[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 193 artiklit, väljastan 100.

helenüs helenü|s pl ‑ksed helendus; läikiv ehe Vahest on `päivä iess ehk taga helenüksed; Küll moni sättib neid helenüksi `aeva omale igäle `puole Kuu
elu elu, elo üld (j- Aud Trv Se Lei Lut) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
1. elusolu a. bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm b. (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents
2. (mitmesuguseis väljendeis)
3. eluavaldus a. liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog b. (iseloomust) c. (esemetest, asjadest)
4. elamine; tegutsemine, liikumine
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm
6. (eksistentsi ajaline kestus) a. eluaeg, ‑iga; elukäik b. (viivitusest)
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus
8. elulaad, ‑viis, ‑kombed; elujärg
9. majapidamine; talu(koht)
10. hoone või hoone osa a. (igasugune) hoone, ehitis b. (rehi)elamu, elumaja; eluruum c. majakorrus
11. ese või selle osa a. toos, karp b. sahtel, lahter; vahe(ruum) c. (särgi osa)
12. eluase; kodu
13. püsi, asu
14. (intensiteedisõnana) a. laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti b. (vähesust rõhutavalt)
15. (hüüatustes)
1. elusolu a. bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm kas `pääseb eluga `maale voi piab `pohja menema; juo sie one `tau˛ist `päässu juo elu `puole VNg; [kevadel] `kärbäsed tulevad elo; muu ei võttand tädä (inimest) elold `vällä kui õbe kuul Lüg; Kui elu ja `tervist, `lähme pühapäe `Iisaku IisR; `terved `luomad, `mildised on üva `seltsi, jädedä elo Vai; kes elab see ika elus ning iŋŋes Jäm; kui käsi vaadetesse tuleb elu, kui `jalgu vaadetesse tuleb `surma (öeld, kui pilk jääb kauemaks peatuma kellegi kätele või jalgadele); elu `otsas (surnud) Khk; Elu oli `antud (pääses ohust) Mus; [metsloom] oli elule tulnd, `krat́sind `aavi Pha; Meri meite elu sihes pidaja (toitja) oli Pöi; mis `teite pool kuulda, `surma või elu või Muh; üks jäi elo `sesse (ellu) Rei; [uppunu] oĺli küll `väĺla tõmmates surnd olnd, a akand sis liigutama ja `tõusis `ellu; tikkusid teisele elu kallale Vän; ta on oma elul otsa peal tein Ris; nüid on `tüösi nii paĺlu, ehk jää tüö `kõrva oma eluga Kei; kui nüid esivanemad elusse tõuseks Ann; [kirss] ei jõua `kõiki elule `viia (marjaks kasvatada), mis ta kevade õetseb Pai; lill pidi küll ära `kuivama, aga läks `jälle elusse Trm; elole `terviss ike tu̬u̬b mõni rohi, kui `päävi one; kui täl (rukkilillel) elo küĺjess ärä on, kõhe pliägib; tubakal on kava elo siden (ei kuiva ruttu); mind kua lõigati elon (narkoosita); siis luadatud, et ike elole tuleb Kod; ku ta (emata tall) akaśs joba `einä `sü̬ü̬mä, sõss oli iki elu pääle looduss Trv; ka eluge viiäs või tapetult Hls; nüid lää elu `valla (hakkab paranema), ega ta nüid änäp ei sure; elust peräst ei saa jo kätte [jänest]; si̬i̬ puu om kiḱk elun, mis kasvass Krk; kaits elu `pääsi [tapmisest], esä oma poesikesega; kui ta iks elu sihen om; `panduril om keśkpaigan vesi sisen ja sinna pandass kala `ellu Ran; ehk mõni `suskap onde `põrsale, võtap elu ärä Puh; koolust pääst võeva na miu viia, elust pääst mia ei lähä; topsi sõbra võtiva elu mant (tapsid) Nõo; peremiiss läits oma vara mant pakku, ja kaot́ elu ka ärä Rõn; Elustpäie (elusalt) paĺlu linde es püinete San; kaśs oĺl elun iire koduʔ toonuʔ Krl; eluga (elus) härm Har; tahõti tappaʔ, a `päśsi ma iks `terve elogaʔ; näi ma unõhn et, imä oĺl elohn Rõu; rüük elo `vällä (karjub kõvasti) Plv; egaüt́s hoit umma ello; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; saagu mis taht must, elo vai surm; `keiśri jal˽`peĺgäss umma ello (kardab elu pärast); kunass lätt elo `vällä (sured) Vas; naaʔ kat́s ut́ikut tulõvaʔ elo pääle jättäʔ; mina oĺli `üüse elost `väĺlä minejä (surija) Räp; toss lät́s mant arʔ, ni jelogi otsah [loomal] Se|| (hrl inimese) surematu osa, hing; ant ihu, keha leitsakas ~ elu `väĺja lεind Jäm; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; eks teine kevadi kui elu viel rinnus on Kad; [surija] kolm kõrd `tõmmab - - [siis] elu on väĺjas Pal; viĺetsäl om visa elu; mahl tu̬u̬ puu elu om Ran; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; selleperäst ma ärä ei koole, et mul om visa elu Nõo b. (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents igävine elo Lüg; ajalik elu Ans; möni muretseb `εεse maise elu eest nenda pailu Vll; surmast lähme läbi elu `sisse Tõs; katsu `iaste elada, et pärast `vaimlises elus oleks ia Ris; si̬i̬ kaduv elu ei ole mitte midägi väärd; siin ajalikun elun tulep `kõ̭iki ette, ääd ja `alba Nõo; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma igävetse elo kätte saa Vas; är lät́s jigäväiste `jello (suri) Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) Äga inimene `kahte elu ela (võta elust, mis võtta on) Han; Elu üürikene, surm äkiline, kohus igavene (austatagu surnut) Hää; mu elo um nigu tuli `tu̬u̬rahn puuhn, ei˽kistu ei˽pala˽kah; Kostä õ̭ks inäp lätt, ku‿täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um; Ei ole˽`surma ilma elulda jaʔ ellu ilma surmalda; Mul ka ta `tervüss um sańt, olõ õiʔ ellu elläʔ ei `surma kooldaʔ; Siin taa mägi mäe ja org oru sälän, olõ õiʔ ellu elläʔ ei˽`surma kooldaʔ Rõu; Kuräl ei olõ surma, hääl ello Räp| (kriitilisest, elukardetavast seisundist või olukorrast) `panga nüüd `viimine voim `väljä kohe et, nüüd oleme kohe elu ja `surma pääl `väljäss Kuu; [hundid] `sõisa eloga vana `siaga `taplivad; sie `aige on juo elo ja `surmaga `võitlemas Lüg; vaagub elu ning surma vahel, nii `raskesti `aige Khk; Elu rippus niidi otsas; seal oli elo ja surm ühnä `võitlemas Mar; sõjas käib `võitlus elu ja surma pial Kos; si̬i̬ panni oma elu kaalu `pääle, kes tulekahjul `sisse läit́s Trv; sääl ma olli elu ja surma päl vällän Krk; temä elu om ka kate kaalu pääl, kas jääb elämä, vai ei jää Nõo; tu̬u̬l oĺl elu surmaga üten ku̬u̬n, taal oĺl hing `väĺlä minemän Har; elust hingest Kuu~ elu poolt Kuu~ elu poolest Jäm~ elu eest Kuu Jõh IisR KJn Nõo~ elu ette Hää~ elu peale Mär~ kas elu (a r m a s) Kod Sankõigest jõust, kõvasti Ei ole parada `mieste `korval `soudajes, ku pead elust `hingest igä `tembama; No sai igä kohe elu puold neid kivi ubida, `ennegu `aiaks sai Kuu; `Rapsisid elu iest [tööd teha] nii`kaua kui väsisid Jõh; `Püidas küll elu poolest, aga jähi ikka `jänni Jäm; see oli nii `raske mool `tõsta, ma elu `peale käristasin Mär; Nii ku sa umi [lume] `sisse tuled, nii käib [kitsa peaga regi] riśta-räśta ja obune vidagu elu ette Hää; naard kas elo; lehmäd sõid nõnna vagasess kas elo Kod; poiss `rühmäss kas elu armass San; elu | saab Hlj IisR Khk~ kargab Hlj Pal~ tuleb Jõh~ läheb täis Rei Krk Ran Se; elu (on) täis Hlj Jäm Vll Ran; ajab Ran~ teeb | elu täis Kuu Hlj IisR Khk Mus Kse Hää Kad VJg teki(ta)b viha, ajab vihale, saab vihaseks, on vihane Mes sa ajad alade nüd niisugust siga`posmu juttu, sie tege elu täüs kohe Kuu; Mehed akkasivad `viimast tõst `narritama. Elu tuli täis ka Jõh; `trotsisid oma `louludega teist ning jälle [teisel] elu täis Jäm; vihastas teise kohe, elu sai täis Khk; ta tegi mu elu täis et ma oleks ta maha kohe lüönd VJg; elu `kargas täis, et mis sa mäńgid Pal; ah mul läits elu täis. karjal om kikk põld ärä söödet Krk; aab eńge ~ elu täis, aab vihale Ran; täl `väega elo lät́s täüs Se| nail lätt elu täüess, naa ei˽taha enämb petä˽sõta Har
3. eluavaldus a. liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog `nendel (milli‑ mallikatel) on elu sies, nemad `liiguvad Hlj; pali tüöd `ninda et akkab juo elo `pääle `käimä Lüg; veri `seisab, siis käsi on `ilma elota Jõh; Kui tark on, siis pole meest olemaski, aga niipea kui tilga`viina saab on elu sihes Pöi; Ämmamoor puntsudas titel elu sisse Emm; Kas suad vitsaga laisale elu `sisse Jür; ta (vihm) ikka võt́tis teise elu viĺjale `sisse KuuK; nüid jääb juba jo elust päris viletsaks ma ei saa `lüpsta kudagi Pee; [ta] tegi edu oma pidulistele, aga ei suand elu `sisse Koe; poole eluge sai kätte [jänese] Krk; tońt tennu [soe], aga `soele ei ole elu `sisse tullu Ran; välk lei poole pää seest elu ärä Puh; ei ole täl (mõnel inimesel) elu ei `vaimu sehen, kohmerdap pähle; mes iks `väega ärä om `närtsenu, tol (lehel) ei tule enämb elu `sisse Nõo; õngukene kinni elu `jalgu seest vällän Ote; konh kõhna rügä, sääl om sinenińnel elu (põli); na jo eläse kõ̭iḱ, nail (mesilastel) om kõva elu sisen Har; mõ̭nõ um `piḱne löönü˽nii`viisi kah, et jääss poolõ elogaʔ (halvatuks) Rõu; `maahha olõ mitukõrd sadanuʔ, nii et elolda olõ Vas; ku [pikne kuuse] `süämehe `leie, sõ̭ss võt́t kasumise elo äräʔ Räp; eluga hoogsasti, kiiresti Noh, poisid, tehke niid ette eluga, et minema saame Kaa; Ära viida aega, ti̬i̬ eluga Hää; Mis ti̬i̬t, ti̬i̬ eluga Urv b. (iseloomust) `antud köige änam `mässas löŋŋaviht ta (nooriku) käde kerida. siis kuuleb kudas ta elu on ‑ - kas on ea inimene vöi tige Vll; sel (lapsel) om ää elu sihen, si̬i̬ om ää eluge Trv; temä om iki üit́s eluge (elava loomuga) mi̬i̬s Hls|| (laisast, loiust inimesest) sa olet nigu kuradi tuhkapuśs, sul ei ole `ellu ega `vallu sihen Kam; inemine om kohma, ei ello ei vallu Räp c. (esemetest, asjadest) Monikerd - - ans vunkrattast `oige `kaua `väntädä, et `muoturile elu sise saad Kuu; p‿saa piibule `inge ~ elu `sisse (tõmbama) Khk; Kui perenaine oli oma sönad ja pomisemise jätn, oln `vihtadel elu sihes (krati tegemisest) Krj; Akkasid suured auru`vesked, ni̬i̬ `vötsid tuulingute elu `välja Pöi; Ma katsu tulele elu uuesti `sisse `saada Rei; Jakobipäeva tuuled panevad veskile elu sisse Trm; küll om targad, ravvale `aava ka elu `sisse (magnetofonist) Ran; [esimesel lambil] noh tu̬u̬ oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah ‑ ‑`hińkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp
4. elamine; tegutsemine, liikumine `ühte lugu `aurigud `käisivad - - `Kunda sadam sie oli elu täis VNg; vanast õli elo `reie tuas Lüg; äi sii saa eluga `korda änam kuidagid, paljas vee tuisk käib üle [laeva tormiga] Khk; tühi maea, sial talus ei ole elu Var; reialune oli ja oma elu oli koa seal. reie `peksmised olid `öösse HJn; korra `oĺli si̬i̬ elu õege elav [palvemajas] Vil; olli lootsik käen, sõss olli elu `valla, omal rand olli `püündä Trv; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu; nüid iki om na kiḱk joba elun (magamast üles tõusnud) Krk; ega ma koolu pääle ei `mõtle, ma `mõtle elu pääle; mõte om iks elu poole [raskel haigel] Nõo; Kui riih üless atõti, sõ̭ss `taati elo vahe`kambrihe Räp; `tõistõ `paika lätt elolõ Se || juo tuli one elul (põlemas) VNg; Kase puu sööd seisid köige kauam elus (hõõgvel) Krj
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Sie täma elu, kui `teisi saab `seĺjataga `põhjada; `Piimasupp sie `laste elu (lemmiktoit) `ongi IisR; See on laste elu kui nad liiva `auku soavad; Kust vee piir ää lõppeb sealt lõppeb roog ka ää, vesi on roo elu Pöi; muda ei tohi [kala lõpuste] `pääle minnä si̬i̬ om temä elu Trv; põld `ommegi nüid me elu (elatusallikas) Hel
6. (eksistentsi ajaline kestus) a. eluaeg, ‑iga; elukäik Mina olen oma `nuore elu ja keik vanad `päävad `üksinda eland Jõe; Elu `viereb `nindagu `ernes (möödub märkamatult); igal nuodal oli oma nimi ja moni nuot sai viel mittu nime oma elu sies Kuu; eks miu elo jo eletu Vai; Kes pööripää `sündis oln see poiss vei tüdruk, sellel oli elus suur varandus Krj; toatüdruk olen olnd elu `aega Pha; te akkate alles elu elama ja, mool o lõpetis varsi käe Muh; Elu igine, poja pöline (vastupidavast asjast) Rei; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; mo `keskmese elo `põlves tulid jo vekatid `vällä Mar; me ei ole omal elul ajal mesilasi pidand Mär; ma ole ju elu`aeges rikas olnd, muul oo kaks emä olnd Vig; elamata elu oo alles ees Tor; ma ühe ilvekse lasin maha omas elus JõeK; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; `Varnja on elost saadik (ammust ajast) juba vene külä; elolaud one käe piäl. terve su elo õtsass õtsani; minu elo `nästvel (eluajal) Kod; Kui jumal elu `tervit annab [on sügisel palju õunu] Trv; mea ole elu sehen tü̬ü̬d küll tennu Krk; `mõtlet oma elu `pääle, et küll om kibedit `päivi ollu Ran; üits kooleb vara, tõene kooleb `iĺda, nigu kellelegi elu om määrätu Nõo; kolm kõrd ole ma elun ärä `eśsenu selle kuvve`kümne `aasta siśen Kam; Nüid küll minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; ku sa olõt umah eloh ka midägi läbi elänüʔ; nii häid `vorstõ ei olõ˽ma eloh vi̬i̬l saanuʔ Plv; Viido käve elo elleh no kõ̭gõ õdagidõ siiä `hauśma ja mullõ kosilaisi `tsoŕtsma Vas; Ja sai vi̬i̬l tu̬u̬ ülejäänüʔ rahaga `häste elläʔ niikavva ku uma elo otsaneʔ Räp; mu elo pääle haaruss varra Se; elus(ki), elu sees(ki), elun(gi) mitte kunagi, iialgi mina‿i ole eluski pidul käind VNg; elu `seeski põle tein Lih; mina ei ole elus `aige old Ann; ega `valged `varssa ei ole `ükski elus näind Lai; mina elu si̬i̬s `vorsti ei sü̬ü̬ KJn; elu sehen ei uneta Trv; ma‿i ole elunegi seräst `aisvat suppi söönu Nõo b. (viivitusest) Vaisa sis `sinne `huolid `jäädä `oite elu elämä, sis `torka `kiŋŋed `jalga ja mene `töisse Kuu; mia `üt́sin küll, et ärä sa elule (liiga kauaks) jää Vil
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus Elu on `nindagu pahem`päidi `temmatud `tasku (sassi läinud); Elu on `nindagu sibul midä `kuorida nuttajess Kuu; `Tallinnas õli küll väga ia elada. siis sain juba elole jalad `alla Jõh; Küll elu õppetab IisR; möni tüdib elust nii ää et läheb `oksa; `kiusas teist `ühte `jooni, tegi teise elu apuks Khk; Tüdär akkas `teisi `oidema, sai jälle eluse (elu läks kergemaks) Mus; Kudas elu läheb Kaa; selle mehega elu ei vädanud Vll; See nii ea, et tulite, `kuulis sealt kandi elu koa Pöi; tä elo ühnä ea korra peal põle paha egä viletsust `ühti Mar; ega ne inimese elud ole roosi ja lillide peal `ühti `puhku Ris; nüid on nende elud ukkas, `nüitsed inimesed `kiskuvad ja `riidlevad HMd; mu elu on `persses VMr; vai ma tiän, kuda ni̬i̬d aśjad ja elod siäl one; konn tiäb mes elo kueval mual, ja tiäb mes veden elo Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi Plt; kikerdab oma eluga `peale ühest ädast `teise Pil; Es saa siss aru miastig, et naśte elu oles rassemp ollu ku pidi oleme Hls; ei mõista oma elu pidäde, elu eläde, elu lääp `untsu, elu lääp `alla; mis sa nooren eläd, si̬i̬ om elu, mis vanan eläd, si̬i̬ om vaev Krk; jah alamb `oĺli vanast elu küll, aga parembide es saa; mes om talu`tüt́rigu elu, paĺlass luu ja palanu koorik Ran; elun tulep viśt jälle midägi muudatust, elu käänäp üsnä tõese poole; tõesel om `endäl naene, a temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass Nõo; oh sa `taivake, kudass `kiäki oma `ellu ülevän piäp Rõn; ta `naksi mu elu pääle `käümä (kiusama) Har; Piimä pääl suvõĺ tu̬u̬ elu neh oĺl Rõu; timä taht ka iks ello elläʔ ilosahe Vas; kalast elo siin kottal ollegi Räp; umah eloh pidägu‿i `võĺssi Se; inemise jelo kui rataśs: lätt `kuiva pite nii muta pite, nii lätt kivve pite, nii lätt hämmet pite Lut
8. elulaad, ‑viis, ‑kombed; elujärg `kehvas elus ja `puuduses on saand `kasvatata neid (lapsi) Hlj; Elo ku `ilvessel, põlv ku `põtrakesel (vabast inimesest); sie on üks `kitsas elo, ei õle inimisel süä ei jua; `jõute elo Lüg; nüid noored tahavad `kergemad elu Muh; see pole kellegi elu olnd. seal oli sant elu mul Phl; mol täis `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä; ta `lennas ea `kerge elo peal Mar; see talve elu teeb mu nõdremas Han; lääb kibeda elu `otsa (abiellub halva mehega) Ris; ja nüid olen selle aa kõik üksikud elu eland Ann; [abielurahvas] elavad rahulikku ja puhast elu Trm; vai si̬i̬ ühen elo, pualemehen, one kedägi; kõhna elo sa eläd; õt́sib `õlpu elo Kod; tema on `kergel elul (ei tee rasket tööd) Lai; [talvel] siss oli tare elu (tubane töö) `rohkem Pst; seast elu ei joole `ernen ka, miul om ää elu Krk; [olen] iki `kurba `ellu elänu Puh; ütsindä elu om kõ̭ige paremb Nõo; ei olõ vanan ää elo, iho om `kange ja tuim Võn; nüid eläme `väikest ellu nüid ei ole meil nii `suuri t́siku Kam; tu̬u̬ oĺl mul kõ̭gõ `armsap tu̬u̬ vana`aolene elu Krl; no um taa elo sääne, et ait um sälähn, taba kaalahn, tagavarra olõ õiʔ Rõu; kuŕal elol saa kuri ots; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne; vaiv vanass saiaʔ, vanal hüä elo Vas; `vaesõh eloh, armõtohe olõ ma elänüʔ; `tõistõ `jello lätt [abielludes] Se|| (väga heast elust) Ia elu kui `muaneme `naisel ja `möldri sial IisR; Elu kui ernen, põlve kui põrsal Hel; elo ku immissel, põli nigu `põrsal Rõu; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas
9. majapidamine; talu(koht) laut oli, kõik lahutasime ära - - `selles elus (poja majapidamises) kõik siin IisR; nu̬u̬r mi̬i̬s tahab elo `siädä, ei õle `seńtigi; vedi maja`kruami, kõik mes elole taŕvitab aga Kod; mõned abielutavad sääl (Siberis), on `säädnud elu `sisse Äks; ku ma `lu̬u̬me pidäsi ja elu sehen (oma majapidamises) olli; `surri ärä kiḱk elu jäi maha Krk; suuremban elun oĺl tü̬ü̬tegijit `rohkemb, vähämbän elun oĺl vähämb Ote; ei olõ˽mul `aiga, mul elu kaia˽kotun San; Olõ˽nigu hao seen (tööga üle koormatud) ti̬i̬˽`rahvallõ süvväʔ, taĺlida ellu ja võta˽`kartold; meil om suuŕ elu: kümme `lehmä, ulga `laḿbid ja t́siku Urv; kos eloh paĺlo inemiisi, sääl tulõ paĺlo ütelüisi; tä häöt́ innembä `kaśse elost (majast) ärʔ Plv; esä `tahtse ka `endäst ello, tuĺl siiäʔ, ehit́ rihetarõ `pääle; lihha mõ̭nõh eloh oĺl `veekese Räp; `kõikõ nõvvo `riistu jeloh vaia Lut|| (iseseisvast elust, abiellumisest) igaüks oli ikke oma eludes juba (elas omaette) Hlj; elu akatuse `põlbes sai ikki viletsust küll koa `nähtud Mär; ta akkass vahel oma elu eläme (abielluma); latse teeniv egäüits ja piav oma elu Krk; latse lähvä oma elu pääle, mes mä ütsindä ti̬i̬ Nõo; ku ma oma elule sai, söögi`puudust meil es ole Ote; ma˽taha tu̬u̬d et, tiä kah umalõ elulõ saa (abiellub) Krl
10. hoone või hoone osa a. (igasugune) hoone, ehitis – S saare puu `kasvab elude lisidal; kabel on kirgu ajas - - sihand kivi elu; Ütsa elus (palvemajas) keis teise pühabe öpetaja Khk; Vana `kartuli elu (kartulikoobas) Mus; kui kerk irmus külm `talve oli, siis ristiti kergu elus (kirikumõisas) Krj; elu `nöumbud Pha; lammaste elus oli pisike ahi, seal viheldi; üks o kala elu, teene vilja elu, kolmass riiete elu. nee oo ühe raeda all ne kolm elu Muh; vea rattad elu `alla (vankrikuuri); palvelu (palvemaja) Emm b. (rehi)elamu, elumaja; eluruum – S LNg Kod Urv VId mo vanamad pidasid ühe teise mihega maid kogu. teine elas oma elus ning teine oma elus; elude `palged vastamissi [linnamajadel] Jäm; piab `akma elusid `kraamima Khk; ma oli elu taga `marju noppimas Kär; olime kalame elus `kortris Mus; Eluotsaseinas oo kaks akent, üks toa, teine kambriake; `Tiuliste elus olid vanasti `seiksed roovialused `mõisates; Eluesine pühiti vanasti iga `laupa kenasti `puhtaks Kaa; kotsib `peale oma elude `ümber Jaa; elu esine `olli ikka kohe lõunat; eks te tulge elu `sisse koa Muh; Elud täna na `lämmed Rei; seal oo koa üks elo, kus üks vana inimene elab LNg; puadi uksed o `kińni aga elo pu̬u̬lt (korteri uksest) lähväd `sisse Kod; ostõti tu t́sit́sirät́t kah, ku haŕokõnõ tuĺl `ello; [toonekurgi] ei või elo `lähkeiste [lasta], õt tu̬u̬ kand `huśse kokko sinnäʔ noile `poelõ Plv; `kärbläse`rõipit om nii paĺlo et, pakõ˽vai elost `vällä Räp; jeludõ maja (elumaja) Lei; vaia jelo kabistaʔ Lut c. majakorrus – Kod M Ran Puh Krl akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä. eks siis `panta preili ülemise elode piäle Kod; tõise elu pääl Trv; kate ~ kolme eluge maja Hls; karanu tõse elu päält maha, sadanu `surnuss Hel; `õkva kabeli veeren ääd kätt om tu̬u̬ kate eluga maja Ran; ülemine elu om majal `vastsõmb Krl
11. ese või selle osa a. toos, karp kella elu; prilli elu; `kumpassi elu Emm b. sahtel, lahter; vahe(ruum) Kui mo liigesnuga sääl seljakoti teises elus ka pole, siis ma küll unudasi ta kodu; Penaa·lil mütu elu Rei; rahakoti elu; kolme eluga kott Phl; [tagumine] `kanga lahk on `kanga elu LNg; kui sotivahed vähiksed, siis oo ühes `sumpas metu elu Rid c. Kate eluga ammed (särgid, millel ülaosa linasest, alaosa takusest riidest) Hls
12. eluase; kodu `nahknär linnab `öhto iĺla, puu kannu sees, kus ta elu on Khk; [läks] siiss seda `mõisad omale elule `korda `siadma et, tema akab sial elama Pal; si̬i̬ (häll) om latsel üit́s elu Krk; suvõl ollõv tä `Eevaĺdi majahn elol (korteris) Rõu; ta‿m ku `tuhkru, ei lääʔ elost `vällä (istub alati kodus) Plv; siih kala ello olõ‿i - - siiäʔ `maŕja `laskma tulõ Se
13. püsi, asu inimene saa siis elu mitte ku need (mustad tiibadega sipelgad) `ümber tulevad Emm; ema küt́tis `ahju, siis oli tuba `suitsu täis. isegi kaśsil ei old elu `olla KuuK; näd ammussavad valusass, ei anna elo `koski sul; sedä elo sul ei õle, sul one silmäd alate vett täis; ta näeb ärä, et meie siin üvä eloga (rahulikult) issuma; ühel vahel munadel ei õllud elo (mune kulus palju) Kod
14. (intensiteedisõnana) a. laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti Ta sai mu kääst elu mau`täiä [peksa] Jõh; elu`iidne vana puu, küll tema oli `õisa täis; elu`iitsed majad olid Ris; [hobune] elu `neĺla pani `sinna taha `otsa Plt; Saeluull oma `ütlemisega KJn; Saelukurat, vällä võtab enge Pst; elu tuult aap `sissi põrmadu alt; kummi `tuhle (kingad) periss elu vett täis Krk; nä ommaʔ elo kavvõh; elohüä; eloillośs Se Vrd elumane b. (vähesust rõhutavalt) Enge terä, elu terä Khn
15. (hüüatustes) meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; Oh sa elu (imestades) Amb; o elusõkõ, om taa ka‿ks tüü (kirudes) San
eĺu → heli
ema ema R eP(ε- Khk Mih) TMr MMgT Lei; emä Kuu Lüg Vai LäLo Vig Var Tõs Khn Saa Juu Kod spor VlPõ, M T; jema Aud Lei, ‑ä Kra; imä Võn V; äma- Mih
