJn Kõp, -e Mih Saa KJn Pst Hls(g nartse) Krk Ran Kam, -õ hajusalt V(-dsõ Rõu); n, g naritsa VNg; narrits Kod Plv Vas (kärplane) naritsad on `allid nagu `tuhkurid Jõe; naritsa ime kana vere, kana `endast ei süö VNg; narits - - kana kärp jah, ned `pruunid Lüg; naaritse nahast saab kallid kasukad Kse; naarits elavad mets ja laantes Tõs; naarits on aĺlikam ja tõhk on änam pruun Vän; narits sü̬ü̬b rot́tisi ja `iiri Saa; nuarits on nisuke `suarma `tauline luom, kes elab kuival maal Kad; narrits eläb jõen, tä tuleb `kalda `piäle päävikule `väĺjä Kod; naarits ja tõhk on ühesugused, teene on mud́ugi teene loom SJn; narits - - tal om pesä mahan juurikide all; nugis om nartsest suuremp Hls; narits om vi̬i̬ lu̬u̬m, nagu tubli rot́t, üteline `mustjas pruuń Krk; kae kui naritse kätte saa Kam; üt́skõrd su̬u̬n kisimi naritsõ mättä seest `vällä Kan; Pääle `utra oĺl siin jõ̭õ̭hn vi̬i̬l narits Rõu Vrd nari6, naurits

nahk|koi 1. (nahahaigus) nahk koi, nahk akkab kesteldama ja kehelema LNg; nahk koi `rohto oo küll, see oli põdrasarbe eli, sellega määritasse Mar; mõnikord lööb nihukesed punased plekid näo `peale, siis `öeldakse nahkkoi Juu; nahkkoi - - pale pial sedasi `kestas ja läks laiemale Ann; nahk koi aeas ihu `piale veked pisikesed täpped Sim

2. kitsi, ihne inimene Sie vanames `üeldi jo `niisuke nahkkoi olema, tieb `uńniku, `kierab `ümber ja süöb ära, `kahju jättada IisR; nahkkoi, ei roatsi isi `süia, taha teisele koa `anda Nis; Tu̬u̬ nahkkoi käest saad sa noʔ ubiniid Rõu

nokats1 noka|t́s Kam/-ts/, g -tsi Hls Ote Kan(-t́si), -d́si Rõu nokkmüts nokatsis kutsuva seda `mütsi, ku lakk i̬i̬n om Ote; suvõl ollivaʔ kaabuʔ pään, nokatsit vi̬i̬l es olõki Kan; Panõ nõ˽taasama nokat́s pähäʔ Rõu || mütsi nokk talve küpär - - i̬i̬n `oĺli karvane nokats ehk `rõivane nokats Kam Vrd nokits

näsu1 näsu Hlj VNg Jõh Pöi Muh hajusalt Lä, Pä Nis Rap Juu Jür JõeK Amb JMd Koe Trm Lai KLõ(-ś- Ksi) M(-ś- Krk) Nõo TMr/-ś-/, näso Lüg Mar Mih

1. jändrik; vintske, kisklik näsu `algu VNg; kase näsod Lüg; naa näsu puu, ei lähä `lõhki Mär; näsud - - liivatse moa piäl kasuvad Var; ete `sitkõ `kiskline - - kasõ näsu Khn; õege näsud kased Tor; näsust ti̬i̬n `kuĺpi Saa; nihuke keerd puu, nihuke näsu, ei anna `easti `lõhkuda Juu; `puude ulgas `juhtub olema näsusi JõeK; üks õunabu näsu `paistis aas olema, aga no nisuke `õunu küll ei kanna Amb; ia näsu, `kõlbab `vankri aesteks JMd; näsud puud, ei soa kat́ti `teisa Pil; näsu on `ästi sikke puu, nigu kase jaśsid `oĺlid SJn; igavene näsu, ei saa jagu tast kennige Pst; sikke ja näśu puu, päävä kähen kasunu Krk

2. näsa, mügar, pahk `nästlik puu, näsud `külges Pöi; lapsel‿o pisikesed näsud peal; sead `ollid punasid näsu täis Muh; näsu munad oo musta lepade `küĺges Var; kuused ajavad näsud `vällä Tõs; vanad atid `olle `leotan näsusi vee ja `kolde tuha sees Aud; Näsu - - puust kasub `väĺlä - - vanasti õõnistadi ära, said näsu kausid Hää

3. räsa lapi (labida) näsu Saa; lü̬ü̬ küĺles on näśu, näśu tehasse mis puust `tahtes Ksi; minu kargul on näsu ots (otsas) KJn; vikati näśu TMr

4. kitsi, ihne Äi see näsu anna kellegile `kildu ega poolt Pöi; Ei see söö ka, ta on nii näsu Vig; Näsu, `seuke `kangesti ihne Hää; teene nii näsu, ei roatsi `roasu kellegile `anda Juu; näsu inime, ei taha `palka `anda Koe || näsu inimene - - ken viha pia `kaua VNg

hoidja `oidja Pöi Mar Mär PJg Ris Kos KuuK JJn Pee VJg Sim I Ksi Plt M/-e Krk/ Ran Nõo, `oitja Kam Krl, `hoitja V(-t́-); `oidaja Lüg Khk Muh Aud, `oidija IisR Jäm Khk Pöi

1. tgn < hoidma ma sii maja `oidija, teised keik kodund ää läind Khk; Ma oli küla `põldude `oidja (valvasin, et loomad põldu ei läheks), kui ma kaheksma `aastane oli Pöi; `oidaja näpistan last Muh; mind `pańdi nende (laste) `oidajas Aud; unustab `oidja, tabab `püidja vns KuuK; `oidja, see nagu karjane käib nende (laste) järel Pee; egä üht ei või võtta kodo`oidjass, piäb ustav inimene õlema Kod; kõ̭ik neli `väikese, kaits tüḱki olliva katsikese ja `säitsmä `aastane `oidja `oĺli (lastest) Ran; tuli ei taha tuhnakut tegijät ega laits ei taha `laiska `oitjat vns Kam; susi lät́s läbi kaŕja suu ammulõ, is putu üttegi eläjet, tu̬u̬l oĺl `hoitja säĺlän Har; pühä vaim õks - - om `hoit́ja Se

2. säästlik; kitsi, ihne nad `kangest `oidijad, `kõike `asja `oitsivad IisR; `oidjad rätsepad ei `roatsind kedagi `osta, nendel oli raha küllalt Kos; oli `sakste ulgas ka `oidjaid JJn; `kangest `oidjad - - olid, [ainult] pühaba `lõunest oli liha Pal; si̬i̬ olli `seante `oidje, et ta es anna `ende `penki `istu ka tõisel Krk; tõene inimene om `oidja, tõene om laristaja Ran; serätsist `oidjit `olli vanast külländ, tei kaits tegu `leibä kõrraga, tõist `sü̬ü̬di, tõene sais, läits kõvass nigu saŕv; `oidja ei `oiga konagi, `pillajal om ike `paĺla näpu Nõo; tu̬u̬ om nii `hoit́ja inemine, tu̬u̬ hoit kõ̭iḱ käen Har; `hoitja inemine oĺl, kõ̭kkõ viimäst täl oĺl Plv

ots1 ots g otsa S L K Pal Lai eL, `otsa Jõe Kuu Hlj VNg IisR; n, g `otsa VNg Vai; õts g õtsa Iis Trm ILõ, `õtsa Lüg Jõh IisR

