[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 263 artiklit, väljastan 100.

helenüs helenü|s pl -ksed helendus; läikiv ehe Vahest on `päivä iess ehk taga helenüksed; Küll moni sättib neid helenüksi `aeva omale igäle `puole Kuu
elu elu, elo üld (j- Aud Trv Se Lei Lut) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
1. elusolu a.  bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm b.  (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents
2. (mitmesuguseis väljendeis)
3. eluavaldus a.  liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog b. (iseloomust) c.  (esemetest, asjadest)
4. elamine; tegutsemine, liikumine
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm
6. (eksistentsi ajaline kestus) a.  eluaeg, -iga; elukäik b.  (viivitusest)
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus
8. elulaad, -viis, -kombed; elujärg
9. majapidamine; talu(koht)
10. hoone või hoone osa a.  (igasugune) hoone, ehitis b.  (rehi)elamu, elumaja; eluruum c.  majakorrus
11. ese või selle osa a.  toos, karp b.  sahtel, lahter; vahe(ruum) c.  (särgi osa)
12. eluase; kodu
13. püsi, asu
14. (intensiteedisõnana) a.  laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti b.  (vähesust rõhutavalt)
15. (hüüatustes)
1. elusolu a.  bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm kas `pääseb eluga `maale voi piab `pohja menema; juo sie one `tau˛ist `päässu juo elu `puole VNg; [kevadel] `kärbäsed tulevad elo; muu ei võttand tädä (inimest) elold `vällä kui õbe kuul Lüg; Kui elu ja `tervist, `lähme pühapäe `Iisaku IisR; `terved `luomad, `mildised on üva `seltsi, jädedä elo Vai; kes elab see ika elus ning iŋŋes Jäm; kui käsi vaadetesse tuleb elu, kui `jalgu vaadetesse tuleb `surma (öeld, kui pilk jääb kauemaks peatuma kellegi kätele või jalgadele); elu `otsas (surnud) Khk; Elu oli `antud (pääses ohust) Mus; [metsloom] oli elule tulnd, `krat́sind `aavi Pha; Meri meite elu sihes pidaja (toitja) oli Pöi; mis `teite pool kuulda, `surma või elu või Muh; üks jäi elo `sesse (ellu) Rei; [uppunu] oĺli küll `väĺla tõmmates surnd olnd, a akand sis liigutama ja `tõusis `ellu; tikkusid teisele elu kallale Vän; ta on oma elul otsa peal tein Ris; nüid on `tüösi nii paĺlu, ehk jää tüö `kõrva oma eluga Kei; kui nüid esivanemad elusse tõuseks Ann; [kirss] ei jõua `kõiki elule `viia (marjaks kasvatada), mis ta kevade õetseb Pai; lill pidi küll ära `kuivama, aga läks `jälle elusse Trm; elole `terviss ike tu̬u̬b mõni rohi, kui `päävi one; kui täl (rukkilillel) elo küĺjess ärä on, kõhe pliägib; tubakal on kava elo siden (ei kuiva ruttu); mind kua lõigati elon (narkoosita); siis luadatud, et ike elole tuleb Kod; ku ta (emata tall) akaśs joba `einä `sü̬ü̬mä, sõss oli iki elu pääle looduss Trv; ka eluge viiäs või tapetult Hls; nüid lää elu `valla (hakkab paranema), ega ta nüid änäp ei sure; elust peräst ei saa jo kätte [jänest]; si̬i̬ puu om kiḱk elun, mis kasvass Krk; kaits elu `pääsi [tapmisest], esä oma poesikesega; kui ta iks elu sihen om; `panduril om keśkpaigan vesi sisen ja sinna pandass kala `ellu Ran; ehk mõni `suskap onde `põrsale, võtap elu ärä Puh; koolust pääst võeva na miu viia, elust pääst mia ei lähä; topsi sõbra võtiva elu mant (tapsid) Nõo; peremiiss läits oma vara mant pakku, ja kaot́ elu ka ärä Rõn; Elustpäie (elusalt) paĺlu linde es püinete San; kaśs oĺl elun iire koduʔ toonuʔ Krl; eluga (elus) härm Har; tahõti tappaʔ, a `päśsi ma iks `terve elogaʔ; näi ma unõhn et, imä oĺl elohn Rõu; rüük elo `vällä (karjub kõvasti) Plv; egaüt́s hoit umma ello; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; saagu mis taht must, elo vai surm; `keiśri jal˽`peĺgäss umma ello (kardab elu pärast); kunass lätt elo `vällä (sured) Vas; naaʔ kat́s ut́ikut tulõvaʔ elo pääle jättäʔ; mina oĺli `üüse elost `väĺlä minejä (surija) Räp; toss lät́s mant arʔ, ni jelogi otsah [loomal] Se || (hrl inimese) surematu osa, hing; ant ihu, keha leitsakas ~ elu `väĺja lεind Jäm; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; eks teine kevadi kui elu viel rinnus on Kad; [surija] kolm kõrd `tõmmab - - [siis] elu on väĺjas Pal; viĺetsäl om visa elu; mahl tu̬u̬ puu elu om Ran; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; selleperäst ma ärä ei koole, et mul om visa elu Nõo b.  (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents igävine elo Lüg; ajalik elu Ans; möni muretseb `εεse maise elu eest nenda pailu Vll; surmast lähme läbi elu `sisse Tõs; katsu `iaste elada, et pärast `vaimlises elus oleks ia Ris; si̬i̬ kaduv elu ei ole mitte midägi väärd; siin ajalikun elun tulep `kõ̭iki ette, ääd ja `alba Nõo; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma igävetse elo kätte saa Vas; är lät́s jigäväiste `jello (suri) Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) Äga inimene `kahte elu ela (võta elust, mis võtta on) Han; Elu üürikene, surm äkiline, kohus igavene (austatagu surnut) Hää; mu elo um nigu tuli `tu̬u̬rahn puuhn, ei˽kistu ei˽pala˽kah; Kos tä õ̭ks inäp lätt, ku‿täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um; Ei ole˽`surma ilma elulda jaʔ ellu ilma surmalda; Mul ka ta `tervüss um sańt, olõ õiʔ ellu elläʔ ei `surma kooldaʔ; Siin taa mägi mäe ja org oru sälän, olõ õiʔ ellu elläʔ ei˽`surma kooldaʔ Rõu; Kuräl ei olõ surma, hääl ello Räp | (kriitilisest, elukardetavast seisundist või olukorrast) `panga nüüd `viimine voim `väljä kohe et, nüüd oleme kohe elu ja `surma pääl `väljäss Kuu; [hundid] `sõisa eloga vana `siaga `taplivad; sie `aige on juo elo ja `surmaga `võitlemas Lüg; vaagub elu ning surma vahel, nii `raskesti `aige Khk; Elu rippus niidi otsas; seal oli elo ja surm ühnä `võitlemas Mar; sõjas käib `võitlus elu ja surma pial Kos; si̬i̬ panni oma elu kaalu `pääle, kes tulekahjul `sisse läit́s Trv; sääl ma olli elu ja surma päl vällän Krk; temä elu om ka kate kaalu pääl, kas jääb elämä, vai ei jää Nõo; tu̬u̬l oĺl elu surmaga üten ku̬u̬n, taal oĺl hing `väĺlä minemän Har; elust hingest Kuu ~ elu poolt Kuu ~ elu poolest Jäm ~ elu eest Kuu Jõh IisR KJn Nõo ~ elu ette Hää ~ elu peale Mär ~ kas elu (a r m a s) Kod San kõigest jõust, kõvasti Ei ole parada `mieste `korval `soudajes, ku pead elust `hingest igä `tembama; No sai igä kohe elu puold neid kivi ubida, `ennegu `aiaks sai Kuu; `Rapsisid elu iest [tööd teha] nii`kaua kui väsisid Jõh; `Püidas küll elu poolest, aga jähi ikka `jänni Jäm; see oli nii `raske mool `tõsta, ma elu `peale käristasin Mär; Nii ku sa umi [lume] `sisse tuled, nii käib [kitsa peaga regi] riśta-räśta ja obune vidagu elu ette Hää; naard kas elo; lehmäd sõid nõnna vagasess kas elo Kod; poiss `rühmäss kas elu armass San; elu | saab Hlj IisR Khk ~ kargab Hlj Pal ~ tuleb Jõh ~ läheb täis Rei Krk Ran Se; elu (on) täis Hlj Jäm Vll Ran; ajab Ran ~ teeb | elu täis Kuu Hlj IisR Khk Mus Kse Hää Kad VJg teki(ta)b viha, ajab vihale, saab vihaseks, on vihane Mes sa ajad alade nüd niisugust siga`posmu juttu, sie tege elu täüs kohe Kuu; Mehed akkasivad `viimast tõst `narritama. Elu tuli täis ka Jõh; `trotsisid oma `louludega teist ning jälle [teisel] elu täis Jäm; vihastas teise kohe, elu sai täis Khk; ta tegi mu elu täis et ma oleks ta maha kohe lüönd VJg; elu `kargas täis, et mis sa mäńgid Pal; ah mul läits elu täis. karjal om kikk põld ärä söödet Krk; aab eńge ~ elu täis, aab vihale Ran; täl `väega elo lät́s täüs Se | nail lätt elu täüess, naa ei˽taha enämb petä˽sõta Har
3. eluavaldus a.  liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog `nendel (milli- mallikatel) on elu sies, nemad `liiguvad Hlj; pali tüöd `ninda et akkab juo elo `pääle `käimä Lüg; veri `seisab, siis käsi on `ilma elota Jõh; Kui tark on, siis pole meest olemaski, aga niipea kui tilga`viina saab on elu sihes Pöi; Ämmamoor puntsudas titel elu sisse Emm; Kas suad vitsaga laisale elu `sisse Jür; ta (vihm) ikka võt́tis teise elu viĺjale `sisse KuuK; nüid jääb juba jo elust päris viletsaks ma ei saa `lüpsta kudagi Pee; [ta] tegi edu oma pidulistele, aga ei suand elu `sisse Koe; poole eluge sai kätte [jänese] Krk; tońt tennu [soe], aga `soele ei ole elu `sisse tullu Ran; välk lei poole pää seest elu ärä Puh; ei ole täl (mõnel inimesel) elu ei `vaimu sehen, kohmerdap pähle; mes iks `väega ärä om `närtsenu, tol (lehel) ei tule enämb elu `sisse Nõo; õngukene kinni elu `jalgu seest vällän Ote; konh kõhna rügä, sääl om sinenińnel elu (põli); na jo eläse kõ̭iḱ, nail (mesilastel) om kõva elu sisen Har; mõ̭nõ um `piḱne löönü˽nii`viisi kah, et jääss poolõ elogaʔ (halvatuks) Rõu; `maahha olõ mitukõrd sadanuʔ, nii et elolda olõ Vas; ku [pikne kuuse] `süämehe `leie, sõ̭ss võt́t kasumise elo äräʔ Räp; eluga hoogsasti, kiiresti Noh, poisid, tehke niid ette eluga, et minema saame Kaa; Ära viida aega, ti̬i̬ eluga Hää; Mis ti̬i̬t, ti̬i̬ eluga Urv b.  (iseloomust) `antud köige änam `mässas löŋŋaviht ta (nooriku) käde kerida. siis kuuleb kudas ta elu on - - kas on ea inimene vöi tige Vll; sel (lapsel) om ää elu sihen, si̬i̬ om ää eluge Trv; temä om iki üit́s eluge (elava loomuga) mi̬i̬s Hls || (laisast, loiust inimesest) sa olet nigu kuradi tuhkapuśs, sul ei ole `ellu ega `vallu sihen Kam; inemine om kohma, ei ello ei vallu Räp c.  (esemetest, asjadest) Monikerd - - ans vunkrattast `oige `kaua `väntädä, et `muoturile elu sise saad Kuu; p‿saa piibule `inge ~ elu `sisse (tõmbama) Khk; Kui perenaine oli oma sönad ja pomisemise jätn, oln `vihtadel elu sihes (krati tegemisest) Krj; Akkasid suured auru`vesked, ni̬i̬ `vötsid tuulingute elu `välja Pöi; Ma katsu tulele elu uuesti `sisse `saada Rei; Jakobipäeva tuuled panevad veskile elu sisse Trm; küll om targad, ravvale `aava ka elu `sisse (magnetofonist) Ran; [esimesel lambil] noh tu̬u̬ oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah - -`hińkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp
4. elamine; tegutsemine, liikumine `ühte lugu `aurigud `käisivad - - `Kunda sadam sie oli elu täis VNg; vanast õli elo `reie tuas Lüg; äi sii saa eluga `korda änam kuidagid, paljas vee tuisk käib üle [laeva tormiga] Khk; tühi maea, sial talus ei ole elu Var; reialune oli ja oma elu oli koa seal. reie `peksmised olid `öösse HJn; korra `oĺli si̬i̬ elu õege elav [palvemajas] Vil; olli lootsik käen, sõss olli elu `valla, omal rand olli `püündä Trv; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu; nüid iki om na kiḱk joba elun (magamast üles tõusnud) Krk; ega ma koolu pääle ei `mõtle, ma `mõtle elu pääle; mõte om iks elu poole [raskel haigel] Nõo; Kui riih üless atõti, sõ̭ss `taati elo vahe`kambrihe Räp; `tõistõ `paika lätt elolõ Se || juo tuli one elul (põlemas) VNg; Kase puu sööd seisid köige kauam elus (hõõgvel) Krj
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Sie täma elu, kui `teisi saab `seĺjataga `põhjada; `Piimasupp sie `laste elu (lemmiktoit) `ongi IisR; See on laste elu kui nad liiva `auku soavad; Kust vee piir ää lõppeb sealt lõppeb roog ka ää, vesi on roo elu Pöi; muda ei tohi [kala lõpuste] `pääle minnä si̬i̬ om temä elu Trv; põld `ommegi nüid me elu (elatusallikas) Hel
6. (eksistentsi ajaline kestus) a.  eluaeg, -iga; elukäik Mina olen oma `nuore elu ja keik vanad `päävad `üksinda eland Jõe; Elu `viereb `nindagu `ernes (möödub märkamatult); igal nuodal oli oma nimi ja moni nuot sai viel mittu nime oma elu sies Kuu; eks miu elo jo eletu Vai; Kes pööripää `sündis oln see poiss vei tüdruk, sellel oli elus suur varandus Krj; toatüdruk olen olnd elu `aega Pha; te akkate alles elu elama ja, mool o lõpetis varsi käe Muh; Elu igine, poja pöline (vastupidavast asjast) Rei; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; mo `keskmese elo `põlves tulid jo vekatid `vällä Mar; me ei ole omal elul ajal mesilasi pidand Mär; ma ole ju elu`aeges rikas olnd, muul oo kaks emä olnd Vig; elamata elu oo alles ees Tor; ma ühe ilvekse lasin maha omas elus JõeK; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; `Varnja on elost saadik (ammust ajast) juba vene külä; elolaud one käe piäl. terve su elo õtsass õtsani; minu elo `nästvel (eluajal) Kod; Kui jumal elu `tervit annab [on sügisel palju õunu] Trv; mea ole elu sehen tü̬ü̬d küll tennu Krk; `mõtlet oma elu `pääle, et küll om kibedit `päivi ollu Ran; üits kooleb vara, tõene kooleb `iĺda, nigu kellelegi elu om määrätu Nõo; kolm kõrd ole ma elun ärä `eśsenu selle kuvve`kümne `aasta siśen Kam; Nüid küll minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; ku sa olõt umah eloh ka midägi läbi elänüʔ; nii häid `vorstõ ei olõ˽ma eloh vi̬i̬l saanuʔ Plv; Viido käve elo elleh no kõ̭gõ õdagidõ siiä `hauśma ja mullõ kosilaisi `tsoŕtsma Vas; Ja sai vi̬i̬l tu̬u̬ ülejäänüʔ rahaga `häste elläʔ niikavva ku uma elo otsaneʔ Räp; mu elo pääle haaruss varra Se; elus(ki), elu sees(ki), elun(gi) mitte kunagi, iialgi mina‿i ole eluski pidul käind VNg; elu `seeski põle tein Lih; mina ei ole elus `aige old Ann; ega `valged `varssa ei ole `ükski elus näind Lai; mina elu si̬i̬s `vorsti ei sü̬ü̬ KJn; elu sehen ei uneta Trv; ma‿i ole elunegi seräst `aisvat suppi söönu Nõo b.  (viivitusest) Vai sa sis `sinne `huolid `jäädä `oite elu elämä, sis `torka `kiŋŋed `jalga ja mene `töisse Kuu; mia `üt́sin küll, et ärä sa elule (liiga kauaks) jää Vil
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus Elu on `nindagu pahem`päidi `temmatud `tasku (sassi läinud); Elu on `nindagu sibul midä `kuorida nuttajess Kuu; `Tallinnas õli küll väga ia elada. siis sain juba elole jalad `alla Jõh; Küll elu õppetab IisR; möni tüdib elust nii ää et läheb `oksa; `kiusas teist `ühte `jooni, tegi teise elu apuks Khk; Tüdär akkas `teisi `oidema, sai jälle eluse (elu läks kergemaks) Mus; Kudas elu läheb Kaa; selle mehega elu ei vädanud Vll; See nii ea, et tulite, `kuulis sealt kandi elu koa Pöi; tä elo ühnä ea korra peal põle paha egä viletsust `ühti Mar; ega ne inimese elud ole roosi ja lillide peal `ühti `puhku Ris; nüid on nende elud ukkas, `nüitsed inimesed `kiskuvad ja `riidlevad HMd; mu elu on `persses VMr; vai ma tiän, kuda ni̬i̬d aśjad ja elod siäl one; konn tiäb mes elo kueval mual, ja tiäb mes veden elo Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi Plt; kikerdab oma eluga `peale ühest ädast `teise Pil; Es saa siss aru miastig, et naśte elu oles rassemp ollu ku pidi oleme Hls; ei mõista oma elu pidäde, elu eläde, elu lääp `untsu, elu lääp `alla; mis sa nooren eläd, si̬i̬ om elu, mis vanan eläd, si̬i̬ om vaev Krk; jah alamb `oĺli vanast elu küll, aga parembide es saa; mes om talu`tüt́rigu elu, paĺlass luu ja palanu koorik Ran; elun tulep viśt jälle midägi muudatust, elu käänäp üsnä tõese poole; tõesel om `endäl naene, a temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass Nõo; oh sa `taivake, kudass `kiäki oma `ellu ülevän piäp Rõn; ta `naksi mu elu pääle `käümä (kiusama) Har; Piimä pääl suvõĺ tu̬u̬ elu neh oĺl Rõu; timä taht ka iks ello elläʔ ilosahe Vas; kalast elo siin kottal ollegi Räp; umah eloh pidägu‿i `võĺssi Se; inemise jelo kui rataśs: lätt `kuiva pite nii muta pite, nii lätt kivve pite, nii lätt hämmet pite Lut
8. elulaad, -viis, -kombed; elujärg `kehvas elus ja `puuduses on saand `kasvatata neid (lapsi) Hlj; Elo ku `ilvessel, põlv ku `põtrakesel (vabast inimesest); sie on üks `kitsas elo, ei õle inimisel süä ei jua; `jõute elo Lüg; nüid noored tahavad `kergemad elu Muh; see pole kellegi elu olnd. seal oli sant elu mul Phl; mol täis `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä; ta `lennas ea `kerge elo peal Mar; see talve elu teeb mu nõdremas Han; lääb kibeda elu `otsa (abiellub halva mehega) Ris; ja nüid olen selle aa kõik üksikud elu eland Ann; [abielurahvas] elavad rahulikku ja puhast elu Trm; vai si̬i̬ ühen elo, pualemehen, one kedägi; kõhna elo sa eläd; õt́sib `õlpu elo Kod; tema on `kergel elul (ei tee rasket tööd) Lai; [talvel] siss oli tare elu (tubane töö) `rohkem Pst; seast elu ei joole `ernen ka, miul om ää elu Krk; [olen] iki `kurba `ellu elänu Puh; ütsindä elu om kõ̭ige paremb Nõo; ei olõ vanan ää elo, iho om `kange ja tuim Võn; nüid eläme `väikest ellu nüid ei ole meil nii `suuri t́siku Kam; tu̬u̬ oĺl mul kõ̭gõ `armsap tu̬u̬ vana`aolene elu Krl; no um taa elo sääne, et ait um sälähn, taba kaalahn, tagavarra olõ õiʔ Rõu; kuŕal elol saa kuri ots; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne; vaiv vanass saiaʔ, vanal hüä elo Vas; `vaesõh eloh, armõtohe olõ ma elänüʔ; `tõistõ `jello lätt [abielludes] Se || (väga heast elust) Ia elu kui `muaneme `naisel ja `möldri sial IisR; Elu kui ernen, põlve kui põrsal Hel; elo ku immissel, põli nigu `põrsal Rõu; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas
9. majapidamine; talu(koht) laut oli, kõik lahutasime ära - - `selles elus (poja majapidamises) kõik siin IisR; nu̬u̬r mi̬i̬s tahab elo `siädä, ei õle `seńtigi; vedi maja`kruami, kõik mes elole taŕvitab aga Kod; mõned abielutavad sääl (Siberis), on `säädnud elu `sisse Äks; ku ma `lu̬u̬me pidäsi ja elu sehen (oma majapidamises) olli; `surri ärä kiḱk elu jäi maha Krk; suuremban elun oĺl tü̬ü̬tegijit `rohkemb, vähämbän elun oĺl vähämb Ote; ei olõ˽mul `aiga, mul elu kaia˽kotun San; Olõ˽nigu hao seen (tööga üle koormatud) ti̬i̬˽`rahvallõ süvväʔ, taĺlida ellu ja võta˽`kartold; meil om suuŕ elu: kümme `lehmä, ulga `laḿbid ja t́siku Urv; kos eloh paĺlo inemiisi, sääl tulõ paĺlo ütelüisi; tä häöt́ innembä `kaśse elost (majast) ärʔ Plv; esä `tahtse ka `endäst ello, tuĺl siiäʔ, ehit́ rihetarõ `pääle; lihha mõ̭nõh eloh oĺl `veekese Räp; `kõikõ nõvvo `riistu jeloh vaia Lut || (iseseisvast elust, abiellumisest) igaüks oli ikke oma eludes juba (elas omaette) Hlj; elu akatuse `põlbes sai ikki viletsust küll koa `nähtud Mär; ta akkass vahel oma elu eläme (abielluma); latse teeniv egäüits ja piav oma elu Krk; latse lähvä oma elu pääle, mes mä ütsindä ti̬i̬ Nõo; ku ma oma elule sai, söögi`puudust meil es ole Ote; ma˽taha tu̬u̬d et, tiä kah umalõ elulõ saa (abiellub) Krl
10. hoone või hoone osa a.  (igasugune) hoone, ehitisS saare puu `kasvab elude lisidal; kabel on kirgu ajas - - sihand kivi elu; Ütsa elus (palvemajas) keis teise pühabe öpetaja Khk; Vana `kartuli elu (kartulikoobas) Mus; kui kerk irmus külm `talve oli, siis ristiti kergu elus (kirikumõisas) Krj; elu `nöumbud Pha; lammaste elus oli pisike ahi, seal viheldi; üks o kala elu, teene vilja elu, kolmass riiete elu. nee oo ühe raeda all ne kolm elu Muh; vea rattad elu `alla (vankrikuuri); palvelu (palvemaja) Emm b.  (rehi)elamu, elumaja; eluruumS LNg Kod Urv VId mo vanamad pidasid ühe teise mihega maid kogu. teine elas oma elus ning teine oma elus; elude `palged vastamissi [linnamajadel] Jäm; piab `akma elusid `kraamima Khk; ma oli elu taga `marju noppimas Kär; olime kalame elus `kortris Mus; Eluotsaseinas oo kaks akent, üks toa, teine kambriake; `Tiuliste elus olid vanasti `seiksed roovialused `mõisates; Eluesine pühiti vanasti iga `laupa kenasti `puhtaks Kaa; kotsib `peale oma elude `ümber Jaa; elu esine `olli ikka kohe lõunat; eks te tulge elu `sisse koa Muh; Elud täna na `lämmed Rei; seal oo koa üks elo, kus üks vana inimene elab LNg; puadi uksed o `kińni aga elo pu̬u̬lt (korteri uksest) lähväd `sisse Kod; ostõti tu t́sit́sirät́t kah, ku haŕokõnõ tuĺl `ello; [toonekurgi] ei või elo `lähkeiste [lasta], õt tu̬u̬ kand `huśse kokko sinnäʔ noile `poelõ Plv; `kärbläse`rõipit om nii paĺlo et, pakõ˽vai elost `vällä Räp; jeludõ maja (elumaja) Lei; vaia jelo kabistaʔ Lut c.  majakorrusKod M Ran Puh Krl akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä. eks siis `panta preili ülemise elode piäle Kod; tõise elu pääl Trv; kate ~ kolme eluge maja Hls; karanu tõse elu päält maha, sadanu `surnuss Hel; `õkva kabeli veeren ääd kätt om tu̬u̬ kate eluga maja Ran; ülemine elu om majal `vastsõmb Krl
11. ese või selle osa a.  toos, karp kella elu; prilli elu; `kumpassi elu Emm b.  sahtel, lahter; vahe(ruum) Kui mo liigesnuga sääl seljakoti teises elus ka pole, siis ma küll unudasi ta kodu; Penaa·lil mütu elu Rei; rahakoti elu; kolme eluga kott Phl; [tagumine] `kanga lahk on `kanga elu LNg; kui sotivahed vähiksed, siis oo ühes `sumpas metu elu Rid c.  Kate eluga ammed (särgid, millel ülaosa linasest, alaosa takusest riidest) Hls
12. eluase; kodu `nahknär linnab `öhto iĺla, puu kannu sees, kus ta elu on Khk; [läks] siiss seda `mõisad omale elule `korda `siadma et, tema akab sial elama Pal; si̬i̬ (häll) om latsel üit́s elu Krk; suvõl ollõv tä `Eevaĺdi majahn elol (korteris) Rõu; ta‿m ku `tuhkru, ei lääʔ elost `vällä (istub alati kodus) Plv; siih kala ello olõ‿i - - siiäʔ `maŕja `laskma tulõ Se
13. püsi, asu inimene saa siis elu mitte ku need (mustad tiibadega sipelgad) `ümber tulevad Emm; ema küt́tis `ahju, siis oli tuba `suitsu täis. isegi kaśsil ei old elu `olla KuuK; näd ammussavad valusass, ei anna elo `koski sul; sedä elo sul ei õle, sul one silmäd alate vett täis; ta näeb ärä, et meie siin üvä eloga (rahulikult) issuma; ühel vahel munadel ei õllud elo (mune kulus palju) Kod
14. (intensiteedisõnana) a.  laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti Ta sai mu kääst elu mau`täiä [peksa] Jõh; elu`iidne vana puu, küll tema oli `õisa täis; elu`iitsed majad olid Ris; [hobune] elu `neĺla pani `sinna taha `otsa Plt; Sa eluull oma `ütlemisega KJn; Sa elukurat, vällä võtab enge Pst; elu tuult aap `sissi põrmadu alt; kummi `tuhle (kingad) periss elu vett täis Krk; nä ommaʔ elo kavvõh; elohüä; eloillośs Se Vrd elumane b.  (vähesust rõhutavalt) Enge terä, elu terä Khn
15. (hüüatustes) meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; Oh sa elu (imestades) Amb; o elusõkõ, om taa ka‿ks tüü (kirudes) San
ema ema R eP(ε- Khk Mih) TMr MMgT Lei; emä Kuu Lüg Vai LäLo Vig Var Tõs Khn Saa Juu Kod spor VlPõ, M T; jema Aud Lei, Kra; imä Võn V; äma- Mih
Tähendusrühmad:
1. (üks lapsevanemaist) ema
2. (mitmesuguseis väljendeis) a.  (võrdlused) b.  (mõistatused) c.  (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne)
3. (kõnetlussõnana) a.  perenaine, -ema b.  vanaema; ämm
4. ema funktsiooni täitja a.  kaasanaine b.  kadri- või mardisantide juht c.  tegelane mitmesugustes mängudes
5. (loomadest, taimedest) a.  emasloom; emaloom b.  emamesilane c.  emakanep
6. (millegi) alus, tekitaja a.  ka fig, alus, alge b.  esimesena loonud viljapea c.  (vana) seemnekartul
7. paadi või laeva osa a.  kiil, põhjapuu b.  (lootsiku) põhjalaud c.  roolitääv
8. (millegi) olulisem või kandvam osa a.  (särgi, jaki jne) kehaosa b.  (kalapüünise) pära c. tuuliku püstvõll d.  (muud)
9. (veekogus) a.  veekogu sügavam (voolu)koht b.  auk jääs nooda väljavõtmiseks
10. tungaltera
1. (üks lapsevanemaist) ema emäst (kui ema suri) jäin mina `neljä `aestaseks Kuu; Ema ei tõhi `põlle lappida, siis tütar lähäb ukka; senel `lapsel ei õld emädä egä isädä Lüg; Kes ema lüeb, `sellel `kasvab käsi `auast `välja Jõh; `piened `lapsed `purrod ~ `immod emä `nännä Vai; oma ema `kutsusid [lapsed] memmeks Jäm; esiti pisemald ikka taet ning emm, suuremald ikka isa ning ema Khk; aga ega öö rehel ma pole käind, sääl emad ning isad käisid Pha; see tüdar o emase tuln, ema nägu; naese isa ja ema elavad teese kohja peal Muh; ema [sõna] tuli pärast, enne oli eit Kir; mu emä isägä põln kummagi `koolis köin Var; ja emasid `üeti `jälle vanaema ja noorema, kui `jälle kaks majas olid Mih; minu isat-emat olid jah siit [pärit] Aud; ja `käśti mind emad `kooli `tulla Hää; minu isa-ema `oskasid `selgest lugeda, kirjutada ja rehkendada Kei; meil oli ikka ema [sõna], mammad olid `linnas Juu; te `eńdi emad ei ole enam? Ann; [tüdruk] akkama `uopis emast `suama; mu oma täis lihane ema VMr; `tütred tulid emasse, pojad isasse Iis; kirju ema (võõrasema) Trm; pojad o `emmä lähnud; näd õlid `üste emäje, aga tõesel tõene isä Kod; me oleme ühest emast Äks; tädi on emä õde Vil; mia pidi emäle (ema vaatama) minema Hls; lihalik emä om kellest sa `süńdunu olet; `langu `ju̬u̬ma tulev noorigu ja nu̬u̬rmehe emät esät Krk; ega `võ̭õ̭ral miu `vasta iki toda `armu ei ole, mes omal emäl; miu emäkadunu ütel, mia onde es saa küll `pessä [mõisas] Ran; emäst `olli mul ka joba `ammit Puh; `tütre emäl `piava `lahke käe olema; kaits emäd ei `kõlba üten ku̬u̬n. poeal `olli emä ja naesel ka `olli emä, oh sedä pahandust; ku `tütrele panna emä nimi, siss saap `tütrel ää õńn Nõo; emä esäga kõneliva, et aganit `pantu leeväle `sisse Kam; mõni (sõna) lääb emäde (ema keele järgi) Ote; ma `mõtli et üle `ku̬u̬luidõ `lat́si kah hulga `lat́si imilõ auraha andass; võt́t imä (endast vanema naise) Har; mu esäl oĺl imägaʔ säidse last Rõu; kõ̭iḱ sai imäl meele ostõtuss; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss Vas; imäldä lat́s Se; `särtse `oĺli vanul jemil laulusõ; uodõtav jema (rase) Lei; [muinasjutu algus] `eĺli imä esäga jälʔ; `Kristusõ imä `umgi pühä `Maaŕa Lut Vrd emm, ime3, imi
2. (mitmesuguseis väljendeis) a.  (võrdlused) Mis on `pehmemb kui ema `süüli Lüg; Kõtt täüs nigu uma imä saaja aigu Urv; Imä üśk um `pehmep ku˽villa vakk Rõu b.  (mõistatused) Üks emä, mittu`kümmend `poiga = tomat, kurk Kuu; `Lapsed `juoksevad lagedat `müöda, emä `alles `luomata = `Eina `soadud Jõh; Tütar `tiine ema aher, elab `surnu reite vahel = okk Jäm; Isa pikk ja peenike, ema lai ja latergune, `tütri käsi kõberas, poja pia ümmargune = humal Han; Pojad kaunis pońtsikud, ema alles sündimata = heinasaod, kuhi Hää; isa pikk ja peenikene, ema keero veerolene, tütar oli lai ja latergor̀ne, poeg oli pisot pikergor̀ne ja nüid lääb tipin täpin `taeva `alla munele = humal Ris; Ema lai, isal pikk saba, lapsed kõik ümmargused = leivanõu, -labidas, -pätsid Äks; Immä luvvass latsõʔ kõ̭ik `laokilõ = kuhja- tegemine Urv; Emäl laga magu, esäl pikk sammass, latse üte ülbalise = leivanõu, -labidas, -pätsid Krl; imä alh, esä pääl, vitu vatu `vaihhõ pääl = villa `kaaŕsmine käśsiga Har c.  (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Emätiss viel suu`nurgas, vade nää `oskavad `kergikäsed `olla (noorukitest); Emä `tuodo `saabastega (paljajalu) `käidi `ninda `kauva ku `kuoli `mendi Lüg; Keha must ja `korpane, `üäldi, et ema`tuadud `nahka ei `paistagi enamb Jõh; Ema perse taga üleskasvand (liialt hellitatud, elukogenematu) Emm; siu ema särk `kuivas miu ema aja peal (kaugelt sugulased) Kir; Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele, kes täiskasvanutele vastu räägib) Hää; mis sa tõbras vihasted, egä ma su emä `lehmä ärä söönü ei ole (öeld põhjuseta vihastajale); mis sa miu pääl vihane olet, egä ma su esä emä ärä ei ole söönü id; ta (tütar) emä `perse taga üless kasunu, si̬i̬ ei tää kedägi elust Krk; olgu esä sikk ja imä kit́s, ku˽ma esi enne mi̬i̬s olõ; Imä-esä alalõ, lehmänisa vallalõ (öeld neile, kelle vanemad elavad) Har; imä sei `si̬i̬pi ja lät́s `lahki (öeld lapsele, kes pärib pidevalt ema järele) Rõu | (liiderlikust naisest; vallasemast) Emä pani `kelgu laga`otsile, tüdär ott kelgu laga `otsilt maha ja akkab vedämä Kuu; Sa kisud ema kiŋŋad nii vara ää Rei; kas sa nüid emä ri̬i̬ pääle nakat minemä, emäga `võitu `latsi tegemä Nõo | (ema tähtsusest, armastusest jne) Paremb oma emä vits kui `viera emä voileib; Oma emä `koorukane paremb, ku `viera ema void leib Kuu; Ema `põlve najal `kasvab laps `ennemini kui isa `salvu najal; Enam `võõra tõrelemine kui oma ema `lüömine; Ema `süülis `pehmeb kui `saksa `sängis; Ema `armastus võib `lapse ka `kaivu `põhjast `välja võtta; Paremb oma ema õlesäng kui `võõrasema sulekott; Paremb oma ema irm kui `võõrasema arm; Sureb isa, `kaotad `puole, sureb ema, `kaotad kõik; Isa üks mats on enam kui ema üheksa `totso; Seni `lapse `piake sile kuni ema `silmad `lahti Lüg; Kuidas ema nenda tüdar Emm; oma ema vits on `armsam kut `vööra ema vöileib Rei; Kärme ema, laisad lapsed; Mees saab ikka naise, aga lapsed änam ema ei saa; Oma ema vits ja võõrasema oo `ühte `maiku; Isa sõna oo änam kui ema vits Han; Ema `viitaks uksest `väĺla, armud lähvad `aknast `väĺla Hää; Oma ema malk on magusam kui võõraema võileib Jür; isa õńnistamised kińnitavad su elumaea, aga ema `vandumised võtavad ära VMr; sureb emä, sis sõgeneb isä KJn; kudass emä ehen nõnda om laits perän Krk; paremb om üte siĺmäga emä, ku katõ siĺmäga esä; emä piśtäb rinna suhu, aga mi̬i̬ld ei piśtä pähä Ran; Imä `põĺvi nõ̭al kasusõ˽latsõ˽paŕõmballõ ku esä villäsalvõn Urv; Paremb uma imä must pudõr, ku võõra imä võidleib Krl; kütüse kesvän kasusõ magusamba `nakrõʔ ja hoolika imä põllõ vaŕon teǵüsämbä˽`tütreʔ; Sõ̭sarõ arm `sõklanõ, vele arm vesine, imä arm igävene Rõu; jema nisa `pondav `suhtõ, bõt mi̬i̬lt ei d́õudav pondaʔ pää Lei; leib olõ‿iʔ mińnij, `kiisla olõ‿iʔ imä Lut | (laste tänamatusest ema vanaduspõlves) Üks ema `toidab `kümme last, a `kümme last ei `toida üht emä; `Üeksa last mahub emä `põuve, üks emä ei mahu `üeksa `lapse `õuve Lüg; Seitse last mahtus ühe ema pöue, ema ei ruumi ühegi lapse öue Pha; Üks ema toidab ühüssa `poega, aga ühüssa `poega ei toida `ühte ema Han; ühe ema `põlle mahub kuus last, aga üks ema ei mahu kuue lapse `õue VMr; emä söödäb ja kasvatab ütessä last, aga ütessä last emäd ei `jõvva `sü̬ü̬tä Nõo; Ütessä last kasuss üless üte imä hõlma all, a ütsel latsõl ei olõ ruumi ütele imäle Krl
3. (kõnetlussõnana) a.  perenaine, -ema Naine läin `naabri ema kääst nöu küsima, et kudas `kurjadest `vaimudest `lahti `saaja Krj; teese pere ema `soatis `siia Muh; Tiige ema `ütles mo emale, et sa `ketrad surma tuńnini Vig; Juba saana ema tuli peale mede poole, kamsud kainlus PJg; nende (naabripere) ema elas ka sada üks `aastad vanaks HMd; mina olen vana inime, kõik üiavad mind emaks, aga ma‿i ole nende ema JõeK; Moori ema lõi oinas maha Lai; Otebä emä tulep pühäbä siiä Nõo; ollu ku sourõ jemaʔ (emandad) Lei b.  vanaema; ämm ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; vanad isäd emäd (vanavanemad) oo vanas `surnu`aedas Vig; mehe või naise vanempid kutsuts ämmass ja äiass, mõni `ütleb `jälle esä ja emä Hls; kos minijäss kotu om, sääl om emäga ike `ütlemist Nõo; meil oĺl mamma (ema kõnetlussõna), selle et vannaimmä kutsuti imä, latsõ˽ka `üt́liʔ vannaimmä imäss Vas Vrd emm1
4. ema funktsiooni täitja a.  kaasanaine esimees ja ema läksid ede [laulatusel] - - siiss jo se pruudipaar `järge Mus; pruudil oli ema `seltsis. `üiti ema, see oli mu vennanaine Jaa; ema `peksis [pruutpaari] aseme läbi, `peksis kirbud ää Pöi b.  kadri- või mardisantide juht kadri `öhtul siis ema `korjas [andeid]. kadride emal oli `söuke egabäsed `riided - - ta oli ikka ema, vanem, teised olid ta lapsed; [mardi] isal oli ikka kepp kää - - ema `selgas oli `jälle kot́t Krj; [kadri] emal oli `valgest `nartsudest titt süles Aud; [mardi] ema [siis], kis tegi sukka, läks [selle] `juure, et lapsed tahavad `süia - - emal õli üksipäeni kot́t - - kui ema ära `mangus, `ańti teestele koa. `võt́sid `istusid maha, ema `ańdis sialt kot́ist Pal; mardi`sańtide emä KJn; kadri`sańtel olli emä, emä võt́s `ende kätte `viĺlä ja raha, mis `anti Krk; esä ja emä lätsivä i̬i̬n `siśse, laoliva oma märdi `laulu, tõese `oĺliva latse Ran; Kadrisandõl oĺl imä kah. Tu̬u̬ oĺl ka˽hańdsakohe `rõiveh, vanakõnõ Se c.  tegelane mitmesugustes mängudes sabastikku `mängimine, üks õli ies, kie `püüdas, edimane õli ema, kie `oidas `poigi Jõh; Köige suurem tüdruk, see `pandi siis [mängus] koera emaks - - Siis tuli öks vööras väljast ja küsis `poegi nime `järge `osta. Kui selle nimelisi oli siis `ostis ema kääst ää Krj; [lambamängus] ja siis see `jälle kis ringi sees oli, see oli emä - - ja emä ikke laulab Mar
5. (loomadest, taimedest) a.  emasloom; emaloom kõik `luomad isäsed `õtsivad emäsid taga, aga `tetre ja `metsis, vata emäd ajavad isäsid taga. kui emä `kuuleb isä `laulu, siis lähäb `lennab `sinne `mängo; obone on `kolme `varsa emä Lüg; lehm on kolme vassigu ema; kaks talle ema (imetavat lammast) surid ka εε selle `aiguse käde Khk; utt `seuse sama musta `pεεga, na ta emagid oli Käi; isa [luik] `lindab `sirge kaelaga, emal on köver kael Noa; [tibud] emä oole all alles Mar; sia `põrssaid piab ka `valvama, ema ju tahab ära magada vägisi ja HMd; [pardi sabasulgedest] saab ära `tunda, kes ta on, isa või ema VJg; tõu puĺl õli, aga emä puhas eesti verd; üheksä poja emä oo vana [lehm]. minul õli viie`tõisku poja emä; talleksed o kõik emäde mao all nõnna arad Kod; vars igatseb nii emad taga MMg; `taeva kits ja `taevasikk. emä mekutess mehee-mehee Hel; tõenekõrd sünnib küll emä `mu̬u̬du vars Nõo; [sügisrändel] kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa, imä i̬i̬hn ja, latsõ˽takahn Rõu; tu̬u̬ varsakõnõ käve tu̬u̬d [surnud] märä asõnd `kaema kõ̭gõ, nii `väega hoit́ immä Vas; kual jo pojaʔ ommaʔ, tuu om imä ~ imälammass; imä [kass] kand kõ̭õ̭ `poelõ `hiiri ja `t́sirka; imä alonõ (imev) põrss Se || fig Sureb obu maksab nahk, varsa ema elab ikka veel (öeld, kui midagi on kadunud) Pöi; sukku tuleva soepoja, `emmä emmissepoja Nõo; `immä `lätväʔ iḿmisepujaʔ, sukku `lätvä˽soepujaʔ Rõu; imä `perrä vars virk Lut b.  emamesilane või -herilane mesi `linnud mis emäst tehässe, sie tehässe eri tuppe; emä on pitk ja `pienikene. kui emädä ei õle siis `lähväd [mesilased] puust `vällä kõhe Lüg; kui pere `eitmine on, siis keik lähvad ema `järge Khk; ema sai `otsa, pere läks `puusse tagassi Mär; kui poead akkavad `väĺla tulema, siis emä laulab. emäsid tehatse iga `aasta `uusi Var; erilase ema on suur ja lai; [pereheitmisel] kui uus ema vääĺa tuleb, lüövad [mesilased] `lahku, muist oiavad uue, muist vana ema `poole Amb; vanass õlid naesed nagu eriläse emäd, `keskelt piänikesed Kod; mesiläste emä KJn; mesilinnu emä Krk; tu̬u̬ vana emä ku ta saana, siss `murdna tolle noore emä ärä Nõo; vanast oĺl imä piḱk, vanast kutsuti kõlladsõ `persega imä. noʔ om mustõmb ja vähämb Har; vana ~ noorõ imäga pereh Plv; imä tege puja`haudet; noorõl imäl om peenikene helü; edimätse süĺleme `aigo‿i laalaʔ `kumbkeʔ imä; `meh́tseʔ esiʔ `tapvaʔ tõõsõ imä `maaha, ku süĺlemet ei lasõʔ Räp c.  emakanep teised o koerussed, teised o emad; kui emad saab ää `väetud, siis pannasse parsile `kuima; koerussid saab poole vähem kut emasid Muh