Tähendusrühmad:
1. (üks lapsevanemaist) ema
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) b. (mõistatused) c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne)
3. (kõnetlussõnana) a. perenaine, ‑ema b. vanaema; ämm
4. ema funktsiooni täitja a. kaasanaine b. kadri- või mardisantide juht c. tegelane mitmesugustes mängudes
5. (loomadest, taimedest) a. emasloom; emaloom b. emamesilane c. emakanep
6. (millegi) alus, tekitaja a. ka fig, alus, alge b. esimesena loonud viljapea c. (vana) seemnekartul
7. paadi või laeva osa a. kiil, põhjapuu b. (lootsiku) põhjalaud c. roolitääv
8. (millegi) olulisem või kandvam osa a. (särgi, jaki jne) kehaosa b. (kalapüünise) pära c. tuuliku püstvõll d. (muud)
9. (veekogus) a. veekogu sügavam (voolu)koht b. auk jääs nooda väljavõtmiseks
10. tungaltera
1. (üks lapsevanemaist) ema emäst (kui ema suri) jäin mina `neljä `aestaseks Kuu; Ema ei tõhi `põlle lappida, siis tütar lähäb ukka; senel `lapsel ei õld emädä egä isädä Lüg; Kes ema lüeb, `sellel `kasvab käsi `auast `välja Jõh; `piened `lapsed `purrod ~ `immod emä `nännä Vai; oma ema `kutsusid [lapsed] memmeks Jäm; esiti pisemald ikka taet ning emm, suuremald ikka isa ning ema Khk; aga ega öö rehel ma pole käind, sääl emad ning isad käisid Pha; see tüdar o emase tuln, ema nägu; naese isa ja ema elavad teese kohja peal Muh; ema [sõna] tuli pärast, enne oli eit Kir; mu emä isägä põln kummagi `koolis köin Var; ja emasid `üeti `jälle vanaema ja noorema, kui `jälle kaks majas olid Mih; minu isat-emat olid jah siit [pärit] Aud; ja `käśti mind emad `kooli `tulla Hää; minu isa-ema `oskasid `selgest lugeda, kirjutada ja rehkendada Kei; meil oli ikka ema [sõna], mammad olid `linnas Juu; te `eńdi emad ei ole enam? Ann; [tüdruk] akkama `uopis emast `suama; mu oma täis lihane ema VMr; `tütred tulid emasse, pojad isasse Iis; kirju ema (võõrasema) Trm; pojad o `emmä lähnud; näd õlid `üste emäje, aga tõesel tõene isä Kod; me oleme ühest emast Äks; tädi on emä õde Vil; mia pidi emäle (ema vaatama) minema Hls; lihalik emä om kellest sa `süńdunu olet; `langu `ju̬u̬ma tulev noorigu ja nu̬u̬rmehe emät esät Krk; ega `võ̭õ̭ral miu `vasta iki toda `armu ei ole, mes omal emäl; miu emäkadunu ütel, mia onde es saa küll `pessä [mõisas] Ran; emäst `olli mul ka joba `ammit Puh; `tütre emäl `piava `lahke käe olema; kaits emäd ei `kõlba üten ku̬u̬n. poeal `olli emä ja naesel ka `olli emä, oh sedä pahandust; ku `tütrele panna emä nimi, siss saap `tütrel ää õńn Nõo; emä esäga kõneliva, et aganit `pantu leeväle `sisse Kam; mõni (sõna) lääb emäde (ema keele järgi) Ote; ma `mõtli et üle `ku̬u̬luidõ `lat́si kah hulga `lat́si imilõ auraha andass; võt́t imä (endast vanema naise) Har; mu esäl oĺl imägaʔ säidse last Rõu; kõ̭iḱ sai imäl meele ostõtuss; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss Vas; imäldä lat́s Se; `särtse `oĺli vanul jemil laulusõ; uodõtav jema (rase) Lei; [muinasjutu algus] `eĺli imä esäga jälʔ; `Kristusõ imä `umgi pühä `Maaŕa Lut Vrd emm, ime3, imi
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) Mis on `pehmemb kui ema `süüli Lüg; Kõtt täüs nigu uma imä saaja aigu Urv; Imä üśk um `pehmep ku˽villa vakk Rõu b. (mõistatused) Üks emä, mittu`kümmend `poiga = tomat, kurk Kuu; `Lapsed `juoksevad lagedat `müöda, emä `alles `luomata = `Eina `soadud Jõh; Tütar `tiine ema aher, elab `surnu reite vahel = okk Jäm; Isa pikk ja peenike, ema lai ja latergune, `tütri käsi kõberas, poja pia ümmargune = humal Han; Pojad kaunis pońtsikud, ema alles sündimata = heinasaod, kuhi Hää; isa pikk ja peenikene, ema keero veerolene, tütar oli lai ja latergor̀ne, poeg oli pisot pikergor̀ne ja nüid lääb tipin täpin `taeva `alla munele = humal Ris; Ema lai, isal pikk saba, lapsed kõik ümmargused = leivanõu, ‑labidas, ‑pätsid Äks; Immä luvvass latsõʔ kõ̭ik `laokilõ = kuhja‑ tegemine Urv; Emäl laga magu, esäl pikk sammass, latse üte ülbalise = leivanõu, ‑labidas, ‑pätsid Krl; imä alh, esä pääl, vitu vatu `vaihhõ pääl = villa `kaaŕsmine käśsiga Har c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Emätiss viel suu`nurgas, vade nää `oskavad `kergikäsed `olla (noorukitest); Emä `tuodo `saabastega (paljajalu) `käidi `ninda `kauva ku `kuoli `mendi Lüg; Keha must ja `korpane, `üäldi, et ema`tuadud `nahka ei `paistagi enamb Jõh; Ema perse taga üleskasvand (liialt hellitatud, elukogenematu) Emm; siu ema särk `kuivas miu ema aja peal (kaugelt sugulased) Kir; Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele, kes täiskasvanutele vastu räägib) Hää; mis sa tõbras vihasted, egä ma su emä `lehmä ärä söönü ei ole (öeld põhjuseta vihastajale); mis sa miu pääl vihane olet, egä ma su esä emä ärä ei ole söönü id; ta (tütar) emä `perse taga üless kasunu, si̬i̬ ei tää kedägi elust Krk; olgu esä sikk ja imä kit́s, ku˽ma esi enne mi̬i̬s olõ; Imä-esä alalõ, lehmänisa vallalõ (öeld neile, kelle vanemad elavad) Har; imä sei `si̬i̬pi ja lät́s `lahki (öeld lapsele, kes pärib pidevalt ema järele) Rõu| (liiderlikust naisest; vallasemast) Emä pani `kelgu laga`otsile, tüdär ott kelgu laga `otsilt maha ja akkab vedämä Kuu; Sakisud ema kiŋŋad nii vara ää Rei; kas sa nüid emä ri̬i̬ pääle nakat minemä, emäga `võitu `latsi tegemä Nõo| (ema tähtsusest, armastusest jne) Paremb oma emä vits kui `viera emä voileib; Oma emä `koorukane paremb, ku `viera ema void leib Kuu; Ema `põlve najal `kasvab laps `ennemini kui isa `salvu najal; Enam `võõra tõrelemine kui oma ema `lüömine; Ema `süülis `pehmeb kui `saksa `sängis; Ema `armastus võib `lapse ka `kaivu `põhjast `välja võtta; Paremb oma ema õlesäng kui `võõrasema sulekott; Paremb oma ema irm kui `võõrasema arm; Sureb isa, `kaotad `puole, sureb ema, `kaotad kõik; Isa üks mats on enam kui ema üheksa `totso; Seni `lapse `piake sile kuni ema `silmad `lahti Lüg; Kuidas ema nenda tüdar Emm; oma ema vits on `armsam kut `vööra ema vöileib Rei; Kärme ema, laisad lapsed; Mees saab ikka naise, aga lapsed änam ema ei saa; Oma ema vits ja võõrasema oo `ühte `maiku; Isa sõna oo änam kui ema vits Han; Ema `viitaks uksest `väĺla, armud lähvad `aknast `väĺla Hää; Oma ema malk on magusam kui võõraema võileib Jür; isa õńnistamised kińnitavad su elumaea, aga ema `vandumised võtavad ära VMr; sureb emä, sis sõgeneb isä KJn; kudass emä ehen nõnda om laits perän Krk; paremb om üte siĺmäga emä, ku katõ siĺmäga esä; emä piśtäb rinna suhu, aga mi̬i̬ld ei piśtä pähä Ran; Imä `põĺvi nõ̭al kasusõ˽latsõ˽paŕõmballõ ku esä villäsalvõn Urv; Paremb uma imä must pudõr, ku võõra imä võidleib Krl; kütüse kesvän kasusõ magusamba `nakrõʔ ja hoolika imä põllõ vaŕon teǵüsämbä˽`tütreʔ; Sõ̭sarõ arm `sõklanõ, vele arm vesine, imä arm igävene Rõu; jema nisa `pondav `suhtõ, bõt mi̬i̬lt ei d́õudav pondaʔ pää Lei; leib olõ‿iʔ mińnij, `kiisla olõ‿iʔ imä Lut| (laste tänamatusest ema vanaduspõlves) Üks ema `toidab `kümme last, a `kümme last ei `toida üht emä; `Üeksa last mahub emä `põuve, üks emä ei mahu `üeksa `lapse `õuve Lüg; Seitse last mahtus ühe ema pöue, ema ei ruumi ühegi lapse öue Pha; Üks ema toidab ühüssa `poega, aga ühüssa `poega ei toida `ühte ema Han; ühe ema `põlle mahub kuus last, aga üks ema ei mahu kuue lapse `õue VMr; emä söödäb ja kasvatab ütessä last, aga ütessä last emäd ei `jõvva `sü̬ü̬tä Nõo; Ütessä last kasuss üless üte imä hõlma all, a ütsel latsõl ei olõ ruumi ütele imäle Krl
3. (kõnetlussõnana) a. perenaine, ‑ema Naine läin `naabri ema kääst nöu küsima, et kudas `kurjadest `vaimudest `lahti `saaja Krj; teese pere ema `soatis `siia Muh; Tiige ema `ütles mo emale, et sa `ketrad surma tuńnini Vig; Juba saana ema tuli peale mede poole, kamsud kainlus PJg; nende (naabripere) ema elas ka sada üks `aastad vanaks HMd; mina olen vana inime, kõik üiavad mind emaks, aga ma‿i ole nende ema JõeK; Moori ema lõi oinas maha Lai; Otebä emä tulep pühäbä siiä Nõo; ollu ku sourõ jemaʔ (emandad) Lei b. vanaema; ämm ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; vanad isäd emäd (vanavanemad) oo vanas `surnu`aedas Vig; mehe või naise vanempid kutsuts ämmass ja äiass, mõni `ütleb `jälle esä ja emä Hls; kos minijäss kotu om, sääl om emäga ike `ütlemist Nõo; meil oĺl mamma (ema kõnetlussõna), selle et vannaimmä kutsuti imä, latsõ˽ka `üt́liʔ vannaimmä imäss Vas Vrd emm1
4. ema funktsiooni täitja a. kaasanaine esimees ja ema läksid ede [laulatusel] - - siiss jo se pruudipaar `järge Mus; pruudil oli ema `seltsis. `üiti ema, see oli mu vennanaine Jaa; ema `peksis [pruutpaari] aseme läbi, `peksis kirbud ää Pöi b. kadri- või mardisantide juht kadri `öhtul siis ema `korjas [andeid]. kadride emal oli `söuke egabäsed `riided - - ta oli ikka ema, vanem, teised olid ta lapsed; [mardi] isal oli ikka kepp kää - - ema `selgas oli `jälle kot́t Krj; [kadri] emal oli `valgest `nartsudest titt süles Aud; [mardi] ema [siis], kis tegi sukka, läks [selle] `juure, et lapsed tahavad `süia - - emal õli üksipäeni kot́t - - kui ema ära `mangus, `ańti teestele koa. `võt́sid `istusid maha, ema `ańdis sialt kot́ist Pal; mardi`sańtide emä KJn; kadri`sańtel olli emä, emä võt́s `ende kätte `viĺlä ja raha, mis `anti Krk; esä ja emä lätsivä i̬i̬n `siśse, laoliva oma märdi `laulu, tõese `oĺliva latse Ran; Kadrisandõl oĺl imä kah. Tu̬u̬ oĺl ka˽hańdsakohe `rõiveh, vanakõnõ Se c. tegelane mitmesugustes mängudes sabastikku `mängimine, üks õli ies, kie `püüdas, edimane õli ema, kie `oidas `poigi Jõh; Köige suurem tüdruk, see `pandi siis [mängus] koera emaks - - Siis tuli öks vööras väljast ja küsis `poegi nime `järge `osta. Kui selle nimelisi oli siis `ostis ema kääst ää Krj; [lambamängus] ja siis see `jälle kis ringi sees oli, see oli emä - - ja emä ikke laulab Mar
5. (loomadest, taimedest) a. emasloom; emaloom kõik `luomad isäsed `õtsivad emäsid taga, aga `tetre ja `metsis, vata emäd ajavad isäsid taga. kui emä `kuuleb isä `laulu, siis lähäb `lennab `sinne `mängo; obone on `kolme `varsa emä Lüg; lehm on kolme vassigu ema; kaks talle ema (imetavat lammast) surid ka εε selle `aiguse käde Khk; utt `seuse sama musta `pεεga, na ta emagid oli Käi; isa [luik] `lindab `sirge kaelaga, emal on köver kael Noa; [tibud] emä oole all alles Mar; sia `põrssaid piab ka `valvama, ema ju tahab ära magada vägisi ja HMd; [pardi sabasulgedest] saab ära `tunda, kes ta on, isa või ema VJg; tõu puĺl õli, aga emä puhas eesti verd; üheksä poja emä oo vana [lehm]. minul õli viie`tõisku poja emä; talleksed o kõik emäde mao all nõnna arad Kod; vars igatseb nii emad taga MMg; `taeva kits ja `taevasikk. emä mekutess mehee-mehee Hel; tõenekõrd sünnib küll emä `mu̬u̬du vars Nõo; [sügisrändel] kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa, imä i̬i̬hn ja, latsõ˽takahn Rõu; tu̬u̬ varsakõnõ käve tu̬u̬d [surnud] märä asõnd `kaema kõ̭gõ, nii `väega hoit́ immä Vas; kual jo pojaʔ ommaʔ, tuu om imä ~ imälammass; imä [kass] kand kõ̭õ̭ `poelõ `hiiri ja `t́sirka; imä alonõ (imev) põrss Se|| fig Sureb obu maksab nahk, varsa ema elab ikka veel (öeld, kui midagi on kadunud) Pöi; sukku tuleva soepoja, `emmä emmissepoja Nõo; `immä `lätväʔ iḿmisepujaʔ, sukku `lätvä˽soepujaʔ Rõu; imä `perrä vars virk Lut b. emamesilane või ‑herilane mesi `linnud mis emäst tehässe, sie tehässe eri tuppe; emä on pitk ja `pienikene. kui emädä ei õle siis `lähväd [mesilased] puust `vällä kõhe Lüg; kui pere `eitmine on, siis keik lähvad ema `järge Khk; ema sai `otsa, pere läks `puusse tagassi Mär; kui poead akkavad `väĺla tulema, siis emä laulab. emäsid tehatse iga `aasta `uusi Var; erilase ema on suur ja lai; [pereheitmisel] kui uus ema vääĺa tuleb, lüövad [mesilased] `lahku, muist oiavad uue, muist vana ema `poole Amb; vanass õlid naesed nagu eriläse emäd, `keskelt piänikesed Kod; mesiläste emä KJn; mesilinnu emä Krk; tu̬u̬ vana emä ku ta saana, siss `murdna tolle noore emä ärä Nõo; vanast oĺl imä piḱk, vanast kutsuti kõlladsõ `persega imä. noʔ om mustõmb ja vähämb Har; vana ~ noorõ imäga pereh Plv; imä tege puja`haudet; noorõl imäl om peenikene helü; edimätse süĺleme `aigo‿i laalaʔ `kumbkeʔ imä; `meh́tseʔ esiʔ `tapvaʔ tõõsõ imä `maaha, ku süĺlemet ei lasõʔ Räp c. emakanep teised o koerussed, teised o emad; kui emad saab ää `väetud, siis pannasse parsile `kuima; koerussid saab poole vähem kut emasid Muh
6. (millegi) alus, tekitaja a. ka fig, alus, alge `Küünlä`päivä sula ja mareti`päivä poud on `näljä emä Kuu; [linnastele viinaajamisel] `pandi kuum vesi `pääle, `sõisas ja `jahtus `vällä, `pandi `pärme `sisse, siis õli emä (käärimisvedelik) `valmis Lüg; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; neli peret (taru) `pieta kust peret ei `võeta nied on emad VJg; maa om egä eläve enge emä, maast saap egäüit́s `toitu Krk; päiv (päike) om si̬i̬ kes meid elätäb, `kõikide emä Ran; maatüḱk om iki leevä esä ja emä Puh; mõtsa imä, vana petäi kutsutass Lut b. esimesena loonud viljapea odra, ruki ema Mih; [rukkil] ema tuli kõige `enne `väĺja tuppest Trm c. (vana) seemnekartul Ma pane vana emä, mis on tugevam, [kartulivõtmisel] pis(se)tega ühte korvi Tõs; metssiad söid kardulad ära, emad jähid alles HMd; ma `ku̬u̬rsi `endäl perämätse `kartuli ärä, n‿om nigu emäse; `kartuldel piab idu ärä `murdma, muedu lähävä emäss Nõo; näet see emä om, nii illuss kõva et San; kardoka imä Vas
7. paadi või laeva osa a. kiil, põhjapuu – SaLä Pöi Hi spor L laeva ema, keige esimene kut sa akkad `laeva tegema Jäm; taga emast oli läbi auk, kui laev `maale tömmati, vesi `jooskis `väĺja Khk; `kaltsoni puu pannasse ema `pεεle Mus; [paadi] `vannad `pandi ema `otsa Pöi; paadi ema `olle tammepuust Phl; laeval pannatse kaared ema `peale ja siis akatse `planka `ümmer panema Tõs; Puadi kiil pannassõ `pulkõga emä `külge Khn; paadi ema on paĺgist `väĺla tahutud, pikuti paadi `keskel Aud; ema pääl tulevad laeva pańnid. ema on männa `puidest; Suure laevadel `pantaks vi̬i̬l kiil ka `alla ema `kaitseks Hää; paadi ema kelle `ümmer akatakse paat tegema. jäme puu ots `püsti. kaared ema `küĺgi ja kaarede `küĺgi lauad Ris b. (lootsiku) põhjalaud tiävid pannasse plangu emä `küĺge `kinni Var; emä `pantse kõege `enne, põhja laud on emä - - emä `piäle kõhe `eeste `pantse piäpakk ja tohopakk. siis kuarud; `venne põhja piäl on emä `venne emä, siäl piäl seesäd Kod c. roolitääv Rooliema aa alumese otsa tapiga kiiluotsa pεεl kandmas. Ülemene rooliema ots uladab läbi ahtriteki üles - - Rooliema külgis käib roolileht Emm; Roolpinn pannaksõ rooli emä `külge Khn; `kookre august tuleb rooliema läbi Hää
8. (millegi) olulisem või kandvam osa a. (särgi, jaki jne) kehaosa särgi ema. kui sool pole `käisid `pεεle `aetud. särgi ema juba `valmis Jäm; jöki ema Khk; [endisaegse särgi] `kainlaalust lapid olid nelja nurgelist, ema ja `käise vahel. pitk säŕk, see `üiti emaks. särgi ema ühest tükist, siilud vahel, et laiem oli Jaa|| naiste särgi pihaosa `hammõ imä˽ koi peeńokõsõ˽linadsõʔ, nu̬u̬˽pańni üt́si sukka, `hammõ immä või is paarõ sukka `panda; Särgil oli paklane labane hand, peenükesest linatsest imä ja katsanitsega puuvillane käusserõivass Se b. (kalapüünise) pära mõrra imä Vas; imä suu [kust algavad nooda tiivad]; nooda imä om nelli śuld; ku suuŕ nu̬u̬t, om imä takah katõsa śuld; kalla om, lää‿i `immä; võrgu imä, tu om perä, kohe kogonõsõ kalaʔ siśse, ku loomuśs kistass; Leesuvast püvvetäss meresega, imäldä talvõl ijä alt, sääl ei saaʔ imäga vitäʔ, suvõl püvvetäss imäga; kala`püüdmise man oĺ ga haaḿ [tindi]nooda imä ḱüleh Se c. tuuliku püstvõll tuuligu ema, suur jäme puu mis see tuuligu ülal peab Jäm; Aamõ `veske emä `püstü Khn d. [karbi] kaan [ja] ema (kere) Emm; (voki) ema van ~ pesa u (voki kabi, süda) Ris; mõõgade emä kos [ropsimasina] mõõgad kińnitet Kod; voki emä (rindpuu) Rõn
9. (veekogus) a. veekogu sügavam (voolu)koht vesi on emas (jõesängis, mitte üle kallaste) Vän; jõe ema oo kõege sügavam koht, nihuke reńn jões - - jõe ema `kohtas `kõrkjas ei kasva Tor; jõe emas - - sialt jooseb vesi vaĺlemini Tür; `Peipsil õlema kua emä, jõgi `keskel, kõege sügäväm kõst Kod b. auk jääs nooda väljavõtmiseks ma satte `emmä `sisse Hel
10. tungaltera emad ~ rukki emad IisR
ema|avand = emaauk emäavando on keskkohas, `toine `verko käib `toisele `puole. emäavando on kahe `vergo `pääle ehk `nelja `vergo `pääle. emäavandost tulo `verko `vällä ja sääld `lähto `sisse ka Vai ema|ema S( alal käibib terminina) emapoolne vanaema Ei `meie `lapsed `saaned emaema nähagi IisR; mo vana emaema `itles ikka ühekorra, pea kahe näpuga suu `kinni (ära virise) Jäm; minu emaema, niid on ta üks kuuskümmend `aastad surn Krj; see oli mo emäemä emä Mar; emaema sie suri `viina ära Sim; emaema `koetu Äks; miu emäemä olli `mõisa einäl ollu Krk; oma emäemäd miä es näe Nõo; mu imäimä ja kańd tanno Räp ema|haak haagi vastus – Jäm Khk Krk San teine on ema-aak, misse taga isa-aak `kinni käib Jäm; teine oo ema aak, aasaga aak Khk; naĺl aaḱ u ~ emä aaḱ van; leht́ aaḱ ~ emä aaḱ Krk ema|hani Kui kaks ema ane oli siis `teine `audus `teisel Kaa; emaani tuleb ka kallale Krj; akkas ema and taga `aama Jür; kellel nälb madalamal, see on parem emaani JMd; mul pidas ema anesi VMr; si̬i̬ om kohe nätä, miäst emäani esä om `kiskun Krk; meil oĺl mitu imähańni Vas ema|hark imä haŕk ”kaheharuline lauake noodapära suu peal” – Se
enam1 enam HaId ViK TaPõ Plt TMr MMgT, ‑mb R Amb ViK Iis Trm; enäm Var Tõs Khn Juu Kod MMg KJn, ‑mb spor R, Kod Trv Hel T Har Plv, ‑mp Trv Hel T; enäp hv Krk Hel Nõo Võn Ote Urv, ‑b Nõo San Lei; änam Nai S L Ha Kad Ksi spor VlPõ, ε- Jäm Khk Krj Muh Ris, a- Rid Vig Kir Mih Ris HMd; änamb Jõe Kad Rak, ‑mp Trv; änap Pst, ‑b Lei; änäm spor L(ε- Mar), Juu Kõp Vil Pst, ‑mp Trv Pst Hls TMr; änäp Hls Krk Hel San, ‑b Lei; inä(m)b, -(m)p V; (kuluvormid) äm Muh Mär Mih PJg spor Ha, SJn Kõp Pst, ääm Rid Kul Vig Vän Nis Sim(‑mb) Pil, ämp M spor T V, äb Pst, ääp Krk Ote, imp Vas Räp Se
1. (harilikust, eeldatust) rohkem sen `nuodavedamise `juures enamb ei old ku kaks miest Jõe; Sul ei ole sida enämb kui `hülgel saba (öeld kiitlejale) Kuu; enamb ehk on kui kilu`mieter [jõeni] Hlj; midä enämb `nuori, sedä paremb Vai; mo ema `tεεdis ulga änam sedissi vanu `asju Jäm; pikad `saapad – varrega `saapad `üitasse [neid] εnam Khk; koha o änam kallis kut ta ea on Krj; pöua pilved on änam `körges Pha; see pili ja sadu `olli εnam metsa `kohtas Muh; mesilinnud `peavad jüst keige änam veel kaneprohu pεεl `käima Käi; änam obosed `seisid kui tööd tegid Kul; Änam tasem ei `saagi `köia Han; kanadel oo änam lühemad suled, kukel pikemad Aud; kõigest änam sain raha Tor; nüid ei ole änam kui üks kana Ris; enamb puole minust olete nuoremb VMr; oleksin tuond ikke enambki luadalt `kruami, aga raha lõppes `otsa Kad; tõõne one enäm laiem kui pitkem Kod; egä üit́s taht kitta, vi̬i̬l änäp taht lait́s kitta Krk; `uńte `olli ka ennembide enämb ollu Ran; enämb es jõvva [linu] rabata ku kat́skümmend viiś `nakla Nõo; suvõĺ rüä `häitsämise `aigu iks haĺlitass leib kõ̭gõ inämb Kan; tu̬u̬d rõivast ollõv olluʔ enämb `kõrda (rohkem kui ülikonna täis) Har; `Paklalt oĺl Marin`puŕki inämb kümmend `versta Vas; jo mu lihmil kuud viis inäp ku kańniʔ Lut; enam jagu 1. suurem osa, enamik [sõna] pirnid o sii tääda ka, aga änamjagu `itleb ikka `raaplid Mus; mõni `ütleb aa pial - - enamjagu `ütlevad juba aia pial Lai; enämb jagu `rõivit om suurde `liĺlega; enämbjagu om `valge lilli, `tõisi on veedi Nõo; 2. enamasti No enämbjagu kaik kalad sai `huomigul ärä müödüd Kuu; enambjagu `naised olimma `verkul VNg; ema oli änamjagu iga päe `väĺlas [tööl] Mih; enam jägu [luuakse kangas] kahega, ma ise vahel olen loond neĺja kihaga Lai; peremehed olid enam jägu `töökad mehed Plt; Tu̬u̬ inemine `oĺli enämbjakku säne vingune Hel; enämbjagu lõegass iki peremi̬i̬s leevä Nõo; A˽hoobiss vanast kutsuti tedä inämb jagu leevä anumass Urv; enam kui enam ükskõik kui palju Tend klani änam ku änam, tema `järgi ei `nõrku Hää; egä ta tagasi ei tule, röögi änäp ku änäp; anna tal änäp ku änäp, temäl ei mõjo kedägi Krk Vrd enamaks, enemb, enämat, inämbä
2. (eitavas lauses) sugugi, üldse, rohkem (mitte); alles, olemas; praegu, nüüdsest peale; edaspidi nüüd enamb pole püst`aidu Jõe; Ei enämb `angerju saa vesi `lähteb `külmäks Kuu; [lammas] enämb ei imedä `tallekaist Vai; kask oksendab, mahl äi tule änam Phl; ahi on `puistamata ehk `suudond, ei `tõmma äm Mär; minu ema anam ruudulest seelikud ei teind Vig; suurt `siibert ei saa änam `kinni `panna mette Aud; nüid ei tasu εnam `ämretegemest; aga nüid seal põle vist anam mitte midagi (talust) Ris; ega täna ommeti `vihma enam tule JõeK; ega mul pikka iga änam ole JMd; enam `piale üri`päeva ei `tohtind tuld tuppa võtta (valgust süüdata) JJn; minu kääst ta enamb ei piase VMr; tämä enäm nõnna ei kõnele kui edemält; enämgi tämä ei tule. ärä `u̬u̬ta Kod; tagasi ei saand pöörata ääm Pil; kägu ei kuku änäp `pääle jaani; ei tuleki ääp `mi̬i̬li mis vaist kuulit ja ollit Krk; pane ärä, ma enämb ei taha `viina; aga võib olla ta ei elägi enämb Nõo; uasuppi ei massa mõtõldagi, toda‿i taha‿mp `kiäkina Ote; ämp peremehel es ole˽`koskilt enämp võtta [raha] San; obõsõ `irnnuva ja enäp edesi ei olõ `jõudnuva minnäʔ Urv; sõir otsan om, siss ei olõ ämp `sõpra Krl; ei olõ inämp `löütü `tüt́rikku `kostki; vana haav süttü ei inäp Vas; pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; ma inäp õi sullõ tulõ Se Vrd enemb, enämat, imämb, inämbä, änänt
3. (vormilt jaatavas, sisult eitavas lauses) veel, nüüd veel kes nüüd odavi `vahtib, kes nüüd enamb odavie järel [kellaaega arvestab] Jõe; kes‿se `öhta `ilja änam tuleb Ans; Mis sest änam `rääkida, see juba vana lugu Kaa; Noore rohu otsad `väljas, mis `lambal änam, nopib peale [rohtu] Pöi; kes nüid sega änam laseb `tönguma Käi; kes nüid änam rüid kannab Kse; kas mool see änam `meeles Mih; mis münosugone vana muld änam, köberas ja `kärssis keik Ris; kas ta enamb elab VMr; mis sa sest obuse sut́ikast ääm peksad – ing mineku pial Sim; kes seda vana korult äm tahab SJn; mes neist [juukse]uidakist enämb sugida Ran; ta‿m `väega `aige, ei tiiä, kas tuleb enämb sängist üless Nõo; mis tu̬u̬st inämb tegijät Kan