1. a. algus ja/või lõpp; eesosa ja/või tagaosa; ülemine ja alumine või eesmine ja tagumine pool Kaks `otsa `kerkiväd `kerraga (traavi jooksmisest) Kuu; linane särk, ülemine ots oli viel `pienemb, alumine ots oli takkune VNg; luom kui tappeta, siis - - muist liha `võeta esimesest `õtsast, muist tagumasest `õtsast Lüg; vüöd `enne vanast `kanneti vüöl, vüö `õtsad `perse pääl viel ja; `Niisikene `trehter õli - - ja pisikesed `pulgad, `miiga `vorsti `õtsad `kinni `pandi Jõh; Vana maja, igast `otsast laguneb; `Süöma`lauvas `vuhmivad `aina kahe `otsaga (aplalt) piltl IisR; `malgad - - on `otsast `siotu `ühte kokko Vai; paku otsa pääl vöi koes ta `istus Jäm; sääl olid kövad, kövad lahingud sääl Sörve `otses Ans; `oska εnam `kuskilt otsast `pεεle akkada; kahe otsaga pulm on kahel pool, peiu ning ruudi pool Khk; ladva ots rabati `enne, siis tüi ots Kär; see oo otsast otsani (läbini) vale Muh; akatse ühöst otst `peale ja `lähtväd `teise `otsa Mar; teene sae ots käib teese kää, kui saetakse Mär; maja katuse ots kõik lõhutud Tõs; Laenõ käüs [paadi] iest otsast taha `otsa üle Khn; jõe ots läheb `merre Hää; siinpool linna `otses on üks kivi HMd; puri`ammad on kõege taga ots Kei; mis on terava `otstega munad, nied piavad kuked olema JõeK; akka nii`muodi otsast `väänama; siin ies ots on kanis nisuke pikk ia ein ikke Amb; kes `võt́sivad `põhku `vasta, olivad [masina] otsa all JJn; vii ta `sinna suure tie otsa `piale; siu nied otsad kokku VMr; siis olivad pia painandi otsad painutatud `ümber jalaste `otste Kad; vau otsad tehakse `puhtast Sim; ühe `katse all eläväd, tõene tõesen õtsan Kod; nii pikad on `parmad kui reia alune, et saad otsest võtta ja lakka `viia Plt; [kui leib] ahjust `väĺlä `võeti - - mutku akati `sü̬ü̬mä otsast; rüid oĺlid maa‿i·lma pikäd, ots `ju̬u̬skis `mü̬ü̬dä maad Vil; lume satass nõndagu koti otsast; vat si̬i̬ om oben, ilusa otsa (ilus ees- ja tagakeha) Krk; meil vanami̬i̬ss kah, kõ̭ik ni̬i̬ usse ja kõ̭ik om otsast otsani temä oma tü̬ü̬ Puh; tõesest otsast `olli aab `valla, aava veere olliva nigu moka ireveli, tõene ots nakass `aiglaselt `kinni kasuma Nõo; ahju suu ette `panti - - erä puu, üte otsa `panti parde `pääle, tõse otsa `panti tala `pääle Ote; vü̬ü̬ `päälmine ots tsusati päält `alla, tõnõ ots jäi alt üless Kan; munal om vaib ots ja tümp ots Har; külä otsahn oĺl suuŕ pido Rõu; edimäne, mis pät́si külest lõigati, oĺl leevä ots Vas b. (tagumikust, allkehast) pojal `küöti tagumine `otsa palavast VNg; `eigä siis `naistel `püksi jalas õld, `naistel õli alumine õts `paljas puha Lüg; Mis sääl muud, `karsis sabad üles ja tegi tagumise `õtsa `kirjust Jõh; lühine jökk oli üle ning alumine ots oli päris paljas Ans; `laoti ikka kakskümmend viis otsa `sisse (peksmisest) Khk; alt otsast‿o ikka paljas Muh; Pane ots maha (istu) Emm; mina küll ei suand seda alasega `särki `kanda, sie oleks `õerund tagumise otsa ää JJn; temal on alumene ots ammaste vahel (ropendab) Pil; Temä sai kakssada `u̬u̬pi ja päräst oleva tagumine ots olnud nagu suur must pada Vil

2. a. tipmine osa ottas nena `otsast `kinni VNg; `naaskli õts tehä teräväst Lüg; Sie ei `jaksagi `sõnniku `piale `tõstada, `angu `otsaga nattuke `sorgib; Pane `rohkemb jahu, mitte `ninda `kühvli `otsaga IisR; `konkso `otsad `tarvis `olla nisukaised kui `neula `otsad, siis `kaapi paremmast maad Vai; ajab keele otsa ammaste vahelt `välja Ans; nööl ka nii vahe otsaga, läheb sörme `sisse Khk; sirbi otsad tagusid `lossi `vastu kivisid Kär; Nina ots keheleb, tittesi on kuulda Pöi; igal sõrmel‿o oma ots, kui sörmkinnas oo Muh; Panin vilja ahju otsale `kuivama Rei; `mõises olid enni suured saŕvilised jäärid, otsad kasusid `silma Mär; põlve ots oo üsna `katki Tõs; sukka ahendatse, kui tehasse suka `otsa kokku Aud; löi künnasnuki otsa ää Ris; toemeta nii et peä märg, mödä ninä `otsa jooseb vesi maha; keele otsa peäl on, aga `meele ei tule Juu; otsast `tehti [kuhi] teravam Amb; siŕp kukkus otsaga mua `sisse Sim; ei taha [saapaid] enne ära visata kua, kui `otsest päris ära laguneb Lai; põlve otsa lei ärä, juśt selle teräve nukakse päält Krk; püśt nõna om nigu `rõiva varn, ots üless; sirutad käe laḱka, siss sõrme otsast sõrme otsani om üits kuvve jala süĺd Ran; mul om serände `väike väedsekihu, terävä otsaga nigu nõgel; iluss poig, et `tüt́rigu kastava vai näpu otsaga ta ärä Nõo; `itskme vedämise ru̬u̬ṕ `olli nigu ahju ru̬u̬ṕ, aga täl oĺl terräv ots Ote; ta käü varbastõ `otsõ pääl Krl; Perästpoolõ `naati noolõ viglulõ ravvast `otsõ `pandma Rõu; sattõ tuu lat́s sial `maaha aho otsa päält Se; `kinda lõpõt ots - - hiĺläkeisi lätt `ahtabast ni `ahtabast Lut b. juhtpositsioon `seitse`kümmend `aastat oli‿s [isa] ise peremes siin, kui `meie vast `saima oma kätte `otsa VNg; Nõnda kut otsa oma käde sai, nõnda lõi teised `välja Pöi; ots olli iki esä kähen seni `saandigi Krk

3. eseme lühem või väiksema pindalaga külg isamehe kohos on `istuda `laua `õtsas Lüg; need olid siukst vanad `muistist asemed, suurde `körgete `otsadega Pha; Pane pesu toa (maja) `otsa `kuivama, toa `otsas `seisis ikka kardas Rei; istuvad laua `otste peal Mar; minu isa maja otsas, seal oli suur `nüöridega kiige Kad; lapse tekkidele eegeldasin pit́sid `otsadesse Plt; Ku˽`sü̬ü̬mä `naati, nõstõti liha perremehe ette lavva `otsa Rõu

4. algus või eesosa olen käind `korra - - `otsaga juba `Mahtras; `terve üö `istund [paadiga] siel pae pääl `kinni, `enne kui siis `uomigu `otsass akkand vesi `jälle `tousema Kuu; panin `kanga `õtsa üles, ehk saan `toksitust tõse ikke Lüg; `Käskis mul `otsa `ümber `kierada ja kodu tagasi `menna IisR; need (hommikul püütud kalad) oli ikke `kella `kuuest juo `otsaga küläs Vai; peab sügise otsast ära `söötma sööda `kaapsud Jäm; Teeme niid laulu otsa `lahti Kaa; tea, kus ma‿i·lma `ääres poiss juba otsaga oo Krj; päe või kaks `joodi otsast maha, räägiti, kudas asi akkab menema ja Rid; akkab otst `peale karima `jälle Mar; tegi jutu otsa `lahti Mär; omigu vara oo koedo ots `välles Mih; omiku akka `rapsima, otsast `pihta HMd; nied sireli `põesa redud - - lähvad aga ikke `ühte lugu suuremast, viimast otsaga tia kus Amb; ma `katsusin teda kua kudagi otsa `piale (järjele) aidata VMr; vesi aina sinas, ei meie `tohtind akata üle minema, `kierasime otsa `ringi Kad; siin on mitu Alekõrret - - need nimed on `kasvand, kes ta `õtsa tiab Trm; eks ta `rääkis seda ikki, võt́tis sialt otsa ülesse kus ta sai SJn; Ku linu juba `rohkemp är suiut sai, siss akati otsast lekku vedäme Hls; si̬i̬ om otsast saandigi `seante ollu; joba lei ao otsa vähä nättävel Krk; sa makad, aga külälise om joba otsaga ussaian Nõo; nu̬u̬ `essünüvä laaluga ärä, siss alostanuva `vastsõst ja nakanu otsast `pääle Võn; tu vits, minga hobõsõ kehä kińniʔ köüdet, tuu `kaśvi `taivahõ otsaga Se