6. (millegi) alus, tekitaja a.  ka fig, alus, alge `Küünlä`päivä sula ja mareti`päivä poud on `näljä emä Kuu; [linnastele viinaajamisel] `pandi kuum vesi `pääle, `sõisas ja `jahtus `vällä, `pandi `pärme `sisse, siis õli emä (käärimisvedelik) `valmis Lüg; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; neli peret (taru) `pieta kust peret ei `võeta nied on emad VJg; maa om egä eläve enge emä, maast saap egäüit́s `toitu Krk; päiv (päike) om si̬i̬ kes meid elätäb, `kõikide emä Ran; maatüḱk om iki leevä esä ja emä Puh; mõtsa imä, vana petäi kutsutass Lut b.  esimesena loonud viljapea odra, ruki ema Mih; [rukkil] ema tuli kõige `enne `väĺja tuppest Trm c.  (vana) seemnekartul Ma pane vana emä, mis on tugevam, [kartulivõtmisel] pis(se)tega ühte korvi Tõs; metssiad söid kardulad ära, emad jähid alles HMd; ma `ku̬u̬rsi `endäl perämätse `kartuli ärä, n‿om nigu emäse; `kartuldel piab idu ärä `murdma, muedu lähävä emäss Nõo; näet see emä om, nii illuss kõva et San; kardoka imä Vas
7. paadi või laeva osa a.  kiil, põhjapuuSaLä Pöi Hi spor L laeva ema, keige esimene kut sa akkad `laeva tegema Jäm; taga emast oli läbi auk, kui laev `maale tömmati, vesi `jooskis `väĺja Khk; `kaltsoni puu pannasse ema `pεεle Mus; [paadi] `vannad `pandi ema `otsa Pöi; paadi ema `olle tammepuust Phl; laeval pannatse kaared ema `peale ja siis akatse `planka `ümmer panema Tõs; Puadi kiil pannassõ `pulkõga emä `külge Khn; paadi ema on paĺgist `väĺla tahutud, pikuti paadi `keskel Aud; ema pääl tulevad laeva pańnid. ema on männa `puidest; Suure laevadel `pantaks vi̬i̬l kiil ka `alla ema `kaitseks Hää; paadi ema kelle `ümmer akatakse paat tegema. jäme puu ots `püsti. kaared ema `küĺgi ja kaarede `küĺgi lauad Ris b.  (lootsiku) põhjalaud tiävid pannasse plangu emä `küĺge `kinni Var; emä `pantse kõege `enne, põhja laud on emä - - emä `piäle kõhe `eeste `pantse piäpakk ja tohopakk. siis kuarud; `venne põhja piäl on emä `venne emä, siäl piäl seesäd Kod c.  roolitääv Rooliema aa alumese otsa tapiga kiiluotsa pεεl kandmas. Ülemene rooliema ots uladab läbi ahtriteki üles - - Rooliema külgis käib roolileht Emm; Roolpinn pannaksõ rooli emä `külge Khn; `kookre august tuleb rooliema läbi Hää
8. (millegi) olulisem või kandvam osa a.  (särgi, jaki jne) kehaosa särgi ema. kui sool pole `käisid `pεεle `aetud. särgi ema juba `valmis Jäm; jöki ema Khk; [endisaegse särgi] `kainlaalust lapid olid nelja nurgelist, ema ja `käise vahel. pitk säŕk, see `üiti emaks. särgi ema ühest tükist, siilud vahel, et laiem oli Jaa || naiste särgi pihaosa `hammõ imä˽ koi peeńokõsõ˽linadsõʔ, nu̬u̬˽pańni üt́si sukka, `hammõ immä või is paarõ sukka `panda; Särgil oli paklane labane hand, peenükesest linatsest imä ja katsanitsega puuvillane käusserõivass Se b.  (kalapüünise) pära mõrra imä Vas; imä suu [kust algavad nooda tiivad]; nooda imä om nelli śuld; ku suuŕ nu̬u̬t, om imä takah katõsa śuld; kalla om, lää‿i `immä; võrgu imä, tu om perä, kohe kogonõsõ kalaʔ siśse, ku loomuśs kistass; Leesuvast püvvetäss meresega, imäldä talvõl ijä alt, sääl ei saaʔ imäga vitäʔ, suvõl püvvetäss imäga; kala`püüdmise man oĺ ga haaḿ [tindi]nooda imä ḱüleh Se c.  tuuliku püstvõll tuuligu ema, suur jäme puu mis see tuuligu ülal peab Jäm; Aamõ `veske emä `püstü Khn d.  [karbi] kaan [ja] ema (kere) Emm; (voki) ema van ~ pesa u (voki kabi, süda) Ris; mõõgade emä kos [ropsimasina] mõõgad kińnitet Kod; voki emä (rindpuu) Rõn
9. (veekogus) a.  veekogu sügavam (voolu)koht vesi on emas (jõesängis, mitte üle kallaste) Vän; jõe ema oo kõege sügavam koht, nihuke reńn jões - - jõe ema `kohtas `kõrkjas ei kasva Tor; jõe emas - - sialt jooseb vesi vaĺlemini Tür; `Peipsil õlema kua emä, jõgi `keskel, kõege sügäväm kõst Kod b.  auk jääs nooda väljavõtmiseks ma satte `emmä `sisse Hel
10. tungaltera emad ~ rukki emad IisR
ema|avand = emaauk emäavando on keskkohas, `toine `verko käib `toisele `puole. emäavando on kahe `vergo `pääle ehk `nelja `vergo `pääle. emäavandost tulo `verko `vällä ja sääld `lähto `sisse ka Vai
enam1 enam HaId ViK TaPõ Plt TMr MMgT, -mb R Amb ViK Iis Trm; enäm Var Tõs Khn Juu Kod MMg KJn, -mb spor R, Kod Trv Hel T Har Plv, -mp Trv Hel T; enäp hv Krk Hel Nõo Võn Ote Urv, -b Nõo San Lei; änam Nai S L Ha Kad Ksi spor VlPõ, ε- Jäm Khk Krj Muh Ris, a- Rid Vig Kir Mih Ris HMd; änamb Jõe Kad Rak, -mp Trv; änap Pst, -b Lei; änäm spor L(ε-Mar), Juu Kõp Vil Pst, -mp Trv Pst Hls TMr; änäp Hls Krk Hel San, -b Lei; inä(m)b, -(m)p V; (kuluvormid) äm Muh Mär Mih PJg spor Ha, SJn Kõp Pst, ääm Rid Kul Vig Vän Nis Sim(-mb) Pil, ämp M spor T V, äb Pst, ääp Krk Ote, imp Vas Räp Se
1. (harilikust, eeldatust) rohkem sen `nuodavedamise `juures enamb ei old ku kaks miest Jõe; Sul ei ole sida enämb kui `hülgel saba (öeld kiitlejale) Kuu; enamb ehk on kui kilu`mieter [jõeni] Hlj; midä enämb `nuori, sedä paremb Vai; mo ema `tεεdis ulga änam sedissi vanu `asju Jäm; pikad `saapad – varrega `saapad `üitasse [neid] εnam Khk; koha o änam kallis kut ta ea on Krj; pöua pilved on änam `körges Pha; see pili ja sadu `olli εnam metsa `kohtas Muh; mesilinnud `peavad jüst keige änam veel kaneprohu pεεl `käima Käi; änam obosed `seisid kui tööd tegid Kul; Änam tasem ei `saagi `köia Han; kanadel oo änam lühemad suled, kukel pikemad Aud; kõigest änam sain raha Tor; nüid ei ole änam kui üks kana Ris; enamb puole minust olete nuoremb VMr; oleksin tuond ikke enambki luadalt `kruami, aga raha lõppes `otsa Kad; tõõne one enäm laiem kui pitkem Kod; egä üit́s taht kitta, vi̬i̬l änäp taht lait́s kitta Krk; `uńte `olli ka ennembide enämb ollu Ran; enämb es jõvva [linu] rabata ku kat́skümmend viiś `nakla Nõo; suvõĺ rüä `häitsämise `aigu iks haĺlitass leib kõ̭gõ inämb Kan; tu̬u̬d rõivast ollõv olluʔ enämb `kõrda (rohkem kui ülikonna täis) Har; `Paklalt oĺl Marin`puŕki inämb kümmend `versta Vas; jo mu lihmil kuud viis inäp ku kańniʔ Lut; enam jagu 1. suurem osa, enamik [sõna] pirnid o sii tääda ka, aga änamjagu `itleb ikka `raaplid Mus; mõni `ütleb aa pial - - enamjagu `ütlevad juba aia pial Lai; enämb jagu `rõivit om suurde `liĺlega; enämbjagu om `valge lilli, `tõisi on veedi Nõo; 2. enamasti No enämbjagu kaik kalad sai `huomigul ärä müödüd Kuu; enambjagu `naised olimma `verkul VNg; ema oli änamjagu iga päe `väĺlas [tööl] Mih; enam jägu [luuakse kangas] kahega, ma ise vahel olen loond neĺja kihaga Lai; peremehed olid enam jägu `töökad mehed Plt; Tu̬u̬ inemine `oĺli enämbjakku säne vingune Hel; enämbjagu lõegass iki peremi̬i̬s leevä Nõo; A˽hoobiss vanast kutsuti tedä inämb jagu leevä anumass Urv; enam kui enam ükskõik kui palju Tend klani änam ku änam, tema `järgi ei `nõrku Hää; egä ta tagasi ei tule, röögi änäp ku änäp; anna tal änäp ku änäp, temäl ei mõjo kedägi Krk Vrd enamaks, enemb, enämat, inämbä
2. (eitavas lauses) sugugi, üldse, rohkem (mitte); alles, olemas; praegu, nüüdsest peale; edaspidi nüüd enamb pole püst`aidu Jõe; Ei enämb `angerju saa vesi `lähteb `külmäks Kuu; [lammas] enämb ei imedä `tallekaist Vai; kask oksendab, mahl äi tule änam Phl; ahi on `puistamata ehk `suudond, ei `tõmma äm Mär; minu ema anam ruudulest seelikud ei teind Vig; suurt `siibert ei saa änam `kinni `panna mette Aud; nüid ei tasu εnam `ämretegemest; aga nüid seal põle vist anam mitte midagi (talust) Ris; ega täna ommeti `vihma enam tule JõeK; ega mul pikka iga änam ole JMd; enam `piale üri`päeva ei `tohtind tuld tuppa võtta (valgust süüdata) JJn; minu kääst ta enamb ei piase VMr; tämä enäm nõnna ei kõnele kui edemält; enämgi tämä ei tule. ärä `u̬u̬ta Kod; tagasi ei saand pöörata ääm Pil; kägu ei kuku änäp `pääle jaani; ei tuleki ääp `mi̬i̬li mis vaist kuulit ja ollit Krk; pane ärä, ma enämb ei taha `viina; aga võib olla ta ei elägi enämb Nõo; uasuppi ei massa mõtõldagi, toda‿i taha‿mp `kiäkina Ote; ämp peremehel es ole˽`koskilt enämp võtta [raha] San; obõsõ `irnnuva ja enäp edesi ei olõ `jõudnuva minnäʔ Urv; sõir otsan om, siss ei olõ ämp `sõpra Krl; ei olõ inämp `löütü `tüt́rikku `kostki; vana haav süttü ei inäp Vas; pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; ma inäp õi sullõ tulõ Se Vrd enemb, enämat, imämb, inämbä, änänt
3. (vormilt jaatavas, sisult eitavas lauses) veel, nüüd veel kes nüüd odavi `vahtib, kes nüüd enamb odavie järel [kellaaega arvestab] Jõe; kes‿se `öhta `ilja änam tuleb Ans; Mis sest änam `rääkida, see juba vana lugu Kaa; Noore rohu otsad `väljas, mis `lambal änam, nopib peale [rohtu] Pöi; kes nüid sega änam laseb `tönguma Käi; kes nüid änam rüid kannab Kse; kas mool see änam `meeles Mih; mis münosugone vana muld änam, köberas ja `kärssis keik Ris; kas ta enamb elab VMr; mis sa sest obuse sut́ikast ääm peksad – ing mineku pial Sim; kes seda vana korult äm tahab SJn; mes neist [juukse]uidakist enämb sugida Ran; ta‿m `väega `aige, ei tiiä, kas tuleb enämb sängist üless Nõo; mis tu̬u̬st inämb tegijät Kan
ergas ergas g `erksa Koe Trm Ksi Plt SJn, `erka HJn Äks Ksi Lai Plt; ergass g -e, `erksa Lai, `erka Pal; `ergas IisR, g -e VNg, `erka VNg Vai; `erk|as g -a Vai; `hergäs g `herksä Kuu; n, g `erksa Nõo Rõu Plv
1. erk, mitteloid a.  elav, vilgas; kärme; virge ma olen ergass, und enam ei ole Pal; tulega nad (vähid) ei ole nii `erkad, aga pääva `valges siis nad on `erkad Äks; mõni on `loodud kohe `erksa ~ erga vaimuga Lai; [hobune] `äśti ergas `sõitma SJn; [inimene] kikitäss, kui um väega `erksa, `kerge vai virk Rõu b.  tundlik, kergesti reageeriv; terane erk ehk `ergas obune näe igale `puole ja `kuule VNg; `ergas (terava kuulmisega) kuer IisR; koeral on väga `erkad kõrvad `kuulma HJn; mõni on `erka unega, ei tahagi magada Ksi c. Sie vana`aigane asi alade oli `oitegi `hergäs `nuorele ku vanale Kuu Vrd ergus2
2. ere, erk (värvus) riie on ära värvitud, on õige ergas kohe. sai ergas punane. on ergast `värvi Lai
ergus2 ergus, -o- g `erksa, -ä, `eŕksa Kod; `ergos, -k- Vai; `erkus VNg Lüg(-o-) Jõh, g -a (`erksa Lüg) erk, ergas `metsä `luomad on kole `erkosad; `erkosa unega kie une piald kõhe `kuuleb; `kerge ja `erkos igäle `puole menemäie; kõrv `erkos, `kuulab siit ja sääld [uudiseid] Lüg; `erkos obone on `kärme obone Vai; nõnna ergos kui iŕv; irmus ergos laps. nõnna `eŕksad last en õle `nähnud; `erksa veregä inimene, alate tä one `rõõmus Kod
herne|kahl `erne- R Mar spor KPõ, Iis Trm KJn, `ärne- Tõs
1. (kokkukeeratud) hernekimp `erne `kahlad `panna `aasa VNg; mere `erned. oo küll `neoksed tordid nagu `erne kahlod Mar; `erne kahlud. `truit́i sedasi pialt kokku ja panime puude `piale [kuivama] Tür; `ernekahl `piosse - - ja siis `vasta `pinkisi neid `erneid `peksma Koe; `erne kahlud pannakse ladvad `sisse `puole põrmandalle [lademesse] Sim
2. Erne kahl ~ kahlad (tähtkuju: Bereniike Juuksed [Coma Berenices], Jahipenid [Canes Venatici]) Kad
herne|luud hernekahl, -kimp `erned kisuti `vällä ja `kiereti tüvi `õtsad `ninda `vassassutte kokko. sie õli `erne luud; `erne `luuvad `pandi [kuivama] tüvi `põhja `puole, `lõune `puole `latvad Lüg; `erne `luuvad `pandi `kaksite `aasa `pääle; [krati tegemisel] Võtta kaks `luua vart ja pane nied `risti ja siu `neie `külgä üks `erne luud Jõh Vrd ermeluud
esi- (kohakäändeis võivad muutuda mõlemad osised) eesmine, eespoolne esi`sorme ja `peitla vahe on esi vaaks VNg; aak on `ukse esi `puole `küljes Lüg; [sõiduvankri] esi laud Khk; Vanaelu esikatus akkab ää `riugema; [hagerikul] Esi küĺg oli `lahti; Rataste koorm [tuleb] esiotsa peele - - teha; Tagurehalne oo soojem kut esirehalne (rehetoapoolne osa); Vanadel eludel oli elubeauk katuse esiräästa all; Ma pani eeste esiuksele uie kääakatise ede Kaa; Laeval oli änamasti kaks `masti, esimaśt mis ees oli ja tagu maśt mis taga oli; Esi soo; Omiku läksid küll `sönna ede `soose aga kus nad nüid järjega on Pöi
esi|vaaks pikkusmõõt (pöidla ja esimese sõrme vahe) VNg Lüg Trm sie on esi vaaks, `tõine vaaks on `pitkemb `puole `tolli Lüg
estegi `estegi VNg Lüg, -ki Kuu
1. esmalt; kõigepealt `Esteki, `esteki `sännib [tüdruk] `vasta, aga peräst pole kedägi (suguühtest) Kuu; esi `algune maks `estegi, siis tuleb perä viel midä tuleb Lüg
2. teat aeg tagasi; ennemalt; vanasti Arp̀äiv – `ninda `üäldi `esteki `argi`päivä Kuu; läks `estegi `sinne `puole nüüd jo tuleb VNg; `estegi `tehti viel `paksud, `toimised, täis`piiku [tekid] Lüg
Vrd este, estigi
et1 et üld (ät, εt Khk Mus Pöi; õt Plv Se; lausefoneetiliselt t); konj (kuulub sag ühendsidesõnade koosseisu, tähendusfunktsioonid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
I. põimlauses
1. aluslauses
2. öeldistäitelauses
3. täiendlauses
4. sihitislauses
5. kaudses või siirdkõnes a.  hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb b.  saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust c.  ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav
6. sõltuvusmääruslauses
7. kvantumilauses
8. viisilauses
9. kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil
10. vastandavas kõrvutuslauses
11. põhjuslauses
12. otstarbelauses
13. mööndlauses
14. tagajärjelauses
15. tingimuslauses
II. alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase a.  konstateering, kahetsus, etteheide, imestus; b.  soov, käsk; c.  keeld, ähvardus, sajatus
III. lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt
IV. hrl fakultatiivse täiteelemendina a.  fraasi sissejuhatava abisõnana b.  alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet c.  välj ebamäärasust või oletust d.  rõhutab vastandavat seost
I. (põimlauses)
1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a.  (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b.  (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c.  (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se || `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut
II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a.  (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b.  (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c.  (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut
III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas || mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod
IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a.  (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b.  (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c.  (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d.  (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod
ette|poole ette- RId Rid Kse Amb VMr Kod Krk Ran Nõo spor V(j- Lei); ettep̀- JJn Pal Vil Hls; etep̀- Kul Hää JJn Koe spor ViK, Pal Äks Lei; etepul Hää
I. adv
1. kaugemale ette, (näoga) liikumissuunas Tegi `iuksesihi, `este `kukla päält `tõmmas `arjaga ette `puole; Pikk ja pien ette`puole kõveras `jusku `krieka ie; `Lapsel imelik, `aariklane kiel, `nurgad tulivad ette`puole Lüg; `laened `murdvad, `randas `kallab arja pealt ette poole Rid; [lamba] `niitmine oli tagant etep̀oole Kul; [voki] Kruist teĺlitaks, naba ju liigub etepul ja tahapul Hää; vaja süsä ettepuale `riisu Kod; lähäb ettep̀oole (Viljandi suunas), ei lähä kuevatsesse Vil; akka `mõnda sõna tagapu̬u̬lt ette poole lugeme Krk; [lumehangel] `päälmäne ots `oĺli nigu `väĺlä poole tuisanu, ettepoole aanu Ran; nüid om poodin ka ettepoole `tüḱmine moodun Nõo; Takkapoolõ pańni vähämbäʔ [pätsid], `keskepoolõ suurõmbaʔ ja ettepoolõ jälle˽vähämbäʔ Har Vrd etesspoole, ette|otsa, ette|pidi
2. ajaliselt kaugemale; edaspidi(seks), tuleviku(k)s kui nüüd tänä `ommiku [teder] `kutrutas, siis lue senest `kaeksa nädälä ette `puole, siis piäd lund nägemäie Lüg; voib `olla et ette`puole akkab pueg avitamma Vai; me tänä ei pruugi ärä, vaja `oida ettepidi ~ ettepuale Kod Vrd ette|pidi, ette|poolest
3. (kaugele) ära, välja aniʔ kia `ḱäülese, ĺättevä kauõdõ jettepulõ üle mere; ku latsõkõ `uińdži, sõ̭ss [ema] lät́š jettepulõ; veri d́u̬u̬sk `ussõ, jeńg lätt jettepulõ Lei; lätt `võõradõ `liina ettepoolõ Lut
4. tu imä nakass ettepoolõ `masma (on ilu poolest enam väärt kui minia) Se
II. prep (ruumiliselt) ette nüüd `kiereti suga `kõrgemale ja siis `pandi `niied ette`puale suga Jõh; saań lähäb ette poole obust viristes Kse; leib pannass ettep̀oole `otsa (laua aknapoolsele otsale) ike Hls
Vrd edepoole
ida1 ida g ida spor R S L KPõ, Iis Trm, ea, ia Jõe Kuu Hlj SaLä Hi Hää; idä g idä Vai Khn, Kuu
1. ida(kaar); idatuulR spor L KPõ, Iis hv Trm `paadi keul ida `kaudu `ringi `kierada, kui merele lä˛eb – `jälle taba Jõe; `tiedäb just kui tuuld idä menemä; `Soidimme vähä `aiga `iäle; iäst tuleb sue ja iäst tuleb külm ja iäst tuleb ilma ots; idä vieb kalad merestä idä kagu kattelasta Kuu; `ommiku ehk ida. meri`miestel on ida Lüg; kui tahad `linna `minna, pead idas minema Ris; `luiked tulevad siit länne puolt ja panevad ida `puole JõeK
2. kirre; kirdetuulS Noa Rid Tõs Khn Hää Ris hv Trm tuul leheb ida, puhub iast; kui `talve külm ida tuul on, siis `eetasse ka, et ida iniseb; tuul on ia pöhja vahelt (põhjakirdest), tuul on iast maagere pool (idakirdes) Khk; kövad tuuled oo ida, `maagar, keskomik; täna oo ida maakaare vahe [tuul] Mus; ida ja `maagare vahe tuul; idast tuleb `iidne sui ja põhjast põline tali Muh; Kui east sadama akab siss sajab kolm `pεεva Emm; tuul on east `maagerest, tuleb külm kevad Rei; Idäst läks `selgeks ning põlõtajaks külmäks; Idägä oli sumba ää viin Khn; päe tõuseb säält kust ida akkab; kahessa tuuld me tääme: põhja, `lõuna, meri ja mets, `lu̬u̬de ja ida, `kärme ja lään Hää; täie idas (kirdes) Ris
ida|voo teat suunaline voolus meres vesi on `jälle pagenend, sii on `jälle idavuo; aga ei sest aru saa, `kuida nied `juoksud on, kord länstuul ja idavuo Jõe; siin idä `tuuldega on idävuo, vesi `juokseb igä siis `länne `puole Kuu; tεε‿p kas see sui ida oo o ää kadund Mus; Ida voo Rei
iga1 iga g ea (ia) R eP Trv Krk TMr; igä Khn, g ia Mar spor M, Kuu Lüg Vai KJn T V(g ijä; jigä g jiä Lut), igä Kod; iǵä g Ran spor V; iǵa g d́ia, d́iä, ǵia, in jean Lei; ad igal VNg, iäl Kod; abl iält Kod; transl igast Lei; g -iga Var KuuK
1. eluiga, (eksistentsi) kestus; vastupidavus Nääd nenä`otsa, eit nää iä `otsa Kuu; ei sel `ollu iga `kuigi `kauast, sie loppes juo `puole `aastaseld VNg; riist läks `katki usina, siis õli lühükese `iägä Lüg; vanuse poolest küll vel elaks aga iga `otsas; see (päikese) paiste vötab vilja enne iga εε; sellega läheb kunni ia `latva Khk; see (katus) on mütu iga läbi eland Pöi; räimvõrgud olid penedega `enni vanasti - - sellega `oiti võrgu iga; esimese ilma sõa järel `ööti koa, et üks kuke iga pidi rahu`aega olema Rid; Aia iga kolm `aastat, koer elab kolm aia iga, obune kolm koera iga Hää; kaks ehk kolm [inimese] iga `aega tagasi Kos; ega mul pikka iga änam ole JMd; kasuk oo õma igä ärä elänud; tämäl one vanaduss küll ja igä `persen, aga ise veikene; kui paĺju igäsid ja mitu `põlve lähäb edesi Kod; juudi `sindle iga om nelikümmend `aastat Krk; Suvva au ja viisu igä saagu sul olema (sajatades) Hel; sa `raiskat nii `irmsade, sa näet küll viśt iä `otsa Nõo; nõna `otsa näet aga eä `otsa ei näe Võn; ma‿lõ tu̬u̬ uma iä sisen vällä nännüʔ, et `piḱse om kattõ sugumanõ; ma olõ see pikä ijäga küländ nännüʔ sedä ilma ellu Har; Hääl olõ õiʔ iḱä, kuŕal `otsa; piḱk igä `pesmädä ei päseʔ, lühü löömäldä ei jääʔ Rõu; viiś kuuś rahha om külʔ mu iäh olnuʔ; tiiä äiʔ inemine umma iḱä; ma˽ka tiiä äi˽ku vana tiä om `iäle Vas; tii˽mullõ sääńtse˽`saapa˽mis umast iäst saa pit́äʔ; mul tu̬u̬ iä meeleh om; mu iäst saa rahha viĺänd, nii mu lastõ iäst; umma iḱä jo om paĺlo elänüʔ; ma `iägi `eĺli ärʔ, olõ õs `akna `rõivit; iätäht́ (eluea pikkust ennustav joon peopesas); tuńniss päset, iä elät (õnnestunud põgenemisest) Se; ĺäüĺa iǵa om olnu; d́ummal `andaga `t́errüst un öüä ikä Lei; ma uma iä päält (eluajal) näe es; ma uma `iäga mälehhä‿iʔ setä; leebä ää˽süüt üle nädäli a naist üle jiä juvva‿iʔ ärʔ jelläʔ; igä jelläʔ olõ‿iʔ `hamba hińds; iäl või ollaʔ kol `vuuri tühälene ni kol `vuuri rikkan Lut; iän ja õnnen innukalt, lootusrikkalt taht `saada iän ja õnnõn, aga jäi ilma; mõni loodab iän ja õnnen ää koha `pääle `saada Ran || (vastupidavast asjast, hästi tehtud tööst jne) Sis tä `anda igädä isä iäks, poja `polveks, tüttärelle viel tügüks ajaks Kuu; Seda (varandust) `jätkub isa iast ja poja `päevist IisR; Kivikatus on isa eaks ja puja pölveks Emm; see oo isa eaks ja poja põlveks, `tütrelegi tükiks ajaks Mär; Sie käib isa eaks ja poja põlveks, `tütre`tütrel tükiks aaks Koe; see kestab isa iast ja poja põlvest Lai; toost saab esä iäss ja poja põlvess Ran; esä ijäss, poja põlvõss, `tütrele tüküss aoss Har Vrd iätüss
2. teat elujärk, periood sääl `mõisas sai ikke `nuore ia sies `õldud Jõh; tüdrugu east `väĺjas (vanatüdrukust); ta on pooliga (keskealine) inimene Jäm; mis tööd‿nd vanu iga änam tihaste Ans; sel veel kirgu sead `söötamatta (leeris käimata), pole veel `öige poisi vöi tüdrugu ea sees veel mette Khk; Eks nooriiga sai jah ikka üsna eemeelega neid emaseid lapsi käpustatud küll Kaa; see sai pisikse lapse ühna vanas eas veel Muh; se on `alla iga, seda `kohtunek äi karista ka end Emm; poiss oli teise ea `teenija vöi oli ta kolmandama ea `teenija [sõjaväes] Rei; kui ma meheikka sain Kul; ta `jõudis juba vanasse `easse Mär; pooles eas (keskealine) inimene; poolest east juba läbi Hää; vana ikka akkab `vaeva tegema, kus oled noore `põlves põrutada saan HMd; tema jo inimese east väilas Koe; `tütrid olivad mõlemad mehele minemise ias VMr; eks minu lapsed surenud mõlemad nuarel iäl ärä; suri nuarelt iält Kod; kui vana igast läheb, sis ta (värv) ikka pleegib teenekord pialt ära Lai; temä vana ia sehen võt́s naise Krk; temäl `olli joba noorest iäst `lastu ni̬i̬ sure`rõiva `valmiss tettä Puh; Ma‿lõ õigõ˽mitu `aśja nännü˽ja `oṕnu˽vi̬i̬l vanutsõl iäl Urv; vanan ijän lõpõss kõ̭iḱ `otsa, śilmäńägu ja kõrva`kuulmine; vanast kis alt ijä oĺl, toolõ `paśsi enne is annaʔ, ku esä lubasi Har; jaʔ `kahvlid väist olõ õs olõmahkiʔ [minu] noorõh ijähn Rõu; nakass üle ijä (üle 30) minemä; maailma sõa `aigu oĺli ma joba [sõjaväeteenistuse] iäst väläh Räp; `iäldä vi̬i̬l om, las saa ar iḱkä, vi̬i̬l olõ õi iäh, alt iä vi̬i̬l om (alaealisest); päält iä ineminõ om Se; üle puolõ d́iä (üle 40 aasta) jelanu Lei Vt igi3
3. vanus [looma kastreerimisel ei ole tähtsust] tämä igal, `milla tädä `leigata VNg; tamal oli jo niipali igä – kas `seitse`kümme vai kaheksa`kümme Vai; sellel on iga küll pεεl juba, mis see änam rabab Ans; sellel oli iga küll seljas Khk; nende ia vahe pole nii suur et nee‿p vöi `paari `minna Kär; iä pualest nuar mies Iis; selle iä `perrä kõ̭iḱ asja enämb ei või ollaki meelen Võn; taa om suuŕ küländ uma ijä `perrä Har; muʔ ikä (vanused), kiä oĺliʔ; `iäle ni karvalõ ni `suurusõlõ, kõ̭gõlõ uma hopõń, a olõ õi uma; iḱä om ka‿ks `väega˽paĺlo Vas; miʔ üteh iäh Lut
iga2 n, g iga hv R Sa, Muh Hi L K I, igä R(ige Kuu) Rid Mar Vig Juu Pal spor VlPõ, Hel Ote San Urv Krl, iǵä San Urv Krl; psg ikka Kam; igä- hv Pst; ind-pron
1. a üks mitme omataolise hulgast, ükskõik milline vanemad olite igä üöd ära Jõe; oma siad `pieti igess taluss, ige `aesta `jouluks tabeti siga; Kes igäpäiv `tahtub ilus `olla, ei saa `arvagi ilus `oldud; igäss peress oma viis, igäss taluss oma taba Kuu; Igas peres ise leib, igas talus ise taar; `rohkemb neli`kümmend samu igä tahu (igast küljest) `niitasin maha Lüg; `Atsalama laat, iga `enne `jõuluid õli Jõh; iga kahe `virsta pääl oli taas kabaka; igä `uomiko `katsosivad ja imestäsiväd Vai; `keidi `törva `müimas igas `kantis Mus; igase `nurka `pandi üks suur mei `püsti; iga `aegu (igal ajal) Muh; igasse `kohta nüüd send `tarbis oo Mar; kaks `sülda igad `kańti Mär; sii `paergugi kiba veel nii paelu, et võid iga sammu peal kibi `peale `astuda Mih; Isi vana metsavahi obune, aga igat `kändu kardab (öeld sellele, kes ei tule toime jõukohase tegevusega) Hää; iga pühadeks sai teha tegu peen`leiba HMd; iga perest `ańti raha Kei; see on se iga`oastane võeras, iga `oasta käib meil Juu; igap̀ä just `peksta sai Ann; kisub igast asjast `riidu VJg; igal ajal võib `saada Iis; ega igad naised ei kaasitandki Ksi; temä muud ametit es taha kui igä sügise noore jää aal vi̬i̬ all `sõita Hel; laits oṕp ~ opip ikka sõnna Kam; kahrutandsutaja käünü igän talun; tolm om jo jälle ull, `tüḱmä iḱkä `paika San; vana `vu̬u̬stri om, ulguss igä öie Urv; kis süvvä˽taht, tu̬u̬ saa iǵäst paigast kätte; kat́s `pańgi iǵäpäivi `ki̬i̬ti `kartold Krl; igal(e) pool(e), igalt poolt Vai Noa Mär spor K, Pal, igasse poole Jäm Kaa Tor Plt, igas poole Kse Aud Amb, igas pool VNg Vai Muh spor L, Äks KJn, igas poolt Kuu VNg Muh Lih, igas pooles Jäm Kär Kaa(poolis), igast poolest Kaa ~ poolist Pöi kõikjal(e); kõikjalt igas puold ei saand `vankriga kätte [heinu] Kuu; mul oli igaspuol `kuolis, igaspuol paha `olla VNg; edevä `poiga, tämä igäle `puole toppi kuhu `tarvis ei ole Vai; [putukad] lodivad igas `pooles Kär; aga `vaata igal `poole, aga - - ära `vaata ta `silma Noa; tahab igas`poole ronida Kse; kahmakas vanainime oo tugev jõuab `minna igasse `poole Tor; tema `kuhjab raha igalt poolt; teda sai igale `poole Kos; oled ikka va edev igass `puole sa joksed Amb; igass pool on oma kuńts Äks; eks nüid püilitä igäl pu̬u̬l KJn Vrd igane3
2. a üks mitme erineva hulgast, mitmesugune iga puude `ulgas `juhtub olema näsusi ehk näsulisi Jõe; siis sai neist (männikäbadest) igä igäd `muotisi `paatisi `vestetüd Kuu; no ku tuli pue`värvid, minu ajal on old igat `seltsi `värvi küll; oli igat `karva neid (lehmi) VNg; eks tema küttis iga puudega oma tua `ahju ikka Ris; ega sie lina iga muas ei kasva; ma siis karistasin iga`muodi teda JJn; kõik kohad olid täis iga `seĺtsi `lõnga; lammas iga `eina ei süe VMr; igät `sorti; igät `mu̬u̬du `tuĺli ette [heina kuivatamist] Kõp
3. s igaüks; kõik isä jagas liha igale kätte Lüg; nõiutab enne kebade loomad ää kui `väĺla saadab: annab igale vitsaga patsu `persse Mär; `Räimedest ikka keedetakse [suppi]. Tast süńnib igat teha Kei; `vaesed `istusid siis kiriku sees - - igal oli oma iste Juu; sääl (külakõrtsis) `oĺli igat, `oĺli õlut, `viina ja `veini Vil; igäl om igatsuss kodu `järgi; saada tedä kohe taht, igage [iga tööga] saa ta valmiss Hel; tel oĺl üit́s kõ̭ik, kes poiss oĺl enne, tiä oĺl iǵäle sõbõŕ San; mul om suuŕ kaśt, neli jakku. ikkä lätt neli vakka `sisse [jahu, tangu vm] Har
Vrd ega2
ihk ihk Muh, g iha Kuu Kad iha; kihk `Aeva igä vedäb sinu `sinne `toise külä `puole, neh `pruudikane on siel ne; Alade oli ihk `ehtul `verku `laskema `menness `kaasa merele `mennä [lapsena]; tal on suur ihk sen `järgi Kuu; jooma ihk o sihes; sellel o veel pulma ihk peas. õlut vel peas ja Muh; kui tema (tüdruk) meste ette `seisu jäänd - - kusi `lahti kohe, nii `kange ihk Kad Vrd ihkuss
ihu|särk alussärk [hobune] näris `villa`särgi ja ihu`särgi purust VNg; mul ei õle `mutkui ihu särk on viel [seljas]; `küüned igäl mehel oma `puole. vanasõna `ütleb et ihu särk on `kõige ligemäl Lüg; teine oli ihusärk, teine oli `kurdussärk Käi; `kiskus ihu särgi `katki Tõs
ihu|tased pl nahalööve, peened vistrikud väikelapsel ihutased, neid on enamiste `keikil VNg; `lastel `puole `aastase `ümbruses `veiked `vistrikud `lüöväd üles. siis on ihu tased; Ihutased `kaovad iseenestäse; Kie `veikeselt on ihutasesi täis, senel `õlla perä ilus klaar nahk; `Leivasegavuse kohovahuga `määriti `saunas ihutasesi Lüg Vrd ihundased, ihu|tasad, ihu|tasandased, ihu|tasandused, ihu|tasauksed, ihu|tasendused
iimama1 `iimama HJn JõeK JJn VMr Rak Pal, iimata Kad Sim Trm Lai; (ta) `iimäb Mar
1. immitsema; nirisema suits `iimäb `jälle `vällä Mar; kui nõu akkab `juoksma, siis `iimab vett `väĺla HJn; vanast aavast `iimab verist vett `välja Kad; [nõu] natuke `iimab, suurt ei tule Sim; kui sial (kraavis) vett on vähä - - [öeld] et `iimab vähäke joosta Trm; see (nõu) kurivaim `iimab joosta, `seie ei saa kedagi `panna Lai Vrd iimuma, iivama1, imama2
2. nõrgalt põlema, hõõguma tuli tal `iimas põleda iga ` üesse JJn; kui pliidi all on [tuli] lõpu `puole või lamp et ta nii suurelt ei põle, siis `üeldakse, et `iimab VMr; `tuored puud, näe tuli aga `iimab vähäkene; lamp `iimab vähäkese põleda; tuli `iimab nigu tońdi silm Kad; `ütleme kui lambi tuli `väikseld põleb - - sie `iimab Rak Vrd hiiluma, iimima, iivama1
3. (nõrgalt) paistma, kumama vähe paśtab kedagi, et `iimab vähe; nää siit ukse vahelt [tuli] `paistis, noh nää `iimab sial VMr; Kui `valgest akkab minema ommiku, siis jo `iimab `valgust vähe Kad; kui `valgus prau vahelt paistab, siis `iimab Sim Vrd iibama, hiiluma, iimuma
hiire|tuisk tuisk kihulumega `Iiretuisk `tuiskab igale `puole `sisse, sara ja lakka IisR
hilja1 iĺja (ilja) Sa Muh Rid Mär Var Tõs Khn KPõ I Plt; iĺjä Tõs Kod; `ilja R(-ä Vai) ?Jäm Ans Hi JõeK Amb(ls), h- Kuu Phl; `iĺja Hlj IisR SaLä JõeK Iis Trm Kod; iĺla Khk Kär Kaa PäPõ Ha Tür Plt, Rid KJn Trv Ran; `iĺla spor , Ris Juu Amb VlPõ Hls, KJn Trv Krk; illa spor , PJg spor Ha
1. hilja; ant vara Paremb `hilja kui ei `millalgi Kuu; `ilja on, aga ei `jaksand `tulla varemb Vai; Kus sa nii ilja änam lihad, teised magamas Pöi; kana paneb vara magama. inimest panevad `ilja Käi; nee o eenälest, kis muud na iĺla köib Vig; tänabu akkas rohi illa `kasvama Ris; sügise on ilja `kangesti viljad viel väĺlal Hag; `iĺla kiriku, vara `veskele, soab ruttu tagasi Juu; iĺja`võitu sai `pandud `kartulid maha JJn; mis sa iĺja `öösse kolad siin Lai; ommuku vara ja `õhtu `iĺlä `tõmbass tü̬ü̬ man Krk; hilja peale ~ poole hilja(ks), hiljem(aks) Merel `käüdi ka `aeva `hilja`pääle sügüsül Kuu; `aiga `lähte jo `ilja `pääle VNg; Papil põles `ööse ilja peale veel nii erk tuluke Pöi; tä tuleb illa peal kodo Mar; vili jääb iĺja `puole korjata JMd; rükkid jäed iĺjä `piäle tehä Kod; `rohkemb sügise iĺlä pääle, siss om noid tumedit `ilmu Ran | sügise illa poolt (hilissügisel) Rid Vrd ilda1, hiljaku, iltsõhe || hiline, hilis- `Ütlesime teistel, et oleme iĺlad (hilised) ja piame nüid teistest rutem `niitma Han; nii `kestis see traĺl iĺla `ööni Rap; läksime külasse, olime iĺja `õhtani sial JõeK
2. hiljuti `pikne vast `ilja loi ühe `surneks Jõe; illa oli nähä, kus tä ikke sai siss Mar; `setverdi mõet tuli ilja Kos; ma nüid iĺja veel `eksisin ära Lai; meil olid veel iĺja käärpuud alles Plt; popsi nime tuĺli alles `iĺla SJn; sii olli `iĺlä alle, ku ta siin käüs Krk; hilja aja eest hiljuti tihesti `kurdus lai käis oli, ilja aea eest kεisid [nendega] Khk; ilja aa eest oln seal `nuhtluse sammas Muh; vanasti `kańti `pastlid - - kingad oo illa aea eest tuln Lih; iĺla aja eest oli Vädamu koht alles Ris; alles `iĺla aja‿est ühe neĺlä`kümne `aasta `i̬i̬stki ma oĺlin `võeras pulmas KJn Vrd ilda1, hiljaku, iljalt
