[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 203 artiklit, väljastan 100.

ellerdis2 s < ellerdama2 sa oled va ellerdis – tansid `ühte `puhku `seie ning `sönna Khk
elu elu, elo üld (j- Aud Trv Se Lei Lut) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
1. elusolu a. bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm b. (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents
2. (mitmesuguseis väljendeis)
3. eluavaldus a. liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog b. (iseloomust) c. (esemetest, asjadest)
4. elamine; tegutsemine, liikumine
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm
6. (eksistentsi ajaline kestus) a. eluaeg, -iga; elukäik b. (viivitusest)
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus
8. elulaad, -viis, -kombed; elujärg
9. majapidamine; talu(koht)
10. hoone või hoone osa a. (igasugune) hoone, ehitis b. (rehi)elamu, elumaja; eluruum c. majakorrus
11. ese või selle osa a. toos, karp b. sahtel, lahter; vahe(ruum) c. (särgi osa)
12. eluase; kodu
13. püsi, asu
14. (intensiteedisõnana) a. laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti b. (vähesust rõhutavalt)
15. (hüüatustes)
1. elusolu a. bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm kas `pääseb eluga `maale voi piab `pohja menema; juo sie one `tau˛ist `päässu juo elu `puole VNg; [kevadel] `kärbäsed tulevad elo; muu ei võttand tädä (inimest) elold `vällä kui õbe kuul Lüg; Kui elu ja `tervist, `lähme pühapäe `Iisaku IisR; `terved `luomad, `mildised on üva `seltsi, jädedä elo Vai; kes elab see ika elus ning iŋŋes Jäm; kui käsi vaadetesse tuleb elu, kui `jalgu vaadetesse tuleb `surma (öeld, kui pilk jääb kauemaks peatuma kellegi kätele või jalgadele); elu `otsas (surnud) Khk; Elu oli `antud (pääses ohust) Mus; [metsloom] oli elule tulnd, `krat́sind `aavi Pha; Meri meite elu sihes pidaja (toitja) oli Pöi; mis `teite pool kuulda, `surma või elu või Muh; üks jäi elo `sesse (ellu) Rei; [uppunu] oĺli küll `väĺla tõmmates surnd olnd, a akand sis liigutama ja `tõusis `ellu; tikkusid teisele elu kallale Vän; ta on oma elul otsa peal tein Ris; nüid on `tüösi nii paĺlu, ehk jää tüö `kõrva oma eluga Kei; kui nüid esivanemad elusse tõuseks Ann; [kirss] ei jõua `kõiki elule `viia (marjaks kasvatada), mis ta kevade õetseb Pai; lill pidi küll ära `kuivama, aga läks `jälle elusse Trm; elole `terviss ike tu̬u̬b mõni rohi, kui `päävi one; kui täl (rukkilillel) elo küĺjess ärä on, kõhe pliägib; tubakal on kava elo siden (ei kuiva ruttu); mind kua lõigati elon (narkoosita); siis luadatud, et ike elole tuleb Kod; ku ta (emata tall) akaśs joba `einä `sü̬ü̬mä, sõss oli iki elu pääle looduss Trv; ka eluge viiäs või tapetult Hls; nüid lää elu `valla (hakkab paranema), ega ta nüid änäp ei sure; elust peräst ei saa jo kätte [jänest]; si̬i̬ puu om kiḱk elun, mis kasvass Krk; kaits elu `pääsi [tapmisest], esä oma poesikesega; kui ta iks elu sihen om; `panduril om keśkpaigan vesi sisen ja sinna pandass kala `ellu Ran; ehk mõni `suskap onde `põrsale, võtap elu ärä Puh; koolust pääst võeva na miu viia, elust pääst mia ei lähä; topsi sõbra võtiva elu mant (tapsid) Nõo; peremiiss läits oma vara mant pakku, ja kaot́ elu ka ärä Rõn; Elustpäie (elusalt) paĺlu linde es püinete San; kaśs oĺl elun iire koduʔ toonuʔ Krl; eluga (elus) härm Har; tahõti tappaʔ, a `päśsi ma iks `terve elogaʔ; näi ma unõhn et, imä oĺl elohn Rõu; rüük elo `vällä (karjub kõvasti) Plv; egaüt́s hoit umma ello; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; saagu mis taht must, elo vai surm; `keiśri jal˽`peĺgäss umma ello (kardab elu pärast); kunass lätt elo `vällä (sured) Vas; naaʔ kat́s ut́ikut tulõvaʔ elo pääle jättäʔ; mina oĺli `üüse elost `väĺlä minejä (surija) Räp; toss lät́s mant arʔ, ni jelogi otsah [loomal] Se || (hrl inimese) surematu osa, hing; ant ihu, keha leitsakas ~ elu `väĺja lεind Jäm; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; eks teine kevadi kui elu viel rinnus on Kad; [surija] kolm kõrd `tõmmab - - [siis] elu on väĺjas Pal; viĺetsäl om visa elu; mahl tu̬u̬ puu elu om Ran; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; selleperäst ma ärä ei koole, et mul om visa elu Nõo b. (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents igävine elo Lüg; ajalik elu Ans; möni muretseb `εεse maise elu eest nenda pailu Vll; surmast lähme läbi elu `sisse Tõs; katsu `iaste elada, et pärast `vaimlises elus oleks ia Ris; si̬i̬ kaduv elu ei ole mitte midägi väärd; siin ajalikun elun tulep `kõ̭iki ette, ääd ja `alba Nõo; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma igävetse elo kätte saa Vas; är lät́s jigäväiste `jello (suri) Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) Äga inimene `kahte elu ela (võta elust, mis võtta on) Han; Elu üürikene, surm äkiline, kohus igavene (austatagu surnut) Hää; mu elo um nigu tuli `tu̬u̬rahn puuhn, ei˽kistu ei˽pala˽kah; Kos tä õ̭ks inäp lätt, ku‿täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um; Ei ole˽`surma ilma elulda jaʔ ellu ilma surmalda; Mul ka ta `tervüss um sańt, olõ õiʔ ellu elläʔ ei `surma kooldaʔ; Siin taa mägi mäe ja org oru sälän, olõ õiʔ ellu elläʔ ei˽`surma kooldaʔ Rõu; Kuräl ei olõ surma, hääl ello Räp | (kriitilisest, elukardetavast seisundist või olukorrast) `panga nüüd `viimine voim `väljä kohe et, nüüd oleme kohe elu ja `surma pääl `väljäss Kuu; [hundid] `sõisa eloga vana `siaga `taplivad; sie `aige on juo elo ja `surmaga `võitlemas Lüg; vaagub elu ning surma vahel, nii `raskesti `aige Khk; Elu rippus niidi otsas; seal oli elo ja surm ühnä `võitlemas Mar; sõjas käib `võitlus elu ja surma pial Kos; si̬i̬ panni oma elu kaalu `pääle, kes tulekahjul `sisse läit́s Trv; sääl ma olli elu ja surma päl vällän Krk; temä elu om ka kate kaalu pääl, kas jääb elämä, vai ei jää Nõo; tu̬u̬l oĺl elu surmaga üten ku̬u̬n, taal oĺl hing `väĺlä minemän Har; elust hingest Kuu ~ elu poolt Kuu ~ elu poolest Jäm ~ elu eest Kuu Jõh IisR KJn Nõo ~ elu ette Hää ~ elu peale Mär ~ kas elu (a r m a s) Kod San kõigest jõust, kõvasti Ei ole parada `mieste `korval `soudajes, ku pead elust `hingest igä `tembama; No sai igä kohe elu puold neid kivi ubida, `ennegu `aiaks sai Kuu; `Rapsisid elu iest [tööd teha] nii`kaua kui väsisid Jõh; `Püidas küll elu poolest, aga jähi ikka `jänni Jäm; see oli nii `raske mool `tõsta, ma elu `peale käristasin Mär; Nii ku sa umi [lume] `sisse tuled, nii käib [kitsa peaga regi] riśta-räśta ja obune vidagu elu ette Hää; naard kas elo; lehmäd sõid nõnna vagasess kas elo Kod; poiss `rühmäss kas elu armass San; elu | saab Hlj IisR Khk ~ kargab Hlj Pal ~ tuleb Jõh ~ läheb täis Rei Krk Ran Se; elu (on) täis Hlj Jäm Vll Ran; ajab Ran ~ teeb | elu täis Kuu Hlj IisR Khk Mus Kse Hää Kad VJg teki(ta)b viha, ajab vihale, saab vihaseks, on vihane Mes sa ajad alade nüd niisugust siga`posmu juttu, sie tege elu täüs kohe Kuu; Mehed akkasivad `viimast tõst `narritama. Elu tuli täis ka Jõh; `trotsisid oma `louludega teist ning jälle [teisel] elu täis Jäm; vihastas teise kohe, elu sai täis Khk; ta tegi mu elu täis et ma oleks ta maha kohe lüönd VJg; elu `kargas täis, et mis sa mäńgid Pal; ah mul läits elu täis. karjal om kikk põld ärä söödet Krk; aab eńge ~ elu täis, aab vihale Ran; täl `väega elo lät́s täüs Se | nail lätt elu täüess, naa ei˽taha enämb petä˽sõta Har
3. eluavaldus a. liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog `nendel (milli- mallikatel) on elu sies, nemad `liiguvad Hlj; pali tüöd `ninda et akkab juo elo `pääle `käimä Lüg; veri `seisab, siis käsi on `ilma elota Jõh; Kui tark on, siis pole meest olemaski, aga niipea kui tilga`viina saab on elu sihes Pöi; Ämmamoor puntsudas titel elu sisse Emm; Kas suad vitsaga laisale elu `sisse Jür; ta (vihm) ikka võt́tis teise elu viĺjale `sisse KuuK; nüid jääb juba jo elust päris viletsaks ma ei saa `lüpsta kudagi Pee; [ta] tegi edu oma pidulistele, aga ei suand elu `sisse Koe; poole eluge sai kätte [jänese] Krk; tońt tennu [soe], aga `soele ei ole elu `sisse tullu Ran; välk lei poole pää seest elu ärä Puh; ei ole täl (mõnel inimesel) elu ei `vaimu sehen, kohmerdap pähle; mes iks `väega ärä om `närtsenu, tol (lehel) ei tule enämb elu `sisse Nõo; õngukene kinni elu `jalgu seest vällän Ote; konh kõhna rügä, sääl om sinenińnel elu (põli); na jo eläse kõ̭iḱ, nail (mesilastel) om kõva elu sisen Har; mõ̭nõ um `piḱne löönü˽nii`viisi kah, et jääss poolõ elogaʔ (halvatuks) Rõu; `maahha olõ mitukõrd sadanuʔ, nii et elolda olõ Vas; ku [pikne kuuse] `süämehe `leie, sõ̭ss võt́t kasumise elo äräʔ Räp; eluga hoogsasti, kiiresti Noh, poisid, tehke niid ette eluga, et minema saame Kaa; Ära viida aega, ti̬i̬ eluga Hää; Mis ti̬i̬t, ti̬i̬ eluga Urv b. (iseloomust) `antud köige änam `mässas löŋŋaviht ta (nooriku) käde kerida. siis kuuleb kudas ta elu on - - kas on ea inimene vöi tige Vll; sel (lapsel) om ää elu sihen, si̬i̬ om ää eluge Trv; temä om iki üit́s eluge (elava loomuga) mi̬i̬s Hls || (laisast, loiust inimesest) sa olet nigu kuradi tuhkapuśs, sul ei ole `ellu ega `vallu sihen Kam; inemine om kohma, ei ello ei vallu Räp c. (esemetest, asjadest) Monikerd - - ans vunkrattast `oige `kaua `väntädä, et `muoturile elu sise saad Kuu; p‿saa piibule `inge ~ elu `sisse (tõmbama) Khk; Kui perenaine oli oma sönad ja pomisemise jätn, oln `vihtadel elu sihes (krati tegemisest) Krj; Akkasid suured auru`vesked, ni̬i̬ `vötsid tuulingute elu `välja Pöi; Ma katsu tulele elu uuesti `sisse `saada Rei; Jakobipäeva tuuled panevad veskile elu sisse Trm; küll om targad, ravvale `aava ka elu `sisse (magnetofonist) Ran; [esimesel lambil] noh tu̬u̬ oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah - -`hińkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp
4. elamine; tegutsemine, liikumine `ühte lugu `aurigud `käisivad - - `Kunda sadam sie oli elu täis VNg; vanast õli elo `reie tuas Lüg; äi sii saa eluga `korda änam kuidagid, paljas vee tuisk käib üle [laeva tormiga] Khk; tühi maea, sial talus ei ole elu Var; reialune oli ja oma elu oli koa seal. reie `peksmised olid `öösse HJn; korra `oĺli si̬i̬ elu õege elav [palvemajas] Vil; olli lootsik käen, sõss olli elu `valla, omal rand olli `püündä Trv; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu; nüid iki om na kiḱk joba elun (magamast üles tõusnud) Krk; ega ma koolu pääle ei `mõtle, ma `mõtle elu pääle; mõte om iks elu poole [raskel haigel] Nõo; Kui riih üless atõti, sõ̭ss `taati elo vahe`kambrihe Räp; `tõistõ `paika lätt elolõ Se || juo tuli one elul (põlemas) VNg; Kase puu sööd seisid köige kauam elus (hõõgvel) Krj
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Sie täma elu, kui `teisi saab `seĺjataga `põhjada; `Piimasupp sie `laste elu (lemmiktoit) `ongi IisR; See on laste elu kui nad liiva `auku soavad; Kust vee piir ää lõppeb sealt lõppeb roog ka ää, vesi on roo elu Pöi; muda ei tohi [kala lõpuste] `pääle minnä si̬i̬ om temä elu Trv; põld `ommegi nüid me elu (elatusallikas) Hel
6. (eksistentsi ajaline kestus) a. eluaeg, -iga; elukäik Mina olen oma `nuore elu ja keik vanad `päävad `üksinda eland Jõe; Elu `viereb `nindagu `ernes (möödub märkamatult); igal nuodal oli oma nimi ja moni nuot sai viel mittu nime oma elu sies Kuu; eks miu elo jo eletu Vai; Kes pööripää `sündis oln see poiss vei tüdruk, sellel oli elus suur varandus Krj; toatüdruk olen olnd elu `aega Pha; te akkate alles elu elama ja, mool o lõpetis varsi käe Muh; Elu igine, poja pöline (vastupidavast asjast) Rei; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; mo `keskmese elo `põlves tulid jo vekatid `vällä Mar; me ei ole omal elul ajal mesilasi pidand Mär; ma ole ju elu`aeges rikas olnd, muul oo kaks emä olnd Vig; elamata elu oo alles ees Tor; ma ühe ilvekse lasin maha omas elus JõeK; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; `Varnja on elost saadik (ammust ajast) juba vene külä; elolaud one käe piäl. terve su elo õtsass õtsani; minu elo `nästvel (eluajal) Kod; Kui jumal elu `tervit annab [on sügisel palju õunu] Trv; mea ole elu sehen tü̬ü̬d küll tennu Krk; `mõtlet oma elu `pääle, et küll om kibedit `päivi ollu Ran; üits kooleb vara, tõene kooleb `iĺda, nigu kellelegi elu om määrätu Nõo; kolm kõrd ole ma elun ärä `eśsenu selle kuvve`kümne `aasta siśen Kam; Nüid küll minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; ku sa olõt umah eloh ka midägi läbi elänüʔ; nii häid `vorstõ ei olõ˽ma eloh vi̬i̬l saanuʔ Plv; Viido käve elo elleh no kõ̭gõ õdagidõ siiä `hauśma ja mullõ kosilaisi `tsoŕtsma Vas; Ja sai vi̬i̬l tu̬u̬ ülejäänüʔ rahaga `häste elläʔ niikavva ku uma elo otsaneʔ Räp; mu elo pääle haaruss varra Se; elus(ki), elu sees(ki), elun(gi) mitte kunagi, iialgi mina‿i ole eluski pidul käind VNg; elu `seeski põle tein Lih; mina ei ole elus `aige old Ann; ega `valged `varssa ei ole `ükski elus näind Lai; mina elu si̬i̬s `vorsti ei sü̬ü̬ KJn; elu sehen ei uneta Trv; ma‿i ole elunegi seräst `aisvat suppi söönu Nõo b. (viivitusest) Vai sa sis `sinne `huolid `jäädä `oite elu elämä, sis `torka `kiŋŋed `jalga ja mene `töisse Kuu; mia `üt́sin küll, et ärä sa elule (liiga kauaks) jää Vil
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus Elu on `nindagu pahem`päidi `temmatud `tasku (sassi läinud); Elu on `nindagu sibul midä `kuorida nuttajess Kuu; `Tallinnas õli küll väga ia elada. siis sain juba elole jalad `alla Jõh; Küll elu õppetab IisR; möni tüdib elust nii ää et läheb `oksa; `kiusas teist `ühte `jooni, tegi teise elu apuks Khk; Tüdär akkas `teisi `oidema, sai jälle eluse (elu läks kergemaks) Mus; Kudas elu läheb Kaa; selle mehega elu ei vädanud Vll; See nii ea, et tulite, `kuulis sealt kandi elu koa Pöi; tä elo ühnä ea korra peal põle paha egä viletsust `ühti Mar; ega ne inimese elud ole roosi ja lillide peal `ühti `puhku Ris; nüid on nende elud ukkas, `nüitsed inimesed `kiskuvad ja `riidlevad HMd; mu elu on `persses VMr; vai ma tiän, kuda ni̬i̬d aśjad ja elod siäl one; konn tiäb mes elo kueval mual, ja tiäb mes veden elo Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi Plt; kikerdab oma eluga `peale ühest ädast `teise Pil; Es saa siss aru miastig, et naśte elu oles rassemp ollu ku pidi oleme Hls; ei mõista oma elu pidäde, elu eläde, elu lääp `untsu, elu lääp `alla; mis sa nooren eläd, si̬i̬ om elu, mis vanan eläd, si̬i̬ om vaev Krk; jah alamb `oĺli vanast elu küll, aga parembide es saa; mes om talu`tüt́rigu elu, paĺlass luu ja palanu koorik Ran; elun tulep viśt jälle midägi muudatust, elu käänäp üsnä tõese poole; tõesel om `endäl naene, a temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass Nõo; oh sa `taivake, kudass `kiäki oma `ellu ülevän piäp Rõn; ta `naksi mu elu pääle `käümä (kiusama) Har; Piimä pääl suvõĺ tu̬u̬ elu neh oĺl Rõu; timä taht ka iks ello elläʔ ilosahe Vas; kalast elo siin kottal ollegi Räp; umah eloh pidägu‿i `võĺssi Se; inemise jelo kui rataśs: lätt `kuiva pite nii muta pite, nii lätt kivve pite, nii lätt hämmet pite Lut
8. elulaad, -viis, -kombed; elujärg `kehvas elus ja `puuduses on saand `kasvatata neid (lapsi) Hlj; Elo ku `ilvessel, põlv ku `põtrakesel (vabast inimesest); sie on üks `kitsas elo, ei õle inimisel süä ei jua; `jõute elo Lüg; nüid noored tahavad `kergemad elu Muh; see pole kellegi elu olnd. seal oli sant elu mul Phl; mol täis `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä; ta `lennas ea `kerge elo peal Mar; see talve elu teeb mu nõdremas Han; lääb kibeda elu `otsa (abiellub halva mehega) Ris; ja nüid olen selle aa kõik üksikud elu eland Ann; [abielurahvas] elavad rahulikku ja puhast elu Trm; vai si̬i̬ ühen elo, pualemehen, one kedägi; kõhna elo sa eläd; õt́sib `õlpu elo Kod; tema on `kergel elul (ei tee rasket tööd) Lai; [talvel] siss oli tare elu (tubane töö) `rohkem Pst; seast elu ei joole `ernen ka, miul om ää elu Krk; [olen] iki `kurba `ellu elänu Puh; ütsindä elu om kõ̭ige paremb Nõo; ei olõ vanan ää elo, iho om `kange ja tuim Võn; nüid eläme `väikest ellu nüid ei ole meil nii `suuri t́siku Kam; tu̬u̬ oĺl mul kõ̭gõ `armsap tu̬u̬ vana`aolene elu Krl; no um taa elo sääne, et ait um sälähn, taba kaalahn, tagavarra olõ õiʔ Rõu; kuŕal elol saa kuri ots; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne; vaiv vanass saiaʔ, vanal hüä elo Vas; `vaesõh eloh, armõtohe olõ ma elänüʔ; `tõistõ `jello lätt [abielludes] Se || (väga heast elust) Ia elu kui `muaneme `naisel ja `möldri sial IisR; Elu kui ernen, põlve kui põrsal Hel; elo ku immissel, põli nigu `põrsal Rõu; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas
9. majapidamine; talu(koht) laut oli, kõik lahutasime ära - - `selles elus (poja majapidamises) kõik siin IisR; nu̬u̬r mi̬i̬s tahab elo `siädä, ei õle `seńtigi; vedi maja`kruami, kõik mes elole taŕvitab aga Kod; mõned abielutavad sääl (Siberis), on `säädnud elu `sisse Äks; ku ma `lu̬u̬me pidäsi ja elu sehen (oma majapidamises) olli; `surri ärä kiḱk elu jäi maha Krk; suuremban elun oĺl tü̬ü̬tegijit `rohkemb, vähämbän elun oĺl vähämb Ote; ei olõ˽mul `aiga, mul elu kaia˽kotun San; Olõ˽nigu hao seen (tööga üle koormatud) ti̬i̬˽`rahvallõ süvväʔ, taĺlida ellu ja võta˽`kartold; meil om suuŕ elu: kümme `lehmä, ulga `laḿbid ja t́siku Urv; kos eloh paĺlo inemiisi, sääl tulõ paĺlo ütelüisi; tä häöt́ innembä `kaśse elost (majast) ärʔ Plv; esä `tahtse ka `endäst ello, tuĺl siiäʔ, ehit́ rihetarõ `pääle; lihha mõ̭nõh eloh oĺl `veekese Räp; `kõikõ nõvvo `riistu jeloh vaia Lut || (iseseisvast elust, abiellumisest) igaüks oli ikke oma eludes juba (elas omaette) Hlj; elu akatuse `põlbes sai ikki viletsust küll koa `nähtud Mär; ta akkass vahel oma elu eläme (abielluma); latse teeniv egäüits ja piav oma elu Krk; latse lähvä oma elu pääle, mes mä ütsindä ti̬i̬ Nõo; ku ma oma elule sai, söögi`puudust meil es ole Ote; ma˽taha tu̬u̬d et, tiä kah umalõ elulõ saa (abiellub) Krl