5. a. lõpp(osa) oli ka viletsaid [hobuseid] küll, kes ei last `rautada, mõni oli vana `otseni ull Hlj; tieb ikke ka, aga ei saa `õtsani `miski `tehtust; tuba on `õtsani inimesi täis Lüg; `Teie ei tahagi oma `riidudelle `otsa teha IisR; kui kurn `lahti, mis siis änam, siis ölle ots kää Jaa; `Meite `noores `põlves [oli] `sõuke raĺl, missel pole `otsa olnd Pöi; `viimpses `otses `võt́sime panni `juure, `praatsime liha [heinamaal] Vig; tegime eena `tööle otsa `peale Juu; kardulepanemisel `vaatavad - - et ikke vana kuu `otsas saaks maha JJn; kõva väŕv, sie `väĺja ei lähe, on kuni `viimse otsani Kad; tiä, kas tä nägi enese iä `õtsa, et ärä suri Kod; teene küĺg niidad otsani ära ja siis `jälle teene küĺg Pal; `küündle om otsani är palanu Krk; tü̬ü̬ `sisse vai upu ärä - - `otsa tal ei ole Hel; viimätsen otsan nakati lina `rohkemb maha tegemä, et sai raha noist Ran; jutub mitu `tunni, ei tulegi tol jutul `otsa Nõo; Imä arm om otsaldaʔ Urv; inemõni om otsani viha täüs Krl; sälävalu oĺl ka nii, et `otsa pääl es olõʔ Plv; siss sai rahha pojanaaśõlõ, nii et `otsagi es olõʔ; `mitmõt `päivä satass `vihma, ka tulõ no ilma ots Se b. surm, hukk, elu lõpp tegi `luomale `õtsa `piale Lüg; Tigeda kukkele saab täna küll ots `tehtud IisR; jo `moolgid elu ots lisidel on Ans; rügame ja rüŋŋime `peale niikaua, kut `viimne ots kätte tuleb Muh; vanaste see inimene, kes ise otsa teind, `viidud kerigu aja taha Emm; tal oo ots käe Mar; eks ma ole `aige olnd, ots akab `peale tulema Vig; kis esimene üle [uue silla] sõedab, see leiab õnnetuma otsa Mih; mees `leidis seal otsa Vän; isi teeväd omale otsa `peäle Juu; temal on jo ots ligi JMd; kui ta ka nüid tulevase talve viel elab läbi, aga kevade vetelagu aal on ike ots käe Kad; jään väĺla `piale, suren `lumme ja ots Plt; si̬i̬ ot́s ullukoera `viisi `otsa, tükiss kigel pu̬u̬l muudku Krk; võõrass vanainime `olli, aga ta pedäss ja sü̬ü̬t tedä ammak otsani Nõo; temä nigu aemaśs ette oma `otsa TMr; timä om esi˽tennü `hindäle otsa Urv; määne elo, sääne ots Vas; `naakõ ar `sü̬ü̬mä, `valgõ jo otsani väläh Se c. (suurt hulka, rohkust rõhutavates väljendites) Kus sen `riemu ots, olemme omitegi kodu `rannas Kuu; kus sene `loksomise õts - - sie `vanker õli nda ku mere pääl Lüg; Kus selle mure ots, mis nende laste kasvatamisega sii oli Kaa; Emane kaśs püüab rottisi küll, aga kus nende poegade ots Pöi; kus selle töö ots, mis sii `tehtud saab Mär; kus selle tie ots, mis mul `käia JMd; kus‿sis selle sut́su ots - - viis miest tormutavad `kambris, igal oma piibunośu `ambus Sim; üks oo tark ja tõene targem, kos selle kisa ja jutu õts Kod; kus selle aea ots, mis `sinna kulus Lai; `mõtle, kus selle kahju ots Krk

6. a. väike osa millestki, jupp mul on leib läbi puha, nüüd on `viimane õts näppus Lüg; `küinla ots pöleb sääl laua pεεl Khk; isane inimene paneb mõrra otsa (mõrratükikese) `sisse ka Pöi; neil oli - - kaigastest küök, teistel oli ikke nihuksed laua`otstest `lüödud (väliköögist) KuuK; sie on üks noti ots Amb; vein `kanga õtsad `aita Kod; süte pańn `oĺli [peergudel] all, kus söe otsad `pääle `kuksid Vil; pane [ketrusmasin] üte oorige `ju̬u̬skme, sõss tule vähep `otse Krk; `tüt́rigulõ `üĺti, et sü̬ü̬˽sa levä ots, sõ̭ss saat külä `otsa mehele Vas b. väike olend Mis `söuke lapse ots sii peaks `pεεle `täńkima selle va suure `kervega Kaa; Ma oli alles pisike poisi ots; Mis kala püüdja sõuke sitt on, viieteisme aastane lapse ots Pöi; Näile poiskõsõ otsõlõ om kibõid vitsu vaia Rõu c. vana, vilets olend vana obose ots Ris; mi̬i̬s on vigane, üks mehe õts Kod; kui üle kaheksateist`kümne `aasta `leeri läksid, olidki vana ots Lai

7. a. otsmik, laup see oli siit kurgu alt sedasi `kinni olnd, siit sedasi `ümber otsa (teat peakattest) Jäm; `kurdus otsaga Ans; `Kõrge otsaga mehed `olla targad mehed; Vahest lööb `sõuke külm igi `otsa (otsa ette) Pöi; tääl oo kohe vaeba (vaeva) igi otsa peäl Mar; tegime `juused `pat́si [nii]- - et tä üsnä siia otsa `kohta ei jäen mette Aud; kukkusin otsaga `vastu kiva, keik krobuskil Ris; körsud otsa ees Juu; rät́ik on otsa pial `liiga, rät́ik kohe silmini Amb; otsa ies oli suur aŕm Sim; kos lei muhu õtsa ette, suur muhk õtsa eden Kod; ots oli kõvasti ära kriimustud Plt; sellel om lahe paĺlas ots Hls; laik otsage [hobune], ku nõna päält `valge Krk; mõni om madala otsaga Ran; pää piäp ülevän `oidma, muidu veri pressib otsa `sisse Nõo; venelese kumardõsive nii `maani, et otsa `pańdi maa ligi San; igi om otsal Krl b. (kergemeelsest või äkilisest inimesest) `ninda `kerge `otsaga, ei `oska midagi teha Hlj; Inimene äi tohi nii ühe otsaga `olla, peab ikka püsut kannadust ka olema Emm; Ah see on üks va nobede `otstega (tasakaalutu) inimene, äi tema `peale tea mitte `loota Rei; `kerge otsaga mees, põle `kindlad meelt Mär; linna kekat́s on teine, ega ta üks täie otsaga mies ei ole VJg

8. teekond, reis isa oli `nuorena - - `laevue pääl ja tegi pikki `otsi Kuu; Siit obosega `käidi `Rakveres, üks õts ühe`päivä tiekond Lüg; siin käis siiss - - `peipsiläisi ka [kala ostmas], nie `toivad siguri ja sibula - - `tahtoned juo `tühjä `otsi tehä Vai; prii ots Ris