ilm2 ilm g ilma eP(e- Käi Rid Mar Var; jõ- Khn; g `i- hv Mär Tõs, Kei HJn JMd spor ViK, KJn) eL(ji- Lut); `ilm(a) g -a R (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. maakera, -ilm sedä `ilma `luodust ei saa inimise `lapsed kõik `muutada; `piigalaps ei õle viel täis`kasvand – aga tiab juba kõik `ilma `asjad selitada Lüg; Ülä `ilma ulatavad, `ümber pää ei ulata = `silmäd Jõh; `ilmas on pali `rahvast Vai; Kõik ilmanurgad on täma läbi `pahmind Pöi; ise ime, ise pime, ise üle ilma tark = margapuu Muh; Üle ilma look (vikerkaar) Han; Laseb ühest ilmaservast `teise, tü̬ü̬d ei viisi teha Hää; ilma `algusest olid `antud talumeestel pahemad maad ja mõisal paremad Ris; rehendand - - `mitme pääva ja `oastaga võib ilma `ringi `sõita Kos; ilm on iga neĺla kańdi pialt `lahti, mine kuhu tahad JJn; kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ilma ori (vana ja jäme puu) Koe; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; vahest käis unes puole `ilmad läbi Kad; kas sugulaisi one ilmas vai ei õle Kod; ku paĺlu selle aa si̬i̬s on ilm arenand, `riided ja söögid Vil; üt́s põĺv kaoss, tõine akkass eläm jälle, ilm tühjäss ei jää; ku okki es joole ilma pääl (olemas) - - iki kindsu päl lükäti `käege [heiet] Krk; mes‿ma rahasitast oia, ilmast `saadu, `ilma lähäb kah; oh saab `ilma miu täis kah, jääb ülegi, mes‿mä nii paĺlu ahnitsa; sa `kõ̭ike ilma tü̬ü̬d ärä jõvvat tetä; kui kavva sina jõvvat sedä `ilma ülevän oeda; kajatava nigu `pu̬u̬lde `ilma (väga kaugele) kuulda; tu̬u̬ `oĺli küll vanamut́t ilman, küll tu̬u̬ vi̬i̬l `paĺlu `tiidse Nõo; ilma pääl süńnüse suurõ muudatusõ Krl; üle `õiguse ei olõ ka ilmah midägi; ilm um täl nüüd vallalõ ja toorõss (mõtleb, et saab kõike, mida tahab) Plv; ilma veereh lätt maa ja taivass kokko; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; no om seo ilm nigu `ümbre˽pü̬ü̬rt, olõ õi˽nii nigu innembüsi oĺl Vas; oh ta om nii `uhkõ, olõss ilma `ümbre käänäsi; kae no `mitmõt `päivä satass `vihma, ka tulõ no ilma ots Se; põld ravitsass `kõikõ `ilma, ni rahvast ni tõbrast Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) `Ilmal on `kurjad `silmäd pääss Kuu; `Lapsed jättas `ilma `uolest (hoolitsuseta); `Ilma otsani (mitte kunagi) ma sinuga enamb ei leppi IisR; nee `jätsid see ilma jäuks (hoolitsuseta) Khk; Mütu `ilma (kui palju) teitel neid taarist on Kaa; [ta] eliseb nüid tühjä jutu käen et ilm seĺjän; loeb ku ilm seĺjän Kod; Piab `ilmast ku `ilma (alatasa) `ju̬u̬skma ja ratselteme, mis ta sest saab Hls; ka äbi mõne ärjä suurune om, või ärg mõne ilma suurune (vabandatakse häbiväärset tegu); mitu `ilma (kui palju) mea tat vi̬i̬l ärä sü̬ü̬; Kadril kikk ilm `nurkapidi seĺlän (koob paljudele) Krk; ega sa `ilma ei jõvva ärä `võita Ran; niida om si̬i̬ ilma asi, niida käip si̬i̬ ilma käsi Nõo; näe, kos mul `uńdrik om kui ilm (lai) Kan; ilm um laǵa, maa toorõśs Lut | (ahnusest, suurelisusest) võtass `endäle vai `terve ilma `säĺgä Ran; Egass kõ̭kkõ `ilma saa õi˽kõ̭rraga `suuhõ haardaʔ Rõu; Tä kraap kõ̭ik ilma kokko Räp; sa tahat `kõ̭ikõ `ilma kätte saiaʔ, sa pööräde kõ̭õ̭ ilma `üśkä [ahnusega] Se | (õppimisest, õpetamisest) Ilm obetab inimese, `raske `kuorem obuse Kuu; Küll ilm õpetab, lai väli `nuomib Lüg; Küll ilm koolitab Pöi; küll ilm õpetab ja kroono piits koolitab Juu; Ilm õpetab, küla koolitab Jür; raamat oppeb küll, aga ilm om suuremb ku̬u̬l`meister; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; Ilma piits um halusap ku esä vits Rõu; Ilm oppass, vaiskanahk koolitass Räp; i l m a p e a l (e) 1. peavarjuta; kaitseta, hoolitsuseta kui aed `ümber, siis ika nagu natuke `peetust on - - muidu ole nagu `ilma peal HJn; eläjäd oo ilma piäl - - ei õle `lautu; taĺli sein kukub maha, obesed jääväd ilma piäle Kod; temä esi sedä samasi ilma pääl, ku `meagi ole, ei joole `nurka egä ulualust `kunnigil Krk; kui oonetel `aida `ümbre ei ole, siss om kõ̭ik nigu ilma pääl jälle Nõo; 2. (eitavas lauses) iialgi, (mitte) kunagi Seda ei õld `ilma pääl, et sa `tõhtisid `ilma luba küsimata `menna Jõh; Seda ta küll tegema ei akka, ei `ilma `pialgi IisR; `möistlik inimene poleks ilma peel söduse tembuga akkama saand Mus; seda ma änam `ilmaski ~ ilma peal ei tee Tõs; mitte `ilma pial põle niisugust `aśja old Kad; seda ei `juhtu `ilma `pialgi, et ta sellele mehele lähäb Lai; śeo olõ‿iʔ ilma `päälgiʔ Lut; ilm ja maa ~ maa ja ilm küllalt siin om maa ja ilm `ruumi; sedä om maa ja ilm Krk; siihn om ilm ja maa Har; mullõ maa ja ~ ni ilm sedä joʔ, paĺloss mullõ vaia Se | päe alle maan ja ilman (kõrgel) üleven Krk; ilmast ja maast ~ maast ja ilmast, ilma ja maad ~ maad ja ilma pikalt ja laialt, väga palju (rääkima, lubama) `Enne oli mies maad ja `ilma lubama; Sie kui vatterdama akkab, siis `räegib maad ja `ilmad kokku IisR; räägib ilmast ja maast Jäm; `patrab ja räägib `peale ilmast ja maast Mär; räägib ilmad ja moad kokku Tõs; Kule, mia‿i `oskagi mis `ilma seletada Hää; riagib `ilmast ja maast kokku Trm; mõni `läträb `ilma ja muad, võĺsib kõhe Kod; räägib `iidamast ja `aadamast, `ilma ja maad; räägib teist taga, ilmast ja maast kõik `aśja Plt; sa kõnelet maast ja ilmast, aru `kunnigil ei joole Krk; timä ti̬i̬d maast ja ilmast, ega tel jutust `puuduss ei tulõʔ Har; võih timä paĺlo kõ̭nõlass, ilmast ja maast Se; ilmast ega maast ~ maast ega ilmast, ilma ega maad ~ maad ega ilma mitte midagi, kõige vähematki ei tia maast ei `ilmast Hlj; nagu siga juua täis, teä isi maast ega ilmast Vig; ei ma tea `ilmast ega moast mette Juu; mitte ei tiand ei `ilma ega maad (kaotasin teadvuse) Ann; nii marub, et ei nää maad ega `ilma VMr; magab kui kot́t, tia kedagi muast ega `ilmast Kad; ise ei tiä mitte muad ei `ilma, muko kõneleb; tämä ei tiä `ilma ei muad Kod; ei tää maast ega ilmast, mitti kedägi Krk; ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo;(purjus inimene) es tiiäʔ maast es ilmast Se; ööd ega ilma id enne oli pia `selgem, nüid ei tia ööd ega `ilma Tõs; tämä (minestanu) ei tiä ü̬ü̬d ei `ilma. ei `ingä kua Kod; [maja] teene kõrd põles `ü̬ü̬si. me‿i `tiadnud ü̬ü̬d-`ilma ega `pääva Äks; tu̬u̬ inimene ei tiiä tu̬u̬st ü̬ü̬d ega `ilma Hel; nüid ei tiiä mitte ü̬ü̬d ega `ilma näist (inimestest) Rõn; sa olt uĺl, tiiä‿i ü̬ü̬d ei `ilma; tiiä‿i ü̬ü̬st ei ilmast kost inemine om Se; ööd ilma ku(i) päeva pidevalt tat́tnina põleb ööd ilma‿ku `päeva Aud; ü̬ü̬d `ilma ku `päeva ole `lendus (töös, õiendamas) Hää; ü̬ü̬d`ilma kui `päeva tü̬ü̬s KJn
3. teat (lähem või kaugem) piirkond a. hrl lähim ümbruskond see püllub keik ilma juttu täis; keik ilm löi `silmade ees mustaks Khk; lapsed rügavad, et `terve ilm väriseb kεε Käi; ilm kolab üles Var; No küll ni̬i̬d `tiirgad tõmmavad ku ilm rõkkab Hää; veike inimesele paśtab see ilm suur ja lai JJn; ma vihastasin nii et kõik ilm oli must VJg; kõik ilm õli `taeva all `valge, tule kuma paessab Kod; Kui ilm lõuna poolt seljas on, tuleb sooja. Kui ilm põhja poolt seljas on, tuleb külma (fatamorgaanast) Plt; kabelin kõik ilm (kohad) inimeisi täis; ärä mine puretama koeraga, lehmäd lähväd siit ilmass (nägemispiirkonnast) `väĺjä Krk; [ma] röögi nii et `ilma kuulda om Nõo; [haigel] ilm nakas `kangest joba `ümbre `käimä ja kõ̭ik TMr; naaʔ ammõrdõsõʔ nii nigu ilm kumisõss Krl b. hrl (kodust) kaugem piirkond `teie `ulguta `ilma `müöda; Õles õld `tunnetud inimine aga mene tia kust `ilma `õtsast Jõh; lapsed `ilma kautu laiali [teenimas] Khk; Läks ilmast paramad `otsima; Elab tükkis teis ilma `otsas Pöi; kauda `ilma (taludes) käis `õmlemas Var; ei tia, kust lapse sai, jo ilma pialt sai PJg; laadade päält tulevad ilmald paelu kerjaki kokku Hää; maal (mujal) ilmas kahe köiega `panna kuorm `kińni JõeK; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse möda `ilmad `ringi VMr; piäd `ilma `uĺkma ja õmale `leibä `ti̬i̬ńmä; tämä `ilma õli `rohkem käänud ja nähnud; mino lapsekesed one kõik uih-aih ilma piäl Kod; `ilmast tuld ulgus Plt; ühessa last `oĺli, kõik on `ilmas (kodunt väljas) SJn; ei me oma `lu̬u̬me lase ilma `pääle uĺa Vil; üle ilma iluss inimene; si̬i̬ läit́s är tõise ilma `otsa; üle ilma satass `vihma, kigil pu̬u̬l om vihma u̬u̬ Krk; latse kasvive kikk suuress, `lätsive kikk `ilma Hel; ilma`karja (kodunt kaugele) minemä Nõo; `ilma näi ma `väega veidi, pidi kotun alati `tü̬ü̬tämä Ote; Suure karja`kaupa aeva eläjit kokku laadedelt ja kõgest ilmast; Ennembi täku`lõikaja käesivä `ilmapit́i, riistakot́t säĺlän Rõn; ta käu ku lõ̭õ̭ts `ilma pitehn (lehmast, kes ei püsi karjas) Rõu; ne `poiskõnõ `üt́less: ma˽lää arʔ ilma pääle Se; timä kõ̭õ̭ raha vii ilma päle; ilma pält tulnuʔ inemine; lät́s torbaga `jilma müüdä (kerjama) Lut; laia ilma, laias ilmas (kodust) eemal(e), võõrsil(e) läks - - `laia `ilma, Amee·rika Vll; Äkist öhe omiku on [kuldnoka] puur tühi, on `laias `ilmas, kõik `väljas Pöi; eks `laias `ilmas ole `palju `jöukad Käi; lapsed läksid kõik `laia `ilma Mär; ta lät́s `laia `ilma `õnnõ `ot́sma Räp | läks laia ilma piale Trm; no˽ma lää naa sõ̭ss kae nii et, mis ta laja ilma päl tetäss et Plv; latsõ˽laja ilma pääl Vas; kuhu ilma, kus ilma(s), kust ilmast kaugel(e), võõrsil(e), kaugelt, võõrsilt ei tia kus `ilmas sie elab VNg; kis seda tεεb ko˛es `ilmas ta on Khk; ei tea kus maal `elmas tä võib `olla Mar; loomad lähvad tiab kus `ilma HMd; koss ilmass ta oo tullud Kod; aga sinna jõkke tetti ka aid, mud́u sia lätsiv kus `ilma Pst; oben pääsess `valla, ju̬u̬sk kohess `ilma; päe (päike) suve kun ilman (kõrgel) üleven Krk; varess rü̬ü̬k, siss tuleva kost ilmast (väga kaugelt) kõ̭ik varõssõ kokku Rõn; jummaĺ tiid kuah ilmah tä om, ku tulõ õi `kostki `vällä Se; ilma taga ~ taha ~ tagast kaugel(e), kaugelt `sinna ilma taha akka `põldu tegema Kei; `aeti `sinna taha, tiab kus `ilma taha [heinale] JMd; marjad one ilma taga, vai näid lähiksen one; keśsi ilmataha nääle `sü̬ü̬miss viib Kod; kas sa `jõutsid ilma tagast `liiva vidada Plt c. (ebamäärsem piirkond) ei tea, kust `elmast need virukid (õlesidemed) `väĺlä `võetakse Mar; `kuśkil `ilmas `olla ei või, nii `irmsasti kihelevad [sääsehammustused] HMd; need (kaeralibled) on `kerged, lähvad tuulega kohe `ilma, reia alt `väĺja Trm; `uiskab sis kostab kista kui `ilmasse Lai; ku `küündlepäevän saa äŕg juuvva vett ilmast (väljast) sõss `maaripäevän ei saa mitti kukk ka juuvva; ilman (väljaspool alevit) suress neid, alevist viiäss kirst Krk; vana inimese `üt́livä, et peerul om paremb laian ilman, ku `kitsan kõtun, `pi̬i̬ru ei tohi oeda `kińni Ran
4. taevalaotus; õhk(kond) ilm `läigitäb (õhk virvendab palavaga) Lüg; päe lähäb elma piiri (horisondi) taha Vig; akkab vist `vihma tulema, ilm lääb `sõõna Lih; kadrid tulnu `kaugeld `maalta, üle ilma, läbi maa rhvl Hää; ilm on nii paks et puud ei liigu Ris; pane ahi `kińni, egä `ilma ei jõõda `ükski sojass küttä Kod; latsel om vällän ilma luhi sehen `raske uni `kangest Krk; ilm kisub `piĺve Hel; ei jõvva `ilma `lämmäss küttä (kõiki aidata) Ran; [pärast pööripäeva] nüid läits si ilm (taevalaotus) tõist `mu̬u̬du, nüid es nimitävä enämp naid `tähti Kam; ilma laśk `piĺve; nigu `nahka vedä taad `ilma (taevas kisub pilve) Har; ilma pääle nii jäi [haokood kütisepõletamisel] siss es palaʔ `häste ärʔ Vas; ilm nakass jo hämäräst minemä Räp || mis sa `ilma kisendad muidu Khk; Paneb oort koheilma (valju häälega) kisama Kaa; laps karjob ühnä `kohta `elma (meeletult) Mar
5. inimese tegevusega seotud keskkond a. maine maailm, maapealne elu(korraldus) oh sedä `ilma `lusti ja `rõemu Lüg; rabad sa sii `ilmas iganis vöi lased kot́tlohinal, `surnu`aida viiasse sind `viimaks ikka Khk; Äga see ilma töö `enni löpe kut kaks kätt rünna pεεl oo Emm; `ilmas oo `mõnda `nähtud ja `viimne veel nägämata; meite rahvas läksid ilma `pulma (laadale) Mär; `üsku ole üksi`päini `siia `ilma maha jään (omaealised on surnud) HMd; `enne oli suur lugeja old, nüid on `ilmas old ja kõik tükid on ää teind Juu; ela `ilmas kui `pulmas Kos; nõnnasama ilma lärä õpivad kualin; sedä ilmamammonad näväd koŕmitavad; `niiskene one si̬i̬ ilmakõrd, inimesed one `uhked ja suured Kod; si̬i̬ om jumale maha jätten, ilma kätte esiennast `anden Krk; nüid aap ilm noore inimese ukka Rõn; är˽koolõss, jääss kõ̭ik maha ilma pääle San; külʔ ta koonõrdass ilman Kan; hädälitsel olõ õi ilmahn `õ̭nnõ; vaiv om elläʔ siih ilma pääl Se; paŕemb śoohn ilmah paaʔ pakutõllaʔ, ku patuʔ tuhu `ilma viiäʔ Lut b. (inimese eksistentsist) mõni saap `taivade, mõni lääp `põrgude, mõni jääp kate ilma vahele Nõo; kahe ilma vahel fig nõutu, kahevahel kahe ilma vahel – p‿`tεεgid mis ta teeb Khk; `kahtleb ühes `asjas kas voi ei – on kahe ilma vahel Emm; ma ole ku kate ilma vahel kunagi, raaḿ `laokil laiali Krk; ma‿le nüid nigu kate ilma vahel, ei elä ei koole Nõo || (sünnist, sünnitusest) sie õli `ammu `enne kui minä `ilmale tulin; tal pole `perssetki taga, kus ta võib last `ilmale `saada Lüg; emis toi kaik oma `porsad üväst `ilmale Vai; kui `aega oo `ilma `tulla, siis o `mεnna koa Muh; tulid `ilma `vaatama ja kadusid `juonega (öeld, kui laps sureb kohe pärast sündimist) Ris; mõni lammas ei soa kudagi `moodi `talle `ilma Juu; olen kuus last ilmale kand Kos; mina veel ei `oldki `ilmas siis kui Indrekist vend suri ää Ann; niikui `süńdind `ilmasse, `puhta paĺlas VMr; `i̬i̬späne pääv õllud ku ma `süńdinud ja `ilma tullud Kod; ää nu̬u̬r lehm olli, es tu̬u̬ vasikut `ilma Krk; nõ̭na ots süüdäb, ei tiiä kas mõni ärä kooleb vai sünnib `ilma Nõo; sul om kaits tütärd vana ämm `ilma avitanu Rõn; jälle om üt́s inemine ilma pääle tulluʔ Har; minno es olõ viil ilman, ku esä lät́s Naha `küllä Räp; poig `sündü ilmalõ Lut || (surmast, suremisest) Tämäl (surijal) `toisess `ilmass jo `leiväkott `valmis `pandud Kuu; saadan so korade `teise `elma Käi; eks ta (vana ja põdur inimene) ole siit ilmast minija Han; tema on juba `teises `ilmas Vän; sured ärä, lähäd `sinna `ilma, `tõisi `ilma; tämä one ilmass ärä lähnud, siit ilmass `lahkunud Kod; ilmast ärä ängänu Krk; [ta] oĺl ka jo ilmast `vällä lännüʔ Har; noʔ piät tä `tõistõ `ilma minemä Rõu; är läts `tu̬u̬hhu `ilma, är läts śjoost ilmast Se c. surmajärgne maailm kudas teiss `elmas oo sedä ei tea Mar; taevas one tõene ilm Kod; mis sa siin külvät, sedä sääl ilman `lõikat Krk; kiä `viina om koolnu˽tuu saa tuuh ilmah vanapatu hobõsõst; tulõvatsõ ilma kohuśs om tulõmah; Rahha `pańte ka `tõistõ `ilma üteh, mehile tubago ja `naisilõ jäl’ saiarahha; Hummogotsõl ü̬ü̬l õks olõvat `kooltake˽paŕõp, siss tu̬u̬h ilmah jo˽kõ̭ik `u̬u̬tvaʔ Se; las jummaĺ anku taav́ast tu̬u̬hn ilmah Lut
6. rahvas, võõrad inimesed jo sie jutt one `ammugi `ilma kääs VNg; ons ilmal seda tääda tarist Khk; kes elma suud `kinni paneb Mar; ega kõik põle just na mette kudass ilm `arvab Kse; ilm ei tea mis ta teeb ehk Ris; ära `kaeva ilmal äda, ilm naerab seda Pee; sie jutt on juba `ilmas Trm; ilm oo nõnna ukka lähnud Kod; si̬i̬ `oĺli sel aal ilma (mitte kellelegi kuuluv) mets Vil; mea ole kige ilma naarusse Trv; sedä `tääve kiḱk ilm joba; esi ilman kasunu ei oole esät ei emät; egä ilmal amet `seĺgä ei saa `aia (rahva suud ei saa sulgeda) Krk; ärä usu `ilma, ilm aab puru `siĺmä Ran; serätse larule ei või jo kõnelda, ta `larrap kõ̭ik ilma `pääle Puh; mes sä larat tast ilmale Nõo; ilma arm om tühi põrm, imä arm om `õigõ arm Har; timä ju̬u̬t viina maalõ ilmalõ ärʔ; vaia mul ka pidämä `naadaʔ naid kińgitüisi rätte, muidu jätäʔ `ilma Vas; ma ei tiiʔ ilma `perrä, ma õ̭ks tii umma `tahtmist pit́e; śjoo (jutt) jo om `kõ̭õ̭lõ ilmalõ tiidäʔ Se
7. teat periood, ajajärk tia kene `ilma `aigane VNg; `Ärgadel akkasid mo `aegu ketid, nee `üiti siis uie ilma `kütked Pöi; Aga mine sa võta `kinni milla `ilma neid (leentoole) tegema akati; Kes teab kelle `ilma neid (raamjalgadega laudu) juba tegema akati Trm; ma `nüütse ilma aast ei tää sul kedägi ütelte; et si̬i̬ aigilm (elukord, aeg) ninda kitsass om Krk; vana ilma rahvass teesivä mõtsa rohusit, kedä kohegi tarvitava Ran; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; timmat ain om `vastse ilma `aigu tullu Kam; Kes no vi̬i̬l `õigõ˽seo ilma `aigu `ahju pühḱ Urv; vanailma `aigu oĺl alasi keriku man sańdiʔ Har; Vanast `ilma oĺl ka‿ks pruudil miŕdi krańts pään Rõu; tu̬u̬ ilma `aigu talo latsõʔ `tihka as `kleite `sälgä `pandaʔ Räp; ta (võrk) om ilmast `vällä lännüʔ (kõlbmatuks muutunud); peńn (rahaühik) om si̬i̬ ilma ajoline; A tu̬u̬ (ema) õks vi̬i̬l `ti̬i̬dse kõ̭nõlda õt sääńtse [sõbad] oĺliva üte ilma `aigo `olno Se
8. Ilm `oitku! Poleks ma seda mitte `uskund; Äi see käiakrenk `kölba änam `kuski ilma `poole, jälad mäead; Kui lehm punast kuseb, siis on `keikse ilma param, kui ussi`kihnu kusseilma poold (kuskilt) käde saaks Rei; `ilma tiada (kes teab) mis sa jamsid unes; Ega igaüks soand selle kuhjategemisega kuhu `ilmagi (toime) Kei
ilma|kaar ige `ilma `kaare `puole `laialle Kuu; Pööripää sai vaadatud tuult, mis ilma `kaares see oli Krj; lehtpu `raiumise `juures peab `neĺja ilma `koare `laskma ühest `põesast neli väheldast `kaske Kos; `Kõrtsides õli ju vahel igast ilmakuarest koos inimeisi Trm; ilmakuared oo põhi ja lõõna ja ommok ja `õhta. neli ilmakuart one; egäss neĺjäss tuuless tulevad rahvas kokko ja ilma`kuartess Kod; latse olliva küll egän ilmakaaren laiali Nõo
himm himm g `himmi
1. tuhm Tulimme igä külä `himmie tuleje `puole; Sidä `lille `vaasi `täüdüb `pessä muna`kuordega on nää `oite himm `toine kohe Kuu
2. oimetu `Heituned sis `esteki henesä kohe `himmiks; `Kliiverpuom löi pähä ott kohe tügüks ajaks `himmiks Kuu
hind ind g inna eP(e- Rid Mar Juu; jõ- Khn) eL(h- V); `ind(a) g `inna R(h- Kuu); p `indä Vig; hend g henna Har
1. rahaline väärtus a. (kauba)hind, (rendi)maks jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; sie läks `siene `inna iest (väga odavalt); kahe `kõrdase `innaga müüs Lüg; Vanad kronudki õli `inda `aetud Jõh; mis innaga need müüaste Jäm; panid see nii inna ala, seda‿b jöva `ükskid `osta; nii kallis. seda `inda pole `enne kuuldagid olnd Khk; mes sa innast ka vetad Käi; päris ind oli kolmkümmend kopikad [kalakülimitust] Rid; külä teeb enna (hind selgub laadal) Mar; ega see kellegi `ośtja põle, see mud́u küśsib `indasi Mär; mõned kaobad oo - - ühe inna sees Tõs; sain sedasi alandud innaga; `kerge innaga (odavalt) Juu; ta `nõudis nii `kõrged `inda Amb; sialiha on `indas JMd; `võeti kääst ää ilma innata VJg; kaup läks `kaĺli inna all `väĺja Trm; mes sa `inda pidäd, lahe `natke odavamass; sii asi õma `inda ei `kaota; alate innad `keŕkiväd Kod; innast maha `jätma Plt; egä tal (riidel) `inda ka kedägi põlnd KJn; ma sedä innass ei `arvagi ~ inna ette ei `arva; nüid vili massap `inda ~ om innan Krk; mesi olna `võiga üte inna pääl; kaitskümmend `nakla kala - - kas tu̬u̬ `oĺli siss ind `aasta i̬i̬st (hobuse karjamaa eest) Ran; odava `indu peräst tõi oma kraami tagasi; os sia lihunigadele odavamb kätte `annu - - aga temä oiss iki innan Puh; [ostu] ind käib miu `taskust üle Nõo; `päälsehend oĺl viiśkõrd `kaĺlimb ku rõõsa piimä hend; ennembi oĺli õks rahal `kaĺlimb hend ku noʔ om; riigihennaga ei massa `pit́skiʔ ka˽medägi Har; kat́s `hinda mast (kallilt ostetud) Plv; `saargede nahaʔ ommaʔ hääh hinnah Räp b. rahapalk, töötasu `moisa `tulpasi [sai] `leikada `ilma `innata VNg; köige suurem ind oli kuuskümmend kopik `päävas Noa; `kuulda, et seal pool maksetakse ikke `kõrgemaid `indasid ~ `palkasid Mär; kus sa sääl tuhat kolmsada maha sirutad (teenid), siis on ind maas kah (alandatakse tasu) Hää; kolmkümmend kopike ike oli siss see `äästamise ja - - sis selle pääva ind Rap; kõik ühen teemä tü̬ü̬d. aga Liisa `ütle `inda; piira `laut́ja laadib `piirdu. si̬i̬ võt́t `puasme piält inna Kod; [lina] `peode päält `masti ind Pst; `inda maha `teĺme [töölist palgates] Krk; `rät́sepil oĺl iks uma hind (rahapalk) Räp
2. hindav arvamus kukulind `mütme inna pääl (mitme nimega) Vll; oh sa püha ind (üllatushüüatus) Pöi; midägi asi ma‿s ole, aga aeva iks minu ka `inda, periss talu peremehele oless saanu Ran; pinil pini hind, taast no midä `kaihho Vas; hinnas hinnatud; lugupeetud tiäd `piimägä `riisi supp õli nii `innas Lüg; Oli indas kut ohurohi Emm; kel elusad `riided olid, see oli ikke `indas Mih; mees on `indas ikke alati Juu; Sügise poole (sügistööde ajal), siis olid kõik innas, noored kui vanad saunikud Trm; tü̬ü̬ aig, nüid om vanainimese kõ̭ik innan Puh; no omma vana nime˽hennan Har
3. miski ~ ühegi hinna eest mingil juhul mine `inna `iestki en lähä Vai; ühegi inna iest ma enam `sinna tagasi ei lähä VMr; ei mina siin elada tahaks kohe `miśki inna iest Kad; ma ei jää `messegi inna i̬i̬st kodu Ran; mis ~ seda hinda teat põhjusel (surema, lõppema) Sa Muh Mis `inda ta läks (miks ta suri) Jäm; ühekorra noor obu `astus pöllu pεεl muna puruks - - ning läks seda `inda; möni inimene teeb enesele `tööga pailu, mo isaisa suri seda `inda εε; tä suri viina `inda εε Khk; siis jähi nõnna `aigeks et, pidi tükkis seda `inda menema; nüid so pätid `lähtvad seda `inda Muh
inimene inime van Hlj, Jäm Khk Muh Mär LäEd K I M TLä, -|ne R S(-ei- Hi) spor L K I M, TLä TMr, -|n Vil Hls Krk, inimi|ne spor R, Khk Mus Kse Amb, ine- Võn Kam Ote Rõn San V(-õ Se), ineme Puh, -|ne Puh Ote Rõn Krl(-ni, -õ|ni), g -se (inimse Saa); ińemi|n, ine-, ineme|n g -(d)se Lei (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (üldmõistena) inimene a. inimsoo esindaja; ant loom Inimene `arvab, jumal `säädib `kerda; Inimene opib `surmani Kuu; `Konngi `kruoksob jala all, `saadik sis viel inimine (hakkab vägivallale vastu); Siis õlivad kõik ühes unnikus (samas ruumis) kanad ja inimised; tämä (talleke) inimistest enäm maha‿i jäänd, inimistes (inimeste keskel) õli üless `kasvand ja õld Lüg; inimine on surelik Vai; ärra koer olnd εnam kut inime. `iĺla aja eest vahetand, üks (mõisnik) `andand inimese teine koera; inimesest uńt (libahunt) Jäm; looma porgandid ning inimeste (söögi)porgandid Khk; luu`painaja keib inimiste ja `loomade peel; kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus; Liiva `võtmise `aegu inimese luukered tulid `välja [katkukalmest] Pöi; inimene lεheb ika vanemaks, aga töbi nooremaks vöi suuremaks Käi; Inimene otsib, kus parem, kala – kus sügavam Rei; koer ajab inimese `jäĺgi Kul; siis (menstruatsiooni ajal) ei tohigi kiriku `minna, inime peab puhas olema Lih; [ussist nõelatud] inimesel saab moa `sisse pandud jalg Kei; inimese käsi seda `eina ei `puutund (kõik tehti masinatega) JJn; inimese pahem jalg `piämä `võtma lühemä sammu Kod; [vanasti] sia sõive inimesesõnnigu ärä Krk; siss om [nõiutud] pulmarahvass saanuva jälle inimestess; jah, om ollu ilman `mõndagi, mes inimesel jääb `mõistmada; inimene aevastab, obene `turnap; sü̬ü̬k piäp iki inimest `u̬u̬tma, egä inime ei piä `sü̬ü̬ki `u̬u̬tma Ran; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi; miu `lambal om `õkva nigu inimese mi̬i̬l; ta (lammas) kuuleb inimeste eli, siss tuleb `sisse; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; ädä jooseb i̬i̬n inimest; inimene olna esi oma `õnne sepp Nõo; inemisel kah iks rahu (neerud) säĺlä sihen Kam; suure põvvatüki ku inemese pää Ote; Hobõnõ kumastuss nellä jala pääl; ime˽sõ̭ss ku inemine üte sõ̭naga essüss Urv; inemine um `eślik, puu `oslik Rõu; puśs um inemiste vitäʔ, olõ õi˽taa eläjä`lu̬u̬mõ vitäʔ; inemine iks saa inemisega˽kokko, mägi saa ai˽`mäega˽kokko; tuĺl iks eläjille hätä ni inemiisile kah; kana munaki˽`tikslõsõ˽pesäh, siss putu ui˽no inemise˽kokko üt́s ütegaʔ Vas; sääl (surnuaias) videĺ ka üt́s inemese pääluu maah Räp; inemisel üldäss hińg, eläjäl om toss Se; ińemin `mõtless un d́umal t́ege Lei; inemeist `peetäss sõnna pitih a hobõst uhi`lõ̭iga pitih Lut b. mees; naine Kaks önnistust on maa`ilmas – kui obusel sünnib varss ja kui inimesel sureb naine ära, inimene saab uue naise vötta Krj; tanu on inimese (abielunaise) peäs. egä tüdrukul tanu põle Juu c. inimfiguur vanast `tehti suri inimissi (hirmutisi) – vits püus Khk; tegime käbadest pisi inimesi Rei
2. üksikisik; kaasinimene; töötegija voib `olla on inimesi (tühi) juttu Vai; inimessi tuli nagu `pilve ja `panka Jäm; tuba üsna puhiseb inimistega Khk; Oli neid `kohti enne kus `tehti kõik uksed `aknad `lahti kui inimene surema akkas Pöi; suur töu inimeisi olle `möisas Phl; oli üks suur inimeste summ Mar; inimest maalt vädavad ja noot tuleb `kalda Kse; Üks inimene oo teise inimese uńt Han; Enne sõda eläs `Kihnus paõlu `rohkõm inimesi Khn; kaks inimest tulevad järel Kei; sie on inimesel `kerge mis inime on õppind Jür; [hunt] inimesesse `kińni ei akand Ann; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; kui mets on lumega vangis, sureb paelo inimeisa Trm; `eeste õppa `vaśkad `mitme inimese, et ta kaŕjan `käimä õpib; eriläne ei seesä rahu inimesess Kod; sääl (luhas) oli kigil inimisil [taludel heinamaad] Trv; inimisi olli paĺlu sääl mõtsan; egä risti man olevet ollu inimese kogu Krk; oi inimesi om tuhandit `mu̬u̬du, nigu nägusit ja tegusit; egä `kiägi inime ei ole jo `raudne terve; inimene om nii must nigu üits trüpiss Ran; `eldet `anjat õnnistab jummal ja armastab tõene inimene (öeld andjale); temä `olli `kaenu siss inimese, kes `kartuli kuki ärä `aie; mes sa susit inimest, elä esi ja lasõ tõesel ka elädä; käib inimeste‿müdä, ega ta kedägi rahu ei piä Nõo; söögivahe `oĺle mõni paaŕ `tuńne, siss saeva obese ja inemise süvvä Võn; küll na om kadeda tõese inemise üle Kam; põimeti viie kuvve inemisega, aga põemeti ka kate inemisega Ote; suuŕ jago `põldu oĺl vi̬i̬l inemiisil teǵemädäʔ; või˽siin um paĺlo `pu̬u̬nuisi inemiisi; Egal inemisel umma˽küüdse˽`hinde poolõ Rõu; nuŕato `rõivaʔ säläh nigu vana tigo kõńd inemiise pite Räp; ku mi las `paatanu üle inemižide (oleksime rääkinud inimestest); ińemidse`lü̬ü̬jä (mõrtsukas) Lei
3. täisväärtuslik isik a. täiskasvanu; terve, tööjõuline isik `poiga sai inimese `kirja, juo `lieris `käidu VNg; ma oli ka üsna inimese eas Jäm; ta pole veel `öige inimine – laps veel; tehasse kirgul inimiseks (leeritatakse) Khk; et ema oleks veel inimene olad, aga see on `muistusest kehv Rei; kaera jahust tegid apurokka, kui ma juba inimene olin Rid; tä ikke igäs kohes inimese eest `välläs Mar; oma inimese `põlves ma ei ole seda (raand sõna) kuuln; kõik (lapsed) kasusid inimesese Aud; ma olin juba inime `rohkem, nad olid lapsed HMd; ega tema ei ole ka `kerged elu näind inimese päivis JJn; eks meie õllud kua nuared ja, inimesed; kui minä vi̬i̬ĺ inimene õlin ja maja pidin Kod; ühessa `aastane `aeti `luhta. inimeisi ei olnd KJn; kasva inimeses(se) Hls; temä om inimese arust vällän (85-aastasest inimesest) Krk; ammuss tu̬u̬ `olli, ku mia olli ka inimene Nõo; ta ei olõ inämb inemine, inemise koju `paĺlalt Krl; Katõ`kümne `aigu `peeti õks joʔ inemisess Har; tetäss inemisess (leeritatakse) Vas b. lugupeetav, korralik isik sääl `kaivikus (kaevanduses) on neid kel enämb ei õle inimise `õigustki Lüg; Mis `aia mulk, `räegi inimese `muadi aja auk IisR; nönda saab juut inimese nime Pha; See muidu üks tüdruku lapakas, see pole inimene; Sai ihu korra `jälle inimese `moodi `puhtaks [saunas] Pöi; Tämä oma iest inime kua Khn; Si̬i̬ on inimene, kellest räägitaks, ja si̬i̬ on obune, kellega sõidetaks Hää; mina pidasin teda ikke inimesest VMr; tüdrukud ja sulased olid kõiḱ inimesed Ksi; sest piäs aru `saama kis aga vähä inime on KJn; ka si̬i̬ mõne inimese temp Trv; ku tal lammast ega kana ei joole, sõss ta ei joole inimene Krk; oi küll om `albu mihi, temä ei `mõtlegi, et naene ka inime om Ran; igävene labusk om, ei ole midägi inimene; `vaene es ole temä meelest inimenegi Nõo; mis i̬i̬st na tapava! inemistel piäss üks inemise süä sisen olema Võn; no seo küll inemine ei olõʔ, se‿m ullõmb ku kurat́ Urv; tu̬u̬ oĺl iks inemise `mu̬u̬du (lahkesti) `vasta `võtnu ja ravinuʔ Rõu
4. individuaalse omapäraga (teat iseloomuga, vaimsete või füüsiliste omadustega jm) isik Inimese `muistadus (vigurivänt) Kuu; üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, täma kobika ei jättä Lüg; `Oidaja (kokkuhoidlik) inimine Jõh; siis ma oli jälle suur tükk inimest, koolis`käibija juba; vaimulikud (jumalakartlikud) inimesed; va kobin inime - - pole rahul kennega Jäm; ennem olga inimene `naertav kut nutetav (pigem lõbus kui kurb) Khk; Sõuke ise`sorti inimene teistega ta äi liigi; Ta on änam ikka `sõuke `mustaverd inimene koa; Ema oli taal koa `sõukse `valgeverega inimene; Kellel aruksed `ambad on, see on tark inimene; Noorelt oli nii suur kena `valge laari `näuga inimene Pöi; oli seda`moodu (rase) inimene Emm; näljased inimeised Käi; [öeld] et oh sa raibe inimeseks. see `neoke paha inime; kuib (vähese rinnapiimaga või ilma) inimene; `pehme inimene, järel`andja; raho (rahulik) inimene; üks pool totakast inimest Mar; mis sa `siukse tuhmi (mõistmatu) inimesega teed Mär; irmus varas inimene Var; siis oli raaviaĺlisi sii igast poolt koos, ikke aritud inimesi ja Aud; si̬i̬ on üks tüssägas inime, jala sääred ku matsagad all Saa; ta on üks targa vaimuga inimene Kei; vanal kuul `süńdind inime on õnnelik Rak; kui on niesuke püśs inimest, oh kuda ta siss käristab Sim; sai `armsast inimesest Trm; ega `mõistlik inime ei käi alati `simmanil Äks; `kangest ää inimen `oĺli Vil; no see on üks kahmakas inimest (suur) Pst; `siante obese`sorti (kergesti sünnitav) inimene; `sakste verege segät inimisi o küll Krk; sügisene päiv om nigu lühike inimene, säälsa·man om ku̬u̬n, pää ja perse kõik; `uḿne (sõnaaher) inimene; nüid om ka kidsidit inimesi ja om `eldit inimesi Ran; viina`võtja inimene; kittä inimene ta‿i ole, ta tükib `ki̬i̬li `kanma; sa‿let ikki täis (täie mõistusega) inimene; om ikki ää lõbeda `lõugega inimene küll Puh; aga ma‿lli siss `täitsä jõvvuline inimene; nii ilusa moodun inimese olliva naese paĺlaste tanudega; esi om kõrd inimest (tubli), aga ei mõesta `endäle mi̬i̬st valida; kullane (väga hea) inimene; näkkev (normaalse nägemisega) inimene; miu minijäss om `väega terävä sõnaga inime; om ike imelige küll inimesi ilman; ta‿s ole tü̬ü̬ ega oole inime Nõo; mis sa `kuulmada (kurdi) inemisega pahandat ilma `aigu Ote; ma võti nooreld naese, ja sai `õige inemiste seḱkä Rõn; oi˽ta‿m tuhandõrummaĺ inemine San; ta‿m vana heeba inemine; voolass (kärmas, virk) inemine Urv; tark koolitut inemene jo mõist ja tiid Krl; sai siss kuŕul inemiisil tiidä˽tu̬u̬ asi Rõu; ku‿t́ä no põnnuʔ inemine olnuʔ, jumala terveh inemine Vas; Lahke hannaga inemine (tütarlaps) Räp; häbendelejä inemine Se; usulene (usklik) inimene Lut
5. teat vanuses või teat ajastusse kuuluv isik täis`kasvand inimine Lüg; keskiga ~ kesk`ealine inime; vana pole ega noor ka pole, kahevaheline inime Jäm; nüid uude inimestel oo; teene oli vanalane inimene Muh; vanamed inimeisi peab `austama Käi; vanad inimest veel `ütleśt rabandus Tõs; `eńtsed inimest; noorepoole inimene; kes jo viie`kümne sees oo, see oo vanapoole inimene Aud; No muidugi, kus `nüitse aja inimesed änam Hää; vanuduse poole (vanem) inime Kos; parandas `suapid vanule inimesile Kod; minu `aegne inime, ega ta vanem ei ole Pil; vanemal inimestel oĺli [suririided] `ammugi `vaĺmis `tehtud; paelu `nu̬u̬ri inimeisi KJn; pääld viie`kümne siss om elänu inimene Hel; kae kos tat́tnõna, vai tükib suureinimeste jutu seḱkä Ran; mõlemba olliva `iälise inimese Puh; nu̬u̬r inimene sedävisi `lõugab ja `vannu inimesi susib Nõo; vanaaja inemise `ti̬i̬dsevä, konass ladem tuleb `väĺlä `aada Ote; vanal inemisel `oigap kõ̭ik ihu `säĺlän Rõn; ka kui no vanna inemeist vi̬i̬l avvustõdõss Krl; timä om jo elähhänüʔ inemine Vas; mino vanodaidsi inemiisi om [siin] Räp; `Paikina `nuori inemiži `pierrä Lei
6. teat ühiskondliku staatusega, tegevusalaga, päritoluga, soolise kuuluvusega, tuntusega jne isik `Jällä uus inimine tuli `juure (lapse sünnist) Lüg; ise `joude inimine aga süöb pali Vai; `leerimata inime; `leeris olnd inime Jäm; elamise inimene (jõukas); läks `sönna vanaks inimiseks (vanema naisterahvana koduseid talitusi tegema); körvaline inimene (tallu kuuluv sugulane või võõras) Khk; ma pole merepüiu inimene olnd Mus; teretamise `juures tehakse änamale inimesele pisike kummardus ka Vll; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema; Tüdrukune inimene (mitte abielunaine); Isasid inimesi es ole täna `kerkus kuigid pailu mette Pöi; palju‿s emane inimene jõvab `tõsta; saksa inimesed `ostvad `leiba Mih; ma selle aja elomaja inimene (majaomanik) olnd Mar; põle `kuśkilt prii inimest võtta suve `aegus kodu `oidjaks Mär; `lahti (maata) inimesed köisid `õĺga ja `villu viinutamas Kse; minu isa oli `lahtine inimene, mõesa moonakas oli Mih; luteruse usu inimesi oo sii vähä; me oleme `õige`usklikud inimesed Tõs; `teenija (tööl käiv) inimene PJg; `enne inimesed kuńsitegijad `soatsivad `aigusi `luomadelle ja inimestele Kad; vallalised inimesed, poosid ja tüdrikud; muil inimeisil vili `vaĺmis Kod; alama inimeste kõrtsis saksa kammert põlnd Vil; kõrulise inimese olli sannan ja sulass taren; ni̬i̬ om `täämpä mat́use inimese (matuselised) Krk; võhine võõrass inimene; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aastaleevä Ran; mia `küśse sedä`viisi et, mes inimese te olete Puh; peremi̬i̬s inimene, si̬i̬ piäb iks vara üless tulema; ku `vaene inimene `pernasess saab, siss om ku kaśs marun Nõo; `tutva inemine Kam; nüid ei ole mitte midägi sul saada, olet paĺlass inemine Rõn; `tüt́riku inemise `tapsõ ärʔ Urv; kes sääl vanan inemesen (sünnitusel abiks) oĺl Krl; üt́sik (mitteabielus) inemine Har; `Rõugohe um riḱkiid inemiisi kah matõt; olõ ei˽ma˽`pernanõ, ma‿lõ üt́s `vi̬i̬rmäne inemine Rõu; taa olõ õiʔ `huupiinemine, taa om ka aśa˛aijai (asjaajaja); tiiuline (teada) inemine, a mitte nimme `mi̬i̬lde ei˽tulõʔ; sääl (mõisas) oĺl külät siist `lännüisi inemiisi Vas; tuu talo inemine Räp; talomaja ineminõ, rikka talo ineminõ Se; pü˛ät (leeritatud) ińemin Lei; ilma pält tulnuʔ inemine, `määne timä um Lut
7. hrl pl suurema kollektiivi liige a. rahvas, rahvahulk tama läks inimisi `ulka: oli puol `lolli Vai; mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn; sii inimesed on paelud kalamehed Hää; siin käib jo `ühte lugu inimeisi KuuK; si̬i̬ (küla) on ike siia pärast asutud kuda `jälle kost neid kogunud inimeisi Äks; kiḱk ma˛i·lma inimese Hel; hii sa, kohe om [kutsikas] lännüʔ inemiisi sekkä; timä (koer) om harinu˽tan tii veeren inemiisiga Har; läḱi är inemiiste mano Se || (sisekohakäänetes) rahva seas või sekka no lähämme siis `maale - - et ehk me siis `saamme inimestesse ige kuhugi Kuu; õli akkand inimisi tappama, `ninda‿t ei `tõhtind enämb inimisis magada Lüg; Mene jua `ninda abeme, et ei `julge enamb inimiste `menna Jõh; `katsuge `aeksasti inimestesse ~ inimeste `ulka `minna Ann; küll oli `kerge tunne, kui `jälle inimestesse `piasesin VMr; [metsavend] ei tõhi kohegi `väĺjä `tulla inimeisi Kod; tõne olli kasunu inemisin Rõn; ma˽ka‿ks hinnäst kobahuta, ma˽`tihka ai˽mud́o inemiisih ollaʔ Rõu b. oma pere või rahva liige minä õlen oma maja inimine; kui on `võerast `rahvusest siis ei õle oma maa inimine Lüg; inimesed kõik kottu ää Muh; meie maja inimesed läksid `metsa marjule Kos; [koer] mutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; tämäl one seetse `vaimu inimeisi Kod; oma inimese puha Krk; meie inimestel nii `suuri `sarnu ei ole [kui tatarlastel] Ran; kotu piab ikki inimest olema, kui tõese nurmen om Puh; niipaĺlu ku talun inemisi `oĺle Kam; [koer] kiä hoit inemiisi, sõ̭ss tu̬u̬ ku˽kotust är˽läht sõ̭ss `undass; kat́skümmend inemist oĺl laua man üle päiviliste Vas c. teat paikkonna elanik lapi maa inimesed (laplased); kuralased, Kuramaa ~ Lät́imaa inimesed; rannarahvas ning ranna äärtsed inimesed; Kihelkonna inimestel olid kiudud kuued Jäm; `Kopli inimeste `seltsis oli üks noorem tüdruk ka Khk; üsna `püsti Tagavere inimene Jaa; rootsi inimesed (noarootslased) LNg; Kasari poolt inimesed käisid siit maja`palkisi vedamas Kul; `Jaabre küla inimest PJg; minu isa ema olid `Ohtu inimesi Kei; Vadi küla inimesi `üütasse vadikesed IisK; vürsti valla inime ole mia; `Taĺnamaa inimese Hel; ma‿le maesamaa inimene, mia `peĺgä vett Nõo; Saarõmaa inemise om õks tõsõ (teistmoodi) Har