10. hoone või hoone osa a. (igasugune) hoone, ehitis – S saare puu `kasvab elude lisidal; kabel on kirgu ajas - - sihand kivi elu; Ütsa elus (palvemajas) keis teise pühabe öpetaja Khk; Vana `kartuli elu (kartulikoobas) Mus; kui kerk irmus külm `talve oli, siis ristiti kergu elus (kirikumõisas) Krj; elu `nöumbud Pha; lammaste elus oli pisike ahi, seal viheldi; üks o kala elu, teene vilja elu, kolmass riiete elu. nee oo ühe raeda all ne kolm elu Muh; vea rattad elu `alla (vankrikuuri); palvelu (palvemaja) Emm b. (rehi)elamu, elumaja; eluruum – S LNg Kod Urv VId mo vanamad pidasid ühe teise mihega maid kogu. teine elas oma elus ning teine oma elus; elude `palged vastamissi [linnamajadel] Jäm; piab `akma elusid `kraamima Khk; ma oli elu taga `marju noppimas Kär; olime kalame elus `kortris Mus; Eluotsaseinas oo kaks akent, üks toa, teine kambriake; `Tiuliste elus olid vanasti `seiksed roovialused `mõisates; Eluesine pühiti vanasti iga `laupa kenasti `puhtaks Kaa; kotsib `peale oma elude `ümber Jaa; elu esine `olli ikka kohe lõunat; eks te tulge elu `sisse koa Muh; Elud täna na `lämmed Rei; seal oo koa üks elo, kus üks vana inimene elab LNg; puadi uksed o `kińni aga elo pu̬u̬lt (korteri uksest) lähväd `sisse Kod; ostõti tu t́sit́sirät́t kah, ku haŕokõnõ tuĺl `ello; [toonekurgi] ei või elo `lähkeiste [lasta], õt tu̬u̬ kand `huśse kokko sinnäʔ noile `poelõ Plv; `kärbläse`rõipit om nii paĺlo et, pakõ˽vai elost `vällä Räp; jeludõ maja (elumaja) Lei; vaia jelo kabistaʔ Lut c. majakorrus – Kod M Ran Puh Krl akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä. eks siis `panta preili ülemise elode piäle Kod; tõise elu pääl Trv; kate ~ kolme eluge maja Hls; karanu tõse elu päält maha, sadanu `surnuss Hel; `õkva kabeli veeren ääd kätt om tu̬u̬ kate eluga maja Ran; ülemine elu om majal `vastsõmb Krl
11. ese või selle osa a. toos, karp kella elu; prilli elu; `kumpassi elu Emm b. sahtel, lahter; vahe(ruum) Kui mo liigesnuga sääl seljakoti teises elus ka pole, siis ma küll unudasi ta kodu; Penaa·lil mütu elu Rei; rahakoti elu; kolme eluga kott Phl; [tagumine] `kanga lahk on `kanga elu LNg; kui sotivahed vähiksed, siis oo ühes `sumpas metu elu Rid c. Kate eluga ammed (särgid, millel ülaosa linasest, alaosa takusest riidest) Hls
12. eluase; kodu `nahknär linnab `öhto iĺla, puu kannu sees, kus ta elu on Khk; [läks] siiss seda `mõisad omale elule `korda `siadma et, tema akab sial elama Pal; si̬i̬ (häll) om latsel üit́s elu Krk; suvõl ollõv tä `Eevaĺdi majahn elol (korteris) Rõu; ta‿m ku `tuhkru, ei lääʔ elost `vällä (istub alati kodus) Plv; siih kala ello olõ‿i - - siiäʔ `maŕja `laskma tulõ Se
13. püsi, asu inimene saa siis elu mitte ku need (mustad tiibadega sipelgad) `ümber tulevad Emm; ema küt́tis `ahju, siis oli tuba `suitsu täis. isegi kaśsil ei old elu `olla KuuK; näd ammussavad valusass, ei anna elo `koski sul; sedä elo sul ei õle, sul one silmäd alate vett täis; ta näeb ärä, et meie siin üvä eloga (rahulikult) issuma; ühel vahel munadel ei õllud elo (mune kulus palju) Kod
14. (intensiteedisõnana) a. laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti Ta sai mu kääst elu mau`täiä [peksa] Jõh; elu`iidne vana puu, küll tema oli `õisa täis; elu`iitsed majad olid Ris; [hobune] elu `neĺla pani `sinna taha `otsa Plt; Sa eluull oma `ütlemisega KJn; Sa elukurat, vällä võtab enge Pst; elu tuult aap `sissi põrmadu alt; kummi `tuhle (kingad) periss elu vett täis Krk; nä ommaʔ elo kavvõh; elohüä; eloillośs Se Vrd elumane b. (vähesust rõhutavalt) Enge terä, elu terä Khn
15. (hüüatustes) meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; Oh sa elu (imestades) Amb; o elusõkõ, om taa ka‿ks tüü (kirudes) San
erklõma `erklõma, ergõldõ eputama; keksima `tüt́rigukõnõ `erklõss pääleʔ; ergõĺ ütte `puhku Urv Vrd herkõlõma
erkuvil = erkvel1 õle rahu aseme pääl, älä `möllä `ühte `puhku `erkuvil, sie on `ninda kui inimine on `erkuvil, ei maga nõh Lüg Vrd herkavil
erkvel1 `erkvel Kod(-ŕ-) MMg Vil elevil, ärevil; kehkvel [naine] `niiskene `eŕkvel aga. one rõõmus ja `kerkleb mehe ümmer; vasik oo `eŕkvel; obene oo `eŕkvel. vahib. `pelgäb; tõese majan õled `erkvel ja `kerkvel Kod; `erkvel `ühte `puhku, `muudku lähess aga MMg Vrd erkuvil, erkvalla, erkveli, erkvile
ih int (välj hõiset, naeru) Vanal oli nii ea meel - - `naeris üksi ih ih ih Pöi; `joonud mehed `üidsid ikka ihh ja ihh [pulmas] Muh; mõnel on se ihitamine `ühte `puhku, iki ihh ihh Lai; Ih äh hanna sällän, Peebu latsil perse vällän Krl
ilama2 ilama Lüg(-ie) Jõh Vai
1. puhastama, kasima `tõine käib `silmäd `kräämus, ei kasi `ennast ega ila; nenä nattas `ühte `puhku, ei `määrä oma nenägi ilada ega `kõrjada; Põrand vaja ilada Lüg; ma ilasin `õue `puhtaks Jõh; ila ka vähäne oma tuba Vai
2. ära võtma, kahmama `läksin - - [vikateid] võttama, enämb ei `õldki. õlivad ilatud `vällä Lüg; koer ilas lihatükki Jõh
imema imema R eP(e- Rid) Trv Rõn Lei, Kuu Kod KJn T V, -e M San Krl; tgn imijä Kod, immej Vas Se
1. toitumiseks vedelikku või vedelat toitu imema a. piima imema, tissima moned `laskevad (vasikal lehma( ime, et siss tule ilus vasika VNg; laps `immo `soska; laps on old jo `kaua imemättä Vai; imeva laps Jäm; See (laps) pole `kuigi kaua `rinda imend, akkas kohe lutti imema Pöi; `lehmde all köin puugad, imen lehmad ää Muh; kut lapsel koera vega oli, siis `taples rönnaga imemesega Käi; mool põle `tääle imeda anda mette Mar; imeja lapse `küĺge ei pea soetõbi akkama Vän; kaśsipojad imesid Tor; udar on jo tühjaks imetud JMd; `niskesed imijäd lapsed, ni̬i̬d ei sureva ruttu; laps kummiga `iḿmi `piimä soro sidess Kod; lehmale `pańdi kärbis nina `peale, imes enese ää Pil; tallek imess esi ilusti; miu latse `iḿmeve kolm `aastet; imeve lait́s Krk; ku `varsa taheti imemäst võõrutada, siss tetti varsale serände võru Nõo; Neli nädälit lastass iks `põrstel imeda Rõn; padakunn `lehmi imebev Urv; kaśsil ja pinil poja imese alh Har; immej lat́s lää äi nisa külestki ärʔ; saa ai immeʔ, suu `väega om `haigõ latsõl Se b. (mahla, mett, verd jne) imema kus `kärjes magusa õli, siis õle `kõrrega imesin `vällä; kurat sa mu verest `ühte `puhku imed ja minuda närid (öeld vihaga) Lüg; `siplased imevad säält (kasekändudelt kevadel) `mahla Khk; mesilane emeb õie seest mett Rid; ta (laulusääsk) laseb mud́u inimese `piale, ime verd ega kedagi Lih; kaanid ja puutäid imevad kui pill verd täis VJg; meie `immimä neid imelille (õisi) Kod; erilased imevad ärä [herneivad] et `paĺlalt lõstad jääväd järele Vil; kel jala vigatse, `pandav kaani imeme `pääle Trv; puu purdiku om puu koore all, imevä toda `mahla Puh; pailhuśs immev inemise toidujou henne `sisse Har || kala pojad imevad `niiska Mar; luts imenä oma massa ärä Ran c. (pikkamisi) jooma; (läbi hammaste) niristama Täüs imend `endäst `nindagu kaan Kuu; se siga imeb `toitu Mus; Seda va õlut imetakse pärisest Pöi; `kärpsed imevad ja liristavad supi ää Muh; akkas `jälle `viina imema JJn; luamad `immid ludade sidess Kod
2. (imedes) üles või välja kiskuma, tõmbama `Petruol [jooksis õlitorust] `karburaa·turisse ja sield imes `muoturi `käümise ajal ohu ja öli segu silindri; Imev pump [kala edasitoimetamiseks paadist] Kuu; `luoma `sarved on `tehtod `miskä imeb ihu üles [kupupanekul] Lüg; Puu juured imevad maa nii kuivaks; Neid inimesi on küll kes imevad ussi kihvti `välja; Seep pesu ajal `silma läheb, kõige param lase teine `välja imeda Pöi; [kupusarv] imes `väĺla paha verd Amb; `immin mädä ja süĺtäsin; `uadriraud raiś tädä (veresoont) ja kupp imes sojan saanan; masin ei pidä eli. imeb ärä; puukasu imeb mahala Kod; siis ülevest [kupu]sarve otsa mant `laskje `immi, enge luhtige tõmmaśs `küĺgi Krk
3. endasse imama `vilne riie imend ennast vett täis Khk; Kuuse puu riist `seisis ikka `kerge, kuuse laud äi ime ennast mitte vett täis Kaa; Mäńd imeb ennast kohe vett täis, läheb siniseks kut kops Pöi
4. lutsima, lutsutama imeb käppa kui karu. kel ei õle midä süä Lüg; `lapse akkas mokka imemä Vai; lapsed imesid toppi; imes abend ikka Khk; vasikad imevad teinetese `kõrva Mar; imeb seda va piibu nodi Mär; mena armastan neid va kala `peasi ka imeda Ris; inimese põlves imesin lund ja JJn; imedä võid `kompeki. näridä ei tõhi; kui laps imeb `sõrme, jäeb käsi koevass. käsi on kõhnass imetud Kod; imess päielt; kas‿sa karu `viisi `pässa imet, et tü̬ü̬d ei viisi tetä Krk; mõni laits imep päḱkä, mõni imep `kaska `karvu Nõo; talvõl kahr maka ja imess käppä; `käärdepäävä sõ̭ss ollõv [karul] käpp `pi̬i̬nüss imet Rõu; muni imess huult, muni imess `päśsä, midä harinõss Se; käppa ~ päkka imema puuduses, poolnäljas olema si‿asta viljad `vaesed – saab talve läbi käppa imeda Khk; nii on sie `vaeste asi, vahest ime või käppa VMr; ime näĺla käppa kui tahad Plt; ime päḱkä, ku sa‿i viisi midägi tetä Nõo; mine mant, ime ḱäppä (nälgi) Se
5. (kuhugi) kinnituma või tungima `Köüe veul vois uon köüs `katkeda, kui `ankur kovasti `pohja `kinni oli imend Kuu; tämä (silm) ime juo `silgu `külge Vai; lutikas imeb ennast naha `sisse Khk; obukakul oo kurguall `oimerańts, sellega ta imeb ennast `külge Pöi; kaanid imevad ennast kohe naha `sisse Kad
6. kahjustama a. rikkuma, katki tegema ära mene, `kaanid imevad jalad `lohki Hlj; `silmud imevatta `laste `jalgu VNg; mereundid söövad vörgu silmad `katki - - imevad `katki löŋŋad Mus; Mere kakandid imesid võrgu ää Pöi; vee sees koań akkas mu `jalga imema Kos; b. (välja) kurnama, lahjaks või kehvaks muutma see seda `kohta (talu) küll imend Khk; kui poiśs käib paĺju `uassid tüdriku `juure, `ütleväd et, on tüdriku ärä imenud, muku `ammad on järel Kod; varss on vana ärä (kõhnaks) imend KJn; si̬i̬ om `kangest ärä imet maa, väge änäp ei oole; muu [vili] ei ime ninda ku lina Krk
7. `Ankur imeb (tuleb tõmmates pikkamööda) `pohjast `lahti Kuu; See (kuub) on nönda ää imetud (liiga väike tehtud) Pöi
himukas a < himu
1. himustav, himuline siä oled nii imugas inimene: kaig‿`asja imustad Vai; lapsed nönda immukad minemas Khk; imukas laulu `peale Amb; temä (karu) ei ole vereimukass (verejanuline) Hel; noorõʔ `tüt́rigu ja poisi omma luśti pääle himmukatsõʔ Har; himokass `teedu pääle Se Vrd himulik, imune
2. ihar, himur kis sedavisi `ühte `puhku isastega `ümber ajab - - või isane emastega, see on immukas Khk Vrd himulik
inetu inetu hv RId S, L(ii- Khn) KPõ Lai Pil, inneto Rid Kul(-u), g -ma; n, g inetu Vai hv S, Mar/-o/ Kse hv ViK, I VlPõ(iiń- KJn) M(ii- Krk) T(iń- Ran; -õ- San) Krl, inedu Krl Har/-õ-/; innetu Muh Ris Nis(ińn-)
1. välimuselt ilutu, ebameeldiv obone one inetu ja sittane VNg; inetu `näuga inimene Jäm; inetumad maead Vig; kissi inetumad tüdrukud `vaatab Amb; ossa inetu luom küll, ise üle piakaela sitane (inimesest) Kad; obune ja lehm ka, kui inetumad, końdid väĺlas, karvad `tortis Sim; õli tuline inetu riie; nudi kana o inetu; inetid kua `võetse [naiseks] Kod; sõŕmkinnast jämeda lõngast `saagi teha, on nagu inetu Lai; [surnud vanake] olli nii inetus ja armetus jäänu Hls; vana inetu mesterahvass Nõo; `väege inõtu plaanigõ˽tüd́rik San
2. (moraalselt) kohatu, ebasünnis; häbitu vana inetu aja `tühja loru VNg; tämä on `niiske roppo ja inetu inimine Vai; Loĺl inetu tegu, inimene rikub teise kaju vee ää Pöi; ilus nägu, inetu tegu VJg; `ühte `puhku oled sa `torssus, se jo inetu Pal; ta‿m õks `väega inõdu tegu, ku˽sa `tõisiga alasi `taplõt Har Vrd imetu
3. paha, piinlik see oli üsna inetu vaadata Ris; täl oo inetu `sü̬ü̬mä `tulla; minul oli nõnna äbi ja inetu Kod
4. halb, vastik; ebasoodus liha ehk leib, kui one ummussen, inetu lehk juuren; suu õli inetu (mõru); unnad saed kõege inetuma kõha `piäle [järve laskmisel]; pihutäis uaval (ebaühtlaselt) külvetud, inetu `külvmine Kod; saana juures olema inetu vesi olnd, ei kõlvanud `süia Pal; inetu ilmaga ei aea ia peremees `koeragi `väĺlä; sügise `õhta on see kõige inetum, kui ta pime ja porine on Lai; tuvikse om ilusa linnu, aga inetu laul Ran
Vrd inutu
5. (intensiteedisõnana) väga, tohutult innetu suur Ris
hing|puhku -`puhku Koe VJg Pil Trv
1. hingpakki `juoksin nüid kohe ing `puhku Koe
2. pidevalt, puhkamata siis ta käis ing`puhku kohe VJg; Puhkame vahepeal ka, ega sedasi ingpuhku niita jõua Pil; Temä teeb tööd engpuhku Trv
iristama iristama Jõe Vai/-mma/ PJg Hää Saa Kad Sim Pil SJn, -em(e) Hls Krk; irissämä Kod; (sa) iristäd Vai
1. narri(ta)ma, õrritama; pilkama, irvitama `koera ei tohi irista, lääb kurjas; kui `lapsi iristse, siss lapsed akkavad `nutma Saa; mis sa va vemmal sest lapsest iristad Kad; poisid iristasid tüdrikid SJn; tõine iristeb ku tõisel ädä om, tõine naarab Hls; iriśt `vastu, tegiśs `etsi; [kärbes] `lendäss ütte `puhku siiä miut iristeme Krk
2. ”irisema, nurisema” – Vai
3. kiristama (hambaid) Su̬u̬taguse `metses näenu Juri `uńti, si̬i̬ iristanu `ambi Hää
hirnakas `irnak|as g -a Jõh; g hirnaka Kuu
1. lõkerdis on igavene `irnakas, `ühte `puhku `naerab Jõh
2. Noh mis sa leidsid naerulinnu pesa, hirnaka munad sees Kuu
isuklad pl himur `onvad `niisukesed tugevad ja `priskid inimised, `onvad isuklad `ühte `puhku [naiste järele] Lüg
its|hammas it́s- Tor Hää Krk; `itsi- Kuu Lüg itsitaja, irvhammas sedä `üietässe `itsi`ambad, kie `ühte `puhku `itsitäb `naurada; sie `itsi `ammas `muidu `lorgotab Lüg; Vanemad inimesed tegid äbi noore inimestel, `vaata et sa äbi`penki ei saa, igavene it́shammas Hää; itsidet `ambit ilmast `ilma - - om küll it́sammass Krk
itsitama itsitama (-t́-) spor eP(-da- Hi), Se Lut, -ämä Kod KJn Puh Nõo Ote Urv, -ämmä Kan Har Räp, -eme M San; `itsitam(m)a R(`it́s- IisR; `[h]itsitämä Kuu; `itsitämmä Vai; [sa] `itsitäd Lüg) tasakesi naerma a. (naeru) kihistama; irvitama Mes sa `hitsidäd `toisi inimisi `aeva alade Kuu; küll tämä `itsiti ommetegi `nauru VNg; `ühte `puhku `itsitäd `ambad `laiali Lüg; see oo aga nii `itsis et, itsitab paigal Muh; ah sa itsitad veel, ma sul `näitan Aud; va tüdrukud itsitavad muidu aru ees, teist taga Juu; itsitasivad `naerda `pialegi Kad; itsita, itsita küll pärast on mokad kõveras VJg; edevatel tüdrukutel on `rohkem se it́sitamise mood́ Lai; ilma`aigu `tühjä naar ja itsitess Krk; mugu itsitävä ja naarava Nõo; ka keriko `aigo ta es saaʔ itsitämädäʔ ollaʔ Räp; i t s i t a m a (o m a) h a m m a s t ~ h a m b a i d (pidevalt) naerma, irvitama midä sie `itsidad `ambu; midä sa alalde `itsidäd oma `amba Vai; itsitab peal eese ammast Mar; mis sa itsitad oma `ambu Tõs; tema on `kange `ambaid itsitama, ei `aśsa ies ega teist taga VJg; itsidet `ambit ilmast `ilma Krk; `hambit itsitama Lut Vrd etsitama2 b. fig viletsast `ommeldu `riie one `irvikalle, sie `itsita VNg
jala|alune
1. labajala alumine pool, tallaalune `juoksis `ninda tulist, et jala alused `välkusivväd Lüg; Köhä kui õli, siis põledeti jala alusid Jõh; jala alune nii `arge kevade Khk; jalaalune sügeleb siis suab `tühja `kõndida VJg; ma lei jalaaludsõ `kat́skiss Har; t ä i s j a l a a l u n e lampjalg Täis jalaalusega ei `kõlba sõduristki Lüg; täied jalaalused MMg || fig Küll sinule ükskord jalaalused tuliseks kütetakse ja minema kihutatakse; Mis sa niipalju uhkustad. Sinul on veel alles jalaalused külmad (uustulnukast) Lai
2. jalgade all olev; jalgade alla pandav anna `mulle midagi jala alust Mär; jalaalune one põrand Kod || fig halvustatav, alamaks peetav inimene egä ma sinu jala alune õle, kedä sa `naurad `ühte `puhku Lüg
3. jalarätt – Lut
jalg jalg g jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme)I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka - - jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei || labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) j a l a g a ~ j a l g(a d)e g a 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; o m a j a l a g a iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; j a l u s t ~ j a l a d o t s a s ~ ä r a jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; j a l u t a ~ j a l g a d e t a ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad - - `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; j a l a ~ j a l g a d e a l l , a l l a, a l t (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls || neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul || ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; j a l a d ~ j a l g a l l; j a l a d a l l a [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran || (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh || fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; j a l a d a l l a t e g e m a käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; j a l a d a l t v ä l j a s ~ ä r a seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; j a l a ~ j a l g a d e p e a l, -e, -t jalgadel(e, -t), püstiasendis(se, -t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se || fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk || taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b. (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis | [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr | Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp | Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg | Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig | (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk | (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage maaha panda Räp | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR | (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv | (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai | (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai | vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut | Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg | Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh | Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi | lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää | valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk | kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran | Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (ü k s ~ t e i n e) j a l g h a u a s ~ a u g u s vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas | Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp | Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm | Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; j a l g a e t t e ~ t a h a p a n e m a (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; j a l a e t t e [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; j a