9. a. laeva kinnitusköis tahivad `tulla minu alukse `piale ja `viskasin säld ühe `otsa ja nii kova tuul oli, nämad ei saand seda `otsa kätte Hlj; Veerand tunni pärast teemi otsa lahti (alustame sõitu) Emm; Mehed `plesväd tekkis `otsõ Khn b. (lõngast) kuus`kümmend `õtsa on juo `paasmas, kolmkümend `õtsa läb siis pääldpoold ja kolmkümend alt; kui `kaŋŋast `niide `panna, `tõine võttab `vasta säält `niisidest läbi, `tõine `annab `õtsi Lüg; kolm `õtsa `kõrraga, siis on `kolme `kõrdane lõng; sie on kolm `õtsa pii vahel, siis tuleb `paksemb `kaŋŋass Jõh; puol`villast ikke kudut ühe `otsaga IisR

10. teenistus, töö(võimalus) Seikest εεd otsa pole iga pää leida üht Kaa; sai ühe ea otsa `peale, sellel oli `õnne Mar; elu aeg olen seda metsatüöd teind, no mõned pisikesed otsad [mujal] VJg; Tal on ia õts kää, õlgu mies ja pidagu `kinni Trm; si̬i̬ om ää otsa kätte saanu - - `kindla palgaline Hel

11. ei ole otsa ega aru ~ aru ega otsa; ei ole otsa ega äärt (veert) ~ äärt ega otsa 1. ei ole piiri, lõppu Juttu järele täma rikkusel ei ole `otsa ega äert IisR; tööl pole `otsa ega aru pεεl Jäm; `naĺjadel pole vahest `otsa ega äärt Vll; Täna ta lätib seda lund maha, pole `otsa ega aru Pöi; Kui ta pöörastama akkas, äi siis pole otsa ega äärd Rei; Sellel pole enam `otsa ega aru, kus laseb nagu `tatra`veski Mar; kõik mis mõttesse tuleb, aab suust `väĺla, põle sial `otsa ega aru Nis; põle enam `otsa ega aru, kui `võetakse nii paelu Juu; põle neil sõdadel kua `otsa ega äärt VMr; ei ole aru ega `otsa pääl sel tü̬ü̬l Hel; ilm `mässäss armõtudõ, ei olõ `otsa ei arru; siss es olõ enämb naĺlal `otsa ega vi̬i̬rt Har; niipaĺlo oĺl jo pahanduist, õt `otsa es vi̬i̬rt inäp olõʔ Se 2. ei ole mitte mingit selgust kui `räägib `ninda siit ja sääld, siis täma juttul ei õle äärd ega `õtsa Lüg; `Möllab küll, aga ei ole sel aru ega `otsa, tia isegi, keda tieb IisR; `rääkis söögivahe `otsa, aga põlnd `otsa ega aru Tor; üks asi `seia, teine `sinna, et ei ole `otsa ega aru KuuK; muĺab `pialegi, põle sel jutul aru ega `otsa Lai; jäme ots võim, juhtimine Majas on jäme ots `keskmise poja käes IisR; Sääl peres oo jäme ots naise kää Kaa; Aaras varsti jäme otsa oma käde Emm; Vana perenaisel jähi ikka jäme ots kätte Han; Jäme ots on alles kauvelt parunite käe Vil; kahe otsaga kahekeelne, silmakirjalik sie inimine on kahe `õtsaga, ku täma `ninda `selja taga `räägib Lüg; Kahe `otsaga inimesest `oia kohe `iemale IisR; Kahe otsaga inimene - - `enni räägib `asja `ühte `moodi, sii samas `paikas `jälle teist `moodi Rei; Kahe otsaga - - kes `ühte räägib ja teist ti̬i̬b, tend `uskuda ei saa Hää; kahe õtsaga on tämä - - `ütleb: ma ti̬i̬n nii ja `ommen `jälle nii Kod; si̬i̬ va kate otsage, kate keelege Krk; kahe otsaga vorst kahekeelne inimene Kahe `otsaga `vorstist saa `millaski aru, mis täma tahab IisR; mõni mees ka on sihuke kahe otsaga voŕst, räägib ühest aśjast `mitmed `moodi Plt; ken edesi tagasi juttu aave, si̬i̬ om kate otsage voŕst Hls; Vilgõss vai kate otsaga voŕst Rõu; otsa kätte saama, otsa peale ~ otsale saama selgusele jõudma, taipama hakkama Siis vast `saaned `laevamihed `otsa `pääle, kus asuvad Kuu; kui `keski `tõine `rääkis `mulle salaja `varguse luost, siis sain sääl `õtsa kätte Lüg; `Raske oli `otsa `piale `saada, mis ta säel ehitab IisR; nüüd vast sain `otsa käde, mineperäst olen nisukaine `aige Vai; Niid ma aka ka püsut otsa pεεle saama, kudas see öieti sääl oli Kaa; nüid ma sain otsa kätte Kei; niikaua `nuukis, kui sai otsa `piale Kad; ta sai otsa kätte ja akas kohe tegema, teeńe ei saanud `otsa kätte Ksi; `juurdle ja `juurdle, aga otsale ei saa Lai; kuri siĺm `vaatas neid `põrssaid, `saadi otsale, et see käis - - sel on kuri silm Plt; ma ole mõtelnu küll, aga periss otsa `pääle ei ole saanu Hel; ai niisama käo`jaani, es `saagi `õiget `otsa kätte Ran; Niä˽sõimaśsivaʔ iks `t́suhkna, `t́suhkna õ̭nne, es `saaki maʔ otsa pääle, mis tu̬u̬ `t́suhkna om Urv; ots otsaga välja tulema, ots otsaga kokku saama ~ tulema millegagi välja tulema, läbi saama Üks igavene läbi`laskeja on, ei `mõista `ilmaski ots `otsaga kokku `tulla IisR; Inimene peab oskama sedati elada, et ikka ots otsaga kogu saab; Me saime seeaasta levaga kenasti ots otsaga kogu Kaa; Piab ikke `vuatama, et ots otsaga kokku tuleb Amb; katsu ikke ots otsaga kokku tulla VMr; mea ole iki ninda `oiden, et ots otsage `vällä tule Krk; `enne eläsivä inimese vaest `viisi, na‿s tule kudagi ots otsaga kokku Nõo; edimene `aastege tulli ma ots otsagõ kokku San; mul sai kangass `koetuss, tuĺl ots otsaga kokku, is tulõ˽koed `puuduss, is jää üle kah Har; ühe otsaga ühtejärge Millal seda `aega sii on, peab `pεεle rügama ööd kui päevad öhe otsaga Kaa; Sügise lasi [tuulik] vahest ööd kut päevad öhe otsaga; Kui äkist `jooma akkas, siis jõi kas või mütu nädalt öhe otsaga Pöi; olli üte otsage seidse `aastet `aiga imeten [lapsi] Krk

purjetama1 purjet|ama Mus Vll Pöi Mär Vän Hag VMr Trm Plt Trv, -eme Krk; `purjeta|ma VNg Jõh, -mma Lüg purjekaga sõitma nad `purjeta Jõh; Purjetasid kõik [kohad] läbi, käisid `Taanis, `Rootsis Pöi; ei siin jõe pääl pole purjetand `ühti Vän; laiv purjetanu jälle siit `mü̬ü̬da Trv; purjetive mere pääl Krk Vrd purjutama2

putikas putik|as g -a Pöi; puti|k g -ga Emm

1. putukas, mutukas Linnud on `tarblised loomad, kus nende putikate matikate ots oleks olavad, kui poleks sii `lindusi; Ta (kakk) on ea lind, sööb rottisi, putikid, massakid Pöi

