[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Leitud 1 artikkel

puhuma puhuma R S L(puho- Mar) hajusalt K(puho- Ris); `puhkuma Kuu Jõh Vai, (ma) puhun hajusalt TaPõ, Plt KJn Kõp; `puhkma, (ma) puhun Kod, puhu Trv Hel T V; (ta) `puhku, `puhhu Vai

1. õhku välja tõukama; selle abil midagi tegema küll sina void neid `pullusi (mulle) puhu VNg; tuld tuleb puhuda, puhu süe `küljest tuld Lüg; puhud kas `aige `pääle ehk tulise `pääle Jõh; puhuti niikaua, kut tule piiru `pilpa `otsa sai Khk; Magama lihad, puhu tuluke ka ää Pöi; lapse sörme `pääle puhuma Rei; kui sööd `kustund, siis peab puhuma, et põlema akkavad Mar; ei või puhuda, pea akkab valutama Mär; puhu see jutt palava pudru `piäle, see põle kellegi jutt piltl Tõs; puhusin lambi ää Tor; Ma puhun `sulle siis `jälle munakoore tühjaks Amb; mina põle tema pialt mitte `karvagi ära puhund (pole talle midagi halba teinud) Koe; kui `ammid ei õle, puhud küll, aga `puhkmisel ei õle `jõudu Kod; ma ei `oska tuld ära `puhkuda Äks; kui [toit] pala on, siis puhu `piale Ksi; kui `liimusid ulga koos on, saab tuld ka `väĺja puhuda Lai; puhu `pääle, sõss `jahtup ärä Trv; ku perämätse es ole ärä, siss `lasti sünnitäjäl pudelide `puhku Nõo; siss me `puhksime nigu meil siĺmä `tahtseva pääst `väĺlä tulla TMr; tuli taht `puhkuʔ, tulõʔ sa puhuʔ tuld Krl; ku astuss, siss om pää sällän - - et kas nakass tuult `taiva poolõ `puhkma vai (uhkest); hoia uma hõng palava pudru pääle `puhkuʔ, mis sa alasi jahvat Har; hummogu `puhksõ üt́s piru palama Vas

2. a. puhkpilli mängima `karjane ikke kui läks `karja, siis puhus pasuna ehk puhus `sarve Lüg; seda (pasunat) siis pidid `täie `rammuga `puhkuma, mina ka `pruovisin `puhkuda Jõh; Ta oli `kange suu`pilli puhuma, ja kenast puhus Pöi; [torupill] `olli nii täis ja `põmmis, kui taga puhuti Muh; puhub pasunad kroonu teenistuses Mär; oli meisterdand sarve ja puhus lood `väĺja kah Kei; õige eledäss laald, nõnnagu piĺl puhk Kod; karjane `puhkus pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; poiss puhk suupillikest Puh; tu̬u̬ `päälmäne ots, kost pasunat puhut, `sinna tetti lepä puust pit́s `otsa Nõo; Kui eläjä iluste seivä, siss karjusse mugu `puhkseva pasunat Rõn; karjat́sil oĺl uma saŕv käen, tu̬u̬d nimä˽`puhksiʔ Har; hädä ei˽tulõ˽toro`piĺli lüvven ega˽pahanduss piibarit `puhkõn Rõu; teku ui kiäki siss pillikeisi lat́sile `puhkuʔ Se b. vilistama, undama `Vaprigust kell `seitse puhus `tüöle, kell üks oli `louna ja kell neli `jälle sis puhus `ehtule Kuu; `ütle `kumbess kõru puhub `pilli, kas ää kõru vai kora kõru Nõo; kõru puhk `pilli, ku sugulise `taivan `tańdse San; `ütle määräss kõrv mul `pilli puhk Krl