l g j a l a e t t e ~ k õ r v a l ~ p e r ä n samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; j a l g a j a l a e t t e käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim; nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo; pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam; Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst || akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk; kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi; Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää; Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk; täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran; Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn; Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür; j a l g a h e i t m a kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih; oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv | ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg; j a l g a k a t s u m a 1. pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha anda – Pil KJn; 2. (suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg; j. k e e r u t a m a ~ k e r g i t a m a ~ s e a d m a tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe; lähme `jalgu kergitama Mar; ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil; kergitäsin koa oma `jalgu KJn; `kargamise man kergütäss `jalgu Se; j a l g u k i i t m a ~ t ä n a m a põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj; Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh; ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo; j a l g a k a a p a m a ~ k u m m a r d a m a [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos; viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga; t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se; j a l g u k ä n g m ä 1. surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ; ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har; vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2. jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi; Vai vi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu; ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas; j a l g a l a s k m a ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg; läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo; lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv; j. l ö ö m a id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg; j. p a n e m a id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans; ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis; ninda ku ma näi, panni `jalga Krk; ma saen `väĺjä ja p i ä s t s i n j a l a d (jooksin ära, põgenesin) Kod; j a l g a t o o m a ~ k a n d m a jalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har; j a l g a v a j u t a m a kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu; j a l g u v i s k a m a 1. jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2. tantsima pidu pääl - - sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har; j a l g a v õ t m a 1. jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2. (majanduslikult) iseseisvuma – Vig; 3. kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod; j a l g ~ j a l a d s e i n a(s) ~ s e i n a l ~ s e i n a p e a l[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg; Jalg seina, hambad varna LNg; Jalad seinas, hambad varnas Mar; Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk; Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl || (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg; Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk; Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa; Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi; pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh; lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar; läind mis jalad `välkund all Vig; Jalad käivad `selga; Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää; Lõikas et jalad all tuld lõivad; Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai; joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk; lätsive kas jala tuld leive; Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel; ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad; ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har; kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu; ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp | Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh; Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää; Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad; Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv; ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk; j a l g a d e l e a u r u ~ n õ u ~ s ä r u ~ t u l d ~ v a l u jne (t a k k a) a n d m a kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg; Jalgadele nõuu andma Tor; `ańtsin `jalgel tuld takka Ris; sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai; annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran; piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har | Jalgele kihu tegema id Tor; j a l g a d e l e t e a d a a n d m a id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk; j a l a d h ü ü d m a ~ k ä i m a ~ v i l k u m a ~ v i l t s i m a jne p a n e m a ~ s a a m a id saab jalad `keima `panna; küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk; pane `jälle `veltsima jalad Mar; pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm; Kuski madinast läks, siis `k i i t a s `j a l g u (jooksis ära) Jõh; j a l a d k a e n l a s s e ~ n ä p p u ~ p i h a l e ~ s e l g a ~ õ l a l e jne v õ t m a 1. (jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu; `võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad; võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi; võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai; võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2. jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää; pane tüdrugule j a l g `p ε ε l e (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] j a l a a l t ~ a l t j a l a l ä b i k ä i m a [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei; Käid teiste alt jala Amb; ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm; r a s k e t j a l g a ~ r a s k e j a l a g a ~ r a s k e s j a l g u s ~ r a s k e j a l a p e a l rase `rasked `jälga inimine Muh; naine om rasset `jalga Krk; rasõdõd `jalga San; rasõha jala pääl Lut; `tüt́rik oĺl v a n n a `j a l g a id Har; noorikõl jo `ĺ u h k o j a l aʔ id Se; `ĺ ä ä ĺ m e d́ a l a b ä l id Lei; j a l a d k ü l m a d (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn; j a l a d l ü h i k e s e d ~ n õ r g a d purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han; k o l m a s j a l g 1. kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi; toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo || tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2. mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb; t e e ~ m i n e k j a l a ~ j a l g e a l l lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg; sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk; Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi; võt́tis tie `jalgade `alla Sim; enel surmati̬i̬ jo jala all Kod; m i t u t u u l t ~ t e i s e d t u u l e d j a l a ~ j a l g e a l l 1. teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR; tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2. kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu; t u l i ~ t u u l ~ j a l g u a l l püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv; nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk; tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran || jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu; kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo; Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu; p e a s t j a l u n i üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg; pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo; ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl; ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har; pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv; pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se; e i - - p e a s t e g a - - j a l u s t aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg; kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu; ei sua edasi ei päist ega jalust JMd; temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo | temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk; p e a d-j a l a d k o o s 1. ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR; Elast pεεd-jälad koos Emm; Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han || Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2. küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman - - na kõberas Han; ma käin piad-jalad koos Ann; v a s t u p ä i d-j a l g u Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa; Sai vastu päid-jalgu Emm; k ä s i-j a l g 1. Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2. emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; k ä e-j a l a j u u r e s ~ m a n Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm; edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod; käe-jala man Ran; k ä t e (j a) j a l g a d e g a Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür; tõene mi̬i̬s - - karanu käte ja `jalguga appi Puh; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo; kässi `jalgugõ sais `vasta Krl || käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm; k ä s i s t-j a l u s t käsist-jalust viganõ Khn; ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr || ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran; `jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh; k ä t t-j a l g a m ö ö d a lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; e i j õ u a ~ s a a k ä t t e g a j a l g a l i i g u t a d a ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr; sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran; j a l a d o m a l a u a a l l Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote; jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv | Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu | Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu; kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; | Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; | t o l m u j a l g e l t p u i s t a m a lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg; Ta olle - - oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu; kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; Nuar laps jalg `kerge Jõh; sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga; `raske jalaga obu Khk; et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär; üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar; aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig; ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih; see inime oo `raske `jalgega Tõs; `jõutsa jalaga obone VMr; Laps nuorämb jalg kergemb Rak; veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod; lahe jalage oben(e); `kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk; tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh; vallalõ `jalgugõ; tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl; käüʔ sä virga jalaga Räp; muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg; ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi; ei mo jalg põle `sõnna saand Mar; `sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr; ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod; kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn; es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk; kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh; si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki; pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo; Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har; ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv; (o m a) j a l g a ~ j a l g u p i s t m a ~ t o o m a ~ t õ s t m a ~ v e d a m a ~ v i i m a [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta; Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh; ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai; p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha; `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar; Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm; ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran; ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo; ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü; sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har; Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] j a l g a k a e m a ~ k a t s u m a ~ k ä i m a ~ p r o o v i m a kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks; noorõ obõsõ `jalga käima Krl; oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se; j a l g a l ü h ö n d a m a (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm; panen teised jalad, teised `soapad Pee; siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b. sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv; sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har
4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm; tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar; obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod; laps oles `mulle juba jalas olnud KJn; ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk || osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä NõoII. ülekantud tähendusi
1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad; puu`lõikamise pukki jalad Lüg; `Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi; `aspli jalg; kerilavva j.; `värtne `raami j. Jõh; `kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai; keribu jalg Jäm; nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on; käru jalg; vörgu argi jalg; laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber; tule argi jalg Khk; `lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär; `toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus; käia jalad Pha; ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni; `Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale; puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla; Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi; leva labi seesab sii [lõime] jala peal; `kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh; risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas; napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm; oki tallabud oo `jalge `külgis Mar; lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir; peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih; rooli jalg (raudtoed rooli tekipealsetele seadistele) Khn; `asvlil oo jalg all. `seoksed ristid või pakk ja pośt köib läbi Aud; masti jalg (mastipuu alumine laiem osa, millega ta kinnitub veesõiduki külge) Ris; lambi jalg [puust], plekk lamp käis sees; `asvle jalg, jala pakk Juu; käḱil olid ümmargused jalad all, vajutasid käḱi jala `piale ja käḱi akkas `kiikuma Kos; jalaga `õmlusmasin; tulerinnal õli jalg all, et ta ei `tõhtnud `kõikuda; tambi jalg; redelil õli tõene jalg madalam; kehä jalg (lõngakehade külgpuud); linamaśsina jalg; käsikivil on neli `jalga all Kod; siis olid `aśtjal jalad all - - vata ega muidu saand `riista `alla `panna, kui tal `jalgu põlnd Pal; jalg tuli ära järi alt Lai; oreli jalg Krk; tüve`lüümise peńk olli nellä jalaga, rabavuspeńk olli kate jalaga, tõene pengi ots olli maan Puh; ega `niitse roobi muedu ess saesa ku näil `jalgu all ess ole Nõo; rabavuspengil om tõse otsa all jala ja tõne ots om põrmandu pääl; kolgitsel olli jala all, kaits `pulka; vanast teti rõugule jala ala, vili maa `küĺge es putuki, puu `panti ala; trulli jala olliva kõju puust; saksamaa adral om jalg all ku viiass. see om laud ja raudvang om pääl, sinna pannasse adra nõna `sisse Ote; kerilavva jalg om kolmõ haruline, to‿m mõtsan nii kasunuʔ Urv; jõulukuuse jalg Krl; uhmõŕ oĺl ütest puust kaivõt, säänä nigu jalaga viina klaaś. jalg timäl oĺl alt laǵa Rõu; langa kerimise jalg Plv; viina`topsõ ka om, om jalaga, oma jalaldaʔ; pl lõigada jalaʔ (palgilõikuse pukk) Se; piele jalaʔ kiä pidä `piili `üllen, `kõiki piele jakka Lut || fig vanalõ pingile `pante vahtsõʔ jala alaʔ (vanast inimesest, keda sunnitakse tööle) Lut