2. kulles `Aukus vee sees on ermus `palju putigid, neil oo sabad taga Emm

putket putket tegema, panema Khk Kaa Pha Pöi Emm Rei Vig Tor Hää Saa Ris Juu JMd, putkõt Har Plv, putked Kos Amb Pee Kod, `putked (-t) Kuu VNg Jõh IisR Muh, puket Krk ära jooksma, põgenema Nää, lehm pani `putket Kuu; Ma õles tädä ikke `audund (peksa andnud), aga tegi `putked Jõh; Varas `katsus `putket teha, ei saand, `kinni nabiti IisR; pani putket Ameerika Khk; Asi akkas ulluks minema - - ma tegi tüdruku juurest putket Kaa; Mees pannud nende (korravalvurite) kääst putket Pha; poiss aga `panni `putked Muh; Tegid aegus putket Emm; Siit Iiumaald on merdkoudu vanast ajast saadik putket tehet Rei; poiss pańni putket Saa; tie nüid putket Ris; mees `kargas `põesast `väĺla ja pani putked Kos; krat́t ise teind ikke putked, aga nisu unnikud old muas Amb; nüid on ta `Rootsis - - saivad putked siit Pee; naene viimäte pani putked, tuli ärä Kod; pane puket, muud midägi Krk; lät́s mihidse taru ette `kaema, mihidse `pańdi timäl kõ̭iḱ `ümbre linnatõn, siss pańd putkõt Har

põhi1 põhi g põhja Muh Lä Saa K I(põhõja Kod) M T(-õ̭- San) Har(-õ̭-), `põhja Lüg Jõh IisR, põh́a (-h-) Pöi Lä(põeha) Mih(põeha) Võn V(-õ̭-); põhe g põhja, põh́a (-h-) Var Pä(põeha) SJn Kõp; pöhi g pöhja SaLä Vll Hi, pöha hajusalt Sa; pohi g pohja Ris, `pohja Jõe Kuu; n, g `pohja VNg Vai

1. (õõnsa) eseme, sõiduriista vm alumine osa; selle sise- ja välispind Oluve `astjasse - - `pandi `pohjasse kadaja `oksad, nie `täüdüsid `olla `hüästi `marju ka viel täüs Kuu; kui `putru kieb, tahab `liigutada, et ei `kõrbene `põhja; `Viskab kõhe klõmaka `alle, tieb `klaasile `põhja `pääle (joob tühjaks) Lüg; parandab `vankri `põhja Jõh; `Kapsa `tünnile sain ia `põhja `alle, piab `kinni IisR; `katso, et `sumbul ei ole `pohjagi all; miu `saapa `pohjad on juo kuluned `katki Vai; kattist `pöhja taarist paranda Jäm; `istme pöhjad, nee olid keik `ölgedest Ans; tilk jähi veel `katla pöha `pεεle Khk; raand pöhast akab mädanema Kär; rädi pöhjaga `istmed, pöhi on rädidest kojutud Vll; Rotid olid koti põha nõnda ää ekeldand, paljas augupuru Pöi; paadi põhi oo `katki, paet jooseb Muh; söölald tuli pöhi εε Käi; mo isaisa tegi tooli `pöhjasi Phl; kääd kokku ja suu `peale, siis tee kurgu põhjast nii `seĺgeste `luike‿t (matkib luige häälitsust) Noa; lodi on laia põh́aga Rid; kui paja põhi talve põlema akkab, `öötasse, et tuleb `külma Mar; sarja `põhju ja sõela `põhju põimitakse Mär; jõi laasi põh́ani `väĺla (tühjaks) Kse; laia põhjaga pada; ane `rasva [pandi] jala `põhje `alla Tõs; Laeva põhe piäks viel, aga piält mädä Khn; `istus pange põh́a `peale Aud; sukkele `tarvis uied põh́ad teha PJg; ära tambi pudru pot́tis, põhe tuleb alt ära Vän; rummi (trummi) põhjad koera nahast, küĺled oo puust Hää; temal (lepalinnul) on `väike ümarik pesa, päält on `kitsam kui pesa põhi Saa; umalad `pańdi tõrre `pohja Ris; suani põhi on `laudadest `tehtud Hag; jala põhjad on `eśteks vägä `värsked ja ellad `astuda, kui juba õppind oled, siis lähvad tuememaks Juu; tuolid olid, õlest `tehti põhjad `alla KuuK; ma loputan kausi ära ja panen `põhjapidi `siia JJn; nüid vajovad need silmad mul nagu pia `põhja Ann; pudru on `põhja `kõrvend Koe; saŕja põhi oli `pulkadest `tehtud, üks oli tihi sari, põhi oli teist `muodi Sim; jõi tassi põhjani tühjast Iis; Toolid õlid `kahte `moodi põhjaga, ühed õlid puu põhjaga, teised õlid `pehme punutud põhjaga Trm; sängi põhi läks alt ärä Kod; tüńni põhjas oli auk ja teevas oli sihes Pal; kellel jala põhi kõik maha `puutus, sellel olid lampjalad Lai; õled `oĺlid säńgi `põhja `pantud, kot́ti egä midägi ei olnud KJn; künnap̀u käüve `risti ree põhja alt läbi Pst; karbi olli, sarap̀u keri ja kuusest põhi Hls; nõnda vähä tulli `piimä, nüssigu põhja tei paĺt likess; jämme äälege, kisents ku tonni põhjast Krk; `rõivast ällil `oĺli nöörist põhi all ja õlekot́t ka iki, muidu latse jala lähvä jo põhjast läbi Ran; egass vanast `kausse es ole, siss olliva serätse madala ummike laia põhjaga Puh; piibu pigi, mes piibu `põhja `korjub, om niida `kange, et kaits `silka võtab kassi ärä Nõo; ei olegi rüḱki enämp, kolm `puuta om salve põh́a pääl Võn; tu̬u̬l kirnul `oĺli mulk ligi `põhja üte lavva sehen Ote; sääl om pańgil põ̭hi är lännu ja om lavvanõ põ̭hi ala visatu San; ruuhv piat alasi põhja pääl `saisma Har; Pagsu põh́aga˽saŕaʔ ostõti, a hõrrõ põh́aga˽sari tet́ti külʔ esiʔ Rõu; tüńn oĺl tett ütest puust, es olõʔ eräĺde `põhja all, es midägeʔ Räp; põh́ah om [vankril] perälaud Se || midagi, mis on põhja peale jäänud Juod `pohja, saad poja Kuu; kes põhja joob‿se uie toob Muh || piltl ei temal ole `põhja all (kõht on lahti), laseb teine `ühtelugu õue vahet Koe

2. looduslike vms moodustiste alumine pind või kõige madalam osa a. (veega süvendist) `kammila `vörgud `käivad `pohja pial, mere `pohjas Jõe; egäs kõhas on neid kive jões, neid `kõhtu on vähä, kus sileda `põhjaga on; `kaivo `põhjas on viel vett Lüg; lume `ühmä `tostas rüsäd kaik ülesse `pohjast Vai; [laev] läks keige kaladega `pöhja ning viis meest uppust ära Jäm; `ämber lihab kaju `pöhja, kui konksu otsast ää lihab Vll; Vesi oli nii madal, [laev] jähi `põhja `kinni Pöi; nüid ta pöörab selle va mere põhja ületsi Muh; Vaga vesi, sügava pöhi vns Emm; laene murrab, see viib paadi `põhja koa Mar; `seoksed allikad, `põhja all ei ole, ei külmetä `kinni Vig; mustad kaanid vee sees, `põhja kaada `liikvad Tõs; Suurejõel on kõba pae põhe Vän; kao `põhjas on veel üks tilk vett Juu; nii kõva põhi on, ei võta `ankrud `sisse Trm; sügise kala on põhjan, talvel kala `kerkib põhjass ülemälle Kod; puhastedi kaev ära, võeti põhjani vesi `väĺla Pal; kui teist ilma päeb, siss vesi on põh́ani `ühma täis SJn; ta‿m vi̬i̬ `pindin, ta‿i ole vi̬i̬ pääl, ta‿i ole põhjan kah Puh; ku sa ojoda‿i mõesta, lähät `põhja nigu tina jälle Nõo; ma `karksi i̬i̬ perve päält ekke `sisse, is `piatu enne, ku jalaʔ `lät́si `põ̭hja Har; tan [Peipsi] järven `puhkass paĺo varandust põh́an Räp || piltl Vaus oma eluga na `põhja, et ei `saangi änam `väĺla Han; tu̬u̬ mi̬i̬śs jõi `hinne `põhja Vas b. (veeta süvendist) se `lapsepolv oli igä ilus - - tänu viel vanembille `haua `pohja Kuu; vesi `korjab nögu kuhas vau `pöhja Khk; Vanad roavi põhad on sii veel paergus nähja Pöi; vanamad‿o aava `põhjas Muh; raavi põhjas on liiv `kordade `viisi KJn; ku vao põhja `kinni sõkut, siss kardul ei saa `kasva Krk; tat́a `oĺli küll ää inimene - - ei `ütle ma temäle avva `põhja üttegi `alba sõna Nõo