3. (õhu liikumisest) luet pohituul on külm, puhub sügisel ja `talvel Jõe; `kange tuul - - tahab maha puhuda kõhe Lüg; tuul `puhhu, omenad `langid maha Vai; kui koer `rohtu sööb, siis tuleb `kurja `ilma, akab puhuma ning sadama Khk; `Loode tuul on `taeva luud, see puhub `taeva `selgeks Pöi; tuul puhus õied ää Kse; Läbi vanadõ mädäde sende puhub `külmä tuult läbi Khn; täna tuul puhob vesigarest Ris; omikuks tuul puhub [toa] külmaks Ann; tuul puhus mind läbi, tegi mind `aigest VMr; tuul puhub õrassed ära, ei lähä iast `kasvama. tuul kui kevade puhub, siis õdra õrass lääb kollasest Trm; tuuleki̬i̬rd lei uksed `laśti ja puhk `sisse Kod; tuul puhub, kuhu ta tahab KJn; viiś `varba `seotass kokku, sõss tuul ei saa ärä `puhku Trv; oh sa pagan, kui külm olli, tuuĺ puh́ks rõõvastest läbi Hel; `oarmigud olliva - - tuulel tõist `mu̬u̬du puhutu [kui hanged] Ran; vili `pańti rõogu redelde pääle - - tuul `puhkse viĺlä kuevass Nõo; tuuĺ puhk hummogu`lõunast Kan; ku tuuĺ põhja pu̬u̬lt nakass `puhkma, siss nakasõ külmä˽tulõma Har; [rehe ustel] `laśti mõlõmbaʔ poolõʔ vallalõ, siss tuuĺ `puhksõ tu̬u̬ puru `väĺlä Rõu; külm õdagumaa tuuĺ `oĺle, `puhke `õkva luust ja lihast läbi Plv; tuuĺ `pääle es puhu ja tu̬u̬peräst või olla˽ka‿t ta oĺl nii kuum Räp || (tuulamisest, terade puhastamisest) puhuti keded ärä sidess, sedäviisi lü̬ü̬d sõõlaga [üles-alla]; keded kukuvad `riide `piäle, sedäviisi siis puhuti - - mat́iga suab `puhku küll Kod; `suurmit puhutass `netsvaga, selle puhutass, et umma˽`sõklõʔ, sõkõl puhutass `ussõ Lut

4. a. rääkima, jutustama; lobisema eit puhus üvä juttu `tontidest VNg; `Meie `poisikesed õlima ka `mieste `juures, siis õli ea `kuulada, kui näväd puhusivad juttosi `vaimudest ja kodo`käijatest Lüg; Mis ta ka puhus Jõh; `arvast `saavad kogo, siis on sie judu puhumine Vai; küll me sεεl puhusime - - igast aśjast Jäm; akkad jälle juttu puhoma Ris; ära puhu nii paeĺu JMd; `puhkumine on `rohkem kahekesi - - eks või kolm või neli ka `puhkumas `olla Lai; sa muud ei ti̬i̬, kui käit `puhkman `tühje jutte Puh; ala nakadu jälle `tühjä juttu `puhkma Har; mis sa mullõ `tüh́jä puhudõʔ - - taa om tühi jutt Se b. luiskama, valetama puhus moole ette, ega ma seda usu Mär; Mõni inimene oo `kange `amba puhuma piltl Han; no mis sa puhud, ega sie ikke nõnna põle, nagu riagid Kad; nemä võldsiva, puhuva vanainimesele ette, siss vanainime `peĺgäb, et `näĺgä jääb Nõo

5. (posimisest, nõidumisest) targem inime, kes osab puhuda `seokest `asja, see puhus ning `piiras [teat nahahaigust arstides] Khk; läksin maa-arsti `juure - - `ütles, et sul on uśs ammaste sees, puhus põse `peale ja valu kadus ää Vän; vanal ajal on oln ikka puhojaid, kes uśsi sanu puhosid; kolm `korda loe sedasi üle need sanad ja puho just `sönna [roosi] peal, umikuks on `terve Ris; Mõ̭nikõrd oĺl `puhknu˽periss vi̬i̬ pääleʔ, a api oĺl saanuʔ Rõu; puh́k ja pańd sinidse `paprõ pääle, siss reevähtü tu̬u̬ valu Vas; `arbd́a puh́k suola‿päle Lei

6. puhkima, ähkima; ohkama Ta on nii iŋŋe`vaevas, ähib ja puhub `pääle Pöi; Iga korra lehm ei taha [nõmmemünti], puhub ja keerab pea ära Rei; nendel (tedrekukkedel) oli ikka nii, kui üks `metsas puhus - - nõnna nad tulid kohe Noa; ta `puhkuss ja `trähkiss säl sanna pääl (sünnitajast) TMr; hobõsõ˽`naksi˽`peĺgämmä ja `naksi˽`puhkma; puĺl om `hirmsa pahanõ, no˽puhk ja kaib Har; täl iks süä kõ̭õ̭ `puhknuʔ, süä mõiśt ärʔ, et lõpp tulõ Vas

Vrd puhkama2