Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Leitud 1 artikkel
põlendik põlendi|k Hel, g -ku Jäm/pö-/ LNg Mär Vig Han Tõs Aud Vän Hää Saa Juu Jür Amb JMd Ann VJg Sim Iis Trm Äks Ksi Lai KJn Kõp Vil Hls TMr, -kku Lüg Jõh IisR, -gu Trv Puh; põlõndi|k g -gu Rõn Rõu Vas; polendi|kku g -gu VNg
1. põletik nüüd ei õlegi `ruosi, nüüd on põlendikkud Lüg; Lõi põlendikku `sisse Jõh; Eks tal ole `kurgus põlendik, `sellepärast kögistab ja rögistab IisR; nende lehmäl olnd ojara põlendik, põlnd `piimä Vig; Oli põlendik jala sääre pial, oli punane ja pala Han; pimesoolika põlendik, seda `keegi ei [teadnud] mette, naakaua `karjus inimene, kui suri Tõs; põlendik `oĺli mul siin piha`otsas Hää; vuava `sisse lõi põlendik JMd; kui pimesoole põlendik, siis pimesuoĺ lõigatasse ära Sim; aavale lõi põlendiku `sisse Trm; põlendik olema kopsus Äks; teinekord lööb udarasse põlendiku, siis `piima ei tule, lääb paistetama Lai; Siin aavas on vist põlendik si̬i̬s, punetab `irmsaste Vil; mõnikõrd om põlendik udare sihen Hel; kui `lehmä kõrraperäst ei nüssä, siss lü̬ü̬p vahel udara `sisse põlõndigu kah Rõn
2. põlenud metsaala `metsa põlendikku pääl on pali `kuivikuid Lüg;
kui mets põleb maha, siis on põlendik Amb Vrd palandik1