3. millegi aluseks olev pind või kiht a. (pinnasest) sügisel tuleb mõnikõrd paks lumi maha, siis tie on `pehme, `ilma `põhjata Lüg; sügava `põhjaga muda suo Jõh; neitsitinal‿o roosakad `öitsed, kasvab, kus madal pöhi, vilu maa sees Mus; Sood oo külma pöhaga, nee tahtvad jaanibe aegu kenad sooja Kaa; need suured vihmad `uhtusid kõik rammu maa `põhja Mär; see oo saue ja liivä põhjaga moa Tõs; külmetand põhe oli alles all (maa veel sulamata) PJg; madala põhjaga maa, ei lase vett läbi Hää; moa on kruusise põhjaga Juu; `astusin [teelt] kõrvale, jalg läks põhjani `sisse JJn; kel kõva saue põhi on, on ia põld Pai; liiva põhjad olid `kergemad, meiegi põllus on rebase `liiva Sim; `samle `põhja ku vajub rehä, enäm `väĺjä ei tule Kod; õhakad alva põhja mua `piäle ei tulegi MMg; tamm valib maa `põhja SJn; vesitse põhjaga maa Trv; üit́s jakk om `väege kuju ja sore, ilma põhjata maa, läbi`laskje maa; mul om ta pääle nõnda viha, ma lü̬ü̬ss ta maa `põhja piltl Krk; rõogu kõrvale om alati aanu sügävä ange, jala ei küünigi `põhja vahel Ran; loegass om seräne ilma põhjata, seräne õrn sammel pääl, aga `samle all om vesi Puh; sääl om serände õdsi su̬u̬, ku läät, siss nigu ällib kõ̭iḱ, aga ta‿s vajo `põhja kah, mugu `õĺlusi `jalgu all Nõo; vesitse põhjaga maa `peĺgäss `rohkemp `põuda Ote; meil om lubja põhjaga maa Har; põhi om `väega kavvõn, palanuisi `kandõ tulõp `vällä Räp; savinõ maa põ̭hi om `veiga hüä, maa põ̭hi täheńdäss paĺlo Se || piltl Ega muidu neist pulmadest nii kiiret poleks, aga põhi oli juba paigas (laps oli sigitatud) Mar; mul‿o põhi `alla testud (olen natuke söönud) Kod b. kuhja vms alus `kuhja pohi, `okstest on pohi all Kuu; tegima agudest `niisukese `korge `kuhja `pohja VNg; `kuorma põhi tie `iaste kõvaste kõhe, siis saab `laiemast teha Lüg; lεheme kuhja `pöhja panema Khk; kolm `vihku `siuti nabra pöhaks kogu Kär; aud `alla ja põhi `vaĺmis, `mutku akka aga [kuhja] `piale tegema JõeK; `pańdi kolm või neli lat́ti, siis `pańdi õled `alla põhjaks ja `kuprad `piale JJn; suadu aod, kelle `piäle suadu põhja `ürgäd Kod; Kõhust saadik `kõrged vaiad lüüasse `ringi maa `sisse sedasi, kudas kueha põhe peab tulema SJn; kuhja põhi om ärä mädänu Trv c. seade kalja- või õllenõu põhjas `pannasse puud tükki kolm neli, siis panevad `pienemad puud `pääle ja õled viel `kõige `pääle, siis on `kalja põhi `valmis Lüg; sii küläs pannasse kadagud taari `põhja, kui `taari tehässe Mar; lähän abiks õlle `põhja paegale panema Mär; akkan õlle `põhja panema, pannakse üks õle vihk ja kadaka `oksi koa vahest Juu; kas kaĺja põhja ärä siädid Kod; Kui `taari akati tegema, `pańti `aśtasse kõegepealt põhe SJn; ma tei taarile uut `põhja Trv; ku vanass läits, lahuti tu̬u̬ taari põhi ärä, oheti kõ̭ik `puhtass ja `panti uvveste Puh d. aluspõhi; põrand `Leiväd `pandi kohe `ahju `pohja `pääle Kuu; kui esimesi `palke akkasima panema, siis akkasima tua `põhja panema; mõnel on `kiige alus`laudade vahe alt `kinni `tehtu, siis `ütlevad, et on põhi `alla `tehtu Lüg; viĺjä salvel ei õle põhõja all Kod; mia lase oma `kamrel uvve põhja ala panna Hls; `u̬u̬ne põhjani är lagunu Krk; ku me `leibä teeme, me paneme pätsi ahju põhja pääle, pannileib ei ole nii ää Puh; vanast olli ahuʔ `korgõn, sinna oĺl suuŕ müür alaʔ tett, põhi oĺl põlvõ korudsõn Har e. kera, pooli alus Kerä `pohjaks `pieti tühi tigu tuos Kuu; paberist tuttu, sie on `käävi põhi Lüg; Ma panin kuke körile pipraterad sisse, keerasin rönga ja kuivatasin ära, siis panin kera pöhjaks, et kera ilusti krabiseks Rei; kui kerima akatse, siis peab olema `enne põhe, `lõnga keritse põh́a `peale Aud; panin kardule kerä põhjaks Juu; keradele panin viel kivipõhjad `alla, et kerad ei `kerkind riistast ülesse, kui `käärisin JJn; kääve põhjad [on] piĺliroost ja paberist Pal; keräle ti̬i̬d `põhja KJn

4. a. kirve või haamri tömp osa `kellega saab `pääle lüa, sie on `aambri põhi; `kirve `põhjaga löi `ärjäle `õtsa Lüg; jämem ots‿o vasara pöhi, pöhaga lööd naila `pihta Ans; kiŋŋissepa vasar, pisigene laia pöhjaga Khk; Kloppaamer - - senel pole pöhja, vaid mölemate otstes aa pinnid Emm; obose kabja all oo suured jää lombid, `taotasse kas `kerbe põh́aga ää Mar; `aamre põhi oo nii ää `taotud Mär; annan `kerve põhjaga nõnna Juu; Kui vuamri põhi on kudagi ära kulunud - - siis üeldasse, et vuamri perse tuleb jälle uuest üles lüia Trm; lü̬ü̬ `i̬i̬smält vasarõ pińniga, siss lü̬ü̬ `haamri põhjaga, et tasatsõss saa Har b. mingi eseme ülemine pind taadi lakk - - laia pöhjaga Jäm; mehed `laśsid kübärä `põhje `piäle vett, sedäsi jõid Khn; miul‿o kübäre põhi katik kulunu Krk

5. millegi lõpp, pära a. (leivapätsi lõputükist) pohi oli ikke `muidu `leiva `kannikas, aga `päälimine oli ikke kasu`kannikas VNg; leva pöhi, teine on leva `pεεlmine Kaa; leva pääld leigedi, kaniga pöhi jähi järele Rei; tüdruk on `jälle `leiba käind äsimas, leiva põhi juba läind Nis; minge tooge `leibä veel, põhi juba kää Juu; mina ei saa kańnika `põhja `süia, ta on ju kõva Äks; kanika põhi jäi ju alles Pil b. (teat kuufaasi lõpuosa) kuu põhi on siis, ku `viimase `vierandi `pääle lähäb Lüg; ku `lõikasid `jällä `selle okkaspuu vanakuu `põhjal, siis sie mädänes ruttu ja läks `sienetama; ku vanakuu `põhjal viel `raiu sie leppik maha, siis võsu ka‿i aja Jõh; jüst vana kuu `põhjas tuleb nüid seeme teha Mär; vanas kuus panid kardulid, üsna vanas kuus, vana kuu `põhjas ei saa kardulast PJg; on vanakuu põhi, koe ta jüst `otsa akkab `soama Juu c. (muud juhud) natune kera `pöhja on veel Khk; Piibu kaha sisse korjas aegapidi pigi, piibupöhi, seda pandi aige amba peele Kaa; kuh́a põhi jäi maha, ei läind kõik korraga `peale Mär; `kartuli pudru põhi Trm; kuanal õtsan varśsi, `ku̬u̬nla põhi vi̬i̬l, `keträn `ku̬u̬nla põhja ärä; `korja kokko supi põhjad Kod