8. (retoorilistes hüüatustes või pöördumises) a. (imestavalt, etteheitvalt) mis inimene peaks nii paĺju rügama Khk; oh sa inimese mõru. [sellele] kes jurab ja `tapleb Muh; Inime `ahju ei `vaata ja lükkab `siivre `kińni – ullu asi Hää; Mis inime sina küll oled! SJn; oi `jummal sedä inimest küll!; oi kuradi inimest küll, selle viinanäĺläga tapab vai tõese ärä Nõo; mõni inemine nüit nii räbälin käip! Kam; ime et inemine nii juu! Krl b. (palve, soov) ole üvä inimene `kannada vähä `aiga VNg; ole siä nii üvä inimine, et `anna `miule raha `velga Vai; Ole kena inimene, tule Pöi; ole üks ea inimene ja anna `moole Mar; ole ia inime ja tule `mulle appi siga `tapma Kos; ole ää inimen, mine käi sääl ärä Krk; Ole onte inimene ja ti̬i̬ mes sul kästäss Nõo
Vrd ihmine, imene2, inimäne
hinkuma `inkuma, `ingu- R(h- Kuu; -ie Lüg), (ta) ingub eP(-o-; e- Mar; `inkma Tõs KJn; iŋŋub Pha); `inguma, (ta) ingub Vig Sim Lai Pil, `i- Jõh Kse, `iŋŋub Lüg(-ie); (nad) inguve Hel
1. (loomast) a. kurjalt või kiljuvalt hirnuma (ja tagant üles lööma) obune `ammustab teist ehk lööb jalaga, siis `ingub ise seal `juures Hlj; `ingub kui tämä (mära) täkku tahab `saada; obone ka `ingub `vasta kui lüöd `piitsaga Lüg; obu ingub vahel, ep taha künda mette Khk; täkk ingub, kui ta määra `juure lähäb Jaa; obused `inkuvad, panavad `persed `vastamisi, `jalgadega `raiuvad Pöi; kui näd `vastamesi saavad `võerad obosed siis `enkovad naa et Mar; [hobune] ingub kohe, `jalga tõstab ja ingub iest koa, sie o tige obune JõeK; täkutsälud `ästi inguvad Kad; Peru obune viskab kõhe saba, mõni ingub, aga mõni ei ingu Trm Vrd hinkima b. indleva lehma juurde minnes eriliselt häälitsema (pull) KuuK
2. (inimesest) a. (kiuslikult) virisema; tihkuma; nutust luksumaLüg Sa Muh spor L, Hag Sim Pil `Istus `nurgas maas ja `inkus nutta; `Enne `itkemist ei tule ääl `välla, sis `ingub Lüg; [lapsele] mis‿sa muidu ingud. mis `inkumine see olga; laps ingub ning ekib taga [pärast nuttu] Khk; ingub veel tüki `aega `järge (pärast nuttu) Krj; laps iŋŋub ning törgub Pha; mis‿sa ingud, nutu `moodi `seatad Tõs; laps ingub ja nuudsub Hää Vrd hinkima b. inetult ja palju naerma, kiljuma Iga plikka ikke `enne `ingub `vasta `poisile; kui `poisid akkavad taga ajama, sis [tüdruk] `ingub ja `viskab pääd kahele `puole Lüg; ää ingu, mis‿sa inimese luom ommetigi ingud Sim c. vastu ajama, tõrkuma ühekorra naene akkas `inkuma, `painaja es soa ta `peale ja Muh; tä engob ikke `vasto, [ei] lähä mette Mar; mis sa ingud, `öetse lapse `kohta kis tõrgub Tõs; kui sunnid ei taha `minna, ingub `vasta Kad; sie `inkus (rääkis) `vasta ei tahnd `tulla Iis
irevile irevile Kuu Jõh spor S, Juu Trv San Krl Plv, -lle VNg Jõh spor TaPõ VlPõ; irevele Jäm Kse Koe Iis Krl, -lle VNg JMd Kad
1. mittetihedalt, paokil(e) kapp `kuivand irevile Khk; kui kirvess juba irevile oo tein, siis paneme kiilu vahele (nt puulõhkumisel) Muh; pane uks natuke irevele Kse; kuue `õmblus arunes irevelle Kad; õenas oedab moka ireville, kui tämä one parajass lammass nuusutanud Kod; jäta uks vähe irvakille ~ ireville Plt; uśs om irevile San
2. paljaks; paljastatud, nähtaval(e) `Ambad irevile `taeva `puole (suremas) Kuu; mis sa `naerad, `ambad `itsikille ehk ireville Jõh; ajas suu `lahti, `ambad irevile Khk; Kui koer kuri on ja uriseb, siis ajab ta oma `ambad irevile Rei; naerab `ammad ireville; `ammad ireville kui surnd rebasel Plt; `amba irevile nagu koeral Trv; pini aja `ambaʔ irevile, taht purraʔ Krl || (naerjast, pilkajast) kus oli tige inimene `aiva `ambad irevelle VNg; Kes nagu `püüdäs `pilkada sene`kõhta `üäldi, et ajas oma `ambad irevile Jõh; sa nii irevile (naerul), mis `röömu sool on Khk; tu̬u̬ vana ińdsik, `hambaʔ alati irevile ja ińdsile Plv
Vrd irevil, irevili, irvile
hirmutus irmutu|s hv , Hag Jür Kad Rak spor I(-o-), -|ss Trv T V(h-; -d- Plv; -śs Rõu Se), g -se, g -sõ V; `irmutu|s R(-d-; `h- Kuu), g -kse Kuu VNg Vai, -se spor RId; ermutus Hi(h- Phl; -d- Emm Rei) LNg Rid(-otos) (hrl liitsõnades)
1. hirmuäratav olend, hirmutis Kui `toised `lambad nägid sedä `irmudust oma `puole tulema Kuu; Tuas ühe`kõrra mürin, `uksed `kinni, `irmutused, `meie tuas on `marras; kui [hüljes] `miski `irmutust nääb, siis `sumdi vette Jõh; va irmutus käib `teisa irmutamas Hää; koes sa nõnda irmutuse `viisi lääd Trv; poig ollu ku irmutuss, nägu must ja `rõiva kõ̭ik ärä `määrdenu Nõo; taa om külh üt́s kollõ asi, sääräne hirmutuss vai Har; [igrudsa ajal noored] käve kui hirmutusõ, `väega jälehess tennüʔ `hindä Se
2. (hrl inimesekujuline) peletusvahend varekse `irmutus `kartohvli maal Nai; [mets] Siguje `hirmudukseks `täüdü `riide `hempalu `tuhli`kuhjale `ümbär sättidä Kuu; `irmuduksele `panna vana `mütsi lotti pähä; `kaige `irmuduste `riided one `kaige `raakemad VNg; mõni kõrd `pantse lina `sarda sarika `piäle irmutusess mõni räbälä tükk Kod; siss tetti irmutuss, kas `säeti mõni ripendei rõõvass tiku `otsa Trv; ti̬i̬ irmutuss rõogu pääle, et `varblase `viĺlä ärä ei sü̬ü̬ Nõo; kańepi irmutuss. kańepide tetti kah särände Kam; pangõ pińnärde pääle hirmutuśs; pańni `aida (kana) hirmutusõ. jovva aiʔ kanno `kuigi ar `kaitsaʔ Se; kesvähirmutuss Lut
3. hirmutamine; karistus ega see irmutus `lapsa ei paranda Tor; udilaga aena sehest irmutad [kalu], udistad, ta om irmutuse jaoss Ran; `Kamja opetaja `olli, tõestele irmutusess ütelnu [niiviisi] Nõo
Vrd hirmutis, irmuts
ise|äranis -äranis spor R(-ss Kuu) S(-ε- Khk) L, Juu KuuK Amb VMr Iis Lai Plt, -ärä- Lüg Jõh Khn, -erä- Kuu
1. eraldi, lahus; lahku; omaette `Aabramiotsa talod, nied on `Soldina `moisast mere `puole, iseäranis `metsa `servas Vai; panid teised `tuhlid ise äranis Khk; me võime kahekesi iseäranis juttu aada Muh; `keldred isiäranis, mitte maja `küĺgis Aud; [tuul] `viskas rukki akkjalad nii laiali, et iga vihk oli iseäranis Juu; esi`otsa olid viel `lambad iseäranis [karjas] VMr Vrd esiäränis, iseäranisse
2. eriti, väga; eeskätt mina olen ise äranis närb `süöma VNg; ise äränis siin `nende talu, sie on `niske pae`päälne [maa] Jõh; saju eel iseäranis kajud `kuivavad Khk; [lõnga] Kera veereb, nagad `lostuvad maha ja `saśsi kõik, linane lõng vi̬i̬l isiäranis Hää; naistel olid ka mõnel olid tossud. iseäranis kis karja laudas käisivad KuuK; [vahel] ilm ise on soe, aga tuul on jahe. seda on kevade ise äranis Lai Vrd iseerani
3. (atribuudina) eriline; iseäralik pahu`jutlus, üks isiäranis lugu nendele (armulaual käijatele) Jäm; mis tõrudega söödetud `olla - - `seuke iseäranis mekk oli sihes [sealihal] Pöi; kes `seuksed iseäranis inimesed oo, neil o `kalkunid Muh
Vrd iseäranes
issand `issand R eP(`e- Rid) Krk/-t/, i- Khk Muh Ris Kei VJg Iis Trm Kod Krk Nõo Har, g -a, g -e Krk; `issänd Krk/-ńt/ San Se, i- Krk/-t/ Puh Nõo Krl Vas Lut(-ńd) Kra/e-/, `iśsänd KJn Ran, i- Trv Se, g , g -e Krk San Krl
1. jumal a. jumala või Jeesuse austav kõnetlussõna Kui `issand `annab `ingekese, sis ka `leivakese (öeld lapse sündimisel); Kui `issand `inge `annab, küll kurat `toito tuob (öeld vaesest ja paljulapselisest perest, kes vargusega tegeleb) Lüg; kui issand tahab siis kasub vili ka Khk; see `essanda kaarikas tuli ta `kaela Rid; papa mamma paganast, isa ema issandast VJg; miu vanaemä ütel iki: `issäńt Jeesuss `Kõrstuss Krk; ei˽saa˽kõ̭iḱ `taiva`riiki, kiä issänd issänd `ütleseʔ Vas; `taivatsõ `issändä i̬i̬h Se; issänd jummaĺ, kaĺliss poig, pühä riśt ~ vaim (öeld risti ettelöömisel) Lut || (nõrgenenud tähendusega) teised alles `ingasid, kõik alles `issanda rahus Lai; maka nüid üit́s issänte (sügav) uni Krk; puja˽`ku̬u̬li ärʔ, a imä jäi iks elämä, tu̬u̬ oĺl periss issändä imeʔ Vas b. fig `issanda püss (äkilisest inimesest) Kuu; Abe `itsis `issanda `puole (surnud) Lüg; `Ärga tämälä pakkugagi, tämä `issanda`väimäs jua ei taha `viina; Sie inimene on juba `issanda `karjas (surnud); Sinu nuga on vist küll `issanda `karjas (kadunud) Jõh; päävad lähvad issanda (surma) `poole Trm
2. (välj imestust, üllatust, ehmatust jne) `issand sinu, mis sie sinu uvitab Hlj; Oi sa `issanda vägi, misuke poiss, `ninda ilus et IisR; Oh issand! Issand, kui tore Jäm; oh sina `issand! ei tule seda`korda `meele mette; oh minu `issand! oh `issand `oitku Muh; `kaeksa last, issand jumal ega sa ei saand kodu ega tuas `istuda Kei; võeh, issand küll! nagu imetsäd Kod; tareahjul olli maakivedest sein `siante, et `issant oia piip; `issäńt alaste, mitte ei tule `mi̬i̬li Krk; `iśsänd keelä kaedsa (jumal hoidku) Ran; ja käsitside `peśti rüḱki, oi issänd Nõo
itsis `itsis Lüg Jõh IisR SaLä Muh Hi Mar Han Var Tõs Khn PJg; `it́sis Tor Hää Kei
1. paljastatud, irevil Midä `teile siin `nauru tieb, et `ambad `itsis `itsitata Lüg; `Itsis (etteulatuvad) `ambad Jäm; It́sitab, mokad `it́sis sedavisi ikki `paĺlaks ajab ih, ih, ih; `Ambad `it́sis suus, ikki itsitab Hää Vrd idsevel
2. kikkis, püsti a. (habemest) Abe `itsis `issanda `puole (surnud) Lüg; Juudil oli pisine `itsis abe ees Jäm; it́sabe, `itsisabe. naised `söimavad järjest Khk; soku abe ehk `itsis abe Mus; `itsis habenega, se üks nalja söna Phl; eks vahest `öeldakse koa abe `itsis, see mudu na sõimusõna Kei b. (taimedest) `taimed nii `itsis - - [öeld] kui kenast kasuma akkand Khk; `Leike `taimed on `itsis Rei c. (ettepoole) punnis Küll - - naine oo paks, kõht `itsis ees Han; `tooja inime oo kõht `itsis ees; kanal pugud `itsis täis Var d. (muud) `Piśse `itsis ninaga [naine]; `Kerjused aasid `käśsa `itsis (õieli) ette Han
3. (inimesest) inimine kis sihand tore on, selle `kohta `eetasse: see nii `itsis Khk; see oo aga nii `itsis et, itsitab paigal Muh; Itsis (vaimustuses) Käi; Ta on nii sur `itsis („kelmika“) `näuga tüdruk Rei Vrd ittis
ivama ivama R(-ie Lüg) Mär HMd HaId Amb Ann Koe VJg Sim IisK Iis TaPõ Plt KJn Kam, ib- HaLo; ivämä Lüg KJn TLä
1. (seemne)teri välja peksma või puhastama a. ivasid välja peksma või poetama päid ivati, puu labida `õtsaga `riista sies. riialuse põrandal ivati obosega ka Lüg; `Lapsena sai rukkiteri `piadest ivada; `Käisime salaja `erne `aasa `kallal `erni ivamas IisR; kui põhud juba puestatud, siis ibatakse veel `ohri, et ibad `väĺla lähvad [peadest] Nis; Ivamisega (teistkordsel vardaga peksmisel) tulid peadest välja veel sinna jäänud terad KuuK; [odrapeade] ivamine oli enne sabamist Sim; nisu kua ivati - - nisu teräl one `niske tupp `ümber. tambiga ivasima [teri välja]; ku one kuppa vi̬i̬l ulgan [linaseemneil], siis ivatasse vi̬i̬l `vankrigä Kod b. odraohteid kõrvaldama kui õlid juo õled kõik ärä `võetud noh siis `jälle ivasivad sedä [odra]pahmast; kui rei on `peksetud ja obosed `talluvad õkkad maha `õtril, siis obosed ivavad; nüüd on `neskene rull kõhe kenega ivab Lüg; [odrad] Pidid aganatega ühäs `uuesta [masinast] läbi `laskema, ivama. `Ennevanast ivati `tünni sies `nuiaga Jõh; Odrad `lauti kihina maha, `suure puu`kühvliga `tampides ivati okkad teradest `lahti IisR; `ohre üksipäini ivatakse `aetakse teist `korda läbi - - vilja peksu masinast, vanasti kui ivati, obused `pahmasid HJn; Mõned ivasivad vankriga. Mõned ivasivad tambiga. Muidu kui ei ivanud, siis jäid teradel õkkad kui orgid külge Trm; `ku̬u̬t́egä kua ivati [otri] Kod; `Otrade ivämise aeg sai kõik [pahmas] `äśti ärä pöörätud KJn; `keśvi iväti, `aeti vangerdega annad ärä Ran; ega oma `kesvi es ivätä, `paĺlald `müimise kesvä iväti Puh; kesi tahab ivädä, siss lähvä saba takast `kesvil Nõo c. kühvliga visates tuulama `viljä ivatasse - - visetasse. `kerge terä `juokseb taha `puole, `raske sie jääb ette `puole Jõh d. kett eemaldama vanamees `tampis `uhmri sehes odre [kruubiks]. `õrnalt `tampis üks tuńd `aega. siis ivab selle kee päält ära Äks
2. hommikuoodet sööma kui ommuku varra koheki `väĺla `minti, üteldi et: ivame enne veidikse; läits `väĺlä kotust, es ole sukuki ivanu Kam
Vrd ivatama, jüvämä
jalgu|ots = jaluts `vuodi `jalgu`otsi oli sidävisi `vastu `küögi vahe`seinä Kuu; pihlap̀u puust kalapahla pani `u̬u̬di `jalgu`otsa `püsti [painaja vastu] Pha; Kanad olid `talve toas, asema `jalgu`otsis käisid munel Pöi; `jalguot́si puole `sinna `kuut́i siis paaŕ `triipu [tekile] KuuK
Jeesus:
1. mind `eeti, mind `eeti, `eesuse siidilöŋŋa kera ära varastand, ma pole näidanudkeed (pääsukese laul) Mus; Pole eesu penni iŋŋe taga (vaesest inimesest) Kaa; jeesuse ema süütu Ise oli jo kumutisahtli tühjast teind (varastanud), aga - - siis liibitses minuga ja vahtis taeva puole jusku Jiesusse ema IisR; on üks mets `jeesus KJn; `jeesuse latse (baptistide hüüdnimi); `jeesuse usk (ristiusk) Krk || fig ära surema Ei teda ebamb ole, läks `iesu `karja IisR; Läks `eesu `kaissu Pöi; läks jesuse `juurde JMd; essu mano om arʔ lännüʔ; a ko eläjät tapõtass sis üĺdäss õt t́silekene vai utekõnõ vai kiä taht lätt arʔ essu `kaŕja. a inemiist ka üĺdäss mõnikõrd naĺa peräst, õt ar om essu `kaŕja lännöʔ Se
2. a. int (imestust, ehmatust väljendavates hüüatustes v hüüdlausetes) sina armas `jeesus, tuleb söda jälle ning Ans; oh `eesus küll Jaa; tule nüüd `sööma, püha `jeesses Pöi; `taevane `elde `eesus, nii palju; oh sa püha `eesus, mis mu süda `tundis Muh; oh sa `jeesuss Krk; `jiesus `maaŕja Lut Vrd jeeke b.  (soovides; tervitussõnades sööjale) kui aevastatse, siis peab `ütlema: `aita Jeesus ise Muh; jakko jummaĺ (öeld sööjale; vastus) jakko jeesuśs Lut
johmetu johmetu juhm lammas on johmetu, ei moista aeamist ega kutsumist, on puole aruga Jõe
jooksma `jooksma, `joosta (joosta) u hv SaId Hi K, Trm Lai; `juoks|ma, `juosta (juosta) Ris HaId ViK((juaks-, juassa HljK); da-inf `jooksta ?Rei ?Mär Lai, `juoksta Amb Sim; `ju̬u̬ksma, juassa Kod; `juokse|ma, `juossa R(-maie Lüg; `juakse- VNg Jõh; da-inf `juokseda Kuu VNg, `juassa Jõh); `joos|ma, joosta (`joosta) spor Ans Khk, SaId Muh Hi L (`juõs- Khn; `ju̬u̬s- Hää Saa) KLõ(`juos- Ris Hag ?Koe Sim; `ju̬u̬s- KJn) Äks Ksi; `joosk(e)ma, joosta SaLä Kaa/da-inf joośkeda/ Krj; `ju̬u̬sk|ma (juuśk-), `joosta(ʔ), joosta(ʔ) eL(-me M; da-inf `ju̬u̬s|ke Trv Ran[-]; `jooska, `d́uuskõʔ, `d́uuska Lei, `ju̬u̬skaʔ Lut); pr jookse- spor eP; `juokse (`juakse-) R; juokse- (juakse-) HaId ViK Trm Kod, jokse- spor Amb Pee ViK Trm Lai Plt; joose- S L(joosse- Kul Tor, juõsõ- Khn), HaLä(juose- Ris, juosse- Hag, joosse-, joose- Nis Rap) (juose- JMd JJn Koe), ? spor Sim Iis(juose-), eL
I. intr, hv tr (inimestest ja loomadest)
1. a. kiirete sammudega liikuma (kiiremini kui käies); ruttama; kihutama laps vadib `juokseda VNg; lasin `juoksemast `külge `luomale Lüg; nürgitseb tasa joosta Jäm; `lambad panid tulise `vaardiga `joosma Käi; loomad `joosvad rüsinäl `lauta; sipelgad `joosad Tõs; Must kaśs on vahelt läbi `ju̬u̬snu (s.t on tülis) Hää; läks mödä teed `joostes Juu; ega iir magaja suhu ei joose Ann; Obune `juoseb täit väge (ruttu) Koe; küll lapsed lülisivad `juosta Kad; lähäb pu̬u̬l-juasse Kod; tiolapsed on `mõisas `joosnud jala rehe; ööśsi `joosnuva rehe ära (on jalgsi terad viljast välja sõtkunud) Ksi; Eks isigi sai noorelt paĺlu `ju̬u̬stud Vil; õńn ku magajel kassil iiŕ ju̬u̬sk suhu Trv; ärä joosta sedäsi `nu̬u̬li mitte, `vaade enne ette, ärä joosta uisapäisa; karjalatse jooseve ennäst ärä, `rindealuse paistedet; `kerge jalage, pu̬u̬ĺ joostan lää periss Krk; siĺmist `müüdä `juuskma (tähelepanematult mööduma) Puh; neli `neitsit jooseva üle nurme, üits ei saa ütele `perrä, tõene tõist kätte (= ni̬i̬ om ratta, neli `sõ̭õ̭ri) Nõo; paŕemp põrss `persen ku perän ju̬u̬sk Krl; puĺl oĺl karja mant välläʔ `juuskõnu; śuul (siul) ei olõ `jalgu nätäʔ, a `siski kõvastõ ju̬u̬sk Har; Ju̬u̬sk jalaʔ alt ärʔ (s.t kukkus maha) Rõu; neli hobõst om taĺlin ja viiess ju̬u̬sk `ümbre taĺli = vardad sukakudumisel Räp; lasõ vaesõ mehe hobõsõl ka `joostaʔ (lase mul kõnelda) Se; galoppi, kiista, nelja, nörki, seatraavi, sörki, teldrit, traavi, traavlit, tuhatnelja, võidu, võitu, ülejala jooksma `traavi ei `joua `nindapali `juossa kui kaloppi; kui obune jänekse `muoti ülejala `viska, siis `üella, et `juokse `neĺja VNg; kerib `juossa, ega siis `traavi `juokse Lüg; pojat `juoksot `kiista Vai; obu jooseb üle jala (mitte liiga kiirelt) Jäm; obu jooseb `raavi, εt ta mette `nelja äi aja; obu `jooskes tuhat `nelja, üle jala aides; obu jooseb `sörka Khk; laseme obuse `sörki joosta Vll; obu jooseb `nellä, ülejala ehk `nellä; kui ta mud́u jooseb, siis jooseb `traavi; jooseb `nörki Mar; `raabi jooseb ja `neĺlä jooseb, see oo üks puhas Vig; va uńt võtab `sörki peal `juosta Ris; aga me obone `joosis `teldert täna Juu; se obene jokseb eest `neĺja ja tagast `traavi Trm; ku obene ilosass trahavi juakseb Kod; ku vene `roika olli, siis pitsiobese laseve kalop̀pi ja `keskel joosep `raavelt Krk; mia joosi enne obesege `võitu, nüid ei saa kukege Hel; ma lassi `sörki obesel joosta Puh; obene joosep `traavi, `lendäp nigu lind edesi; si̬i̬ puha jooseb `neĺlu Nõo; tsia`trahvi (väikeste sammudega mitte kiiresti) `ju̬u̬skma Ote; kasa noʔ hobõsõga `võiḱi jouat joostaʔ Har; hopõń juusk `traali Vas; kadalippu jooksma sõjaväeline peksukaristus 17.–19. saj inimesed `laśti kadalippu `juosta viel treegi aal JMd; soldatid juoksivad kadalippu üksteise järele VJg; läbi lipu `juuskma Vas || fig neid `lapsi `lastakse mud́u kadalippu `joosta, ei `panda `tööle Juu; kiili, kiini (~kiiniga) jooksma palavaga `luomad `juoksevad `kiili Jõe; lehmad jooksvad `kiili sabad `selgas `sirgus Emm; lehmad akkabad `kiilu `joosma Mih; joosed `kiili nagu veis saba `seĺges Juu; ku na sügüse poole karguteve, siss jooseve `kiimi Krk; eläjäʔ kiiniga `ju̬u̬skvaʔ kõvastõ Räp; `ju̬u̬skva `kiini, pagõhõsõ kaŕa mant Se || (ühendites) midagi ägedasti tegema, kallale tormama; fig ründama, sõimama `Juokseb `toise maha (upsakast inimesest) Kuu; põle kellegi `peale juosn oma `suuga Muh; loom `uhkab teist, jooseb saridega teise kallale Kse; oma sõnadega jooseb su `kandu `kińni Kei; sa joosed kohe teesele ninä `peäle raginaga Juu; vata mul viel `naakma`ńni niesukst, juokseb vanainimese näkku `kińni Sim; `joosos minu silmile (st hakkas sõimama) Plt; siĺmä pähen ku õlesööjäl, sü̬ü̬ss ärä inimese, joosess `seĺgä periss (vihasest inimesest); äkiline, ju̬u̬śk `tormi `seĺgä nõnda ku Krk; nii täl lätt süä tävvest, tä hot́ joosõsi `küĺge tõõsõlõ Se; tormi jooksma `tormi `juosti `linnale `pääle ja `võeti `vällä Lüg; nad `joosvad ühna `tormi (poodi ostma) Muh; mehed läksid `joosid kohe rinnaga `tormi `vaenlasele `vastu Tõs; obosed `juosvad `tormi edaja Ris; ette`vaatlik inimene `ilmaski ei jookse `tormi Plt; susi ju̬u̬śk tormihn pääle, haaŕd `lamba ja lät́s Rõu || fig kedagi endale püüdma; liiderdama midä sa `juoksed tämä järel, egä tämä sinuda ei võtta Lüg; ise täiś mies juakseb lipaka järälä VJg; tuleb seda iḱe äbist panna, et naesterahvas jookseb liiast `ümber meesterahvastega Pal; naise ja tüdruku joosive sõa aeal meeśtel perän ku sia kari Krk; va lita, kis `jooksva poisse `perra San; tel ju̬u̬sk õks kõrraga kat́s kolʔ miist takan Har b.  pagema, põgenema See `kange poiss, see töö eest äi joose Pöi; ma `joosi eest ära, `joosi `nurka Emm; vangid `kargan vangimaeast ää, pann `joosma Tõs; pist `juosma nende käest Hag; olli ärä joosnu, är pagenu Krk; ku˽ma piniga lät́si, siss [lambad] `pańdi kõ̭iḱ pakku `ju̬u̬skma Har; peni ju̬u̬śk tuda sutt pakku; ma‿i olõss tihanu nõ̭nna ka `nõstaʔ, ma‿lõs häbüga `mõtsa joosnuʔ Rõu c.  kiiresti kuskil käima v midagi tegema unestas rätte maha, `juokse tämäle järele Lüg; Teeb joostes see töö ää Khk; Jooska ta korra saadu taa loomi vaatma Kaa; mεne korra joostes toa `juure Muh; Mine korra juõstõs põllalõ ning tuõ mõni porgandi supissõ Khn; ja siss nad `juusid parsil üless Hää; mis sest kasu on, kui sa joksed kuue seitsme`teiskümne `aastaselt [mehele] Pee; Taavi joosep `lauta `kaema [lambaid] Puh; mi‿sa tõist joosutat, sa võid esi ka joosta Nõo; kõ̭iḱ joosiʔ `ümbreʔ, et illoś hopõn Vas; Mi̬i̬s krat́se vi̬i̬l kõrvatagost ja juuśk moro pääle `vällä `kaema, et vaśt naaśõ kätte saa Räp d.  sageli kuskil käima; ulama, hulkuma; mitte paigal püsima mittu `korda saan selle perast `juossa Jõe; mida sa `ommete `juoksed säl kirikus `ühte `puhku VNg; `juokseb `ümber, ei `viitsi tüöd teha egä kedägi; sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab Lüg; Nüüd `tütrikud ja `poisid `juaksevad kahe `kolmetõist `aastani jalad `perses (s.t ei tee tööd) Jõh; [Ma] jooskesi mütu suid küla lammaste järges Kaa; kus `poole sa joosed `ühte `jooni Muh; mes sa ilma asjata joosed Mar; [lapsed] `joosvad oma pead mööda `ringi ja `ulkuvad kus `tahtes; `joosis pimedast peast, ei `mõtle ette ühti, pärast kahjatseb Mär; missa joosed sii mud́u `rinki ratast Tõs; `jooksvad ja töllerdavad PJg; joossed mud́u, mürad `piale Nis; on nagu üks kahe pere koer, juosseb ühest uksest `sisse ja teisest `väĺla Hag; mis sa joosed `tühja, pea laiale `otses Juu; ta juokseb uisapäisa JMd; nägin ikke, et joosevad üksteisest läbi, räägivad sala Ann; jooseb `peale `siia-`sinna Tür; ma juoksen kõikse pääva, jala luud `õhta valutavad VMr; `juoske, `juoske `palja jalu, kured tievad `nairid `piale [jalgadele] Kad; pane või pudelisse, ta ei püsi paigal, igale `puole jokseb Sim; Triinu `jooksis kõik `tohtrid läbi Ksi; mis ta oma `jooksmisest on saand, sialsamas kus teisedki (s.t ei ela paremini) Lai; kikk kotuse olli läbi joostu Hel; joosep ku tuesupää, igävene joosik, jälle joosep parembat `kohta `ot́sma Nõo; Tõńõ ju̬u̬sk `mü̬ü̬dä `ilma nigu pini, ki̬i̬ĺ veśti pääl Urv; kas tast no mõ̭ni `tü̬ü̬mis saa, ta‿m tad `ju̬u̬skmist harinuʔ, tast ei˽saa muud ku ilma joosik Har; Ta (teenija) joosk kui vesi ilma pite; `tühjä `juuskma Vas || fig kõhulahtisusest `õue vahet `juoksma Ris e.  mardisandiks jne käima; teat (jooksu)mänge mängima kui kadribe aned `joosvad, siis o ulk inimesi koos Muh; pikka linu `joosmas. mida pikem külas käik sul oli, seda pikemad linad pidid tulema Noa; sańdid `joosvad ikke maŕdipääva `lauba `õhta Mär; poisid ja tüdrukud `joosid mäŕdi`sańti Rap; kaŕjussed `tõmmavad ja juaksevad ümmer kü̬ü̬ni `kuĺli Kod; noored inimesed jooksivad `marti Lai; kas ti käve noʔ `luśti `ju̬u̬skman Har; märdi sańdiʔ `juuskva mäŕdi `puulbä Plv; leske, nukku jooksma `nuored kävid aeva `leske `juoksemass (s.t tagumist paari) Kuu; ku nukku joosiv, tüdruk ju̬u̬śk ehen, poiśs keriśs `järgi Krk f. fig põhitähendusega seostuvaid rahvapäraseid võrdlusi ja piltlikke väljendeid `juoksis nii et `putked `välkusid Jõe; `juokseb ku välk; `juoksi justkui sada `paari `jalgu all; juoksis ninda et päkkä alused õlivad tulised ~ jala alused `välkusivväd Lüg; joseb nönda‿t keel louast `väljas Ans; Joose naa‿t ing armas sees Emm; poiss `joosis naa et tuli `välkus Käi; niipalju juoksid kui jälad `andsid Rei; [Nii kiire, et] jookse või sarved seina Rid; jooseb nii et jalad rakkos Kul; poisid `joosid nagu põdrad Tõs; jooseb | ku tuulispask ~ nagu kana muna valus ~ et jalad löövad kuklasse Tor; j. nagu oleks tuli taga Vän; Jookse nagu koer (kui on palju käimist, tegemist); Jookseb, et jalakannad löövad uperkuuti Ris; jookseb kas kopsu `lõhki omal Kei; jooseb nagu kits kuse järele Juu; `jooksime järel naa, et kas `tahtsime `lõhki `juosta `eńdid Koe; Jookseb nagu härg kiilis VMr; j. nagu säde ~ nagu pipart Kad; j. kui tuul Rak; nõnna kerisin juassa, et jalad ei `puutnud mua `külge; `ju̬u̬ksi nagu mua põrus Kod; Jookse nüüd, tuur sul tules, teine p-s Pal; `jooksis kiirest, nõnna et keel veśti pial Lai; joost nõnna et jala kannad käind möda perset Plt; Joosevad ümber nagu soldani võtjad; Jooseb ümmer nagu jahi koer lõuad laiali pääs ~ kui hirv Vil; j. jüst kui jänes ~ ku lõvi Trv; joosi ku jala võtive Krk; ju̬u̬sk nii et vitt vatut Ran; ma `joosi nii et jala es putu `vasta maad Nõo; juuś nigu saba `järgi ei saa San; `väikene lat́s ju̬u̬sk nigu kukkõlõss Kan; obõsõ joosnu ku‿plaḱin, nigu üt́s udsu joosnuʔ Urv; tiä tulõ joosten ku nahhin Krl; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; ju̬u̬śk | nigu hand is saa `jäŕgi ~ nii et jalaʔ tuld lööväʔ Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et | ki̬i̬ĺ ola pääl ~ jalaʔ `kukrohe kääväʔ ~ kas vai nahast `vällä Räp || See jookseb võlgade eest ära (liiga lühikeste pükstega inimesest); Ega se ka pead puusse jookse (pikaldasest inimesest) Kuu; `ninda `ruemus, et `juokseb saba `seljas Hlj; Jooseb vesti nööpe mööda üles (ninakast vastusest) LNg; Jooseb seenad maha (kärmest inimesest) Mär; ära `jookse `peaga `tulde, `mõtle ennem (ennatlikult, mõtlematult talitajast) Kei; sa jooset päädpidi `tulle (id) Hel; Ära joose saivast makku (kärmest) Ran || rumalast inimesest On vähe vastu puud joosnud Krj; ma ole sanna `seina `vastu `ju̬u̬sknu Trv || rasedast tüdrukust orgi `otsa joosnd PJg; Pulga `otsa `ju̬u̬snu Hää; Poiss vasta jooksnud Kad
2. paarima; paaritama sarv `luomad ja obosed nied `juoksevad ikke kevädest jago; lase lehm ärä `juossa; kui ta (lehm) tulaval `aastal ei `juokse `ärgil, siis jääb `ahtrast Lüg; `joostud lehm, kui puĺl on lehma ära `jooskend Krj; meil oo muist `lehmi `joosmata alles; see tüdrik `olli ää `joostud (sugulises ühenduses olnud) Muh; lehm ond `juõstud Khn; ärg on lehma ära juost Sim; si̬i̬ [tüdruk] õli üle juastud, poeg `võtku ärä Kod; muĺlik ju̬u̬śk ärä õhviti Hls; tää, ka ta (lehm) joosnuss sai, ei otsi änäp Krk; lehm om ärʔ joosnuʔ Krl Vrd jooksetama, jooksutama
3. intr, tr (peam vedelikust) a.  voolama; nõrguma, valguma; eritama; tilkuma jogi `juokseb; nenä `juokseb, ei `tiie kus olen `külmitänd Kuu; kevadel kased `juoksevatta `mahla VNg; `juoksi `aader `päivä läbi, ei saand `kinni; `paise akkab `juoksema; nenä `müödä `juoksi vesi (higi) kõhe maha Lüg; ise akkas `vähki `juoksema ja siis suri; ikkunad akkad vett `juoksema Vai; körvad `jooskvad mäda Jäm; raand jooseb üle; nee `küinlad `jooskvad nii pailu; küinal jooseb rasva maha; `riided pannasse nörisema et vesi `väĺja jooseks Khk; kui tuluk suureks läks `jooskes [supp] keik tulele Pha; `Soonda küla oo soone peal, soon jooseb läbi Muh; selmad `joosvad vett; suu jooseb ila Emm; sitt akkab silmile `joosma (öeld kui laps v viletsam inimene vastu vaidleb) Phl; meri möönab, üsna jooseb tagasi Rid; puud `telkovad, puud `joosvad ühnä sorinal Mar; vihm jooseb `kaosse pealt `sisse; suured pisarad `joosid mööda palesid maha Mär; ema kraav o see, kus vähämad kraavid `sisse joosevad Kir; `vahtrad `joosvad [mahla] Var; meri juõsõb maha (meretuulega lained ujutavad kalda üle) Khn; paese pakitseb, akkab `joosma varsi mäda `väĺla Vän; tiik `joosis kuevase Tor; `tehtas pais `lahti ja vesi jooseb maha Hää; tuul lääb sis idas, ku meri kuevaks jooseb Ris; suu jooseb `koola nagu rumalal koeral Juu; tie palava `aaga mäńd `kat́ki, juokseb seda `vaiku KuuK; `riastad joksevad VMr; suu akkas kohe vett `juoksma kui `toitu nägi; kui põlve ila `väĺja jokseb, siis põĺv on `kange Sim; kaśk juakseb; vesi juakseb `veskiss läbi - - mes üle`liigne, lähäb liiass silmäss ärä, mueto vesi akab üle tammi `ju̬u̬ksma Kod; aav jooseb õis vett Ksi; õlle kurn jooseb Pil; kaits oea joosive `sinna `veśke `järve kokku Pst; ila ja vattu ju̬u̬sk suust `vällä Krk; `tuĺli valu vihm, kõik kraavid joosiva; kaevass oma ädä, `endäl siĺmä joosiva Ran; misa sitast kität, mes läbi rataste maha joosep (teenimatust kiitusest) Nõo; siist joosep läte `väĺlä Kam; noʔ om jo pańg `malhla täüś `ju̬u̬skõnu, see kõiv ju̬u̬sk `väega kõvastõ; mõ̭nõl `ju̬u̬śkõva˽rinna˽`piimä, neil om paĺlu imemist; ta om hää iiśkańn `lu̬u̬mõ vallaʔ, ta ju̬u̬sk häste laḱka; ta vere`ju̬u̬skmine piät `saisma `pandma, muidu `ju̬u̬skõva soonõʔ verest töhjäss Har; `kaardaʔ `ju̬u̬skva, kõvastõ satass Rõu; silmä `ju̬u̬skvaʔ `rahka Räp; sõrmõ `lõikat arʔ ku pand́ `ju̬u̬skma; nii maʔ taha tu̬u̬d `sü̬ü̬ki ku `süägi ju̬u̬sk vett Se || (kuupuhastusest jms) `naiste`rahvad `joosvad `valged; `valged `joosvad Emm; naistel, ku tõsnd oo, sis `valged kuukerjad `joosvad Mar; naeste`rahva punased `joosvad Tõs; ma täna naa `aiglane, asjad (menstruatsioon) akasid `joosma PJg; `valge (meeste seemnevoolus) jookseb Trm; kui kuu`riided liiass juakseväd, siis kiädetässe ti̬i̬lehe `varsi Kod; `valged on [naistel] väga `rasked ja `jooksevad kõvasti Ksi; kuu `rõõva om ümmer, punatse joosev Krk; ihu `ju̬u̬skmine (kuupuhastus) Kam; tu̬u̬l [naisel] ju̬u̬sk `valgõid Har; `valgõʔ `juuskvaʔ (seemnevoolusest) Plv; umaʔ `ju̬u̬skva kabõhisõl, `valgõʔ Se || (kõhulahtisusest ja gaasidest) perse jooseb taga mis lörinal Mär; sea `põrssad, kes läbi joosevad, neist ei `saagi `asja; Takka jooseb kui jõgi (kõht lahti) Vän; perse jooseb kui kohin (liigsetest gaasidest) Ksi; kõtt om `valla ja jooseb läbi Hls; pask vedel, joosep perän nigu nellä`kümne `numbre niit; pi̬i̬r jooseb taga Ran; `naksi kõtust läbi `ju̬u̬skma San; mõ̭nõl puss ju̬u̬sk, alasi `pussass Krl; mul `ju̬u̬śk iilä sisest läbi Har; misa˽taal `persel iks alati last joostaʔ, misa˽pussudõʔ Rõu || (kalade kudemisest) kalad `juoksevad `marja, `niiska; `marjad ja `niiskad on `väljä `juosset, kalad on kudened Kuu; kalad nii kudumas, et mari jooseb `välja Khk; kevade kala jooseb, mari jooseb ära Emm; kala marjad `joosvad `vällä Mar; mari ju̬u̬sk `vällä kala seest Krk; kala mari `juuskmada Puh; kala ju̬u̬sk `marja, noʔ om `kangõ kudõnõmise aig Har b.  lekkima, vedelikku (hv muud) läbi laskma `Vihma `sauga `juokseb kadus kaik läbi; `ämber juoks vie maha Kuu; `venne `juokso vett Vai; lae jooseb, p‿saa `välja `minna; kiŋŋad jooskvad, sukad puhas liged Khk; paadi põhi oo `katki, paet jooseb Muh; laada katused kõik jossevad läbi Rap; `tuaver juakseb nagu soliseb VJg; `ju̬u̬ksi vett läbi si tare ja tare˛esine Kod; see [riist] ull `iimab `joosta, selle `sisse ei saa kedagi `panna Lai; rüä jooseve `vällä rüä rada perän, kot́t joosep Krk; tare `joosep läbi prõ̭lla Nõo; õdagu pańni [silgupüti] vett täüś, noʔ om kuivass `ju̬u̬skõnuʔ Har; katusõ kaartõʔ juuskvaʔ läbi Rõu c.  (vihma) sadama nεεd sa kuidas sajab, paljas `valge vesi jooseb maha Khk; `vihma jooseb justku `vardast Mär; `vihma `ju̬u̬sis ku pangega Hää; vihm jooseb maha nagu oa varrest Juu; vesi jooseb ülevalt `kaela, nat põle `amma `algi `kuiva Plt; küll ju̬u̬sk jämmet `vihma maha Krk; valu vett ju̬u̬sk maha nigu pangist Ran; joosep `vihma maha nigu uja; vahel joosep mitu `päevä, kõik kotusse ojuva Kam; ju̬u̬sk kastõht `maahha kui määnegi undsõh Se