ergas ergas g `erksa Koe Trm Ksi Plt SJn, `erka HJn Äks Ksi Lai Plt; ergass g ‑e, `erksa Lai, `erka Pal; `ergas IisR, g ‑e VNg, `erka VNg Vai; `erk|as g ‑a Vai; `hergäs g `herksä Kuu; n, g `erksa Nõo Rõu Plv
1. erk, mitteloid a. elav, vilgas; kärme; virge ma olen ergass, und enam ei ole Pal; tulega nad (vähid) ei ole nii `erkad, aga pääva `valges siis nad on `erkad Äks; mõni on `loodud kohe `erksa ~ erga vaimuga Lai; [hobune] `äśti ergas `sõitma SJn; [inimene] kikitäss, kui um väega `erksa, `kerge vai virk Rõu b. tundlik, kergesti reageeriv; terane erk ehk `ergas obune näe igale `puole ja `kuule VNg; `ergas (terava kuulmisega) kuer IisR; koeral on väga `erkad kõrvad `kuulma HJn; mõni on `erka unega, ei tahagi magada Ksi c. Sie vana`aigane asi alade oli `oitegi `hergäs `nuorele ku vanale Kuu Vrd ergus2
2. ere, erk (värvus) riie on ära värvitud, on õige ergas kohe. sai ergas punane. on ergast `värvi Lai
ergus2 ergus, ‑o- g `erksa, ‑ä, `eŕksa Kod; `ergos, ‑k- Vai; `erkus VNg Lüg(‑o-) Jõh, g ‑a (`erksa Lüg) erk, ergas `metsä `luomad on kole `erkosad; `erkosa unega kie une piald kõhe `kuuleb; `kerge ja `erkos igäle `puole menemäie; kõrv `erkos, `kuulab siit ja sääld [uudiseid] Lüg; `erkos obone on `kärme obone Vai; nõnna ergos kui iŕv; irmus ergos laps. nõnna `eŕksad last en õle `nähnud; `erksa veregä inimene, alate tä one `rõõmus Kod
herne|kahl `erne- R Mar spor KPõ, Iis Trm KJn, `ärne- Tõs
1. (kokkukeeratud) hernekimp `erne `kahlad `panna `aasa VNg; mere `erned. oo küll `neoksed tordid nagu `erne kahlod Mar; `erne kahlud. `truit́i sedasi pialt kokku ja panime puude `piale [kuivama] Tür; `ernekahl `piosse - - ja siis `vasta `pinkisi neid `erneid `peksma Koe; `erne kahlud pannakse ladvad `sisse `puole põrmandalle [lademesse] Sim
2. Erne kahl ~ kahlad (tähtkuju: Bereniike Juuksed [Coma Berenices], Jahipenid [Canes Venatici]) Kad
herne|kepp `erne- Emm hv L Ha, VJg Plt Puh Nõo, `ärne- Tõskasvava(te) herne(ste) tugikepp `ärne kepid pannasse ärneste `sisse, et `ärned `püsti `seisavad Tõs; `sukru `ernetel on `erne kepid Kos; ku `erne kepi `aiksade ärä `pańti, siss `erne nakassiva keṕpe `mü̬ü̬dä ronima Nõo herne|kohutis hernehirmutis sa `justku `erne kohotis Kse; `väike `veske oo koa `ernekohotis Var herne|kõder hernekaun – Äks eL küll om tänavu ää suure `erne kõdra Trv; ua `kõtru keedeti, `erne `kõtru kah Ran; `erne kõdra koore olliva unikun Nõo; `herne kõdraʔ ummaʔ vaglatsõʔ Plv herne|kõrne pl `erne `kõrne pekstud hernevarred – Krk herne|kärbis kärbis herneste kuivatamiseks; kärbisesse pandud hernekuhil kui `erneid vähä on, siis teevad pisikesed - - `erne kärbised Juu; `erne kärbis, `niuke puu, kel oksad olid parajaks raiutud Tür; `ernekärbisse Ote herne|leem hernesupp emä `keitäs `erne liend Vai; Esiti oli inimestel `ernid - - maas, siis `talve keedeti `erne leent Pöi; kis `erne leemega `leiba sööb, see närib eese keele ää; meil oo (öeld) `erne leem, meil ei ole korsnast peal Mar; ikke `erned ja tangud ja liha suutäis `sisse ja oligi `erne liem `vaĺmis VMr; küll om ira inime, täl ki̬i̬b tu̬u̬ taguots ku `erne li̬i̬m Nõo herne|leemekene `herneleemekene vedel hernesupp – Vas herne|lest `erne- spor R eP(h- Phl) M, `ärne- Tõs noor või tühjaks poetatud hernekaun Ohukane `nindagu `ernelest Kuu; `herne lestad, mikes pole `herned end Phl; `erne lest, kui kaunast ivad `väĺla `võetasse Koe; `erne lestad on siis kui teri veel õieti sees ei ole Trm; `erne lesta Krk herne|luud hernekahl, ‑kimp `erned kisuti `vällä ja `kiereti tüvi `õtsad `ninda `vassassutte kokko. sie õli `erne luud; `erne `luuvad `pandi [kuivama] tüvi `põhja `puole, `lõune `puole `latvad Lüg; `erne `luuvad `pandi `kaksite `aasa `pääle; [krati tegemisel] Võtta kaks `luua vart ja pane nied `risti ja siu `neie `külgä üks `erne luud Jõh Vrd ermeluud herne|maa hernepõld a. herne kasvukoht `ernemaa `tehti ärjabä `süöti Koe b. koristatud hernepõld – Krk herne|mardik (hernekahjur) kana korjaśs `hernemaŕdikõid Har herne|moo koristatud hernepõld – Ote San V `herne mu̬u̬ ~ `herne oĺg Rõu; Hernemu̬u̬ päält olõ‿i kaŕäl suurt võtta Räp; ajagõ kari `heŕnemuu pääle Se herne|naal kõva hernes ma `tahtsõ `herne naalaga umma hammast `kat́ski murdaʔ Har
esi- (kohakäändeis võivad muutuda mõlemad osised) eesmine, eespoolne esi`sorme ja `peitla vahe on esi vaaks VNg; aak on `ukse esi `puole `küljes Lüg; [sõiduvankri] esi laud Khk; Vanaelu esikatus akkab ää `riugema; [hagerikul] Esi küĺg oli `lahti; Rataste koorm [tuleb] esiotsa peele - - teha; Tagurehalne oo soojem kut esirehalne (rehetoapoolne osa); Vanadel eludel oli elubeauk katuse esiräästa all; Ma pani eeste esiuksele uie kääakatise ede Kaa; Laeval oli änamasti kaks `masti, esimaśt mis ees oli ja tagu maśt mis taga oli; Esi soo; Omiku läksid küll `sönna ede `soose aga kus nad nüid järjega on Pöi
esi|vaaks pikkusmõõt (pöidla ja esimese sõrme vahe) VNg Lüg Trm sie on esi vaaks, `tõine vaaks on `pitkemb `puole `tolli Lüg
estegi `estegi VNg Lüg, ‑ki Kuu
1. esmalt; kõigepealt `Esteki, `esteki `sännib [tüdruk] `vasta, aga peräst pole kedägi (suguühtest) Kuu; esi `algune maks `estegi, siis tuleb perä viel midä tuleb Lüg
2. teat aeg tagasi; ennemalt; vanasti Arp̀äiv – `ninda `üäldi `esteki `argi`päivä Kuu; läks `estegi `sinne `puole nüüd jo tuleb VNg; `estegi `tehti viel `paksud, `toimised, täis`piiku [tekid] Lüg
Vrd este, estigi
esteki → estegi
et1 et üld (ät, εt Khk Mus Pöi; õt Plv Se; lausefoneetiliselt t); konj (kuulub sag ühendsidesõnade koosseisu, tähendusfunktsioonid pole alati selged)
Tähendusrühmad: I. põimlauses
1. aluslauses
2. öeldistäitelauses
3. täiendlauses
4. sihitislauses
5. kaudses või siirdkõnes a. hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb b. saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust c. ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav
6. sõltuvusmääruslauses
7. kvantumilauses
8. viisilauses
9. kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil
10. vastandavas kõrvutuslauses
11. põhjuslauses
12. otstarbelauses
13. mööndlauses
14. tagajärjelauses
15. tingimuslausesII. alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase a. konstateering, kahetsus, etteheide, imestus; b. soov, käsk; c. keeld, ähvardus, sajatusIII. lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavaltIV. hrl fakultatiivse täiteelemendina a. fraasi sissejuhatava abisõnana b. alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet c. välj ebamäärasust või oletust d. rõhutab vastandavat seost I. (põimlauses) 1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a. (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b. (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c. (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se|| `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a. (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b. (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c. (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas|| mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a. (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b. (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c. (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d. (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod
ette|poole ette- RId Rid Kse Amb VMr Kod Krk Ran Nõo spor V(j- Lei); ettep̀- JJn Pal Vil Hls; etep̀- Kul Hää JJn Koe spor ViK, Pal Äks Lei; etepul Hää I. adv
1. kaugemale ette, (näoga) liikumissuunas Tegi `iuksesihi, `este `kukla päält `tõmmas `arjaga ette `puole; Pikk ja pien ette`puole kõveras `jusku `krieka ie; `Lapsel imelik, `aariklane kiel, `nurgad tulivad ette`puole Lüg; `laened `murdvad, `randas `kallab arja pealt ette poole Rid; [lamba] `niitmine oli tagant etep̀oole Kul; [voki] Kruist teĺlitaks, naba ju liigub etepul ja tahapul Hää; vaja süsä ettepuale `riisu Kod; lähäb ettep̀oole (Viljandi suunas), ei lähä kuevatsesse Vil; akka `mõnda sõna tagapu̬u̬lt ette poole lugeme Krk; [lumehangel] `päälmäne ots `oĺli nigu `väĺlä poole tuisanu, ettepoole aanu Ran; nüid om poodin ka ettepoole `tüḱmine moodun Nõo; Takkapoolõ pańni vähämbäʔ [pätsid], `keskepoolõ suurõmbaʔ ja ettepoolõ jälle˽vähämbäʔ Har Vrd etesspoole, ette|otsa, ‑pidi
2. ajaliselt kaugemale; edaspidi(seks), tuleviku(k)s kui nüüd tänä `ommiku [teder] `kutrutas, siis lue senest `kaeksa nädälä ette `puole, siis piäd lund nägemäie Lüg; voib `olla et ette`puole akkab pueg avitamma Vai; me tänä ei pruugi ärä, vaja `oida ettepidi ~ ettepuale Kod Vrd ette|pidi, ‑poolest
3. (kaugele) ära, välja aniʔ kia `ḱäülese, ĺättevä kauõdõ jettepulõ üle mere; ku latsõkõ `uińdži, sõ̭ss [ema] lät́š jettepulõ; veri d́u̬u̬sk `ussõ, jeńg lätt jettepulõ Lei; lätt `võõradõ `liina ettepoolõ Lut
4. tu imä nakass ettepoolõ `masma (on ilu poolest enam väärt kui minia) Se II. prep (ruumiliselt) ette nüüd `kiereti suga `kõrgemale ja siis `pandi `niied ette`puale suga Jõh; saań lähäb ette poole obust viristes Kse; leib pannass ettep̀oole `otsa (laua aknapoolsele otsale) ike Hls
Vrd edepoole
ida1 ida g ida spor R S L KPõ, Iis Trm, ea, ia Jõe Kuu Hlj SaLä Hi Hää; idä g idä Vai Khn, Kuu
1. ida(kaar); idatuul – R spor L KPõ, Iis hv Trm `paadi keul ida `kaudu `ringi `kierada, kui merele lä˛eb – `jälle taba Jõe; `tiedäb just kui tuuld idä menemä; `Soidimme vähä `aiga `iäle; iäst tuleb sue ja iäst tuleb külm ja iäst tuleb ilma ots; idä vieb kalad merestä idä kagu kattelasta Kuu; `ommiku ehk ida. meri`miestel on ida Lüg; kui tahad `linna `minna, pead idas minema Ris; `luiked tulevad siit länne puolt ja panevad ida `puole JõeK
2. kirre; kirdetuul – S Noa Rid Tõs Khn Hää Ris hv Trm tuul leheb ida, puhub iast; kui `talve külm ida tuul on, siis `eetasse ka, et ida iniseb; tuul on ia pöhja vahelt (põhjakirdest), tuul on iast maagere pool (idakirdes) Khk; kövad tuuled oo ida, `maagar, keskomik; täna oo ida maakaare vahe [tuul] Mus; ida ja `maagare vahe tuul; idast tuleb `iidne sui ja põhjast põline tali Muh; Kui east sadama akab siss sajab kolm `pεεva Emm; tuul on east `maagerest, tuleb külm kevad Rei; Idäst läks `selgeks ning põlõtajaks külmäks; Idägä oli sumba ää viin Khn; päe tõuseb säält kust ida akkab; kahessa tuuld me tääme: põhja, `lõuna, meri ja mets, `lu̬u̬de ja ida, `kärme ja lään Hää; täie idas (kirdes) Ris
ida|voo teat suunaline voolus meres vesi on `jälle pagenend, sii on `jälle idavuo; aga ei sest aru saa, `kuida nied `juoksud on, kord länstuul ja idavuo Jõe; siin idä `tuuldega on idävuo, vesi `juokseb igä siis `länne `puole Kuu; tεε‿p kas see sui ida oo o ää kadund Mus; Ida voo Rei
iga1 iga g ea (ia) R eP Trv Krk TMr; igä Khn, g ia Mar spor M, Kuu Lüg Vai KJn T V(g ijä; jigä g jiä Lut), igä Kod; iǵä g Ran spor V; iǵa g d́ia, d́iä, ǵia, in jean Lei; ad igal VNg, iäl Kod; abl iält Kod; transl igast Lei; g -iga Var KuuK
1. eluiga, (eksistentsi) kestus; vastupidavus Nääd nenä`otsa, eit nää iä `otsa Kuu; ei sel `ollu iga `kuigi `kauast, sie loppes juo `puole `aastaseld VNg; riist läks `katki usina, siis õli lühükese `iägä Lüg; vanuse poolest küll vel elaks aga iga `otsas; see (päikese) paiste vötab vilja enne iga εε; sellega läheb kunni ia `latva Khk; see (katus) on mütu iga läbi eland Pöi; räimvõrgud olid penedega `enni vanasti - - sellega `oiti võrgu iga; esimese ilma sõa järel `ööti koa, et üks kuke iga pidi rahu`aega olema Rid; Aia iga kolm `aastat, koer elab kolm aia iga, obune kolm koera iga Hää; kaks ehk kolm [inimese] iga `aega tagasi Kos; ega mul pikka iga änam ole JMd; kasuk oo õma igä ärä elänud; tämäl one vanaduss küll ja igä `persen, aga ise veikene; kui paĺju igäsid ja mitu `põlve lähäb edesi Kod; juudi `sindle iga om nelikümmend `aastat Krk; Suvva au ja viisu igä saagu sul olema (sajatades) Hel; sa `raiskat nii `irmsade, sa näet küll viśt iä `otsa Nõo; nõna `otsa näet aga eä `otsa ei näe Võn; ma‿lõ tu̬u̬ uma iä sisen vällä nännüʔ, et `piḱse om kattõ sugumanõ; ma olõ see pikä ijäga küländ nännüʔ sedä ilma ellu Har; Hääl olõ õiʔ iḱä, kuŕal `otsa; piḱk igä `pesmädä ei päseʔ, lühü löömäldä ei jääʔ Rõu; viiś kuuś rahha om külʔ mu iäh olnuʔ; tiiä äiʔ inemine umma iḱä; ma˽ka tiiä äi˽ku vana tiä om `iäle Vas; tii˽mullõ sääńtse˽`saapa˽mis umast iäst saa pit́äʔ; mul tu̬u̬ iä meeleh om; mu iäst saa rahha viĺänd, nii mu lastõ iäst; umma iḱä jo om paĺlo elänüʔ; ma `iägi `eĺli ärʔ, olõ õs `akna `rõivit; iätäht́ (eluea pikkust ennustav joon peopesas); tuńniss päset, iä elät (õnnestunud põgenemisest) Se; ĺäüĺa iǵa om olnu; d́ummal `andaga `t́errüst un öüä ikä Lei; ma uma iä päält (eluajal) näe es; ma uma `iäga mälehhä‿iʔ setä; leebä ää˽süüt üle nädäli a naist üle jiä juvva‿iʔ ärʔ jelläʔ; igä jelläʔ olõ‿iʔ `hamba hińds; iäl või ollaʔ kol `vuuri tühälene ni kol `vuuri rikkan Lut; iän ja õnnen innukalt, lootusrikkalt taht `saada iän ja õnnõn, aga jäi ilma; mõni loodab iän ja õnnen ää koha `pääle `saada Ran|| (vastupidavast asjast, hästi tehtud tööst jne) Sis tä `anda igädä isä iäks, poja `polveks, tüttärelle viel tügüks ajaks Kuu; Seda (varandust) `jätkub isa iast ja poja `päevist IisR; Kivikatus on isa eaks ja puja pölveks Emm; see oo isa eaks ja poja põlveks, `tütrelegi tükiks ajaks Mär; Sie käib isa eaks ja poja põlveks, `tütre`tütrel tükiks aaks Koe; see kestab isa iast ja poja põlvest Lai; toost saab esä iäss ja poja põlvess Ran; esä ijäss, poja põlvõss, `tütrele tüküss aoss Har Vrd iätüss
2. teat elujärk, periood sääl `mõisas sai ikke `nuore ia sies `õldud Jõh; tüdrugu east `väĺjas (vanatüdrukust); ta on pooliga (keskealine) inimene Jäm; mis tööd‿nd vanu iga änam tihaste Ans; sel veel kirgu sead `söötamatta (leeris käimata), pole veel `öige poisi vöi tüdrugu ea sees veel mette Khk; Eks nooriiga sai jah ikka üsna eemeelega neid emaseid lapsi käpustatud küll Kaa; see sai pisikse lapse ühna vanas eas veel Muh; se on `alla iga, seda `kohtunek äi karista ka end Emm; poiss oli teise ea `teenija vöi oli ta kolmandama ea `teenija [sõjaväes] Rei; kui ma meheikka sain Kul; ta `jõudis juba vanasse `easse Mär; pooles eas (keskealine) inimene; poolest east juba läbi Hää; vana ikka akkab `vaeva tegema, kus oled noore `põlves põrutada saan HMd; tema jo inimese east väilas Koe; `tütrid olivad mõlemad mehele minemise ias VMr; eks minu lapsed surenud mõlemad nuarel iäl ärä; suri nuarelt iält Kod; kui vana igast läheb, sis ta (värv) ikka pleegib teenekord pialt ära Lai; temä vana ia sehen võt́s naise Krk; temäl `olli joba noorest iäst `lastu ni̬i̬ sure`rõiva `valmiss tettä Puh; M a‿lõ õigõ˽mitu `aśja nännü˽ja `oṕnu˽vi̬i̬l vanutsõl iäl Urv; vanan ijän lõpõss kõ̭iḱ `otsa, śilmäńägu ja kõrva`kuulmine; vanast kis alt ijä oĺl, toolõ `paśsi enne is annaʔ, ku esä lubasi Har; jaʔ `kahvlid väist olõ õs olõmahkiʔ [minu] noorõh ijähn Rõu; nakass üle ijä (üle 30) minemä; maailma sõa `aigu oĺli ma joba [sõjaväeteenistuse] iäst väläh Räp; `iäldä vi̬i̬l om, las saa ar iḱkä, vi̬i̬l olõ õi iäh, alt iä vi̬i̬l om (alaealisest); päält iä ineminõ om Se; üle puolõ d́iä (üle 40 aasta) jelanu LeiVt igi3
3. vanus [looma kastreerimisel ei ole tähtsust] tämä igal, `milla tädä `leigata VNg; tamal oli jo niipali igä – kas `seitse`kümme vai kaheksa`kümme Vai; sellel on iga küll pεεl juba, mis see änam rabab Ans; sellel oli iga küll seljas Khk; nende ia vahe pole nii suur et nee‿p vöi `paari `minna Kär; iä pualest nuar mies Iis; selle iä `perrä kõ̭iḱ asja enämb ei või ollaki meelen Võn; taa om suuŕ küländ uma ijä `perrä Har; muʔ ikä (vanused), kiä oĺliʔ; `iäle ni karvalõ ni `suurusõlõ, kõ̭gõlõ uma hopõń, a olõ õi uma; iḱä om ka‿ks `väega˽paĺlo Vas; miʔ üteh iäh Lut
iga2 n, g iga hv R Sa, Muh Hi L K I, igä R(ige Kuu) Rid Mar Vig Juu Pal spor VlPõ, Hel Ote San Urv Krl, iǵä San Urv Krl; psg ikka Kam; igä- hv Pst; ind-pron
1. a üks mitme omataolise hulgast, ükskõik milline vanemad olite igä üöd ära Jõe; oma siad `pieti igess taluss, ige `aesta `jouluks tabeti siga; Kes igäpäiv `tahtub ilus `olla, ei saa `arvagi ilus `oldud; igäss peress oma viis, igäss taluss oma taba Kuu; Igas peres ise leib, igas talus ise taar; `rohkemb neli`kümmend samu igä tahu (igast küljest) `niitasin maha Lüg; `Atsalama laat, iga `enne `jõuluid õli Jõh; iga kahe `virsta pääl oli taas kabaka; igä `uomiko `katsosivad ja imestäsiväd Vai; `keidi `törva `müimas igas `kantis Mus; igase `nurka `pandi üks suur mei `püsti; iga `aegu (igal ajal) Muh; igasse `kohta nüüd send `tarbis oo Mar; kaks `sülda igad `kańti Mär; sii `paergugi kiba veel nii paelu, et võid iga sammu peal kibi `peale `astuda Mih; Isi vana metsavahi obune, aga igat `kändu kardab (öeld sellele, kes ei tule toime jõukohase tegevusega) Hää; iga pühadeks sai teha tegu peen`leiba HMd; iga perest `ańti raha Kei; see on se iga`oastane võeras, iga `oasta käib meil Juu; igap̀ä just `peksta sai Ann; kisub igast asjast `riidu VJg; igal ajal võib `saada Iis; ega igad naised ei kaasitandki Ksi; temä muud ametit es taha kui igä sügise noore jää aal vi̬i̬ all `sõita Hel; laits oṕp ~ opip ikka sõnna Kam; kahrutandsutaja käünü igän talun; tolm om jo jälle ull, `tüḱmä iḱkä `paika San; vana `vu̬u̬stri om, ulguss igä öie Urv; kis süvvä˽taht, tu̬u̬ saa iǵäst paigast kätte; kat́s `pańgi iǵäpäivi `ki̬i̬ti `kartold Krl; igal(e) pool(e), igalt poolt Vai Noa Mär spor K, Pal, igasse poole Jäm Kaa Tor Plt, igas poole Kse Aud Amb, igas pool VNg Vai Muh spor L, Äks KJn, igas poolt Kuu VNg Muh Lih, igas pooles Jäm Kär Kaa(poolis), igast poolest Kaa~ poolist Pöikõikjal(e); kõikjalt igas puold ei saand `vankriga kätte [heinu] Kuu; mul oli igaspuol `kuolis, igaspuol paha `olla VNg; edevä `poiga, tämä igäle `puole toppi kuhu `tarvis ei ole Vai; [putukad] lodivad igas `pooles Kär; aga `vaata igal `poole, aga - - ära `vaata ta `silma Noa; tahab igas`poole ronida Kse; kahmakas vanainime oo tugev jõuab `minna igasse `poole Tor; tema `kuhjab raha igalt poolt; teda sai igale `poole Kos; oled ikka va edev igass `puole sa joksed Amb; igass pool on oma kuńts Äks; eks nüid püilitä igäl pu̬u̬l KJn Vrd igane3
2. a üks mitme erineva hulgast, mitmesugune iga puude `ulgas `juhtub olema näsusi ehk näsulisi Jõe; siis sai neist (männikäbadest) igä igäd `muotisi `paatisi `vestetüd Kuu; no ku tuli pue`värvid, minu ajal on old igat `seltsi `värvi küll; oli igat `karva neid (lehmi) VNg; eks tema küttis iga puudega oma tua `ahju ikka Ris; ega sie lina iga muas ei kasva; ma siis karistasin iga`muodi teda JJn; kõik kohad olid täis iga `seĺtsi `lõnga; lammas iga `eina ei süe VMr; igät `sorti; igät `mu̬u̬du `tuĺli ette [heina kuivatamist] Kõp
3. s igaüks; kõik isä jagas liha igale kätte Lüg; nõiutab enne kebade loomad ää kui `väĺla saadab: annab igale vitsaga patsu `persse Mär; `Räimedest ikka keedetakse [suppi]. Tast süńnib igat teha Kei; `vaesed `istusid siis kiriku sees - - igal oli oma iste Juu; sääl (külakõrtsis) `oĺli igat, `oĺli õlut, `viina ja `veini Vil; igäl om igatsuss kodu `järgi; saada tedä kohe taht, igage [iga tööga] saa ta valmiss Hel; tel oĺl üit́s kõ̭ik, kes poiss oĺl enne, tiä oĺl iǵäle sõbõŕ San; mul om suuŕ kaśt, neli jakku. ikkä lätt neli vakka `sisse [jahu, tangu vm] Har
Vrd ega2
ihk ihk Muh, g iha Kuu Kad iha; kihk `Aeva igä vedäb sinu `sinne `toise külä `puole, neh `pruudikane on siel ne; Alade oli ihk `ehtul `verku `laskema `menness `kaasa merele `mennä [lapsena]; tal on suur ihk sen `järgi Kuu; jooma ihk o sihes; sellel o veel pulma ihk peas. õlut vel peas ja Muh; kui tema (tüdruk) meste ette `seisu jäänd ‑ ‑ kusi `lahti kohe, nii `kange ihk Kad Vrd ihkuss
ihu|rõõm fig suguühe vana inimene ei ooli tollest ihurõõmust enämb midägi; läits ihu`rõõmu `ot́sma, [öeld] kui poiss läits `tüt́rigu poole Ran; inemine taht kah ihu`rõõmu San ihu|sigidus ihusugu minule jumal ei õle ihu sigidust `andand Lüg ihu|silmaga ise, oma silmaga Miks ta,`terve ei ole, kui `Karla ise nägi teda `kündamas oma ihu`silmaga IisR; ma olin juba täis inimene ja pole olnd rebast oma ihu silmaga veel `näindked Käi ihu|soon kõik luuk̀ońdiʔ ja ihusoonõʔ omma `aigust täüs Krl ihu|sugu laps(ed) vanal ajal ‑ ‑ näidäti `lapsi, et `vaata, see mo ihosugu Mar; kui sul ihu sugu `antaks, kis need raamatule õpetab Rap; si̬i̬ õige sigenejä, sel ihusugu küll sigenend Kod; nemä sedäsi eläv, aga ihu sugu neil ei oole Krk ihu|särk alussärk [hobune] näris `villa`särgi ja ihu`särgi purust VNg; mul ei õle `mutkui ihu särk on viel [seljas]; `küüned igäl mehel oma `puole. vanasõna `ütleb et ihu särk on `kõige ligemäl Lüg; teine oli ihusärk, teine oli `kurdussärk Käi; `kiskus ihu särgi `katki Tõs ihu|takud pl peentakud ihu takud, nee on paramad, otsa takud on `vaesemad Khk Vrd ihuroogetakud ihu|tasad = ihutased Viheldi `lapsi, siis ävisiväd `vällä nied ihu tasad Lüg ihu|tasandased = ihutased ihu tasandased `onvad `lapsel nagu tuhk üle ihu, siis last jo viheldasse Lüg