6. a. kauge, teadmata koht, kolgas Laev `soitand `aeva lahe `pohja, Pedäspä küläst `müöde Kuu; Pidi kuskil taga Venemaa pöhjas roonuametis olema Kaa; See on teab kus ilma `põhjas Pöi; elab maa `põhjas, justku `põrgus Hää; ei neid sua änam silmaga näha, on teised sial `kaugel Siberi `põhjas Koe; kes tälle `vasta mi̬i̬lt õli, sedä tä vand `põrgu põhõja Kod; sääl Lätimaa põhjan Krk; tu̬u̬ kiudutedi ärä, nüid om ta T́siberi põh́an Võn b. (sisemaailmast, sisemusest lähtuvast) `ohkamise käisiv periss `süäme põhjast; ma kõnele `süäme põhjast `õigust Krk; kes iks `süäme põhjast saagut, tol läits `täide kah Nõo

7. a. põhjus, ajend, põhjendus; alus, lähtekoht `nuoti˛el olid ka nimed - - eks neil siis old igä `mingil `pohjal sidä `pandud Kuu; kes tiab, mida `pohja (mis põhjuse) `pääle `kinni `pieti VNg; üks `selge põhi piab õlema - - umb`summa ei `muista `kiegi kohot Lüg; sie on nagu `putru-`patra kõik, õle sel juttul `õiget `põhja Jõh; sest ei ole `põhja saand, millest see nimi on [tulnud] LNg; meie oleme seda `aśja küll arutand, aga `õiged `põhja põle kätta saand; eks tal peab ikke üks põhi olema, ega ta mud́u räägi Mär; mis põhe teil oo, et te läbi ei saa Aud; `kaibajal peab olema `seĺge põhe, mis ta kaibata tahab Hää; joras peal siin, ei sel jutul oln `pohja `teadagid Ris; mis sa seal kirikus käid, mitte ei tea `jutluse `põhjagi Juu; nemad panivad siis selle põhja `piale, et sie õli niisukene kumitus Kad; `nõidumine on ike ennemast kurja põhja pial Iis; loriseb, jutul põle `mingid `põhja Lai; Rikkamad `kartsid, et [vaesed] `vargile akkavad, võib ju `olla, et sel asjal kübe `põhja ka all `oĺli Vil; mea sedä täüt `põhja ei tää Krk; ma ole tat `kaalun, aga ma ei ole periss otsa `pääle saanu, periss põhja `pääle ei ole saanu Hel; aap `tühje jutte, millel `põhja all ei ole Nõo; tal om joba põhi alh, ta lätt koolin uma `oṕmisega edesi Har; ma˽tiiä, mis‿tu põ̭hi um, et tä nii laimaśs minno Rõu; põh́alda jutt Vas b. majanduslik alus, järg tämäl one viel sie vana `pohja kova VNg; Juo nüüd on põhi all - - enamb ole `vilja `siemet `laenada `tarvis IisR; [Tal] oli igapidi köva pöhi juba isast saati all Kaa; See põhi säel juba sest ajast, kut vana `mõisas aidameheks oli Pöi; ma olen ikke nüid selle põhja peal edassi eland Mär; [Sellel talul] `seisis vana põhi kaua all, koht oli ka poole mõisa `suurdune Jür; meil teśtel oli ikke seda vana `põhja JJn; vana põhi all, tämäl‿o kõhe üvä akada Kod; anna temale kui paĺlu kätte, aga `põhja `alla ei saa Plt; seni na eläde saive, senigu vana põhi `otsa lõppi; temäl pańds naine talul põhja ala Krk; tu̬u̬ om mamma jagu tu̬u̬ põhi, papa läits `sinna kodu`väimess Rõn; jäi vanõmbist kõva põhi `alla Rõu c. (laenu põhiosast) võttas `pankast viis`kümmend tuhat raha ja nüüd ei `maksand `panka neid `sintsisi egä `maksand `põhja ka Lüg; `pohjaraha on `krundi `ostoraha, mis `volga on, mida `rohkemb sai `pohjaraha ära `viia, seda `kergemb oli [protsentidega] Vai

8. taust, foon sie `riie on sinise `põhjaga Lüg; lipulesel põllel‿o punane põhi Muh; [Karuse kinnastel on] `valge põhi, tumesinise ehk mustaga [kirjad sees] Kse; See oli siidirätik, `kangesti ilus `neukse lillaka-sinaka põhjaga Han; must põhe ja roosid oo pial [tekil] Tõs; ma kudusin omale viel laudlinad, `valge põhi ja siis - - sinise kue aasin `sisse KuuK; kui aĺl põhi oli tekil, siis viirud olid `jälle värviga VMr; [seelikul oli] verrev põhi, siss sinine, must, `valgõ [triip] Kan; tälle ummõldi `haĺja põh́aga `uńdrik, tõõnõ `uńdrik oĺl musta põh́agaʔ Vas; sai tu̬u̬ kirä põhi illoś `valgõ Se

9. (põlisest elanikust, keelest vms-st) vanaemä, eks sie `rääkind igä küll sidä `ranna `pohja Kuu; vanemad õlivad juo ka ikke talu `põhja (talus kasvanud) Lüg; inimessi vanad `pöhja polegid εnam, üheksa `suitsu oli Tuiu külas, vanast olnd tulnd see pöhi Rootsist Mus; va Kiideva põhi olen jo `mitmendast põlvist saadik Rid; ta oo ikke veel vana sealtpere põhi Mär; `peavad iki vi̬i̬l sugulaseks vana põhja järel Hää; ta on oma eloaa `Kaius olnd - - temä on see vana Kaiu põhi Juu; mina olen `Laupa põhi küll Tür; si̬i̬ on üks vana põhi, tõesed on `seie asunud; kõnelga `selged ranna alla ki̬i̬lt, `laska sedä põhõja Kod; kui paĺlu sial veel vana `põhja on Plt; temä om peris Abja põhi Hls; kudass `kuagi kõrd ütelts, `sinna ei ole siast põhja sõna Krk; Nuka [talu] om si̬i̬ vana Tamsa põhi, toda tiiäb ega üits Nõo; eläss vanõmbide põh́a pääl (talukohas) Rõu

10. (põhjast) põhjani täielikult, üdini, otsast lõpuni sie perisi `pohjani, tämä `tahtu `pohjani `tieda `saada VNg; `räägi nüüd kõhe `põhjani oma asi `vällä Lüg; `rääkisime selle aśja kõik põhjast põhjani ää Mär; ma ole põhjani ära seletanu Hää; [ta] oĺli üks põhjani aus mees Saa; tüdruk õppis `õmbluse põhjani `seĺgeks JMd; ma olen kirjad läbi lugend põhjani VJg; põhjass põhjani‿o `selge kivisline põld Kod; tahab põhjast põhjani ärä `rääki KJn; temäl om raha põhjani läbi lü̬ü̬d Trv; temä kõneless `ende elu põhjast põhjani; mea tat põhjani ei ole `uurin Krk; ei niidä põhjani `puhtass `kaari Ran; ma seleti `tälle põhjast põhjani ärä - - kõ̭ik, mes mä teesi Puh; sa˽piat põhjani selletämmä, mis `miaki tähendäss Har; ku rasõv um `raisku lännüʔ, ega˽tä sõ̭ss olõ õi˽põh́ani `raisku lännüʔ, tulõ mõ̭nõle `andaʔ vai seebiss tetäʔ Plv

püha püha Jõe S hajusalt L, Ha Jä VMr VJg TaPõ Plt SJn, pühä Kuu RId Rid Mar Mär Vig Tõs Khn Juu Kod KJn Vil eL(püä Lei); p pühhä VId