2. alus, millegi alumine osa: a. hoone vundament, eriti selle alumine, maa sees olev osa `luoma `lauta one `paasist `tehtu, paekivi `jalgagi `alle `tehtu VNg; `kundamendi jalg `tehti maa `sisse Lüg; maea jalg ~ vundameńt u Pai; `uonelle tehakse kivist jalg `alla Koe; müürüle jalg `koetass ala, maa sisse pandass valu kivve, siss ei anna maa sisse vaodaʔ Se b. k o r s t n a j a l g korstna alumine, hoone sees olev osa `korsna jalg tehä pae kivest Lüg; nöre on sihane, mis sest tahmast jookseb, `korsna `jälga `koutu tuleb `alla Emm; `kostna jalg akkab põranda pialt, on igapidi jämedam kui kostan isi Nis; `korsna jala sehest tulep `ulka nõge ku korsand pühitäss Nõo; koŕsnajalg om nõkõ täüś Har || katuse harjale toetuv korstna laiem alus kui katust arjutakse, pannakse laiem jalg `pεεle, et vesi ei saa [sisse] `nirguda Vll c. a h j u j a l g ahju alus hrl toapõrandast allpool senest `saate on `ahju jalg, kus `suitsu `rüövid akkavad Lüg; [ahju] pae jalg Mar; jala peale pannakse [ahjukeris], jalaga seĺtsis tehakse põrand Kad; ahju jalg om allpu̬u̬l `põhja Krk d. s i l l a j a l g silla võlvi toetussammas, sillatalade alusmüür `silla `võlvi jalg Lüg; silla jalg, akatakse tegema jõe põhjast, kividest tehakse, `aitab `silda `kanda Nis; jalaʔ `koetass kui tulbaviisi üless, tetäss päle sild Se Ls antsjalg e. kividest alus, millele tuuliku kere toetub – Pöi Kod || maasse kinnitatud ja kividega kindlustatud jäme palk, mille ümber pukktuulik pöördub – S Var see o pukktuulik, mis sedasi jala `otsas Ans; see mis kivijala sihest leheb üles `söövlibu `vastu, see on tuuligu jalg Khk || ”pukkveski kere alumised teravad servad” pukk`veski jalad on alt `lahti Var f. a i a j a l g aia kivist alus, aia aluskord kivesaja jalg veel εε vädamata Khk; aid oo pealt `otsa soan, [ainult] vana aa jalg; [näsiniin] kasus üheskohas aa jala sehes Muh; kibiaea jalg LNg g. k u h j a j a l g heinakuhja alumine osa kuhja jälg `tehke ää lai Emm; kuh́ä jalg, kust maalt akatasse [kuhja] kokko `võtma Mar; mis kuhjal kakuts säält lava `pulke vahelt, sõss ütelts: kaku kuhjal jala `valla Krk h. h a k i j a l g viljahaki südamiku moodustavad esimestena püsti pandud vihud viis teistkümme `vihku käib akis, neli teistkümme pannakse `jalga ja viiesteisskümmes käib `piale Kad; kolm või neli `vihku köidetas kokku ladvast ja pandas `pisti, si̬i̬ om aki jalg. jalal nakatas `ümber laduma `vihke Ote i. (maastikutermin) jalam; hakatus; siil küll sai tehä, et maa `jalga (ranna lähedale) sais; ei voi maa jalast igä `kaugale `lassa [paati] `tuulise ilmaga Kuu; mää jalg o see, kust mägi akkab Kir; põllu jalad Han; mäe jalg Rõu j. võrgu alumine, kivide pool; kohati ka ülemine, käbade pool tule lahe vörgu `jalga [merre] Jäm; Teine vöttis vörgu jalad, kus kivid otsas olid Krj; Vörgu jalad jäid vee `sisse, pea tariti paadi ääre pεle Pha; võrgu pea ja jalad Muh; akkame `võrku tarima, võta sa jalad, ma võta pea Kse || tamsa jalg (”5–7 võrgusilma vahe ühest kinnitussilmast teiseni”); tampsa ui on jämedam ku ääreui, sellega `aetaks tamsa `jalgu (”hui, mille abil võrgu paelad äärepaeltega tamsaga ühendatakse”) Hää k. purje soot, nöör purje alumise nurga küljes; purje alumine nurk, mis kinnitatakse masti külge `raaga `seili ~ topp`seili `jalg(a) VNg; purju jalg, sellega timmitasse kuidas puri tuult vötab; vii purju jalg `teisse `parda Khk; ravina `külge pannasse `purje jala Trm; purje esimäne jalg [masti küljes], tõene jalg `natke nukete venet Kod; puŕo jalg Vas l. n i i e j a l g niie pikem silmus niiel on siĺm ja jalg Hää; alumene jalg, `peälmene jalg, niie silm Juu; `niitsme jala Krk m. j a l a g a i i (täht j) Kär; pitka jalaga ii Kaa Pha
3. puu tüvi, taime vars; j a l a p e a l ~ j a l a l kasvamas, raiumata [puu], niitmata [rohi, vili] puu on jala pääl `kuivand; mul on kõik `suuremb jago jalal ein, `lüömättä Lüg; vöttas männid jalabelt maha Khk; [puud] oo alles jalalt raiutud, need oo `toored, need ei põle veel Mär; kui sa ta (rukki) jala pialt võtad, ta `tõmmab ju kuivass, pudiseb Kse; `Kaapsapia kasvab ju ühü jala ots Han; `raius metsa jalalt maha Kos; [vili] akkab jalale minema. se kõŕs on se jalg. kui juured `alla löövad ja idu üless tuleb, siis lääb jalale Trm; eenäm õli vi̬i̬l jalal, ein ajamata Kod; ta om jala pääl küll, aga ta om `surnu puu Krk; `ulka `mõtsa `jäie jala pääle `lõikamada Nõo; paĺlu `aina om vi̬i̬l jala pääl Krl; jala pääl sais norḿ Se; mõts um viil jalal Lut || siis õlid kukke või`siened, `niissed pikka jalaga Lüg; päkäl ja puravikul jala all; päkäl `jalga ei süvvä; taglal ja kõbjal jala all Krk; t́sia tigo tu̬u̬‿m seene jala külleh Räp || fig üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ [seentest] Räp || pl umbrohu juured kui sügavalt `küńti, siis umbrohul keerati jalad ülesse `poole Trm || [lina] peo ku `pintsle, ku ärä leoss, ei kurda jalun ~ jalul ku `laodets Krk
4. pl (ilmastikunähtus) heledamad sambad, jooned päikese all pääbäl tänä jalad all, tea kas tuleb sado või Mar; päeväl om jala all, ei tää ka ommen jäl `vihma tule Krk; pääväl (vihma) jalaʔ all, sadama nakkass Plv
5. juurealge, seemnest tärkav juureotsake, -narmas, idujuur; hv idu Tõisel `päiväl õlivad [linnastel] jua jalad all, aga siis `uadeti `ninda`kaua, kui tulivad idud ka lagedale Jõh; mis magede küljest nee kasund juured ning idemed εε rahitasse, nee on mage jalad Khk; linnase jalad sõeluti `väĺla HMd; viĺlä teräl tuleb töńsist otsast jalg ja teräväst idu Juu; seeme on jalal, idaneb Trm; jala tuleve iki kige päält, siis tule ida; linnastel jala perän joba Krk; tera om ära `imbunu, jala om vällan juba Ote; viläl um jo jalg perähn, idu jo välähn Rõu; edimält aja seeme jala `perrä Se
6. end pikkusmõõt (umb 30 cm) `arssin ehk `süüli puu, senel õlivad jala `märgid pääl Lüg; kuue jala süld; kakskümnd `seitse korda jala pεεl o tihe vörk, saab `peenessi kilusid Khk; `jalga kaks [mere] pöhjast ülal Vll; kaheksa `jalga pikk Pai; pirru alu olli ike kolme jala puu Hls; esi oĺl nii laǵa nigu idsa, noh nii viiś `jalga inemise `pääle Ote; noʔ aja nii `paksu lummõʔ mahaʔ, et mõ̭nõ tuńni peräst om poolõ jala pad́u Har; jalg maad piḱk Se
7. millegi alustus, hakatus; järg egä nüüd enäm kinnas segi lähä, nüid on juba jalg all, tü̬ü̬ jalg on all, näeb mes piäb tegemä Kod
8. (inim)põlv, jagu, osa nuorem jalg rahvast nied panid [mardipäeva ajal] vaĺts `riidesse VMr
johnima `johnima Lüg Jõh IisR sundima vähäse aru `saamisega, ei `muista ega akka tüöd; `muutku aga piäd taga `johnima; kui ei `johni, siis `ulgub `justku `pääta kana; `ühte `puhku `johnib tõist taga Lüg; Tämä on `jõudusa samuga, ei tädä ole vaja taga `johnida Jõh
jongutama jongu|tama (jongo-) Ris Kod Võn(-tamma) Ote; `jongu|tama, `jongotam(m)a R
1. riidlema; sõimlema; torisema; jonnima; haukuma ärä `jonguda, kui olen `alba `teinu, siis `ütle kohe `vällä VNg; `Veskilised `läksiväd `kõrra perä ise`keskes `jongotama; kuer juo `jongotab `õues; üks `kiisklemine `ühte `puhku ja `jongotamine Lüg; midä siä `jongodad sitta süü peräst Vai || segast, mõttetut juttu ajama kõnõlõ, et aru saab, mis sa jongutat tan Võn
2. võngutama; liigutama; rabelema; looklema jongotab `lauda, ei lahe kirjotata; ärä jongota pingi `õtsa piäl; mõni käib kahele puale – si̬i̬ käib ja jongotab; ti̬i̬ ti̬i̬rotab ja jongotab kõverite Kod; latsele üteldas: ärä jonguta nii paĺlu Ote Vrd jonksutama
3. seksuaalakti sooritama küll täna `üösi jongutasin `kangest Ris
jonni|punn jonnakas inimene (peam lapsest) sie on üks `jonni punn kohe – `jonnib `ühte `puhku Hlj; siä oled üks `jonni`punni Vai; pisige jonnipuńn Khk; oh sa kurja elaja jońnipuńn MMg; sa jonnit ku jonni puńn Se Vrd jonni|juurikas, jonni|pulk, jonni|purikas, jonn|jurakas, jonn|kapetas, junni|punn, jõnni|punn, jönni|punn
jooksma `jooksma, `joosta (joosta) u hv SaId Hi K, Trm Lai; `juoks|ma, `juosta (juosta) Ris HaId ViK((juaks-, juassa HljK); da-inf `jooksta ?Rei ?Mär Lai, `juoksta Amb Sim; `ju̬u̬ksma, juassa Kod; `juokse|ma, `juossa R(-maie Lüg; `juakse- VNg Jõh; da-inf `juokseda Kuu VNg, `juassa Jõh); `joos|ma, joosta (`joosta) spor Ans Khk, SaId Muh Hi L (`juõs- Khn; `ju̬u̬s- Hää Saa) KLõ(`juos- Ris Hag ?Koe Sim; `ju̬u̬s- KJn) Äks Ksi; `joosk(e)ma, joosta SaLä Kaa/da-inf joośkeda/ Krj; `ju̬u̬sk|ma (juuśk-), `joosta(ʔ), joosta(ʔ) eL(-me M; da-inf `ju̬u̬s|ke Trv Ran[-]; `jooska, `d́uuskõʔ, `d́uuska Lei, `ju̬u̬skaʔ Lut); pr jookse- spor eP; `juokse (`juakse-) R; juokse- (juakse-) HaId ViK Trm Kod, jokse- spor Amb Pee ViK Trm Lai Plt; joose- S L(joosse- Kul Tor, juõsõ- Khn), HaLä(juose- Ris, juosse- Hag, joosse-, joose- Nis Rap) (juose- JMd JJn Koe), ? spor Sim Iis(juose-), eLI. intr, hv tr (inimestest ja loomadest)1. a. kiirete sammudega liikuma (kiiremini kui käies); ruttama; kihutama laps vadib `juokseda VNg; lasin `juoksemast `külge `luomale Lüg; nürgitseb tasa joosta Jäm; `lambad panid tulise `vaardiga `joosma Käi; loomad `joosvad rüsinäl `lauta; sipelgad `joosad Tõs; Must kaśs on vahelt läbi `ju̬u̬snu (s.t on tülis) Hää; läks mödä teed `joostes Juu; ega iir magaja suhu ei joose Ann; Obune `juoseb täit väge (ruttu) Koe; küll lapsed lülisivad `juosta Kad; lähäb pu̬u̬l-juasse Kod; tiolapsed on `mõisas `joosnud jala rehe; ööśsi `joosnuva rehe ära (on jalgsi terad viljast välja sõtkunud) Ksi; Eks isigi sai noorelt paĺlu `ju̬u̬stud Vil; õńn ku magajel kassil iiŕ ju̬u̬sk suhu Trv; ärä joosta sedäsi `nu̬u̬li mitte, `vaade enne ette, ärä joosta uisapäisa; karjalatse jooseve ennäst ärä, `rindealuse paistedet; `kerge jalage, pu̬u̬ĺ joostan lää periss Krk; siĺmist `müüdä `juuskma (tähelepanematult mööduma) Puh; neli `neitsit jooseva üle nurme, üits ei saa ütele `perrä, tõene tõist kätte (= ni̬i̬ om ratta, neli `sõ̭õ̭ri) Nõo; paŕemp põrss `persen ku perän ju̬u̬sk Krl; puĺl oĺl karja mant välläʔ `juuskõnu; śuul (siul) ei olõ `jalgu nätäʔ, a `siski kõvastõ ju̬u̬sk Har; Ju̬u̬sk jalaʔ alt ärʔ (s.t kukkus maha) Rõu; neli hobõst om taĺlin ja viiess ju̬u̬sk `ümbre taĺli = vardad sukakudumisel Räp; lasõ vaesõ mehe hobõsõl ka `joostaʔ (lase mul kõnelda) Se; galoppi, kiista, nelja, nörki, seatraavi, sörki, teldrit, traavi, traavlit, tuhatnelja, võidu, võitu, ülejala jooksma `traavi ei `joua `nindapali `juossa kui kaloppi; kui obune jänekse `muoti ülejala `viska, siis `üella, et `juokse `neĺja VNg; kerib `juossa, ega siis `traavi `juokse Lüg; pojat `juoksot `kiista Vai; obu jooseb üle jala (mitte liiga kiirelt) Jäm; obu jooseb `raavi, εt ta mette `nelja äi aja; obu `jooskes tuhat `nelja, üle jala aides; obu jooseb `sörka Khk; laseme obuse `sörki joosta Vll; obu jooseb `nellä, ülejala ehk `nellä; kui ta mud́u jooseb, siis jooseb `traavi; jooseb `nörki Mar; `raabi jooseb ja `neĺlä jooseb, see oo üks puhas Vig; va uńt võtab `sörki peal `juosta Ris; aga me obone `joosis `teldert täna Juu; se obene jokseb eest `neĺja ja tagast `traavi Trm; ku obene ilosass trahavi juakseb Kod; ku vene `roika olli, siis pitsiobese laseve kalop̀pi ja `keskel joosep `raavelt Krk; mia joosi enne obesege `võitu, nüid ei saa kukege Hel; ma lassi `sörki obesel joosta Puh; obene joosep `traavi, `lendäp nigu lind edesi; si̬i̬ puha jooseb `neĺlu Nõo; tsia`trahvi (väikeste sammudega mitte kiiresti) `ju̬u̬skma Ote; kasa noʔ hobõsõga `võiḱi jouat joostaʔ Har; hopõń juusk `traali Vas; kadalippu jooksma sõjaväeline peksukaristus 17.–19. saj inimesed `laśti kadalippu `juosta viel treegi aal JMd; soldatid juoksivad kadalippu üksteise järele VJg; läbi lipu `juuskma Vas || fig neid `lapsi `lastakse mud́u kadalippu `joosta, ei `panda `tööle Juu; kiili, kiini (~kiiniga) jooksma palavaga `luomad `juoksevad `kiili Jõe; lehmad jooksvad `kiili sabad `selgas `sirgus Emm; lehmad akkabad `kiilu `joosma Mih; joosed `kiili nagu veis saba `seĺges Juu; ku na sügüse poole karguteve, siss jooseve `kiimi Krk; eläjäʔ kiiniga `ju̬u̬skvaʔ kõvastõ Räp; `ju̬u̬skva `kiini, pagõhõsõ kaŕa mant Se || (ühendites) midagi ägedasti tegema, kallale tormama; fig ründama, sõimama `Juokseb `toise maha (upsakast inimesest) Kuu; põle kellegi `peale juosn oma `suuga Muh; loom `uhkab teist, jooseb saridega teise kallale Kse; oma sõnadega jooseb su `kandu `kińni Kei; sa joosed kohe teesele ninä `peäle raginaga Juu; vata mul viel `naakma`ńni niesukst, juokseb vanainimese näkku `kińni Sim; `joosos minu silmile (st hakkas sõimama) Plt; siĺmä pähen ku õlesööjäl, sü̬ü̬ss ärä inimese, joosess `seĺgä periss (vihasest inimesest); äkiline, ju̬u̬śk `tormi `seĺgä nõnda ku Krk; nii täl lätt süä tävvest, tä hot́ joosõsi `küĺge tõõsõlõ Se; tormi jooksma `tormi `juosti `linnale `pääle ja `võeti `vällä Lüg; nad `joosvad ühna `tormi (poodi ostma) Muh; mehed läksid `joosid kohe rinnaga `tormi `vaenlasele `vastu Tõs; obosed `juosvad `tormi edaja Ris; ette`vaatlik inimene `ilmaski ei jookse `tormi Plt; susi ju̬u̬śk tormihn pääle, haaŕd `lamba ja lät́s Rõu || fig kedagi endale püüdma; liiderdama midä sa `juoksed tämä järel, egä tämä sinuda ei võtta Lüg; ise täiś mies juakseb lipaka järälä VJg; tuleb seda iḱe äbist panna, et naesterahvas jookseb liiast `ümber meesterahvastega Pal; naise ja tüdruku joosive sõa aeal meeśtel perän ku sia kari Krk; va lita, kis `jooksva poisse `perra San; tel ju̬u̬sk õks kõrraga kat́s kolʔ miist takan Har b. pagema, põgenema See `kange poiss, see töö eest äi joose Pöi; ma `joosi eest ära, `joosi `nurka Emm; vangid `kargan vangimaeast ää, pann `joosma Tõs; pist `juosma nende käest Hag; olli ärä joosnu, är pagenu Krk; ku˽ma piniga lät́si, siss [lambad] `pańdi kõ̭iḱ pakku `ju̬u̬skma Har; peni ju̬u̬śk tuda sutt pakku; ma‿i olõss tihanu nõ̭nna ka `nõstaʔ, ma‿lõs häbüga `mõtsa joosnuʔ Rõu c. kiiresti kuskil käima v midagi tegema unestas rätte maha, `juokse tämäle järele Lüg; Teeb joostes see töö ää Khk; Jooska ta korra saadu taa loomi vaatma Kaa; mεne korra joostes toa `juure Muh; Mine korra juõstõs põllalõ ning tuõ mõni porgandi supissõ Khn; ja siss nad `juusid parsil üless Hää; mis sest kasu on, kui sa joksed kuue seitsme`teiskümne `aastaselt [mehele] Pee; Taavi joosep `lauta `kaema [lambaid] Puh; mi‿sa tõist joosutat, sa võid esi ka joosta Nõo; kõ̭iḱ joosiʔ `ümbreʔ, et illoś hopõn Vas; Mi̬i̬s krat́se vi̬i̬l kõrvatagost ja juuśk moro pääle `vällä `kaema, et vaśt naaśõ kätte saa Räp d. sageli kuskil käima; ulama, hulkuma; mitte paigal püsima mittu `korda saan selle perast `juossa Jõe; mida sa `ommete `juoksed säl kirikus `ühte `puhku VNg; `juokseb `ümber, ei `viitsi tüöd teha egä kedägi; sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab Lüg; Nüüd `tütrikud ja `poisid `juaksevad kahe `kolmetõist `aastani jalad `perses (s.t ei tee tööd) Jõh; [Ma] jooskesi mütu suid küla lammaste järges Kaa; kus `poole sa joosed `ühte `jooni Muh; mes sa ilma asjata joosed Mar; [lapsed] `joosvad oma pead mööda `ringi ja `ulkuvad kus `tahtes; `joosis pimedast peast, ei `mõtle ette ühti, pärast kahjatseb Mär; missa joosed sii mud́u `rinki ratast Tõs; `jooksvad ja töllerdavad PJg; joossed mud́u, mürad `piale Nis; on nagu üks kahe pere koer, juosseb ühest uksest `sisse ja teisest `väĺla Hag; mis sa joosed `tühja, pea laiale `otses Juu; ta juokseb uisapäisa JMd; nägin ikke, et joosevad üksteisest läbi, räägivad sala Ann; jooseb `peale `siia-`sinna Tür; ma juoksen kõikse pääva, jala luud `õhta valutavad VMr; `juoske, `juoske `palja jalu, kured tievad `nairid `piale [jalgadele] Kad; pane või pudelisse, ta ei püsi paigal, igale `puole jokseb Sim; Triinu `jooksis kõik `tohtrid läbi Ksi; mis ta oma `jooksmisest on saand, sialsamas kus teisedki (s.t ei ela paremini) Lai; kikk kotuse olli läbi joostu Hel; joosep ku tuesupää, igävene joosik, jälle joosep parembat `kohta `ot́sma Nõo; Tõńõ ju̬u̬sk `mü̬ü̬dä `ilma nigu pini, ki̬i̬ĺ veśti pääl Urv; kas tast no mõ̭ni `tü̬ü̬mis saa, ta‿m tad `ju̬u̬skmist harinuʔ, tast ei˽saa muud ku ilma joosik Har; Ta (teenija) joosk kui vesi ilma pite; `tühjä `juuskma Vas || fig kõhulahtisusest `õue vahet `juoksma Ris e. mardisandiks jne käima; teat (jooksu)mänge mängima kui kadribe aned `joosvad, siis o ulk inimesi koos Muh; pikka linu `joosmas. mida pikem külas käik sul oli, seda pikemad linad pidid tulema Noa; sańdid `joosvad ikke maŕdipääva `lauba `õhta Mär; poisid ja tüdrukud `joosid mäŕdi`sańti Rap; kaŕjussed `tõmmavad ja juaksevad ümmer kü̬ü̬ni `kuĺli Kod; noored inimesed jooksivad `marti Lai; kas ti käve noʔ `luśti `ju̬u̬skman Har; märdi sańdiʔ `juuskva mäŕdi `puulbä Plv; leske, nukku jooksma `nuored kävid aeva `leske `juoksemass (s.t tagumist paari) Kuu; ku nukku joosiv, tüdruk ju̬u̬śk ehen, poiśs keriśs `järgi Krk f. fig põhitähendusega seostuvaid rahvapäraseid võrdlusi ja piltlikke väljendeid `juoksis nii et `putked `välkusid Jõe; `juokseb ku välk; `juoksi justkui sada `paari `jalgu all; juoksis ninda et päkkä alused õlivad tulised ~ jala alused `välkusivväd Lüg; joseb nönda‿t keel louast `väljas Ans; Joose naa‿t ing armas sees Emm; poiss `joosis naa et tuli `välkus Käi; niipalju juoksid kui jälad `andsid Rei; [Nii kiire, et] jookse või sarved seina Rid; jooseb nii et jalad rakkos Kul; poisid `joosid nagu põdrad Tõs; jooseb | ku tuulispask ~ nagu kana muna valus ~ et jalad löövad kuklasse Tor; j. nagu oleks tuli taga Vän; Jookse nagu koer (kui on palju käimist, tegemist); Jookseb, et jalakannad löövad uperkuuti Ris; jookseb kas kopsu `lõhki omal Kei; jooseb nagu kits kuse järele Juu; `jooksime järel naa, et kas `tahtsime `lõhki `juosta `eńdid Koe; Jookseb nagu härg kiilis VMr; j. nagu säde ~ nagu pipart Kad; j. kui tuul Rak; nõnna kerisin juassa, et jalad ei `puutnud mua `külge; `ju̬u̬ksi nagu mua põrus Kod; Jookse nüüd, tuur sul tules, teine p-s Pal; `jooksis kiirest, nõnna et keel veśti pial Lai; joost nõnna et jala kannad käind möda perset Plt; Joosevad ümber nagu soldani võtjad; Jooseb ümmer nagu jahi koer lõuad laiali pääs ~ kui hirv Vil; j. jüst kui jänes ~ ku lõvi Trv; joosi ku jala võtive Krk; ju̬u̬sk nii et vitt vatut Ran; ma `joosi nii et jala es putu `vasta maad Nõo; juuś nigu saba `järgi ei saa San; `väikene lat́s ju̬u̬sk nigu kukkõlõss Kan; obõsõ joosnu ku‿plaḱin, nigu üt́s udsu joosnuʔ Urv; tiä tulõ joosten ku nahhin Krl; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; ju̬u̬śk | nigu hand is saa `jäŕgi ~ nii et jalaʔ tuld lööväʔ Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et | ki̬i̬ĺ ola pääl ~ jalaʔ `kukrohe kääväʔ ~ kas vai nahast `vällä Räp || See jookseb võlgade eest ära (liiga lühikeste pükstega inimesest); Ega se ka pead puusse jookse (pikaldasest inimesest) Kuu; `ninda `ruemus, et `juokseb saba `seljas Hlj; Jooseb vesti nööpe mööda üles (ninakast vastusest) LNg; Jooseb seenad maha (kärmest inimesest) Mär; ära `jookse `peaga `tulde, `mõtle ennem (ennatlikult, mõtlematult talitajast) Kei; sa jooset päädpidi `tulle (id) Hel; Ära joose saivast makku (kärmest) Ran || rumalast inimesest On vähe vastu puud joosnud Krj; ma ole sanna `seina `vastu `ju̬u̬sknu Trv || rasedast tüdrukust orgi `otsa joosnd PJg; Pulga `otsa `ju̬u̬snu Hää; Poiss vasta jooksnud Kad
2. paarima; paaritama sarv `luomad ja obosed nied `juoksevad ikke kevädest jago; lase lehm ärä `juossa; kui ta (lehm) tulaval `aastal ei `juokse `ärgil, siis jääb `ahtrast Lüg; `joostud lehm, kui puĺl on lehma ära `jooskend Krj; meil oo muist `lehmi `joosmata alles; see tüdrik `olli ää `joostud (sugulises ühenduses olnud) Muh; lehm ond `juõstud Khn; ärg on lehma ära juost Sim; si̬i̬ [tüdruk] õli üle juastud, poeg `võtku ärä Kod; muĺlik ju̬u̬śk ärä õhviti Hls; tää, ka ta (lehm) joosnuss sai, ei otsi änäp Krk; lehm om ärʔ joosnuʔ Krl Vrd jooksetama, jooksutama