ihu|tasauksed = ihutased ihu tasa˛uksed, `veiked `kärnäd, sügeleväd Jõh ihu|tased pl nahalööve, peened vistrikud väikelapsel ihutased, neid on enamiste `keikil VNg; `lastel `puole `aastase `ümbruses `veiked `vistrikud `lüöväd üles. siis on ihu tased; Ihutased `kaovad iseenestäse; Kie `veikeselt on ihutasesi täis, senel `õlla perä ilus klaar nahk; `Leivasegavuse kohovahuga `määriti `saunas ihutasesi Lüg Vrd ihundased, ihu|tasad, ‑tasandased, ‑tasandused, ‑tasauksed, ‑tasendused ihu|tasendused ihu tasendused VNg= ihutased – ihu|tervis (kehaline) tervis kõva `tervissega inimine, ihu`tervis on üvä Lüg; nindagu ihu terviss kaoss, kaoss meele `mõistuss kah Krk; taa viinakõnõ teǵe paĺlo hätä, taa võtt iho`tervüse ni hińge rikk Vas ihu|toht kasetohu alumine kiht ihutohi, sie on sene `toise tohu all; Õhuke [riie] kui kase ihutohi VNg; kase ihu toht pannasse `aige aava `peale Muh; ihutohi on `peenikene, õrn, toho ja karba vahel Juu; rohelise kuare peal on ihu tohi Kad ihu|toide ehotoidõh ihutoidus – Se ihu|toidus toit leib one ihu toedus Kod; iho toidust inneʔ, hinge varra ei `korja suguki Plv Vrd ihutoide ihu|toim (marrask)nahk küll om miu käe musta, ihu toime puha pori täüs; kardule `parki om ihu toime täis puha Krk
iimama1 `iimama HJn JõeK JJn VMr Rak Pal, iimata Kad Sim Trm Lai; (ta) `iimäb Mar
1. immitsema; nirisema suits `iimäb `jälle `vällä Mar; kui nõu akkab `juoksma, siis `iimab vett `väĺla HJn; vanast aavast `iimab verist vett `välja Kad; [nõu] natuke `iimab, suurt ei tule Sim; kui sial (kraavis) vett on vähä ‑ ‑ [öeld] et `iimab vähäke joosta Trm; see (nõu) kurivaim `iimab joosta, `seie ei saa kedagi `panna Lai Vrd iimuma, iivama1, imama2
2. nõrgalt põlema, hõõguma tuli tal `iimas põleda iga ` üesse JJn; kui pliidi all on [tuli] lõpu `puole või lamp et ta nii suurelt ei põle, siis `üeldakse, et `iimab VMr; `tuored puud, näe tuli aga `iimab vähäkene; lamp `iimab vähäkese põleda; tuli `iimab nigu tońdi silm Kad; `ütleme kui lambi tuli `väikseld põleb ‑ ‑ sie `iimab Rak Vrd hiiluma, iimima, iivama1
3. (nõrgalt) paistma, kumama vähe paśtab kedagi, et `iimab vähe; nää siit ukse vahelt [tuli] `paistis, noh nää `iimab sial VMr; Kui `valgest akkab minema ommiku, siis jo `iimab `valgust vähe Kad; kui `valgus prau vahelt paistab, siis `iimab Sim Vrd iibama, hiiluma, iimuma
hiire|laudid pl iirelaudid Kadtikand värvlil ja õlalappidel – hiire|liha kõva tükk lihas või rasvas süĺdi `pu̬u̬tmisel koŕatass hiirelihaʔ `vällä. nuuʔ omma˽pääliha seen `sääntse ua vai `herneterä `suurudse˽tüḱükeseʔ Räp; õgass tuu eĺläi teŕveh olõ õiʔ, kual ommaʔ hiire lihaʔ Se; `ümbre kaala um hiireliha ni `ümbre `suolikidi jämehhidi ka um. säändse mustaʔ rasva siäh egäl tsiäl Lut hiire|lõks `iire `loksu `säŋŋi all Vai; poisid tegid iire löksu Khk; puuri `mu̬u̬du, aga kutsutasse iirelõks Kod; iire lõḱs, raadist ja `seante tiĺluk värät ehen Krk; rot́t vii iire lõgsu ärʔ, ku˽suuŕ rot́t om San; mul om kat́s hiire`lõksi Har Vrd hiirelouku, hiirilõks hiire|louku `iire `loksu ~ `iire `louku van hiirelõks – Vai hiire|mardikad pl `iire`mardikad läikiva pandla ja lipsuga naistekingad – Lüg hiire|näkk hrl hiirehernes (Vicia); seahernes (Lathyrus) Hlj RId IisK Iis `iirenäkk ‑ ‑ `vahva pikk rohi `lilla `õitega ‑ ‑ `iirenäkki ein Hlj; `iire näkki on `einä sies Lüg; iirenäkk on kollase õiletega IisK hiire|oblikas `iire `oblikas väike oblikas (Rumex acetosella) IisR hiire|osi mingi osi hiire `ośju [kasvab] i̬i̬ veeren ‑ ‑ hiire ośaʔ – jakulitseʔ Har hiire|poeg tasa `jüstku `hiirepoig Kuu; Obune on tihti iiriaĺl, nagu veike iirepoeg Jür; tiĺluke nagu iirepoeg Kod; keśvä ku iirepoja [jämedad] Krk; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut hiire|puts lohuke lõua otsas hiire put́s lõvva otsah – sääne kraav́ Plv hiire|sitt `Iiresitt Kuu ”pikliku teraga püssirohi”— hiire|tuisk tuisk kihulumega `Iiretuisk `tuiskab igale `puole `sisse, sara ja lakka IisR
hilja1 iĺja (ilja) Sa Muh Rid Mär Var Tõs Khn KPõ I Plt; iĺjä Tõs Kod; `ilja R(‑ä Vai) ? Jäm Ans Hi JõeK Amb(ls), h- Kuu Phl; `iĺja Hlj IisR SaLä JõeK Iis Trm Kod; iĺla Khk Kär Kaa PäPõ Ha Tür Plt, ‑ä Rid KJn Trv Ran; `iĺla spor , Ris Juu Amb VlPõ Hls, ‑ä KJn Trv Krk; illa spor , PJg spor Ha
1. hilja; ant vara Paremb `hilja kui ei `millalgi Kuu; `ilja on, aga ei `jaksand `tulla varemb Vai; Kus sa nii ilja änam lihad, teised magamas Pöi; kana paneb vara magama. inimest panevad `ilja Käi; nee o eenälest, kis muud na iĺla köib Vig; tänabu akkas rohi illa `kasvama Ris; sügise on ilja `kangesti viljad viel väĺlal Hag; `iĺla kiriku, vara `veskele, soab ruttu tagasi Juu; iĺja`võitu sai `pandud `kartulid maha JJn; mis sa iĺja `öösse kolad siin Lai; ommuku vara ja `õhtu `iĺlä `tõmbass tü̬ü̬ man Krk; hilja peale ~ poole hilja(ks), hiljem(aks) Merel `käüdi ka `aeva `hilja`pääle sügüsül Kuu; `aiga `lähte jo `ilja `pääle VNg; Papil põles `ööse ilja peale veel nii erk tuluke Pöi; tä tuleb illa peal kodo Mar; vili jääb iĺja `puole korjata JMd; rükkid jäed iĺjä `piäle tehä Kod; `rohkemb sügise iĺlä pääle, siss om noid tumedit `ilmu Ran| sügise illa poolt (hilissügisel) Rid Vrd ilda1, hiljaku, iltsõhe || hiline, hilis- `Ütlesime teistel, et oleme iĺlad (hilised) ja piame nüid teistest rutem `niitma Han; nii `kestis see traĺl iĺla `ööni Rap; läksime külasse, olime iĺja `õhtani sial JõeK
2. hiljuti `pikne vast `ilja loi ühe `surneks Jõe; illa oli nähä, kus tä ikke sai siss Mar; `setverdi mõet tuli ilja Kos; ma nüid iĺja veel `eksisin ära Lai; meil olid veel iĺja käärpuud alles Plt; popsi nime tuĺli alles `iĺla SJn; sii olli `iĺlä alle, ku ta siin käüs Krk; hilja aja eest hiljuti tihesti `kurdus lai käis oli, ilja aea eest kεisid [nendega] Khk; ilja aa eest oln seal `nuhtluse sammas Muh; vanasti `kańti `pastlid ‑ ‑ kingad oo illa aea eest tuln Lih; iĺla aja eest oli Vädamu koht alles Ris; alles `iĺla aja‿est ühe neĺlä`kümne `aasta `i̬i̬stki ma oĺlin `võeras pulmas KJn Vrd ilda1, hiljaku, iljalt
ilm2 ilm g ilma eP(e- Käi Rid Mar Var; jõ- Khn; g `i- hv Mär Tõs, Kei HJn JMd spor ViK, KJn eL) (ji- Lut); `ilm(a) g ‑a R(tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. maakera, ‑ilm sedä `ilma `luodust ei saa inimise `lapsed kõik `muutada; `piigalaps ei õle viel täis`kasvand – aga tiab juba kõik `ilma `asjad selitada Lüg; Ülä `ilma ulatavad, `ümber pää ei ulata = `silmäd Jõh; `ilmas on pali `rahvast Vai; Kõik ilmanurgad on täma läbi `pahmind Pöi; ise ime, ise pime, ise üle ilma tark = margapuu Muh; Üle ilma look (vikerkaar) Han; Laseb ühest ilmaservast `teise, tü̬ü̬d ei viisi teha Hää; ilma `algusest olid `antud talumeestel pahemad maad ja mõisal paremad Ris; rehendand ‑ ‑ `mitme pääva ja `oastaga võib ilma `ringi `sõita Kos; ilm on iga neĺla kańdi pialt `lahti, mine kuhu tahad JJn; kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ilma ori (vana ja jäme puu) Koe; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; vahest käis unes puole `ilmad läbi Kad; kas sugulaisi one ilmas vai ei õle Kod; ku paĺlu selle aa si̬i̬s on ilm arenand, `riided ja söögid Vil; üt́s põĺv kaoss, tõine akkass eläm jälle, ilm tühjäss ei jää; ku okki es joole ilma pääl (olemas) ‑ ‑ iki kindsu päl lükäti `käege [heiet] Krk; mes‿ma rahasitast oia, ilmast `saadu, `ilma lähäb kah; oh saab `ilma miu täis kah, jääb ülegi, mes‿mä nii paĺlu ahnitsa; sa `kõ̭ike ilma tü̬ü̬d ärä jõvvat tetä; kui kavva sina jõvvat sedä `ilma ülevän oeda; kajatava nigu `pu̬u̬lde `ilma (väga kaugele) kuulda; tu̬u̬ `oĺli küll vanamut́t ilman, küll tu̬u̬ vi̬i̬l `paĺlu `tiidse Nõo; ilma pääl süńnüse suurõ muudatusõ Krl; üle `õiguse ei olõ ka ilmah midägi; ilm um täl nüüd vallalõ ja toorõss (mõtleb, et saab kõike, mida tahab) Plv; ilma veereh lätt maa ja taivass kokko; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; no om seo ilm nigu `ümbre˽pü̬ü̬rt, olõ õi˽nii nigu innembüsi oĺl Vas; oh ta om nii `uhkõ, olõss ilma `ümbre käänäsi; kae no `mitmõt `päivä satass `vihma, ka tulõ no ilma ots Se; põld ravitsass `kõikõ `ilma, ni rahvast ni tõbrast Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) `Ilmal on `kurjad `silmäd pääss Kuu; `Lapsed jättas `ilma `uolest (hoolitsuseta); `Ilma otsani (mitte kunagi) ma sinuga enamb ei leppi IisR; nee `jätsid see ilma jäuks (hoolitsuseta) Khk; Mütu `ilma (kui palju) teitel neid taarist on Kaa; [ta] eliseb nüid tühjä jutu käen et ilm seĺjän; loeb ku ilm seĺjän Kod; Piab `ilmast ku `ilma (alatasa) `ju̬u̬skma ja ratselteme, mis ta sest saab Hls; ka äbi mõne ärjä suurune om, või ärg mõne ilma suurune (vabandatakse häbiväärset tegu); mitu `ilma (kui palju) mea tat vi̬i̬l ärä sü̬ü̬; Kadril kikk ilm `nurkapidi seĺlän (koob paljudele) Krk; ega sa `ilma ei jõvva ärä `võita Ran; niida om si̬i̬ ilma asi, niida käip si̬i̬ ilma käsi Nõo; näe, kos mul `uńdrik om kui ilm (lai) Kan; ilm um laǵa, maa toorõśs Lut| (ahnusest, suurelisusest) võtass `endäle vai `terve ilma `säĺgä Ran; Egass kõ̭kkõ `ilma saa õi˽kõ̭rraga `suuhõ haardaʔ Rõu; Tä kraap kõ̭ik ilma kokko Räp; sa tahat `kõ̭ikõ `ilma kätte saiaʔ, sa pööräde kõ̭õ̭ ilma `üśkä [ahnusega] Se| (õppimisest, õpetamisest) Ilm obetab inimese, `raske `kuorem obuse Kuu; Küll ilm õpetab, lai väli `nuomib Lüg; Küll ilm koolitab Pöi; küll ilm õpetab ja kroono piits koolitab Juu; Ilm õpetab, küla koolitab Jür; raamat oppeb küll, aga ilm om suuremb ku̬u̬l`meister; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; Ilma piits um halusap ku esä vits Rõu; Ilm oppass, vaiskanahk koolitass Räp; ilmapeal(e) 1. peavarjuta; kaitseta, hoolitsuseta kui aed `ümber, siis ika nagu natuke `peetust on ‑ ‑ muidu ole nagu `ilma peal HJn; eläjäd oo ilma piäl ‑ ‑ ei õle `lautu; taĺli sein kukub maha, obesed jääväd ilma piäle Kod; temä esi sedä samasi ilma pääl, ku `meagi ole, ei joole `nurka egä ulualust `kunnigil Krk; kui oonetel `aida `ümbre ei ole, siss om kõ̭ik nigu ilma pääl jälle Nõo; 2. (eitavas lauses) iialgi, (mitte) kunagi Seda ei õld `ilma pääl, et sa `tõhtisid `ilma luba küsimata `menna Jõh; Seda ta küll tegema ei akka, ei `ilma `pialgi IisR; `möistlik inimene poleks ilma peel söduse tembuga akkama saand Mus; seda ma änam `ilmaski ~ ilma peal ei tee Tõs; mitte `ilma pial põle niisugust `aśja old Kad; seda ei `juhtu `ilma `pialgi, et ta sellele mehele lähäb Lai; śeo olõ‿iʔ ilma `päälgiʔ Lut; ilm ja maa ~ maa ja ilm küllalt siin om maa ja ilm `ruumi; sedä om maa ja ilm Krk; siihn om ilm ja maa Har; mullõ maa ja ~ ni ilm sedä joʔ, paĺloss mullõ vaia Se| päe alle maan ja ilman (kõrgel) üleven Krk; ilmast ja maast ~ maast ja ilmast, ilma ja maad ~ maad ja ilma pikalt ja laialt, väga palju (rääkima, lubama) `Enne oli mies maad ja `ilma lubama; Sie kui vatterdama akkab, siis `räegib maad ja `ilmad kokku IisR; räägib ilmast ja maast Jäm; `patrab ja räägib `peale ilmast ja maast Mär; räägib ilmad ja moad kokku Tõs; Kule, mia‿i `oskagi mis `ilma seletada Hää; riagib `ilmast ja maast kokku Trm; mõni `läträb `ilma ja muad, võĺsib kõhe Kod; räägib `iidamast ja `aadamast, `ilma ja maad; räägib teist taga, ilmast ja maast kõik `aśja Plt; sa kõnelet maast ja ilmast, aru `kunnigil ei joole Krk; timä ti̬i̬d maast ja ilmast, ega tel jutust `puuduss ei tulõʔ Har; võih timä paĺlo kõ̭nõlass, ilmast ja maast Se; ilmast ega maast ~ maast ega ilmast, ilma ega maad ~ maad ega ilma mitte midagi, kõige vähematki ei tia maast ei `ilmast Hlj; nagu siga juua täis, teä isi maast ega ilmast Vig; ei ma tea `ilmast ega moast mette Juu; mitte ei tiand ei `ilma ega maad (kaotasin teadvuse) Ann; nii marub, et ei nää maad ega `ilma VMr; magab kui kot́t, tia kedagi muast ega `ilmast Kad; ise ei tiä mitte muad ei `ilma, muko kõneleb; tämä ei tiä `ilma ei muad Kod; ei tää maast ega ilmast, mitti kedägi Krk; ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo;(purjus inimene) es tiiäʔ maast es ilmast Se; ööd ega ilma id enne oli pia `selgem, nüid ei tia ööd ega `ilma Tõs; tämä (minestanu) ei tiä ü̬ü̬d ei `ilma. ei `ingä kua Kod; [maja] teene kõrd põles `ü̬ü̬si. me‿i `tiadnud ü̬ü̬d-`ilma ega `pääva Äks; tu̬u̬ inimene ei tiiä tu̬u̬st ü̬ü̬d ega `ilma Hel; nüid ei tiiä mitte ü̬ü̬d ega `ilma näist (inimestest) Rõn; sa olt uĺl, tiiä‿i ü̬ü̬d ei `ilma; tiiä‿i ü̬ü̬st ei ilmast kost inemine om Se; ööd ilma ku(i) päeva pidevalt tat́tnina põleb ööd ilma‿ku `päeva Aud; ü̬ü̬d `ilma ku `päeva ole `lendus (töös, õiendamas) Hää; ü̬ü̬d`ilma kui `päeva tü̬ü̬s KJn
3. teat (lähem või kaugem) piirkond a. hrl lähim ümbruskond see püllub keik ilma juttu täis; keik ilm löi `silmade ees mustaks Khk; lapsed rügavad, et `terve ilm väriseb kεε Käi; ilm kolab üles Var; No küll ni̬i̬d `tiirgad tõmmavad ku ilm rõkkab Hää; veike inimesele paśtab see ilm suur ja lai JJn; ma vihastasin nii et kõik ilm oli must VJg; kõik ilm õli `taeva all `valge, tule kuma paessab Kod; Kui ilm lõuna poolt seljas on, tuleb sooja. Kui ilm põhja poolt seljas on, tuleb külma (fatamorgaanast) Plt; kabelin kõik ilm (kohad) inimeisi täis; ärä mine puretama koeraga, lehmäd lähväd siit ilmass (nägemispiirkonnast) `väĺjä Krk; [ma] röögi nii et `ilma kuulda om Nõo; [haigel] ilm nakas `kangest joba `ümbre `käimä ja kõ̭ik TMr; naaʔ ammõrdõsõʔ nii nigu ilm kumisõss Krl b. hrl (kodust) kaugem piirkond `teie `ulguta `ilma `müöda; Õles õld `tunnetud inimine aga mene tia kust `ilma `õtsast Jõh; lapsed `ilma kautu laiali [teenimas] Khk; Läks ilmast paramad `otsima; Elab tükkis teis ilma `otsas Pöi; kauda `ilma (taludes) käis `õmlemas Var; ei tia, kust lapse sai, jo ilma pialt sai PJg; laadade päält tulevad ilmald paelu kerjaki kokku Hää; maal (mujal) ilmas kahe köiega `panna kuorm `kińni JõeK; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse möda `ilmad `ringi VMr; piäd `ilma `uĺkma ja õmale `leibä `ti̬i̬ńmä; tämä `ilma õli `rohkem käänud ja nähnud; mino lapsekesed one kõik uih-aih ilma piäl Kod; `ilmast tuld ulgus Plt; ühessa last `oĺli, kõik on `ilmas (kodunt väljas) SJn; ei me oma `lu̬u̬me lase ilma `pääle uĺa Vil; üle ilma iluss inimene; si̬i̬ läit́s är tõise ilma `otsa; üle ilma satass `vihma, kigil pu̬u̬l om vihma u̬u̬ Krk; latse kasvive kikk suuress, `lätsive kikk `ilma Hel; ilma`karja (kodunt kaugele) minemä Nõo; `ilma näi ma `väega veidi, pidi kotun alati `tü̬ü̬tämä Ote; Suure karja`kaupa aeva eläjit kokku laadedelt ja kõgest ilmast; Ennembi täku`lõikaja käesivä `ilmapit́i, riistakot́t säĺlän Rõn; ta käu ku lõ̭õ̭ts `ilma pitehn (lehmast, kes ei püsi karjas) Rõu; ne `poiskõnõ `üt́less: ma˽lää arʔ ilma pääle Se; timä kõ̭õ̭ raha vii ilma päle; ilma pält tulnuʔ inemine; lät́s torbaga `jilma müüdä (kerjama) Lut; laia ilma, laias ilmas (kodust) eemal(e), võõrsil(e) läks ‑ ‑ `laia `ilma, Amee·rika Vll; Äkist öhe omiku on [kuldnoka] puur tühi, on `laias `ilmas, kõik `väljas Pöi; eks `laias `ilmas ole `palju `jöukad Käi; lapsed läksid kõik `laia `ilma Mär; ta lät́s `laia `ilma `õnnõ `ot́sma Räp | läks laia ilma piale Trm; no˽ma lää naa sõ̭ss kae nii et, mis ta laja ilma päl tetäss et Plv; latsõ˽laja ilma pääl Vas ; kuhu ilma, kus ilma(s), kust ilmast kaugel(e), võõrsil(e), kaugelt, võõrsilt ei tia kus `ilmas sie elab VNg; kis seda tεεb ko˛es `ilmas ta on Khk; ei tea kus maal `elmas tä võib `olla Mar; loomad lähvad tiab kus `ilma HMd; koss ilmass ta oo tullud Kod; aga sinna jõkke tetti ka aid, mud́u sia lätsiv kus `ilma Pst; oben pääsess `valla, ju̬u̬sk kohess `ilma; päe (päike) suve kun ilman (kõrgel) üleven Krk; varess rü̬ü̬k, siss tuleva kost ilmast (väga kaugelt) kõ̭ik varõssõ kokku Rõn; jummaĺ tiid kuah ilmah tä om, ku tulõ õi `kostki `vällä Se; ilma taga ~ taha ~ tagast kaugel(e), kaugelt `sinna ilma taha akka `põldu tegema Kei; `aeti `sinna taha, tiab kus `ilma taha [heinale] JMd; marjad one ilma taga, vai näid lähiksen one; keśsi ilmataha nääle `sü̬ü̬miss viib Kod; kas sa `jõutsid ilma tagast `liiva vidada Plt c. (ebamäärsem piirkond) ei tea, kust `elmast need virukid (õlesidemed) `väĺlä `võetakse Mar; `kuśkil `ilmas `olla ei või, nii `irmsasti kihelevad [sääsehammustused] HMd; need (kaeralibled) on `kerged, lähvad tuulega kohe `ilma, reia alt `väĺja Trm; `uiskab sis kostab kista kui `ilmasse Lai; ku `küündlepäevän saa äŕg juuvva vett ilmast (väljast) sõss `maaripäevän ei saa mitti kukk ka juuvva; ilman (väljaspool alevit) suress neid, alevist viiäss kirst Krk; vana inimese `üt́livä, et peerul om paremb laian ilman, ku `kitsan kõtun, `pi̬i̬ru ei tohi oeda `kińni Ran
4. taevalaotus; õhk(kond) ilm `läigitäb (õhk virvendab palavaga) Lüg; päe lähäb elma piiri (horisondi) taha Vig; akkab vist `vihma tulema, ilm lääb `sõõna Lih; kadrid tulnu `kaugeld `maalta, üle ilma, läbi maa rhvl Hää; ilm on nii paks et puud ei liigu Ris; pane ahi `kińni, egä `ilma ei jõõda `ükski sojass küttä Kod; latsel om vällän ilma luhi sehen `raske uni `kangest Krk; ilm kisub `piĺve Hel; ei jõvva `ilma `lämmäss küttä (kõiki aidata) Ran; [pärast pööripäeva] nüid läits si ilm (taevalaotus) tõist `mu̬u̬du, nüid es nimitävä enämp naid `tähti Kam; ilma laśk `piĺve; nigu `nahka vedä taad `ilma (taevas kisub pilve) Har; ilma pääle nii jäi [haokood kütisepõletamisel] siss es palaʔ `häste ärʔ Vas; ilm nakass jo hämäräst minemä Räp|| mis sa `ilma kisendad muidu Khk; Paneb oort koheilma (valju häälega) kisama Kaa; laps karjob ühnä `kohta `elma (meeletult) Mar
5. inimese tegevusega seotud keskkond a. maine maailm, maapealne elu(korraldus) oh sedä `ilma `lusti ja `rõemu Lüg; rabad sa sii `ilmas iganis vöi lased kot́tlohinal, `surnu`aida viiasse sind `viimaks ikka Khk; Äga see ilma töö `enni löpe kut kaks kätt rünna pεεl oo Emm; `ilmas oo `mõnda `nähtud ja `viimne veel nägämata; meite rahvas läksid ilma `pulma (laadale) Mär; `üsku ole üksi`päini `siia `ilma maha jään (omaealised on surnud) HMd; `enne oli suur lugeja old, nüid on `ilmas old ja kõik tükid on ää teind Juu; ela `ilmas kui `pulmas Kos; nõnnasama ilma lärä õpivad kualin; sedä ilmamammonad näväd koŕmitavad; `niiskene one si̬i̬ ilmakõrd, inimesed one `uhked ja suured Kod; si̬i̬ om jumale maha jätten, ilma kätte esiennast `anden Krk; nüid aap ilm noore inimese ukka Rõn; är˽koolõss, jääss kõ̭ik maha ilma pääle San; külʔ ta koonõrdass ilman Kan; hädälitsel olõ õi ilmahn `õ̭nnõ; vaiv om elläʔ siih ilma pääl Se; paŕemb śoohn ilmah paaʔ pakutõllaʔ, ku patuʔ tuhu `ilma viiäʔ Lut b. (inimese eksistentsist) mõni saap `taivade, mõni lääp `põrgude, mõni jääp kate ilma vahele Nõo; kahe ilma vahel fig nõutu, kahevahel kahe ilma vahel – p‿`tεεgid mis ta teeb Khk; `kahtleb ühes `asjas kas voi ei – on kahe ilma vahel Emm; ma ole ku kate ilma vahel kunagi, raaḿ `laokil laiali Krk; ma‿le nüid nigu kate ilma vahel, ei elä ei koole Nõo|| (sünnist, sünnitusest) sie õli `ammu `enne kui minä `ilmale tulin; tal pole `perssetki taga, kus ta võib last `ilmale `saada Lüg; emis toi kaik oma `porsad üväst `ilmale Vai; kui `aega oo `ilma `tulla, siis o `mεnna koa Muh; tulid `ilma `vaatama ja kadusid `juonega (öeld, kui laps sureb kohe pärast sündimist) Ris; mõni lammas ei soa kudagi `moodi `talle `ilma Juu; olen kuus last ilmale kand Kos; mina veel ei `oldki `ilmas siis kui Indrekist vend suri ää Ann; niikui `süńdind `ilmasse, `puhta paĺlas VMr; `i̬i̬späne pääv õllud ku ma `süńdinud ja `ilma tullud Kod; ää nu̬u̬r lehm olli, es tu̬u̬ vasikut `ilma Krk; nõ̭na ots süüdäb, ei tiiä kas mõni ärä kooleb vai sünnib `ilma Nõo; sul om kaits tütärd vana ämm `ilma avitanu Rõn; jälle om üt́s inemine ilma pääle tulluʔ Har; minno es olõ viil ilman, ku esä lät́s Naha `küllä Räp; poig `sündü ilmalõ Lut|| (surmast, suremisest) Tämäl (surijal) `toisess `ilmass jo `leiväkott `valmis `pandud Kuu; saadan so korade `teise `elma Käi; eks ta (vana ja põdur inimene) ole siit ilmast minija Han; tema on juba `teises `ilmas Vän; sured ärä, lähäd `sinna `ilma, `tõisi `ilma; tämä one ilmass ärä lähnud, siit ilmass `lahkunud Kod; ilmast ärä ängänu Krk; [ta] oĺl ka jo ilmast `vällä lännüʔ Har; noʔ piät tä `tõistõ `ilma minemä Rõu; är läts `tu̬u̬hhu `ilma, är läts śjoost ilmast Se c. surmajärgne maailm kudas teiss `elmas oo sedä ei tea Mar; taevas one tõene ilm Kod; mis sa siin külvät, sedä sääl ilman `lõikat Krk; kiä `viina om koolnu˽tuu saa tuuh ilmah vanapatu hobõsõst; tulõvatsõ ilma kohuśs om tulõmah; Rahha `pańte ka `tõistõ `ilma üteh, mehile tubago ja `naisilõ jäl’ saiarahha; Hummogotsõl ü̬ü̬l õks olõvat `kooltake˽paŕõp, siss tu̬u̬h ilmah jo˽kõ̭ik `u̬u̬tvaʔ Se; las jummaĺ anku taav́ast tu̬u̬hn ilmah Lut
6. rahvas, võõrad inimesed jo sie jutt one `ammugi `ilma kääs VNg; ons ilmal seda tääda tarist Khk; kes elma suud `kinni paneb Mar; ega kõik põle just na mette kudass ilm `arvab Kse; ilm ei tea mis ta teeb ehk Ris; ära `kaeva ilmal äda, ilm naerab seda Pee; sie jutt on juba `ilmas Trm; ilm oo nõnna ukka lähnud Kod; si̬i̬ `oĺli sel aal ilma (mitte kellelegi kuuluv) mets Vil; mea ole kige ilma naarusse Trv; sedä `tääve kiḱk ilm joba; esi ilman kasunu ei oole esät ei emät; egä ilmal amet `seĺgä ei saa `aia (rahva suud ei saa sulgeda) Krk; ärä usu `ilma, ilm aab puru `siĺmä Ran; serätse larule ei või jo kõnelda, ta `larrap kõ̭ik ilma `pääle Puh; mes sä larat tast ilmale Nõo; ilma arm om tühi põrm, imä arm om `õigõ arm Har; timä ju̬u̬t viina maalõ ilmalõ ärʔ; vaia mul ka pidämä `naadaʔ naid kińgitüisi rätte, muidu jätäʔ `ilma Vas; ma ei tiiʔ ilma `perrä, ma õ̭ks tii umma `tahtmist pit́e; śjoo (jutt) jo om `kõ̭õ̭lõ ilmalõ tiidäʔ Se
7. teat periood, ajajärk tia kene `ilma `aigane VNg; `Ärgadel akkasid mo `aegu ketid, nee `üiti siis uie ilma `kütked Pöi; Aga mine sa võta `kinni milla `ilma neid (leentoole) tegema akati; Kes teab kelle `ilma neid (raamjalgadega laudu) juba tegema akati Trm; ma `nüütse ilma aast ei tää sul kedägi ütelte; et si̬i̬ aigilm (elukord, aeg) ninda kitsass om Krk; vana ilma rahvass teesivä mõtsa rohusit, kedä kohegi tarvitava Ran; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; timmat ain om `vastse ilma `aigu tullu Kam; Kes no vi̬i̬l `õigõ˽seo ilma `aigu `ahju pühḱ Urv; vanailma `aigu oĺl alasi keriku man sańdiʔ Har; Vanast `ilma oĺl ka‿ks pruudil miŕdi krańts pään Rõu; tu̬u̬ ilma `aigu talo latsõʔ `tihka as `kleite `sälgä `pandaʔ Räp; ta (võrk) om ilmast `vällä lännüʔ (kõlbmatuks muutunud); peńn (rahaühik) om si̬i̬ ilma ajoline; A tu̬u̬ (ema) õks vi̬i̬l `ti̬i̬dse kõ̭nõlda õt sääńtse [sõbad] oĺliva üte ilma `aigo `olno Se