4. (muudest liikumistest) a.  edasi libisema, liuglema; lohisema; sõitma `katsuti loga päält mittu `solme [laev] `tunnis juoks; üvad aluksed `juokse `tuule sise (s.o purjetavad peaaegu vastu tuult); vene `juoks(i) üles kohe (libises hooga maale) VNg; `uuvve `võima regi, kas on ühe `talve juost ehk kaks; `palgi parv, `pandi igepuu läbi, siis kui vie pääl `juoksi, siis ei õld `karta `katki `mennä Lüg; Karu läheb kallast `mööda, karvad jooksevad maad `mööda (= heinasao vedamine); rattad `jooksvad `kiiva, `juhkmed pole `öiged Jäm; köva pöha pεεl `ankur jooseb `järge, künnab `pöhja `mööda Khk; ee `jooskmisega lae Mus; Raud `talladega kõlk on libem `joosma; Vanad puu rattad - - tasa joosid, `miski kolinad polnd Pöi; on nii `palju lund juba, et ree joosta Emm; vanal aal ollid pikäd seelikud `selgäs, siss `joosid `möödä maad lohinal Mar; laev `juosis madala peal `kinne Ris; vanger juhab - - teine juhe on pikem, ei joosse otse Nis; kot́t kaalan, vahel õts `ju̬u̬ksi müdä muad Kod; `autose joosive `vastamisi; vanast tare ussel olli su̬u̬ń, si̬i̬ raav́, kust ta ju̬u̬śk Krk; rihetruĺl ju̬u̬śk nihu, tõmmas lademe unikude Ote; rońg ju̬u̬śk `rü̬ü̬päst `väĺlä Rõn; käü nigu vana reośk, `rõiva ju̬u̬skva maad `mü̬ü̬dä Urv; miʔ `laśki `ri̬i̬ga mäest `alla, mu reǵi ju̬u̬śk kõ̭gõ kauõmbadõ; laiv ju̬u̬sk `vi̬i̬rde Har; `Tahko kas kannõte `niitmise `aigo pögsi `värdle `vaihõl vai `pańte jäl˽nööriga˽takah `ju̬u̬skma Räp || (suusatamisest ja uisutamisest) poisid `jooskevad `litsudega Mus; läksivad suksetama, `suksedega `jooksma Lai b.  (kalade liikumisest) kalad `juoksevad joge `müöda edes-tagasi Vai; kui mere vesi linab, siis kalad `öösse äi joose Khk; kui kalad meres `joosvad, [kajakad] kohe pauh ja pauh `võtvad `kinni Mar; võrgu lat́iga tongitakse kala `joosma Vän; kala jooseb `mõrda Ris; kalad juoksevad `võrku `kinni Trm; kala vett pite ju̬u̬sk Se c.  tiirlema, keerlema, veerema; (veskist, masinast) töötama panin kodi `pääle ja lasin `veski `juoksema VNg; oki ratas jooseb oki sammaste vahel Khk; tuuling jooseb `ühte `vääri, kui ea tasane tuul on Krj; vurrkańn jooseb na mis vurinal; masin `uugab joosta; kui rehe paŕss `joosis (s.t kui juba rehtesid pekseti), siis `teomes sai juba obusele kot́iga pähä `anda Mär; raha paneb kõik rattad `joosma PJg; `mölder paneb `veśki `joosma Nis; [seinas] pulga pial `jooksis `aspel `ümber; surnukal on veke varras, kus pial kiaved jooksevad Trm; jäśs kerib põrandal `ringi `joosta Lai; sõkelavvaga sõkutass oki `ju̬u̬skma Trv; lina masin `laagre pääl ju̬u̬sk Krk; mõlemba `veskikivi joosiva Puh; mägede sisen tuulõ `veśki es jooseva `äste Kam; Üttepuhku juuskva, a edesi ei saaʔ (= kerilaud) Krl; `kiirmõʔ olliʔ otsah kistavarrel, siss ta juusk `häste `ümbre Plv; rattaʔ `ju̬u̬skva ku vurisõss `ümbre Räp; kivi ju̬u̬sk, nu aaŕiʔ `ju̬u̬skva (veski käib) Se || jahvatama kas jahud o joosn Muh || fig ringi käima (peast) pea jooseb `ringi Muh; pea jooseb `ümmer Tõs; mul om põrhõ·ld pää nii `haigõ, ju̬u̬sk `ümbre nigu huńn Har d.  (alla) langema, (maha) kukkuma, pudenema; pideva vooluna liikuma kive vahelt `juokseb jahu `kasti Lüg; `kerge terä `juokseb taha `puole, `raske sie jääb ette `puole Jõh; kiŋŋast läbi jooseb vili, sεεlt kaudu jooseb vili kivi `auku Khk; Pool tubakad `joosis piibust ää abeme `sisse Pöi; särgid `viidi `sauna `kirpa `joosma Muh; mool parajate püil `joosis, ei ma saand `aega vaadata Mär; `siiber tõmmets `valla ja vili joosep `alla `korvi Krk; nüid lastass jahu `kirstu `juuskõ, `kühvlegä aad kotti mińemä Ran; mõnikõrd `olli kuju suvi, siss `joosiva terä esi˛`endäst `väĺlä, ess viiäki parsile; nii illuss lina peo, ku raputit, siss luu `joosiva küĺlest ärä Nõo; koil om niisugune pudsu niigu tolm ju̬u̬sk `kurku; kui om paĺlu aganane vili, sis jääs kivi`siĺma `kinni, ei joose ala Ote; ku kangast `kuadõ näet sõ̭ss säält ju̬u̬sk putsu mahaʔ Urv; siss om suuŕ prakiń, ku puu maha ju̬u̬sk; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ; ku `uhta `häitseseʔ, siss ju̬u̬sk putsu nigu `tsirkõ Har; härmä `võrku juusk maaha, nüüd om hää rüä külümise päiv́ Rõu; rüä `ju̬u̬skva `maaha, vaja jo `niitäʔ; [Tuulamisel] aganaʔ joosiva ütele poolõ ja `puhta˽terä˽tõõsõlõ poolõ Räp || (tähtede langemisest v lendamisest) tähed `juokse, `toisi `ilmu tule VNg; tähed juaksevad nii kui juaned tagan Kod; `rändäjä täheʔ `ju̬u̬skõva edesi `taiva˛alust `mü̬ü̬dä; hommugu poolõ ju̬u̬śk üt́s täh́t mahaʔ, ei tiiä˽kas läävä ilma˽sadulõ vai Har; täh́t ju̬u̬sk taivast pite nigu valahass, lätt `tõisdõ `paika Se e.  (pilvede, suitsu jms kiirest liikumisest) `lahked `pilved suvel, `kangest `juoksevad Lüg; ühest kohast jooseb nii `kange paks suits Vll; virmalesed oo `taeva `küĺges, `joosvad nooled maha Tõs; valg tuli juakseb `korsnass `väĺjä Kod; välgi tuli jooseb nõnda kangest justku silma lummutab ärade Trv; mea olli paa pääl, toss ju̬u̬śk `seĺgä Krk; ku `leibä küd́seti, sis `panti lõhnamulk `kinni, et kuum `väĺlä es saa `joosta Nõo; ku akkanu välk `lü̬ü̬mä ja tuli `taivast `ju̬u̬skma KodT; niigu sinine tule ju̬u̬n ju̬u̬sk (pisuhännast) Ote; ku˽virmalise `vihtliʔ, kõ̭iḱ `taiva pääl juuśk `valguss Har; pilveʔ `ju̬u̬skvaʔ, ilmaʔ lääväʔ parembass Vas; kahru`persest ju̬u̬sk suits `väĺlä Räp f.  läbi v sisse puhuma (tuulest) oh, siit jooseb tuult, sii ahju ees oo keige valjem tuul Khk; pane kaiuti uksed `kinne, tuul jooseb läbi Hää; tuule eleve, puha tuul ju̬u̬sk läbi Krk; tõsest `värjäst ju̬u̬śk tu̬u̬ĺ `sisse, tõsõst tõmmaśs `väĺlä Ote; vana vallaline küüń, tuuĺ ju̬u̬sk kõ̭igist läbi Har g.  minema, tulema; (kiirelt) sujuvalt liikuma, libisema, vajuma jne `ankru ket́id `jooksevad läbi lüüsi peĺi päält mere Hlj; [raudtee] `paalid, `nõnda ku `vaatad, `juoksevad `kaugemal kokko Lüg; kui niie silm on `katki, siis jättab tiba, õts `juokseb tiba Jõh; suga `müödä `juoksevad `niidid pakkole Vai; pindal on aŕk `otsas, köis jooseb selle vahel Pöi; oki kedra, kus nöörid peal jooksevad LNg; värav tuli `lahti teha, aga kinni `joosis ise Kul; [tehti] nisuke kõva`võitu `taigen ikke kohe, sie ei `juoksnud sis laiali KuuK; kui `tõmma siis piab sie (rehavars) pihus `juoksma edasi tagasi VMr; võrgu sõlmel joksevad otsad teine teisele `puole Kad; tie on `viitaline ja ruobas juokseb laiali Sim; keradest ja keha pialt kiariti kiarpuie `piale, kaks `lõnga `jooksis kõrraga Trm; lõng ju̬u̬sk `kaala (kulub kangakudumisel karvaseks ja katkeb) Krk; vahel läits lang `ku̬u̬rdu, katekõrra ju̬u̬sk kokku Ran; mehel `olli kõtukirme `katski ja sooliku joosiva naha vahele Puh; `jummal küll ta (kangas) `ju̬u̬skse sua i̬i̬n `katski nigu tsäriseb Nõo; tõnõ [vikat] ju̬u̬sk [heinast] läbi tsiuhh, tõnõ lätt vägisi Kam; voḱi keeri umma pooli takan kohe lang `pääle ju̬u̬sk Krl; ku rońgiga sõidat mõtsast läbi, sis `näütäss nii et puu `ju̬u̬skõva kõ̭iḱ `vasta Har || (vääntaimedest) lipuvarred, ilmatu pitkad, jooseb `mööda moad Jaa; karukõlla maad `mü̬ü̬dä jooseve Krk; [nõiakold] maad piti ju̬u̬sk nigu reboraik Räp || (kellaosutite liikumisest) kell `juokseb ette Lüg || kell `juokseb ette Lüg || (värisemisest, valust jms) mul `siuke jume `juussis üle ihu Hää; `juoksev juoseb puusas VMr; jume `juoksis kohe näkku niesukese jutu `piale Sim; `ju̬u̬skje `aiguss joosep `końte `mü̬ü̬dä Krk; pää laest `varbini ju̬u̬sk üle tu̬u̬ jumõ ja värrin Urv; ta rügä om nii üteline ku˽tuuĺ puhk, siss nigu lainõʔ ju̬u̬sk üle rüä Har; rematiis̀kuss ju̬u̬sk luie pite Plv; nigu lagipääst `ju̬u̬ske `varbihe, ku külm lainõʔ (ehmatusest) Se h.  muutuma `tüt́rik joosnu näost vereväss `tolle äbiga Nõo; kõik vili ju̬u̬sk `valges, kuumaga ja kuivaga ju̬u̬sk vili `valges Ote
5. a. (peam sõlmedest) lahti v kinni minema, järele andma v venima kui pitk kaŋŋas on, siis pannasse piirud vahele, et äär maha‿b joose Khk; `kangru sölmed äi joose, teised [sõlmed] `joostvad `lahte Phl; linnus`kaela sõĺm, `sohke aasaga sõĺm, jooseb `kergeste `kinni Tõs; ristsõlm tuleb kokku, siis ta ei jookse Trm; `nuŕjupidi sõĺm si̬i̬ ei seesä `kińni - juakseb, lehmäle `kaala ei tõhi `panna, juakseb `kińni Kod; `ju̬u̬skme sõĺm ju̬u̬sk `valla Krk; võrgul om `ju̬u̬skvit `siĺmi, ei ole äste `koetu, siĺm jooseb siiä sinnapoole Ran b.  hargnema sukk jooseb maha Khk; [harutades] lang jooseb `valla Ran; kae `perrä kas silmäʔ omma kõ̭iḱ `ülhen vai mõ̭ni om maha `ju̬u̬skunuʔ Har c.  hästi kedrata laskma üväd `villad `juokse üväst `pienest VNg; ne vellad `joosvad `peenegs küll Emm; se vella eie jooseb `easte Mar; villa jooseva iluste Puh || välja andma peenike lõng jooseb [kangaks] `rohkem `väĺlä, jäme lõng jooseb vähäm `väĺlä Kõp d.  kergesti lõhenema Nee pidid irmus `lahked männid olema mis `piirgu `jooskesid Kaa; `okslene ja kähär [puu] ei joose. Kiinega lõid lindi `sisse ja pidi `joosma `alla `põhja `väĺlä PJg; mõni puu ei jokse sugugi `piergu Amb; üks puu jooseb pikemält, teeńe‿i joose KJn; alg ju̬u̬sk `valla nagu siid́ Hls; `sirge puu, pird ju̬u̬sk `äste lahest Krk; [lina] hinne˽ju̬u̬sk `tõistõ `otsa nigu niid́s Rõu
6. ulatuma, asetsema, suunduma [maa] säär on `juokseb vie all Kuu; `kuidapidi puu süüd `juakseb, sedapidi on paremb `kuarida VNg; `meie `einam `juokseb `neie `krunti `kinni Lüg; Jullal pole esimest tεεvi, pöhjalouad joosvad ette küljeloudadega kokku Emm; `sihtis aid, otse jooseb Tõs; kelbas joosseb `vastu katuse `arja Nis; punane veis, `valged köedud joosevad üle seĺla Juu; toru `jooksis õuest läbi, läks `sinna viina `keldresse Kos; meie raja `juoksis Pańdivere muadeni `väĺla VMr; lankpuu juokseb `vankri alt läbi, tuleb ette lakase `sisse Iis; pilve jooned `taevas, otsad joosevad peenikeselt kokku Plt; piha soone jooseve kaala `pääle Hls; talud olliva kõ̭ik siin järveveeren rian - - ja põllut joosiva iki järvest sinna mõtsa poole Ran; suure pikä joonõ om päeväl all, nigu niidi jooseva pikäld Nõo; mi piiŕ ju̬u̬sk ütest ojast pääle `õkva üle mäe `tõistõ `ojja kińniʔ Har || (püssikuuli jms liikumisest) `aavli püss ei `juokse `ninda `kaugelle. vintpüss `juokseb `kaugelle, ja `kruonu `püssid Lüg; püśs jooseb `kiiva Khk; ea püśs, nii`kangeste `kaugele jooseb Mar; `mitme sammu piale juokseb sie püśs Koe; kuuĺ ju̬u̬śk juśt talu küüni `sisse Hls; mu last kuuĺ oĺl `õkva `süämede `ju̬u̬skõnuʔ; [linguga] visatõn ju̬u̬sk kivi kauõdõ Har; suuŕtüḱk (kuul) ju̬u̬śk, `õkva˽tuĺl nigu vuhisass Rõu
7. kootuma ta‿m jo igävene vana, kokko joosno nigu käsnäkene TMr
II. abstraktsetest mõistetest
1. edenema, sujuma, liikuma Keiksugu mötted joosvad pεεst läbi Kaa; See jütt joosis tal koutu külgi maha; Äga see koht eest εε joose (saadaval olevast töökohast) Emm; mis te lasete pilli luod maha `juosta, nuored inimesed, ei lähä `tańtsima Ris; äbi om läbi älli maha joosnu (vastus küsimusele, kas sul häbi ei ole) Trv; pää valuts nõnda, et mi̬i̬ĺ ju̬u̬sk pääst ärä Krk; kos‿tu ädä jääb, ädä jooseb i̬i̬n inimest; kõrvust jooseb õng nigu vusinaga `vällä; väits om nii nüri nigu maha joosnuva sae amba Nõo || (ladusast jutust, pillimängust jms) Oli see ikka lõua mees, jutt `joosis vahet pidamata Pöi; suu jooseb pääs ku `tatra`veśki Hää; suu jooseb nagu va jahu `veśki Juu; suu jookseb kui `ernekot́i suu Tür; ia lara on, jutt jookseb järjest Lai; lõvva jooseve Trv; temäl juusk lugemine ku vesi Krk; vahel logistab, kui login jooseb (müristamisest) Ran; jutt jooseb nigu | `ernid valetass anumadõ ~ üits varin Nõo; mõnel ju̬u̬sk küll jutt nigu vabrik; suurõ˽piĺli joosõva‿ks sääl Puka pu̬u̬l (st sireenid huilgavad) Rõn; siin tetti jaanituld - - siss piĺl ju̬u̬śk siin ja i̬i̬npu̬u̬l olli tuli San; tõsõl sõnaʔ muudku `ju̬u̬skvaʔ; Inne pikk peenikene, perän lai latakas, joru juusk imelik = karjapasun Krl; jutt ju̬u̬sk nigu sora ~ savihaua vesi ~ pudrupada; tu̬u̬ jutt ju̬u̬sk üte suust tõsõ `suuhvõ nigu kulutuli läbi valla Har; suu juusk pääh nigu `tat́regu `veśki Plv
2. käibima, tarvitusel olema; käibele v tarvitusele tulema `räägiväd et tuleb üks aig, `milla `saari raha lähäb `juoksemaie Lüg; klubid, ega nied sitad `kaugele käind, Narva jõest saadik pidivad `juoksma Kad; raha ju̬u̬sk üte käest tõsõ kätte Har; ku [vankriratta] puśs neli aaśt`aiga äräju̬u̬sk, sõ̭ss om ärä˽kulunu Räp
3. edenema, laabuma, tulu tooma sie korts `juokse üväst VNg; sene kaup `juokseb paremast; tüö `juokseb ja käib edesi Lüg; see poed jooseb nendel sääl pailu Khk; se kuop jooseb edasi küll; Töö joosis taal kεε Emm; ike palk jooseb edäsi [puhkuse ajal] Juu; si̬i̬ `kõŕtsi juakseb, siäl on paĺjo juajid Kod; `talved `otsa `ju̬u̬sis voorikaup, ikki neli viisskümmend obust igä päe Kõp; ti̬i̬ om rahvast täüs, ti̬i̬ ju̬u̬sk nõnda mis mürin ütte `puhku; ku `Aine kõŕts ju̬u̬sk (s.t oli avatud) Krk; las kaubal joostaʔ; taa kõŕts ju̬u̬sk häste, taa kõŕdsimiiśs lätt rikkass Har; tü̬ü̬ juusk timä käen ku maśsinaga Räp
Vrd jooksendelema, joosiskõllõma, joosklema
jugama jugama Lüg Jõh Vai Sa Muh Mar Kse Han Var Hää Pil KJn Hel
1. jagelema, riidlema; kurjustama; [kedagi] taga rääkima, kiruma inimesed jugasid teda taga; vana Reet jugab vahel, et teised `eerdavad nii kaua asemel Khk; pole rahul, akab `vasta jugama Kär; jugas mo kohe, miks ma pole täda `ootand Mus; mis sa muidu `tühja jugad, see asi on ikke sedäsi küll Mar; Ämm jugab minia kohta omigust `õhtani; Minia pidi `ämma kua takka jugama Han || kana jugab (kõõrutamisest) Jäm || rattad ühna jugavad obuse järel, põle võida soan, `karjuvad ja `keaksuvad Muh Vrd judima1
2. muid tähendusi: a.  juhama, viitama rattas jugab ehk `uisub kui `sõidad `ninda `rüöpä sies, rattas käib kahele `puole Lüg; rattad jugavad nõnna et, köivad keerest, köi tee peal mitte Muh || vaaruma, kõikuma, tudisema jugab nii `kangeste nõnna et (haigest inimesest) Mar b. jugab aga `peale, ei seisa vagusi Muh c.  vaevlema, põdema `kaua mia vana piaks viel jugama siin `ilmas Vai; juganu lat́s Hel
juhama juhama Jõh L(juh́ama Mih) K I
1. sõiduteelt kõrvale libisema, viitama kui juhevets o teist `moodi läind või ää tulnd, siis `vanker juhab, keppob `kraabi Mar; `juhtmed o [vankriaisadel] väĺlap̀ool, et ei akka juhama, et otse teed jooseb Lih; `vanker juhab teine puole voi teine puole, käib `viltu JõeK; regi akkab libeda tiedega juhama, nigu `ringi `kierab, viab enese obuse `kõrva Sim; vanger juhab kahele puale, viśt one juhi `kat́ki Kod; läks [jalgrattaga] `orgu sumat `sisse, ta juhas kääs, ei saand pidada Lai
2. kõikudes käima, taaruma `ju̬u̬nud inimene juhab kahele puale, laenetab, võtab ti̬i̬d laialt; ku inime vanass suab, siis kakerdab ja juhab; `veikesed lapsed `vońtavad, jalad juhavad all Kod || ju̬u̬red kokko juhavad, ladvad kokko langevad ? rhvl Kod
Vrd jugama, juhjama1, juhtama, juhtma
jumm jumm g jummi Sa Emm Rei Tor Hää Saa Juu, g `jummi VNg Lüg; juḿm g jummi Vas
1. lühike, ümar ja jäme asi v olevus a.  jupp, junn, tükk; sõlm; klomp; pundar palgi jumm Jäm; suured jummid tuhlistel all, on äga suured jumm `tuhlid; köövel sur jumm `otsas, see‿p lehe läbi; sured jää jummid `raanda `külge `külmand; tuulepesa, oksad kasvavad tiheli, üks jumm Khk; möni tegi puu `jummisi ning siis [olidki] nööbid Kär; Käsi öleni paisetand, sinine, köva kut suur jumm Pöi; kepil oli jumm `otsas Juu; juḿm (paksend) sooligu seeh Vas || puunott mine too `jummisid öuest `sisse [ahjukütteks] Khk; Paberipuud, titsipuud ja jummid („ümmargused arssinapuud“) kooriti Hää b.  muhk, kühm; paise, kasvaja puul sedine jäme jumm selle koha pεεl Jäm; `kasvejed, suured jummid (kasekäsnast) Khk; vöttas `söuse suure jummi naha ala, kut oleks paise olad Mus c. tubakajumm `löugas Mus Vrd junn1, juss1 d.  lühike, tüse inimene tämä (paks laps) on `umbes kut jumm; poisi jumm; tüdrugu jumm Khk; `väike ja paks `jummis inimene, `jusku jumm Pha Vrd jomm3, jõmm1
2. puuriida risti laotud ots puu riida jumm oo `risti `otsa `lautud Tor; jumm on kaksipidi, riida ots `pantse `jummi Saa Vrd jumikas1, jumper2
3. int vottasid selle vanamehe ka `kaasa, oi jumm, siis sääl `räägiti `puole `üöni VNg
jutt-jutt jut́t-jut́t Mih Tõs JMd int lähäb jut́t jut́t jut́t Tõs; juokseb aga `piale jut́t-jut́t, jut́t-jut́t küla `puole JMd
juuni|kuu juuni- eP eL(`juuni- Kam; `d́uunia- Lei); `juuni- Lüg Vai = juuni `juunikuu kisuvad `päiväd viel pereme `puole Lüg; jaani kuus akkab sui, nüid `üitase juuni kuuks Khk; vahel [hallad] tuleva juuni kuul, võtava puu lehe ärä Kam Vrd jaanikuu
järele järe|le R(-lle VNg, järä- Jõh) eP(järälä VJg; järäle Mär Vig)
I. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi)
1. (ruumiliselt) taga, tagapool; taha; kannul(e); kaasa(s), ühes; ka fig `uotan, et ta tuleb järele, `lähmä ühes; kuer `õtsib jänisse `jälgi ajab `jälgi `müödä järele Lüg; `jõudis järele `tääle Mar; minge `peale ees, ma saan järele küll Mär; peiu poisid tuld puari `kaupa järele Juu; tulekera old ies ja teene järele VMr; `võt́sid ühe silmanduse `lõnga, panid nõelale järele Sim; veab `jalgu järele Iis; kedä `surnu igätsemä, si̬i̬ minemä ruttu järele Kod; kas viisin ise [toidu] järele ehk `saat́sin lapsega Pal; tüdrukud piavad poestele tegema karva kakku, et siss piavad poesid järele `käima Äks; tuli tegi `puhta töö, ja `koergi ei `aukund järele Plt
2. (ajaliselt) a. taga, taha, maas, maha `kuida ne (kellad) järele `jääväd Kuu; kell on järele ~ järel Tür; kell jäeb järele KJn || ettenähtust hiljem teeb näid kruanu`päävi järele Kod b. lisaks, lõpetuseks siis oĺli kaks `päeva `pulma `peetud. siis kolmas päe `peeti järele SJn
3. alles, säilinud; elus mittu ja mittu `aastad on [pojalt] kiri tulematta, ma ei `tiagi kas on järele või on `otsas Hlj; isa suri `vällä, tämä jäi kahe ja `puole `aastane järele VNg; jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; arm o järele jään Muh; `Kerssalu jäi koa järele (so ei purustatud sõjas) HMd; [mõisnik] jät́tis ta `seia `Aabrama koha `peale järele HJn; ema suri neĺla`kümne `seitsme `aastaselt, ma jäin järele kaheteist`kümne `aastaseks Ann; siin Kõnnu mõisagi taga oli `enne tiik ja eks ta ole `paergagi järele; kaks tükki `surnuajas ja viis last on järele Kad; `pand́i uks `kińni, siis jäi `su̬u̬ja järele Pal; końt võerad saavad seda mis testest järele jääb Ksi Vrd järile
4. (ühendverbi komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. ma `arvan sedä `asja viel järele ja küsin ja `kuulan inimiste kääst Lüg; [naine] `vahti järele – laps oli `surrud Vai; ma ole järele `passin kohe Muh; mene `kuula `enni järele, kudas se asi oo Mar; rehe papp `vaatas järele et ei varastatud, et tööd `tehti oolega Lih; ma `mõtlesin selle aśsa järele, see tuleb nõnna teha neh Kei; pruovi järele kas käib, ära `enne maksa JMd; pärast ikke akkasin `arvama järele, et kaks ja puol `naela on kilu JJn; küsisin seda `asja era`mahti järele, `üeldi‿t suab küll; läksin siis lähämalle ja `vuatasin targu järele, kuda sie asi üst oli Kad; me `võime seda järele `kaaluda Ksi; metsavaht pidi `metsa `vaatama järele, et `vargust ei ole Lai b.  (koos verbidega jätma, jääma välj millegi lõppemist, lakkamist, poolelijätmist jne) vihm jääb järele Rid; tä `eese sõnast järele ei jätä Mar; `tõmmavad kõbera rauaga suust verd `väĺla, ku kirmid on, sis `aigus jääb järele Vän; kas valu `ańdis koa järele Juu; pärast mõisa ärra viha `laśkis järele HJn; valud jäid järele Trm; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi Kod; Ma‿i taha kiusata, ma jätan järele MMg; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai c. (välj jäljendamist, kordamist, eeskuju järgimist, heakskiitmist, nõustumist jne) Kui sa söna üdled, ta `undab seda mütu `korda järele Emm; küla tädid näävad seda ja räägivad külas järele, et sa sedasi teed Rei; akkab teise sõnu järele `rääkima, osadlema PJg; isi omast peast ei osand `ühti, mis ma `eeli `ütlesin, siis `kiitis seda järele Juu; mis üks loĺl ees ti̬i̬b, seda ti̬i̬b teene järele Trm d. (välj möönduste tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist, lõdvemaks laskmist jne) kova `ilmaga `ankuri akkas järele `triivima VNg; tuul on `andand nüid pali järele ja `ilma on `pehmest mend Vai; mehe sõĺm peab olema, mis järele ei joose Rid; ole sa targem, anna järele ometi; kangast, kui tätta kujotasse, siis `lastasse tätta lasipuuga sealt poomi pealt järele Mar; side `liiga kõbaste, `päästa natuke järele Mär; lase köit järele Trm; nõnna `kange on si̬i̬ mi̬i̬s, mitte järele ei `painu MMg || vahelene leib, `pandi seokst peenikest aganad, siis `andis `rohkem järele Var e. `saadab `lapsega `käsko järele `einamalle; `Olgal on sinu vaja, `saadab `poisi järele Lüg; tä tuli `moole järele, eks ma ikke pea minema Mar; teesel pääväl tuleb käsk järele, et tule `mõisa Juu
II. postp ( genitiiviga)
1. a. (ruumiliselt) taga, tagapool(e), taha, kannul(e); kaasa(s), ühes ei me `eeste `tööga küll teiste järele saa ega jõua; [koer] nii`kangeste inimese järele õppind `joosma Mar; mis sa ot́sid mu järele Aud; läksivad `jäŕgi`müeda üksteise järele nagu aned rias Kad; võt́tis poisil jalast `kińni ja lohistas kui `suatu oma järele VJg; niidavad üks teese järele Pal; käib üksi jäĺgi mu järele Plt || ise täiś mies juakseb lipaka järele VJg b. (välj teat järjestust) ärrä õli peris ärrä, `okmańn õli tämä järele Kod
2. (ajaliselt) a. (järgnev või korduv) tie üht tüöd `teise järele Lüg; päe läheb päeva järele ja meie aeg‿sab `otsa Muh; sui köib talbe järele Mih; üks aevastus tuli teese järele Juu b. [millestki] hiljem, pärast `tuhrati. sene järele sie jäse akkas `liikumaie Lüg; `iire näkk - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; jääräimes, suured nagu kapused jää järele Jäm; rukki järele sai `tehtud odra Pai; `äikese järele oo külm alate Kod
3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes `kumbasi ~ `päiva ~ `tähtede järele `seilama; `laiva `luovi `tuule järele VNg; lähäd `silma järele kõhe, võid `õtse kõhe `käia, et `kierä kuhugi `puole Lüg; loo järele on neid `seitse tükki Emm; ikke `loomi tunneb kirja ja karva järele Mar; esimene ja teene katku aeg vana juttude järele HMd; läksin juhatuse järele Juu; `vilja sai ostetud ja `müidud ikke `tündre ja vaka aru järele Kos; linad `aeduvad selle järele kuda linad `liotud on Koe; pere tańsib ema piĺli järele VMr; mina vestan [puunõu] lavvad silma järele, mõni aga vestab lavvad põhja järele Trm; `kartuli kuhi õli ümargune, õled `pańdi korra järele `piale Trm; `numri järele one vikati teräd; i̬i̬rtel terve kilimitu täis `ermid õma piä järele (oma teada) `pantud Kod; kuulu järele olema nõnna`viisi Ksi; nõdu on meie keele järele omasem, nõgu on `võeram Lai; tii minu sõna järele KJn b. sobiv, kohane; vastav(alt) isäle õli mies `miele järele Lüg; kääd teeväd südäme järele, `eigä südä tie kässi järele Vai; `amba järele ~ moka järele (maitseb hästi) Emm; [saabas] ühnä jala järele, põle se suur egä; `kangeste elos kehä järele jüst nao valatud Mar; ega see vägisi olnd, see oli ikke `tahtmese järele Mär; kuolitasin ta oma kää järele `väĺla VMr; siare `ümber oli kalts, põlvest jala kõverduseni. õmmeldi kokku siare järele, alt `kitsam Lai; sialt [poolikojast] oli `poolisi `õlpus võtta, kää järele Plt || ega tema teeste järele `painu, ti̬i̬b nagu ise tahab MMg
4. midagi ära tooma või viima paras `surma järele `saata (laisast) Lüg; `lõuna `aeges tuli nooriku järele sõit Vig; Uadu tuli oma `oena järele Juu
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) `Maitli `mõisi järele õlema `meie Lüg; `Kaarma Suurevalla järele. säält me tulime `Ilbla `möisa. see on Piha järele Vll; kelle `kontori (valla) järele sa oled Trm; ta on Äksi kihelkonna järele Pal; Kalmuväĺja oli `Leedi `mõisa järele Lai
6. (välj suhtumist kellessegi, millessegi, vahekorda kellegagi, millegagi) a. `kange imu `viina järele Hlj; ta oo maias viina järele Muh; kanad oo naa `nälgäs prussakate järele Mar; mina olin koa imus ruki keevavee leba järele Mih; igav lapse järele Iis; vili armastab seda maad, on selle maa järele Trm; nõnna iso marjade järele Kod; vars igatseb ema järele, ei sü̬ü̬ MMg b. ma põle teite järele oodan mette Muh; `vaata tä järele, et tä ei kuku vee`auko Mar; `oota ja nori so järele `peale, kaua ma `ootan Mär; ta `valvab teese järele, kus ta selle ehk selle aśja paneb Juu; milla temal oli `aega viel meie järele `vahtida VMr; `mõtle selle järele sie on just tõsi VJg
järg2 järg (jäŕg) g järi HaId Amb JMd JJn ViK I Plt Puh Lei(n, g järü; d́äŕg g d́äri, d́ärü, d́äŕge; d́äŕd), g järje Kei van Koe, pl järjed Lai; `järg(i) g järi R(`järgü Vai; g järü Kuu Vai); n, g järi Jõh IisR Khk Trm Plt, g järje van Saa iste; alus, tugi a. väike 3–4 jalaga pink, (ühe inimese) iste; ka jalapink `tuuli järg (viljatuulamisel sarja juures) VNg; järist `üöldi `neskest `pinki. `kolme jalaga. kaks õli taga, üks õli ies. `kasvand `neske puu. `selja taga õli puu, `selja tuest; `ennevanast õli neid `järgisi kaht `seltsi, ühed õlid va kurg`atra `sahkabust `tehtod, kolm `jalga all Lüg; järg on löhike madala `jalgega pińk, neli `jalga all; vanad inimesed `ütlesid järg, nooremad ikka: istu `istme `piale Kos; lehmalüpsi jäŕg HJn; `istusivad `lauda `süömagi, eks iga ühel old siis jäŕg all Amb; iga`päävased järid, neil õlid lienid samate seĺja taga ja, sakiliste sõrvadega Kad; lüpsi järil o saba taga. `ismise järil ei õle saba Kod; jäŕg oli vanast, nüid on pińgi nime all Pal; `kartulid `koorida olid `veksed järid Lai || esemete osana Keri`laua järg Kuu; `vergo ~ rüsä kudumise `argi `järgü Vai; vitsa `vestmise järg; tõine kõrd kui on vähämb [vits], siis vestab `nuaga põlve pial, aga suuremb vestab järi vahel; äksli raiumise järi Trm; käiä järg Kod || tool d́äŕg om kon istume, d́ärü päl istume laua munu Lei b. auguga pink, kus laps püsti seisma ja kõndima õpib kui mittu last on, siis on mittu `järgi ka Lüg; lastel oli aoguga järg. laps `pańdi järi `sisse ja `ümmer`ringi `pańdi `kańnisi. laps oli rinnast `soati järi sies ja `mäńgis `kańnidega Kos; lapse järg õli ümmärgune ja auk õli kua ümmärgune; laps järi aagun seesäb, järi aagun õpib `seismä Kod c. haraline känd või kahe jalaga poolpink paadi püstihoidmiseks `paadi järg on kolme `jalgne känd, mis `paadi all käib Jõe; Paat `tosteti `järgüje vahele `püstü; Ku paat `maale `saadi, oli `tarvis järüd `vasta `panna kahele `puole, et paat `otsikohe `seisus Kuu; vene `järgi `panna vene küle `alla VNg; paadile panna jäŕg `alla siis seisab kohe. kännust saab ka `raiuda paadi järi JõeK d. madal laudalus (neli jalga all, auk keskel), kuhu pannakse tulelt võetav pada paja jäŕg, et pada `sinna `sisse läks Kad
jäär1 jäär eP(jäer Krj Kad, jiar Trm, ear Muh Var Nis Plt, iar Tõs) g jäära (jäärä, eara) spor S L K M, jääri Kul Mär Vig Hää Nis Hag Kod, jääru L(jääro, ääru Tõs, earu Var; n jäärus Tor) Ann Tür Pee; `jäär(a) g `jäära (`jäärä) R; n, g jäära Pha Vll Jaa Pöi Nis HJn; jääras g `jäära S(earass; g jäära Muh; jεεras g `jεεra Hi) Noa Han Kse Var Kei Jür JõeK, g jäärase Pöi Kse; `jääras Jõe Jõh
1. (kohitsemata) isaslammas; oinas jääras `tautase vöi ruunatase εε, siis on ta oinas Khk; jεεras präkudab `uhtesid Emm; `jäärud `leikama Rei; `mõisas olid enni suured saŕvilised jäärid Mär; enni oli ike `oinud koa, nüüd oo jäärid puhas, ei lõegata änäm mune ää Vig; `keerdus nagu jäära saŕb Nis; oinas ehk jäär, kudas `keegi kutsub Tür; jäer on `piiblis, meil on ikke oinas Kad; jäär om vana kirjade sehen; me inimese `ütlev tat oinass Krk; jääril (indlevast lambast) lammas on jääril Khk
2. fig a. (sõim mehest, poisist) vana `jäärä `üöldi `ennemb ikke paha `puole, kas õli `neske `aigane vai, ei tie ruttu `miski vai; vana `jäärä jo (ütleb tüdruk täiskasvanud poisist) Lüg; Oo see (mees) igavene jääras emasid inimesi kargutamas Kaa; kaks tükki olid meest, üks oli äbarik jäär (öelnud isa tütre kosilastest) Vll b. (mängudes kasutatav nimetus) jääras puks, sörmed sedasi puseriti, üks sörm teise pεεl, lapsed tegad (ühe käe sõrmed väänatud üksteise peale, väike sõrm kõige peal) Jäm; Õhtul kui villad juba kraasitud olid, siis tulnud ka poisid jäärideks; `talgu `jääre oli koa ike. nad olid `akna taga, `vaatasid `eśteks, pärast tulid tupa `tańtsima Vig c. kangekaelne, isemeelne `naaburi poiss on üks `jäärä poiss, üttel ühe kõrra, et ei lähägi enämb `kuoli ega `mendki; `jäärä `lastega on pali tegemist, evad nied `kuule `kieldu ega `käskmist Lüg; Jääras on `söuke mees, akkab `vastu kui sa ajad Pöi; Juśtkut türu jεεras Emm
3. tähtkuju Kui taeva jääras jäära sõelas olla, siis tulla külm kevade ja vilets heinasaak, aga rukis tulla raske teraline Kei
4. kangapoom No jääras on see, mille pεεle kaŋŋas jookseb Khk
Vrd jaar1
kaaluma1 `kaalu|ma eP(`kaalo- Käi LNg; -oa- Pöi Kos, -ua- Khn Koe Kad); `kaal|ma VNg Khn Saa Kod(-ua-) KJn Vil Trv eL(-me M San), (ma) kaalu(n) eP(-o- Ris) eL, `kaalun R; ipf (ta) kaald Kod Nõo Har, kaaĺd Plv; pr (ta) kaald Rõu
1. kaaluma, raskust mõõtma `ennevanast meil `lueti läbi keik kalad, `eigä siis ei `muedetu `eigä `kaalutu Vai; nüid `öetse kooli`lapsi koolis kaalutama Muh; poiss `poodis `müija ja `kaaluja Käi; Jusku kullaga kaalub (vähese töö eest liiga kallist tasu nõudma) Hää; ma ei tea kui `raske see lõng on, ta alles `kaalumata Juu; ekse ole margap, kellega siin `muuga ikke `kualuda suab Kad; kui `surnu kruam margap̀uga ärä `kualdu ja rohoga `sisse `panna, siis `seismä vi̬i̬l, moete i̬i̬red ja koid süäväd ärä Kod; Kaalu ku kulda (mingit asja vähe andma) Trv; vanast kui päsmerd es ole, siss `kirvega kaaluti `leibä Ran; Mõista, mõista mõõlu, kassi and kaalu, kaalup kana munakõst = margapuu Võn; kaalu meid üless ku `raske mi olemi jah San; liha`kaaljaʔ, nimäʔ eś mööväʔ, ni `kaalvaʔ Se || fig kas sa sedä `aega tiäsid `kualdu; keśsi näid uassid edemält kuald ja mõõt Kod
2. teatud raskuses olema, kaalu omama ühtvõrs `kaaluvad Lüg; küll see nüid pailu kaaluks see eina koorm, vett täis puhas Khk; rohi kaalub `ikka eina tugevasti ülesse Käi; põrsas kaalub [kümme] `naela Trm; tü̬ü̬d olli paĺlu ja latse `oĺli, ma `jäie nii `kergess, et es kaalu ämp midägi Nõo; paĺlu sa kaalut San; śjoo tunnõ ma `käega paĺloss kaal Se
3. hoobama, kangutama, üles tõstma Kaalu see kivi kaŋŋiga välja Jäm; lapsed panid aja irre pöigiti aja `pεεle ning siis teine `istus teise otsa `pεεle, siis teine `kaalus teise üles, `kiikusid sedavisi Khk; Kaŋŋiga koalutakse kivisi ja lüüakse `aukusi moha Pöi; kitsass ligu kaalub matused pealt maha Vig; kutsuti appi [kive] `kaaluma, kaeveti `lahti ja kangid `alla Vän; kiva sai aga kangi pial kaalutud, kangutud, `kaalusime ja rippusime sial pial kahekeste JJn; obosed jäid `jalgupidi `sisse, aga ma `kaalusin nad `jalgupidi `väĺlä KJn; si̬i̬ oone kaaluts üless `pu̬u̬ḿege ja raiuts `paĺke ala, tetäss `kõrgepess Krk; sain om vaeonu, selle piäb üless `kaalma Nõo; `saarlasõ võtiva puid juurtõka, `kaalseva `väĺlä Kam; silmä laua˽kaalutass üless, siss nakass vesi `ju̬u̬skma Har || `suula `mõ̭õ̭tma ~ `kaaluma (rahvamäng) selg selja vastu seistes, käed küünarvars-seongus ühendatud teineteist vaheldumisi seljale tõmbama Se Vrd kaalutama
4. vajuma, kalduma pilv `kaalub `sinne `puole Lüg; Tüü ots on ikka `raskem, koalub `alla Pöi; see koorm kaalub teinebole `ääre, tä oo `veltu läind; [piir] akand Ranna`mõisa maa `sisse `kaaluma Mar; `rõngad kualuvad põhja `puõlõ, et [võrk] mette vee piäl ei seesä Khn; kui puu `murdub, ladva `raskus kualub `irmsass, juuriss kualub ülesi; kõhnad eläjäd, `seisi võsu jäären, kuegotas ja kuald piäd `alla Kod; [vilja-] pää lätsivä vett täis, `kaalseva `silda Kam || fig noh, saab näha kumma poole see asi kaalub, kummale [kohtus] `öigus jääb Khk; keik pärandus kaalub tema käde Rei; aeg jouab `sinna ligi, kaalub `sinnap̀uole VJg; kummalõ poolõ nu̬u̬ʔ mõttõʔ `kaalva, kas `õigõlõ poolõ Räp Vrd kaalduma1
5. kaalutlema, järele mõtlema piaks seda `asja `kaaluma `enne kui akkab tegema Hlj; ma ole seda `asja `järge `kaalund, `arvand, otsus jähi ikka sedasi `jälle Khk, ma `kaalusin õige kaua seda `aśja, aga ei saand `õigest `ühtigi VJg; tõsine mees oli, `kindla iseloomuga - - mis `ütles, selle oli juba läbi `kaalund Lai; küll ta `mõtles ja `kaalus, ei teand mis teha Plt; ma `kaalse kas lää või ei lää; ma ei saa periss `otsust `anda prilla seeni kui ma `järgi kaalu sedä `asja Hel || usutlema sa kui `hińge kaalut, sa usu‿i tõist Se Vrd kaaluslõma
6. (piibli või lauluraamatu abil) ennustama, arbuma `kaalus `aigusi ülese, `võtme `piale pani raamatu, `rääkis seda `aigust, kellega tuleb tänd parandada, kui `õigus oli kellega tuleb parandada siis läks `ümmere kohe, see oli see `kaalumine; vanaema `kaalus laulu raamatu ja `võtmega, `kaalus `aigusi ülese Pär; metu kord pime Anu `kaalus `lõngade ja odra teradega - - nii nad (kasvajad) kadusid ää Vän Vrd kaalima
Vrd kaaldma1
kaapama `kaapama, kaabata Pöi/-oa-/ Muh L(`kaapma Mih), K I (-ua-, -oa-), Pst Hls/-me/ TLä Kam San/-me, -mõ/ Krl/-mma/ Rõu Lei, da-inf `kaapada R(`kaapamaie Lüg)
1. (üle) tõmbama, pühkima; kraapima; silitades puudutama ta `kaapas mind Muh; `kaapab, `kaapab, saab `saare siss jääb `seismä = toa pühkimineMar; mõisa ärra reit `kaapama Kse; `jalgega `kaapad siuh säuh, teese jalaga teese korra (kanadest) Mih; `kaapab peoga `silmi Tõs; kui kaśs peseb `silmi, siis `öetse et külaline tuleb. naa `kaugelt tuleb külaline Aud; `kuapas `käega pimedas üle näo Juu; vanasti kaabatud sakste `jalgu JMd; obune `kaapas jalaga VJg; poiss tükib `kaapama tüdrukud Pil; Mutiksel ol ninda ää mi̬i̬l lämmest kakust‿t kaabas iki peog üle õla, attümä, attümä Pst; `kaapap siist ja `kaapap sääld, ega ta‿i viisi `õiget `viisi `pühki Nõo; koer kaabaśs käpage üte korra; ma võt́i ka `nu̬u̬ri `kartold, naha `kaapasi maha˽päält; vanast ku˽jala `kat́ski `leite, siss puu küllest `kaapasit `tõrva ja˽pannitõ˽pääle San; [puu] juurõ˽kaabati vääd́sega˽päält ärʔ ja˽`tu̬u̬ralt `õkva˽`koet́i ärʔ Rõu; kis ta `kaapas lööve mun Lei
2. (otsides) haarama, kahmama `Laine taht juo `aeva vanamihe ärä `kaapada sield Kuu; me `kaapasi(m)ma kõik kõhad läbi Lüg; Lihaleent `liipa pialt, kala leent `kaapa põhjast Han; `koapas `kääga ehk `ahmis `kääga Juu; koer kui `kukla piält sae `kińni kuabata, murs rot́i maha; avi kuabanud lapse käe suhu; `kuapas `kińni käess; sa uńdi `viisi `kuapad kõhe [leiba], ti̬i̬d `kat́ki Kod; `kuapas kot́i muast ja `pistis uksest `väĺla Plt; kaabass `sõŕmiga `mulda, ega `lapjuga es kaeva Kam || kokku kraapima, ahnitsema sie kuapab ikke oma puole Koe; temä kaabas kikke `raami kokku Hls
3. näppama, varastama tama kohe `kaapa, ei `kuula `ühtägi Vai; `kaapas aga kust kätte sai Mär; `kaapas leba ää Tor; ega se mi̬i̬s küsi, se `kaapab varsti Trm; lähäb `kuapab ärä selle aśja (vargast) Kod Vrd kaapima, kääpama
kaasa2 `kaasa R eP(-oa-, -ua-; kaasa Koe Iis) Krk Ran Puh V
1. adv ligi, ühes ta viib küla `kosti `kaasa Jõe; oda `leibä `kaasa Kuu; `riidevähesed ja `luomad mida `kaasa sai, eks nie `ollu `kaasavarast VNg; siasõrg `leigetasse `karjatselle `kaasa Lüg; kaks`kümme viis `verko läks venega `kaasa [merele] Vai; suured leva käntsid `võtsite `kaasa Muh; lεheb `kusse `poole, `anta `kaasa Emm; kui `jälle mehele saab, siis `antasse kaasavara `kaasa Mar; lapsed `võetse mere `ääre `kaasa `lambud tõrima Kse; ta`kutsus mu `kaasa Aud; eks tule `kaasa Ris; sie on ia et `lapsed `kaasa `tuote JõeK; Ta kannab last igale puole kaasa Koe; kui mehele läksid, `pańdi kerst `kaasa VMr; tegin `ku̬u̬ka `kuasa [leeripoisile] Kod; si̬i̬ asi `kiskus `kaasa Pal; [ainult puravikul] vaŕs lähäb `kaasa [söögiks] Äks; j u m a l k a a s a van (hüvastijätusõnad) kui `lähte menema, siis `ütli jumalaga ja `toine `ütli `jälle jumal `kaasa VNg; lähäb minemä, jumalaga. jumal `kuasa Kod; vanaśti `ööldi jumal `kaasa, ku `keegi ää läks Plt; nojah, ää `tervis, jumal `kaasa Krk; tu vanast `üĺti nii: jumalaga! (vastati) jummal `kaasa Har; ku tõõńõ üteĺ jumalaga, sõ̭ss tõõńõ üteĺ jummaĺ `kaasa Räp
2. (koos verbiga väljendab osavõttu, kaasaelamist) εε süda sehes, tunneb `kaasa kessel sańt elu on Khk; tu̬u̬ ei tunne kellekile `kaasa, tol nigu kivist süd́ä Ran
3. postp (väljendab komitatiivset funktsiooni) `Eedi, `Linda, `Valter `surred `näie `aigue `kaasa; `Toisel `talvel `saadeti [mind] - - vana `uidumihe `kaasa oppima sedä `uiduajamise tüöd; `Suurpä kiel on `kirja`kiele `kaasa `rohkemb arenend Kuu; sie mies kie jäi isä `kaasa, sie õli `Solli Juhan; `sinne `kaasa tämä surigi, sene `kaasa tämä surigi, tuli juo `rinduga sääl uherdi pääl `õlla `täie ramuga; `Kahju `kaasa ei `surda Lüg
kaatsama `kaatsama „kaatsadi-kaatsadi kõndima“ `Kaatsab `jällä `siie `puole, küll võib `kaatsada Lüg
kadrill kadri·|ĺl g -ĺli Tor Kos VJg(kad́reĺl) Sim Trm/-ll/, kadril g -i Se(kadreĺ g -i) Lei, kadrila Lut(kadreĺ g -a); p katri·l̀li Jür; n `katrilla Jõh; g `katrella Lüg (vanaaegne tants) `poisid ehk `tütrikud `paaris `läksiväd, kesk `paigas vahestetti ja siis läks `jälle `tõine `tõise `puole, sie oli `katrella tants Lüg; `mitmest toast läbi `siukest katri·l̀li `laśksid nõnna et et Jür; `pulmades tańsita kadreĺ̀li; kadriĺl-tants, niessuke tants, mis käivad üksteisest läbi VJg; kadrill tantsitakse kaheksa inimesega, kuus moodustavad ringi, kaks tantsivad ringi sees Trm; tu kadrili tands om, tsõõritõdass `mitmõh paigah; `vindläse `kaŕksi tu̬u̬d kadrelit (~ kadreĺlit), no˽ka karatass vi̬i̬l Se; kadril, taa‿m `neiku t́šigani `karglõmin Lei; kadreĺ um `karguss, sääne neĺäkeizi karatass Lut