3. intr, tr (peam vedelikust) a. voolama; nõrguma, valguma; eritama; tilkuma jogi `juokseb; nenä `juokseb, ei `tiie kus olen `külmitänd Kuu; kevadel kased `juoksevatta `mahla VNg; `juoksi `aader `päivä läbi, ei saand `kinni; `paise akkab `juoksema; nenä `müödä `juoksi vesi (higi) kõhe maha Lüg; ise akkas `vähki `juoksema ja siis suri; ikkunad akkad vett `juoksema Vai; körvad `jooskvad mäda Jäm; raand jooseb üle; nee `küinlad `jooskvad nii pailu; küinal jooseb rasva maha; `riided pannasse nörisema et vesi `väĺja jooseks Khk; kui tuluk suureks läks `jooskes [supp] keik tulele Pha; `Soonda küla oo soone peal, soon jooseb läbi Muh; selmad `joosvad vett; suu jooseb ila Emm; sitt akkab silmile `joosma (öeld kui laps v viletsam inimene vastu vaidleb) Phl; meri möönab, üsna jooseb tagasi Rid; puud `telkovad, puud `joosvad ühnä sorinal Mar; vihm jooseb `kaosse pealt `sisse; suured pisarad `joosid mööda palesid maha Mär; ema kraav o see, kus vähämad kraavid `sisse joosevad Kir; `vahtrad `joosvad [mahla] Var; meri juõsõb maha (meretuulega lained ujutavad kalda üle) Khn; paese pakitseb, akkab `joosma varsi mäda `väĺla Vän; tiik `joosis kuevase Tor; `tehtas pais `lahti ja vesi jooseb maha Hää; tuul lääb sis idas, ku meri kuevaks jooseb Ris; suu jooseb `koola nagu rumalal koeral Juu; tie palava `aaga mäńd `kat́ki, juokseb seda `vaiku KuuK; `riastad joksevad VMr; suu akkas kohe vett `juoksma kui `toitu nägi; kui põlve ila `väĺja jokseb, siis põĺv on `kange Sim; kaśk juakseb; vesi juakseb `veskiss läbi - - mes üle`liigne, lähäb liiass silmäss ärä, mueto vesi akab üle tammi `ju̬u̬ksma Kod; aav jooseb õis vett Ksi; õlle kurn jooseb Pil; kaits oea joosive `sinna `veśke `järve kokku Pst; ila ja vattu ju̬u̬sk suust `vällä Krk; `tuĺli valu vihm, kõik kraavid joosiva; kaevass oma ädä, `endäl siĺmä joosiva Ran; misa sitast kität, mes läbi rataste maha joosep (teenimatust kiitusest) Nõo; siist joosep läte `väĺlä Kam; noʔ om jo pańg `malhla täüś `ju̬u̬skõnu, see kõiv ju̬u̬sk `väega kõvastõ; mõ̭nõl `ju̬u̬śkõva˽rinna˽`piimä, neil om paĺlu imemist; ta om hää iiśkańn `lu̬u̬mõ vallaʔ, ta ju̬u̬sk häste laḱka; ta vere`ju̬u̬skmine piät `saisma `pandma, muidu `ju̬u̬skõva soonõʔ verest töhjäss Har; `kaardaʔ `ju̬u̬skva, kõvastõ satass Rõu; silmä `ju̬u̬skvaʔ `rahka Räp; sõrmõ `lõikat arʔ ku pand́ `ju̬u̬skma; nii maʔ taha tu̬u̬d `sü̬ü̬ki ku `süägi ju̬u̬sk vett Se || (kuupuhastusest jms) `naiste`rahvad `joosvad `valged; `valged `joosvad Emm; naistel, ku tõsnd oo, sis `valged kuukerjad `joosvad Mar; naeste`rahva punased `joosvad Tõs; ma täna naa `aiglane, asjad (menstruatsioon) akasid `joosma PJg; `valge (meeste seemnevoolus) jookseb Trm; kui kuu`riided liiass juakseväd, siis kiädetässe ti̬i̬lehe `varsi Kod; `valged on [naistel] väga `rasked ja `jooksevad kõvasti Ksi; kuu `rõõva om ümmer, punatse joosev Krk; ihu `ju̬u̬skmine (kuupuhastus) Kam; tu̬u̬l [naisel] ju̬u̬sk `valgõid Har; `valgõʔ `juuskvaʔ (seemnevoolusest) Plv; umaʔ `ju̬u̬skva kabõhisõl, `valgõʔ Se || (kõhulahtisusest ja gaasidest) perse jooseb taga mis lörinal Mär; sea `põrssad, kes läbi joosevad, neist ei `saagi `asja; Takka jooseb kui jõgi (kõht lahti) Vän; perse jooseb kui kohin (liigsetest gaasidest) Ksi; kõtt om `valla ja jooseb läbi Hls; pask vedel, joosep perän nigu nellä`kümne `numbre niit; pi̬i̬r jooseb taga Ran; `naksi kõtust läbi `ju̬u̬skma San; mõ̭nõl puss ju̬u̬sk, alasi `pussass Krl; mul `ju̬u̬śk iilä sisest läbi Har; misa˽taal `persel iks alati last joostaʔ, misa˽pussudõʔ Rõu || (kalade kudemisest) kalad `juoksevad `marja, `niiska; `marjad ja `niiskad on `väljä `juosset, kalad on kudened Kuu; kalad nii kudumas, et mari jooseb `välja Khk; kevade kala jooseb, mari jooseb ära Emm; kala marjad `joosvad `vällä Mar; mari ju̬u̬sk `vällä kala seest Krk; kala mari `juuskmada Puh; kala ju̬u̬sk `marja, noʔ om `kangõ kudõnõmise aig Har b. lekkima, vedelikku (hv muud) läbi laskma `Vihma `sauga `juokseb kadus kaik läbi; `ämber juoks vie maha Kuu; `venne `juokso vett Vai; lae jooseb, p‿saa `välja `minna; kiŋŋad jooskvad, sukad puhas liged Khk; paadi põhi oo `katki, paet jooseb Muh; laada katused kõik jossevad läbi Rap; `tuaver juakseb nagu soliseb VJg; `ju̬u̬ksi vett läbi si tare ja tare˛esine Kod; see [riist] ull `iimab `joosta, selle `sisse ei saa kedagi `panna Lai; rüä jooseve `vällä rüä rada perän, kot́t joosep Krk; tare `joosep läbi prõ̭lla Nõo; õdagu pańni [silgupüti] vett täüś, noʔ om kuivass `ju̬u̬skõnuʔ Har; katusõ kaartõʔ juuskvaʔ läbi Rõu c. (vihma) sadama nεεd sa kuidas sajab, paljas `valge vesi jooseb maha Khk; `vihma jooseb justku `vardast Mär; `vihma `ju̬u̬sis ku pangega Hää; vihm jooseb maha nagu oa varrest Juu; vesi jooseb ülevalt `kaela, nat põle `amma `algi `kuiva Plt; küll ju̬u̬sk jämmet `vihma maha Krk; valu vett ju̬u̬sk maha nigu pangist Ran; joosep `vihma maha nigu uja; vahel joosep mitu `päevä, kõik kotusse ojuva Kam; ju̬u̬sk kastõht `maahha kui määnegi undsõh Se
4. (muudest liikumistest) a. edasi libisema, liuglema; lohisema; sõitma `katsuti loga päält mittu `solme [laev] `tunnis juoks; üvad aluksed `juokse `tuule sise (s.o purjetavad peaaegu vastu tuult); vene `juoks(i) üles kohe (libises hooga maale) VNg; `uuvve `võima regi, kas on ühe `talve juost ehk kaks; `palgi parv, `pandi igepuu läbi, siis kui vie pääl `juoksi, siis ei õld `karta `katki `mennä Lüg; Karu läheb kallast `mööda, karvad jooksevad maad `mööda (= heinasao vedamine); rattad `jooksvad `kiiva, `juhkmed pole `öiged Jäm; köva pöha pεεl `ankur jooseb `järge, künnab `pöhja `mööda Khk; ee `jooskmisega lae Mus; Raud `talladega kõlk on libem `joosma; Vanad puu rattad - - tasa joosid, `miski kolinad polnd Pöi; on nii `palju lund juba, et ree joosta Emm; vanal aal ollid pikäd seelikud `selgäs, siss `joosid `möödä maad lohinal Mar; laev `juosis madala peal `kinne Ris; vanger juhab - - teine juhe on pikem, ei joosse otse Nis; kot́t kaalan, vahel õts `ju̬u̬ksi müdä muad Kod; `autose joosive `vastamisi; vanast tare ussel olli su̬u̬ń, si̬i̬ raav́, kust ta ju̬u̬śk Krk; rihetruĺl ju̬u̬śk nihu, tõmmas lademe unikude Ote; rońg ju̬u̬śk `rü̬ü̬päst `väĺlä Rõn; käü nigu vana reośk, `rõiva ju̬u̬skva maad `mü̬ü̬dä Urv; miʔ `laśki `ri̬i̬ga mäest `alla, mu reǵi ju̬u̬śk kõ̭gõ kauõmbadõ; laiv ju̬u̬sk `vi̬i̬rde Har; `Tahko kas kannõte `niitmise `aigo pögsi `värdle `vaihõl vai `pańte jäl˽nööriga˽takah `ju̬u̬skma Räp || (suusatamisest ja uisutamisest) poisid `jooskevad `litsudega Mus; läksivad suksetama, `suksedega `jooksma Lai b. (kalade liikumisest) kalad `juoksevad joge `müöda edes-tagasi Vai; kui mere vesi linab, siis kalad `öösse äi joose Khk; kui kalad meres `joosvad, [kajakad] kohe pauh ja pauh `võtvad `kinni Mar; võrgu lat́iga tongitakse kala `joosma Vän; kala jooseb `mõrda Ris; kalad juoksevad `võrku `kinni Trm; kala vett pite ju̬u̬sk Se c. tiirlema, keerlema, veerema; (veskist, masinast) töötama panin kodi `pääle ja lasin `veski `juoksema VNg; oki ratas jooseb oki sammaste vahel Khk; tuuling jooseb `ühte `vääri, kui ea tasane tuul on Krj; vurrkańn jooseb na mis vurinal; masin `uugab joosta; kui rehe paŕss `joosis (s.t kui juba rehtesid pekseti), siis `teomes sai juba obusele kot́iga pähä `anda Mär; raha paneb kõik rattad `joosma PJg; `mölder paneb `veśki `joosma Nis; [seinas] pulga pial `jooksis `aspel `ümber; surnukal on veke varras, kus pial kiaved jooksevad Trm; jäśs kerib põrandal `ringi `joosta Lai; sõkelavvaga sõkutass oki `ju̬u̬skma Trv; lina masin `laagre pääl ju̬u̬sk Krk; mõlemba `veskikivi joosiva Puh; mägede sisen tuulõ `veśki es jooseva `äste Kam; Üttepuhku juuskva, a edesi ei saaʔ (= kerilaud) Krl; `kiirmõʔ olliʔ otsah kistavarrel, siss ta juusk `häste `ümbre Plv; rattaʔ `ju̬u̬skva ku vurisõss `ümbre Räp; kivi ju̬u̬sk, nu aaŕiʔ `ju̬u̬skva (veski käib) Se || jahvatama kas jahud o joosn Muh || fig ringi käima (peast) pea jooseb `ringi Muh; pea jooseb `ümmer Tõs; mul om põrhõ·ld pää nii `haigõ, ju̬u̬sk `ümbre nigu huńn Har d. (alla) langema, (maha) kukkuma, pudenema; pideva vooluna liikuma kive vahelt `juokseb jahu `kasti Lüg; `kerge terä `juokseb taha `puole, `raske sie jääb ette `puole Jõh; kiŋŋast läbi jooseb vili, sεεlt kaudu jooseb vili kivi `auku Khk; Pool tubakad `joosis piibust ää abeme `sisse Pöi; särgid `viidi `sauna `kirpa `joosma Muh; mool parajate püil `joosis, ei ma saand `aega vaadata Mär; `siiber tõmmets `valla ja vili joosep `alla `korvi Krk; nüid lastass jahu `kirstu `juuskõ, `kühvlegä aad kotti mińemä Ran; mõnikõrd `olli kuju suvi, siss `joosiva terä esi˛`endäst `väĺlä, ess viiäki parsile; nii illuss lina peo, ku raputit, siss luu `joosiva küĺlest ärä Nõo; koil om niisugune pudsu niigu tolm ju̬u̬sk `kurku; kui om paĺlu aganane vili, sis jääs kivi`siĺma `kinni, ei joose ala Ote; ku kangast `kuadõ näet sõ̭ss säält ju̬u̬sk putsu mahaʔ Urv; siss om suuŕ prakiń, ku puu maha ju̬u̬sk; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ; ku `uhta `häitseseʔ, siss ju̬u̬sk putsu nigu `tsirkõ Har; härmä `võrku juusk maaha, nüüd om hää rüä külümise päiv́ Rõu; rüä `ju̬u̬skva `maaha, vaja jo `niitäʔ; [Tuulamisel] aganaʔ joosiva ütele poolõ ja `puhta˽terä˽tõõsõlõ poolõ Räp || (tähtede langemisest v lendamisest) tähed `juokse, `toisi `ilmu tule VNg; tähed juaksevad nii kui juaned tagan Kod; `rändäjä täheʔ `ju̬u̬skõva edesi `taiva˛alust `mü̬ü̬dä; hommugu poolõ ju̬u̬śk üt́s täh́t mahaʔ, ei tiiä˽kas läävä ilma˽sadulõ vai Har; täh́t ju̬u̬sk taivast pite nigu valahass, lätt `tõisdõ `paika Se e. (pilvede, suitsu jms kiirest liikumisest) `lahked `pilved suvel, `kangest `juoksevad Lüg; ühest kohast jooseb nii `kange paks suits Vll; virmalesed oo `taeva `küĺges, `joosvad nooled maha Tõs; valg tuli juakseb `korsnass `väĺjä Kod; välgi tuli jooseb nõnda kangest justku silma lummutab ärade Trv; mea olli paa pääl, toss ju̬u̬śk `seĺgä Krk; ku `leibä küd́seti, sis `panti lõhnamulk `kinni, et kuum `väĺlä es saa `joosta Nõo; ku akkanu välk `lü̬ü̬mä ja tuli `taivast `ju̬u̬skma KodT; niigu sinine tule ju̬u̬n ju̬u̬sk (pisuhännast) Ote; ku˽virmalise `vihtliʔ, kõ̭iḱ `taiva pääl juuśk `valguss Har; pilveʔ `ju̬u̬skvaʔ, ilmaʔ lääväʔ parembass Vas; kahru`persest ju̬u̬sk suits `väĺlä Räp f. läbi v sisse puhuma (tuulest) oh, siit jooseb tuult, sii ahju ees oo keige valjem tuul Khk; pane kaiuti uksed `kinne, tuul jooseb läbi Hää; tuule eleve, puha tuul ju̬u̬sk läbi Krk; tõsest `värjäst ju̬u̬śk tu̬u̬ĺ `sisse, tõsõst tõmmaśs `väĺlä Ote; vana vallaline küüń, tuuĺ ju̬u̬sk kõ̭igist läbi Har g. minema, tulema; (kiirelt) sujuvalt liikuma, libisema, vajuma jne `ankru ket́id `jooksevad läbi lüüsi peĺi päält mere Hlj; [raudtee] `paalid, `nõnda ku `vaatad, `juoksevad `kaugemal kokko Lüg; kui niie silm on `katki, siis jättab tiba, õts `juokseb tiba Jõh; suga `müödä `juoksevad `niidid pakkole Vai; pindal on aŕk `otsas, köis jooseb selle vahel Pöi; oki kedra, kus nöörid peal jooksevad LNg; värav tuli `lahti teha, aga kinni `joosis ise Kul; [tehti] nisuke kõva`võitu `taigen ikke kohe, sie ei `juoksnud sis laiali KuuK; kui `tõmma siis piab sie (rehavars) pihus `juoksma edasi tagasi VMr; võrgu sõlmel joksevad otsad teine teisele `puole Kad; tie on `viitaline ja ruobas juokseb laiali Sim; keradest ja keha pialt kiariti kiarpuie `piale, kaks `lõnga `jooksis kõrraga Trm; lõng ju̬u̬sk `kaala (kulub kangakudumisel karvaseks ja katkeb) Krk; vahel läits lang `ku̬u̬rdu, katekõrra ju̬u̬sk kokku Ran; mehel `olli kõtukirme `katski ja sooliku joosiva naha vahele Puh; `jummal küll ta (kangas) `ju̬u̬skse sua i̬i̬n `katski nigu tsäriseb Nõo; tõnõ [vikat] ju̬u̬sk [heinast] läbi tsiuhh, tõnõ lätt vägisi Kam; voḱi keeri umma pooli takan kohe lang `pääle ju̬u̬sk Krl; ku rońgiga sõidat mõtsast läbi, sis `näütäss nii et puu `ju̬u̬skõva kõ̭iḱ `vasta Har || (vääntaimedest) lipuvarred, ilmatu pitkad, jooseb `mööda moad Jaa; karukõlla maad `mü̬ü̬dä jooseve Krk; [nõiakold] maad piti ju̬u̬sk nigu reboraik Räp || (kellaosutite liikumisest) kell `juokseb ette Lüg || kell `juokseb ette Lüg || (värisemisest, valust jms) mul `siuke jume `juussis üle ihu Hää; `juoksev juoseb puusas VMr; jume `juoksis kohe näkku niesukese jutu `piale Sim; `ju̬u̬skje `aiguss joosep `końte `mü̬ü̬dä Krk; pää laest `varbini ju̬u̬sk üle tu̬u̬ jumõ ja värrin Urv; ta rügä om nii üteline ku˽tuuĺ puhk, siss nigu lainõʔ ju̬u̬sk üle rüä Har; rematiis̀kuss ju̬u̬sk luie pite Plv; nigu lagipääst `ju̬u̬ske `varbihe, ku külm lainõʔ (ehmatusest) Se h. muutuma `tüt́rik joosnu näost vereväss `tolle äbiga Nõo; kõik vili ju̬u̬sk `valges, kuumaga ja kuivaga ju̬u̬sk vili `valges Ote5. a. (peam sõlmedest) lahti v kinni minema, järele andma v venima kui pitk kaŋŋas on, siis pannasse piirud vahele, et äär maha‿b joose Khk; `kangru sölmed äi joose, teised [sõlmed] `joostvad `lahte Phl; linnus`kaela sõĺm, `sohke aasaga sõĺm, jooseb `kergeste `kinni Tõs; ristsõlm tuleb kokku, siis ta ei jookse Trm; `nuŕjupidi sõĺm si̬i̬ ei seesä `kińni - juakseb, lehmäle `kaala ei tõhi `panna, juakseb `kińni Kod; `ju̬u̬skme sõĺm ju̬u̬sk `valla Krk; võrgul om `ju̬u̬skvit `siĺmi, ei ole äste `koetu, siĺm jooseb siiä sinnapoole Ran b. hargnema sukk jooseb maha Khk; [harutades] lang jooseb `valla Ran; kae `perrä kas silmäʔ omma kõ̭iḱ `ülhen vai mõ̭ni om maha `ju̬u̬skunuʔ Har c. hästi kedrata laskma üväd `villad `juokse üväst `pienest VNg; ne vellad `joosvad `peenegs küll Emm; se vella eie jooseb `easte Mar; villa jooseva iluste Puh || välja andma peenike lõng jooseb [kangaks] `rohkem `väĺlä, jäme lõng jooseb vähäm `väĺlä Kõp d. kergesti lõhenema Nee pidid irmus `lahked männid olema mis `piirgu `jooskesid Kaa; `okslene ja kähär [puu] ei joose. Kiinega lõid lindi `sisse ja pidi `joosma `alla `põhja `väĺlä PJg; mõni puu ei jokse sugugi `piergu Amb; üks puu jooseb pikemält, teeńe‿i joose KJn; alg ju̬u̬sk `valla nagu siid́ Hls; `sirge puu, pird ju̬u̬sk `äste lahest Krk; [lina] hinne˽ju̬u̬sk `tõistõ `otsa nigu niid́s Rõu
6. ulatuma, asetsema, suunduma [maa] säär on `juokseb vie all Kuu; `kuidapidi puu süüd `juakseb, sedapidi on paremb `kuarida VNg; `meie `einam `juokseb `neie `krunti `kinni Lüg; Jullal pole esimest tεεvi, pöhjalouad joosvad ette küljeloudadega kokku Emm; `sihtis aid, otse jooseb Tõs; kelbas joosseb `vastu katuse `arja Nis; punane veis, `valged köedud joosevad üle seĺla Juu; toru `jooksis õuest läbi, läks `sinna viina `keldresse Kos; meie raja `juoksis Pańdivere muadeni `väĺla VMr; lankpuu juokseb `vankri alt läbi, tuleb ette lakase `sisse Iis; pilve jooned `taevas, otsad joosevad peenikeselt kokku Plt; piha soone jooseve kaala `pääle Hls; talud olliva kõ̭ik siin järveveeren rian - - ja põllut joosiva iki järvest sinna mõtsa poole Ran; suure pikä joonõ om päeväl all, nigu niidi jooseva pikäld Nõo; mi piiŕ ju̬u̬sk ütest ojast pääle `õkva üle mäe `tõistõ `ojja kińniʔ Har || (püssikuuli jms liikumisest) `aavli püss ei `juokse `ninda `kaugelle. vintpüss `juokseb `kaugelle, ja `kruonu `püssid Lüg; püśs jooseb `kiiva Khk; ea püśs, nii`kangeste `kaugele jooseb Mar; `mitme sammu piale juokseb sie püśs Koe; kuuĺ ju̬u̬śk juśt talu küüni `sisse Hls; mu last kuuĺ oĺl `õkva `süämede `ju̬u̬skõnuʔ; [linguga] visatõn ju̬u̬sk kivi kauõdõ Har; suuŕtüḱk (kuul) ju̬u̬śk, `õkva˽tuĺl nigu vuhisass Rõu
7. kootuma ta‿m jo igävene vana, kokko joosno nigu käsnäkene TMr II. abstraktsetest mõistetest
1. edenema, sujuma, liikuma Keiksugu mötted joosvad pεεst läbi Kaa; See jütt joosis tal koutu külgi maha; Äga see koht eest εε joose (saadaval olevast töökohast) Emm; mis te lasete pilli luod maha `juosta, nuored inimesed, ei lähä `tańtsima Ris; äbi om läbi älli maha joosnu (vastus küsimusele, kas sul häbi ei ole) Trv; pää valuts nõnda, et mi̬i̬ĺ ju̬u̬sk pääst ärä Krk; kos‿tu ädä jääb, ädä jooseb i̬i̬n inimest; kõrvust jooseb õng nigu vusinaga `vällä; väits om nii nüri nigu maha joosnuva sae amba Nõo || (ladusast jutust, pillimängust jms) Oli see ikka lõua mees, jutt `joosis vahet pidamata Pöi; suu jooseb pääs ku `tatra`veśki Hää; suu jooseb nagu va jahu `veśki Juu; suu jookseb kui `ernekot́i suu Tür; ia lara on, jutt jookseb järjest Lai; lõvva jooseve Trv; temäl juusk lugemine ku vesi Krk; vahel logistab, kui login jooseb (müristamisest) Ran; jutt jooseb nigu | `ernid valetass anumadõ ~ üits varin Nõo; mõnel ju̬u̬sk küll jutt nigu vabrik; suurõ˽piĺli joosõva‿ks sääl Puka pu̬u̬l (st sireenid huilgavad) Rõn; siin tetti jaanituld - - siss piĺl ju̬u̬śk siin ja i̬i̬npu̬u̬l olli tuli San; tõsõl sõnaʔ muudku `ju̬u̬skvaʔ; Inne pikk peenikene, perän lai latakas, joru juusk imelik = karjapasun Krl; jutt ju̬u̬sk nigu sora ~ savihaua vesi ~ pudrupada; tu̬u̬ jutt ju̬u̬sk üte suust tõsõ `suuhvõ nigu kulutuli läbi valla Har; suu juusk pääh nigu `tat́regu `veśki Plv
2. käibima, tarvitusel olema; käibele v tarvitusele tulema `räägiväd et tuleb üks aig, `milla `saari raha lähäb `juoksemaie Lüg; klubid, ega nied sitad `kaugele käind, Narva jõest saadik pidivad `juoksma Kad; raha ju̬u̬sk üte käest tõsõ kätte Har; ku [vankriratta] puśs neli aaśt`aiga äräju̬u̬sk, sõ̭ss om ärä˽kulunu Räp
3. edenema, laabuma, tulu tooma sie korts `juokse üväst VNg; sene kaup `juokseb paremast; tüö `juokseb ja käib edesi Lüg; see poed jooseb nendel sääl pailu Khk; se kuop jooseb edasi küll; Töö joosis taal kεε Emm; ike palk jooseb edäsi [puhkuse ajal] Juu; si̬i̬ `kõŕtsi juakseb, siäl on paĺjo juajid Kod; `talved `otsa `ju̬u̬sis voorikaup, ikki neli viisskümmend obust igä päe Kõp; ti̬i̬ om rahvast täüs, ti̬i̬ ju̬u̬sk nõnda mis mürin ütte `puhku; ku `Aine kõŕts ju̬u̬sk (s.t oli avatud) Krk; las kaubal joostaʔ; taa kõŕts ju̬u̬sk häste, taa kõŕdsimiiśs lätt rikkass Har; tü̬ü̬ juusk timä käen ku maśsinaga Räp
Vrd jooksendelema, joosiskõllõma, joosklema
jooma|tõbi `ühte `puhku tahab `viina `saada `ninda`kauva kui sureb, sie on `juoma tõbi Lüg; jo see jooma töbi oo, ep saa joomast `lahti Khk; joomatõbi um tu̬u̬ kuʔ kõ̭gõ piät `jooma Rõu Vrd joomaviga
jõhmerdama jõhmer|dama Jäm/-ö-/ Mär Tõs Aud Lai Ksi Pil Pst/-teme/; jõhmõrdamma Vas Räp Se
1. jahmerdama mis te jõhmerdate, kui te paegal ei või `olla Ksi; küll om elaja, jõhmerteve pääle, ei näe paigal `kurta Pst