8. Ilm `oitku! Poleks ma seda mitte `uskund; Äi see käiakrenk `kölba änam `kuski ilma `poole, jälad mäead; Kui lehm punast kuseb, siis on `keikse ilma param, kui ussi`kihnu kusseilma poold (kuskilt) käde saaks Rei; `ilma tiada (kes teab) mis sa jamsid unes; Ega igaüks soand selle kuhjategemisega kuhu `ilmagi (toime) Kei
ilma|jooksja hulkur, ringihulkuv ilma`ju̬u̬śkja piniʔ kaśsiʔ; ilma`ju̬u̬śkja ineminõ, kel olõ õi peri koto Se; raha um ilma `juuśkja Lut ilma|joosik ilmahulgus kas tast no mõ̭ni tü̬ü̬mis saa - tast ei˽saa muud ku ilma joosik Har ilma|jutt kuulujutt – spor eP eL kes keik ilma jutud vöib tähele panda Jäm; ilm rεεgib ilma jüttu ja rahvas `rεεkivad `raipe jüttu Emm; kes sedä elma juttu tiab Mar; ni̬i̬d ei õle õmad jutud, ilma jutud Kod; ah, see om ilma jutt, aiass inimese `pääle Krk; kas ilmajutt no˽kõ̭iḱ `õigõ om Har ilma|jüri taa om meil ilma jüri (hulgus), taa ei olõ meil ajasta jüri (aastateenija) Har ilma|kaar ige `ilma `kaare `puole `laialle Kuu; Pööripää sai vaadatud tuult, mis ilma `kaares see oli Krj; lehtpu `raiumise `juures peab `neĺja ilma `koare `laskma ühest `põesast neli väheldast `kaske Kos; `Kõrtsides õli ju vahel igast ilmakuarest koos inimeisi Trm; ilmakuared oo põhi ja lõõna ja ommok ja `õhta. neli ilmakuart one; egäss neĺjäss tuuless tulevad rahvas kokko ja ilma`kuartess Kod; latse olliva küll egän ilmakaaren laiali Nõo
himm himm g `himmi
1. tuhm Tulimme igä külä `himmie tuleje `puole; Sidä `lille `vaasi `täüdüb `pessä muna`kuordega on nää `oite himm `toine kohe Kuu
2. oimetu `Heituned sis `esteki henesä kohe `himmiks; `Kliiverpuom löi pähä ott kohe tügüks ajaks `himmiks Kuu
imm- → em-, im-, imb-
hind ind g inna eP(e- Rid Mar Juu; jõ- Khn eL) (h- V); `ind(a) g `inna R(h- Kuu); p `indä Vig; hend g henna Har
1. rahaline väärtus a. (kauba)hind, (rendi)maks jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; sie läks `siene `inna iest (väga odavalt); kahe `kõrdase `innaga müüs Lüg; Vanad kronudki õli `inda `aetud Jõh; mis innaga need müüaste Jäm; panid see nii inna ala, seda‿b jöva `ükskid `osta; nii kallis. seda `inda pole `enne kuuldagid olnd Khk; mes sa innast ka vetad Käi; päris ind oli kolmkümmend kopikad [kalakülimitust] Rid; külä teeb enna (hind selgub laadal) Mar; ega see kellegi `ośtja põle, see mud́u küśsib `indasi Mär; mõned kaobad oo ‑ ‑ ühe inna sees Tõs; sain sedasi alandud innaga; `kerge innaga (odavalt) Juu; ta `nõudis nii `kõrged `inda Amb; sialiha on `indas JMd; `võeti kääst ää ilma innata VJg; kaup läks `kaĺli inna all `väĺja Trm; mes sa `inda pidäd, lahe `natke odavamass; sii asi õma `inda ei `kaota; alate innad `keŕkiväd Kod; innast maha `jätma Plt; egä tal (riidel) `inda ka kedägi põlnd KJn; ma sedä innass ei `arvagi ~ inna ette ei `arva; nüid vili massap `inda ~ om innan Krk; mesi olna `võiga üte inna pääl; kaitskümmend `nakla kala ‑ ‑ kas tu̬u̬ `oĺli siss ind `aasta i̬i̬st (hobuse karjamaa eest) Ran; odava `indu peräst tõi oma kraami tagasi; os sia lihunigadele odavamb kätte `annu ‑ ‑ aga temä oiss iki innan Puh; [ostu] ind käib miu `taskust üle Nõo; `päälsehend oĺl viiśkõrd `kaĺlimb ku rõõsa piimä hend; ennembi oĺli õks rahal `kaĺlimb hend ku noʔ om; riigihennaga ei massa `pit́skiʔ ka˽medägi Har; kat́s `hinda mast (kallilt ostetud) Plv; `saargede nahaʔ ommaʔ hääh hinnah Räp b. rahapalk, töötasu `moisa `tulpasi [sai] `leikada `ilma `innata VNg; köige suurem ind oli kuuskümmend kopik `päävas Noa; `kuulda, et seal pool maksetakse ikke `kõrgemaid `indasid ~ `palkasid Mär; kus sa sääl tuhat kolmsada maha sirutad (teenid), siis on ind maas kah (alandatakse tasu) Hää; kolmkümmend kopike ike oli siss see `äästamise ja ‑ ‑ sis selle pääva ind Rap; kõik ühen teemä tü̬ü̬d. aga Liisa `ütle `inda; piira `laut́ja laadib `piirdu. si̬i̬ võt́t `puasme piält inna Kod; [lina] `peode päält `masti ind Pst; `inda maha `teĺme [töölist palgates] Krk; `rät́sepil oĺl iks uma hind (rahapalk) Räp
2. hindav arvamus kukulind `mütme inna pääl (mitme nimega) Vll; oh sa püha ind (üllatushüüatus) Pöi; midägi asi ma‿s ole, aga aeva iks minu ka `inda, periss talu peremehele oless saanu Ran; pinil pini hind, taast no midä `kaihho Vas; hinnas hinnatud; lugupeetud tiäd `piimägä `riisi supp õli nii `innas Lüg; Oli indas kut ohurohi Emm; kel elusad `riided olid, see oli ikke `indas Mih; mees on `indas ikke alati Juu; Sügise poole (sügistööde ajal), siis olid kõik innas, noored kui vanad saunikud Trm; tü̬ü̬ aig, nüid om vanainimese kõ̭ik innan Puh; no omma vana nime˽hennan Har
3. miski ~ ühegi hinna eest mingil juhul mine `inna `iestki en lähä Vai; ühegi inna iest ma enam `sinna tagasi ei lähä VMr; ei mina siin elada tahaks kohe `miśki inna iest Kad; ma ei jää `messegi inna i̬i̬st kodu Ran; mis ~ seda hinda teat põhjusel (surema, lõppema) Sa Muh Mis `inda ta läks (miks ta suri) Jäm; ühekorra noor obu `astus pöllu pεεl muna puruks ‑ ‑ ning läks seda `inda; möni inimene teeb enesele `tööga pailu, mo isaisa suri seda `inda εε; tä suri viina `inda εε Khk; siis jähi nõnna `aigeks et, pidi tükkis seda `inda menema; nüid so pätid `lähtvad seda `inda Muh
inimene inime van Hlj, Jäm Khk Muh Mär LäEd K I M TLä, -|ne R S(‑ei- Hi) spor L K I M, TLä TMr, -|n Vil Hls Krk, inimi|ne spor R, Khk Mus Kse Amb, ine- Võn Kam Ote Rõn San V(‑õ Se), ineme Puh, -|ne Puh Ote Rõn Krl(‑ni, ‑õ|ni), g ‑se (inimse Saa); ińemi|n, ine-, ineme|n g (d)se Lei(tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (üldmõistena) inimene a. inimsoo esindaja; ant loom Inimene `arvab, jumal `säädib `kerda; Inimene opib `surmani Kuu; `Konngi `kruoksob jala all, `saadik sis viel inimine (hakkab vägivallale vastu); Siis õlivad kõik ühes unnikus (samas ruumis) kanad ja inimised; tämä (talleke) inimistest enäm maha‿i jäänd, inimistes (inimeste keskel) õli üless `kasvand ja õld Lüg; inimine on surelik Vai; ärra koer olnd εnam kut inime. `iĺla aja eest vahetand, üks (mõisnik) `andand inimese teine koera; inimesest uńt (libahunt) Jäm; looma porgandid ning inimeste (söögi)porgandid Khk; luu`painaja keib inimiste ja `loomade peel; kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus; Liiva `võtmise `aegu inimese luukered tulid `välja [katkukalmest] Pöi; inimene lεheb ika vanemaks, aga töbi nooremaks vöi suuremaks Käi; Inimene otsib, kus parem, kala – kus sügavam Rei; koer ajab inimese `jäĺgi Kul; siis (menstruatsiooni ajal) ei tohigi kiriku `minna, inime peab puhas olema Lih; [ussist nõelatud] inimesel saab moa `sisse pandud jalg Kei; inimese käsi seda `eina ei `puutund (kõik tehti masinatega) JJn; inimese pahem jalg `piämä `võtma lühemä sammu Kod; [vanasti] sia sõive inimesesõnnigu ärä Krk; siss om [nõiutud] pulmarahvass saanuva jälle inimestess; jah, om ollu ilman `mõndagi, mes inimesel jääb `mõistmada; inimene aevastab, obene `turnap; sü̬ü̬k piäp iki inimest `u̬u̬tma, egä inime ei piä `sü̬ü̬ki `u̬u̬tma Ran; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi; miu `lambal om `õkva nigu inimese mi̬i̬l; ta (lammas) kuuleb inimeste eli, siss tuleb `sisse; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; ädä jooseb i̬i̬n inimest; inimene olna esi oma `õnne sepp Nõo; inemisel kah iks rahu (neerud) säĺlä sihen Kam; suure põvvatüki ku inemese pää Ote; Hobõnõ kumastuss nellä jala pääl; ime˽sõ̭ss ku inemine üte sõ̭naga essüss Urv; inemine um `eślik, puu `oslik Rõu; puśs um inemiste vitäʔ, olõ õi˽taa eläjä`lu̬u̬mõ vitäʔ; inemine iks saa inemisega˽kokko, mägi saa ai˽`mäega˽kokko; tuĺl iks eläjille hätä ni inemiisile kah; kana munaki˽`tikslõsõ˽pesäh, siss putu ui˽no inemise˽kokko üt́s ütegaʔ Vas; sääl (surnuaias) videĺ ka üt́s inemese pääluu maah Räp; inemisel üldäss hińg, eläjäl om toss Se; ińemin `mõtless un d́umal t́ege Lei; inemeist `peetäss sõnna pitih a hobõst uhi`lõ̭iga pitih Lut b. mees; naine Kaks önnistust on maa`ilmas – kui obusel sünnib varss ja kui inimesel sureb naine ära, inimene saab uue naise vötta Krj; tanu on inimese (abielunaise) peäs. egä tüdrukul tanu põle Juu c. inimfiguur vanast `tehti suri inimissi (hirmutisi) – vits püus Khk; tegime käbadest pisi inimesi Rei
2. üksikisik; kaasinimene; töötegija voib `olla on inimesi (tühi) juttu Vai; inimessi tuli nagu `pilve ja `panka Jäm; tuba üsna puhiseb inimistega Khk; Oli neid `kohti enne kus `tehti kõik uksed `aknad `lahti kui inimene surema akkas Pöi; suur töu inimeisi olle `möisas Phl; oli üks suur inimeste summ Mar; inimest maalt vädavad ja noot tuleb `kalda Kse; Üks inimene oo teise inimese uńt Han; Enne sõda eläs `Kihnus paõlu `rohkõm inimesi Khn; kaks inimest tulevad järel Kei; sie on inimesel `kerge mis inime on õppind Jür; [hunt] inimesesse `kińni ei akand Ann; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; kui mets on lumega vangis, sureb paelo inimeisa Trm; `eeste õppa `vaśkad `mitme inimese, et ta kaŕjan `käimä õpib; eriläne ei seesä rahu inimesess Kod; sääl (luhas) oli kigil inimisil [taludel heinamaad] Trv; inimisi olli paĺlu sääl mõtsan; egä risti man olevet ollu inimese kogu Krk; oi inimesi om tuhandit `mu̬u̬du, nigu nägusit ja tegusit; egä `kiägi inime ei ole jo `raudne terve; inimene om nii must nigu üits trüpiss Ran; `eldet `anjat õnnistab jummal ja armastab tõene inimene (öeld andjale); temä `olli `kaenu siss inimese, kes `kartuli kuki ärä `aie; mes sa susit inimest, elä esi ja lasõ tõesel ka elädä; käib inimeste‿müdä, ega ta kedägi rahu ei piä Nõo; söögivahe `oĺle mõni paaŕ `tuńne, siss saeva obese ja inemise süvvä Võn; küll na om kadeda tõese inemise üle Kam; põimeti viie kuvve inemisega, aga põemeti ka kate inemisega Ote; suuŕ jago `põldu oĺl vi̬i̬l inemiisil teǵemädäʔ; või˽siin um paĺlo `pu̬u̬nuisi inemiisi; Egal inemisel umma˽küüdse˽`hinde poolõ Rõu; nuŕato `rõivaʔ säläh nigu vana tigo kõńd inemiise pite Räp; ku mi las `paatanu üle inemižide (oleksime rääkinud inimestest); ińemidse`lü̬ü̬jä (mõrtsukas) Lei
3. täisväärtuslik isik a. täiskasvanu; terve, tööjõuline isik `poiga sai inimese `kirja, juo `lieris `käidu VNg; ma oli ka üsna inimese eas Jäm; ta pole veel `öige inimine – laps veel; tehasse kirgul inimiseks (leeritatakse) Khk; et ema oleks veel inimene olad, aga see on `muistusest kehv Rei; kaera jahust tegid apurokka, kui ma juba inimene olin Rid; tä ikke igäs kohes inimese eest `välläs Mar; oma inimese `põlves ma ei ole seda (raand sõna) kuuln; kõik (lapsed) kasusid inimesese Aud; ma olin juba inime `rohkem, nad olid lapsed HMd; ega tema ei ole ka `kerged elu näind inimese päivis JJn; eks meie õllud kua nuared ja, inimesed; kui minä vi̬i̬ĺ inimene õlin ja maja pidin Kod; ühessa `aastane `aeti `luhta. inimeisi ei olnd KJn; kasva inimeses(se) Hls; temä om inimese arust vällän (85-aastasest inimesest) Krk; ammuss tu̬u̬ `olli, ku mia olli ka inimene Nõo; ta ei olõ inämb inemine, inemise koju `paĺlalt Krl; Katõ`kümne `aigu `peeti õks joʔ inemisess Har; tetäss inemisess (leeritatakse) Vas b. lugupeetav, korralik isik sääl `kaivikus (kaevanduses) on neid kel enämb ei õle inimise `õigustki Lüg; Mis `aia mulk, `räegi inimese `muadi aja auk IisR; nönda saab juut inimese nime Pha; See muidu üks tüdruku lapakas, see pole inimene; Sai ihu korra `jälle inimese `moodi `puhtaks [saunas] Pöi; Tämä oma iest inime kua Khn; Si̬i̬ on inimene, kellest räägitaks, ja si̬i̬ on obune, kellega sõidetaks Hää; mina pidasin teda ikke inimesest VMr; tüdrukud ja sulased olid kõiḱ inimesed Ksi; sest piäs aru `saama kis aga vähä inime on KJn; ka si̬i̬ mõne inimese temp Trv; ku tal lammast ega kana ei joole, sõss ta ei joole inimene Krk; oi küll om `albu mihi, temä ei `mõtlegi, et naene ka inime om Ran; igävene labusk om, ei ole midägi inimene; `vaene es ole temä meelest inimenegi Nõo; mis i̬i̬st na tapava! inemistel piäss üks inemise süä sisen olema Võn; no seo küll inemine ei olõʔ, se‿m ullõmb ku kurat́ Urv; tu̬u̬ oĺl iks inemise `mu̬u̬du (lahkesti) `vasta `võtnu ja ravinuʔ Rõu
4. individuaalse omapäraga (teat iseloomuga, vaimsete või füüsiliste omadustega jm) isik Inimese `muistadus (vigurivänt) Kuu; üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, täma kobika ei jättä Lüg; `Oidaja (kokkuhoidlik) inimine Jõh; siis ma oli jälle suur tükk inimest, koolis`käibija juba; vaimulikud (jumalakartlikud) inimesed; va kobin inime ‑ ‑ pole rahul kennega Jäm; ennem olga inimene `naertav kut nutetav (pigem lõbus kui kurb) Khk; Sõuke ise`sorti inimene teistega ta äi liigi; Ta on änam ikka `sõuke `mustaverd inimene koa; Ema oli taal koa `sõukse `valgeverega inimene; Kellel aruksed `ambad on, see on tark inimene; Noorelt oli nii suur kena `valge laari `näuga inimene Pöi; oli seda`moodu (rase) inimene Emm; näljased inimeised Käi; [öeld] et oh sa raibe inimeseks. see `neoke paha inime; kuib (vähese rinnapiimaga või ilma) inimene; `pehme inimene, järel`andja; raho (rahulik) inimene; üks pool totakast inimest Mar; mis sa `siukse tuhmi (mõistmatu) inimesega teed Mär; irmus varas inimene Var; siis oli raaviaĺlisi sii igast poolt koos, ikke aritud inimesi ja Aud; si̬i̬ on üks tüssägas inime, jala sääred ku matsagad all Saa; ta on üks targa vaimuga inimene Kei; vanal kuul `süńdind inime on õnnelik Rak; kui on niesuke püśs inimest, oh kuda ta siss käristab Sim; sai `armsast inimesest Trm; ega `mõistlik inime ei käi alati `simmanil Äks; `kangest ää inimen `oĺli Vil; no see on üks kahmakas inimest (suur) Pst; `siante obese`sorti (kergesti sünnitav) inimene; `sakste verege segät inimisi o küll Krk; sügisene päiv om nigu lühike inimene, säälsa·man om ku̬u̬n, pää ja perse kõik; `uḿne (sõnaaher) inimene; nüid om ka kidsidit inimesi ja om `eldit inimesi Ran; viina`võtja inimene; kittä inimene ta‿i ole, ta tükib `ki̬i̬li `kanma; sa‿let ikki täis (täie mõistusega) inimene; om ikki ää lõbeda `lõugega inimene küll Puh; aga ma‿lli siss `täitsä jõvvuline inimene; nii ilusa moodun inimese olliva naese paĺlaste tanudega; esi om kõrd inimest (tubli), aga ei mõesta `endäle mi̬i̬st valida; kullane (väga hea) inimene; näkkev (normaalse nägemisega) inimene; miu minijäss om `väega terävä sõnaga inime; om ike imelige küll inimesi ilman; ta‿s ole tü̬ü̬ ega oole inime Nõo; mis sa `kuulmada (kurdi) inemisega pahandat ilma `aigu Ote; ma võti nooreld naese, ja sai `õige inemiste seḱkä Rõn; oi˽ta‿m tuhandõrummaĺ inemine San; ta‿m vana heeba inemine; voolass (kärmas, virk) inemine Urv; tark koolitut inemene jo mõist ja tiid Krl; sai siss kuŕul inemiisil tiidä˽tu̬u̬ asi Rõu; ku‿t́ä no põnnuʔ inemine olnuʔ, jumala terveh inemine Vas; Lahke hannaga inemine (tütarlaps) Räp; häbendelejä inemine Se; usulene (usklik) inimene Lut
5. teat vanuses või teat ajastusse kuuluv isik täis`kasvand inimine Lüg; keskiga ~ kesk`ealine inime; vana pole ega noor ka pole, kahevaheline inime Jäm; nüid uude inimestel oo; teene oli vanalane inimene Muh; vanamed inimeisi peab `austama Käi; vanad inimest veel `ütleśt rabandus Tõs; `eńtsed inimest; noorepoole inimene; kes jo viie`kümne sees oo, see oo vanapoole inimene Aud; No muidugi, kus `nüitse aja inimesed änam Hää; vanuduse poole (vanem) inime Kos; parandas `suapid vanule inimesile Kod; minu `aegne inime, ega ta vanem ei ole Pil; vanemal inimestel oĺli [suririided] `ammugi `vaĺmis `tehtud; paelu `nu̬u̬ri inimeisi KJn; pääld viie`kümne siss om elänu inimene Hel; kae kos tat́tnõna, vai tükib suureinimeste jutu seḱkä Ran; mõlemba olliva `iälise inimese Puh; nu̬u̬r inimene sedävisi `lõugab ja `vannu inimesi susib Nõo; vanaaja inemise `ti̬i̬dsevä, konass ladem tuleb `väĺlä `aada Ote; vanal inemisel `oigap kõ̭ik ihu `säĺlän Rõn; ka kui no vanna inemeist vi̬i̬l avvustõdõss Krl; timä om jo elähhänüʔ inemine Vas; mino vanodaidsi inemiisi om [siin] Räp; `Paikina `nuori inemiži `pierrä Lei
6. teat ühiskondliku staatusega, tegevusalaga, päritoluga, soolise kuuluvusega, tuntusega jne isik `Jällä uus inimine tuli `juure (lapse sünnist) Lüg; ise `joude inimine aga süöb pali Vai; `leerimata inime; `leeris olnd inime Jäm; elamise inimene (jõukas); läks `sönna vanaks inimiseks (vanema naisterahvana koduseid talitusi tegema); körvaline inimene (tallu kuuluv sugulane või võõras) Khk; ma pole merepüiu inimene olnd Mus; teretamise `juures tehakse änamale inimesele pisike kummardus ka Vll; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema; Tüdrukune inimene (mitte abielunaine); Isasid inimesi es ole täna `kerkus kuigid pailu mette Pöi; palju‿s emane inimene jõvab `tõsta; saksa inimesed `ostvad `leiba Mih; ma selle aja elomaja inimene (majaomanik) olnd Mar; põle `kuśkilt prii inimest võtta suve `aegus kodu `oidjaks Mär; `lahti (maata) inimesed köisid `õĺga ja `villu viinutamas Kse; minu isa oli `lahtine inimene, mõesa moonakas oli Mih; luteruse usu inimesi oo sii vähä; me oleme `õige`usklikud inimesed Tõs; `teenija (tööl käiv) inimene PJg; `enne inimesed kuńsitegijad `soatsivad `aigusi `luomadelle ja inimestele Kad; vallalised inimesed, poosid ja tüdrikud; muil inimeisil vili `vaĺmis Kod; alama inimeste kõrtsis saksa kammert põlnd Vil; kõrulise inimese olli sannan ja sulass taren; ni̬i̬ om `täämpä mat́use inimese (matuselised) Krk; võhine võõrass inimene; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aastaleevä Ran; mia `küśse sedä`viisi et, mes inimese te olete Puh; peremi̬i̬s inimene, si̬i̬ piäb iks vara üless tulema; ku `vaene inimene `pernasess saab, siss om ku kaśs marun Nõo; `tutva inemine Kam; nüid ei ole mitte midägi sul saada, olet paĺlass inemine Rõn; `tüt́riku inemise `tapsõ ärʔ Urv; kes sääl vanan inemesen (sünnitusel abiks) oĺl Krl; üt́sik (mitteabielus) inemine Har; `Rõugohe um riḱkiid inemiisi kah matõt; olõ ei˽ma˽`pernanõ, ma‿lõ üt́s `vi̬i̬rmäne inemine Rõu; taa olõ õiʔ `huupiinemine, taa om ka aśa˛aijai (asjaajaja); tiiuline (teada) inemine, a mitte nimme `mi̬i̬lde ei˽tulõʔ; sääl (mõisas) oĺl külät siist `lännüisi inemiisi Vas; tuu talo inemine Räp; talomaja ineminõ, rikka talo ineminõ Se; pü˛ät (leeritatud) ińemin Lei; ilma pält tulnuʔ inemine, `määne timä um Lut
7. hrl pl suurema kollektiivi liige a. rahvas, rahvahulk tama läks inimisi `ulka: oli puol `lolli Vai; mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn; sii inimesed on paelud kalamehed Hää; siin käib jo `ühte lugu inimeisi KuuK; si̬i̬ (küla) on ike siia pärast asutud kuda `jälle kost neid kogunud inimeisi Äks; kiḱk ma˛i·lma inimese Hel; hii sa, kohe om [kutsikas] lännüʔ inemiisi sekkä; timä (koer) om harinu˽tan tii veeren inemiisiga Har; läḱi är inemiiste mano Se|| (sisekohakäänetes) rahva seas või sekka no lähämme siis `maale ‑ ‑ et ehk me siis `saamme inimestesse ige kuhugi Kuu; õli akkand inimisi tappama, `ninda‿t ei `tõhtind enämb inimisis magada Lüg; Mene jua `ninda abeme, et ei `julge enamb inimiste `menna Jõh; `katsuge `aeksasti inimestesse ~ inimeste `ulka `minna Ann; küll oli `kerge tunne, kui `jälle inimestesse `piasesin VMr; [metsavend] ei tõhi kohegi `väĺjä `tulla inimeisi Kod; tõne olli kasunu inemisin Rõn; ma˽ka‿ks hinnäst kobahuta, ma˽`tihka ai˽mud́o inemiisih ollaʔ Rõu b. oma pere või rahva liige minä õlen oma maja inimine; kui on `võerast `rahvusest siis ei õle oma maa inimine Lüg; inimesed kõik kottu ää Muh; meie maja inimesed läksid `metsa marjule Kos; [koer] mutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; tämäl one seetse `vaimu inimeisi Kod; oma inimese puha Krk; meie inimestel nii `suuri `sarnu ei ole [kui tatarlastel] Ran; kotu piab ikki inimest olema, kui tõese nurmen om Puh; niipaĺlu ku talun inemisi `oĺle Kam; [koer] kiä hoit inemiisi, sõ̭ss tu̬u̬ ku˽kotust är˽läht sõ̭ss `undass; kat́skümmend inemist oĺl laua man üle päiviliste Vas c. teat paikkonna elanik lapi maa inimesed (laplased); kuralased, Kuramaa ~ Lät́imaa inimesed; rannarahvas ning ranna äärtsed inimesed; Kihelkonna inimestel olid kiudud kuued Jäm; `Kopli inimeste `seltsis oli üks noorem tüdruk ka Khk; üsna `püsti Tagavere inimene Jaa; rootsi inimesed (noarootslased) LNg; Kasari poolt inimesed käisid siit maja`palkisi vedamas Kul; `Jaabre küla inimest PJg; minu isa ema olid `Ohtu inimesi Kei; Vadi küla inimesi `üütasse vadikesed IisK; vürsti valla inime ole mia; `Taĺnamaa inimese Hel; ma‿le maesamaa inimene, mia `peĺgä vett Nõo; Saarõmaa inemise om õks tõsõ (teistmoodi) Har
8. (retoorilistes hüüatustes või pöördumises) a. (imestavalt, etteheitvalt) mis inimene peaks nii paĺju rügama Khk; oh sa inimese mõru. [sellele] kes jurab ja `tapleb Muh; Inime `ahju ei `vaata ja lükkab `siivre `kińni – ullu asi Hää; Mis inime sina küll oled! SJn; oi `jummal sedä inimest küll!; oi kuradi inimest küll, selle viinanäĺläga tapab vai tõese ärä Nõo; mõni inemine nüit nii räbälin käip! Kam; ime et inemine nii juu! Krl b. (palve, soov) ole üvä inimene `kannada vähä `aiga VNg; ole siä nii üvä inimine, et `anna `miule raha `velga Vai; Ole kena inimene, tule Pöi; ole üks ea inimene ja anna `moole Mar; ole ia inime ja tule `mulle appi siga `tapma Kos; ole ää inimen, mine käi sääl ärä Krk; Ole onte inimene ja ti̬i̬ mes sul kästäss Nõo
Vrd ihmine, imene2, inimäne
hinkuma `inkuma, `ingu- R(h- Kuu; ‑ie Lüg), (ta) ingub eP(‑o-; e- Mar; `inkma Tõs KJn; iŋŋub Pha); `inguma, (ta) ingub Vig Sim Lai Pil, `i- Jõh Kse, `iŋŋub Lüg(‑ie); (nad) inguve Hel
1. (loomast) a. kurjalt või kiljuvalt hirnuma (ja tagant üles lööma) obune `ammustab teist ehk lööb jalaga, siis `ingub ise seal `juures Hlj; `ingub kui tämä (mära) täkku tahab `saada; obone ka `ingub `vasta kui lüöd `piitsaga Lüg; obu ingub vahel, ep taha künda mette Khk; täkk ingub, kui ta määra `juure lähäb Jaa; obused `inkuvad, panavad `persed `vastamisi, `jalgadega `raiuvad Pöi; kui näd `vastamesi saavad `võerad obosed siis `enkovad naa et Mar; [hobune] ingub kohe, `jalga tõstab ja ingub iest koa, sie o tige obune JõeK; täkutsälud `ästi inguvad Kad; Peru obune viskab kõhe saba, mõni ingub, aga mõni ei ingu Trm Vrd hinkima b. indleva lehma juurde minnes eriliselt häälitsema (pull) KuuK