1. mingi tähtpäev (mil ei tehta tööd ja mida kombekohaselt tähistatakse) `jõulu `keskmisel pühäl `päiväd `lähväd jo kukke samu `pitkemast Lüg; pühist tehä `piiraga Vai; pühade `loupa oli ikka pailu tegemist Ans; `röömsaid pühasid; pole jo suiste esimesest pühast saadik `vehma `olndkid Khk; püha olgu, teine tulgu, `arva olgu argi`päevi Vll; `Kallid pühad on `jälle ukse ees (jõuludest) Pöi; suured õle lademed `pandi maha pühade `aegas, kus noored lapsed magamas köisid Muh; `surnude mälestamise püha Rei; äid pühi Kul; Kis kõik pühad piab, see kõik näĺlad nääb Han; Juanipäe ning jõulud `meite `rahval kõegõ suurõmad pühäd Khn; täna [jõulu] `laupä ja oome püha Hää; akkame pühasi pidama Ris; teine püha oli viel kõvast püha, teisel pühal oli laulatus JõeK; eks neid pühasid ole paeĺu, kis neid jõuab üless lugeda JMd; ega teda (pärtlipäeva) pühaks ei `peetud Ann; täna `tüötan, omme pian püha VJg; Jõulu - - siis `ańti pühade `kośti, mis `kośki talus pühadest `tehti Trm; muailma pühäd on, pidä nõnnapali ku tahad; mes sa künnäd `kaĺlil pühäl Kod; tegime kaubad ja `ütlen talle `pääle pühade üks paar kuud - - et mina lähän ära Äks; teine püha enam nii kaĺlis püha ei olnud kui esimine püha, siis `käidi pidudel, `mindi `kośti ja Lai; pühädesse ei ole enäm `kolme nädälid KJn; tänä on tävvelikult pühä Vil; kes neid kiket pühäsit är jõud pidäde; mea tulli teil nüid pühi lõpeteme Krk; kui jõulu edimine pühä om tõisibe, siss tuleb pehme taĺv, ilus suvi ja ää viĺläsaaḱ Hel; jõolu`pu̬u̬lba õdagu, ku joba pühä nakass, `tu̬u̬di pikäd õled `sisse, `panti põrmandule Ran; pühädess tettu iki puhast `leibä, no muidu söönuva aganist Puh; ma pia ka pühäde `vasta valmistama, vaja siga tappa ja `voŕste tetä Nõo; teiva õlut ka iks, pühi `aigu `tahtseva iks õlut Ote; hommõn om pühä, saami liha; paastu neĺlä`päivi `peeti pühäss, vokki is `ket́rä õdagult Har; ta lätt uno poolõ pühile (pühi pidama) Plv; Pühhi aoss, sõ̭ss tet́tevä˽mud́oge jo paŕõmbaʔ söögiʔ Räp; meil hummõn om suuŕ pühä, kaĺliss päiv, ivaanoskorovna, `krõstosõ riśtesä päiv Se

2. pühapäev nemad `laskesitte `laube `ehtu `vergud meresse ja pühal neid `väĺla ei `tuoned ja `läksite `esmaspäv vedama Jõe; pühän `lähtäme `kihlämä Kuu; kolm püha kuulutati järjest kirikus, et need soovivad abieluse `astuda Pöi; tütar käind `vuatamas iga püha JJn; mina ei old sie püha lauakirikus VJg; kas sa `täämbä pühhä ei `piäki (küsitakse pühapäeval töötajalt) Plv || puhkus põle täna veel püha `saandki, üks rutt ühte `puhku Mär; si̬i̬ ei anna ka pühä, korat tu̬u̬p jälle ubinit `ru̬u̬ki Nõo

3. pühak pühhi `taivan um paĺlo, `kõiki tiiä‿i·ʔ; `kõiki pühhi päiv (1. november), pühitäss kõegilõ pühilõ Lut

4. adj a. Jumalale või vagale inimesele omane; jumalustele määratud või pühendatud ise pühad inimesed, aga `noidusitte Jõe; kerikut ikke `pietässe pühäst `paigast Lüg; kirguärrad pühad papid, kurgu all neil `valged lapid nalj Jäm; Ta on nii püha, et läheb elusalt `taeva; Kaśs `olla enne püha loom olnd, pärast akand rottisi `murdma Pöi; jumal on püha, inimene on patune Käi; pääsusele äi pea paha tegema, see peab püha lind olema, jumala lind Phl; kas sa äbämata oled nii pühaks nüid läind, sa võta `leibagi ah́ust `väĺla Mär; mina ei tia, mis pühad rahvas nied on old Koe; näpi vahel üks täpp ei tee, õige pühä elo Kod; mõni peab ise ennast pühast, aga ta püha ei õle Pal; me olem puha patutse jumala ehen, `kennigi ei ole pühä Krk; sääl (ristimisel) pidid pühä olema, sääl es tohi `naĺla tetä Ran; ega meie es vannu kah, emä sõna `oĺli pühä; `oĺli pääld nätä nii pühä ku `oitku, suu `oĺli `kinni pitsitet, et midägi pattu `sisse ei lähä Nõo; pühä jutuss ja pühä˽lauluʔ, mis sääl viga kullõldõ Krl; kas tä tu̬u̬peräst nii pühä om, ku tä pedä hennäst pühäss Har; pühä lätte `vi̬i̬ga oĺl `haiguisi aŕstit Rõu; noid puid `peeti pühäst, kelle all om ohvõrdõdu Räp; pühä `hingliʔ umma˽`taivan Lut b. (ütlustes ja hüüatustes) oh sa minu püha `jeesus Muh; oh sa püha jumal, küll sie oli valus Jür; oh sa pühä jüri kutsik Hel; sa pühä taavass, ma‿less tälle pia`aigu `säĺgä joosnu; mia kah `ütle `jummal issäke, pühä ristike, aga `risti ei mõesta `eitä Nõo

raatsima1 `raat́sima (-t-), (ma) raat́si(n) (-t-) hajusalt eP(-oa-, -ua- KPõ I); `raatsima, (ma) `raatsin R; `ratsima, (ma) ratsi(n) Rei Lih Tor/-t́-/ Hää täima, täidima kadekonn, ei `raatsi `toisele `anda midägi Kuu; ei `raatsigi `karvu ära `leikada Hlj; kes `raatsis, pani sedä `rõõska `piimä [karjusele kaasa], aga `suuremb jagu õli `niskesi `ihnurid pere`naisi talus Lüg; `kuida tema `raatsis `mennä Vai; ta on nii `tinge, ta äi raatsi anda Khk; vöi see raatsib tööd tehja Vll; Pole mool sest `kahju `ühtid, ma ratsi selle ää `anda küll Rei; ega tal `puudu põle, aga ta nii `raatsimata (ihne) inime, raatsi isigi `süia Mär; ma ei ratsi sul kedagid anda Hää; kus sa roatsid selle raha ää raesata Juu; ema eĺlitab oma last, ei roatsi teda `tööle `aada Kos; kui ikke `jõudu kää oli ja `roat́sisid, siis pane ikke võid [kaerakilele] `silma Amb; ennem jah ei raat́situd `süia ega magada JJn; aluskuued `kuoti kodo, linased, ei ruatsitud `osta VMr; ei mina `ruatsind teda `lüia VJg; kuda sa raat́sid seda teha Iis; irmus kitsilt ja `veikselt eläb, tämä ei ruat́si süädä egä juada Kod; Mitte põle roatsinud raha kulutata niisukese uhkuseasja piale MMg; ei raatsi teisele `anda Plt

raatsima3 `raatsima lõhkuma, katki tegema ise `raatsis nee vörgud ära Phl