kagu1 kagu R Kei Kos HJn KJn, kakku- Kuu VNg Lüg lõunaida, SO kagu on `louna ja ida vahel; kagust tuleb keik, kagust tuleb suvi, kagust tuleb talv ja kagust tuleb ma`i·lma ots. ja kui kagust tuleb külm, on aga külm. aga kui kagust tuleb sue, on aga siis ka sue Jõe; `lounat kagu jääb kagu `puole Kuu; `pohja kagu VNg; tuul puhub kagu poolt, ommiku `lõuna poolt Kos Vrd kakk5
kahas, kahasse kaha|sse R eP(-se Khk Amb), -s R Jäm Ris JMd Kad KJn kahe peale, kokku, koos (tehtav) Ärä `sengä küll kahasse `kalja tie Kuu; mois `andas `meile ühe `tulpa `eina, siis sene tegime kahas, `puole `moisale, puol omale VNg; Paremb `üksi kui tämaga kahas IisR; `möisa `aega sai `einu ikka kahase `tehtud Khk; ma lasi oma pöllud seaste kahasse maha külida Krj; meie ein saab kahas `tehtud Ris; Einamaa sai kahasse: puol `eina peremehele, puol tegijalle Jür; meil on sie põld kahas JMd; tievad kaĺla kahasse Trm; `mõisa luhas käisime mitugi `korda ädalad kahasse tegemas. teine suad omale, teine `mõisalle Ksi Vrd kaha2
kahvel2 `kahv|el g -li R(n, g -eli VNg, `kahfe|li, -l Vai) Pha Pöi Hi Rid Hää Ris, g -le Emm Käi; kahvel g `kahvle Ran; `kahv|õl g -li Khn; `kahv|er Hlj, g -ri Mus
1. kahvelpurje ülaäärt hoidev puu üks lind vai mis se `kriuksus siel üleval `purje `kahvli pääl; `piisan `kahvel; `plinda `kahvlid `oiavad, et `kliiverpuom ei saa ühele ega `teisele `puole Jõe; `uuemal ajal olid igä nie `kahvliga `seilid, ja `puomiga Kuu; `kahveli `temmati üles VNg; `kahfel `seiso ülemäl nii `puoles `mastis ja all on `puomi Vai; `kahver oiab `rootsli ülemise otsa `püsti. purju `kahver Mus; jäärdid keivad `kahvli `otsas. kui tuul ting, `vεεtakse `jäärtidega `kahvel `piale Pöi; `piikvall käib `kahvle nukkast öles Emm; `jεεrdid on purju `kahvle `külges Käi; Esimene `kahvõl jäeb vahõstaagi taha `kindi Khn; `Kahvli üles `tõmmamiseks on klouvaĺl Hää; purju `kahvel justku ahju ark jooseb maśti `küĺges, kene `küĺges on purjud Ris
2. „puuhark noodavene pära küljes, üle mille jookseb noodaharu“ kahvel `oĺli suurel nooda `vennel peŕä küĺlen `kińni, sääld ju̬u̬sk nooda aru üle vedämise `aigu Ran
kahvlik `kahvli|k g -ku Jõe Kuu(g -gu) krobeline, hunnikusse aetud (jääst) `alli pojad on jää pial. tema `rohkemb `vaatab, kus on `rohkemb `kahvlik jää Jõe; `Talvel jää oli aga nii `kahvlik, et `nuota ei saand vedädä; Ajujää mes sise tuob, on `kahvlik ja teliline; Kui edesi`menness juo `Suome `puole `saimme hakkas siel `holmie ligemäl jää `oite `kahvliguks menemä; `Mohni taga - - siel igä `ennemb jää `liikub ja lükkäb igä joba kogu ja tegeb `niisugust `kahvlikku jääd Kuu Vrd kahvlikane
kaks|teist(kümmend) kaksteist `neie peret oli siis kakstoist last oli Kuu; `kehvas elus olen kaksteist`kümme last üless `kasvatand, `kuolitand ja `lieritand Hlj; minu emal õli kakstõist`kümme õdeda Lüg; no siis õlin juo `aastat kakstõist vai nii Jõh; iga mees töi kaksteisend vakka `soola Jäm; kaksteisend tükki on üks tosin Kär; sii `linnas `peetakse ega `aasta kahe`teisme pääva `pitkust riiete `laata Vll; kaksteisend suid köis kodus Muh; `aasta on kaksteissend kuud Käi; kaheteistküme vea pärast vesati `vällä Rid; ma‿li kaheteiss`kümne `aastane Kir; ma oli vel alles noh kaheteist `aastane Lih; kaksteist on üks tosin; kaheteist`kümne pulgaga reha Kos; sie juut́ `rääkis kaksteistkümmend kielt Amb; ta on jo kahtteistkümmet `aastad kuoli`tienija VMr; kahe`tõisku mehega maganud rehe all Kod; isa `rääkis, et kaksteisskümme `uńti tulnud taĺvti̬i̬ pääl `vasta Äks; minu mees oli minust kakste·istkümme `aastad vanem; poeg oli meil juba `siuke kaheteist ~ kaheteist`kümne `aastane Pil || kellaaeg `üöse `kella `puole kahetoist`kümme aeal Kuu; kellu oo kahe`teisme pεεl (üksteist läbi) Khk; Kell kaksteissend ma pεε sεεl olema Käi; kui laps sünnib maa `peale kella kahe`teistme `aegas, siis `öötasse, et see pidäde üks suur varas tulema; kirikärrä ei kirjota kaksteist, et see pidäde `vaendlase tund olema Mar; omigune öö oo peale kella kahe`teistme Mih; Lõuna akkas kaeteistkümmest Amb; kella kahetõiss`kümne aal KodT Vrd kaksteisku, kats|tõisku, kats|tõist(kümmend)
kalduma `kalduma Jõh Muh Rei Mär Vig Mih Tõs PJg Tor VMr VJg Iis Kod Plt KJn Nõo Ote San Har Rõu Se Lei, -m(e) Hls Krk, -mõ Krl, -mma Har, pr (ta) kalluss Har Se Lei
1. viltu, kaldu vajuma, alla langema tie õli `kallukal, siss `vanker ka `kaldus `tõise `puole Jõh; paat́ `kaldus ja ma läksi `sisse Muh; `kaldub teeśe küĺle `peale Mär; vikati `kaldub ära, tera `kaldub, see oo siis `käiamese `aegas Mih; akkas korra `viltu `kalduma ja viimast `läkski `ümber VMr; laud `kaldus `viltu Iis; vesi `kaldub tammiss `alla; tee `kaldub mäess `alla; [paat] `kaldub längakille, siis `viskab vett `sisse; kruav `kaldub `kińni, kallassega tasa Kod; lei `kaldum, es putu vi̬i̬l maha Krk; jahukot́t om küliti `kaldunu, nüid lähvä jahu `väĺlä; suur illuss kõeo `olli - -, nüid om maha `kaldenu Nõo; kaal `kalduss tõsele poole, ei saisa õgu San; puu nakaśs mahaʔ `kaldumõ Krl; mul `kaldu kaʔ uma maja küĺlile Har; tark kallu ui, jootik kalluss Se; ai kallu maalõ Lei || noorik `kaldu `maaha (hakkas sünnitama) Se Vrd kalluma
2. esialgsest suunast kõrvale minema; hälbima obune `kaldus teelt kõrvale Tõs; ega sie ime ole, kui ta nisukese pimedaga piaks tielt kõrvale `kalduma VMr; silla ligi `kalduvad eenämule; `kaldus põhja puale Kod
3. mingis suunas arenema, millegi poole pöörama, hoidma `pilbes ilm, vihma `poole `kaldub; änam põhja `poole [heinamaad] `kaldubad (kui külast vaadata või minna) PJg; jõgi `kaldub Õmedo külä puale Kod; saa nätä, `kumba poole `õiguss `kaldup Krk; näiss, kellele si̬i̬ õńn nüid `kaldub Nõo; `õiguss `kalduv õks muide Jaani poolõ Har || kallale tulema ku kahr pääle om `kaldunu Lei || järele andma seeni aani `olli `väega `vasta, nüid nakap joba `perrä `kalduma Nõo || kaduma, lahkuma kohe nukka si̬i̬ veneläne ärä `kaldus; kohe si̬i̬ vesi on ärä `kaldunud; kui sa kodoss `väĺjä `kaldud, ma paan kõik kaasid `piimä täis Kod
4. ajaliselt mingile piirile lähenema päe akkab `õhtasse `kalduma Vig; pääv `kaldub `õhta `puale Iis; tükip ike sügise poole `kalduma Nõo
kallukal `kallukal kaldu `vanker libiseb, kui tie on `tõise `puole `kallukal Jõh Vrd kallukalli
kammilas `kammil|as Jõe Kuu(`kammil), kammil|as Muh Kei, g -a kammeljas nüid on `kammilas ia `süia, sügise `puole lähäb `rammusaks Jõe; `Suuri `kammilu `nindagu paa `laudu Kuu; kammilad oo karbased, nee oo `lestade seas Muh || `kammilast `viskama (lutsu viskama) Kuu
kanepi- lepptaud on kanepi `nüörist Jõe; kanepi eli tehässe kanepi `siemnidest Lüg; kanebilöŋŋast olid tallad nöölutud [pasteldel, pättidel] Mus; Leimed ma kedrasi kanepitaksed Kaa; Kanepi lõng oli pailu tugevam kut linune lõng; Pisike kanepi moa lapp oli `tuhli `aidas rihaltse taga; Kanepi rehi see oli üks va tüütis rehi rabada Pöi; kanepi arjad‿o ühe pesaga, lina arjad‿o kahe pesaga Muh; kanepi lõngast `tehti `köisa ja `mõrdo; sii `poodis oli ühö`aasta kaneperiiet Mar; `tu̬u̬di poest kanepi `nü̬ü̬ri Saa; Arva arja pial `soeti ka `väĺla kanepiluud Kei; kanepi köis on puole kõvem kui linaköis Koe; kel liha `olli, tu̬u̬ pańd röömikese liha kah kańepi kõrutusele Ran; kańebi vägi om paĺlu paremb ku liha vägi Har; Ku kańõpipää˽kuivass saivaʔ, `võeti mahaʔ, `lü̬ü̬di `ku̬u̬tõga pääle ja terä `oĺli vällän kuʔ üt́s lõhn innõ Rõu; tu̬u̬ `oĺli tennu kańepi karaskit Nõo; mine˽käänä nu̬u̬ kańebipeo kuppu Har; päie agana˽`hauteva eläjille, lina ja kanepe aganaʔ t́seolõ; [tambitud kanepiterad] `pańti leevä koorõ vahelõ, tetti kanepe kõrulist; kanepe lobjak tetti leevä `kastmess ja kartole `kastmess Räp; Kańebe`si̬i̬mnest tet́te kamma ja kańebe`kroslet; kel kańepit olĺ, tu teḱk kańebiõlli - - kańebi `maaslat ka kõnõldass Se
kang1 kang g kangi L K I, g `kaŋŋi, -e, -a R, g kaŋŋi S(n kańg Muh) Rid VJg; kańg g kangi Mih(kaing) Tõs Khn Saa Trv, g kańgi Puh San Plv, kańge Krk, kange Kod Nõo, kangõ V/-o Räp/
1. metall- või puuvarb millegi üles- või lahtikangutamiseks, hoob kui midagi `verku jääb, siis `panna kang `köie taha, siis `kangiga `vieta piki `pohja Jõe; [vundamendi] kraav `täideti praak kividega - - `tauti `kinni `kaŋŋi `õtsaga; `tõsta sie `kaŋŋiga üles; kang on neli viis `jalga, uob on kaks `sülda pitk Lüg; Kaŋŋiga kaalutakse kivisi ja lüüakse `aukusi maha Pöi; kańg [pandi karja väljalaskmisel] ukse `alla, et siis ikka looma jalad tugevad Muh; sepp teritas `kangi Mär; Ilma kangita ära mine `ouda `kaevma Han; kangiga raiotaks maad `lahti Ris; järve pial soab koa jääd kangiga `lõhkuda Kos; Vanaste olnud puust kangid ka, nüid on nad rauast Jür; vierispud, niisugused kaŋŋid pannakse `palkide alla ja lükatakse edasi VJg; kang `pantse kivi `alla; kange õtsan kualuvad kahe kolmekei·si Kod; suured [kivid] kaaluti avvast `väĺlä kangedega Ran; rao kangega mulk iä `sisse, siss kala tuleva sinna mulgu manu; maja sain om maha vajonu, tulep kangega üless `kaalu Nõo; Sa võta˽kańg ja lü̬ü̬ ussõ alt iä ärʔ, uiss ei˽lähä˽kińni inäp Urv; hüä sõ̭na murd ravva kangõ `kat́skiʔ Vas; `kirvõga `raotiva juurõ˽`kat́ske sõ̭ss kangoga kankutõdi [känd] üless Räp; kańg om kat́s mi̬i̬st; ma˽`kangõga `kangudi hirre `tõisde `paika Se || kaalukang Laes konks, `kaalu`rõŋŋas kesk `kaalu `kangi - - kahel puol `kangi `õtsas `kaalu `aisad Lüg || loomade köietusvai meil obune on raud kangiga `köides Juu || uhmrinui kangega tamp üks-ühite uhumrin, kangega ei suanud kahekei·si `tampi Kod b. rõhtlatt uste ja väravate sulgemiseks kang käib uksele taha Kod; mõnel kangil om suurepet `seltsi kammitsetaba ka ehen, mõnel om `muukege võti Krk; kańg üle talli ussõ ja vennetaba ette Har c. kompassi osuti üks `kumbasi `kaŋŋi ots on `musta, `toine `valge; `kumbasi `kangi `näita `otsaga `pohja `puole VNg
2. piklik tükk mingit ainet Kui siep sai `jahtunest, sis `leigati `kangidest, `kaŋŋid `leigati tükkidest Lüg; kulla kaŋŋid Jäm; ma `ostsi `terve kaŋŋi `seepi Khk; tina kang Rei; nagu suured kaŋŋid tõi `seie Rid; [seebi] ratas lõegatakse `kangideks Juu; naelraua kang - - kellest `naelu teha VJg; ravva kangist olli `vällä taot Krk; kange `viisi võt́t [seebi] paast `väĺlä ja lõegass parajiss tüḱkess Nõo; Nu̬u̬˽seebiʔ `oĺli kańgin Har
3. fig Ei sinu saa `kennegi üles, aja vai `kanged ala Kuu; Kõrras kõha peale on ju paĺju `tahtjaid, üks paneb ühele `kangisid alla ja teine teisele Trm; Mõ̭nõ inemise suust kanguda vai kangõga sõ̭nnu `vällä Rõu | (peenisest) Kang `õlma all nagu kabeli`lõhkujal Jõh; läks tüdrukusse kang õlma all; kas juba kang `püśti Sim; kang õlma all, lääb [ehale] kui kiriku `lõhkuja Ksi; türa kõva nigu kańg siilu all Ran
kark1 kark g karg|u (-o) üld (g -a Emm Hel, g `kargu R [n `karku, -o Vai]; kaŕk Saa [g kaŕgu] Juu; ḱark g ḱargu Urv)
1. kõndimisabinõu, tugikepp vigase jala (või jalgade) puhul, millele toetutakse kaenla ja käega (hrl pl) jalad tõbised, käib `karguga; `muidu ei saa `toetada jala `pääle, siis on kark `kainla all abist Lüg; `karku on `ninda kää järele, `alle `puole koverad `otsad Vai; kargud o vigaste inimeste taarist, kaks `karku, teine teise `kaendlabu all Khk; keib `karkodega, jalg oo `aege Mar; käib `karkude pial JMd; kui inimesel on üks jalg, siis on kark `kainla all Kod; kargu pää (kargu osa, mis toetub kaenla alla) Krk; `oĺli `kaindla all nuu karguʔ, `karkõga käü Har || kepp, kaigas võta lapse käess si kark ärä Kod || nui karguga `peśti põvvatükke Urv
2. tööriista osa a. labida, hangu, hargi jne varre otsas põiki olev käepide lasna varre kark Ans; aŋŋul ka pöigiti varre `otsas kark Khk; vilja `kühvli kark, `kääga `vöötasse `karkust `kinni Kär; Labigu kark käib tapiga varre otsas, pulgaga kinni Emm; tegin aŕgi varrele uue kargu `otsa Mär; karguga labidas Amb; kark `pietakse labida ehk aŋŋu varre otsas, et paremb `tõsta, suab `kinni `oida Kad; vigla kark Pst b. vikatilöe küljes olev käepide või ülemine (hrl vasak) põikpulk kark ning pulk [vikatil], pahem käsi vötab ikka see kargu puust [kinni] Kär; vikati löö kark, `pεεlmine pulk, see `üitakse karguks Kaa; vikatil oo pulk ja kark, kark oo `rõnga `tehtud Muh; Vigadi kark käib pahemas püus, kargu otsas aa köver oks, senest oita püuga kinni Emm; lüe kark Khn; kaks `pulka, kargud, vikati kark Tür; vikati kark - - kahe aralene, mis `ümber varre pane, kasest, paeust, toomingast, mis `vinskem puu on - - nööriga otsad `kińni Äks c. kumer põikpulk hasplipuu otsas asveldamisega `juhtub koa varss `sisse minema, kui üle kargu lõng jookseb maha HJn; `asplil on kargud - - vähe kumerad, oiavad `lõnga pial, neli `aara ja neli `karku Sim d. reha pulkadega põikpuu, rehakaha rihal on kark, kohes piid `sisse pannatse Jäm; pitk [reha] kark oli üheksa piid Ans; loo rihal ning rihe rihal on teine teist `moodi kargud Khk e. vokikeps kark aeab voki ratast `ringi, sie on puust Jõe
3. tugipuu, tugijalg (sag ehitise osa) a. sarika(te) tugipuu sarikatel on kargud - - mis sarika `püśti oiavad, puu `pulkadega on `kińni sarika `küĺges ja tulevad müürlat́i `küĺge Kei b. sarika(te) küljes olevad nagad, mis roovlatte kannavadVig Kan Vas c. heinakuhja tugiteivasHMd d. ristpuu, mis hoiab reejalase paindes `enne lüiakse kark `talle `peale, siis `võetakse paku peält ärä, lastakse oherdiga auk kargule ja jalase otsale, teene teese otsa `küĺgis, siis kark ei lase [jalast] `õigeks `minna Juu
4. haraline või kõver ese a. oks vikatilöe küljes (et tõmbaks puhta kaare) kui kargu panid vikatile `piale, võisid siledast `niita, et `einu maha ei jäänd, `löödi kahe aruline kasekene ehk paeokene `piale, siis põld `riisumist Trm b. seina külge redelina kinnitatud kärbis kark `tεitis redeli aset, oli seina `külges `kinni; roni `müöda `karku üles Ris c. kõver puuliist, uksesagar ukse kargod LNg d. tuleraud Tuluse kark on köver, selle jäuks `tehtud roud. Karguga lööda tule kivi `vastu ja see annab tule `kirsi, kirred, mis taala pihta kukkuvad, `süütavad taala põlema Rei
5. kammits pane obu `karku paelaga; kui obu pahur oo, siis pannasse `karku Muh
karnits1 karni|ts g -tsa Jäm Khk Kär Vll Rei spor L K, I M TLä Kam Rõu Vas, g -tse Khk Kse Tõs Ris Kei JJn Ann Ran Rõn, g -tsõ Urv Krl, g -dsa, -dsõ Har(karniss); `karnits g -a R, karńi|ts g -tsa Trm Kod San Rõu(-dsa) Räp, g -tse Hls Krk, g -tsõ Krl; karnets g -a Käi Võn Plv(-ŕ-, g -e); `kaarnits g -a Vas Se Kra(-ŕ-); p `kaŕtsi Lut mahumõõt, hrl 2–3 toobine puust (hv plekist) kandiline või ümmargune nõu vilja (hv kartuli või kala) mõõtmiseks `karnits on kolm `tuopi, matt on kaks `tuopi Lüg; karnits oli ühekora vana mööt, neli tükki külmutu Khk; karnits oli vilja mõet, nelja kandiline, `mölder vöttis sellega matti Var; karnitse täis `villa Ris; iga püt́i pealt [anti] üks karnits kasu, mis sa kevade oled laenand Kos; ma `aksin vallast abi `saama, magasi aidast `ańti karnitsega odre ja rukkid natuke Ann; karnits [on] ümarguse kerega puust, ilma kaaneta kahe ja puole tuobilene, kahel puol käerauad Kad; magasi kaŕnitsad õlid, kaŕnits õli nagu `veśkil, neljänukaline, nõnnasama `kõrge kui lai; vakaga mõõdeti inimesele `viljä, kaŕnitsaga `võeti kasu, kaks kaŕnitsat kot́i `piale Kod; venelased müisid karnitsaga `kiisku ja `veiksid ahvenid Plt; ku magatsi`vilja tagasi massõti, sis tuĺ ooduss kõvastõ mano, ooduss oĺ tsetveriku kottalõ kat́s karnetsat oodust, tu̬u̬ oĺ nigu protseńt Võn; kui obõsõlõ `ańti karnits `kaaru egä päiv, olli obõnõ illus Kam; kaŕnitsa täüs `kartuli San; karnidsõga `mõ̭õ̭ti `uibu ubinõid Har; [väikesi] kallo müvväss `kaarnitsaga - - `väikene karranõ anomakõnõ Se; vakk um kous `kaŕtsi Lut || fig kaerakarnits piitsPee
kasa1 kasa purje nurk ehk sopp `puomi kasa; `temba `kahveli kasa enamb üles `puole; `purje ülimene (pahemb või paremb) kasa; `kliiver`puomi, `piigi, `taagi, `taak`purje kasa; `keula`seili tekki kasa; taak`seili `ulgukasa; toppi `päälimene kasa; topp-`purje `masti, `teŋŋi kasa; topp`seili `piigi, `teŋŋi kasa VNg
kasukas kasu|kas g -ka R eP(-ss- Mih Khn, -o- Mar Ris, kas[s]u|gas g -ga Khk) San; n, g kasu|ka Vai(g -ga); kasu|k g -ka Kod Pal KJn Trv Hls Ote San, -ga Kuu SaLä Emm Rei Saa Har Rõu(-ss-, g -gõ) Vas Se Lei, g `kaska Nõo Võn Ote Rõu Vas; kask g `kaska Kod Hel T(kassuk Puh) V, g kasuga Se; kasu|k g -ku Saa Hls Krk, g -gu Jäm Mus Krk, g `kasku Krl Har
1. a. karusnahkne (hrl lambanahkne) või karusnahkvoodriga palitu küll sie kasuka `turki one `kardulid noppind (määrdunud) VNg; suur (~ pikk) kasukas, pikk, `alle `puole `põlvi Jõh; olid sedised pitkad naiste kasugad, punane pael öö kohal, kolm `sörme lai, ees punased lapid, punane riie `pandud `pεεle; `valgest `lamba nahast `tehti kasuk Jäm; aja kasuk üle Khk; nüid o kasukas `kinniste `rintega, enne `ollid `lahtiste `rintega, puŕs`laìp `olli rinna ees ja kiri rae `olli. pärast `ollid kasukad üö kohjast tiheli kurrutet, nee `ollid uiemad; kasukas rihmutati kahede `rihmdega ää; seare marjast saadik `ollid ikka kasukad; kasukas `aeti `alla, vammus `peale Muh; suur kasuk (pikk-kasukas; naiste pikk-kasukas oli alt lai, keskelt keha järele lõigatud, õmbluste vahel piha ümber olid punased või sinised naharibad, terad ilustuseks, meeste pikk-kasukad olid sirge palitutaolise lõikega); vähike kasuk (poolpikk töökasukas) Emm; vanaste `tehti pruudile `lambanahast kasukas, liignahast kirjad `aeti `piäle Tõs; löhike kasukas on `põlvedest soadik; pikk kasukas on `piene searest soadik Hag; [eks] kasuka rätsepid ole küll, kes kasukaid `õmlevad Juu; palitu kasukas ~ suur kasukas, suur puolest säärest saadik VJg; ku kasuk muss, pese kasuk suaja vedegä ja arjaga `pustass. ku tahenemä akab, õõru rükki jahuga üle, et kõvass ei `tõmba; vanad naesed panid nu̬u̬rpuari `säńgi kõege `alla kasuka. siis õlema `lamma `õnne Kod; kasukut `särki seĺlän; vanast rihmudide neid kasukit, `panti `rihme, punane ja rohiline ja pruuń; temäl tett õige `uhke kasuk, kolme rihmage Krk; kask ju̬u̬b. kask kisk siist kaalast `kaugele, `olli nigu tila kaalast `kaugel Nõo; ku mina lat́s oĺli, vanul inemisil oĺliva `valge `kaska, ku mina mäletama naka, minu emal oĺl juba `rõivaga kask, osteti aĺl kalev ja `pańti `pääle Võn; kask `laotedi usse ala, säält pidi pruutpaar üle minemä Kam; `kaska piht, aloss; naiste `kaskaʔ tetti ellätüstega takan; katõdu `kaska olliʔ ka voldõliseʔ; kolm `nahka lät́s `väikese `kaska `pääle; talvõl keriko rõivass oĺ `valgõ kask; keriko `kaskal oĺ puhka veeren; `vahtsõmbal aol `valgit `kaskit inämp es tetäʔ; pikä `kaskaʔ iks olliʔ `kitsaʔ, `kespaegast `sisse lõigat, et tõmmaśs kokku poolõ `kaska; [1890. a paiku] tetti `lühkeisi kati`kaskit, `jalksi (käimise) `kaskit [meestele] Kan; sul vana kasugapuĺst (kasukanäru) sällän suvõl kah, noʔ olõt nigu tedre`pulmań Har; ku laulatamine talvõĺ küĺmäl aol oĺl, sõ̭s oĺl mõŕsal valge kask säläh. `kaskaʔ oĺli ummõldu˽niisaatõ nigu ŕapikuʔ, verevä˽siidiʔ oĺli veereh; piḱä kasuga rõivass pääl, tu̬u̬d üldäss piḱk kask, katõt kask, tu̬u̬ nigu hobõsõga `ḱävvu, muido om rassõ Se b. looma karvakate (liitsõnades – karusnahk) karul o ea karvane kasukas Hag; alli kasugu mi̬i̬s ütelti undil Krk; `lambil omma˽`kaskaʔ sällän, niä ei˽jõuvavõ `kuigi olla˽ta˽kuumagõ San c. fig Pööris kasuka karuspidi (sai kurjaks) Vig; Mets oo `vaese mehe kasukas (metsas on soojem) Han; Kobiseb ku vana kasukas (nuriseb, räägib pahandades) Hää; siti miti karvane kasukas (hum); võtan kuue maha, kasukas jääb `seĺgä (lambaniitmisest) Juu; ühe kasuka sees (sõpruses, ühel nõul) Trm; See mees on nii kui vene kasukas, tema on igale ilma mõõduta paras (saab kõigiga hästi läbi) Pil; mõse `kaskat päiv `otsa, ärä vett pane – kõnela inemist päiv `otsa, ärä nimme nimitä. jääp ilma pahanduseta elu Kam; sa mullõ ańniʔ särgikese, a sullõ `jäie kasugakõnõ (öeld pärast lambapügamist) Lut Vrd kasavaika, kasu3
2. figa. nahatäis peksa aga ma `ańtsin `talle nüid ea kasuka, küll ta nüid teab mis ta sai Juu; Ma õmble sulle punatse rihmega kasuka (peksan sind veriseks) Trv; ma anna sulle üte `vastse `kaska (öeld lapsele) Rõn b. suur hoog vihma nüüd tuli üks kasukas `vihma Lüg c. õnnetus, kaotus ta olli laulatse sõrmuse ärä `kaoten. tõine naarap ja `ütlep, et vat parass tal kuradil, et sai nüid üte kasuku Krk
katus katu|s (katos) g -se S(kadus Khk) L/g -sõ Khn/ Ha Kod(kats g `katse) VlPõ Pst Hls Lei, g -kse Kei Kos Jür HJn JõeK KuuK Amb JMd JJn VMr(-ss) Kad VJg Sim(-ss; g -se) Rak, g -sse Muh L Sim Lai Plt, g -sa Kõp, g -ssa Vil; katu|ss g -sse Mär Hää TaPõ(g kadusse MMg, `katse Pal) KJn Pst Hel T(-ssõ Ran Võn San), g -s(s)õ V(-śs Rõu Se, g -se M(-ssa Trv); kadu|s Kuu Hlj VNg Vai(-os) g -kse Kuu VNg Vai; kattu|s g -sse Lüg(-ss) Jõh IisR(-ss), g -kse Jõe Hlj VNg RakR
1. hoone ülemine või hoonet kattev konstruktsioon kui `mendi `saartele kalu `püüdama, siis `vueti `koskust `kaasa ja `tehti ajutiste elumajade kattuksed `koskusest Hlj; `niisike ühe `puolega `viltu kattus tehä `pääle [kuurile]; kui kattus õli `täies `ristis, siis õli äkkine kattus, kui õli `alle `risti, siis õli `lauvumb Lüg; Sammel on katuse iga, kui katus `samli lihab, `samli all ta seisab kas või sada `aastad Pöi; akeda katust tegema, `panta ölja kimbud, siis `panta öljad lati ja `roeka vahele ja siis `panta `roeka ja lati `ümber vits Emm; pool`vinkel katus Var; `Viltu katusega majas (käimlas) `käima Hää; katust `lautama (õlgkatust tegema) JõeK; kuuse`koskedest `tehti `enne vahel katuseid `niukstelle `ońnidelle ja `kuuridelle Koe; nüid lõpevad varesjala `katsed ärä („varesjalgadega“ õlgkatused) Kod; loid katuss mädäness ruttu ärä; katuse `murdmine om, ku õle murrets ärä ja lina kolatsime ja kivi pannass arja pääle Krk; katussõ `katmine läits muidu ruttu, aga tu `vitsu `käänmine ja `keitmine võt́t paĺlu `aiga; sialaodalõ pannime `ru̬u̬gõst katussõ. kui peenike ru̬u̬g, sis saab ää katuss. jääb äste `tihti Ran; kui saenakelp madalamp, siss om katussel murd pu̬u̬l`viilu Rõn; `väega `pistvä ja `korgõ katuss; lausikas, `lauhkõ, mataĺ katuss; katusõ oĺliʔ vanast kõ̭iḱ napõst ja kisõ lauvust; katussõss `hoiti nappõ mitu aast`aigu; sõ̭ss oĺl sääntse kisõlauvaʔ `kistu, noist `pańti katuss `pääle sannalõ ja `kualõ; katusõ pääl kõ̭iḱ rinnan Har; olidsõ˽katusõʔ Plv; katuse tüüpe: `puole, täis `viiluga kattus; `viiluta kattus Lüg; viiluga katus, `küĺgede pial üksi on katus, `otsades ei ole. vi̬i̬l lähäb kohe `püśti, katuse arjani `väĺla Nis; poole, täie viiluga katus JMd; täis kelbägä katussel om ots `õigõdõ, otsan katust ei olõ, ots om lavvust Ran | ladupidi katuss, si̬i̬ ei oole kedägi katuss. si̬i̬ ei `kurtvet `kuigi kava. nagu mõne `naari kuhja‿päl pannass Krk; ku `oĺgi paĺlo `oĺle, sõ̭ss `pańti tüve `alla, sai tüvepoodi katuss. ku `oĺgi vähä oĺl, sis sai ladvapoodi katuss Räp | `jaoge katuss (teat kallakuga katus – sarika pikkus 2/3 maja laiusest); juudi katuss ~ soomus`laudest katuss Krk; Ta tegi nii kena kabes katuse nendest `roogudest, et las `olla (üks rookahl vana, teine uus) Pöi; `kõrdne katus (pikkadest pakkudest katus kirikul) Kod; `murdege katuss (vanaaegne ilma kelbata katusetüüp) Krk; sindõrlavvaʔ, noist omma `lü̬ü̬düʔ, tu̬u̬d kutsutass poola katuss Se; poolevihu katus, õle kood `pandud poole vihu `kaupa katuselle Juu; soome katuss (sopiliselt väljaulatuv katus) Krk; Paĺlu tetäs nüid uut`mu̬u̬du – soome katussega maeasit; tõne kõrd taresit om katusse all vahtväŕgi `vaele ehitedu Rõn || fig Vana toadi katus (taevas) äi pea mitte `märki änam (laussajust) Pöi; katuse all(a) 1. (pooleliolevast majast, millele katus peale tehtud) katusse all õlema(ie) Lüg; Pool tööd jääb siis maja `juures veel, kui katuse all on Pöi; saime maea katusse `alla ja siis mies läks sõtta Iis; 2. hoones tiumaja iga katukse all oli neli `leiba ehk peret Kos; keväjä - - vaia `laska˽katusõ alt [loomad] `ussõ kooni kägo `kuu·goi·ʔ Lut; pika katuse all(a)1. kõrtsi; kõrtsis `pitka kattusse `alle läks Lüg; Pikä katusse alla viimä [raha] Trv; inimese `ütlev vaist, mea lää pikä katus‿ala, ku `kõrtsi lätsiv Krk; 2. kohtusse kui ei, siis las lähäb `pitka kattusse `alle, `kohto Lüg; ühe katuse all(a) 1. (kokku ehitatud hoonetest) kaks `aita õli, `riide ait ja viĺjaait, mõnikõrd ühe `katse all Pal; Kõik `u̬u̬ne tetäs üte katusse ala – laut ja ait ja elumaea om `vinklin Rõn; 2. fig (ühisest kodust) Nee äi mahu ühe katuse all elama (ei sobi omavahel) Emm; tema elab oma `võerapoja juures, ühe katukse all VMr
2. fig Tema katus jooseb läbi [öeldi pillaja kohta] Trv; Igaüks teäb, kust ta katus vee läbi laseb Pst; Taa poiss kaess joʔ üle katusõ (on suureks kasvanud); Nõ̭na kasus üle katusõ (on suureline, ennast täis) Rõu
3. katusetaoline varikonstruktsioon; vihmakaitse a.  (sõidukeil) katusega `vanker. vöta katus üles Rei; `sakstel olid sokid, need olid `niuksed katussega saanid Mär; juudi kipikas on katuksega tõld Jür; `Mõisakarjussel `oĺli serände sama katus ri̬i̬ pääl, vedäs edesi, kui eläjit kablut nurmen Rõn; kaĺeskal tõmmati katuss üless ku `vihma nakaśs sadama Räp b. (heinakuhjal jm) kümme [rukki-]`vihku sai `pandud `püśti, sie oli aḱkjalg. `kümmes sai `pandud `piale vihma katuksest VMr; `einu `pańdi katukse `alla ka. katus kergitati üless, neli `pośti `püśti, siis `laśti katus `piale Sim; tõsteti katusse alune ka kõik `ainu täis ja `lasti katuss `pääle vaeoda aenule. kui aenad ärä `viidi kuhjast, `lasti katuss maha Ran c. (muud varikatted) mõnest `laua `rästist tehä `korsnale kattus `pääle. mõni tieb plekkise Lüg; Külili tarudel on saelaudadest katuss nagu surnukirstu kaas pääl, kolmest lauast; mihidse taru katuss om vällä˽määnüʔ, vaia vastanõ katuss tetäʔ Hard.  seenekübar ega [seene] vart ei pruugi, varre `viskame ära, pruugime aga selle katusse ära Äks
4. kate; tekk; kaas ei ole katust pealt ää võtn (korki viinapudelilt) Muh; `ümberpiä `rät́kod õlid `katsegä (kaanega) koŕvin räte kerson Kod; kata neid mike `tahtenege, või nemä katust pääl `piave. na‿i pia jo katust katan; tõiste latse makav ilusti üte `rõ̭õ̭va all, aga kus me latse, neil olgu egäl oma katuss Krk; `taosõ katuss (rangide nahkkate) Se
Vrd katim
kaura-
1. (kaera osadest) rukki `põhku ikke `panna `alle, `õtra või `kaura `põhku, sie on `süögist jo `luomadelle; `kaura `lipled `pandi `patjade `sisse; `ennevanast inimesed `kõrjasivad `patjude `sisse `kaura `lipleid; Kui `kaura `ripsed `lähväd `kirjust, siis `metsess akkab `aava `lehti `süömä; `kaura ivad on ikke kahele `puole Lüg
2. kaerte jaoks `kaura untjalg (= kaerahunt); pean `talluma seda `kaura `pahmast; `kaura`reie pida obusega `pahmama VNg; vihud `pandi `püsti kolm tükki rida, pikkad riad kõhe, kaks kolm tükki said `pääle `panna külikalli, siis õli `kaura aun; `kaura `kuormad õlivad sada kaks`kümmend `vihku Lüg; `kaura `väljä Vai
3. kaerast, kaertest valmistatud, kaeru sisaldav `keidämä tänä `oige `kaura `kiisli VNg; `kaura jahud - -, `kuoki ka tehässe. `sõeluti lesemed `vällä. `niskesed õhukesed `kuogid `tehti Lüg; `kaura jaho tuum ~ `kiissel Jõh; `talkuna oli `kaura `jauho ja vesi pääl Vai Vrd kaara-, kaera-
keema `kee|ma, -da Muh LäPõ spor K, TaPõ(keeda Pal), `kiia S L Nis Tür VlPõ, `keia, -ä PäLo VlPõ; `kee|, -dä Vig Tõs, `kiiä Vig Juu Kõp; `kie|ma, -da R KPõ Iis; `kie|, -dä Lüg Vai Khn, `kiiä Kuu; `ki̬i̬mä, `ki̬i̬ä M(-me Hls), kiiä T(excl TLä), kiiäʔ V, `kivvä (kivvä) TLä, kiädä Kod
1. keema, keemistemperatuuril olema vesipüks ajab vie`samba ülesse ja vesi nagu kieb Hlj; tien ia tulukese alle, siis akkab pada usina `kiemä Lüg; pane potile kaans `pääle, siis lähäb `kiirest `kiemä; panin sene krabu `sinne potti `kiemä Vai; pada akkas üle `keema, kui ta üle ajab, nii väga keeb Khk; sis `erned lähvad `kiies `pehmeks Jaa; Laseme supi kauem `kiia, siis taŋŋud saavad kenast pehmeks Pöi; Vesi on `katlas ära keend, ta sai `liiga kaua `kiia Rei; vesi üsna ää keend, pane pada täis Mar; Lase `tuhlitel veel `kiia, oo alles rõhked Han; `rahked `tuhled `tahtvad `keia veel Tõs; Ää lask `piimä üle `kiedä, akkab `raudõ piäl `kõrbõma Khn; Ära lase pada üle `kiia Hää; oal on nisuke nahk, et ei taha tümaks `kieda Kei; sul siĺmad nagu keend `oinal peas (unised, uimased) Juu; kardulid on `ammu kiend ja soust `vaĺmis, aga `kiegi ei tule `süöma VMr; tangud `kiesivad supi sies lögast Kad; aja pada `kiema, pada ei kie Iis; nõnna ta keie ~ ki̬i̬s lõnga `külge ärä si̬i̬ värv; lahe kiädä vi̬i̬l Kod; kiissel keeb põhja mõnikord Äks; puder on üdile keend KJn; eilä ku `kei˛id paas [kartulid], temä segäs sääl Vil; karduli kiieve paan Hls; siss kii˛ive na makess Krk; ega `kartul `iälegi nii ära ei ki̬i̬, et midägi perrä ei jää Ran; kapust tahap sita sehen `kasva ja rasva sehen `kivvä Puh; `lamba pää lahuti katess tükiss ja `panti patta `ki̬i̬mä Nõo; lihakauss `pańti õdagu pliidi `alla kuuma tuha `sisse, kos ta `pehmes `keie ja siss oĺli terve päiv võtta Rõn; `keie iivalõ `puhtas `kartoli keeseʔ iivalõ Urv; las no kiiäʔ ja `haududaʔ Har; vesi ki̬i̬s paahn ku `tossas; neo umma˽hüa˽herneʔ, keese˽`pehmess, a mõ̭nõ umma˽nigu raud nagla˽kõvaʔ Rõu; vi̬i̬kibõnaʔ – pada keese, siss käävä üless kibõnaʔ (vi̬i̬ `t́silkmõʔ) Se; poolkeend segane, arusaamatu Aavad `praegugi pool keend juttu `lehtes: ei saa mitte üks sõna aru Jür || (viletsusest, hädast) see inimene on `valku näin, `mütmes kaapsa leemes keen Phl; õlen viies kapsaliemes kienud, aga ubade ulgas õlen nüüd Kad
2. sulama (rauast) `rauda `keidetasse `liivaga, ku sädemi akkab `vällä ajama, siis akkab `kiemä ka Lüg; löötsa ees saab raava keema, mujal ep saa, mujal pole nii valusid süsi Khk; aga nüid raud keeb `easte, punane ja ele, `õrgab nõnna et Juu; raud kieb, pane ia its `piale, akkab iast kokku JõeK; sepp paab ravva kiäsi ette, ajab `ki̬i̬mä, siis one raud pehme, paab `patsa `piäle Kod; tulõ ruttu, raud keese Se
3. fig (soojaga) hapnema, kokku minema (piimast) vahest läks `kiema kohe sie `piimapüt́t laual, kies kohe, läks ku üks pisikene pihu täis oli vaid appu `piima sääl kesk pütti VNg; piim on püttis nenda `kangesti ära keend Rei; piim püttes ää kien Ris; kui sa [piima] `lüpsmesest püt́ti paned, läheb kohe `keema, `tõmmab kokku ja, sa pead ikke `enne jahutama Pai; eenämule kiädeti vedeläd `köŕti, moeto piim lähäb `ki̬i̬mä, lähäb liig apuss Kod
4. fig tormiliselt, ägedalt a.  pulbitsema, purskuma (nt allikast) Allikad keevad [suruvad vett] öles, see‿b `külma `ilmaski Pöi; uhk vesi aab talve jäe `peale, keeb üles Kse; Siniaĺlika põhjast kieb liiva siest vesi ülesse Kos; aĺlikad kievad vett ülesse, meil oli üks aĺlikas, sie `kietis vett ülesse HljK; kui valata sinna aĺlika `põhja, siis põhjan ilos `selge `valge liiv vesi alati keie (~ kei) üles siält Kod; periss keejä allik, `püśtü pand üless Krk; siist joosep läte `väĺlä ja kiip keśkpaegast kui `erne pada Kam; meil esiʔ kaiv, nakaʔ `lu̬u̬ma, keess üless Rõu; ta [läte] ki̬i̬ss `mitmest paigast üless nigu üt́s pada Räp b.  käärima õlut akkab vahel `keema Muh; kus peres õlut kees, sialt `pärmi ei `toodud teise perese; akkas õlut `keema, paneme aga `küĺma vett nõudega `sesse, võttis keema tagasi, küll tuli ia õlut Kse; kui õlut keeb, siis keeb rammu `väĺla Juu; ja lõŋŋa eli `jälle, suodad `pańdi `sisse ja sie - - aas `kiema ja sie oli ise ia rohi kua VMr || (seederikkest) `kõht on nii `lahti keend seest, jooseb lurinal teene Juu
5. kiiresti liikuma a.  sagima; karglema, traavima loomad sibavad ja keevad parmude käe Aud; ohvitser annab obusele kannustega, obune kieb kääs Kos; obene alate nagu ki̬i̬b tämäl eden Kod; nigu kusi`kuklasõ keesevä Kan b. fig keerlema, lendama ja [karu] kõhe tuleb kõ˛e `täpselt `pääle nda‿t lume pilv kieb Lüg; `Läksime, `ninda et pori `plartsudes kahele `puole kies IisR; küll jänes silas üle põllu nõndakui lume tükid `keesid Saa; kanad `soplesid kuuris nii et saepuru kies JJn; nüid om üit́s `korki liiguten, ku paha ais ki̬i̬b ja äält ei kuule Hls; karva `kiiev üless, kaśs rüüḱs `kangest kähen (kasside kisklemisest) Krk; läits nigu tolm `kiie Kam; küll tä lätt kõvastõ, et tuli keese `vällä rii ravva alt Räp c. fig kihama, kubisema Vesi kohe kies `jusku `putrupada `paadi `ümbär, neh oli nii `palju kalu täüs Kuu; tüdrikute `riided `oĺlid `täidä täis, ühna keesid Muh; ase keeb üsna kerpudest Mar
6. ägedast tundest haaratud või selle võimuses olema Ära üle `ääre kie (ära kiitle) Kuu; Minul süda `aina üle `kiemas `rõemust, `mõtle `lapsed `saivad kõik `tervest IisR; kaik `silmad `kiesiväd pääs Vai; taet kiis viha pärast; Sapp läks `kiima Hää; kieva verega Iis; Kata ajab Minnada `ki̬i̬mä (ässitab üles) Kod; si̬i̬ ai vere `ki̬i̬mä, mõni poiśs meele `järgi tüdrukut nägiśs Krk || mu `süämest keess `kurjuss üless ku alligust vesi Krk
keerama `keerama, keerata spor Ha TaPõ KLõ, `keerda LäLõ, `keerada, (ma) keera(n) Mus Pha Käi, `ki̬i̬rama (-ämä), kiärätä Kod; `keer|ma, -da Hi, keerda Sa L/`ki̬i̬rma Hää/, `keermä, keerdä Vig Var Tõs Khn(-ie-), `ki̬i̬r| Trv TLä, -me San, `kiird́mä, keerdäʔ, (ma) keerä Vas; (ta) kiirass, imp keerä Se; `kiera|ma, -da R(-maie Lüg, -ta VNg Lüg, `kiera Vai), kiera|ta K Iis, -da Rak; `kierä|, -Lüg(-mäie) Jõh Vai, -Juu, `kierdä|, - Kuu Lüg