2. (inimesest) a. (kiuslikult) virisema; tihkuma; nutust luksuma – Lüg Sa Muh spor L, Hag Sim Pil `Istus `nurgas maas ja `inkus nutta; `Enne `itkemist ei tule ääl `välla, sis `ingub Lüg; [lapsele] mis‿sa muidu ingud. mis `inkumine see olga; laps ingub ning ekib taga [pärast nuttu] Khk; ingub veel tüki `aega `järge (pärast nuttu) Krj; laps iŋŋub ning törgub Pha; mis‿sa ingud, nutu `moodi `seatad Tõs; laps ingub ja nuudsub Hää Vrd hinkima b. inetult ja palju naerma, kiljuma Iga plikka ikke `enne `ingub `vasta `poisile; kui `poisid akkavad taga ajama, sis [tüdruk] `ingub ja `viskab pääd kahele `puole Lüg; ää ingu, mis‿sa inimese luom ommetigi ingud Sim c. vastu ajama, tõrkuma ühekorra naene akkas `inkuma, `painaja es soa ta `peale ja Muh; tä engob ikke `vasto, [ei] lähä mette Mar; mis sa ingud, `öetse lapse `kohta kis tõrgub Tõs; kui sunnid ei taha `minna, ingub `vasta Kad; sie `inkus (rääkis) `vasta ei tahnd `tulla Iis
irevile irevile Kuu Jõh spor S, Juu Trv San Krl Plv, ‑lle VNg Jõh spor TaPõ VlPõ; irevele Jäm Kse Koe Iis Krl, ‑lle VNg JMd Kad
1. mittetihedalt, paokil(e) kapp `kuivand irevile Khk; kui kirvess juba irevile oo tein, siis paneme kiilu vahele (nt puulõhkumisel) Muh; pane uks natuke irevele Kse; kuue `õmblus arunes irevelle Kad; õenas oedab moka ireville, kui tämä one parajass lammass nuusutanud Kod; jäta uks vähe irvakille ~ ireville Plt; uśs om irevile San
2. paljaks; paljastatud, nähtaval(e) `Ambad irevile `taeva `puole (suremas) Kuu; mis sa `naerad, `ambad `itsikille ehk ireville Jõh; ajas suu `lahti, `ambad irevile Khk; Kui koer kuri on ja uriseb, siis ajab ta oma `ambad irevile Rei; naerab `ammad ireville; `ammad ireville kui surnd rebasel Plt; `amba irevile nagu koeral Trv; pini aja `ambaʔ irevile, taht purraʔ Krl|| (naerjast, pilkajast) kus oli tige inimene `aiva `ambad irevelle VNg; Kes nagu `püüdäs `pilkada sene`kõhta `üäldi, et ajas oma `ambad irevile Jõh; sa nii irevile (naerul), mis `röömu sool on Khk; tu̬u̬ vana ińdsik, `hambaʔ alati irevile ja ińdsile Plv
Vrd irevil, irevili, irvile
hirmutus irmutu|s hv , Hag Jür Kad Rak spor I(‑o‑), -|ss Trv T V(h-; ‑d- Plv; -śs Rõu Se), g ‑se, g ‑sõ V; `irmutu|s R(‑d-; `h- Kuu), g ‑kse Kuu VNg Vai, ‑se spor RId; ermutus Hi(h- Phl; ‑d- Emm Rei) LNg Rid(‑otos) (hrl liitsõnades)
1. hirmuäratav olend, hirmutis Kui `toised `lambad nägid sedä `irmudust oma `puole tulema Kuu; Tuas ühe`kõrra mürin, `uksed `kinni, `irmutused, `meie tuas on `marras; kui [hüljes] `miski `irmutust nääb, siis `sumdi vette Jõh; va irmutus käib `teisa irmutamas Hää; koes sa nõnda irmutuse `viisi lääd Trv; poig ollu ku irmutuss, nägu must ja `rõiva kõ̭ik ärä `määrdenu Nõo; taa om külh üt́s kollõ asi, sääräne hirmutuss vai Har; [igrudsa ajal noored] käve kui hirmutusõ, `väega jälehess tennüʔ `hindä Se
2. (hrl inimesekujuline) peletusvahend varekse `irmutus `kartohvli maal Nai; [mets] Siguje `hirmudukseks `täüdü `riide `hempalu `tuhli`kuhjale `ümbär sättidä Kuu; `irmuduksele `panna vana `mütsi lotti pähä; `kaige `irmuduste `riided one `kaige `raakemad VNg; mõni kõrd `pantse lina `sarda sarika `piäle irmutusess mõni räbälä tükk Kod; siss tetti irmutuss, kas `säeti mõni ripendei rõõvass tiku `otsa Trv; ti̬i̬ irmutuss rõogu pääle, et `varblase `viĺlä ärä ei sü̬ü̬ Nõo; kańepi irmutuss. kańepide tetti kah särände Kam; pangõ pińnärde pääle hirmutuśs; pańni `aida (kana) hirmutusõ. jovva aiʔ kanno `kuigi ar `kaitsaʔ Se; kesvähirmutuss Lut
3. hirmutamine; karistus ega see irmutus `lapsa ei paranda Tor; udilaga aena sehest irmutad [kalu], udistad, ta om irmutuse jaoss Ran; `Kamja opetaja `olli, tõestele irmutusess ütelnu [niiviisi] Nõo
Vrd hirmutis, irmuts
ise|äranis ‑äranis spor R(‑ss Kuu) S(‑ε- Khk) L, Juu KuuK Amb VMr Iis Lai Plt, ‑ärä- Lüg Jõh Khn, ‑erä- Kuu
1. eraldi, lahus; lahku; omaette `Aabramiotsa talod, nied on `Soldina `moisast mere `puole, iseäranis `metsa `servas Vai; panid teised `tuhlid ise äranis Khk; me võime kahekesi iseäranis juttu aada Muh; `keldred isiäranis, mitte maja `küĺgis Aud; [tuul] `viskas rukki akkjalad nii laiali, et iga vihk oli iseäranis Juu; esi`otsa olid viel `lambad iseäranis [karjas] VMr Vrd esiäränis, iseäranisse
2. eriti, väga; eeskätt mina olen ise äranis närb `süöma VNg; ise äränis siin `nende talu, sie on `niske pae`päälne [maa] Jõh; saju eel iseäranis kajud `kuivavad Khk; [lõnga] Kera veereb, nagad `lostuvad maha ja `saśsi kõik, linane lõng vi̬i̬l isiäranis Hää; naistel olid ka mõnel olid tossud. iseäranis kis karja laudas käisivad KuuK; [vahel] ilm ise on soe, aga tuul on jahe. seda on kevade ise äranis Lai Vrd iseerani
3. (atribuudina) eriline; iseäralik pahu`jutlus, üks isiäranis lugu nendele (armulaual käijatele) Jäm; mis tõrudega söödetud `olla ‑ ‑ `seuke iseäranis mekk oli sihes [sealihal] Pöi; kes `seuksed iseäranis inimesed oo, neil o `kalkunid Muh
Vrd iseäranes
issand `issand R eP(`e- Rid) Krk/‑t/, i- Khk Muh Ris Kei VJg Iis Trm Kod Krk Nõo Har, g ‑a, g ‑e Krk; `issänd Krk/‑ńt/ San Se, i- Krk/‑t/ Puh Nõo Krl Vas Lut(‑ńd) Kra/e‑/, `iśsänd KJn Ran, i- Trv Se, g ‑ä, g ‑e Krk San Krl
1. jumal a. jumala või Jeesuse austav kõnetlussõna Kui `issand `annab `ingekese, sis ka `leivakese (öeld lapse sündimisel); Kui `issand `inge `annab, küll kurat `toito tuob (öeld vaesest ja paljulapselisest perest, kes vargusega tegeleb) Lüg; kui issand tahab siis kasub vili ka Khk; see `essanda kaarikas tuli ta `kaela Rid; papa mamma paganast, isa ema issandast VJg; miu vanaemä ütel iki: `issäńt Jeesuss `Kõrstuss Krk; ei˽saa˽kõ̭iḱ `taiva`riiki, kiä issänd issänd `ütleseʔ Vas; `taivatsõ `issändä i̬i̬h Se; issänd jummaĺ, kaĺliss poig, pühä riśt ~ vaim (öeld risti ettelöömisel) Lut|| (nõrgenenud tähendusega) teised alles `ingasid, kõik alles `issanda rahus Lai; maka nüid üit́s issänte (sügav) uni Krk; puja˽`ku̬u̬li ärʔ, a imä jäi iks elämä, tu̬u̬ oĺl periss issändä imeʔ Vas b. fig `issanda püss (äkilisest inimesest) Kuu; Abe `itsis `issanda `puole (surnud) Lüg; `Ärga tämälä pakkugagi, tämä `issanda`väimäs jua ei taha `viina; Sie inimene on juba `issanda `karjas (surnud); Sinu nuga on vist küll `issanda `karjas (kadunud) Jõh; päävad lähvad issanda (surma) `poole Trm
2. (välj imestust, üllatust, ehmatust jne) `issand sinu, mis sie sinu uvitab Hlj; Oi sa `issanda vägi, misuke poiss, `ninda ilus et IisR; Oh issand! Issand, kui tore Jäm; oh sina `issand! ei tule seda`korda `meele mette; oh minu `issand! oh `issand `oitku Muh; `kaeksa last, issand jumal ega sa ei saand kodu ega tuas `istuda Kei; võeh, issand küll! nagu imetsäd Kod; tareahjul olli maakivedest sein `siante, et `issant oia piip; `issäńt alaste, mitte ei tule `mi̬i̬li Krk; `iśsänd keelä kaedsa (jumal hoidku) Ran; ja käsitside `peśti rüḱki, oi issänd Nõo
itsis `itsis Lüg Jõh IisR SaLä Muh Hi Mar Han Var Tõs Khn PJg; `it́sis Tor Hää Kei
1. paljastatud, irevil Midä `teile siin `nauru tieb, et `ambad `itsis `itsitata Lüg; `Itsis (etteulatuvad) `ambad Jäm; It́sitab, mokad `it́sis sedavisi ikki `paĺlaks ajab ih, ih, ih; `Ambad `it́sis suus, ikki itsitab Hää Vrd idsevel
2. kikkis, püsti a. (habemest) Abe `itsis `issanda `puole (surnud) Lüg; Juudil oli pisine `itsis abe ees Jäm; it́sabe, `itsisabe. naised `söimavad järjest Khk; soku abe ehk `itsis abe Mus; `itsis habenega, se üks nalja söna Phl; eks vahest `öeldakse koa abe `itsis, see mudu na sõimusõna Kei b. (taimedest) `taimed nii `itsis ‑ ‑ [öeld] kui kenast kasuma akkand Khk; `Leike `taimed on `itsis Rei c. (ettepoole) punnis Küll ‑ ‑ naine oo paks, kõht `itsis ees Han; `tooja inime oo kõht `itsis ees; kanal pugud `itsis täis Var d. (muud) `Piśse `itsis ninaga [naine]; `Kerjused aasid `käśsa `itsis (õieli) ette Han
3. (inimesest) inimine kis sihand tore on, selle `kohta `eetasse: see nii `itsis Khk; see oo aga nii `itsis et, itsitab paigal Muh; Itsis (vaimustuses) Käi; Ta on nii sur `itsis (”kelmika”) `näuga tüdruk Rei Vrd ittis
ivama ivama R(‑ie Lüg) Mär HMd HaId Amb Ann Koe VJg Sim IisK Iis TaPõ Plt KJn Kam, ib- HaLo; ivämä Lüg KJn TLä
1. (seemne)teri välja peksma või puhastama a. ivasid välja peksma või poetama päid ivati, puu labida `õtsaga `riista sies. riialuse põrandal ivati obosega ka Lüg; `Lapsena sai rukkiteri `piadest ivada; `Käisime salaja `erne `aasa `kallal `erni ivamas IisR; kui põhud juba puestatud, siis ibatakse veel `ohri, et ibad `väĺla lähvad [peadest] Nis; Ivamisega (teistkordsel vardaga peksmisel) tulid peadest välja veel sinna jäänud terad KuuK; [odrapeade] ivamine oli enne sabamist Sim; nisu kua ivati ‑ ‑ nisu teräl one `niske tupp `ümber. tambiga ivasima [teri välja]; ku one kuppa vi̬i̬l ulgan [linaseemneil], siis ivatasse vi̬i̬l `vankrigä Kod b. odraohteid kõrvaldama kui õlid juo õled kõik ärä `võetud noh siis `jälle ivasivad sedä [odra]pahmast; kui rei on `peksetud ja obosed `talluvad õkkad maha `õtril, siis obosed ivavad; nüüd on `neskene rull kõhe kenega ivab Lüg; [odrad] Pidid aganatega ühäs `uuesta [masinast] läbi `laskema, ivama. `Ennevanast ivati `tünni sies `nuiaga Jõh; Odrad `lauti kihina maha, `suure puu`kühvliga `tampides ivati okkad teradest `lahti IisR; `ohre üksipäini ivatakse `aetakse teist `korda läbi ‑ ‑ vilja peksu masinast, vanasti kui ivati, obused `pahmasid HJn; Mõned ivasivad vankriga. Mõned ivasivad tambiga. Muidu kui ei ivanud, siis jäid teradel õkkad kui orgid külge Trm; `ku̬u̬t́egä kua ivati [otri] Kod; `Otrade ivämise aeg sai kõik [pahmas] `äśti ärä pöörätud KJn; `keśvi iväti, `aeti vangerdega annad ärä Ran; ega oma `kesvi es ivätä, `paĺlald `müimise kesvä iväti Puh; kesi tahab ivädä, siss lähvä saba takast `kesvil Nõo c. kühvliga visates tuulama `viljä ivatasse ‑ ‑ visetasse. `kerge terä `juokseb taha `puole, `raske sie jääb ette `puole Jõh d. kett eemaldama vanamees `tampis `uhmri sehes odre [kruubiks]. `õrnalt `tampis üks tuńd `aega. siis ivab selle kee päält ära Äks
2. hommikuoodet sööma kui ommuku varra koheki `väĺla `minti, üteldi et: ivame enne veidikse; läits `väĺlä kotust, es ole sukuki ivanu Kam
Vrd ivatama, jüvämä
jalgu|ots = jaluts `vuodi `jalgu`otsi oli sidävisi `vastu `küögi vahe`seinä Kuu; pihlap̀u puust kalapahla pani `u̬u̬di `jalgu`otsa `püsti [painaja vastu] Pha; Kanad olid `talve toas, asema `jalgu`otsis käisid munel Pöi; `jalguot́si puole `sinna `kuut́i siis paaŕ `triipu [tekile] KuuK jalgu|otsik `jalgu `otsik = jaluts – Hlj
Jeesus 1. mind `eeti, mind `eeti, `eesuse siidilöŋŋa kera ära varastand, ma pole näidanudkeed (pääsukese laul) Mus; Pole eesu penni iŋŋe taga (vaesest inimesest) Kaa; jeesuse ema süütu Ise oli jo kumutisahtli tühjast teind (varastanud), aga ‑ ‑ siis liibitses minuga ja vahtis taeva puole jusku Jiesusse ema IisR; on üks mets `jeesus KJn; `jeesuse latse (baptistide hüüdnimi); `jeesuse usk (ristiusk) Krk|| fig ära surema Ei teda ebamb ole, läks `iesu `karja IisR; Läks `eesu `kaissu Pöi; läks jesuse `juurde JMd; essu mano om arʔ lännüʔ; a ko eläjät tapõtass sis üĺdäss õt t́silekene vai utekõnõ vai kiä taht lätt arʔ essu `kaŕja. a inemiist ka üĺdäss mõnikõrd naĺa peräst, õt ar om essu `kaŕja lännöʔ Se 2. a. int (imestust, ehmatust väljendavates hüüatustes v hüüdlausetes) sina armas `jeesus, tuleb söda jälle ning Ans; oh `eesus küll Jaa; tule nüüd `sööma, püha `jeesses Pöi; `taevane `elde `eesus, nii palju; oh sa püha `eesus, mis mu süda `tundis Muh; oh sa `jeesuss Krk; `jiesus `maaŕja Lut Vrd jeeke b. (soovides; tervitussõnades sööjale) kui aevastatse, siis peab `ütlema: `aita Jeesus ise Muh; jakko jummaĺ (öeld sööjale; vastus) jakko jeesuśs Lut
johmetu johmetu juhm lammas on johmetu, ei moista aeamist ega kutsumist, on puole aruga Jõe
jooksma `jooksma, `joosta (joosta) u hv SaId Hi K, Trm Lai; `juoks|ma, `juosta (juosta) Ris HaId ViK(juaks-, juassa HljK); da-inf `jooksta ? Rei ? Mär Lai, `juoksta Amb Sim; `ju̬u̬ksma, juassa Kod; `juokse|ma, `juossa R(‑maie Lüg; `juakse- VNg Jõh; da-inf `juokseda Kuu VNg, `juassa Jõh); `joos|ma, joosta (`joosta) spor Ans Khk, SaId Muh Hi L(`juõs- Khn; `ju̬u̬s- Hää Saa) KLõ(`juos- Ris Hag ? Koe Sim; `ju̬u̬s- KJn) Äks Ksi; `joosk(e)ma, joosta SaLä Kaa/da-inf joośkeda/ Krj; `ju̬u̬sk|ma (juuśk‑), `joosta(ʔ), joosta(ʔ) eL(‑me M; da-inf `ju̬u̬s|ke Trv Ran[‑]; `jooska, `d́uuskõʔ, `d́uuska Lei, `ju̬u̬skaʔ Lut); pr jookse- spor eP; `juokse (`juakse‑) R; juokse- (juakse‑) HaId ViK Trm Kod, jokse- spor Amb Pee ViK Trm Lai Plt; joose- S L(joosse- Kul Tor, juõsõ- Khn), HaLä(juose- Ris, juosse- Hag, joosse-, joose- Nis Rap) (juose- JMd JJn Koe), ? spor Sim Iis(juose‑), eL I. intr, hv tr (inimestest ja loomadest)1. a. kiirete sammudega liikuma (kiiremini kui käies); ruttama; kihutama laps vadib `juokseda VNg; lasin `juoksemast `külge `luomale Lüg; nürgitseb tasa joosta Jäm; `lambad panid tulise `vaardiga `joosma Käi; loomad `joosvad rüsinäl `lauta; sipelgad `joosad Tõs; Must kaśs on vahelt läbi `ju̬u̬snu (s.t on tülis) Hää; läks mödä teed `joostes Juu; ega iir magaja suhu ei joose Ann; Obune `juoseb täit väge (ruttu) Koe; küll lapsed lülisivad `juosta Kad; lähäb pu̬u̬l-juasse Kod; tiolapsed on `mõisas `joosnud jala rehe; ööśsi `joosnuva rehe ära (on jalgsi terad viljast välja sõtkunud) Ksi; Eks isigi sai noorelt paĺlu `ju̬u̬stud Vil; õńn ku magajel kassil iiŕ ju̬u̬sk suhu Trv; ärä joosta sedäsi `nu̬u̬li mitte, `vaade enne ette, ärä joosta uisapäisa; karjalatse jooseve ennäst ärä, `rindealuse paistedet; `kerge jalage, pu̬u̬ĺ joostan lää periss Krk; siĺmist `müüdä `juuskma (tähelepanematult mööduma) Puh; neli `neitsit jooseva üle nurme, üits ei saa ütele `perrä, tõene tõist kätte (= ni̬i̬ om ratta, neli `sõ̭õ̭ri) Nõo; paŕemp põrss `persen ku perän ju̬u̬sk Krl; puĺl oĺl karja mant välläʔ `juuskõnu; śuul (siul) ei olõ `jalgu nätäʔ, a `siski kõvastõ ju̬u̬sk Har; Ju̬u̬sk jalaʔ alt ärʔ (s.t kukkus maha) Rõu; neli hobõst om taĺlin ja viiess ju̬u̬sk `ümbre taĺli = vardad sukakudumisel Räp; lasõ vaesõ mehe hobõsõl ka `joostaʔ (lase mul kõnelda) Se; galoppi, kiista, nelja, nörki, seatraavi, sörki, teldrit, traavi, traavlit, tuhatnelja, võidu, võitu, ülejala jooksma `traavi ei `joua `nindapali `juossa kui kaloppi; kui obune jänekse `muoti ülejala `viska, siis `üella, et `juokse `neĺja VNg; kerib `juossa, ega siis `traavi `juokse Lüg; pojat `juoksot `kiista Vai; obu jooseb üle jala (mitte liiga kiirelt) Jäm; obu jooseb `raavi, εt ta mette `nelja äi aja; obu `jooskes tuhat `nelja, üle jala aides; obu jooseb `sörka Khk; laseme obuse `sörki joosta Vll; obu jooseb `nellä, ülejala ehk `nellä; kui ta mud́u jooseb, siis jooseb `traavi; jooseb `nörki Mar; `raabi jooseb ja `neĺlä jooseb, see oo üks puhas Vig; va uńt võtab `sörki peal `juosta Ris; aga me obone `joosis `teldert täna Juu; se obene jokseb eest `neĺja ja tagast `traavi Trm; ku obene ilosass trahavi juakseb Kod; ku vene `roika olli, siis pitsiobese laseve kalop̀pi ja `keskel joosep `raavelt Krk; mia joosi enne obesege `võitu, nüid ei saa kukege Hel; ma lassi `sörki obesel joosta Puh; obene joosep `traavi, `lendäp nigu lind edesi; si̬i̬ puha jooseb `neĺlu Nõo; tsia`trahvi (väikeste sammudega mitte kiiresti) `ju̬u̬skma Ote; kasa noʔ hobõsõga `võiḱi jouat joostaʔ Har; hopõń juusk `traali Vas; kadalippu jooksma sõjaväeline peksukaristus 17.–19. saj inimesed `laśti kadalippu `juosta viel treegi aal JMd; soldatid juoksivad kadalippu üksteise järele VJg; läbi lipu `juuskma Vas|| fig neid `lapsi `lastakse mud́u kadalippu `joosta, ei `panda `tööle Juu; kiili, kiini (~kiiniga) jooksma palavaga `luomad `juoksevad `kiili Jõe; lehmad jooksvad `kiili sabad `selgas `sirgus Emm; lehmad akkabad `kiilu `joosma Mih; joosed `kiili nagu veis saba `seĺges Juu; ku na sügüse poole karguteve, siss jooseve `kiimi Krk; eläjäʔ kiiniga `ju̬u̬skvaʔ kõvastõ Räp; `ju̬u̬skva `kiini, pagõhõsõ kaŕa mant Se|| (ühendites) midagi ägedasti tegema, kallale tormama; fig ründama, sõimama `Juokseb `toise maha (upsakast inimesest) Kuu; põle kellegi `peale juosn oma `suuga Muh; loom `uhkab teist, jooseb saridega teise kallale Kse; oma sõnadega jooseb su `kandu `kińni Kei; sa joosed kohe teesele ninä `peäle raginaga Juu; vata mul viel `naakma`ńni niesukst, juokseb vanainimese näkku `kińni Sim; `joosos minu silmile (st hakkas sõimama) Plt; siĺmä pähen ku õlesööjäl, sü̬ü̬ss ärä inimese, joosess `seĺgä periss (vihasest inimesest); äkiline, ju̬u̬śk `tormi `seĺgä nõnda ku Krk; nii täl lätt süä tävvest, tä hot́ joosõsi `küĺge tõõsõlõ Se; tormi jooksma `tormi `juosti `linnale `pääle ja `võeti `vällä Lüg; nad `joosvad ühna `tormi (poodi ostma) Muh; mehed läksid `joosid kohe rinnaga `tormi `vaenlasele `vastu Tõs; obosed `juosvad `tormi edaja Ris; ette`vaatlik inimene `ilmaski ei jookse `tormi Plt; susi ju̬u̬śk tormihn pääle, haaŕd `lamba ja lät́s Rõu|| fig kedagi endale püüdma; liiderdama midä sa `juoksed tämä järel, egä tämä sinuda ei võtta Lüg; ise täiś mies juakseb lipaka järälä VJg; tuleb seda iḱe äbist panna, et naesterahvas jookseb liiast `ümber meesterahvastega Pal; naise ja tüdruku joosive sõa aeal meeśtel perän ku sia kari Krk; va lita, kis `jooksva poisse `perra San; tel ju̬u̬sk õks kõrraga kat́s kolʔ miist takan Har b. pagema, põgenema See `kange poiss, see töö eest äi joose Pöi; ma `joosi eest ära, `joosi `nurka Emm; vangid `kargan vangimaeast ää, pann `joosma Tõs; pist `juosma nende käest Hag; olli ärä joosnu, är pagenu Krk; ku˽ma piniga lät́si, siss [lambad] `pańdi kõ̭iḱ pakku `ju̬u̬skma Har; peni ju̬u̬śk tuda sutt pakku; ma‿i olõss tihanu nõ̭nna ka `nõstaʔ, ma‿lõs häbüga `mõtsa joosnuʔ Rõu c. kiiresti kuskil käima v midagi tegema unestas rätte maha, `juokse tämäle järele Lüg; Teeb joostes see töö ää Khk; Jooska ta korra saadu taa loomi vaatma Kaa; mεne korra joostes toa `juure Muh; Mine korra juõstõs põllalõ ning tuõ mõni porgandi supissõ Khn; ja siss nad `juusid parsil üless Hää; mis sest kasu on, kui sa joksed kuue seitsme`teiskümne `aastaselt [mehele] Pee; Taavi joosep `lauta `kaema [lambaid] Puh; mi‿sa tõist joosutat, sa võid esi ka joosta Nõo; kõ̭iḱ joosiʔ `ümbreʔ, et illoś hopõn Vas; Mi̬i̬s krat́se vi̬i̬l kõrvatagost ja juuśk moro pääle `vällä `kaema, et vaśt naaśõ kätte saa Räp d. sageli kuskil käima; ulama, hulkuma; mitte paigal püsima mittu `korda saan selle perast `juossa Jõe; mida sa `ommete `juoksed säl kirikus `ühte `puhku VNg; `juokseb `ümber, ei `viitsi tüöd teha egä kedägi; sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab Lüg; Nüüd `tütrikud ja `poisid `juaksevad kahe `kolmetõist `aastani jalad `perses (s.t ei tee tööd) Jõh; [Ma] jooskesi mütu suid küla lammaste järges Kaa; kus `poole sa joosed `ühte `jooni Muh; mes sa ilma asjata joosed Mar; [lapsed] `joosvad oma pead mööda `ringi ja `ulkuvad kus `tahtes; `joosis pimedast peast, ei `mõtle ette ühti, pärast kahjatseb Mär; missa joosed sii mud́u `rinki ratast Tõs; `jooksvad ja töllerdavad PJg; joossed mud́u, mürad `piale Nis; on nagu üks kahe pere koer, juosseb ühest uksest `sisse ja teisest `väĺla Hag; mis sa joosed `tühja, pea laiale `otses Juu; ta juokseb uisapäisa JMd; nägin ikke, et joosevad üksteisest läbi, räägivad sala Ann; jooseb `peale `siia-`sinna Tür; ma juoksen kõikse pääva, jala luud `õhta valutavad VMr; `juoske, `juoske `palja jalu, kured tievad `nairid `piale [jalgadele] Kad; pane või pudelisse, ta ei püsi paigal, igale `puole jokseb Sim; Triinu `jooksis kõik `tohtrid läbi Ksi; mis ta oma `jooksmisest on saand, sialsamas kus teisedki (s.t ei ela paremini) Lai; kikk kotuse olli läbi joostu Hel; joosep ku tuesupää, igävene joosik, jälle joosep parembat `kohta `ot́sma Nõo; Tõńõ ju̬u̬sk `mü̬ü̬dä `ilma nigu pini, ki̬i̬ĺ veśti pääl Urv; kas tast no mõ̭ni `tü̬ü̬mis saa, ta‿m tad `ju̬u̬skmist harinuʔ, tast ei˽saa muud ku ilma joosik Har; Ta (teenija) joosk kui vesi ilma pite; `tühjä `juuskma Vas|| fig kõhulahtisusest `õue vahet `juoksma Ris e. mardisandiks jne käima; teat (jooksu)mänge mängima kui kadribe aned `joosvad, siis o ulk inimesi koos Muh; pikka linu `joosmas. mida pikem külas käik sul oli, seda pikemad linad pidid tulema Noa; sańdid `joosvad ikke maŕdipääva `lauba `õhta Mär; poisid ja tüdrukud `joosid mäŕdi`sańti Rap; kaŕjussed `tõmmavad ja juaksevad ümmer kü̬ü̬ni `kuĺli Kod; noored inimesed jooksivad `marti Lai; kas ti käve noʔ `luśti `ju̬u̬skman Har; märdi sańdiʔ `juuskva mäŕdi `puulbä Plv; leske, nukku jooksma `nuored kävid aeva `leske `juoksemass (s.t tagumist paari) Kuu; ku nukku joosiv, tüdruk ju̬u̬śk ehen, poiśs keriśs `järgi Krk f. fig põhitähendusega seostuvaid rahvapäraseid võrdlusi ja piltlikke väljendeid `juoksis nii et `putked `välkusid Jõe; `juokseb ku välk; `juoksi justkui sada `paari `jalgu all; juoksis ninda et päkkä alused õlivad tulised ~ jala alused `välkusivväd Lüg; joseb nönda‿t keel louast `väljas Ans; Joose naa‿t ing armas sees Emm; poiss `joosis naa et tuli `välkus Käi; niipalju juoksid kui jälad `andsid Rei; [Nii kiire, et] jookse või sarved seina Rid; jooseb nii et jalad rakkos Kul; poisid `joosid nagu põdrad Tõs; jooseb | ku tuulispask ~ nagu kana muna valus ~ et jalad löövad kuklasse Tor; j. nagu oleks tuli taga Vän; Jookse nagu koer (kui on palju käimist, tegemist); Jookseb, et jalakannad löövad uperkuuti Ris; jookseb kas kopsu `lõhki omal Kei; jooseb nagu kits kuse järele Juu; `jooksime järel naa, et kas `tahtsime `lõhki `juosta `eńdid Koe; Jookseb nagu härg kiilis VMr; j. nagu säde ~ nagu pipart Kad; j. kui tuul Rak; nõnna kerisin juassa, et jalad ei `puutnud mua `külge; `ju̬u̬ksi nagu mua põrus Kod; Jookse nüüd, tuur sul tules, teine p-s Pal; `jooksis kiirest, nõnna et keel veśti pial Lai; joost nõnna et jala kannad käind möda perset Plt; Joosevad ümber nagu soldani võtjad; Jooseb ümmer nagu jahi koer lõuad laiali pääs ~ kui hirv Vil; j. jüst kui jänes ~ ku lõvi Trv; joosi ku jala võtive Krk; ju̬u̬sk nii et vitt vatut Ran; ma `joosi nii et jala es putu `vasta maad Nõo; juuś nigu saba `järgi ei saa San; `väikene lat́s ju̬u̬sk nigu kukkõlõss Kan; obõsõ joosnu ku‿plaḱin, nigu üt́s udsu joosnuʔ Urv; tiä tulõ joosten ku nahhin Krl; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; ju̬u̬śk | nigu hand is saa `jäŕgi ~ nii et jalaʔ tuld lööväʔ Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et | ki̬i̬ĺ ola pääl ~ jalaʔ `kukrohe kääväʔ ~ kas vai nahast `vällä Räp|| See jookseb võlgade eest ära (liiga lühikeste pükstega inimesest); Ega se ka pead puusse jookse (pikaldasest inimesest) Kuu; `ninda `ruemus, et `juokseb saba `seljas Hlj; Jooseb vesti nööpe mööda üles (ninakast vastusest) LNg; Jooseb seenad maha (kärmest inimesest) Mär; ära `jookse `peaga `tulde, `mõtle ennem (ennatlikult, mõtlematult talitajast) Kei; sa jooset päädpidi `tulle (id) Hel; Ära joose saivast makku (kärmest) Ran|| rumalast inimesest On vähe vastu puud joosnud Krj; ma ole sanna `seina `vastu `ju̬u̬sknu Trv|| rasedast tüdrukust orgi `otsa joosnd PJg; Pulga `otsa `ju̬u̬snu Hää; Poiss vasta jooksnud Kad