2. norima mis sa akkad jõhmerdama, `tühja lori aad mis‿sa jõhmerdad teese kallal Tõs
3. aplalt või pidevalt sööma `ühte `puhku jõhmerdab Lai; ta mutku jõhmõrdass, käänd nigu vändäga Vas; jõhmõrdass, saa ai tävves kaa ai Se
Vrd jõhmõldamma, jõhverdama
jõlkima `jõlkima, (ta) jõlgib Muh, `jölkima Sa Rei, (ta) jölgib, `jöĺkima, (ma) jöĺgin Jür; `jõĺk|ma, (ma) jõĺgi(n) Hää Kod Krk/-me/ Nõo Urv Plv; eĺkmä, (sa) eĺgit Krl
1. pej jõlkuma mis sa muidu jölgid seda vahet, äga sa paramad ikka äi saa Khk; mis sa jölgid mu `järge Krj; Miina läks `jölkides `möisa `poole Pöi; ta `jõlkis seda vahet iga päe Muh; Jõĺgats jõĺgib küla kauda Hää; mis sa iki jõlgit lävest ütte `puhku Krk; Sa jõĺgit ütte `viisi ütest `tõistõ, ei tiiäḱi mis kotun om Urv; misa alasi siiäʔ eĺgit Krl; ta `mutku jõĺk õ̭nnõ, ei viisi midägi tetäʔ Plv
2. lõõpima, ilkuma mis sa üksi sönu jölgid muidu Khk; Ää pang tähele, poisid muidu jölgivad Kaa; sa vana jõĺk, mes sa jõĺgid; ajavad `niskess `loĺli ja `jõĺki, ep taha kuulta, mes nad siäl jõĺgiväd Kod
3. edvistama, alpima mes sa jõĺgid ja ud́ritad, jõĺk ja edev; ärä jõĺgi, ärä õle edev Kod
Vrd jõlkama, jõlkuma
jõõnama `jöönama, jöönata Jäm Khk Kaa, `jöönada Krj; (ära) jöena Mus; `jõenamine Pöi
1. kisama, karjuma; valjusti laulma `juua täis – `jöönavad `ühte `puhku laulda; `jöönab `jälle karjuda; vassigud `jöönavad `ambuda Khk; taal käis painasjälg peal, `kange `jõenamine oli `ööse Pöi Vrd jöunama
2. lällama (joobnust) ta‿p saa `öiged söna suust, muidu `jöönab Krj
3. jändama, kiusama, mitte rahu andma ärand `jöena, ära `jända Mus; Peeter akkas eile poe juures jommis peega Sandri kallal jöönama Kaa
jälle1 `jälle R eP lausefoneetiliselt ka jälle (`jäĺle Khn, jäle Rid, jäll KJn); jälle M(jäle Trv) T (rõhulises positsioonis spor `jälle, jäll) spor V(jäĺleʔ Rõu, jäle Plv); jälʔ San V(jälh Har, jalʔ Rõu Vas Se Lut)
1. (teat aja järel) uuesti, taas, uut puhku Eks ühä`kõrra `jälle pere`rahvas läks `einamale ja üks vanames jäi siis kodu Jõh; akkab `pilve ajama jälle Mär; said need lademed `löödud ja puestatud, `pańdi uus `jälle maha Juu; olid põllud ja nüid kasvab `jälle mets `piale Pal; tuled mutku `jälle ja `jälle KJn; si̬ (vili) olli sääl üte ü̬ü̬ üleven ja tõine ü̬ü̬ `võeti maha `jälle Hls; `tüt́rigu, mes te jäll teede sääl Nõo; `jälle mina joosõ ja jälle `rehḱse [ussi] ärä Võn; tõistõ `pernainõ om jälʔ rasõ˛õt Kan; lääme no `vesperile `veetkesest, sõ̭s tulõme jälʔ `keträmmä Räp; `naakõ jalʔ `tü̬ü̬hü Se Vrd jällegi, jällekina
2. (hrl lauserõhutus positsioonis, mõnikord ka ilma kindla tähenduseta) seevastu, hoopis; omakorda; siis; aga nisudest tieb `veski `jälle `kolme `seltsi nisu `püüli Lüg; mo köru pole ka väga `selge, vana inimese `kuulmine jääb vähemaks `jälle Mus; meitel oerdi, `Aeskas jälle üterdes (oherdi nimetus) Rid; aga mõnel `jälle kebäde ussi `söömese järele ruki `jälle `kangeste `võrdub Mar; vana perenaene, ta `jälle murd `jälle `lammaid Nis; ja uśsi kuningas on `jälle Juu; mina enam argiga [sõnnikut] lahutada ei saand siis jälle `tõśtsin `piale Pee; obused ies vedasid, naised `jälle taga lahutaśt [sõnnikut] Rak; mis peenema `pakla, neist kedräti peenemat `lõnga. `koeti jälle peenemase kot́esse Trv; valu võt́t ärä nigu `peoga jälle Nõo; nii illuss tasane ti̬i̬ nigu laud jälle Rõn; tu om jalʔ Viĺo vald, a mi̬i̬ʔ olõ Petsere vald Se
järge1 `järge Sa Muh Emm Mar Mär Kse Var Khn PäLo Ris KJn Räp Se; `jäŕge Kos Krl järeleI. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi)
1. (ruumiliselt) taga, tagapool; kannul(e) fig sa elbid nii ruttu `keia – ma‿b jöva `järge Khk; vää `terve eluaa seda `lontrust `järge Vll; Sest oli iä, et tuul oli `järge, saemõ `muulõ vahõlõ `sisse Khn; noorik `sõitis siis `peimega ees ja tesed pulmalist `järge Aud; ma sai sullõ `jäŕge Krl; tulõ `järge, är‿jäägu `maaha Räp
2. (ajaliselt) tagantjärele, hiljem nutab `surnud taga. kurvastab seda nii pailu `järge Jäm; kaua sa täda `järge ikka `leinad Khk
3. alles, üle suri ise εε ning jättas völad `järge puhas Khk; `Leiba jähi oomikuks `järge; Paljalt märg paik veel jääb järge Kaa; `kolne `narlane jätab `valged villid `järge Pha; `tuhlid nõnda ää mädanend, paljas juuk `järge veel Pöi
4. (ühendverbi komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. küll ma kuula `järge Jäm; enne `mötle `järge, kui sa midad teed Khk; vaadate Saaremaa külad `järge Kaa; passitas `järge kas koer on ullus läind PJg; `kullõ `häste `järge, taa jutt ei olõ jo nii Se b. (koos verbidega jätma, jääma välj lõppemist, lakkamist, poolelijäämist; loobumist jne) `linnaminik jähi `järge `jälle, jähi nöuks; `aigus akab `järge `jääma; sai `jälgede `pεεle. mette‿s jäta `jälgi `järge Khk; sadu om `jäŕge jäänüʔ Krl c. (välj jäljendamist, kordamist, heakskiitmist, nõustumist jne) laps teeb vanamale `järge Jäm; kui sa oma söna oled `itlend, siis mets `itleb selle `järge, siis kajab Khk; Peeter oo kange lindude ning loomade ääli järge tegema; See oo üks järgetehtud pilt Kaa d. (välj möönduste tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist, lõdvemaks laskmist või muutumist jne) lae riivib `järge, kui `ankur `järge jooseb; obu annab `järge – äb vä˛a teise `körva; ilm akab külmale `järge `anma; süda on täis küll, aga jo see `järge ka annab Khk; Kuub on lühike, peab alt püsut `järge `andma; Küll Sander akab järge andma; Inimene peab teisele ikka järge andma ka Kaa; Jöńn jumalast `loodud, kes see tahab `järge anda Pöi; `luhva `sooti `järge Khn e. `saatavad raha, neljasse tuli kutse `järge KhkII. postp ( genitiiviga)
1. (ruumiliselt) taga, taha; kannul(e) tule niid nobemidi, sa‿p joua mo `järge Jäm; keib paigal mo `järge kut koer jooseb `järge; tule mo `järge, küll ma `näita Khk; köis jääb vahest lohisema rataste `järge Vll; Ma lähe täna ise adra `järge Pöi; ragi lohistatse puadi `järge Muh; meto tükki ühötse `järge Mar; üksteise `järge, kannul PJg
2. (ajaliselt) a. (millelegi järgnev) midu sidu püha ükstese `järge Khk b. pärast pika vahega [lehm], siis vassigu `järge lüpsab natuse; kevadine püi aeg see on jüribe `järge, `ristabe `aega Khk; kut ma kahe `järge (pärast kella kaht) tuli `siia Mus; vihma `järge `jälle `kange tuul Pöi; `niide panemise `järge saab kangas `soase `pandud Aud3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes uiema moe `järge `tahtvad `käia Jäm; äks rohi kasu ikka `rohkem maa `εεduse `järge; laev triivib tuule `järge; poiss on nii Anne `järge (sarnane) Khk; ma tee ise oma `tahtmise `järge, minu aru `järge piab ta olema; `Määruse `järge pidi kõigil lokulaud ölal olema; Tuulingud kutsuti sii pere nime `järge Pöi; `päeva `järge vaadati `aega Kse; mu lugõmise `järge pidi nii olõma Räp b. sobiv, kohane see jökk on nii mo ihu `järge; jala `järge kiŋŋad Khk; Jahupuder oo vanainimese amba järge asi Kaa; See ösna vana inimese `amba `järge (maitsev) Pöi
4. (midagi või kedagi) tooma või viima `oome minnasse massina `järge Khk; mene arsti `järge Kär; Seda paras surma järge saata, siis aigel aega patust pöörda (laisast) Kaa; ma tuli nüid või `järge Tõs
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) köŕts on selle küla `järge Jäm; Indu küla on Ansiküla kihelkonna `järge Ans; see Eeringsaar - - oli `Loona `möisa `järge Khk; `Vatla oli `Virtsu `järge Var
6. (välj suhtumist kellessegi, millessegi, vahekorda kellegagi, millegagi) a. ta igatseb oma lapse `järge Jäm; menel tüdrugul perse kipitseb paigulist isaste `järge Khk; kanad on nii `kangest kanepi seemeste `järge Kaa; [veised] oo `maiad leva `järge Vll b. ta peab mo `järge `ootma Jäm; vaada lapse `järge Khk; Äi tee kes su titu järge peab vaatama, ise paneb aga kodunt laksutes minema Kaa III. partikkel (tähenduslikke seoseid sõnaga järg1) a. korda, puhku ma söö omingust `järge alles Muh; olen ika veel umigust `järge `voodis Emm b. (millestki) peale, alates `öhtist `järge pεε `aige veel Khk c. (ajaliselt) poole, -poolne, -poolik see oli ühnä omingost `järge (hommiku poole) alles Mar; kevadest `järge (kevade poole) Mär; siis piab minema omikust `järge `poodi Ris; `paerga on ommikust `jäŕge aeg Kos; sii `juhtus nii sügisest `järge KJn
Vrd järgi1
järk-järgult
1. aegamööda, vähehaaval; pidevalt (ka lühemate vaheaegadega) sedasi ta (kalapüük) järk `järguld `ühte `puhku `suurenes Hlj; tuulik teeb järk järgult jahu Khk; järk järgult obune sõedab ike tasemini Tor; kudumine läks järk-järgult paramaks Kos; sõda tuli järk-järgult ligemalle Lai
2. järjekorras, teat korra järgi; jao-, osakaupa `lapsed keik lugesimma järk-`järgult [koolis] VNg; akatasse `kundamendi pialt panema järk `järguld Lüg; Turralt vöetakse järk järgult ikka sügavamase Pöi; paneme kenaste järk järgult Muh; akkasid `järges [heinu kokku] `tõmmama. järk järgult PJg; piimapüt́id olid jah `vuasade pial. järk järgult `võet́i VMr; [turbalõikaja] siit alt `torkas läbi ja `viskas `kaldalle ikke järk järgult sedasi niikaua kui sai selle pingi sinna `alla `põhja Rak; kui kodu suur küin, pannasse [hein] katukse arjani, järk järgult Sim; [linnud] lähväd järk-järgult. üks parv on ärä lähnud, tõene järele Kod
Vrd järk-järgust
jääm jääm g -a Khk Pöi jäämine see asi jääma jäuks Khk; `sõitis juba teist `jääma (teist puhku, teist korda) arsti `järge Pöi
kaalika|piirakas kaalikapirukas `leiva `taiginast `tehti küll `kaalika `piiraka VNg; `kaaliga `piiraka sai teha ikke `ühte `puhku, sie `tehti rukkijahu `kuoriku `sisse Lüg
kaalikas kaali|kas spor, u S(-gas g -ga Khk) L, K(koali-, kuali-) I(kuali-), `kaali|kas R(n -gas Kuu Vai(-ka), g -ga VNg), g -ka; kaali|k u Pal Puh TMr Võn Rõu, g -gu Jäm Jaa, -ku Trm/koali-/, -ga Rei, koalik g -e, koaĺke, kualike Kod juurvili (Brassica napus) `ühte `puhku panivad `kaalikku `ahju, panivad `suure `panni `kaaligu täis VNg; pääld `püöri`päivä ei `kõlba `istutada, siis ei saa `kaalika Lüg; ne on `karged `kaaligad Vai; mo vanemad `üitsid `leiked, aga me oleme kaalikaks akand `üidema Kär; puene kaalikas Kul; kaalikad tohlastavad, on `pehmed, `tombavad siest `valgeks, on arvad JõeK; ega tohletand koalikad siis kõlba äśti süia, nied on kibedad Kad; kuaĺke kuabe on magus Kod; `kartuli ja koalika puoled Pal; kaalikas kasvab `mihklipääva öösse veel villase lõnga `kat́ki Lai; kui `juuksed ää lõigati, siis oli pia kui kaalikas ots Plt || fig taipamatu inimene õled üks `kaalika pää ehk kabusta pää Lüg Vrd kaal7, kaaliss, kaalits, koolikas
kaasitama kaasi|tama Hää Saa Kos/-oa-/ VMr Sim TaPõ(-ua-) VlPõ eL[-teme M, -tamma Urv Rõu(kaassi-) Plv Se, -tõmõ San Kan Krl Har; `kaasta- Kam, `kaaśta- Rõn, kaaśtamma Plv, inf kaaśtõdõ San] regilaule (peam pulmalaule) laulma pulma aeg kaasitadass Hää; ega igad naised ei kaasitantki Ksi; `nüitsel aal ei kaasite ääp `kennigi Krk; periss kaasitaja naeset `võeti, siss kes kaasitasiva ütte `puhku ja sõemassiva vastatsikku; kaasitamise laulud TMr; kui `mõrsja `maia `tu̬u̬du, siss naese kaasitanuva; kaasitamise `laule küll pulman kaasitedu Kam; kaaśkenaise vastatside `kaaśtiva pulman; kaasitamise laulu olliva esisugutse, esi sõna olliva ja Ote; Ega väŕsi lõpun oĺl iks `kaśkee `kaśkee, mõ̭ni jäl˽kaasit `kaśkee `kańtkee Urv; oi˽kos sääl pulman oĺl õks kaasitõmõnõ Har || lärmama; sõimlema kui loomad olid `kurja teind, siis tuli suure lärmiga kaasitama, et kõik oli puha puru Lai Vrd kasitama
kael kael g kaela Sa(g kaila) Muh Emm Rei Phl Phl L K I, g `kaela u R1. a. pead ja keret ühendav kehaosa Minu ajal akketi juba ikke `ütlämä kael, aga minu vanemite ajal `üäldi kaul; Tie, tie, `ninda`kaua kui tuled `kaela`päälä `alle (kukud); Sai `kaelapäält `kinni, tõi kodu (võttis selja tagant kaelast kinni) Jõh; Kael kut saapasäär (pesemata) Kaa; Peenike kael kut lamba sita ladu (latv) Pha; kui inimene pailu tööd teeb, siis rahud kaela peal aavad üles Jaa; Kael on nii suur `kange, ükspuine, mitte‿b tahaks pead liiguta; Kael nii pitkal(i); Korra kenast kaela küüru `pihta `anda (peksmisest), küll siis mõistab kodu `olla; Kael kut | `tuhli ide ~ kurel ~ öle körs ~ käristi võlv Pöi; `kangesti paha tee, murra kael ää pealt Mär; tule pigista siit natuke `kaela. mo kaela künnapad naa `aiged Kse; Kaõlani (üleni) märg Khn; kana joob, kael õiele Juu; Kael `püśti nagu kuhjavarras Jür; `ingleǹder oli ilus obune, kuke kaelaga, `rõngas kaelaga; peenike kael nigu niit́; pikk kael nagu koovitaeal; pika kaelaga | nagu: `korloo·vits ~ juśt kui kuŕg ~ nigu kurekael; jäme kael nigu võĺv Lai; pikk kael nigu anel Plt; k a e l a k a n d m a ~ t a l u m a 1. pead püsti hoidma kahe kuine kannab kaila Khk; Suur tugev laps, see akkab varsti `kaela taluma Pöi; nuor laps - - akkab juba `kaela `kandma - - oiab juba `kaela - - `alla `aasta juba Sim; see juba kaela`kańdja, kes istub pia `püśti Lai 2. töövõimeline, tööks suuteline olema Kui `kaela `kandma akkasin, `läksin `karja IisR; Kes `kaela `kandma akkas, see `mõisa `aeti Pöi; Ta juba isi kannab ka `kaela, läheb `kuskel karjatseks või Hää || turi mönel on kömm kaila pεεl, mönel on seljas Ans; Vana on ennast nii täis söönd, suur kuhi kaela peal Pöi; võta midagi kaela peale, võta ümber midagi, mis mitte seĺjas ei õle, aga `lahti HljK || kurk eluaal olid sõltsed mestel `särkide ees, nendega tõmmati kaela alt `kinni Juu; m ö ö d a k a e l a t õ m b a m a lööma, peksma `Tõmmas `teisele `müöda `kaela IisR; pidi `mulle `mööda `kaela `tõmmama Mär; k a e l a m u r d m a ~ k a h e k o r r a k e e r a m a (ka ähvardusena) tapma, viga tegema ~ saama `Suurte `lõugadega omale `vaendlased sigitaski ja `sellega oma `kaela `murdas ka IisR; Kui sa järge äi jäta, keeran su kaela kahekorra Pha; murrab kaela kahekorra eng jääb `kinni Tõs; roni roni niikaua kui kaela murrad Plt b. fig See `eitas kaela `pεεle (inimesest, kes ei viitsi töötada) Jäm; Minu pärast kas nokk või kael (elu või surm), aga mul on öigus Kaa; tööd `kaela murda, aga `näĺga malgaga `peksa Aud; `kiitsin teda kas `kael `kat́ki; Kõigil õli tööd nii et kas murra kael Trm; kiidab kasvõi kaela `kat́ki Plt; k a e l a n i ~ k a e l a s t s a a d i k täiesti, üleni `kaelani `võlgades IisR; Otse kaelast saati võlgade sehes Kaa; k a e l a p e a l (e), p e a l t 1. tülinaks, mureks; tülinast, murest `Kaua nad minu `kaelapääl `mõtlevad elada Jõh; saab see asja nüid kaila‿belt `jälle εε Khk; Tä oo üht`inge kaela pial, ei anna rahu. Aab aga pial et ma `antku tääl raha Han; ta ühtepuhko mul kaela peal, käib mo kääst `saames Ris; sa just kui painakas oled kaela peal Kos; mure on kaela pial VJg 2. lähedal Mis sool viga elada ja `sooja talve saada, mets ulub kaela pial Han; k a e l a p e a l (e) k ä i m a järjekindlalt, tungivalt midagi nõudma Nad käisid mool nii kangest kaela pεεl Jäm; Käib teine iga päev kaela peale Mar; Aga siis on ta (kolimine) `raskem, kui õled sunnitud `väĺja minema, et teine sulle kaela peale käib Trm; käib kaela `piale selle asjaga `ühte `puhku Lai, nigu `mustlane käib kaela `piale, ikke anna `talle Plt
2. ülekantult teat kehaosade, esemete, tööriistade jms kitsamast, peenemast osast a. kehaosadest `varba kael Lüg; nisa kael (rinna hargnemiskoht keha küljest) Pöi; kella (peenise) kael Muh; muńni kael Ksi; p õ i e k a e l L K kibi olle põie kaela sihes PJg; `värvis need koed ja lõemed selle piśsi sinisega ää, isi `ütles: värvi ja kuse na et kuluta põie kael ää Juu b. tööriistadest ja muudest esemetest määri seda [vankri] igi `kaela ka. sääl taga puu `vastus, koes ratta rummu ots `vastus jooseb, see `üitasse igi kailaks Khk; `tuhli koogu kael (kartulikoogu kõver raudosa putke ja laba vahel); raabi kael (kartulimuldamise kraabi osa putke ja laba vahel); sirbi löö kael (käepidemest allapööratud puuosa, mille külge on sirbiraua ots kinni needitud); sönniku koogu kael oli köveraks kasund puust, muidu akkas `sirguma Kär; (sepa)lõõtsa kael; Kaelaalune on lihtne jäme ümargune puupakk, mis sai vaepoomile otsale kaela alla pandud ning selle peel kaaluti raske kivi maa sehest üles Kaa; rummu kaelad olid vanast puuratastel pailu pitkemad Pöi; lõsna kael LNg; piibu kael oli vasest Mar; siis pannakse paĺgid üheteise `sisse `risti. paĺgile jäeb nagu kael Kad; koodi varrel õli rihma järele kael lõigatud Trm; `seitse ehk ühessa `malka `piale [kuhjale], ladvad väänatasse `kinni, kaelad väänatasse vi̬i̬l ära, siis ei lähe `kat́ki Ksi; k o d a r a k a e l kodara kaelad lähvad kodara `auku - - pöia `sisse Mih; `vankre ratastel kodarakaelad küll on Rak; kodara kael, sie osa kodarast, mis pöia ehk rummu `sisse lähäb VJg; inimesed kardivad, et ruoste süöb kodara kaelad ära ja regi laguneb ära Trm; m õ r r a k a e l (mõrra suu ees suudme küljes) kala läheb sest kailast mis enne `kasti on Pha; kael on panna ja `poose vahel Pöi; mõrra kael o suu otsa `juures Muh; mõrra kael on panna järel Rid; v i i u l i k a e l kitsas koht kust `kääga `kinni `peetasse, see on viiuli kael Khk; viiulil `pandi viiuli kaela `ümmer `kimpa Vig; v o k i ~ l ü h i k a e l vokikurk; k a e l a j o o k s m a ~ k i s k u m a ~ p i l d u m a ~ v i s k a m a vokki `kaelast `alle `laskma (ketrama); ku `värtän ei `tõmma iast `niiti `pääle, siis niit ehk lõng kisub `kaela ehk `kierdu. ära lase `lõnga `kaela `kiskuda; lühü kael Jõh; lõng lähäb taha kedrade vahele `värtna pialt ära. lõng kisub `kaela, lööb lõnga `kaela Trm; vokk aab ~ laheb nöörid `kaela Pal; kui kedrad, siis lased voki kõrist ~ kaelast lõnga `alla Plt c. kõrsviljadest ja muudest taimedest rugidel `akvad kailad (pea juures olevad varreosad) köveraks `vaibuma; surte `pitkade `lehtedega, pitkad kailad, nee on ane pajud Khk; õdral on pia ränk, kael peenike, painutab ära Trm d. ehitiste osadest Kalasabanurk on seinaga tasane, nurga kael on [palgi] otsast `kitsam; Ristnurgal on nurga kael, risti `kohta `üütakse nurga kaelaks Pöi; rõhukaela uks HMd; `keldre kael ~ koda, `keldre `kaelas oli `enne kaĺla aśti Juu; (veski) p i l l i k a e l pilli kaela `otsas oo riim Var; pilli kael on ümmargune puu pakk. `senna (paku sisse) `tehti auk, kust pilli kael läbi käis Nis; kust kivi `sisse tuleb, sie on piĺlikael VJg; Kiilud õlid - - [pillipaku] mõlemi õtsa kurgu all vai kaela all, nii et igapidi andis rihti nii et kivi paigale jäi. siis õli veel pilli kaelale terass ümber keedetud Trm; (tuuliku, veski) v õ l l i, v õ l v i k a e l nee mis tuuligu völvi kaila sihes keivad nee on tuuligu armid Khk; [tuuliku] Võlvikaela `alla `pandi tamme poar. Kaela lapid `tehti koa terasest. Kaela `pöilad olid tammest Pöi; `veski kaela kibi o `veski võlli kaela all Mar; võlli kael (veski peavõlli osa, mis kaelakivi peal ringi keerleb) tammest kõige kõvem; võlli kaela all on kaelapakk Var; tuule `veśki võlvel olid teras keanid `ümber kaela Jür