1. suunda muutma a.  kõrvale pöörama või minema üks tie `kierdäb `metsä Kuu; vesipüks on meres, kus vesi `juokseb, vesi `kierab `nieme `otstes Hlj; `Võt́sita `kuera, las läeb `kierab `lehmi IisR; `kieras kohe `kanna päält `ümber Vai; tuul keerab `jälle vesigare `poole Khk; tulin tänabast, `keerasin oma koeo Nis; kierake sialt aaraklise männa juurest paremad kätt Amb; nagu ärg `ki̬i̬räb õtsa piäl, laisk one Kod; jõgi `keeras `ümmer saariku Plt; huĺguśs keerass pääle küllä piteh Se || ette keerama 1. meenu(ta)ma, ette tulema ei keera ette `paergo Mar; 2. ette juhtuma teeb seda tööd, mes ette keerab Mar; perse keerama (midagi) ära rikkuma Nüüd ta `kieras `perse sene `asja Jõh; Juhan oo joonud peaga see värgi tükkis perse keerand Kaa b.  kõneainet muutma; räägitut moonutama `kieras mu jutu ära Jõe; `kieräb `tõisite `uopis sene jutu, paneb omast kääst `juure Lüg; siäl `raamados on neid sano, midä saab `toisipidi `kiera Vai; `itlesid küll, niid keerad taga jälle ära [et] pole `itlend Jäm; vanad inimesed tegid ikka otse `valmis, es `keera `sönna midad Khk; ta `keeris selle jutu kohe teiseks Mar; kui ma ei taha kuulata, siis ma `keeran jutu teese kańdi `peale; mis sa sest jutust `ringi `keerad Juu; `keerab kõik jutud tagurpidi Koe; sõnad olivad kõik teisest kieratud VJg; kui sa `keerad sõnad teisiti kui ma olen `rääkind, siis vianutad sõnu Sim || tema tegi kohe tühja jutu, `kieras kohe tsauh-tsauh kokku JJn
2. mingi telje suhtes liigutama a.  (teisele küljele) ümber pöörama püör `kiereti `lauda `uksele taha Lüg; `riih́he `peksämise `juures `kieredä `olgi `ümber, `toised küled `kieredä `pääle `puole Vai; `mutritele `keertakse liŋŋid `sisse Krj; nad `keerid senne `kruuga `kinni Rei; kell tahab ülesse keerda; keera `veski `tuule; ma `keersin keerepulgaga `koorma `kinni Mar; Suur vankõr kieräb `ümber põhjanaela Khn; `kierab teist `küĺge magades Kos; lakaline annab aśsipaku pial `kierama Kad; `keera `lampi, suitsema akkab Trm; ei tohi veere pääle `minna, siis keerap kohe põhja pää `otsa Ran || keeramise peal keele peal, meenumas sie sõna on just `kieramise pääl, `miele tuleb aga ei õle `mieles Lüg; tagant ~ üles keerama ässitama ta `keeris ta `nõnna ülesse et Mar; `teisi on `kange tagast `keerama Lai | meelitab mind sõnadega, keerab `mulle sõnu pähe Juu b.  keerlema; keerutama ega siis nüüd sidä `oiget `tantsu `nääki, nüüd aga `kierdäväd üht `kanti ja toist `kanti Kuu; tolm keerab tee pelt üläs Khk; silmad `keersid nõnna peas justkui ussil Muh; see keeris oma perset sääl `pääle Emm; tuul lähäb valjemas, puud `akvad `rohkem `keermä Var; tapu `kiiräb mü̬ü̬dä lat́ti; vanass `luśkaga kiäräti või kokko Kod; teinekord `keerab `pilved kokku, siis tuleb [vihma] nii et lainetab Lai; hõlma keerama fig altkäemaksu andma jõuaks küll `õlma keerata, aga ei `aita, se peremees on nõnna tugev Lai; ümber kere keerama fig peksa andma `keerasin vana lehekulle ühe jõhkami `ümmer kere SJn || (pööritab) süda keerab sihes, ajab oksendama Khk; pea keerab, käib `ümber Vll; süda keerab sees, pää keerab `ümber Rei; südame piäl akab kõhe `ki̬i̬rama, muko mine õksele Kod c. fig ära sööma kinni ~ alla ~ keresse ~ sisse keerama Sie `kierab kõik `kinni, mis `laual on IisR; [lehm] üsna keerab neid ala, sedasi `ahnesti sööb `einu Khk; `Talve `loomadel ranna ein, soolane, loomad `keervad `sisse, annab `jöudu Pöi; Kui oled müttu aega söömata olnd, siis - - keerad kinni keik, mis amba all äi karju; Keerid sa sene länigutäve keik kinni? Emm; On küll ablas lehm, kõik mis kätte annad, kinni keerab Rap; oh sa va poiss sa `keerasid kõik koogid oma keresse Juu; küll `keeras `sisse, sõi nii `irmsast Lai d. fig naist magatama sarve ~ torikast keerama `kieras `talle `sarve; `poisid `käivad `nihvlil ja `kieravad torikast Lüg
3. midagi kokku keer(ut)ama, punuma a.  paela, nööri või köit valmistama `Paela `kierati pihude vahel rops- ehk otstakkudest IisR; Luuad tehakse kase `okstest ja kaks kase võsast keertud võrralt on peal Pöi; vahel `keerti piitsa keel kanepitest Muh; köved `keerdags `vasto `pεεva ja `mööda `pεεva Käi; mõnikord saab kaks lõnga `otsa või kokku keeratud jämedamas paelas Aud; `pastla `paelu saab kieratud; võta `sõeres `vaĺmis, aka `paela `kierama Ris; vahest ei käind `kuigi kaua, aga `iasti olid kõvasti kieratud VMr; `nõelumise jäust `laśti `eide `lõnga keerata Sim; võrge `tehti linadest ja takkudest, keerati pihu vahel Trm; võrge on keeratud, olgu lina või takk, `keerad teise keeru `piale, paned kaks kokku Pltb.  lõnga korrutamaR VJg Kod sie akkas `longa `kierama VNg; sie on `kieretud lõng, kaks `õtsa kokko `kieretud Lüg; Ise ketrab, ise `keerab omad koed, omad lõimed; ku ühe`kõrdased `pannasse kokko ja `aetasse vokk tagurpide, siis `kierasse `lõnga Jõh; akka `langa `kierämä `eiga `kierämättä `laŋŋast midägi tehä Vai; kõrrutasin lõnga ää, lõng `pańdi kahe `kõrtselt, siis keerati kahe `kõrtselt Trm; `keträn villad ärä ja `ki̬i̬ran kahe`keisess, sukalõngad tahvad kiärätä Kodc.  kokku rullima, väänama `kapsas akkab pääd `kierama Jõh; `soetod lina pöod `keerdi `nuusti LNg; lina‿o ühna `tuusti maha `keerand Vig; ma akka pesu `keerma (väänama) kuivass Kse; tuulispask `keerab kuker`palli eena saod Kei; `lamma seĺlast `kieratakse villad `tuusti Ris; kapsas akkab piad `sisse `keerama Ann | ussit kõik kokku `ki̬i̬rnuva `endit Ran | u pikali heitma Nüüd `kieran kere `koikusse ja `põõnan IisR; Ma õhta keertsi aegsaste magama Han | `kieras jala `vällä Vai
4. kangast käärima `kaŋŋast `kierdämä Kuu; `seeńte peäl `keeräsin kangast Juu
Vrd keerima, keerlema, keerutama, käärama, käärima
keeva|verine keevaline `kieva verega, kie äkkiste vihastub ja `jälle igale `puole on vali menemäie, sie on `kieva verine Lüg Vrd keeve
kegama kegama(ie) Lüg Jõh siia-sinna liikuma, karglema `mis te kegatta `ühte `puhku ja `juoksetta; `Enne vanasi `tantsusi kegati, `leivad `jalga üläss ja taha `puole, kegasivad; `Luomad kegasivad kõhe `kaula`kolgo `õtsas Lüg
kego|kael
1. pika kõvera kaelaga (nt inimene, lind) Kaul pikkal, ette `puole kõveras on kegokaul Lüg
2. neiu meelitusnimi kohe te `lästä kegokaalad Kod
kegutama kegutama R Kod, kegotamma Vai
1. hooletult tegema (koormat, kuhja, riita vms) `Kuormad sai `niisama `piale kegutatud, `niisama `naljalt, et oleks aga `kuorma `kirjas; Kegutasime `mõisa `saadud `niisama ülesse, a omad `tallasime kõvast `kinni (heinateol); Puid ära sedavisi küll `riita keguta, kukkub `ümber; Isa kegutas linad `vankrile, nigu obune `tõmmas, koorm kuhe `laiali; Pialt puolt `vuodi üles kegutatud küll, - - all nigu sia pesa IisR
2. end kõrgemale upitama Kegutab `ennast ka `suuremate ja enakamate `kõrva `istuma; Küll sie `ennast `kõikse paremalle kohale kegutatta `mõistab; Kegutab `ennast ikke `võera rie `otsa `piale IisR; midä siä kegodad igäle `puole `ennäst Vai || `Suoja `vihmaga on rohigi enese ülesse kegutand IisR Vrd keguma
3. uhkustama, edvistama edeva ja `narri inimene keguta vaid `ühte `puhku; sie keguta, aja `pitsisi, sorusi ja `satsikusi `külge VNg; `Selle kegoga `saagi `õiget juttu ajada. Kegutab ja `kehkab - -, on ikka `kehkenpüks küll IisR; ikke `koigota ja kegota, `uhkut täis Vai; vana Mari naarab ja kegotab Kod Vrd kekutama
kehik kehik Kuu Vai Hää K Kod Hel Ran, kehek PäPõ, g -u
1. puu(koorte)st anum; mahumõõt isalt sain kehiku `täie lesemeid Vai; kehekus oo jahu terad; kehek oo puust `tehtud, külimitust poole suurem nõu Tor; kehik on `triiki teri täis Hag; pane ohrad kehikusse; kehikud olid poole vakased; `enne olid kehikud ja külimitud - -, kehik on kahe vakane Juu; ikke `külvasin `kääga, kehik rihmaga `kaela ja kehiku põhja alt läbi; kehik on poole pütine Kos; `enne kehikuga tõstet `viĺja sarja `sisse Jür; kehik oli suur, puole vakane, kehikuga `tuodi jahud HJn; kaks kilimittu läks kehikusse JõeK; pool kehikud on kuus `tuopi suur KuuK; kehik, kas ta oli puol vierikud; Kehik oli suurem kui külimit ja mat́t `jälle veikem Amb; kehik on kakskümmend kaks ja puol `tuopi JMd; pani kaks kehiku täit, sis oli üks püt́t Ann; Jõulu lauba õhta tõi peremees kehikuga kaeru tuppa ja pani kaera kehiku sööma laua alla Koe || mõnd suurt riissa `üeldässe: suur nõnnagu kehik; ehitäs nisokese kehiku `piäle [suure koorma] Kod
2. fig söömar mis sa kehik nõnda paelu sü̬ü̬d Hää; igävene kehik, ajab `toito `siśse mes `irmus Kod; om kehik, ei saa täis Hel || keretäis (peksa) ma anna sulle üte kehiku; tälle kulussi üits ää kehik ärä Ran
keks1 keks g keksi spor eP(-ḱ- Pal) M, Ote, g `keksi Jõh, g keksu Kod; keḱs g keksi Muh Trv Puh V; n, g `kekso Vai kergats, kekspüks kül nie `onvad aga `keksid Jõh; siä oled üks `kekso, igäle `puole `keksid Vai; sedine keks, peru inime, uhkustab ning kiidab (end) Jäm; södukse keksiga‿p saa mihe juttu `rääkida; lähäb teiste sias ka keksiks Krj; ää ole nihuke va keks mette Mar; on üks keks, ei tia mis `ümber ajab või kuda muidu ise on Kad; `ü̬ü̬si õli tullud si̬i̬ naese keks (kergemeelne) Kod; kui seake keks on, `kiitleb või `oopleb SJn; keḱs si̬i̬ om ike `tõstai ja suurendei, kes esi ennäst kitt ja tõst Trv; keks olli juttega rõbe, kärmäs või `säändene Ote; kiä innäst `väega kit́t, `ülti keḱs Urv; no om iks `kekse ka, kiä kääse ja herendelless Räp; ta üts vana keks um Vas; keksi minema edevaks muutuma si̬i̬ om `keksi lännu, `siante kekiteb pääle Pst
kelu|pooline pindmine, kamarane Mättäd `lauditi `unniku kelo`puoline `alle `puole, kelo`puolise seneperä et `auvutas (muld mäendas mätast) Lüg
kere1 n, g kere üld (excl M, hv I), -ŕ- San(ḱ-) Har Se; keri g kere Khk Saa Sim I M Se
1. inimese või looma keha a.  keha põhiosa Nüüd tule küll `toisi `ilmu, kaik kogu kere kohe valutab; Kere kui `silgutünn Kuu; `suure `pitka kerega kala VNg; Siin külas ühes peres mehed `käivad nii kui `arssin keres, `sirge `seljaga; `miestel on ka [vesi] `puole keres `saadik (vööni) Lüg; `nühkisin kereta Jõh; `Kiera kere `vinkli, jäe magama IisR; ken `lasko vigastil `ümber kere `käia, sell on `laia `kaare; tama on `suure keregä mies Vai; Kui on suur keri, läheb pailu riiet ää Khk; tä oo nüid kerest jumpsakaks läind Mus; nönda matsaka kerega Pha; Pole ete änam midagi, kere kardab nii `kangesti `külma just kut vana koer Pöi; Riina oo `ühmas kerega (naiselike kumerusteta) Muh; Loll pεε annab kerele vatti; Suure kuera pueg, muistus mööda keret laial Emm; köik kere oli valu täis; Vea kere korraks maha (heida puhkama) Rei; suur jäme obo, oo ikke ea kere eesel `peale võttend; kus ma `paĺla kerega (alasti) lähe Mar; see keis mul nii `irmsaste kerest läbi (ehmatas) Kul; täitsa isa kere mees (mehemõõtu poiss) Vig; Keertsi kere maha (heitsin magama) Han; vanad paksu kerega mehed ei saa joosta mette Mih; `raske töö käib kere `peale Vän; kere on `roidund Kei; täie kerega mies Kos; täis isa pikkune ja jäme ka kerest JJn; teenebä kõik kere lõi sinisest `talle ja sie `üeldi ike‿t `viĺli surd VMr; ilusa kerega tüdruk Kad; turva kerega - - ehk täitsa kerega mies, täie końdiga Sim; isa keri (surnukeha) õli ära `viidud Trm; one inimene, ei õle kerd (keret); obese keri. pitkä keregä ja `sirge keregä obene Kod; oli `äśti tursa kerega, ikke jäme mees Plt; inimesi om seantsit küll, kell pikä jala ja keri pääl lühike Hls; siin ei‿ol `pihta ega perset, kere ega kõttu (kõhnast) Krk; ta om suurõ kerege Krl; iho kere eläss sul inäp, ku `vaimu ei olõʔ Se; täis ~ suur kere (hrl partitiiviga) kogukas täis kere `lehma Hlj; sie on täis kere miest Lüg; see on sur jäme keri meest Khk; On kere meest nagut sur söömer (tuuliku tala) Pöi; sie on ika täis suur kere miest Ris; täis kere miist KJn; me lehm om keri `lehmä küll Hel b. kõht, magu Kui puest `kaugal, `lähteb igä toit keresse; `hiivab kere täüs Kuu; suu viel süöks, aga kere enämp ei `sünni Lüg; `Süögä kered täis ja siis `tüälä Jõh; `Talgul oli kere `ninda täis `parkind IisR; lehma keri lööb sedasi täis; Obused äi saand sellest kert täis Khk; kere söölub, perse piilib (kõht lahti); Kere nii tühi, et `viska müts läbi Kaa; Kui `antakse, viruta aga kere täis Pha; Mehel `söuke kere ees Pöi; kere oo nõnna `aige et Muh; kere puhudab Rei; ega ma tüha kerega lähe ennast ventsutama Mar; veissed `lautes mõni aeg jo tühä keregä Vig; Poiss vemmeldas kere täis et ägises Han; Umikust suät süemätä, kere juba üsä õõnõs; Kere valutab sedäsi, et pasalt ää ei sua Khn; mo kere lähäb tühas PJg; sõi oma kere nõnna täis et Ris; kere on nii täis nagu isa pulma aeal Juu; teda (värsket piima) ei kannatanud jo kere `toorelt `süia Ann; kere on ummukses Koe; kere nagu praaga vaat ees Sim; on küll tämäl ia keri Iis; sü̬ü̬b ärä niipaĺju ku keri täis Kod; `kiskusivad jah net kered omal kõvasti `kinni [vööga] Lai; `larpis suppi kere täis Plt; Kere tühi kui kueral Pil; rasvast ei taha miu keri mitte Krk; mes temäl, lõmbip kere täis ja lähäb oma ti̬i̬d Nõo; ärʔ kakasta ḱere ärä San; vitsuta˽kere täüś, ei tiiä˽kas lõunagu andass inämb Kan; kere hele kõht tühi Kered `läksivad eledast; Kere ele, et süäks vai `undi `nahka Jõh; `Kasvajal `lapsel kere ele alati IisR; `kange töö teeb kere eleks Khk; Obusel oli ka kere ele Kaa; Aeg piaks löunat `näitama, kere päris ele Pha; küll oo kere ele täna Mär; Vesitse toiduga lähäb kere kohe eledas Han; lehem siples laadan nukan, keri ele Kod; teil kered eledad ja mul ka kõht tühi Lai; keri om joba eless lännu Krk; kere om nii ele, et sü̬ü̬ss vai elusa soe ärä Nõo; keresse ajama ~ keerama jms ära sööma mei panime ise liha keresse omale Jõe; Puha `kieras kere Jõh; Sie on `kange mies `lauvalt `kõike oma keresse ajama IisR; `pistis tüki `leiba kerese Vll; pistab keresse mis kättä saab Mär; oh sa va poiss, sa `keerasid kõik koogid oma keresse Juu; ühe põrmu `aaga ängastas kausi täie pudru keresse; vasikas `luakis ulga `piima nädalas keresse Kad; aeab kõik `endale keresse Lai; kere lahti ~ pehme ~ vedel kõht lahti juba teist `pääva `pehme kerega Ans; seda `kergem sittu oo kui kere vedel oo Muh; Vettis kere vedelags kut kurejook Emm; Ää süeg nda paelu `värsked, `varssi kere `lahti Khn; hapu piim võt́tis mu kere `lahti Koe; läbi kere laskma nüid oo kõik raha läbi kere last, on ää joond teese Juu c. fig inimene (sõim) Mes sa ligund kere sedä `mulle `ennemb ei üeld Kuu; Ue sina tulitane kere Lüg; oh siä `raipe kere `poiga Vai; oh sa mädanu kere küll Hää; sina õled si̬i̬ patune keri Kod; Tere, vana kere (nalj) Räp; keredel(e) ehal(e) sa kippusid ise kua poistega öhes keredelle; poisid `siavad `eńdid `jälle keredelle minema; ega mina nuorest piast pailu keredel põle käind Koe; me käisime täna `üesse keredel, kabasime `Vilveri naised kõik läbi Sim; üle kere üleni, tervenisti kukkusin ko˛e `pliidi `piale, pärast oli üle kere `villisi täis Jõe; Ise õled ülä kere loll Jõh; see on üle kere sörulane Jäm; ilma `riideta ei või te maha `eita, maa-alosed tulevad, ihu täis üle kere Vig; üle kere vigane Koe d. fig kere peale (~ pihta) andma (~ saama) (peksust ja karistamisest) Pahandust tieb, `anna kere `päälä Jõh; Eks ma sai siis ikka kere pεεle ka Jäm; see oli kere pele saand ühe pauga säält Khk; Ta `olla sealt ikka pirekse kere `pihta soand Pöi; sai mo käest kere `peale Mar; alam rahvas `viidi `taĺli ja nuheldi kere läbi ja see oli tämä aŕst ja `aa·ptii·ker Mär; kui `peksa sai, siis sai kere `piale Sim; Selle teu iest sai ta isa käest kere `piale Trm; niikaua sa teenid kui kere `piale saad Lai; sa tahat kere `pääle saia Krk; ma anna sulle kere `pääle Nõo; kere täis ~ kuumaks (põhjalikust nahutamisest) `Sõimas kere täis ja mene nüüd menema Jõh; Mool soomati kere `neukest `sõimu täis nagu põle enne `kuuldud Han; augutas ja nurgutas nõnna kere täis JõeK; ku ma ta kätte saa, sõss ma `sõima tal kere täus Krk; miu emä kah kaits `kõrda soomits mul kere kuumass; lõhnut sandil kere kuumass; ta sõemass `vaesel sandil kere täis; ku ta vähä midägi `kurja tei, mia kupati kere kuumass Nõo; kere üle võtma ~ lööma ~ tegema `Uatagu ta, küll ma ta kere ülä võttan Jõh; [vaja] poisi kere üle `lüia Mus; Korra kere öle teha, küll siis `mõistma `akkab Pöi
2. eseme keskne osa ümargune `kumbasi kere VNg; `uane kere `tievad `talvest `valmis; riel on `kresla, `saanil kere Lüg; [mõrra] kerel on `suured varod, kere varod. kerel on esimene `paari `ankruid `toise varo `küljes ja perä`ankur on viel `üksite Vai; tuuligu kere, misse sehes ne värgid tal keik on Ans; rataste kered, pöhi ning lauvad keik kogu Khk; vilja painandite ja kala `karpide kered `tehti aavast Kaa; Aami kere on nönda äe `kuivand just kui söel veel Pöi; ärg suur nago saana kere Mar; pukk`veski pöörab tükkis kerega kõik Var; Sie lae (laev) lähäb viel, kere üsä viks allõs Khn; sõelal on ümmargune kere ümmer ja põhi all Juu; kere on ia, aga `uurded `otsas (tõrrel) Ann; põhi pannakse saŕra kere jääre `küĺge Sim; vana kübärä keri; võta minu lambi keri Kod; Mõrra `päälmine kot́t – kere lõpeb koonussa `mu̬u̬du `umselt Vil; lassil om ka keri kesspaigast laiep Hls; kuvve keri om `valmi Krk; `veśke kere `lü̬ü̬di lavvust ja laastõst Ran; sarja kere om puust, kõrva ommava küĺlen ja vang pääl Ote; `vańkri kere om tettü kõivo puust Räp; kerele oone sai kerele (majakarp sai valmis) Plt || lobudik; vare Vana toa kere nähakse üksi veel olavad Pöi; lagun kere oo veel, lagub `kaela kõik Var; paĺjas tua kere on ja `aita ka veel Aud; tilluke laada keri one, ei õle `aitu ei kedägi; siis vedän mõrra kere `sirgess Kod; vana tua keri Pal; tu̬u̬ vana ahju kere `perrä jäänu Nõo Vrd keri2
kerge `kerge üld; `keŕge Mar Ksi spor eL/`keŕde Lei/; komp kerem Kod, keremb Nõo San V(keŕemb Har), `keŕgimp Kam
1. a. (suhteliselt) väikesekaaluline `kerge regi; midä `kerge `paadiga viga `mennä `sõudama; tüö `vankri mis ise `rautas sie õli `kerge kui vokk Lüg; `kuivand `aaba on `kerge Vai; `Kerge just kut kaera kot́t, äi koalu midagi Pöi; üks kergitos `kergid `õĺga Kul; `kerged villa kotti ei jõua `tõsta Tõs; sii on `oopis `kergemad linad, pane sada kakskümmend viis peo, siis soad leesika; ma olen nüid paelu `kergemaks läind, kui ma `enne olin Juu; meie margapu ei `näita enamb `õigust, nui on `kergest läind Kad; `kerge kui udu suĺg Lai; kuusk on kõige `kergem puu. kaśk on `raske Plt; `kerge kaup (pudukaubad) KJn; kuurm jäi õige `kergese Trv; `vaika (puhvaika) om `keŕgemp ku kassuk, kassuk om jo `kange Puh; ku `maltspu toores om, siss om rasse, ku kuivab, siss om `kerge Ote; ku ladvaʔ ütele poolõ, sõ̭ss saa tõnõots saa `keŕgep (~ `keŕgemb), tõnõ rasõ˛õmb, sõ̭ss ei˽saa˽kupu `nõstaʔ Urv; Lää ti̬i̬ hindä kergembäss (lähen ekskrementeerima) Räp b.  mitte tihke, kohev, sõre Tänä oli `kuogi ruog kohe `paksuseld just paras, nää ku siis `jääväd `kuogid hüäd `kerged Kuu; `Kerge ku `pärmiga `kerkind Lüg; oh kui `kerge pöld on – nii εε künda. muld on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; einad on nii `kerged – jo ni kuivad ka on; ühekorra kut abu piima petti oli, see tegi supi nii `kergeks Khk; leva juur tõuseb siis `kergeks, siis ta kergitab ta ää Muh; lina tahab saada `rasked maad, ega lina `kerge maa peäl ei kasva Vig; kergitab `patja, kohendab, teeb `kerges Tõs; `värske lumi on kohevil ja `kerge Vän; vill on ilus puhas, nüid on `easte `kerge Juu; `kerge lumi, kohe lükka jalaga laiali JJn; leivad on `kerged, `äśti `kerkind Ann; kui sulab lumi ära, siis on jo maa `kerge, vedel VMr; `kerged maad on liiva maad Plt; lina oo `keŕge, ku karva mütsäk, ei lää `kuiki paĺlu punna `pääle Krk; `tat́rik `kaśvi `keŕgimbä maie pääl Kam c. (väiksema tiheduse tõttu) liikuv, lainetav (veest) vesi on `kerge sügise `aegu, kui vähe tuuld on, nii on laine meres Rei; meri on `kerge; kevadi ja talve vesi `kerge. `veikse tuulega akkab `käärima Ris || vesi om `kerge `lämmägaʔ , talvõl om vesi rassõ Se d. fig psüühilise paineta, muretu moo südä ete `kerge tänä. naa ea `olla Mar; [halb] asi läks `mööda, on paelu `kergem Kos; kui sul midägi äste lähäb, siss om sul süd́ä `keŕge Ran; mi̬i̬ĺ om rassõ, süä halutass, siss lasõ silmäpisar `ussõ, siss om `õkva keremb Har; süä oĺl `väega rassõ, jovva‿s `kuige ollaʔ, no sai süä `kergep kõ̭iḱ Se
2. a. (tugevuselt, jõult, mõjult, suuruselt, hulgalt) vähene; nõrk, põgus; tasane Uni `kerge `nindagu jäneksel Kuu; tuli `kerge lume ärmetus maha Hlj; tämä (metsis) nii tasa `laulab, et sa piad `õige `targu `kuulama - - tämä on nii kuradi `kerge `lauluga; kui üvägä `kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; äi möista see `kergest jutust (heaga rääkimisest) midagid, sii piab ikka üsna kurjaga `latsi varuma; `kerge tali, vähe lund Khk; ma‿p kuule niid enam `kerged (tasast) juttu mitte Krj; Enne `pandi räime kohe kõvase `soola, `paergus pannakse esiteks `kergese `soola; mõni saab `kerge vaevaga Muh; Taha sõnna `ospidali `kerge irmuga `minna `öhti Pöi; odra õlut o natuke `kerge, rukid tegavad tugevamaks Muh; Sedasi sai `kerge ermuga söömakorra käde Emm; põle mol suurt vega üht, see üsna `kerge vega Mar; sajab `kerged `tuhkjast lund Mär; lina esteks pannasse liku, esteks `kergema matuse alla Vig; põllal inimesed `küntsid, `viidi kaosiga jahu lient, `jõutsid küll tehä, aga nüüd ei jõua enäm inimesed `siokse `kerge `süömisegä tüöd tehä Khn; et nüüd oo `aigus kergitan või naa `kergemaks läin; Sügisi on uutsakas maas, kui esimene `kerge külm Hää; kõhmab pia - - et esimine pesemine on old väga `kerge Amb; iga `õhta saivad [jänesed] `kerge piutäie kaali `koori või kartulid JJn; `kerge tuul Lai; `keŕge `aige; `keŕge unege, `juśtku linnuke makass oksa pääl Krk; ta (loisukoht) `oĺli `keŕge madalik, sai `viĺlä tetä; kui vihma u̬u̬g, siss võib `keŕgemb sadu `olla Ran; kassuv om iks roosist `kergemb Kan; tõõsõl um tu̬u̬sama `haiguss `kerge aʔ tõõsõl väega rassõ Rõu; kerge hinnaga ~ kaubaga odavalt, soodsalt peremed ikke `vaatavad, kust `saavad `kerge `innaga `tüölisi Lüg; Selle (lehma) ta sai ösna `kerge kaubaga käde Pöi; sain ea `kerge kaubaga kodo Ris; peremi̬i̬s annab keremä innaga `põrsa Kod; b.  õhuke; napp, väike `talvel ikke inimene `külmetab `endast kui läheb `kerge `riidega `välla Lüg; `moandi oo lögäne, piält `kerge sopaga Var; Jõlm külm, `kerge `riidegä üsä kõhe olla Khn; `leikas ja `õmles `kergeid sui-eena`püksa Kos; `kerged `pilved käivad, taevas `sõõnas Jür; kui [õlgkatus] na `kerge sai `tehtud, õhukene, sis tema kõdenes rutemalt ära Kad; ärä mine nii `keŕge `rõõvage `väĺla Hel; [kleit] sai väega hää ta sai vähämb ja `keŕgemp Plv c. fig mittetäisväärtuslik; vilets, kehv, puudulik, pude, habras mool ju kõrva`kuulmine ka `kerge (puudulik) Jäm; üheksas `kümnes piigistab inimese εε, vana inimese rammu `kerge Khk; see `aasta vilja kasu ka nii `kerge Jaa; lena o `kerge, ei kinnita kedrätä Mar; riie on nii `kangeśti `kerge ja rabajas, ää mädand; leib oo `tahke ja `kerge, kõik pudeneb Mär; `kerge (mullavaene) maa põle ea maa `ühti Lih; `kerge `kuulmene on sańt `kuulmene Juu; eks vana küla sies eks sial ole paremad [maad], aga meil siin väĺlatagus eks nied ole `kergemad Rak; liiva maad, `kerge on arida, aga eks saak ole ka `kerge Plt; `kerge `jouga inime KJn; `keŕge kõhvatse terä (külmavõetud viljal) Krk; `keŕge iä vai rabe iä Kam; Vana `kuuga ja `lõunõ tuulõga˽külvet kaar `kaśve `kerge Räp c. puudulik, vähearenenud (mõistusest) `ninda `kerge `otsaga, ei `oska midagi teha Hlj; tämä on lühikese `arvoga ja `kerge mõttega, tämäl on vähä `arvu Lüg; Oli ikka küll natikse kergem (vähemarenenud) kut teised Kaa; naa `kerge aruga tüdrik et Muh; Oh ta üsna εεste kerge uiduga Käi; tal `kerge oid `otsas Mar; tämä oo naa `kerge `mõistusega et Var; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; si̬i̬ om üit́s `keŕge aruge, aa laialist juttu, mis `kohkil ei `kõlbu Krk; no küll om mehel `keŕge aru, tapab `tüt́rigulita peräst `endä ärä Nõo; naeste`rahvid üteldas, ta - - `kerge aruga Ote; `kerge pää, täl jää äi `päähä Se || tal üks rui natukse `kergem (puudulikust mõistusest) Jaa
3. a. vähe vaeva ja pingutust nõudev, hõlpsasti teostatav või kasutatav vanast olivata `nuoda kived, nüüd on kett all - - `kergemb `panna `alle VNg; `kerge on `auku kukkuda, ärä ronida `raske Lüg; `Kergemb on omal teha kui teist `käskida IisR; lestavõrk oli `kerge kududa Mus; märjem aeg, siis on ein `kergem ka [niita] Vll; Sellel lehmal on ikka `kerge sünnitus olnd, `korda kaks kaŋŋutab ja on käe Pöi; Kerge teha ja odav pruukida (kergesti purunevast asjast) Emm; kis juba abielu läheb, ega sialt `kergemad saa, lapsed kasvatada ja nendega angeldada Rid; ta `lennas ea `kerge elo peal, nää ku paksuks ta läind; `rätsepa töö üsna `kerge töö, see üsna `kerge ammet Mar; Laisk ku soolikas, midagi ei ti̬i̬ `kergetki Hää; `alkad alud, `kerged `lõhkuda Koe; nüid one `kerge madal ti̬i̬, ku akab lume tulema, ti̬i̬b sügäväss ti̬i̬d ja kohevass Kod; Villa`keträmine om `kergemp ku lina`keträmine Hls; karu olevet ninast õige `keŕge ärä lüvvä Krk; liiva tsośs, – vai ka tsöśs. tsośs om nigu `keŕgemp üteldä Ote; lähä `kõŕtsi, võta suutäüe `viina, saat keremb kodu minnäʔ Har; saa nu̬u̬t `kergep (kergemini veetav); `kerge elo – suurt tü̬ü̬d ei olõʔ Se b.  (hrl komp) (suhteliselt) hea tama oli `aige, nüid on jo `kergemb Vai; `kergemad `arsti ei ole ussi aava vasta, kui kuld raha Rei; too seda `kergemad (magustoidust) koa laua `peale Vig; mu naanõ oĺl kah `väega rassõ `haigõ, põrhõ·lla om jo˽keŕemb Har; tuul (müüjal) om `kerge käsi ostat, lätt `kõrda Se
4. a. ladusalt funktsioneeriv, kiiresti ja pingutuseta toimiv või liikuv minä õlin vana poiss juo, aga kui `lauba `õhta tuli, siis `ninda `kerge ku kerä püü; `tõine on `kerge mõttega, igale `puole lähäb, kuhu `mõtleb; õli `raske `jalgane [hobune], siis lasi `rauvutata, aga kui `kerge õli, siis ei `tahtund `lassa Lüg; `Neie `aastade `kohta, `mõtles `kerge (kergejalgne) kui `poisike Jõh; sellel `kerged kopsud, selle pärast iiritab [alati] Jäm; küll mool ollid `kerged jalad Muh; laalab nii `raske äälega, ega tal nii ilus `kerge ääl ei ole Mär; Tüdar oo `meitel `kerged `konti; Oli `kerge jalaga ja `kerge `suuga. Ei tä vastust `võlgu jätn Han; kibu teeb keele `kergemaks, laulu ääle `lahkemaks Vän; mol olid `kerged sõrmed ja `oskasin teha ka `kõike Nis; vanaema oli ise `kerge `tańtsija Jür; nuor lehm `kerge kehaga, egas vana luom enam nii `kerge kehaga ole JõeK; obusel jalad nii `kerged all et JMd; Veski kerge käik tuli kua möldritest. teise möldri seadmise järel õli veski kerge, käis kui vokk Trm; ta (peremees) oli virk ja `kerge (liikuv) nagu kirp Pal; aga om iluss `keŕge liigutusege, ku `eńge pääl kõńd; ku `eńgämine `keŕgess lää tagasi Krk; mia `määrsi lambi õliga ja siss ma `tu̬u̬si et ihu läits nigu `keŕgembäss Ran; temä om `keŕge egäde `paika minemä, nii sõnaline ütte `viisi Nõo; ku maʔ `kerge kihagõ olluʔ, ma‿less tüüd tennü Krl; sa olet keŕemb kumardamma, võta mu piitsk säält üĺess maalt Har; mant minemä olõ õi hädä `keŕge Vas; täl oma˽`kergeʔ käeʔ tööle Räp; `kerge hopõn `kergekeiste sõit ni `kergele Lut || kerge käsi ~ käega ~ kergest käest helde(lt); ennatlikult, mõtlematult tegutsev sie old `jälle `ninda `ihnus mies, ei ole `raatsind `kergest kääst raha ärä `anda Kuu; `ansi `kerge `kääga kaik oma varanduse `vällä Vai; Ermus kerge kεεga Emm; `kerge `käega `andis raha `väĺla, see põle seda väärt Mar; `lüümene tuleb ju üsna `kergest ku `kerged käed Hää; ema oli `kerge `kääga, `ańdis `mulle `vitsa Ann; `kerge `kääga raha `raiskama tüö `peale VJg; `kerge `kääga kallale jokseb Sim; käsi on `kergem kui kohus Trm; `väege `keŕge `käege, äkilitse vihage, muutku lü̬ü̬p tõisel Krk b.  tundlik; ergas, vastuvõtlik; aldis ue `korvas oppisin lugema, tämäl oli `raske pää, mul oli `kerge VNg; `kerge `pääga, `kange õppima, pää võttab `vastu Lüg; lüline külg köva `kervega `raiuda, kuid `kerge mädanemas Jäm; Küll sa oled `kerge minema igase `kohta Khk; obu on `kerge ära `ehtima; meri on ermus `kerge `tunma (tuul paneb vee lainetama) Vll; Ta oli `irmus `kerge ninastama, kui kedagi midagi `juhtus `ütlema Pöi; ne täid o `kerged pähe asuma Muh; `ästi `kerge `kuulma, aga vana ea sees läheb juhmiks ikke Mar; ta (koer) oo `kerge `kanda akama Tõs; `kerge `uskma, mis riägitässe Khn; Noored inimesed kui tulepisud, `äśti ergud ja `kerged minema Hää; kes `easte kuuleb, sel on ea `kerge `kuulmene Juu; nõgi on `kerge põlema minemä Kod; sial (karjas) pidid kõik kõrvad `kerged `oidma, vemmal kääs ja `ühtelugu muku litsu Lai; `kerge `piägä inime, tal akab ruttu pähä (õppimisest) KJn; oben om õige `keŕge nägeme, näep puha ärä mis kõrvan om, mis taga `järgi tule; mea ole õige `keŕge `alba `luhti ja `vingu `tunme, miu nõna om `keŕge `tunme Krk; ta‿m `keŕge lubama, aga ega ta‿i täädä toda Nõo; nii `kerge pää oĺl, kõ̭iḱ sai ärʔ opituss Rõu; `häste kuuld, `kerge `kuuldmisõgaʔ Se Vrd kerk2
5. fig kerglane, edev; kergemeelne `Kerge nagu `rätsep. Mehe `kõhta nagu vähä `kerge Jõh; ise on üks `kärme inimine, aga `kerge `mielega Vai; väga aĺp, `kerge olemesega, albib väga `paĺlo Mar; tal on `kerge pea `otses, küll tema on `kerglane. kapsib `siia ja `sõnna; ise nii kaval ja `kerge `jäoga Juu; minu lapsed küll nii `kerged ei ole, jõuad sa muodi järele üpata JJn; `kerglane on `kerge `puole inime Kad; `justkui va eblakas teine - - `kerge inimene, poiśs või tüdruk Sim; `kerge `piaga tegin selle tüki läbi Trm; `kerge piä – edevid `aśju ti̬i̬b Kod; `kerge`meelne inimene on `mõtlemise poolest `kerge, ta ei kaalu järele Lai; keps inimene om siante väha `keŕge Pst; köhkenpöḱs om `keŕge-kaalu poiss Ran; tu̬u̬ - - aab serätsit `kergit jutte Nõo; ta tege nüüd ka `sääntsid ebutuìsi ja `kergit tükke Kan; Kerge meel kui tuulelipp Vas; Taa om sääne `keŕge inemine, heigotas uma ihoga Räp || pealiskaudne, lohakas Kergest kεεst tehet Emm; `kerge kääst tehakse, kui ruttu tuleb teha Kos; ta om tuiuline vai `keŕge, pirts parts ruttu ja ruttu Ran Vrd kerk2
kesk|iga inimese vanus umbes 30. ja 50. eluaasta vahel sie on juo kesk ia sies inimine; üle `puole iä ju on, kie neli`kümmend viis `aasta vana, keskiä sies Lüg; keskiga mees Jäm; nemä o eläten inimese, mis keskiast vällän om Krk; oo tu̬u̬ jo üle keśkiä, kuuśkümmend `aaśtakka vana Rõu
kesk|päide -`päide Kos; g -`päide Kos Jür HJn (`päite); -päie Pee; in -`päides JõeK; -`päites KuuK
1. pärastlõunane aeg (kella 4–5, ka 6–7 vahel); hv ennelõunane aeg `lõune ja `õhta vahe peal on kesk `päide aeg, sie oli üks aru, vata `enne põld jo `kella Jür; kesk `päite aeg on ikka `õhta puole; kesk `päide `aegus oli: sie on `enne lõõnat kesk `päide aeg HJn; oodest `toodi keskpäie aeg, nii kella kuue poole kuue aeg Pee
2. lõunapoolne ilmakaar (edel; kagu; lõuna) pää ju kesk `päites (kella 4–5 vahel) HJn; pääv on kesk `päides (enne lõunat) JõeK; pääv on jo kesk `päites (kell 6 õhtul) KuuK
kets2 kets Hlj, g -i, -u Jõe Kuu rüsa tiib, karjaaed ketsud olid rüsa `külges, otsad käisid `ümber; kets on siin rüsa `korvass, ta piab kalad `kińni Jõe; `Ketsisi `täüdüb parandada. Vuo `tembas `ketsi `umbe; ühe, kahe `ketsuga rüsä; kala hakkab sügävämmä `puole minemä pikki sidä maa-`aida siis `lähteb `ketsije vahele ja siis sield `lähteb rüsä perässe Kuu Vrd ketsu2
kevad kevad Kuu; n, g kevade R(keväde; kevä|d, g -jä Kuu; kevät Kuu Lüg Jõh Vai, g -de) eP(kevad JõeK; kövade Emm Rei, keba- L van HaLä, kebä- LNg Mär Vig Juu Pil Vil, kevä- LNg Var Khn Kod Vil), kevä|de M u T(-t Nõo Võn, -d Nõo)
1. aastaaeg, kevad Sais `kerra keväjässe jäis puukulu vähemäks; Neid keväi o usei old, ku lumi `kaua maas; Kevät kosutab ja jaan tegeb jalad ala Kuu; Kevade `peksäb `talve (sajab vihma ja lund läbisegi) Lüg; Kevade`puole tuli varemb `valge, akketi varemb `süämä, `õhta `mendi `iljamb magama Jõh; tuli `maksa `renti [kalapüügi eest] sada `rupla kevädes `ranna pääld Vai; Ilm akkab kevademaks minema Pöi; kövade ajal saab neid `siigu ikka tubliti Rei; `tahtsime, et kebades `kangad `vaĺmis olid Vig; Ma ole kahessakümmen kaks kebaded näin Han; Kevädeni `aõga küll viel Khn; tänavu oli na paha ja küĺm kevade Ris; käisim kebade `aegu ärjab‿madelt kiba noppimas Rap; sie oli kevade puole talvet JõeK; kui [loomad] kevadesse elavad, siis on seda köietamise `plat́si küll JJn; `köökis (õueköögis) kohe akkasime `keetma kui kevadeks läks Ann; keväde eden tuli lumi maha; mul õli (sündis) laps keväde võemul Kod; ega sii (haige) kevädet enämb ei näe Trv; kui lämmi ja `niiske keväde siss külvä lina `aiksalt Hel; siss tapõti ka kolm neli siga ärä, aga es saa kevädede, `olli liha otsan Ran; kui keväd tuleb, siss kõ̭ik linnu pesitävä ja paaritseva Nõo; s‿oĺli ka kevädest jagu `talve ka ollo. noh keväde juba jälleʔ KodT; ja tei ma nikaa känksepä tüüd ku kevädeni San
2. ajamäärusena: kevadisel ajal kui on`külmand maa, siis kevadel `oistub Jõe; Ku keväjäll peld pia `kuivab, tuleb kuiv suvi Kuu; kevat on `kõige `pienemb vesi Lüg; Üks päev kevade lueb sügise nädala IisR; keväde ja sügise `püidäväd lohesi Vai; see kevade öunap̀uud nii `öitsid täis Vll; see `olli teise kevade Muh; pull `müita kövade ää Rei; vanem vend suri mineva kebade HMd; vara kebadel sai sibulad maha teha Juu; nahk `kestab kevadel kui `päikese kätte lähed HJn; kui kevade ei kadu pori kudagi ära, siis tuleb kuiv suvi Pal; sügise on suured söögid, kevade on keed magusad Lai; kõ̭ik linnu `kaova ärä, kägu iki kuḱk siin keväde Puh; sügise ja keväde `olli ussaid nigu pori müĺge Nõo; tedre ukerdase keväde Kam; küläti̬i̬ - - ta oĺl jo nii keväde porinõ Räp; kevade(sse) kõhnaks, lahjaks kevadesse jäänd obune VJg; obene on keväde jäänud Kod
Vrd kevadi
kevätuma kevätümä Kuu, -tuma Lüg kevadel kõhnaks jääma Sa näüd ka kevätümä, eks suve `puole `jälle siis kosu Kuu; Neil igä keväde `luomad kevätuvad; Meil ei õle `lehmäd `millagi kevätunned Lüg Vrd kevastama
kiemutama `kiemuta|ma R(`kiemo- VNg Lüg, `keemu- Hlj Lüg, -mma Jõh)
1. ruttama; kärsitult minna tahtma midä sa `kiemodad VNg; lapsed `kiemutavad `ühte `puhku `tahvad `käiä ja `juossa; igäle `puole tämä `kiemutab, tahab `mennä Lüg || taga kihutama kuer `keemutas kanu taga Hlj || keelitama Ta `keemutab mind ühes tulema Jõh
2. edvistama, koketeerima sie `kiemuta ja `kieguta, pida enesest pali; ärä `kiemude `eiga ehi `endasa; moni ajab `poissisi taga ja `kiemutab VNg; akkas `poistega `ümbär `kiemotamma Lüg
3. sain pere `kirjavast `kiemutada (õmmeldes kõigi pükstele kirjud paigad) Kuu