2. paarima; paaritama sarv `luomad ja obosed nied `juoksevad ikke kevädest jago; lase lehm ärä `juossa; kui ta (lehm) tulaval `aastal ei `juokse `ärgil, siis jääb `ahtrast Lüg; `joostud lehm, kui puĺl on lehma ära `jooskend Krj; meil oo muist `lehmi `joosmata alles; see tüdrik `olli ää `joostud (sugulises ühenduses olnud) Muh; lehm ond `juõstud Khn; ärg on lehma ära juost Sim; si̬i̬ [tüdruk] õli üle juastud, poeg `võtku ärä Kod; muĺlik ju̬u̬śk ärä õhviti Hls; tää, ka ta (lehm) joosnuss sai, ei otsi änäp Krk; lehm om ärʔ joosnuʔ Krl Vrd jooksetama, jooksutama
3. intr, tr (peam vedelikust) a. voolama; nõrguma, valguma; eritama; tilkuma jogi `juokseb; nenä `juokseb, ei `tiie kus olen `külmitänd Kuu; kevadel kased `juoksevatta `mahla VNg; `juoksi `aader `päivä läbi, ei saand `kinni; `paise akkab `juoksema; nenä `müödä `juoksi vesi (higi) kõhe maha Lüg; ise akkas `vähki `juoksema ja siis suri; ikkunad akkad vett `juoksema Vai; körvad `jooskvad mäda Jäm; raand jooseb üle; nee `küinlad `jooskvad nii pailu; küinal jooseb rasva maha; `riided pannasse nörisema et vesi `väĺja jooseks Khk; kui tuluk suureks läks `jooskes [supp] keik tulele Pha; `Soonda küla oo soone peal, soon jooseb läbi Muh; selmad `joosvad vett; suu jooseb ila Emm; sitt akkab silmile `joosma (öeld kui laps v viletsam inimene vastu vaidleb) Phl; meri möönab, üsna jooseb tagasi Rid; puud `telkovad, puud `joosvad ühnä sorinal Mar; vihm jooseb `kaosse pealt `sisse; suured pisarad `joosid mööda palesid maha Mär; ema kraav o see, kus vähämad kraavid `sisse joosevad Kir; `vahtrad `joosvad [mahla] Var; meri juõsõb maha (meretuulega lained ujutavad kalda üle) Khn; paese pakitseb, akkab `joosma varsi mäda `väĺla Vän; tiik `joosis kuevase Tor; `tehtas pais `lahti ja vesi jooseb maha Hää; tuul lääb sis idas, ku meri kuevaks jooseb Ris; suu jooseb `koola nagu rumalal koeral Juu; tie palava `aaga mäńd `kat́ki, juokseb seda `vaiku KuuK; `riastad joksevad VMr; suu akkas kohe vett `juoksma kui `toitu nägi; kui põlve ila `väĺja jokseb, siis põĺv on `kange Sim; kaśk juakseb; vesi juakseb `veskiss läbi ‑ ‑ mes üle`liigne, lähäb liiass silmäss ärä, mueto vesi akab üle tammi `ju̬u̬ksma Kod; aav jooseb õis vett Ksi; õlle kurn jooseb Pil; kaits oea joosive `sinna `veśke `järve kokku Pst; ila ja vattu ju̬u̬sk suust `vällä Krk; `tuĺli valu vihm, kõik kraavid joosiva; kaevass oma ädä, `endäl siĺmä joosiva Ran; misa sitast kität, mes läbi rataste maha joosep (teenimatust kiitusest) Nõo; siist joosep läte `väĺlä Kam; noʔ om jo pańg `malhla täüś `ju̬u̬skõnu, see kõiv ju̬u̬sk `väega kõvastõ; mõ̭nõl `ju̬u̬śkõva˽rinna˽`piimä, neil om paĺlu imemist; ta om hää iiśkańn `lu̬u̬mõ vallaʔ, ta ju̬u̬sk häste laḱka; ta vere`ju̬u̬skmine piät `saisma `pandma, muidu `ju̬u̬skõva soonõʔ verest töhjäss Har; `kaardaʔ `ju̬u̬skva, kõvastõ satass Rõu; silmä `ju̬u̬skvaʔ `rahka Räp; sõrmõ `lõikat arʔ ku pand́ `ju̬u̬skma; nii maʔ taha tu̬u̬d `sü̬ü̬ki ku `süägi ju̬u̬sk vett Se|| (kuupuhastusest jms) `naiste`rahvad `joosvad `valged; `valged `joosvad Emm; naistel, ku tõsnd oo, sis `valged kuukerjad `joosvad Mar; naeste`rahva punased `joosvad Tõs; ma täna naa `aiglane, asjad (menstruatsioon) akasid `joosma PJg; `valge (meeste seemnevoolus) jookseb Trm; kui kuu`riided liiass juakseväd, siis kiädetässe ti̬i̬lehe `varsi Kod; `valged on [naistel] väga `rasked ja `jooksevad kõvasti Ksi; kuu `rõõva om ümmer, punatse joosev Krk; ihu `ju̬u̬skmine (kuupuhastus) Kam; tu̬u̬l [naisel] ju̬u̬sk `valgõid Har; `valgõʔ `juuskvaʔ (seemnevoolusest) Plv; umaʔ `ju̬u̬skva kabõhisõl, `valgõʔ Se|| (kõhulahtisusest ja gaasidest) perse jooseb taga mis lörinal Mär; sea `põrssad, kes läbi joosevad, neist ei `saagi `asja; Takka jooseb kui jõgi (kõht lahti) Vän; perse jooseb kui kohin (liigsetest gaasidest) Ksi; kõtt om `valla ja jooseb läbi Hls; pask vedel, joosep perän nigu nellä`kümne `numbre niit; pi̬i̬r jooseb taga Ran; `naksi kõtust läbi `ju̬u̬skma San; mõ̭nõl puss ju̬u̬sk, alasi `pussass Krl; mul `ju̬u̬śk iilä sisest läbi Har; misa˽taal `persel iks alati last joostaʔ, misa˽pussudõʔ Rõu|| (kalade kudemisest) kalad `juoksevad `marja, `niiska; `marjad ja `niiskad on `väljä `juosset, kalad on kudened Kuu; kalad nii kudumas, et mari jooseb `välja Khk; kevade kala jooseb, mari jooseb ära Emm; kala marjad `joosvad `vällä Mar; mari ju̬u̬sk `vällä kala seest Krk; kala mari `juuskmada Puh; kala ju̬u̬sk `marja, noʔ om `kangõ kudõnõmise aig Har b. lekkima, vedelikku (hv muud) läbi laskma `Vihma `sauga `juokseb kadus kaik läbi; `ämber juoks vie maha Kuu; `venne `juokso vett Vai; lae jooseb, p‿saa `välja `minna; kiŋŋad jooskvad, sukad puhas liged Khk; paadi põhi oo `katki, paet jooseb Muh; laada katused kõik jossevad läbi Rap; `tuaver juakseb nagu soliseb VJg; `ju̬u̬ksi vett läbi si tare ja tare˛esine Kod; see [riist] ull `iimab `joosta, selle `sisse ei saa kedagi `panna Lai; rüä jooseve `vällä rüä rada perän, kot́t joosep Krk; tare `joosep läbi prõ̭lla Nõo; õdagu pańni [silgupüti] vett täüś, noʔ om kuivass `ju̬u̬skõnuʔ Har; katusõ kaartõʔ juuskvaʔ läbi Rõu c. (vihma) sadama nεεd sa kuidas sajab, paljas `valge vesi jooseb maha Khk; `vihma jooseb justku `vardast Mär; `vihma `ju̬u̬sis ku pangega Hää; vihm jooseb maha nagu oa varrest Juu; vesi jooseb ülevalt `kaela, nat põle `amma `algi `kuiva Plt; küll ju̬u̬sk jämmet `vihma maha Krk; valu vett ju̬u̬sk maha nigu pangist Ran; joosep `vihma maha nigu uja; vahel joosep mitu `päevä, kõik kotusse ojuva Kam; ju̬u̬sk kastõht `maahha kui määnegi undsõh Se
4. (muudest liikumistest) a. edasi libisema, liuglema; lohisema; sõitma `katsuti loga päält mittu `solme [laev] `tunnis juoks; üvad aluksed `juokse `tuule sise (s.o purjetavad peaaegu vastu tuult); vene `juoks(i) üles kohe (libises hooga maale) VNg; `uuvve `võima regi, kas on ühe `talve juost ehk kaks; `palgi parv, `pandi igepuu läbi, siis kui vie pääl `juoksi, siis ei õld `karta `katki `mennä Lüg; Karu läheb kallast `mööda, karvad jooksevad maad `mööda (= heinasao vedamine); rattad `jooksvad `kiiva, `juhkmed pole `öiged Jäm; köva pöha pεεl `ankur jooseb `järge, künnab `pöhja `mööda Khk; ee `jooskmisega lae Mus; Raud `talladega kõlk on libem `joosma; Vanad puu rattad ‑ ‑ tasa joosid, `miski kolinad polnd Pöi; on nii `palju lund juba, et ree joosta Emm; vanal aal ollid pikäd seelikud `selgäs, siss `joosid `möödä maad lohinal Mar; laev `juosis madala peal `kinne Ris; vanger juhab ‑ ‑ teine juhe on pikem, ei joosse otse Nis; kot́t kaalan, vahel õts `ju̬u̬ksi müdä muad Kod; `autose joosive `vastamisi; vanast tare ussel olli su̬u̬ń, si̬i̬ raav́, kust ta ju̬u̬śk Krk; rihetruĺl ju̬u̬śk nihu, tõmmas lademe unikude Ote; rońg ju̬u̬śk `rü̬ü̬päst `väĺlä Rõn; käü nigu vana reośk, `rõiva ju̬u̬skva maad `mü̬ü̬dä Urv; miʔ `laśki `ri̬i̬ga mäest `alla, mu reǵi ju̬u̬śk kõ̭gõ kauõmbadõ; laiv ju̬u̬sk `vi̬i̬rde Har; `Tahko kas kannõte `niitmise `aigo pögsi `värdle `vaihõl vai `pańte jäl˽nööriga˽takah `ju̬u̬skma Räp|| (suusatamisest ja uisutamisest) poisid `jooskevad `litsudega Mus; läksivad suksetama, `suksedega `jooksma Lai b. (kalade liikumisest) kalad `juoksevad joge `müöda edes-tagasi Vai; kui mere vesi linab, siis kalad `öösse äi joose Khk; kui kalad meres `joosvad, [kajakad] kohe pauh ja pauh `võtvad `kinni Mar; võrgu lat́iga tongitakse kala `joosma Vän; kala jooseb `mõrda Ris; kalad juoksevad `võrku `kinni Trm; kala vett pite ju̬u̬sk Se c. tiirlema, keerlema, veerema; (veskist, masinast) töötama panin kodi `pääle ja lasin `veski `juoksema VNg; oki ratas jooseb oki sammaste vahel Khk; tuuling jooseb `ühte `vääri, kui ea tasane tuul on Krj; vurrkańn jooseb na mis vurinal; masin `uugab joosta; kui rehe paŕss `joosis (s.t kui juba rehtesid pekseti), siis `teomes sai juba obusele kot́iga pähä `anda Mär; raha paneb kõik rattad `joosma PJg; `mölder paneb `veśki `joosma Nis; [seinas] pulga pial `jooksis `aspel `ümber; surnukal on veke varras, kus pial kiaved jooksevad Trm; jäśs kerib põrandal `ringi `joosta Lai; sõkelavvaga sõkutass oki `ju̬u̬skma Trv; lina masin `laagre pääl ju̬u̬sk Krk; mõlemba `veskikivi joosiva Puh; mägede sisen tuulõ `veśki es jooseva `äste Kam; Üttepuhku juuskva, a edesi ei saaʔ (= kerilaud) Krl; `kiirmõʔ olliʔ otsah kistavarrel, siss ta juusk `häste `ümbre Plv; rattaʔ `ju̬u̬skva ku vurisõss `ümbre Räp; kivi ju̬u̬sk, nu aaŕiʔ `ju̬u̬skva (veski käib) Se|| jahvatama kas jahud o joosn Muh|| fig ringi käima (peast) pea jooseb `ringi Muh; pea jooseb `ümmer Tõs; mul om põrhõ·ld pää nii `haigõ, ju̬u̬sk `ümbre nigu huńn Har d. (alla) langema, (maha) kukkuma, pudenema; pideva vooluna liikuma kive vahelt `juokseb jahu `kasti Lüg; `kerge terä `juokseb taha `puole, `raske sie jääb ette `puole Jõh; kiŋŋast läbi jooseb vili, sεεlt kaudu jooseb vili kivi `auku Khk; Pool tubakad `joosis piibust ää abeme `sisse Pöi; särgid `viidi `sauna `kirpa `joosma Muh; mool parajate püil `joosis, ei ma saand `aega vaadata Mär; `siiber tõmmets `valla ja vili joosep `alla `korvi Krk; nüid lastass jahu `kirstu `juuskõ, `kühvlegä aad kotti mińemä Ran; mõnikõrd `olli kuju suvi, siss `joosiva terä esi˛`endäst `väĺlä, ess viiäki parsile; nii illuss lina peo, ku raputit, siss luu `joosiva küĺlest ärä Nõo; koil om niisugune pudsu niigu tolm ju̬u̬sk `kurku; kui om paĺlu aganane vili, sis jääs kivi`siĺma `kinni, ei joose ala Ote; ku kangast `kuadõ näet sõ̭ss säält ju̬u̬sk putsu mahaʔ Urv; siss om suuŕ prakiń, ku puu maha ju̬u̬sk; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ; ku `uhta `häitseseʔ, siss ju̬u̬sk putsu nigu `tsirkõ Har; härmä `võrku juusk maaha, nüüd om hää rüä külümise päiv́ Rõu; rüä `ju̬u̬skva `maaha, vaja jo `niitäʔ; [Tuulamisel] aganaʔ joosiva ütele poolõ ja `puhta˽terä˽tõõsõlõ poolõ Räp|| (tähtede langemisest v lendamisest) tähed `juokse, `toisi `ilmu tule VNg; tähed juaksevad nii kui juaned tagan Kod; `rändäjä täheʔ `ju̬u̬skõva edesi `taiva˛alust `mü̬ü̬dä; hommugu poolõ ju̬u̬śk üt́s täh́t mahaʔ, ei tiiä˽kas läävä ilma˽sadulõ vai Har; täh́t ju̬u̬sk taivast pite nigu valahass, lätt `tõisdõ `paika Se e. (pilvede, suitsu jms kiirest liikumisest) `lahked `pilved suvel, `kangest `juoksevad Lüg; ühest kohast jooseb nii `kange paks suits Vll; virmalesed oo `taeva `küĺges, `joosvad nooled maha Tõs; valg tuli juakseb `korsnass `väĺjä Kod; välgi tuli jooseb nõnda kangest justku silma lummutab ärade Trv; mea olli paa pääl, toss ju̬u̬śk `seĺgä Krk; ku `leibä küd́seti, sis `panti lõhnamulk `kinni, et kuum `väĺlä es saa `joosta Nõo; ku akkanu välk `lü̬ü̬mä ja tuli `taivast `ju̬u̬skma KodT; niigu sinine tule ju̬u̬n ju̬u̬sk (pisuhännast) Ote; ku˽virmalise `vihtliʔ, kõ̭iḱ `taiva pääl juuśk `valguss Har; pilveʔ `ju̬u̬skvaʔ, ilmaʔ lääväʔ parembass Vas; kahru`persest ju̬u̬sk suits `väĺlä Räp f. läbi v sisse puhuma (tuulest) oh, siit jooseb tuult, sii ahju ees oo keige valjem tuul Khk; pane kaiuti uksed `kinne, tuul jooseb läbi Hää; tuule eleve, puha tuul ju̬u̬sk läbi Krk; tõsest `värjäst ju̬u̬śk tu̬u̬ĺ `sisse, tõsõst tõmmaśs `väĺlä Ote; vana vallaline küüń, tuuĺ ju̬u̬sk kõ̭igist läbi Har g. minema, tulema; (kiirelt) sujuvalt liikuma, libisema, vajuma jne `ankru ket́id `jooksevad läbi lüüsi peĺi päält mere Hlj; [raudtee] `paalid, `nõnda ku `vaatad, `juoksevad `kaugemal kokko Lüg; kui niie silm on `katki, siis jättab tiba, õts `juokseb tiba Jõh; suga `müödä `juoksevad `niidid pakkole Vai; pindal on aŕk `otsas, köis jooseb selle vahel Pöi; oki kedra, kus nöörid peal jooksevad LNg; värav tuli `lahti teha, aga kinni `joosis ise Kul; [tehti] nisuke kõva`võitu `taigen ikke kohe, sie ei `juoksnud sis laiali KuuK; kui `tõmma siis piab sie (rehavars) pihus `juoksma edasi tagasi VMr; võrgu sõlmel joksevad otsad teine teisele `puole Kad; tie on `viitaline ja ruobas juokseb laiali Sim; keradest ja keha pialt kiariti kiarpuie `piale, kaks `lõnga `jooksis kõrraga Trm; lõng ju̬u̬sk `kaala (kulub kangakudumisel karvaseks ja katkeb) Krk; vahel läits lang `ku̬u̬rdu, katekõrra ju̬u̬sk kokku Ran; mehel `olli kõtukirme `katski ja sooliku joosiva naha vahele Puh; `jummal küll ta (kangas) `ju̬u̬skse sua i̬i̬n `katski nigu tsäriseb Nõo; tõnõ [vikat] ju̬u̬sk [heinast] läbi tsiuhh, tõnõ lätt vägisi Kam; voḱi keeri umma pooli takan kohe lang `pääle ju̬u̬sk Krl; ku rońgiga sõidat mõtsast läbi, sis `näütäss nii et puu `ju̬u̬skõva kõ̭iḱ `vasta Har | | (vääntaimedest) lipuvarred, ilmatu pitkad, jooseb `mööda moad Jaa; karukõlla maad `mü̬ü̬dä jooseve Krk; [nõiakold] Räpmaad piti ju̬u̬sk nigu reboraik | | (kellaosutite liikumisest) kell `juokseb ette Lüg | | kell `juokseb ette Lüg | | (värisemisest, valust jms) mul `siuke jume `juussis üle ihu Hää; `juoksev juoseb puusas VMr; jume `juoksis kohe näkku niesukese jutu `piale Sim; `ju̬u̬skje `aiguss joosep `końte `mü̬ü̬dä Krk; pää laest `varbini ju̬u̬sk üle tu̬u̬ jumõ ja värrin Urv; ta rügä om nii üteline ku˽tuuĺ puhk, siss nigu lainõʔ ju̬u̬sk üle rüä Har; rematiis̀kuss ju̬u̬sk luie pite Plv; nigu lagipääst `ju̬u̬ske `varbihe, ku külm lainõʔ (ehmatusest) Se h. muutuma `tüt́rik joosnu näost vereväss `tolle äbiga Nõo; kõik vili ju̬u̬sk `valges, kuumaga ja kuivaga ju̬u̬sk vili `valges Ote 5. a. (peam sõlmedest) lahti v kinni minema, järele andma v venima kui pitk kaŋŋas on, siis pannasse piirud vahele, et äär maha‿b joose Khk; `kangru sölmed äi joose, teised [sõlmed] `joostvad `lahte Phl; linnus`kaela sõĺm, `sohke aasaga sõĺm, jooseb `kergeste `kinni Tõs; ristsõlm tuleb kokku, siis ta ei jookse Trm; `nuŕjupidi sõĺm si̬i̬ ei seesä `kińni - juakseb, lehmäle `kaala ei tõhi `panna, juakseb `kińni Kod; `ju̬u̬skme sõĺm ju̬u̬sk `valla Krk; võrgul om `ju̬u̬skvit `siĺmi, ei ole äste `koetu, siĺm jooseb siiä sinnapoole Ran b. hargnema sukk jooseb maha Khk; [harutades] lang jooseb `valla Ran; kae `perrä kas silmäʔ omma kõ̭iḱ `ülhen vai mõ̭ni om maha `ju̬u̬skunuʔ Har c. hästi kedrata laskma üväd `villad `juokse üväst `pienest VNg; ne vellad `joosvad `peenegs küll Emm; se vella eie jooseb `easte Mar; villa jooseva iluste Puh|| välja andma peenike lõng jooseb [kangaks] `rohkem `väĺlä, jäme lõng jooseb vähäm `väĺlä Kõp d. kergesti lõhenema Nee pidid irmus `lahked männid olema mis `piirgu `jooskesid Kaa; `okslene ja kähär [puu] ei joose. Kiinega lõid lindi `sisse ja pidi `joosma `alla `põhja `väĺlä PJg; mõni puu ei jokse sugugi `piergu Amb; üks puu jooseb pikemält, teeńe‿i joose KJn; alg ju̬u̬sk `valla nagu siid́ Hls; `sirge puu, pird ju̬u̬sk `äste lahest Krk; [lina] hinne˽ju̬u̬sk `tõistõ `otsa nigu niid́s Rõu
6. ulatuma, asetsema, suunduma [maa] säär on `juokseb vie all Kuu; `kuidapidi puu süüd `juakseb, sedapidi on paremb `kuarida VNg; `meie `einam `juokseb `neie `krunti `kinni Lüg; Jullal pole esimest tεεvi, pöhjalouad joosvad ette küljeloudadega kokku Emm; `sihtis aid, otse jooseb Tõs; kelbas joosseb `vastu katuse `arja Nis; punane veis, `valged köedud joosevad üle seĺla Juu; toru `jooksis õuest läbi, läks `sinna viina `keldresse Kos; meie raja `juoksis Pańdivere muadeni `väĺla VMr; lankpuu juokseb `vankri alt läbi, tuleb ette lakase `sisse Iis; pilve jooned `taevas, otsad joosevad peenikeselt kokku Plt; piha soone jooseve kaala `pääle Hls; talud olliva kõ̭ik siin järveveeren rian ‑ ‑ ja põllut joosiva iki järvest sinna mõtsa poole Ran; suure pikä joonõ om päeväl all, nigu niidi jooseva pikäld Nõo; mi piiŕ ju̬u̬sk ütest ojast pääle `õkva üle mäe `tõistõ `ojja kińniʔ Har|| (püssikuuli jms liikumisest) `aavli püss ei `juokse `ninda `kaugelle. vintpüss `juokseb `kaugelle, ja `kruonu `püssid Lüg; püśs jooseb `kiiva Khk; ea püśs, nii`kangeste `kaugele jooseb Mar; `mitme sammu piale juokseb sie püśs Koe; kuuĺ ju̬u̬śk juśt talu küüni `sisse Hls; mu last kuuĺ oĺl `õkva `süämede `ju̬u̬skõnuʔ; [linguga] visatõn ju̬u̬sk kivi kauõdõ Har; suuŕtüḱk (kuul) ju̬u̬śk, `õkva˽tuĺl nigu vuhisass Rõu
7. kootuma ta‿m jo igävene vana, kokko joosno nigu käsnäkene TMr II. abstraktsetest mõistetest
1. edenema, sujuma, liikuma Keiksugu mötted joosvad pεεst läbi Kaa; See jütt joosis tal koutu külgi maha; Äga see koht eest εε joose (saadaval olevast töökohast) Emm; mis te lasete pilli luod maha `juosta, nuored inimesed, ei lähä `tańtsima Ris; äbi om läbi älli maha joosnu (vastus küsimusele, kas sul häbi ei ole) Trv; pää valuts nõnda, et mi̬i̬ĺ ju̬u̬sk pääst ärä Krk; kos‿tu ädä jääb, ädä jooseb i̬i̬n inimest; kõrvust jooseb õng nigu vusinaga `vällä; väits om nii nüri nigu maha joosnuva sae amba Nõo|| (ladusast jutust, pillimängust jms) Oli see ikka lõua mees, jutt `joosis vahet pidamata Pöi; suu jooseb pääs ku `tatra`veśki Hää; suu jooseb nagu va jahu `veśki Juu; suu jookseb kui `ernekot́i suu Tür; ia lara on, jutt jookseb järjest Lai; lõvva jooseve Trv; temäl juusk lugemine ku vesi Krk; vahel logistab, kui login jooseb (müristamisest) Ran; jutt jooseb nigu | `ernid valetass anumadõ ~ üits varin Nõo; mõnel ju̬u̬sk küll jutt nigu vabrik; suurõ˽piĺli joosõva‿ks sääl Puka pu̬u̬l (st sireenid huilgavad) Rõn; siin tetti jaanituld ‑ ‑ siss piĺl ju̬u̬śk siin ja i̬i̬npu̬u̬l olli tuli San; tõsõl sõnaʔ muudku `ju̬u̬skvaʔ; Inne pikk peenikene, perän lai latakas, joru juusk imelik = karjapasun Krl; jutt ju̬u̬sk nigu sora ~ savihaua vesi ~ pudrupada; tu̬u̬ jutt ju̬u̬sk üte suust tõsõ `suuhvõ nigu kulutuli läbi valla Har; suu juusk pääh nigu `tat́regu `veśki Plv
2. käibima, tarvitusel olema; käibele v tarvitusele tulema `räägiväd et tuleb üks aig, `milla `saari raha lähäb `juoksemaie Lüg; klubid, ega nied sitad `kaugele käind, Narva jõest saadik pidivad `juoksma Kad; raha ju̬u̬sk üte käest tõsõ kätte Har; ku [vankriratta] puśs neli aaśt`aiga äräju̬u̬sk, sõ̭ss om ärä˽kulunu Räp
3. edenema, laabuma, tulu tooma sie korts `juokse üväst VNg; sene kaup `juokseb paremast; tüö `juokseb ja käib edesi Lüg; see poed jooseb nendel sääl pailu Khk; se kuop jooseb edasi küll; Töö joosis taal kεε Emm; ike palk jooseb edäsi [puhkuse ajal] Juu; si̬i̬ `kõŕtsi juakseb, siäl on paĺjo juajid Kod; `talved `otsa `ju̬u̬sis voorikaup, ikki neli viisskümmend obust igä päe Kõp; ti̬i̬ om rahvast täüs, ti̬i̬ ju̬u̬sk nõnda mis mürin ütte `puhku; ku `Aine kõŕts ju̬u̬sk (s.t oli avatud) Krk; las kaubal joostaʔ; taa kõŕts ju̬u̬sk häste, taa kõŕdsimiiśs lätt rikkass Har; tü̬ü̬ juusk timä käen ku maśsinaga Räp
Vrd jooksendelema, joosiskõllõma, joosklema
jugama jugama Lüg Jõh Vai Sa Muh Mar Kse Han Var Hää Pil KJn Hel
1. jagelema, riidlema; kurjustama; [kedagi] taga rääkima, kiruma inimesed jugasid teda taga; vana Reet jugab vahel, et teised `eerdavad nii kaua asemel Khk; pole rahul, akab `vasta jugama Kär; jugas mo kohe, miks ma pole täda `ootand Mus; mis sa muidu `tühja jugad, see asi on ikke sedäsi küll Mar; Ämm jugab minia kohta omigust `õhtani; Minia pidi `ämma kua takka jugama Han|| kana jugab (kõõrutamisest) Jäm|| rattad ühna jugavad obuse järel, põle võida soan, `karjuvad ja `keaksuvad Muh Vrd judima1
2. muid tähendusi: a. juhama, viitama rattas jugab ehk `uisub kui `sõidad `ninda `rüöpä sies, rattas käib kahele `puole Lüg; rattad jugavad nõnna et, köivad keerest, köi tee peal mitte Muh|| vaaruma, kõikuma, tudisema jugab nii `kangeste nõnna et (haigest inimesest) Mar b. jugab aga `peale, ei seisa vagusi Muh c. vaevlema, põdema `kaua mia vana piaks viel jugama siin `ilmas Vai; juganu lat́s Hel
juhama juhama Jõh L(juh́ama Mih) K I
1. sõiduteelt kõrvale libisema, viitama kui juhevets o teist `moodi läind või ää tulnd, siis `vanker juhab, keppob `kraabi Mar; `juhtmed o [vankriaisadel] väĺlap̀ool, et ei akka juhama, et otse teed jooseb Lih; `vanker juhab teine puole voi teine puole, käib `viltu JõeK; regi akkab libeda tiedega juhama, nigu `ringi `kierab, viab enese obuse `kõrva Sim; vanger juhab kahele puale, viśt one juhi `kat́ki Kod; läks [jalgrattaga] `orgu sumat `sisse, ta juhas kääs, ei saand pidada Lai
2. kõikudes käima, taaruma `ju̬u̬nud inimene juhab kahele puale, laenetab, võtab ti̬i̬d laialt; ku inime vanass suab, siis kakerdab ja juhab; `veikesed lapsed `vońtavad, jalad juhavad all Kod|| ju̬u̬red kokko juhavad, ladvad kokko langevad ? rhvl Kod
Vrd jugama, juhjama1, juhtama, juhtma
jumm jumm g jummi Sa Emm Rei Tor Hää Saa Juu, g `jummi VNg Lüg; juḿm g jummi Vas