3. kitsas maa- või veeriba; maa- või merekitsus `Inga kael ja Mageda kael (soonikukohad heinamaal) Kuu; Velsandi ning Kihelkonna vahel see `üitasse kailaks Khk; `Talve käisid sealt lahe kaelast otse, see oli tüki lühem; maa kael (poolsaare algus) Pöi; jõekael (jõesuu) Vig; sihukst kaela koh́jad kahe maa `kalda vahel, - - vesi justkui `voolab sial vahel Var; Soo kael on ikki soo Tor; järve kael on järve `kitsam koht Kos; lüisi kael Kad; merikael VJg; Uńdilagassiku kael on eeńama soru kahe metsa vahel MMg
Vrd kaal, kakl, kaul
kahkuvil = kahkvel `kihkuvil ja `kahkuvil on sääl majas inimised `ühte `puhku Lüg
kaika|alune peksmisväärt õled mul vana `kaikaalune, `ühte `puhku `niisuke `laisa segane inimine, piäb `sundimaie taga Lüg; see oleks `kaika alune `umbest olad Khk
kalkvel, kalkvele `kalkve|l Jõe Pöi LNg K, -lle JMd VJg Plt pisarais(se), älevil(e) Kui nuttab `palju, siis `üelda, et `silmad on vie `kalkvel Jõe; Ema luges maksukäske silmad kalkvel Pöi; silmad `ühte `puhku vie `kalkvel, ei soa `siĺmi `selgeks Jür; silmad on `kalkvel, kui vastu tuult lähed HJn; aleduse pärast läksid silmad vie `kalkvelle JMd; silmad läksid ehk jäid `kalkvelle VJg; `aknad vie `kalkvel Sim Vrd kalgul(e), kalitsas, kalkaras1, kalkaris, kalkas, kalkel, kalkevil, kalko, kalkul, kalkunis, kalkus, kaltsu(s)
kaotama `kaotama, `kaota(da), (ma) `kaota(n) Lüg(-ta) Vai(-mma) Khk Vll Mus Muh L(kajo- Vig) spor K, I T(-tõmõ, -tõde San), -tem(e), -te M(-ta Trv), da-inf `kaotaʔ, -daʔ V(-tõmõ Krl; [ma] `kaoda); `kaotama, kaodata LNg Rid HaLä; (ma) `kaodasin Saa; `kautama, `kautada Kuu([ma] `kaudan) Hlj VNg Sa Phl Mar Kse Var spor PäLo HaId I(-ta Trm); `kautama, kaudata Rid HMd spor HaId, Amb VJg; `kaudama, `kao- Hi(da-inf `kauta, -ao- Rei, `kaudada Emm; [ta] `kaudab Käi Rei); `kaatama, kaadata JMd, `kaatata Kod ([ma] `kaatan); `kaatma, `kaata, (ta) kaadab, kaade- Käi; kaada- Kei Juu Jür Sim Koe Trm
1. kaotsi minna laskma, ant leidma olen `kautand nua VNg; ku minu oma `vällä `kaotad, siis `õsta `mulle uus asemelle Lüg; `vardad ning keik ma `kauda εε Khk; ärge `kautag mitte mo keppi ää Vll; Täma peab oma asjad köik äe `kautama Pöi; ma `kaotasi raha ää Muh; sina se keige suurem `kaatija jüst oled Käi; Kus `kohta sa selle `vetme ometi `kaudast Rei; lapsed `kaotasid loomad `metsa ära Mär; [kanad] `kautavad ju sui pesad ää Tõs; `Ühtegi `aśja käde anda ei või, kõik `kaotab ää Khn; `kamre vöt́i se ma `kaotasin mito `korda nönna ää et Ris; ädapärast lõid isi `alla, kui obune `kautas raua ära HMd; ärge ää kaadake Kei; kuhu neid nuge `kautakse Amb; küll tema on üks igavene `kautaja VMr; kuda ma sülegä tu̬u̬n, `kaatan ärä Kod; nää‿ńd, `kaotasin oma `varda ää ega leiagi enam Plt; mis sest väitsest `osta talle `kaota Trv; si o ärä `kaodet, sedä ääp kätte ei lövvä Krk; mõni kaotap oma asja kõik ärä Puh; kui sina laolatuss sõrmusse nii ärä `kaotat, et esi ei tiiä, tu̬u̬ tähendäb `alba, mi̬i̬ss koolep sul ruttu ärä Nõo; ei tiiä midägi olevat `kaotanu Ote; kaot́ suka`varda ärʔ Krl; ma olõ uma käänedü `pääga väidse vällä˽`kaotanuʔ Har; küll sa olõt miiss `kaotamma Plv; ütte `pri̬i̬si sai kõ̭igilõ `haḿmilõ vinäld (küllalt), ku ar˽`kaoda as õ̭nnõ Vas
2. ilma jääma, minetama a. (varanduse jm omatavaga ühenduses) `sakslane `kiidab et `suured `võidud, aga `kaotab ikke oma mehi ka Lüg; kanad on tiivil, `kautavad `sulgusid ning `ehmid Khk; selle palava ja `parmudega lehmad `kaotavad piima koa ää Mär; tiä, tääl oli sis jalg `aige, kas sis sellepärast kajotas piimä ää Vig; `kautas oma koha Kos; sie kaev ei `kauta [kuivaga] vett; siis akkab kaśk oksele, siis ajab niisugust `vahtu, mahl jääb isegi väheseks, siis kaśk ei `kauta lehetoidust JJn; lehm `kautas piima ära Trm; siemet ei taha `kaatata Kod; `joomese ja `kuarti `mängimesega `kaotas kõik oma varanduse Plt; kaot́s oma ammadi Krk; mes suure `küĺmuse om `kaotanu, tu̬u̬ om `loiske Ran; ku vili om ära imbunu, siss om ta maitse kaotanu Ote; vi̬i̬ `kaotass arʔ, läpü `laskva läbi vi̬i̬ Se || fig läät püvi `püündme, `kaodet kana ärä Krk; mingu ui˽püvve `püüdmä, `kaotat kanagiʔ Vas; püvve läät `püüdmä kaotat ar kana (kaihh tulõ inne ku kasu) Se; läät püvve `püüdmä, kaotat ärʔ kanagiʔ Lut b. (seoses inimese füüsilise ja psüühilise seisundiga) `kaotab oma `tervisse `sinne Lüg; [joobnult] tä `kautab `möistuse `rohkem kut üks teine Khk; ta on `mõistuse `kaotand Kei; tema on oma `kuulmise nii ää kaodand Rap; neid om `aigit, kes oma `mõistuse ärä `kaotess Hel; vanan `kaotat kah `kuulmise ärä, ei kuule enämb `väikest kõnet Nõo; ku latsõl läädsäʔ, sõss piät teda pimmen `hoitma, muud́o või silmänägemise `kaotadaʔ Kan; mõ̭ni `kaotass ńäo ar `varra, lätt ruttu ilotust, ni lät `varra vanast Se c. (seoses abstraktsema kasutusega) jumala `süämest ärä `kautama Kuu; `kautas `julguse Hlj; metssia `põrsastegä on jah, `neiegä võid `varsti elo `kaotata Lüg; tohi `julgust `kauta mette Khk; kui ta `julguse `kaotab, jääb ju arast Pal; si̬i̬ om `julgust `kaoten `eńdel, ei `julge ette `astu ega kõnelde Trv; peremi̬i̬ss läits oma vara mant pakku ja kaot́ elu ka ärä Rõn; kui nu̬u̬˽võĺsiss tuńnistasõ mu `ütlemist, siss ma˽`kaoda uma nime Har
3. kõrvaldama, hävitama a. kahjustama, rikkuma; kehtivust, kasutust jm minetama reńt kaudati εε, arvati ostu rahaks Khk; nooremad inimesed on selle ää `kautand, [sõna] emm Kaa; kui `rasked `vihma tuleb, `kautab vilja pöllu pealt ära Krj; [parunid] nee pidid `saama ää `kaotet tükkis Muh; nüid nee tuule`veskid on änamald jäuld εε kaudat Käi; kui me `kooli akkame asutama, siis `kaotame `lähkripoisid koa ära Noa; mõesa kaotati ää, jaotati ää Mih; ja `sinna `korjab vesi ja, see `kaotab `jälle siis rugi `seemne ää Tõs; `vasta tied läks aed sai ää kaodatud Ris; käsk `ańti küll aga nüid kaodati ää Juu; aga nied olid `erne seĺsid mis sedaviisi, kõvaks ikke `jäivad ja - - nied `kautati ikke ära kohe KuuK; neid rahasi põle kaua `aega `nähtud, nied kaudati `ammu ära Amb; `kautasivad piirid ära VJg; `lõune tuul `kaotab kala ära Vasknarva rannast Trm; `mõisa `kaatas ni̬i̬d talud ärä Kod; ni̬i̬d (aidad) said siit ärä `kaotud `jälle ja, ja `siiä `tehtud kajo KJn; igal talul `oĺli oma saunami̬i̬s, nüid on kõik `kaotud Vil; jänes om `kange `jäĺgi `kaotem; `varga `kaotev ka `jäĺgi Krk || fig kadedus kaudab kalad merest Käi; `tütred ja täkud on talumaja `kaotajad KJn; kassik `kaotep, konnak kosutep, si̬i̬ käü latse `pihta, enne või last konnak ütelte ku kassik Krk b. parandama, ravima see `kaotade läkaköha ää Muh; sügelesed - - küll oo need kurjad ää `kaotada Mar; kitsi käe sees - - pannasse `veltse punase lõngaga kinni, `kaotasse ää jälle Vig; sauepoolikud on visa `kaotada Mih; ja kus see, mis ma kilp`näärme ää `kaotasi, kus see pet́tis mind Aud; sa ei `kaota oma köha ää Ris; mis maast ohatand on `kunstlik `kautada HJn; sie rohi oli sügelemise ära `kautand JJn c. füüsiliselt hävitama, surmama; aborti tegema `kaotas [lapse] `vällä, kenegi `silmad ei õle `nähned Lüg; ma `kauta sea ära Jäm; Metsa [talu] tüdrugud olid oma kassipoja ää `kautand Khk; [hobune] lähäb maha `löömese `alla, `kautamese `alla Pha; Lambi õli on see mis täid äe `kautab inimeste ja `loomade kallalt Pöi; see on nii tohm koer, piab ära `kaotama kohe Rid; tia kas näid (vareseid) oo vähemas äävitud, ära `kautud `miski asjaga Var; kis vanaste last `kaotas, se `nüidne asi. nüid paegal `kaotasse ää PJg; prussakid ja `kiĺke saab rohudega `kaotud Tor; võtab neid `rohtusid `sisse ja `kautab [lapse] ää Kad; ängastama, see on teist ära ävitama või `kautama Sim; ärä `kaatasid vene `keisri Kod; oli ikke paks, aga nää nüid `kaotand ää, põle kedagi enam Plt; kalbusse juure kaoteve kirbu ära Pst; lehmil oo ka maoaaje,- - uisarohi ei kaotavet neid; `sahvrań, sii olevet latse `kaotaje Krk; esi ma‿i taha pattu tetä, esi ennäst ärä `kaote Hel; ar kaot́ vüü alt Se
4. kaotust, kahju kandma, või(s)tluses alla jääma, ant võitma kie (kaardimängus) `ühte `puhku `kaotab, eks sie saa `kahju siis Lüg; Kump `kautab [kihlveo], pudel viina Pöi; `vaenlased on `kaodand Rei; `sakslane `kaotas suureste ja venelane `võitis Juu; kumb `kautab, sie läheb VMr; vainlani kaot́ oma sõ̭aväi ärʔ Krl
5. kudumisel silmi kokku võtma, kahandama sukka `kautama Kuu; tuleb sukka kaodata; `varda ääre pialt akati iga ringi aeg `kaotama Ris
karvussille `karvussi|lle Lüg Jõh(-le) karvupidi kokku, tülli `vaidlevad `ühte `puhku, `viimast `lähväd tüli ka ja `karvussille Lüg
kaula|lõikaja sõim (pahatahtlikust inimesest) kie tõist `nahmab `ühte `puhku, siss `ütlevät kuradi `kaula `lõikaja Lüg Vrd kaala|lõikaja, kaela|lõikaja
kedima kedima Lüg Jõh Juu
1. tirima, tassima kedib ehk tirib `tassib, kedib tõist, `tõine `jälle ei `salli, ärä kedi minu `ühte `puhku; midä imu tieb, sedä tämä kedib `vaide Lüg
2. (kiirest liikumisest) küll ma aga kedisin täna paelu, `joosin nõnna et jalad väsind; kedib `joosku Juu
kedrutama kedrutama Sa Kse Han Ote Urv; (sa) kedrudet Krk
1. ketrama ma kedrudõ veidükse, sõ̭ss lähä Urv
2. kärsitult ringi käima, mitte paigal püsima (hrl loomast) loom kedrutab karjamal, äi söö teistega `seltsis, keib ja ulgub, vaadab kust paramid suu`täisi saab Mus; Lepp (hobune) `seisas paigal ning pole sedati kedrutand Kaa; Vana `kimmel oo kõige `kangem kedrutaja, kedrutab tatikud takka aada; Noores `põlves sai koa kedrutud `talgutel Han; mis sa kedrudet ütte `puhku, kurda vahel paigal kah Krk; vana alb lu̬u̬m, muudku kedrutas `ümber, ega ta lü̬ü̬ Ote Vrd kedrustama
keel1 keel (kiel) g keele (kiele) eP(keeĺ PJg); ki̬i̬l (-) g keele ILõ KLõ T V(ḱ- Lei, g `kiele Kra); kiel g `kiele RI. 1. keel, kõne- ja maitsmiselund `Enne kui suur `hambavalu oli, `lasti `kiele ald `aatri; Kui `kiele `otsas on rakk, siis sie tähendäb, et moni kirub tädä kovast; `Kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; kui jänn on `kieles, siis ei saa `üella `erri (r-häälikut); kiel lai suus ku raudlabidas Lüg; Mis sa vahid siin kiel pikkal (midagi lootes, oodates) Jõh; `kiele `koidikod (köidikud, paelad) `pandi `kinni Vai; keel tunneb `maiku, seda juba keel tunneb kas on kena (või) kas keele pεεl kibe on Khk; völund lehma ää, seebi vahuga teind lehma keele libeks Mus; iga ing tahab keelt `kasta (juua) Jaa; Va `amba tüükad on nii vahed, rüüstavad keele külje kõik äe Pöi; kenel ussi vega oli, siis laps pidi keeld `nelpama; lehane lets augub läbi `luise aja = keel Käi; tooge `moole `juua, mool nii `kange jano, keel `püsti suus; valeta aga `peale, küll pannasse so keel `põrgus kahe tulise kibi vahele; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kalal kiel küll, aga iält sua `ühti `tehtüd; Nda kjõpakas puät, et ei või kielt teiss `lõugõs oõda (hoida) Khn; valetaja `kohta `öetasse, keele ots aralene, `näita keelt kas oo keele ots aralene PJg; kelle jalg üppab, selle ki̬i̬l `nälpsab; Mis sa vahid, kui ei räägi, kas sul ki̬i̬l kummuli suus on või!; Enne ma ammustan keele otsast tüki ära, enne‿gu ma seda `väĺla räägin; Suureline, `uhke, teeńe läheb, ei ooligi teistest, siś `öeldaks: näe, astub või keele `pääle teeśe inimesel Hää; nõeluśs ajab keele väĺla, kui süda täis oo; keele kida on keele all Kei; kogu oomikuse aja oli nõnna janune, et keel `kuivas lakke Juu; põle `märga kiele piale soand Koe; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda; lehem lüpsäb kiäless, kana muneb nokass Kod; `ütles kedagi valeste, siis vabandas, et keel läks `amba `auku Lai; Mina sia ki̬i̬lt ei sü̬ü̬ Vil; `lamba ki̬i̬l om ää süvvä Trv; ki̬i̬ĺ ep kige tigep liige om; kelle jalg `ülpass, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; keelel om ots ja perä ja küĺled, mõnel olna keele all kida Ran; lehm laḱke iks keelega toda aava kotust Võn; kit́s `keldren, ki̬i̬l vällän = tuli rehe ahjun Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap luutse kaala `õkva läbi Kam; sul om alasi tu̬u̬ kiiĺ uulõ pääl vällän, ki̬i̬ĺ moka pääl Krl; mu˽ki̬i̬ĺ ka väsüss är kõnõldõh Vas; `Salva `ki̬i̬lde, tulõ `mi̬i̬lde = `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei; keelel olõ‿iʔ luid Lut; keelega ~ keele otsast nagu muuseas, moepärast nimetas keelega korra Mar; `ütles nagu keele otsast ~ mokkade otsast, ka nagu moodi pärast Trm; timä kõnõlõss keele otsast, a esiʔ `mõtlõss õ̭ks halva poolõ Se; pika keelega vastutahtsi Meki ikka `öhti, `vöötakse nii pitka keelega (toit ei maitse) Pöi; keelt limpsama ~ nilp(s)ama midagi väga himustama Küll ta `vahtis ja `limpsas kielt, aga `kiegi ei pakkund Jõh; Jäi `tütruk `selle `poisi järele kielt `nilpama, kätte‿i saand IisR; Kui köht kenasti tühi oo, siis vetab leva kohe üsna keelt nilpsama Kaa; `limpsab ki̬i̬lt, et millal suab kätte MMg; siss [tüdruk] teret provvat ja villa rät́t käe otsan, no siss provva limsass ki̬i̬lt, et nüid tulep saaḱ Kam; kui tälle annat midägi, ta `limpsass ki̬i̬lt Krl; surm ~ hing keele peal surm on `kiele pääl, `kiele `õtsas Lüg; kõik peab `jääma maha, kui ing o keele peal Muh; ing juba kiele peal, eks ta oli surma jaoks Ris; surm on juba keele piäl, aga tal on tigedus sihes KJn; eng keele perä pääl, iki om vähe Krk; no `mõtle, surm keele pääl joba, tahetass su ärä tappa Ran; tell om joʔ surm keele pääl Krl || Uńt sittugu so keele peale (öeld inimesele, kes teisele halba soovib) Pöi; Pipard soole keele pεεle id Emm || (maitsvast toidust) `Ninda ia, et vieb `kiele `alle. Tahi `kiele `alle vedada Jõh; See on nii magus, et viib keele `perse Pöi; Tänane käkisupp on nii εε, et viib keele `alla Emm; nii ea toit, söö keel kõhtu kas küll Mar; Vilma keedab ikka `neuksed söögid, et viib keele `keskel `persset. Mehed `ütlevad sedasi, naised `ütlevad `keskel kere või `kõhtu Han; ia söök, `tahtis keele `perse `viia Trm; Küll om makus upin, õkva keele veese persele Võn; Ku˽tu̬u̬ piirak ahuhn är˽küt́si, siss oĺl nii hüä, et vei vai keele `alla Rõu | (suurest pingutusest) `Juokseb kiel `vesti pääl Kuu; ähib ja puhib `ninda et kiel on `ammaste vahel ja veri pull on `perses Lüg; keel louast `väljas Ans; Tiitse tööga on keigil `varsti keeled vesti pεεl Kaa; Suur väsimus, lõõtsutab, viab `inge, suu `lah́ti, siis on ki̬i̬l veśti pääl Hää; Mann sidus rukkid, nõnna et keel veśti pial, põld `aega ninagi nuusata Lai; nii joosi et ki̬i̬ĺ uulõ pääl ja lõõdsudi Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et ki̬i̬l ola pääl Räp | (lobisemisest) Kiel käüb `nindä‿gü `loukesel, loba `leugujele `üellä; `Kielel pole sul `konti siess (jutt jookseb nobedalt); küll on sana tulemas, vade närin oma kielt (ei ütle) Kuu; Võib `õmmete pladiseda, kiel käib `ilmast `ilma nagu `tallekse saba Jõh; Pista pulk suhe, et keel äi loksu Pöi; Keel öla pεεl ja laseb mööda küla Emm; aga selle keel käib `easte, kui see `lamma suus oleks, küll see määks Juu; sedä manavad, joba lähäb ki̬i̬l õla piäl, si‿o üks vana litoki̬i̬l Kod; sa piat oma ki̬i̬lt taldsuteme, sa ei tohi võle jutte tõ(i)ste `pääle aia Krk; ki̬i̬ĺ käü nigu kitsõ jalg Krl; tä om kõva keelegäʔ (peab saladust) Se | u Kes sulle keele peale astus? (halvustavalt) Kaa
2. keel, suhtlemisvahend `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust Kuu; sie on periss `pohja kiel `Koilas VNg; Nigula `rahvas, sie on kovera `kielega; kõik `kieled on suus, sie `muistab kõik `kieled `rääkida Jõh; seda kahe keele pεεl `eetaste Jäm; kojuses keeles (koduses, igapäevases kõnepruugis); egas kirkkonnas oma keel Khk; `Möisnikud `rääksid oma vahel ikka saksa keelt Pöi; me oleme ju maa keele rahvass, kui me räägime; muhu keel oo ju palju `muutun Muh; sii `Varbla kiil oo sii kõige `puhtam ja `selgem iisti kiil Var; Esti kiel suus, suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `Auklene ja `auklik, sii käib mõlemi keele pääl, kudas `ki̬i̬gi ütelda tahab Hää; kui neid `keelesi oli jägatud, siis teised olid kot́i pealt soand need krõpsumad keeled, Kaiu ja `Kuimetsa said need põhjapealsed keeled, Kaiu mädand ja Kuimetsa rojane Juu; ladina kiel, sie on laulu kiel, seda me muedu nii ei räägi; süńdimise kiel = isa ema kiel VJg; si̬i̬ ki̬i̬l on kõege `pustam ki̬i̬l, ei õle `üste kiänet egä viänet siden; meie ki̬i̬l on `peipsi ki̬i̬l. veli ja sõsar on `peipsi kiäli Kod; kes mõistab vene keelt, saksa keelt, läti keelt, riagib kõik keeled, eks siis ole keeled suus Lai; mis mia kõnele, om oma kiiĺ, kelle sehen mia `sündünü ole, vanepel inimesel on oma ki̬i̬ĺ; nüid õigats ka `eesti ki̬i̬l, vanast olli maa ki̬i̬l Krk; üit́s ei tiia üte keelest, tõene tõese (ei saa teineteisest aru) Puh; si̬i̬ om si̬i̬ vana `tartu ki̬i̬l; küll om `veidre si̬i̬ mulgi ki̬i̬l, `ütlevä näńn ja ät́t, aga `meie `ütleme memm ja taat Nõo; mul iks ta vana maa kiiĺ Ote; no om kolmõ keelega rahvast siihn, `veńdläse, `säkslasõ, `eestläseʔ Har; Murrat iks `häste tu̬u̬d võro kiilt Plv; mõista ai˽ma muud ki̬i̬lt ku taad vanna maa ki̬i̬lt. kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; keeleldä ni meeleldäʔ, üle ilma tark = pässül Vas; tä murt tõõsõ keele `perrä. śeto rahvaśs `murdva eesti keele `perrä Se; taad om paĺlu `aigu ku ma `maalõ d́ät́ti leivu ḱiele, ku ma ali `paata ĺäti ḱiele Lei; keel juhatab teed kiel juhatab tied, sene perä on kiel suus Lüg; eks kiel juhata tied VJg; küll ki̬i̬l ti̬i̬d juhatab, küsi aga ühe ja tõese käess Kod; kas ma˽sinna˽mõista minnäʔ, tanh omma˽kõiḱ `eestläseʔ, külh ki̬i̬ĺ juhatass Har