kigama kigama Kuu KuuK Kad Sim Lai kilkama, käratsema, lõkerdama Küll ne `lapsed kigavad kohe suvel `puole `üöni `ouess Kuu; ega nad `kaugel olegi kigavad vast sial KuuK; nää kui lapsed väĺlas kigasid Kad; kiige juures ikke noored kigasid Sim; kigamine kostab Lai Vrd kiatsema, kigadlema, kigaldama, kigatsema, kigeldama
kihulik kihulikku VNg; kihulik g -ku Jõh Jäm
1. püsimatu; kärme sie one kihulikku inimene ei sie `kesta `paigal VNg; kihulik inimene on `kärme, `jõuab igale `puole Jõh
2. kirglikJäm Vrd kihuline2
kihutama1 kihu|tama R(kiho- Vai, -mma Lüg Vai) eP(keho- Mar, kiho- Ris Kod; -dama Khk Emm Rei) Trv T, -teme M San; kihu|tamma, kiho-, (ma) kihodaʔ V(-tõmõ Krl, -tõmmõ Har Rõu)
1. kiiresti jooksma või sõitma; tormama, ruttama obune kihuta `nindat saba `sirge VNg; kihutas tuhat`nelja `metsa `puole Lüg; `Ualib sul siis `ninda koledast kihutada Jõh; läksid kihutes obustega minema, `jätsid mind maha Khk; pani kihutes `autule `järge `joosma Krj; Teel sai [hobustega] vöitu kihutud Pha; vanad `pannid obused ette ja läksid kihutes põllale Muh; mis sa kihudad obusega nii palju Rei; kihotas nii vaĺloste `sõita et Mar; ennevanaste ika kihutati pulma tiel Hag; läks `müödä `muandid suure kihutamisega Juu; laulatuse ajal kihutand aga `Tuolse `rüütel obusega kohe kerikusse Rak; Uugo võt́t oudoga `irmsass kihutata Kod; läks suure kihutamesega meilt `mööda Plt; Noora tuleb rattaga kihutes Vil; küll kihutõss kõvaste; kihute no nigu jõvvat Hel; joba kana litsup, nüit ta kihutap `ernede `õkva Nõo; säǵä kihutanu vett piti edesi ku kohhin Võn; sa olõt kõvastõ kihutanu, obõnõ om hämm Har; hobõsõ kihudi mitu `tiiru `ümbre rehetarõ nigu˽koĺlin Rõu; kihot́ kerigu poolõ Vas; ta kihotass hobõsõgaʔ ni et hand jovva ai `järǵi Se || Suured mustad pilve atakad kihutasid `mööda taevast edasi Pöi
2. a. ajama; tagant sundima `metsavahi `kueraga `seltsis olid `suures maas kihutand jänekseid Jõe; ärä kihuta tõist `ninda [tööle] Lüg; midä sa kihudad neid `luomi taga Vai; tuul kihudab `pilvi nii nobest Khk; `siia pole teiste taga kihutamist `tarvis, ma tee selle isegid ää Vll; Tämä käe obused äi seisnd, ta kihutas nee poari `oastaga läbi Pöi; aa arud laiali, kihuta karune vahele = obune pannasse `vankri ette Muh; ma kihudasi loomad `kougele Rei; mene kehota tä ülesse maast Mar; puĺl kihutab lehma taga Ris; mis sa neid `loomasi nii paelu taga kihutad, teed `neile ädä Juu; ema läind ja võtt [tüdrukul] tukast `kinni ja kihutand koju sialt JJn; ta‿i `laskma `luomi `süia, mutku kihutama aga kuertega taga VMr; kihutab teeśed `tüüsse ja isi jääb kodo magama KJn; mia võti sia ette ja kihuti sia kesänurme `tõisi `otsa; Kihuta maast üles, ärä lase sängin vedeldä Nõo; mis sä tedä (hobust) kihotat nii kõvastõ, `aigo sul es olõʔ tulla `tassampa Räp; püssäga kihot́ takast Se || fig kuri kihudab taga, sellepärast ta teeb sihandussi `töösid Khk; mes sa `uhkust ja elo takka kihodad Mar; töö kihutab taga, piäb ruttu tegemä Tõs; vanakorat kihutap takst, inimene ti̬i̬b Nõo b. välja või ära ajama, eemale peletama kihutasin sene majast menemäie Lüg; miä kihudan sinu siit omast majast `vällä Vai; mine kihuda nad kodund εε, et nad tühe saavad Khk; `enni `mõisis `ööti, ma lähe kihota näd söömast `välla Mar; mine kihuta see veis `väĺla, nää tuli meie `lauta Juu; sõsare kihutab minemä Kod; `Sakslast põgenasid, kihuti meid kiik sihist `väĺla Vil; kihute ta minem ku ta `seante kuri om, kihute ta `puhtess `vällä Krk; põrss kihut `lamba jälle laadast `väĺlä, kos si̬i̬ ja tõene Nõo; egä üt́s kihut́ [loomad] umast aiast `vällä Vas; kihotat umast tarõst `vällä Se
3. a. lööma, virutama; loopima, viskama mis sa `ninda pali viest `selgä kihutad eneselle Lüg; `eildene tuul kihutas kõik õunad maha Muh; mõni obu kihutab saba kui sa teda lööd Tor; vardaga piad [rehel] kihotama ülekaela Ris; ma kihuta `soole käu `vastu `vahtimist Tõs; kihutasime ikka kive mere Khn; kihuta `talle üks täis Juu; üks pulmaline läks `ratsa mehele `vasta ja kihutas õlut obuselle `vasta `siĺmi JõeK; puid kihuta `ahju nii pailu kui tahad; paha obune raiub tagant ülesse ja kihutab saba VJg; `erme lehed kihuteti sigade kätte Kod; `aknest kihut́ kolm kivi `vällä Hel; mul karass eńg täis, ma kihuti tälle üte jõõdi Ran; ta kihut kõik ao `ahju Puh; sai tu̬u̬d `tuhka paĺlo sinnä˽kihotõdi laḱka ja sõ̭ss `kaśvi tä (vili) kauniss kinä Plv; kihoda tälle üt́s läüḱ Se b. kohendama; kehitama võta ru̬u̬p ja kihuta `ahju kua Var; kihuta tuld, et sööd `jälle `õõguma akkavad Juu; kihuta tukka järele KJn; kihute tuld ütelts sis kui tuli ärä põleb või putus mõni tuḱk maha Hls; `niudi om peeniksess jäänu, muutku kihute `kaltsu ütte`puhku üless; ku undruk maha `laskun, iki kihude üless; einä laiali mahan kujumen, kihute kokkupool; om pesu kujumen nööri päl, sõ̭ss kihudets kokkupool Krk; `ahju vaja kihotaʔ, muido kistuss arʔ Se
4. midagi kiiresti, intensiivselt tegema; kiiresti, hooga toimuma see elavöbe kihutas see säält `katlast `välja, see klimbisupi Jäm; kihutab okiga nii nobest, siis nii `keere lõng Khk; töömis kihutab saiad üless ja kõik; `kurdus kasukale kihutati vel vammus `otsa Muh; ja siis `võetse ja kihotse tä (taar) `vaatide ja `ankrode `sesse Mar; küll ta aga kihutas, lund oli kõik kohad täis Juu; mullu oli jões kole suur vie paisutus kevade, kus kihutas jäe`pialse vett täis Kad; `vaata ku kihotas `suitsu `sisse. kihutab kõva reńdi `selgä Kod; vana jäl kihuteb joomist Hls; `väike Made ollu sõnassepp, i̬i̬st`laulje, tõise kihuten taga `järgi; ma kihudi magamist - - et küll sai Krk; kui mõni puju ti̬i̬ veeren, siss sinna `taade kihutab [lume] Ran; ü̬ü̬ `otsa kihutap juttu, ei lase `siĺmä `kinni panna Nõo; si̬i̬ ehitäp prilla ja kihutap raha `sinna `sisse Rõn; ka kihutas ratast `ümbre ennede rutatõn Har || kratsima, sügama laps kihutas `sääri Lüg; kihudet ennäst, ku kirp sü̬ü̬ seĺlä pääl Krk
5. õhutama, ässitama `treigi ajal kihuteti `rahvas üles kõik Lüg; ta kihudas mu täis Rei; kihutab vihale Tõs; kihutamese tegijad käevad maal `ringi Hää; kihutab oma pärimesega ja küsimesega vihale Juu; kihutas teise vihale VJg; siis nagu kihutad teist inimest vihale oma `rääkimisega Pal; mea kihuti neid `tüllü Hls; kihut temä nii ku tule`u̬u̬gu (viha) täis Krk; kihutap `tõisi vihale `endä `tühje juttega Nõo; tu̬u̬ oĺl hää `poiskõnõ a˽tõsõ˽kihutasõ˽tedä `kuŕja tegemä Har; Mis sa kurja kihotat, paremb matuta Vas; küll oĺliva halvaʔ aoʔ. inemise˽kihotiva˽`kurja üt́stõõsõ `pääle Räp; kuŕi minno kihot́ sinnaʔ Se || fig tõine kihuts tõist `kakleme (siis öeldakse) mis sa tult kihudet, tult kistude; mis ta viil tult kihuts, ta esi kuri Krk
kiikuja `kiikuja õõtsuv pinnas (rabas) Läksime üle `kiikuja juba Kasiksaare `puole, sial oli `paĺju murakaid Iis
kiirekas `kiirekas kiire, kärmas `kiirekas inimine `jõuab igäle `puole Lüg
kikitama1 kiki|tama Pha Kse Juu VJg Trm, kikki- IisR, -tämä KJn kikki ajama a. Obune kikkitas `kõrvu ja `kuulatas `metsa `puole IisR; obu kikitab enese `kõrvu Kse; jänes kikitäb `kõrvu KJn b. fig Ära tule `seie `kõrvu kikkitama, meil on salajutt IisR; Kikita `körvu siss kuuled mis inimesed sest arvavad Pha || mis sa ennast kikitad, ajad enese kikki nagu eena `koorem Juu
king king g kinga L K(-ä) I, g kiŋŋa S(van kia Käi, kea Emm Rei, pl kiŋad Phl) Rid VMr Kad Rak VJg, `kiŋŋa R(-ä, -e Kuu, `kinga Jõe Kuu Hlj); keng g `keŋŋa VNg/`kinga/ Jõh Vai, Lüg Vai, kenga Var Mih Aud Hää, kengä Jaa Var Tõs Khn Saa Hls; keńg g keńgä Tõs Khn Aud Saa Trv Krk, kengä M Krl; pl ḱengäʔ Lei
1. a. jalats (mis ei ulatu pahkluust kõrgemale) nää minu `kiŋŋad sii tie pial ies Jõe; mis sa neist `kiŋŋist `etsid Kuu; panen `paljad `keŋŋäd `jalga Lüg; `Tõistel `säärikud jalas - - tämä `palja `kingidega nagu ilparakas Jõh; miä punon `keŋŋä `nüöri Vai; mu taet `itles, ta olnd sia`nahksete `kingadega `leeris Jäm; nee on kövad kiŋŋad, nee `seisvad midu `aastad Khk; sul kabilas kiŋŋad `jalgas Mus; läkusi `kingi äs lubate tuba `tuua Krj; ae kead `jälga; kead, soad säi all; Poisid vurtsudast kingis-sukkis pau oukus Emm; mol sügavad kingad `jalgas, roe ei tule üle ääre mette Mar; ära pane `kingasid ilma `määrimata `seisma Mär; aga `kengu ikka siidist ei saa, need `peavad ikka nahast olema Mih; paŕknahast teeb lastele `saapu ja `kengu Tõs; `kengega ei saa `köidud, lossid on ka `rasked Aud; kes `kinga ot́sib, see talluka leiab (liiga nõudlikust inimesest) HMd; põle ma `ammugi `kingega käind Juu; jalad on nii `aiged, `kingi ei saa `ültse `otsa `panna Tür; nüüd `kantasse `kingi, ennemast õlid ikke `saapad Iis; parandan kingäd ärä, ike on minul jalavari Kod; proua `saatis kingissepa `juure `kingu `viia SJn; neli `neitsit kuseva üte keńgä kontsa `sissi = lehmalüpsmine Trv; mea taass `kengi `osta Krk; kinga ajama pruutpaarile pulmas raha korjama ruudi kiŋŋa ajamine Mus; kui ruudil tanu piha `pandi, siis `aeti ruudi `kinga ka Kär; kinga viskama vana-aastaõhtul ennustama `kinga `viskan üle õla, kus `puole keŋŋä nenä lähäb, säält kõsilane Lüg; sai `kingi visetud - - üle vassaku abu, kes sureb, selle kiŋŋa nina ukse poole Jäm; Kus uie `oasta `ööse vissati `kinga, et aru `soaja, kes `oasta sihes majast `välja lihab Pöi; king pigistab midagi on viga Ega `tõine tia, kust `tõisel king pigistab Lüg; Ise tiab kust king `piigistab IisR b. (eri liiki jalatseid) `saare `keŋŋäd `lesti pääl `õmmeldud Lüg; Viru Nigulas `piavad `rahvass kõik `suome `kingi Jõh; `uuletime `keŋŋäd (meresaapad) Vai; nipp`korkes king; pitkad mustad sukad jalas ning `uurdega kiŋŋad; vanast olid keik iiu`ranti kiŋŋad Jäm; vanast olid täsa Mustjalgas raadiga kiŋŋad, üitti vaad tuleluki kiŋŋad, nüid tehasse nakkidega Mus; `jalgas olid lühikese `pεεltsetega suured `pustel kiŋŋad Kaa; kutsuti lakaga kiŋŋad ja lappidega kiŋŋad; lappidega kiŋŋad `ollid ennemini `kõrge kut madala korgiga Muh; `körge king poolsaabasRei; ma ei või kummi `kingasi `kanda, keib `jalge `peale Vig; Nied nakitõt `taldõga `suapa kengäd Khn; ja tossu king oli väga ia põllu tüö king, sellepärast et tema oli `kerge KuuK; vartega kingad saapadAmb Kad ni̬i̬d pualed `suapad on kua kingäd Kod; `räätsege keńgäl om räätsä `kańme küĺlen Krk; ĺouldavaʔ ḱengäʔ (uisud) Lei || fig `leeris keind, lapseking jalast, poisi king ~ tüdrugu king `jalga Jäm; Sa kisud ema kiŋŋad nii vara ää (noorena emaks saamisest) Rei; Ema nahka kingad (paljad jalad); Kingad kriiksuvad võlgu Amb; sel joba külmä kenga jalan (surnud) Trv Vrd kingas1
2. pastel `keŋŋa `ormad ja `kõrvissed Jõh; kingad ää kuind, aea kinga nina ülesse Mar; `kingi `tärkmä Vig; `Vaśsika nahast kengäd pidavad vähä; Kui `lautõs käüd, siis kengäd tärgeteni pasatsõd Khn; vanaste `ööldi ikka kingad, nüid `ütleb mõni `paslad koa Kei; mõnikord `aetakse `kingelle nahk paelad taha; meestel `enne muud põld kui kingad ja searega `soapad, nüid on maśsid ja tinkad Juu; pargit`nahka kingad Tür; paalaga kingä kanna sidess `ańti kanale teri süädä Kod
3. hobuseraud Obusel pole kingi all Jäm; piab määrale `laskma uued kiŋŋad ala `lüia Khk; kuus `naela oo `kingas Käi; paneme obusele kiŋŋad `jalga Rei; obosel `peavad koa kingad `jalges olema, kuda tema siis `paĺla jalu teenib Juu
4. (veskis) renn, mida mööda vili jookseb kolust kivide vahele `keŋŋäst `lassa kive `pääle `vilja Vai; vili `kaltaste kerstu `sisse, säält läheb `kinga ning siis kivide vahele Ans; Kiŋŋast pudises vili kivide vahele Kaa; Aŕkpill raputab `kinga, siis vili jooseb paramine kulise. Kiŋŋa änd on aŕkpilli `vastus Pöi; kengast jooseb vili kivi `alla Var; keńgäst lähväd teräd kivi `siĺmä Saa; king on allpidi kolu Ris; `veśki kinga kand on `niuke toru, sialt joosevad iibikesed `väĺlä Juu; Kingast tuli kua tellida, kas teri rohkem vai vähem `siĺma laske Trm; Kingä likats kingä all Kod
5. adrataldVNg IisR `atra `kenga on `miska [adraga] ühest kohast toi (teise) `menna VNg
6. ankruküüne puust kaitse keng `pantaks `ankru küine `alle, et küin laeva `küĺgi ära ei kriibusta; keng on rasvaga kokku `tehtud, siis tuleb `kergesti üles; puulaevadel on kõigel kengad Hää
Vrd käng
kiskja1 `kiskja VNg Jõh Jäm Krj Emm Rei Mär Kse Tor Ris Hag JMd Iis TLä San, `kiśkja Juu VJg Trm Plt,`kisja Hää, `kiskija Khk, `kiskje Krk; `kiskjä, `kiśkjä Kod Rõn V(-ja; kiš́ka Lei); `kiskuja R(-o- Vai) spor Sa, Mär Hää Juu JMd VJg Trm Plt, `kesko- Rei LNg Mar/-u-/, `kiskui Trv Hel
1. murdja (loom) `ilveksed on `kiskojad `luomad Vai; see on `kiskuja koer (tige, hammustaja) Khk; unt see köige ullem `kiskja on, misuke see köige `kiskjam on, seda ma küll εi tea Krj; suurtes `metsades elavad `kiskjad elajad Mär; uńdid ja `kisjad loomad murravad Hää; sie mies oo tige `justku `kiskja uńt Ris; kaśs on `kange `kiskja JMd; lõvi peab olema vist `kiskjamb viel kui lõukoer VJg; `kiśkja elajas, `murdja metsalene Plt; susi olli `kiskui Hel; soeʔ ommaʔ `kiskjäʔ eläjeʔ, üt́s `kiskjä kuri elläi Krl Vrd kiskjas1
2. riiakas, tige, tülitseja (inimene) Õli `kiskuja, `juodos ku käis sis ikke alustass `riiu Lüg; nee olid `seoksed `kiskijad ning riiakad Khk; nii `easte elasime, ma pöle niisugone `keskoja inimene Rei; vääga `kiskuja inime, temaga ei või puil ega mail `olla VJg; `taplejäd `kiskjäd mehed ei õllud Kod; `nuaga ei tohi lapsel `küina lõigata, sest `saama `kiskuja, `kakleja Plt Vrd kismak
3. ihne, ahnitseja, omakasupüüdlik (inimene) üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, tämä kobika ei jättä Lüg; siin oli va tüir `kaupmes, naa `eese `poole `keskoja inimene LNg; peremies on väga `kiśkja VJg; nemä om `seantse `kiskje rahvass Krk; mõni inimene om serände `kiskja, kraabiss kõik `endäle Ran; ni juudi omma `kiśkja inemise San; mi˽perremiiśs om `väega `kiśkja, tii˽sa˽telle ku häste, alasi timä jorisass Har; `kiśkjä ineminõ, `kopka pääl `kisklõss (tingib) Se Vrd kiskur
Vrd kisklik2
kiskuma1 `kisku|ma R(-maie Lüg; `kisko- Vai) eP (`kisko- Emm Käi Lih Kul Ris; `kesku- Kse Juu, `kesko- Rei LäPõ) TMr; `kisk|ma Vig Han(`kisma) spor (`kisma; `kjõsma Khn), Kod(-) MMg KJn eL(-ś- Rõu; -me Hls Krk San, -Lut, -mõ Krl); kisuma Var Hää Saa; (ma) kisu(n) üld (kiso- Vai spor Hi, LäPõ, kjõ- Khn, kiso Plv Se, kissu Rõu); (ta) kissob Kul Rap; da-inf kista Khk Han Krk
1. tõmbama a.  tirima, sikutama tuo `taŋŋed, miä akkan `naulu `kiskuma `vällä Vai; tuul kisub puud juurile üles Jäm; sulu ehmestel `kistasse raad küljest ee ning pannasse padja `sisse Khk; Siis pidi söuke maknee·tiline jöud `kiskuma seda keppi maad ligi (veesoone kohal); kisu puri `sisse (pinguta sooti) Mus; poiss kisub `vardad suka sihest `välja Vll; kesome ikka ja `voatame, üljes `mõrdas Rid; `ambud `kestasse suust ää Mar; `raktor `kiskus kõik `väĺla mes kibi `liikuda `andis PJg; tuule keeretis - - kisub eina tükkisi ülesse, `kõrgele Sim; `tihke arjaga `kiśti [linal] `kuprad otsast ära Trm; mehed `kiskid `noota; ket́t kisk lehmäl kõri `kińni; minä kiśkin süded pada `alla Kod; eläjä röögiv `kangest laudan, tahave `valla `kisku Hls; peenike ja kõhn, nigu läbi `laudu `kistu; mõladega mugu kisut iki `vasta tuuld Ran; kisut toda `võrku ikki valiste Puh; kissime õhvakõsõ turb avvast `väĺlä; vesi `kiirleb ja kisup inimese `sisse; ligeda palaja piat kätega kõik iluste `sirgess `kiskma Nõo; enne `oĺliva `valtaga kajo, pangiga kissime [vett] Kam; aho suu i̬i̬n [om] sääne havvakõnõ, kohe tuhk ja hüdse `kistass Kan; tuhk`hauda `kiśti hüdseʔ ja tuhk `sisse; `ku̬u̬rma om vaĺmiss, vaia pu̬u̬ḿ pääle pandaʔ ja˽`kińni˽`kiskuʔ; kuiss ta pini hanna nii `persede kisk Har; rehe `kaartõ veere alt kisi napu `vihkõ Rõu; seo ilma `aigu om roobiʔ `minkaga hüt́si kistass Plv; Oĺli kõva [vägi]`pulka `kiskma Vas; sõrme `kiskmine, sõrmõga kistass, `joudu kaiass; vägi`pulka kisuti; katusõst kistass `oĺgi; hammast kistass `vällä, `tohtri õ̭ks kisiʔ Se; um hüä tüühopõn, kisk `atra `hüäste; sääne vasta mäke taha‿i mindäʔ, suurt `kuurmat taha‿i `kisku, a `kõhtu um Lut || eraldama; (nimestikust) kustutama, tühistama Luke mehe kissivä `endä `valla, es tahava kroonu vallaga üten olla Nõo; kiśk opõtaja man maha pääkoolist Har; tä üteĺ ärʔ, kiśk umma sõ̭nna tagasi Se || kellegi poole hoidma sulane kisub pereme `puole; `päiväd kisuvad sulase `puole (lühenevad) Lüg; päiv kisk oŕa poolõ (lüheneb), päiv kisk perremehe poolõ (pikeneb) Vas; pinigi kisk peremehe poolõ Se || kaaluma, (välja) kangutama Kivisi on sealt [põllust] `välja `kistud käristud küll Pöi; `kanda sai `kistud, talupoead põletasid nεid Tõs; ma siihn kivve kisu ja `kandõ kanguda Har; üles kiskuma meelde tuletama; esile tõstma kas tahetasse akata veel vana `ennemuistist orja`põlve üles `kiskuma Rid; mis sa sest vanast aśsast änam akkad `uurima ja `kiskuma teist ülesse Hag; tä kiśk sjo aśa üless muido sedä es `olnu meil Se b. (riietumisest) `kiskusid ennast `riidest εε, vesi veel `sauna toomata Khk; Läks nii palavaks, ma `kiskusi omal muist vattisi seljast ää Pöi; `keskus eese alasti Mar; ma pane vahel lośsid `otsa ja vahel kisu ära Aud; südä oli täis, `kiskus enese `riidest `lahti Juu; minä kiśkin jaki seĺjäss ärä Kod; kisu jala `valla Krk; naese `kisknava mehel pöksi maha Nõo; kiso minno `rõ̭ivist vallalõ Se; kisuʔ `rõivaʔ `säĺgä Lutc.  (tuule, õhu liikumisest) lõõtsuma, (läbi) tõmbama, puhuma `tõmmaka sie uks vahe päält `kinni, siis tuul ei kisu läbi Lüg; tuult kisub `aknast `sisse Tõs; Uks `oĺli madalam, tema ei `võtnu nõnda [suitsu] `väĺlä, `repneauk `kiskus `rohkem Hää; kui uks `lahti on, kisub tua külmaks Kad; pliita kisub Kod; hinge kiskuma hingeldama Ise `ähkis ja `puhkis, `kiskus `inge Lüg; kisub ~ veab `inge, sureb varsi ää Vän; `hõngu kisut nigu `siidi; taa ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har || pumpama [tuukritele] `kistatse `luhti ala, muidu lämmatavad ää Musd.  (suitsetamisest) mes sa sest piiboss `üste`puhku kisod ja ju̬u̬d Kod; mis sa kisud sest piibust, `ühte `puhku piip suus KJn; kisk õ̭nnõ taad juńna Rõu
2. (seoses mitmete maatöödega) a. (juurtega) maast üles tõmbama; kitkuma, katkuma `sirbi nogaga kisuti `erni VNg; lina kisoda ja `riividä `kuprud `vällä Vai; odra nii lühine, saab juuril ära `kistud Jäm; leigeste `rohtusid tuleb `kiskuda, uppuvad juba üsna ee Khk; nögest on ullud loomad, ma kisu neid `palja `kääga lehemdele Rei; `suĺga akatasse kana pealt ää `keskuma Mar; paar nädälad, siss akatasse linu `kiskma ja `kamma Vig; Naesõd akkasid madaru `kjõsma Khn; `kiskus põllu seest ohakid Rap; tümikad tahvad ää `kiskuda Jür; linad on nüid juba `vaĺmis `klaasind, nüid süńnib `kiskuda Amb; karjane - - `kiskus `kuuskede alt kuuse juurikaid Koe; käis lina `kiśkjid `õt́sman Kod; mina kisun ua `puhtast Pal; kivi sammalt es kästä kista Krk; kisu `käega maa seest noid kanarige Rõn; kanõpit ei kisuta innõ ku `tolmumma nakass Rõu b.  (kinnisest vaost) kartuleid võtma `tuhli `kiskumise `aeksed ilmad olid vihmased Ans; `tuhli varred `lähtevad mustaks, siis taarist `tuhlid ää kista Khk; Ema läks pöllalt `tuhlid `kiskuma Pha; Olet tei juba `tuhle `kiskond ka Käi; `möisas käisid `kardolid `keskomas ja maha panemas Rei; lähme `tihli `kisma Tõs; kardulid kistase Tor; mine kisu üit́s korvi täis kardult Krk; ei olõʔ `kiskmin ubiniit Lei c.  (koormast, hunnikust) maha tõmbama sõńnikud `kiśti väĺlal kabliga maha Sim; konguga `kistass sitta maha Puh; `u̬u̬pis vanast `olli `puune konk, kellega sitta maha kisuti Nõo; kiśsime laadast sitta `väĺla Võn; ma ni kõvastõ kisi, ku sita hankki lät́s `kat́ski Se d.  niint, tohtu rebima; peergu lõhestama kasest kisuda `piergu VNg; `kiskusin `tohto, akkan `virsu tegemä Lüg; akka tänä `pärre `kiskuma; `lähmo `kosko `kiskoma Vai; männi puust `kistesse korvi `piirgusid Khk; kisu ~ löö paar `peergu lõmmu küllest Mär; viisa suge `kistud lõhmusest Pär; sis `tehti kiiniga `särmed ja `noaga `kisti piiruks Rap; tõin tänagi metsast sarabu keppisid, tahaks `pindu `kiskuda Amb; niin`meister oli sie kellega `pilpaid `kiśti VMr; niinepust saab `niini `kiskuda Iis; `metsä `käidi `kõśki `kiskman; `kisksid kase `tosta Kod; kisutasse `niini, enne vanasti `tehti neist `köisi Ksi; karjatse ja tüdruku `kissive pirru Hls; pajost kistass `niidsi Nõo; ma sai mõtsast üte `kistu kose Ote; poisiʔ `kiskõʔ `pirdõ Krl; niidse omma˽`kistu ja `katsa mähidü Har; mähä `aigu `kisti noid `kośki Plv; pirru`kistava väit́s sääne, sarvõst oĺl vaŕz pant Lut e.  (lehma lüpsmisest) maksa teda (lehma) mette `kiskudagi, `kinni jätta parem Mär; üit́s muna koore täüs tule vi̬i̬l [piima], ei massa kista änäp Krk; sikkõʔ nisaʔ ummaʔ, nii kisoʔ ku sõrmõ koolõssõ ärʔ Rõu
3. mingisse asendisse tõmbama vanus kisub `küüra juo ja kõvera; kramp kisub kokko `üöse, `kiskus kääd ja jalad kokko Lüg; [haigutamine] Kisub kõri `laiali Jõh; muutku äga akab mokka `kulpi `kiskuma (nutt kipub peale) Ans; `päike kisub lavad köveraks Khk; koer kisub kerase Muh; uss kisub kägarasse Rei; kesob üsna eese kokku Mar; ole ilusti `sirge, ära `kõõsi kisu Hää; kaśs tige, kisub `küiru; krambid `jalge sees, kisub jala `kangeks Juu; uśs kisub ennast `kierdu Iis; Naha kiskund `kiprasse Pil; raḿp kisub jala kokku Hls; siil kisk `kerrä; ärä kista mokke `vingu; keśu kiśk kaala `rõnksi (odra pea vajub longu) Krk; `Perse tuhara kisup `kangess `istmisega Nõo; om `endä `kühmä kisnu Kam; Nii hirmus külm oĺl vällän, et `õkva˽käe˽kiśk `hanku Urv; huśs kisk `kerrä Se
4. (kaardu, kõverasse, kinni jne) tõmbuma lüli `kuuse puu kisub `luoka Lüg; `sõrmed on kõvera `kiskund Jõh; see oo nii keerd puu, kasund nii, kisub `keerdu; silmad akkasid `kinni `kiskuma, une rammastus tuli kohe `peale Mär; `saapa nenad `kisvad ületsi Tõs; laud oo `kummi `kiskun Aud; vörk kisub tiidaku Ris; lauad kõmmeldavad ja kisuvad `koardu; kuue õlmad kisuvad ülesspidi Juu; kippus nagu `kööksu `kiskuma, kõberasse, `küiru Tür; `taimedel elukad sies, siis lehed kisuvad kämarasse VMr; [ta on] paĺlu tüöd teind, [keha] akkab juba `vimma `kiskuma Sim; `aĺlad terad kisuvad `kirtsu, `erne ja ua terad Trm; kase tost kisob kruppi ja `pullo ku lähäb kuumass Kod; jalg kisub `krampi `öösse Lai; kübärä veere kisuva kõverase Trv; lülipuu kisub üles poole Hls; laud o [kuivades]`vändä `kiskun; paper kisk `kärsä tagasi ku rullin om ollu; lõng om ülearu ki̬i̬rt tett, kisk `säŕgä Krk; [linal] ligeda veere kisuva `köprä; nüid om täl ka nägu `krömpsu kisnu Nõo; kuusõ kosõdõ katusõʔ `kiskva `kupri Krl; külmägä kisk `kühko Räp; `kiskuss `kühmä, lätt vanast Se; kokku kiskuma 1. (mõõtmetelt) vähenema (kuivades, vananedes jne) `vergo `silmad `kiskovad kogo Vai; Saabas oo kuivades nönda kogu kiskund; Meite poodis akab keik värk nenda kogu kiskuma Kaa; sõĺg surub `kanga laiale, mud́u `velne kangas kisub koku Vig; riie on pesus kokku `kiskun Ris; kisub kokku vanudusest JMd; nahk kisub kokku Trm; rõõvass kiśk kokku Trv; emäl olli suu kõik vanavusest kokku `kistu Rõn; villanõ rõivass kisk vanutõn kokku Krl; ta vanahuss om su `väega kokko `kisknuʔ Vas 2. krampuma rambi käive `pääle - - jala või käe soone kistass kokku Krk; nigu soone oless kokku kisnuva Puh; puŕk kiśk mul sedävisi kõtu kõiḱ kokku Nõo; jalg kisk ~ kistass kokku Har; siss kui jo krambi lööse, nakass `suuni kokko `kiskma Se
5. (mingis suunas) muutuma a. tuul akab külma `poole `kiskuma Khk; Kui tuul vastale (vastupäeva) kisub, akab sadama Kaa; ilmad nenda tuisuseks `kiskund Vll; nää kisub `sõõna, akkab `vihma tulema Mär; Taevas na aĺl puhas, kisub vihmale Han; akkab `kiskuma sügise `poole Pär; joba videvikuss akab `kiskma Kod; puud on ärmatand, kisuvad `valgest; odrad akkavad `ruugest `kiskuma Lai; päe kisub ~ veab `õhtule Hls; ilm kisup `vingu ja `pilve, ei tää ka sadame tule; si̬i̬ (inimene) kisk küll saa manu (ligi 100-aastaseks) Krk; tuule om jälle `õhtu poole `kiskun Hel; kisub ämäräss; ait tetti `kõrgõdõ - - et tuul alt läbi käib, ei kisu `rõskõss Ran; tuult kisk (tuul tõuseb) Se || tikkuma, kippuma Elu kisub vägisi `kiiva `kiskuma Kaa; Õdagu pää kisk valutama Nõo || küll oo `kiskun näost `alla, kõhnass, kuivass Tõs; näost om ar˽`kiskunu ~ `tõmbunu Se || tuli änd sääl kisk (liikus) `taeva pääl Krk b. (olukorra) muutust põhjustama tuul kisub vihma ülese, kisub vihma pilved ülese Kaa; sulg kisub nenä vesitses Tõs; küĺm kisub silmad vesiseks Kei; vesi kisub puu `tihkeks Juu; sie tuul, sie kisub `vihma KuuK; Aga koe jäeb kõrvuti, siis kisub `riide puha `kortsu Amb; sibul kisub siĺmad vesisest Trm; külm kisub näo kibedaks Plt; päävä käen ja külm, tä kisk ka [riide] `valgõss Har; noho kisk nõna `lahḱi Se c.  kõrvale kalduma, viltu minema `vanker kisub tielt `korvale, `toine johivits on `kangel, `toine `lotval VNg; sahk kisub väga maa `sisse Mär; regi kisub `kiiva Nis; `vanker kisub tee `kõrva Juu; kui `ärgiga `künti, siss pidi ärjä ike olema, muedu oless tõene äŕg tõesele poole kisnu Nõo; vanger juhip, kisub kõveride, tõsele poole `rohkemp Kam; no küll om `jõ̭õ̭rdlikanõ ti̬i̬, `õkva väǵüsi kisk ri̬i̬ ti̬i̬ päält ärʔ Urv; no koe sa (kuhu sa) kistat, ku sa `riśti lähät, ei lähä ilusadõ (lõnga ketramisel) Har
6. ligi tõmbama; huvi äratama; sütitama, kaasa haarama siin on `praegastki midagi, `järve `ääres, mis `senna `piksed kisub, `aina lüöb `senna Jõe; tama `kisko minu ka `naurama Vai; mustad `riided `seĺgas, kesovad nii palavikku (kuumust) ligi Juu; nemad (puud) kisuvad `pikse ligi Kos; nigu `kiśti ära tulema; sie tüdruk `äśti kisub ligi VJg; tohoo·h, vanu igi vi̬i̬l kistasse mehele, ise jo viie`kümne `uassane Kod; `endaga kurja poole `kaasa `kiskuma Pal; ku `kange kuum päiv, sis `õkva kisup su unele Nõo; tiä oĺl `väege ää `tańdsja, tedä kõ̭iḱ `kiśki `tańdsma Krl; ka kurivaim jo kisk kõrdsi poolõ; [jalad] `kiskva ~ lääväʔ jo kerigu poolõ Se; minnu nii kisk mindäʔ, `kiskmese kisk är mindäʔ Lut || viipama, kutsuma `käegä kisk minuda, et tule `seie Kod; kisu tõõnõ kõrvalõ, midä tahat kõ̭nõldaʔ Se
7. (teesklemisest, tehtud olekust) Eks ta mattussel `katsund küll nuttu `kiskuda IisR; `kissid `kangeste naerda Tõs; mõni on nihuke eläv, `paĺlast kisub aga `naeru Juu; sul põle äda kedagi, näe kisud `ainult `nutma Koe; seda ivakest `laulu `kiskus kõigest jõust (kukest); akkas nuttu `kiskuma Lai
8. kurnama, vaevama; nõrgestama egä ma rahulikkult ei saand magada, köhä ikke `kiskus; `kange köhä akkab `kiskumaie Lüg; laps on [imedes] ema nenda ära `kiskund Rei; krambid kisuvad, jalad valutavad aina KuuK; lehmal käind `tallaja seelas, küll `kiskund ja `kiskund iga `üösse nat lehm lõppend jo ää JMd; mua igävess ärä kistod (kurnatud), mitu `uassad ei õle sõnnikud suanud ei rammutata Kod; ta lask [last imetades] ennast igävest är kista ku luu kärbüss; poja om vana emmise är `kiskun, ku luu ja nahk Krk; lehmä˽käävä su̬u̬ `pääle, venitäse ja `kiskva `endä äräʔ, jäävä `aigest sääl pori seen `käümise peräst Võn
9. välja imema, tõmbama, imama kuppu `sarved, `neigä kuppitasse, kisuvad paha vere `vällä Lüg; pane kollast `seepi `paise `pεεle, see kisub mäda `välja Khk; vase kiht peab seda `aigost `välja `keskoma Käi; `plaaster kesob mäda `välla Mar; salakoi - - apu leivä tainast ja `kisvaid `asju `pandi `piäle Var; apu kapsas, tema on `kange `kõike `väĺla `kiskuma Juu; teeleht kisub viha vääĺa Amb; ku jalal `paistus on, siis sinine savi `kiskma ärä Kod; kupp kisub alape vere `vällä Hls; nu `väikse kaani kisuva kah verd Kam; `plaastre kisk `haigust vai tõpõ Plv; kihulanõ - - om `kiskno verd täüś Se || (pleegitamisest) pääv kisob `väĺja kõik `riided, võtab tõesele karvale, kisk `vaĺkjass Kod
10. enda kätte haarama, ahnitsema; nöörima aagerdab kie `püiab kõik oma kasust `kiskuda Lüg; kormitaja inimene, kõik aśjad ta oma `poole kisub Aud; igä üks kisub ikke enese `poole, köened ikke oma `poole Juu; saksad kiśkid `reńti inimesse käess, akasid talu`poegi õege `nü̬ü̬rmä Kod; ta kisuks kõik oma kätte, teine ei tohi ivagi `saada Plt; muut ta ei ti̬i̬ ku `ti̬i̬ntride käest kisk `palka ärä Krk; kiśk ja ahnits `endäle sedä varandust kokku, mes tä sest sai Ran; tää kisk vaest inemist Plv; mis sa inemiist nii˽paĺlo kisot Se || vähendama Peremehel oo `söuke sant viga külges, et akkab pärast palka alla kiskuma Kaa; ma kisu ennembi maha ku manu panõ Har
11. katki tegema a. hammaste või küüntega rebima; hammustama kull `kiskus kana purust. kull on `kiskund mittu kana Lüg; kugod kui `taplod, siis `kannuksiga `kiskod `toine toist verisest Vai; äisa obu, vihane, kuri ka, ligi lähed, tahab kista; süva rohu `sisse‿p tohi `minna, uśs kisub Khk; ta on teise suud-silmad keik laiali `kiskund Rei; oli loom takka `kistud, va liba teind seda Kul; koer oo `kange `loomi `kisma, tahab `loomi `kiskuda Tõs; ullu koera `kistud ma põle koa näind; sai koera kääst `kiskuda Juu; ku [rase naine] undi kistod liha `sü̬ü̬vä, `suava tige laps Kod; kas si̬ koer kisub SJn; uńt kisk `lambit Krk || narrima, nokkima mis tädä kisutasse, midä tämäst `ninda pali `pilkata ja nokkita Lüg; mis sa kisud seda ehk teed maha Muh; Ta na koer kiskumas Käi; mis te tast kisute, mis te tast tahte Juu b.  puruks rebima `Kiskus kirja mu `silmade ees tükkideks Jäm; `kistasse kõik `lõhki Plt; lõõg puruss kist Trv || fig Mitte ei `jõuva, kisu vai tükkidest (tööd rabades) IisR; kisu vai küüned piält ärä Kod; ka ma ennäst pia `lõhki `kiskme Krk || fig taga rääkima üks `kisku minu viel, ei tea, ken minu `kisku Kuu; nüid kisub üits miu, `tõmbap kõkst ja kõkst (luksud käivad) Nõoc. lõhkuma, lammutama karu kisub `linnu puu purust Lüg; Einamaa ajad puhas eest ää `kistud Pöi; tuul kisub katust Rei; aud oli `lahti kissutud ja `surnu `paĺlaks `tehtud Rap; taaŕ taht ärä kista (~ `lõhku) ja uut jälle tetä. `kisti ärä, `mõsti ärä puu, õle visati ärä, taari tõrik `mõsti ärä Krk; kui sautarri `naati maaha `kiskma, `naati `härbańne tegema Vas c.  sisse murdma, röövima aida `kiskje, aida luku `lõhkje. sääl olli ait ärä kist Krk; aida kisiʔ ärʔ; naisõl kiśk arʔ kirstu Se; (mesi)lindu, mesipuud kiskuma mesilasperet hävitades mett võtma `lindu oss vaja kista ollu, mett võtta; ma taass `täempe mesi`lindu är kista; ka te `ende mesipuu ärä kisside, ka te saide ka mett Krk
12. riideid kandma, kulutama kisu ennemdi vanad `riided ära, siis akka `uusi `saama Jäm; kes kisub veel `valged villast sukka Kär; oli küll pühabe aga vanal olid `kiskumise `riided `selgas Pöi; kül ta (kasukas) mu poolest jääb ika `kiskumata Muh; Sene `tööga kisub väga `palju `riidid εε Emm; pool`kistud riie Rei; paĺlu sina seda sukka või kennast siis kisud Rid; See palitu oo ühna `kistud, ei `aita änam `seĺga `panna Han || kaheksakümmend viis ole täis, kuies on kää kiskuda (eluaastatest) Pha || On üks va pool `kistud naine (mehega koos elanud) Pöi
13. a. riidlema, tülitsema; kaklema kukked on `kiskund VNg; Kas `jälle `kiskusid `teiste `poistega IisR; Omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad Jäm; Sönutlesid niikaua kut `pistsid käsitsi kiskuma Pha; poisid läksid `kiskoma Emm; Kui koer on arg äga ta undiga siis `kiśma lähä Han; nüid üks surma sõnum tuleb, et `kaarnad kisuvad ja lähväd `kiskudes Var; `Piiride pärast küll kisutud ja kohut `käidud Tõs; naised läksid liha pärast kisuma Saa; olime karup̀idi koos ja `keskusime nõnna et Juu; ta ise oli kua `kange `kiskuma VJg; meie päris `kiskund ei ole Pil; kuke `kakleve, kisuve nii et veritse Krk; poisiʔ lät́siʔ `kiskma tõõnõ tõõsõgaʔ Se b.  tüli norima; kiusu ajama Ma kisun suurt südänt, `kiusu peräst kisendäsin (peale karistamist); neil on üks riid alati, riid ja tüli `kiskumine; `Ühte `puhku kisub `ammast ja kiristäb Lüg; `Kiskus viha, et `tõine õles akkand `vasta Jõh; Juuljus kisub ammu juba Mihkli pεεle viha Kaa; Purjus peaga akatakse äga peale pinda kiskuma Pöi; ta kisub tüli Rei; iga tühä asja `peale akkab `riidu `keskma Mar; akab kõhe `kiuso `kiskma; kisub ammass Kod; niikaua kisuvad viha `vaenu kui ükskord minnassegi kokku Lai; mitu `päivä joba vimman, kisub `vimma Ran; Kiśk˽mu pääle süänd Rõu; Sul halv muud, nakkat jälʔ kissa kiskma Vas
14. a.  puutuma, kätte võtma Är `kiskug isa `aśju Jäm; mis sa kisud töö `riistu Khk; ää `kiskug teise mäŋŋi `asju Pöi; mis sa `lampi kisud Emm; ära mette kisu `kõiki `aśju Mär; Anna `kaikaga künde piäle, kui viel kjõsub Khn; ää kisu tuld Juu; ära kisu minu `asju Iis; laps kisub kõik mis suab Plt; ei tohi tuld kista Krk b.  käperdama älä kiso minu Vai; kassipoeg lähäb rekisse, sa kisod tät, kääbustad `kassi Mih; poiśs kisub tüdrukud VJg; viimäde olli rubinu sääl, `kiskun `mustlise naist Krk; ku tu̬u̬ iraaig om - - ta kisup toda naśterahvast nii `irmsade Nõo || sugutama; kannustama mud́u ei saa `poigi, ku egä muna jaoss piap esäani `kiskme, paŕts kisk kah Krk; kikass lät́š kannu `kiskma Lei c.  sügama, kraapima ära kiskug pεεd Jäm; Mõni `ütles et kaśs kisub tuult kui ta seda`viiti küündega kisub, et tuul pidada siis `pöörma Pöi; kisu mu `selga Muh; `vaesed `kruapsid ja `kiśkid kas küĺjed maha, et õle üvä laps anna `leibä Kod; ärä kista ega `süütä, küüne viha lääb `sisse Hls; kaśs kisk `küüdsi, ei tää ka ilm sadame lää Krk; tä `kiśke küüstega mul näo `lahki Räp
15. pingul, kitsas olema, halvasti istuma ei õle iast `lahti `leigetud, kisub kas õla päält ehk `kaindla alt Jõh; see ülikond ei istu kenast. vaada siin on kot́t ning siin on kurts, siit kisub `krimmu Jäm; Jaki `uõdõr kjõsub, piäb alt `lahti `lasma Khn; üks [kanga] pool `lõõgab, siis teine kisub Sim; kangass kisk käe ette Krk; särk om halvaste ummeldu, kisk `kaala Plv; [krae] kisk säläle Se
16. (uudis)maad harima ma kisu kooguga maad Rei; [äkkega] `kjõstasse `kargõd Khn; karjamuad on kõik iljute üles kistod Kod; kui taime maad `kiskusime, oli kelts all Lai; pääle künni sis kuldivaa·t̀uriga kistass maa läbi Puh
17. mitmesugust, peam fig kasutust Pukki `nahka `kiskuma (oksendama) Jõh | akkab juo