1. lühike, ümar ja jäme asi v olevus a. jupp, junn, tükk; sõlm; klomp; pundar palgi jumm Jäm; suured jummid tuhlistel all, on äga suured jumm `tuhlid; köövel sur jumm `otsas, see‿p lehe läbi; sured jää jummid `raanda `külge `külmand; tuulepesa, oksad kasvavad tiheli, üks jumm Khk; möni tegi puu `jummisi ning siis [olidki] nööbid Kär; Käsi öleni paisetand, sinine, köva kut suur jumm Pöi; kepil oli jumm `otsas Juu; juḿm (paksend) sooligu seeh Vas|| puunott mine too `jummisid öuest `sisse [ahjukütteks] Khk; Paberipuud, titsipuud ja jummid (”ümmargused arssinapuud”) Hääkooriti b. muhk, kühm; paise, kasvaja puul sedine jäme jumm selle koha pεεl Jäm; `kasvejed, suured jummid (kasekäsnast) Khk; vöttas `söuse suure jummi naha ala, kut oleks paise olad Mus c. tubakajumm `löugas Mus Vrd junn1, juss1 d. lühike, tüse inimene tämä (paks laps) on `umbes kut jumm; poisi jumm; tüdrugu jumm Khk; `väike ja paks `jummis inimene, `jusku jumm Pha Vrd jomm3, jõmm1
2. puuriida risti laotud ots puu riida jumm oo `risti `otsa `lautud Tor; jumm on kaksipidi, riida ots `pantse `jummi Saa Vrd jumikas1, jumper2
3. int vottasid selle vanamehe ka `kaasa, oi jumm, siis sääl `räägiti `puole `üöni VNg
jutt-jutt jut́t-jut́t Mih Tõs JMd int lähäb jut́t jut́t jut́t Tõs; juokseb aga `piale jut́t-jut́t, jut́t-jut́t küla `puole JMd
juuni|kuu juuni- eP eL(`juuni- Kam; `d́uunia- Lei); `juuni- Lüg Vai= juuni `juunikuu kisuvad `päiväd viel pereme `puole Lüg; jaani kuus akkab sui, nüid `üitase juuni kuuks Khk; vahel [hallad] tuleva juuni kuul, võtava puu lehe ärä Kam Vrd jaanikuu
järele järe|le R(‑lle VNg, järä- Jõh) eP(järälä VJg; järäle Mär Vig)I. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi)
1. (ruumiliselt) taga, tagapool; taha; kannul(e); kaasa(s), ühes; ka fig `uotan, et ta tuleb järele, `lähmä ühes; kuer `õtsib jänisse `jälgi ajab `jälgi `müödä järele Lüg; `jõudis järele `tääle Mar; minge `peale ees, ma saan järele küll Mär; peiu poisid tuld puari `kaupa järele Juu; tulekera old ies ja teene järele VMr; `võt́sid ühe silmanduse `lõnga, panid nõelale järele Sim; veab `jalgu järele Iis; kedä `surnu igätsemä, si̬i̬ minemä ruttu järele Kod; kas viisin ise [toidu] järele ehk `saat́sin lapsega Pal; tüdrukud piavad poestele tegema karva kakku, et siss piavad poesid järele `käima Äks; tuli tegi `puhta töö, ja `koergi ei `aukund järele Plt
2. (ajaliselt) a. taga, taha, maas, maha `kuida ne (kellad) järele `jääväd Kuu; kell on järele ~ järel Tür; kell jäeb järele KJn|| ettenähtust hiljem teeb näid kruanu`päävi järele Kod b. lisaks, lõpetuseks siis oĺli kaks `päeva `pulma `peetud. siis kolmas päe `peeti järele SJn
3. alles, säilinud; elus mittu ja mittu `aastad on [pojalt] kiri tulematta, ma ei `tiagi kas on järele või on `otsas Hlj; isa suri `vällä, tämä jäi kahe ja `puole `aastane järele VNg; jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; arm o järele jään Muh; `Kerssalu jäi koa järele (so ei purustatud sõjas) HMd; [mõisnik] jät́tis ta `seia `Aabrama koha `peale järele HJn; ema suri neĺla`kümne `seitsme `aastaselt, ma jäin järele kaheteist`kümne `aastaseks Ann; siin Kõnnu mõisagi taga oli `enne tiik ja eks ta ole `paergagi järele; kaks tükki `surnuajas ja viis last on järele Kad; `pand́i uks `kińni, siis jäi `su̬u̬ja järele Pal; końt võerad saavad seda mis testest järele jääb Ksi Vrd järile
4. (ühendverbi komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. ma `arvan sedä `asja viel järele ja küsin ja `kuulan inimiste kääst Lüg; [naine] `vahti järele – laps oli `surrud Vai; ma ole järele `passin kohe Muh; mene `kuula `enni järele, kudas se asi oo Mar; rehe papp `vaatas järele et ei varastatud, et tööd `tehti oolega Lih; ma `mõtlesin selle aśsa järele, see tuleb nõnna teha neh Kei; pruovi järele kas käib, ära `enne maksa JMd; pärast ikke akkasin `arvama järele, et kaks ja puol `naela on kilu JJn; küsisin seda `asja era`mahti järele, `üeldi‿t suab küll; läksin siis lähämalle ja `vuatasin targu järele, kuda sie asi üst oli Kad; me `võime seda järele `kaaluda Ksi; metsavaht pidi `metsa `vaatama järele, et `vargust ei ole Lai b. (koos verbidega jätma, jääma välj millegi lõppemist, lakkamist, poolelijätmist jne) vihm jääb järele Rid; tä `eese sõnast järele ei jätä Mar; `tõmmavad kõbera rauaga suust verd `väĺla, ku kirmid on, sis `aigus jääb järele Vän; kas valu `ańdis koa järele Juu; pärast mõisa ärra viha `laśkis järele HJn; valud jäid järele Trm; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi Kod; Ma‿i taha kiusata, ma jätan järele MMg; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai c. (välj jäljendamist, kordamist, eeskuju järgimist, heakskiitmist, nõustumist jne) Kui sa söna üdled, ta `undab seda mütu `korda järele Emm; küla tädid näävad seda ja räägivad külas järele, et sa sedasi teed Rei; akkab teise sõnu järele `rääkima, osadlema PJg; isi omast peast ei osand `ühti, mis ma `eeli `ütlesin, siis `kiitis seda järele Juu; mis üks loĺl ees ti̬i̬b, seda ti̬i̬b teene järele Trm d. (välj möönduste tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist, lõdvemaks laskmist jne) kova `ilmaga `ankuri akkas järele `triivima VNg; tuul on `andand nüid pali järele ja `ilma on `pehmest mend Vai; mehe sõĺm peab olema, mis järele ei joose Rid; ole sa targem, anna järele ometi; kangast, kui tätta kujotasse, siis `lastasse tätta lasipuuga sealt poomi pealt järele Mar; side `liiga kõbaste, `päästa natuke järele Mär; lase köit järele Trm; nõnna `kange on si̬i̬ mi̬i̬s, mitte järele ei `painu MMg|| vahelene leib, `pandi seokst peenikest aganad, siis `andis `rohkem järele Var e. `saadab `lapsega `käsko järele `einamalle; `Olgal on sinu vaja, `saadab `poisi järele Lüg; tä tuli `moole järele, eks ma ikke pea minema Mar; teesel pääväl tuleb käsk järele, et tule `mõisa Juu II. postp ( genitiiviga) 1. a. (ruumiliselt) taga, tagapool(e), taha, kannul(e); kaasa(s), ühes ei me `eeste `tööga küll teiste järele saa ega jõua; [koer] nii`kangeste inimese järele õppind `joosma Mar; mis sa ot́sid mu järele Aud; läksivad `jäŕgi`müeda üksteise järele nagu aned rias Kad; võt́tis poisil jalast `kińni ja lohistas kui `suatu oma järele VJg; niidavad üks teese järele Pal; käib üksi jäĺgi mu järele Plt|| ise täiś mies juakseb lipaka järele VJg b. (välj teat järjestust) ärrä õli peris ärrä, `okmańn õli tämä järele Kod
2. (ajaliselt) a. (järgnev või korduv) tie üht tüöd `teise järele Lüg; päe läheb päeva järele ja meie aeg‿sab `otsa Muh; sui köib talbe järele Mih; üks aevastus tuli teese järele Juu b. [millestki] hiljem, pärast `tuhrati. sene järele sie jäse akkas `liikumaie Lüg; `iire näkk ‑ ‑ `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; jääräimes, suured nagu kapused jää järele Jäm; rukki järele sai `tehtud odra Pai; `äikese järele oo külm alate Kod 3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes `kumbasi ~ `päiva ~ `tähtede järele `seilama; `laiva `luovi `tuule järele VNg; lähäd `silma järele kõhe, võid `õtse kõhe `käia, et `kierä kuhugi `puole Lüg; loo järele on neid `seitse tükki Emm; ikke `loomi tunneb kirja ja karva järele Mar; esimene ja teene katku aeg vana juttude järele HMd; läksin juhatuse järele Juu; `vilja sai ostetud ja `müidud ikke `tündre ja vaka aru järele Kos; linad `aeduvad selle järele kuda linad `liotud on Koe; pere tańsib ema piĺli järele VMr; mina vestan [puunõu] lavvad silma järele, mõni aga vestab lavvad põhja järele Trm; `kartuli kuhi õli ümargune, õled `pańdi korra järele `piale Trm; `numri järele one vikati teräd; i̬i̬rtel terve kilimitu täis `ermid õma piä järele (oma teada) `pantud Kod; kuulu järele olema nõnna`viisi Ksi; nõdu on meie keele järele omasem, nõgu on `võeram Lai; tii minu sõna järele KJn b. sobiv, kohane; vastav(alt) isäle õli mies `miele järele Lüg; kääd teeväd südäme järele, `eigä südä tie kässi järele Vai; `amba järele ~ moka järele (maitseb hästi) Emm; [saabas] ühnä jala järele, põle se suur egä; `kangeste elos kehä järele jüst nao valatud Mar; ega see vägisi olnd, see oli ikke `tahtmese järele Mär; kuolitasin ta oma kää järele `väĺla VMr; siare `ümber oli kalts, põlvest jala kõverduseni. õmmeldi kokku siare järele, alt `kitsam Lai; sialt [poolikojast] oli `poolisi `õlpus võtta, kää järele Plt|| ega tema teeste järele `painu, ti̬i̬b nagu ise tahab MMg 4. midagi ära tooma või viima paras `surma järele `saata (laisast) Lüg; `lõuna `aeges tuli nooriku järele sõit Vig; Uadu tuli oma `oena järele Juu
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) `Maitli `mõisi järele õlema `meie Lüg; `Kaarma Suurevalla järele. säält me tulime `Ilbla `möisa. see on Piha järele Vll; kelle `kontori (valla) järele sa oled Trm; ta on Äksi kihelkonna järele Pal; Kalmuväĺja oli `Leedi `mõisa järele Lai 6. (välj suhtumist kellessegi, millessegi, vahekorda kellegagi, millegagi) a. `kange imu `viina järele Hlj; ta oo maias viina järele Muh; kanad oo naa `nälgäs prussakate järele Mar; mina olin koa imus ruki keevavee leba järele Mih; igav lapse järele Iis; vili armastab seda maad, on selle maa järele Trm; nõnna iso marjade järele Kod; vars igatseb ema järele, ei sü̬ü̬ MMg b. ma põle teite järele oodan mette Muh; `vaata tä järele, et tä ei kuku vee`auko Mar; `oota ja nori so järele `peale, kaua ma `ootan Mär; ta `valvab teese järele, kus ta selle ehk selle aśja paneb Juu; milla temal oli `aega viel meie järele `vahtida VMr; `mõtle selle järele sie on just tõsi VJg
järg2 järg (jäŕg) g järi HaId Amb JMd JJn ViK I Plt Puh Lei(n, g järü; d́äŕg g d́äri, d́ärü, d́äŕge; d́äŕd), g järje Kei van Koe, pl järjed Lai; `järg(i) g järi R(`järgü Vai; g järü Kuu Vai); n, g järi Jõh IisR Khk Trm Plt, g järje van Saaiste; alus, tugi a. väike 3–4 jalaga pink, (ühe inimese) iste; ka jalapink `tuuli järg (viljatuulamisel sarja juures) VNg; järist `üöldi `neskest `pinki. `kolme jalaga. kaks õli taga, üks õli ies. `kasvand `neske puu. `selja taga õli puu, `selja tuest; `ennevanast õli neid `järgisi kaht `seltsi, ühed õlid va kurg`atra `sahkabust `tehtod, kolm `jalga all Lüg; järg on löhike madala `jalgega pińk, neli `jalga all; vanad inimesed `ütlesid järg, nooremad ikka: istu `istme `piale Kos; lehmalüpsi jäŕg HJn; `istusivad `lauda `süömagi, eks iga ühel old siis jäŕg all Amb; iga`päävased järid, neil õlid lienid samate seĺja taga ja, sakiliste sõrvadega Kad; lüpsi järil o saba taga. `ismise järil ei õle saba Kod; jäŕg oli vanast, nüid on pińgi nime all Pal; `kartulid `koorida olid `veksed järid Lai|| esemete osana Keri`laua järg Kuu; `vergo ~ rüsä kudumise `argi `järgü Vai; vitsa `vestmise järg; tõine kõrd kui on vähämb [vits], siis vestab `nuaga põlve pial, aga suuremb vestab järi vahel; äksli raiumise järi Trm; käiä järg Kod|| tool d́äŕg om kon istume, d́ärü päl istume laua munu Lei b. auguga pink, kus laps püsti seisma ja kõndima õpib kui mittu last on, siis on mittu `järgi ka Lüg; lastel oli aoguga järg. laps `pańdi järi `sisse ja `ümmer`ringi `pańdi `kańnisi. laps oli rinnast `soati järi sies ja `mäńgis `kańnidega Kos; lapse järg õli ümmärgune ja auk õli kua ümmärgune; laps järi aagun seesäb, järi aagun õpib `seismä Kod c. haraline känd või kahe jalaga poolpink paadi püstihoidmiseks `paadi järg on kolme `jalgne känd, mis `paadi all käib Jõe; Paat `tosteti `järgüje vahele `püstü; Ku paat `maale `saadi, oli `tarvis järüd `vasta `panna kahele `puole, et paat `otsikohe `seisus Kuu; vene `järgi `panna vene küle `alla VNg; paadile panna jäŕg `alla siis seisab kohe. kännust saab ka `raiuda paadi järi JõeK d. madal laudalus (neli jalga all, auk keskel), kuhu pannakse tulelt võetav pada paja jäŕg, et pada `sinna `sisse läks Kad
jäär1 jäär eP(jäer Krj Kad, jiar Trm, ear Muh Var Nis Plt, iar Tõs) g jäära (jäärä, eara) spor S L K M, jääri Kul Mär Vig Hää Nis Hag Kod, jääru L(jääro, ääru Tõs, earu Var; n jäärus Tor) Ann Tür Pee; `jäär(a) g `jäära (`jäärä) R; n, g jäära Pha Vll Jaa Pöi Nis HJn; jääras g `jäära S(earass; g jäära Muh; jεεras g `jεεra Hi) Noa Han Kse Var Kei Jür JõeK, g jäärase Pöi Kse; `jääras Jõe Jõh
1. (kohitsemata) isaslammas; oinas jääras `tautase vöi ruunatase εε, siis on ta oinas Khk; jεεras präkudab `uhtesid Emm; `jäärud `leikama Rei; `mõisas olid enni suured saŕvilised jäärid Mär; enni oli ike `oinud koa, nüüd oo jäärid puhas, ei lõegata änäm mune ää Vig; `keerdus nagu jäära saŕb Nis; oinas ehk jäär, kudas `keegi kutsub Tür; jäer on `piiblis, meil on ikke oinas Kad; jäär om vana kirjade sehen; me inimese `ütlev tat oinass Krk; jääril (indlevast lambast) lammas on jääril Khk
2. fig a. (sõim mehest, poisist) vana `jäärä `üöldi `ennemb ikke paha `puole, kas õli `neske `aigane vai, ei tie ruttu `miski vai; vana `jäärä jo (ütleb tüdruk täiskasvanud poisist) Lüg; Oo see (mees) igavene jääras emasid inimesi kargutamas Kaa; kaks tükki olid meest, üks oli äbarik jäär (öelnud isa tütre kosilastest) Vll b. (mängudes kasutatav nimetus) jääras puks, sörmed sedasi puseriti, üks sörm teise pεεl, lapsed tegad (ühe käe sõrmed väänatud üksteise peale, väike sõrm kõige peal) Jäm; Õhtul kui villad juba kraasitud olid, siis tulnud ka poisid jäärideks; `talgu `jääre oli koa ike. nad olid `akna taga, `vaatasid `eśteks, pärast tulid tupa `tańtsima Vig c. kangekaelne, isemeelne `naaburi poiss on üks `jäärä poiss, üttel ühe kõrra, et ei lähägi enämb `kuoli ega `mendki; `jäärä `lastega on pali tegemist, evad nied `kuule `kieldu ega `käskmist Lüg; Jääras on `söuke mees, akkab `vastu kui sa ajad Pöi; Juśtkut türu jεεras Emm
3. tähtkuju Kui taeva jääras jäära sõelas olla, siis tulla külm kevade ja vilets heinasaak, Keiaga rukis tulla raske teraline
4. kangapoom No jääras on see, mille pεεle kaŋŋas jookseb Khk
Vrd jaar1
kaaluma1 `kaalu|ma eP(`kaalo- Käi LNg; ‑oa- Pöi Kos, -ua- Khn Koe Kad); `kaal|ma VNg Khn Saa Kod(‑ua‑) KJn Vil Trv eL(‑me M San), (ma) kaalu(n) eP(‑o- Ris) eL, `kaalun R; ipf (ta) kaald Kod Nõo Har, kaaĺd Plv; pr (ta) kaald Rõu
1. kaaluma, raskust mõõtma `ennevanast meil `lueti läbi keik kalad, `eigä siis ei `muedetu `eigä `kaalutu Vai; nüid `öetse kooli`lapsi koolis kaalutama Muh; poiss `poodis `müija ja `kaaluja Käi; Jusku kullaga kaalub (vähese töö eest liiga kallist tasu nõudma) Hää; ma ei tea kui `raske see lõng on, ta alles `kaalumata Juu; ekse ole margap, kellega siin `muuga ikke `kualuda suab Kad; kui `surnu kruam margap̀uga ärä `kualdu ja rohoga `sisse `panna, siis `seismä vi̬i̬l, moete i̬i̬red ja koid süäväd ärä Kod; Kaalu ku kulda (mingit asja vähe andma) Trv; vanast kui päsmerd es ole, siss `kirvega kaaluti `leibä Ran; Mõista, mõista mõõlu, kassi and kaalu, kaalup kana munakõst = margapuu Võn; kaalu meid üless ku `raske mi olemi jah San; liha`kaaljaʔ, nimäʔ eś mööväʔ, ni `kaalvaʔ Se|| fig kas sa sedä `aega tiäsid `kualdu; keśsi näid uassid edemält kuald ja mõõt Kod
2. teatud raskuses olema, kaalu omama ühtvõrs `kaaluvad Lüg; küll see nüid pailu kaaluks see eina koorm, vett täis puhas Khk; rohi kaalub `ikka eina tugevasti ülesse Käi; põrsas kaalub [kümme] `naela Trm; tü̬ü̬d olli paĺlu ja latse `oĺli, ma `jäie nii `kergess, et es kaalu ämp midägi Nõo; paĺlu sa kaalut San; śjoo tunnõ ma `käega paĺloss kaal Se
3. hoobama, kangutama, üles tõstma Kaalu see kivi kaŋŋiga välja Jäm; lapsed panid aja irre pöigiti aja `pεεle ning siis teine `istus teise otsa `pεεle, siis teine `kaalus teise üles, `kiikusid sedavisi Khk; Kaŋŋiga koalutakse kivisi ja lüüakse `aukusi moha Pöi; kitsass ligu kaalub matused pealt maha Vig; kutsuti appi [kive] `kaaluma, kaeveti `lahti ja kangid `alla Vän; kiva sai aga kangi pial kaalutud, kangutud, `kaalusime ja rippusime sial pial kahekeste JJn; obosed jäid `jalgupidi `sisse, aga ma `kaalusin nad `jalgupidi `väĺlä KJn; si̬i̬ oone kaaluts üless `pu̬u̬ḿege ja raiuts `paĺke ala, tetäss `kõrgepess Krk; sain om vaeonu, selle piäb üless `kaalma Nõo; `saarlasõ võtiva puid juurtõka, `kaalseva `väĺlä Kam; silmä laua˽kaalutass üless, siss nakass vesi `ju̬u̬skma Har|| `suula `mõ̭õ̭tma ~ `kaaluma (rahvamäng) selg selja vastu seistes, Sekäed küünarvars-seongus ühendatud teineteist vaheldumisi seljale tõmbama Vrd kaalutama
4. vajuma, kalduma pilv `kaalub `sinne `puole Lüg; Tüü ots on ikka `raskem, koalub `alla Pöi; see koorm kaalub teinebole `ääre, tä oo `veltu läind; [piir] akand Ranna`mõisa maa `sisse `kaaluma Mar; `rõngad kualuvad põhja `puõlõ, et [võrk] mette vee piäl ei seesä Khn; kui puu `murdub, ladva `raskus kualub `irmsass, juuriss kualub ülesi; kõhnad eläjäd, `seisi võsu jäären, kuegotas ja kuald piäd `alla Kod; [vilja‑] pää lätsivä vett täis, `kaalseva `silda Kam|| fig noh, saab näha kumma poole see asi kaalub, kummale [kohtus] `öigus jääb Khk; keik pärandus kaalub tema käde Rei; aeg jouab `sinna ligi, kaalub `sinnap̀uole VJg; kummalõ poolõ nu̬u̬ʔ mõttõʔ `kaalva, kas `õigõlõ poolõ Räp Vrd kaalduma1
5. kaalutlema, järele mõtlema piaks seda `asja `kaaluma `enne kui akkab tegema Hlj; ma ole seda `asja `järge `kaalund, `arvand, otsus jähi ikka sedasi `jälle Khk, ma `kaalusin õige kaua seda `aśja, aga ei saand `õigest `ühtigi VJg; tõsine mees oli, `kindla iseloomuga ‑ ‑ mis `ütles, selle oli juba läbi `kaalund Lai; küll ta `mõtles ja `kaalus, ei teand mis teha Plt; ma `kaalse kas lää või ei lää; ma ei saa periss `otsust `anda prilla seeni kui ma `järgi kaalu sedä `asja Hel|| usutlema sa kui `hińge kaalut, sa usu‿i tõist Se Vrd kaaluslõma
6. (piibli või lauluraamatu abil) ennustama, arbuma `kaalus `aigusi ülese, `võtme `piale pani raamatu, `rääkis seda `aigust, kellega tuleb tänd parandada, kui `õigus oli kellega tuleb parandada siis läks `ümmere kohe, see oli see `kaalumine; vanaema `kaalus laulu raamatu ja `võtmega, `kaalus `aigusi ülese Pär; metu kord pime Anu `kaalus `lõngade ja odra teradega ‑ ‑ nii nad (kasvajad) kadusid ää Vän Vrd kaalima
Vrd kaaldma1
kaapama `kaapama, kaabata Pöi/-oa‑/ Muh L(`kaapma Mih), K I(-ua-, -oa‑), Pst Hls/‑me/ TLä Kam San/‑me, ‑mõ/ Krl/‑mma/ Rõu Lei, da-inf `kaapada R(`kaapamaie Lüg)
1. (üle) tõmbama, pühkima; kraapima; silitades puudutama ta `kaapas mind Muh; `kaapab, `kaapab, saab `saare siss jääb `seismä = toa pühkimineMar; mõisa ärra reit `kaapama Kse; `jalgega `kaapad siuh säuh, teese jalaga teese korra (kanadest) Mih; `kaapab peoga `silmi Tõs; kui kaśs peseb `silmi, siis `öetse et külaline tuleb. naa `kaugelt tuleb külaline Aud; `kuapas `käega pimedas üle näo Juu; vanasti kaabatud sakste `jalgu JMd; obune `kaapas jalaga VJg; poiss tükib `kaapama tüdrukud Pil; Mutiksel ol ninda ää mi̬i̬l lämmest kakust‿t kaabas iki peog üle õla, attümä, attümä Pst; `kaapap siist ja `kaapap sääld, ega ta‿i viisi `õiget `viisi `pühki Nõo; koer kaabaśs käpage üte korra; ma võt́i ka `nu̬u̬ri `kartold, naha `kaapasi maha˽päält; vanast ku˽jala `kat́ski `leite, siss puu küllest `kaapasit `tõrva ja˽pannitõ˽pääle San; [puu] juurõ˽kaabati vääd́sega˽päält ärʔ ja˽`tu̬u̬ralt `õkva˽`koet́i ärʔ Rõu; kis ta `kaapas lööve mun Lei
2. (otsides) haarama, kahmama `Laine taht juo `aeva vanamihe ärä `kaapada sield Kuu; me `kaapasi(m)ma kõik kõhad läbi Lüg; Lihaleent `liipa pialt, kala leent `kaapa põhjast Han; `koapas `kääga ehk `ahmis `kääga Juu; koer kui `kukla piält sae `kińni kuabata, murs rot́i maha; avi kuabanud lapse käe suhu; `kuapas `kińni käess; sa uńdi `viisi `kuapad kõhe [leiba], ti̬i̬d `kat́ki Kod; `kuapas kot́i muast ja `pistis uksest `väĺla Plt; kaabass `sõŕmiga `mulda, ega `lapjuga es kaeva Kam|| kokku kraapima, ahnitsema sie kuapab ikke oma puole Koe; temä kaabas kikke `raami kokku Hls
3. näppama, varastama tama kohe `kaapa, ei `kuula `ühtägi Vai; `kaapas aga kust kätte sai Mär; `kaapas leba ää Tor; ega se mi̬i̬s küsi, se `kaapab varsti Trm; lähäb `kuapab ärä selle aśja (vargast) Kod Vrd kaapima, kääpama
kaasa2 `kaasa R eP(‑oa-, ‑ua-; kaasa Koe Iis) Krk Ran Puh V
1. adv ligi, ühes ta viib küla `kosti `kaasa Jõe; oda `leibä `kaasa Kuu; `riidevähesed ja `luomad mida `kaasa sai, eks nie `ollu `kaasavarast VNg; siasõrg `leigetasse `karjatselle `kaasa Lüg; kaks`kümme viis `verko läks venega `kaasa [merele] Vai; suured leva käntsid `võtsite `kaasa Muh; lεheb `kusse `poole, `anta `kaasa Emm; kui `jälle mehele saab, siis `antasse kaasavara `kaasa Mar; lapsed `võetse mere `ääre `kaasa `lambud tõrima Kse; ta`kutsus mu `kaasa Aud; eks tule `kaasa Ris; sie on ia et `lapsed `kaasa `tuote JõeK; Ta kannab last igale puole kaasa Koe; kui mehele läksid, `pańdi kerst `kaasa VMr; tegin `ku̬u̬ka `kuasa [leeripoisile] Kod; si̬i̬ asi `kiskus `kaasa Pal; [ainult puravikul] vaŕs lähäb `kaasa [söögiks] Äks; j u m a l k a a s a van (hüvastijätusõnad) kui `lähte menema, siis `ütli jumalaga ja `toine `ütli `jälle jumal `kaasa VNg; lähäb minemä, jumalaga. jumal `kuasa Kod; vanaśti `ööldi jumal `kaasa, ku `keegi ää läks Plt; nojah, ää `tervis, jumal `kaasa Krk; tu vanast `üĺti nii: jumalaga! (vastati) jummal `kaasa Har; ku tõõńõ üteĺ jumalaga, sõ̭ss tõõńõ üteĺ jummaĺ `kaasa Räp 2. (koos verbiga väljendab osavõttu, kaasaelamist) εε süda sehes, tunneb `kaasa kessel sańt elu on Khk; tu̬u̬ ei tunne kellekile `kaasa, tol nigu kivist süd́ä Ran 3. postp (väljendab komitatiivset funktsiooni) `Eedi, `Linda, `Valter `surred `näie `aigue `kaasa; `Toisel `talvel `saadeti [mind] ‑ ‑ vana `uidumihe `kaasa oppima sedä `uiduajamise tüöd; `Suurpä kiel on `kirja`kiele `kaasa `rohkemb arenend Kuu; sie mies kie jäi isä `kaasa, sie õli `Solli Juhan; `sinne `kaasa tämä surigi, sene `kaasa tämä surigi, tuli juo `rinduga sääl uherdi pääl `õlla `täie ramuga; `Kahju `kaasa ei `surda Lüg
kaatsama `kaatsama ”kaatsadi-kaatsadi kõndima” `Kaatsab `jällä `siie `puole, küll võib `kaatsada Lüg
kadrill kadri·|ĺl g -ĺli Tor Kos VJg(kad́reĺl) Sim Trm/‑ll/, kadril g ‑i Se(kadreĺ g ‑i) Lei, kadrila Lut(kadreĺ g ‑a); p katri·l̀li Jür; n `katrilla