3. fig kõnevõime, -oskus See laps on oma keele jala alle talland (öeld kui laps vara kõndima ja hilja rääkima hakkab) Hlj; ega tal keelt suus põle, et tä saab `rääkida, mes vega oo (loomast) Mar; `üetasse et unt võtab keele ää. karjane oli ulk `aega ilma keeleta. teesed `meitel ei jäend ki̬i̬gi keeleta Mih; kui mõni on na nagu pahane, ei reagi kedaid, aga kui sie pahanduse toju jälle üle läheb ja akab `reakima, siis üeldakse, et nüid on kiel jälle suhu tuld, nüid akab `jälle `reakima Hag; ki̬i̬ĺ `võeti ää `enne `surma, ei saand enäm kõnelda KJn; ki̬i̬ĺ om ärä, ei saa ääp kõnelte (~ ki̬i̬ĺ `võeti suust ärä) Krk; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä, kukk, koer ja kooliõpetei Hel; vana mi̬i̬śs oĺ, `vanhutsõl iäl jäi keeleldäʔ Se; sul inne hauku um ki̬i̬l, tšto hatt keelega Lut; keel kinni kõnevõime puudulikkusest või puudumisest kut ta `vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb tükkis `kinni Jäm; keel jähi `kurku `kinni Mar; just kui tumm, ei sua `reakida, kiel `kińni Hag; kell kolm ku̬u̬li, a inne ku̬u̬lmist `pańti ki̬i̬ĺ kińniʔ Rõu; ki̬i̬ĺ jäi kinni, saa ai kõ̭nõldaʔ Se || meni‿b osa oma keelt `kinni pidada, räägib keik mis kuuleb Khk; piä paremb uma ki̬i̬ĺ kinni (vaiki!) Se; keel (on) lahti (heast) kõnevõimest kes `äste lõbusast `räägib, küll sel on `lahti kiel Jõh; ta soab `reäkida küll, ta keel veel üsna `lahti, põle ta nii `aige `ühti Juu; eks ia meelega ole keel `rohkem `lahti, juttu `rohkem kui muidu, eks viin tee ka keele `lahti Lai; ki̬i̬ĺ läks [haigel] `jälle `lahti KJn; u keel sõlmes (võõrkeele kõnelemisest, pudistades rääkimisest) `Oitku küll, ei mina `mõista neid vene sõnu `välja `üelda, kiel läheb `sõlme; Võtta kiel `sõlmest `lahti kui `räegid, siis saab paremast aru su juttust IisR | küll tu̬u̬ laterdap juttu, ei ole sõnal `sõlme ei keelel keedist Nõo; keel ei paindu ~ käändu ~ nõrgu ei õle `arjund `ütlema, kiel ei `painu Lüg; tama kiel ei `käänu enämb Vai; keel äi `paindu äästi, et seda ütelda Khk; Ki̬i̬l ei `paindu `rääkima Hää; ta kiel ei `käändi seda `ütlema VJg; kiil ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä KJn; ki̬i̬ĺ ei nõrgu `vällä `ütleme Krk; maʔ ei saa taat sõnna nii üldäʔ nigu sa˽tahat, mu ki̬i̬ĺ ei painuʔ Har; keelt murdma vaevaliselt hääldama raskeid sõna või vähetuntud keelt laps akkab `rääkma, akkab keelt `murdma Tõs; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; mõni pani vigurliku nime lapsele, et pärast isegi ei osand `väĺla `öölda, murra või keel ära Lai; laps akkab kiilt `murdma. juba akkab kiilt paenutama (rääkima hakkamisest) KJn; ta murd oma ki̬i̬lt, õpiss ki̬i̬lt alle Krk; keelt väänama idem viänäb sedä ki̬i̬lt, kõrra juanud `mõisa kaevoss vett, `vaata kuda nüid murrab ki̬i̬lt, naaravad sedä Kod; `viana või keel ära, kui `rasked sõna tahad `öölda Lai; väänt me ki̬i̬lt `juśtku pulgage (võõrast keelt kõneldes) Krk; keele pea|l, -le, -lt mõttes(se), (peaaegu) ütlemiseks valmis No sie nimi on `kiele pääl, aga nät ei tule `miele Jõh; Näh on just `kiele pial, aga mitte `miele ei tule IisR; söna üsna `kerkib keele pεεl, äga mette‿b tule `meele Khk; se üsna kiheleb mu keele peal Muh; mool oli see söna üsna keele pεεl, pidin `ütlema, jähi tagasi Käi; Selle vana inimese nimi `kerkleb keele pial, aga mitte ütelda ei saa Han; Miol ei tulõ selle kaptõni nimi enäm `miele, üsä kiele piäl Khn; Keele pääl kipitama; taad midagi `rääkida, ei või oma tääda oida, piad `väĺlä `rääkima Hää; see `kerkib keele `peale, aga ütelda ei soa mis asi see on Juu; tuli kohe kiele `piale, aga `jät́sin viel `ütlemata VMr; kiäle piält `võet́i ärä, ei tule `mi̬i̬li Kod; si̬i̬ asi tal kipit́s keele pääl; ei tule ette, ei tule keele pääle äkki, mõtten nigu oless Hel; om nigu küll keele pääl, aga ei saa üteldä Nõo; mul oĺl sõna keele päälgiʔ, a jäi `ütlemäldä Se || mis meele peal, see keele peal Vll
4. fig jutt, väljendusviis (kõneosavusest) Küll on vanamuor libejä `kielegä Kuu; `laia `kielega, pali `räägib Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu, juba kiel sorab Jõh; meelitas mind oma libe keelega Jäm; ta sihantse va nobe keelega, ägale `poole jövab; siis [pulmas söögi ajal] es ole keelde vahetamist (vaidlemist, sõnavahetust) midad, siis olid ne naljad, esimesed naljad `tehtud Khk; Keel kappi ja uks lukku (= jutul lõpp) Noa; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist; ta eese keelega egal pool vahel (segab alati) Mar; küll taal paelu `keeli oo (valetab palju) Kse; tä oo `kange keelega, ei saa `iästi `reäkida, kas `sakslane või venelane, kõik `rääkvad `kangeste Tõs; se üks va libeda kielega inime Ris; tüma kiel, ei saa `ärra `üölda; tige kiel, tige miel VJg; kes libeda keelega, se paĺlu plödiseb, paĺlu tiab Sim; see vanamoor on `kangest libeda keelega Trm; kui ta vahele nähvib, nõnnagu `lõikab, teisele `oskab `öölda nna‿et `aitab kohe, siis ta on `lõikaja keelega, see nigu `lõikab jutu `ulka Lai; libe keelege inimene tege ennäst ääss, egä ta sellepäräst ninda ää ole; joodikul ki̬i̬ĺ om `pehmess lännu Krk; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust si̬i̬ keelest Hel; kes `tühje jutte aab, libe keelega, kõneleb siiä ja sinna, si̬i̬ om kate keelega (teeskleja, kahekeelne), nu kate keelega inimese om kõege vastikumba nigu katõ nõglaga ussi Ran; tü̬ü̬mi̬i̬s om palga väärd, aga mitte keelega (paljalt rääkimisega) ei saa ärä elädä Nõo; Taalõ kõ̭nõla˽kas vai kulladsõ keelegaʔ, t‿om nigu hani `säĺgä vesi; lipõrdass täl `ümbre uma lipõ keelegaʔ Urv; `sakslasõʔ kõ̭nõlõsõʔ pehmet ki̬i̬lt, ladistõsõʔ keele otsast Krl; tu̬u̬ om pudina keelega, tu̬u̬ jutust ei saaʔ arru Har; Kae˽ku˽sõkati sullõ ka˽keele pääle (põrutati vait) Rõu; tu um libõhõ keelegaʔ Vas; Kerge keelega `lühketse meelega; Lipõ ki̬i̬l, sala mi̬i̬l Räp; `kangõ ki̬i̬ĺ, kui rasõhõhe kõ̭nõlõss; keelega ti̬i̬t kerigo `maalõ a kässiga saa‿i midägi tetäʔ (öeld suurustajale, hooplejale) Se; havvõ kiiĺ, kõldu miiĺ Lut || (kasuliku jutuga inimesest) Tema keel maksab kaera vaka Ris; vana naise om nii kamaltaja, sa täät, et vana naise ki̬i̬l mass kaits vakka `kaaru Krk; tõ̭sõ kiiĺ mass katõsa kaara vakka, et tõ̭nõ tege uma keelega paĺlu ilman Har
5. fig klatš, keelekandmine, tühi jutt oma keelega `ühte `puhku teiste pεεl (tühja juttu rääkima) Khk; [keelekandja] lidistab igal pool oma keelega, kõegiga on tal `aśsa Pil; si̬i̬ om üit́s va keelege inimene, läit́s tõisel `kaibame; ni̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku `tõisi keelege `tõmbave, keelege siu küĺlen `kinni Krk; temä oma keelega and `terve riigi ärä Puh; keeleʔ käävä timä pääle Vas; mi‿sa ḱäut tah õgal puul uma keelegaʔ, ajat lorri; sihh oma keeleʔ vaihhõl Se; (kurjad) keeled kurjad kieled tiavad `rääkida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; Kurjad keeled tiavad alati palju riaki Trm; kohe aga lähäd, kiäled one kõneleman ja tiätä `anman Kod; pikk keel ~ pika keelega (tühja jutu rääkijast) pika `kielega, midägi `kuuleb sis `räägib `kõikidele, valestab viel `juure Lüg; taal om nii piḱk ki̬i̬ĺ, taat saa `ku̬u̬rmõid `käütäʔ ja jääss ots vi̬i̬ĺ `perse lakkuʔ Har; piḱä keelegaʔ Se || küll ma so keele lühendan (öeld laimajale ja tagarääkijale) Mar; keel sügeleb kellelgi on kange isu (taga) rääkida tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; täl ki̬i̬l `õkva süǵeleb, ei saa muidu rahu, piäb `tõisi kõnelema; kas sul ki̬i̬l nakass süǵelemä vai, et pidid `väĺlä `löträmä Ran; Vanal Meedul ka kõiḱ õdagukõnõ kiiĺ süüt́i, nikagu Lehte sai är˽purraʔ, sõ̭ss sai süä `t́salka Rõu; keelt kandma ~ kulutama tühja juttu rääkima kannab kiilt teise `piale `ilma `aegu Ksi; mis sa oma keelest kuludet (tühja juttu ajad); patt om, ku sa ki̬i̬lt kannad Krk; kes `kangede ärräle ää taht `olla, kańd ki̬i̬ld ja võĺts, toda üteldi talla`lakja Ran; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip ki̬i̬li `kanma Puh; mi‿sa no umma ki̬i̬lt ni˽paĺlu asända kulutat ja käüt `tõisi pääle `võĺssin Har; keele kulutass uma jutugaʔ Se; keelt (~ keeli) lööma ~ p e k s m a id lähäb külä oma kielt `peksama ja `tühja juttusi plagisemma Lüg; mis sa peksad muidu oma keelt Jäm; Mõni inimene muud ei `teegi kui peksab keelt, tä valetab kua teiste pial, et aga sandiste teisest `rääki Han; mis sa oma keelt nii paelu peksad teese `peale, ole param rahul Juu; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; võlts inimene peksäb ki̬i̬lt Kod; keelt plaksutama ~ vedama ~ viskama id kielt `plaksutama (klatšima) Jõh; õte `kanged keelt `viskama Tor; külä `mü̬ü̬dä vedä `ki̬i̬ĺe, kate keelege, tõise suu ehen tõisipidi, taga seĺlä tükiss `tõisi kõnelem Krk || Keelt heitmä ”kangeste paluma” Vig; keele all ~ otsas ~ peal ~ taga resp. keeles püsima ~ seisma ~ pidama ~ hoidma saladust pidama, vaikima (mida sageli just ei suudeta) Ole siis tämägä `rääki˛es varulik, ega sie midägi oma `kieless pia; Kui saad `kieless `pietud, siis judustan `sulle midägi Kuu; `ilmutab `tõisele `vällä, ei saa `kiele all `oitud Lüg; inime kes ei pidä, kõhe ärä kõneleb, siis sedä `üeldässe, egä tämä kiäle õtsan ei seesä, tämä `litrab kõhe ärä, siis kutsutasse kiäle `kańja Kod; Ei su keele takah püsü midäge Räp; täl saisa ai keele pääl, tä `ütless `vällä Se; püsü‿iʔ timä keeleh mitägi, ku hobu situss vette Lut || Naised olid täna oomiku eeste loomade pärast nönda ääles-keeles (rääkisid ärritatult), et oja-keela Kaa; Noh kui sa selle ki̬i̬le ala juhtud (halvast jutust) siśs sa alles saad kuulda misuke sa oled Pha; keelt hammaste vahel ~ taga hoidma ~ pidama id `Oia kiel `ammaste taga, muidu jääb viel kuhugi vahele Kuu; piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Vahi et sa `kellegille ei `iisku, pia kiel `ammaste taga Iis; pea keel ammaste vahel `kinni Rei; Oo `neuksid inimesi küll, kiś ei saa keelt ammaste taga oida, ikka pläravad kõik `välla Han; tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; säedse `aastat ma närisi sängi `tulpa ja oesi kiild ammaste vahel - - kui ärä `võeti, siss ma ämmäle `ütli Ran; Paremb um ku˽hoiat uma keele hammaste takan Rõu
6. linnulaul, -häälitsus – Kod Puh Har Se minä kutsun vihmalinnuke, aĺl veeke linnuke one, minul õli tämä ki̬i̬l `selge Kod; tulilind laolap kõege keelde pääl, `enne ku ta `põõste laseb Puh; taa‿m `mitma keelega, taal om kat́stõis`kümme ki̬i̬lt nigu `siskal, sisaśs keväjelt laul katõtõi·ss `kümne keele pääl Har; tsirgul ki̬i̬ĺ SeII.
1. muusikariista heliallikas, pillikeel `viiuli `kieled `piäväd õlemaie `lamba `suolidest `tehtod Lüg; `Lapsed tegivad obuse saba `jõhvidest omale `piĺli `kiele ja pimistasid ~ tinistasid `sellega IisR; laulu pillil on üks ainus keel pεεl Khk; körrepillile leigadagse keel `pääle ja sörmilesi äi leigadaged pääle Käi; `kanli keeled ja viiuli keeled, nendegä jo mängitse Tõs; piĺli keeled `kat́ki läind Juu; (kui pasunat tehti) `võeti üks kõver mäńni juurikas, selle `kuńtslikult õõnestati ära ja `sõnna `pańdi siis `kitsad õhukesest `vaśkplekist `pańdi keeled `sisse Kse; viie kiälega piĺl Kod; raad́pilli keele Krk; sõrmõʔ kääväʔ ku piĺli keelte pääl Räp; `kandlõl om `kangõhe ki̬i̬ĺ (kõvasti peal) Se
2. fig pillikeelt meenutav osa millelgi a. piug, haru, keere Tüdruk nii kui piitsa keel (peenikesest inimesest) Jäm; labadi keel (tihvanöör) Khk; `kõrkad‿o `pehmed nagu piitsa keeled Muh; piitsa keel on piitsa paela nimi Käi; piitsa keel, `öetse pael piitsa ots, mõnel oo nahast, mõnel oo paelast Tõs; [Õnge]nööri tegin ruĺli niidist kolme`kordselt – üks ki̬i̬l `valge ja kaks `musta Vil; katekõrrane lõng lää kana`selga, ku tõene ki̬i̬ĺ om kokku `minnu Trv; tõne ki̬i̬l om `jänku `villa, tõne om `lamba `villa Hel; võtat `juuse kolme `ki̬i̬ltisess, siss ti̬i̬t kolme keelest jutigu (palmiku) Krk; linane ohjanü̬ü̬r käänd `enda krutti nigu `sõlme, lei krutid `sisse keeledele, es `saagi `valla Ran; ma küländ `piitsku `tennu: kolm `kapla kokku, kuus ki̬i̬ld kokku, om piitsk vaĺmiss Kam b. pl villa vatkumise vahend on õllud villa `lü̬ü̬mise kiäled `lamma sualikas, õts õllud seenäss `kińni Kod c. pl looma- või linnupüünis püve `püündmise keeleʔ, nu̬u̬ omma laua pääle tettü nii silmusõʔ Har; rebäsilõ pandass sääntse keeleʔ, pandass `ki̬i̬li haŕotuist (sööta). keeleʔ omma tettü säntse kablodseʔ; ma olõ esiki `tetri `püüdnüʔ keeltegaʔ Se III. 1. millegi (kinnitav, ühendav, sulgev) kujult keele moodi osa a. luku- või võtmekeel vottime kiel Kuu; votti (~ voti) küles ~ `otsas on kiel, sie kiel käüb `liikmegä Vai; `Vötme ots oli `löhki ja keel seal vahel Pöi; `võtme keel läks `katki Muh; `võt́me keelel on rist sees, raua `saega `saetud, se on tema muuk `jälle, `üitakse ristkeel Nis; `võtme keel pistetakse augu `sisse, see `keerab luku `poĺti Juu; luku ki̬i̬l käib obaduse `sisse, kui võt́i `ki̬i̬räb, tuleb ki̬i̬l `väĺjä luku sidess Kod; [võtme] ki̬i̬l oli kis vedru ülesse lükkas ja riivi ette lükkas Äks; kammitsetabadel om juśt keele, nii, mis lääve tõisel konksil `siśsi. keele lääve `siśsi ilma nägemede. kastilukul om ka keele, siis ei saa kaant päält ärä `tõsta Krk; tu keelega `kääntki taba vallalõ (võti) Se b. tapp (palgil, prussil, laual) `palgile `raiuta kiel `sisse ja `lasta `piida `õtside `pääle; `Kielegä `sissepanemine on `palgi `jätkämine Lüg; see vaĺts koes seina palgi keeled `sisse lähvad, seda `üitasse sooneks, `palkide `otsas on keeled Khk; Palgile raiuti keel `otsa ja pisteti posti `sisse Pöi; `aknaaugul saavad keeled `sisse raiutud, postil on su̬u̬n si̬i̬s Var; öhel paĺgil on aŕk, teesel on keel Nis; tõesele paĺgile raiuvad sopi ja tõesele kiäle, siis lähevad kiäle `sinna sopi `sisse, kui on vaja jatkata `paĺka Kad; ki̬i̬l om jaku kottel, siis ei puhu tuul läbi Krk; paĺgi jakatasõ `ki̬i̬lde ja pandass tapiga kińniʔ; üts paĺk tu̬u̬l om vahelt `vällä raodu vahe, tõnõ ots om peenemb, nii saat ka `paĺki jakadõʔ, nii om keelen Har c. töövahendi vms osa `kolgispu kaas ja sääl on tämäl kiel sies `kolgispul Lüg; Adraperse sisse oo tapitud adravanna keeled ning kuresõlg Kaa; puudega sae keel (pulgake raamsae pingutusnööri küljes) keelega keerdasse `kangemale või `lõõgamale Muh; [vanda] keel (”see vanda osa, mis raua sees”) Rei; lõugetil oo all kaks soont ja kolm keelt ja kaanel‿o üks soon ja kaks keelt Vig; `enne oli puu`vankril aśsi kiel, nüüd on lakaline, mis teile pial käib, kus `vanker `kierama annab VJg; `koĺtsma – all olli kolme keelege, pääl kate keelege Hel d. piiritsa osa käbi on nii, et tal on kand ja kiel ja nina, `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; löŋŋä lönk lüiatse ui keeli taa; keel‿o södune vahe ots ui sihis Mus; Ui `tehti kadaka puust pisike õhuke liist, keel sihes, aŕk `otsas, teine ots vahe, nina Pöi; keele taha pannasse lõng, kanna takka läbi Muh; uil keel suus Rid; ui kiil on ui otsa sihis, teinebul `ot́sas on kand Hää; võrgu kudumise käbi ots on vähe terav, keskel on keeĺ, ots on kaheaaraline HJn; käbil on kiel ja kand Trm; piḱk ki̬i̬ĺ om piiritsal sehen Trv e. sõle või pandla nõel – Sa Muh all oli preesise keel ~ keelis, sedine kut `vastli keel, see käis `riidest läbi preesise `sisse; niid on `juste pidajad, esiti olid nallid, mustad, kummist `tehtud, vask keel all, keel `pandi `justest läbi muĺluti `sönna `külge Jäm; `vastel on sihand kandiline ning keel on sääl `keskel, mis rihma augu `sisse leheb Khk
2. a. riba, lapp, liistak jõgi läks kahe araliseks, siss seda `nurka `üitakse keeleks, jõgide `keelest sai `tarbespuid Vän; keel, see oli naha ribake, õmmeĺdi kasukaid; mõni üiab `soapa keeled Hag; [aer] kiäle ju̬u̬ress o pienikene Kod; mõla keelega `tõmbad vett, kui sõvvad Ran; oi˽susi tulõ, pirru ki̬i̬ĺ lät́s `lahki, nah, pird lät́s nii katõ `arru, tu̬u̬ pirru üd́si Krl; mõla ki̬i̬ĺ, laǵä ots Se || (valguse) kiir, (leegi) hari tule keeled Kse; päävä keel paśtab veel (loojuva päikese kiirtest) Khn b. (kella)tila lokadi kiiĺ Krk; ki̬i̬ĺ om pulkstial (pendel on kellal) Lei
keerlema `keerle|ma, -da S Mär PäLõ, keerelda SaLä Mar Kse Plt; `keerle|, - Vig Juu; `kierle|m(m)a, -mä, `kierle|da, -R, kierelda K Iis; `ki̬i̬rle|ma, -da Hää Saa KJn, keerelda Trm Trv Lei; `ki̬i̬rlemä, keereldä T, kiäreldä Kod; `ki̬i̬r(d)le|me, keerelte M; `ki̬i̬rdl|em(m)ä Rõu Plv, -emma Har, keereldäʔ; -õm(m)a VId, -õmõ San Krl, keerõldaʔ
1. pöörlema a. ringe tehes (edasi) liikuma tuisk `kierleb `talvel VNg; `keerleb ja `veerleb, kui üles saab siis muneb = humal Emm; tantsi kana - - `keerleb kui verrpai Käi; loom akkas keti `otsas `keerdlema Kse; suure vee ajal vesi `keerleb, lööb `seuksed keerud Vän; rattad `keerlesid `vankrel all Tor; käärpuud `ki̬i̬rlevad Saa; võrevess läks suits `väĺja ku `ki̬i̬rles Kod; luug ki̬i̬rleb vi̬i̬ piäl; `ki̬i̬rleb ja `vi̬i̬rleb, kui `otsa saab, siis muneb = humal KJn; siin ta (rebane)`ki̬i̬rless mitu `päeva joba ja püünd kanu kätte saia Krk; ku varesse `ki̬i̬rdlese `taeva all, siss üteldess `tormi tulevet Hel; mis ti `ki̬i̬rliti siin minu `ümmer San; hummaĺ `ki̬i̬rdlõs `üḿbre puu Rõu; vii pääle jäi `ki̬i̬rdlemä Plv; `ki̬i̬rdless ta tuisk, küll tulõ `vihma Vas b. käänakuid tehes kulgema tie `kierleb siira-viira VJg c. fig millegi ümber liikuma nüid aga `ki̬i̬rleb südäme küljen Kod; `aiga`mü̬ü̬dä nakat `mõtlõmõ, `ki̬i̬rdlõmõ San; inemisõ meelest `ki̬i̬rdlõminõ (tujukus) Se
2. keerutama, visklema, mitte paigal püsima `kange `kierlemäie ühest kõhast `tõise, ei õle `paigal Lüg; Kole `kerge `kontidega inime, `kierleb kui `värten IisR; läks `nõnna et persse `keerles taga Mar; `keerles maas ja karis valu Mär; liiv `ki̬i̬rleb ti̬i̬ pääl, kui tuulekeeris on; kut́sik akkas maas `ki̬i̬rlema - -, las ta `ki̬i̬rleda Saa; ega ma raho maga, ma olen lapsest saadik `kierlen ja piheltsen Ris; `keerleb palavaga asemel Juu; tuli `ki̬i̬rleb (tuule käes) Trm; kos siss `tulli tuul, kõik rüä aki keerelsivä Puh; Kiirlep nigu puupüür usse iin Nõo || `ussi viga jääb `külge: `silmad `kierleväd ja pää käib sedä`viisi Lüg; silmad `keerlevad pees, vahib `ühte `puhku `seie ning `sönna Khk; silmäd piämä `ki̬i̬rlemä ja `vi̬i̬rlemä piän Kod; kel naeste`rahval siĺmä `ki̬i̬rlevä, tuu om liiderlik inimene Ran; tuul silmäʔ `ki̬i̬rdlõsõ pään Krl | Süda akkas keerlema (läks pahaks) Mus; silmade iis akkas `ki̬i̬rlema Hää; pää `ki̬i̬rlep otsan Trv
3. kipitama, valutama (külmast) Varbad akkasid külma kää keerlema; Mul läksid raaksed (sõrmed) külma kää keerlema Kaa
Vrd keeritama, keeritlema
keeveldama keevel|dama HJn Trm Ote, -dämä Ran Kam, kieveldama ViK rahutult siia-sinna liikuma seisa paigal, mis sa keeveldad `ühte `puhku HJn; [hobune] kieveldab, kui ta ei seisa paigal VMr; aina kieveldab `seie ja `sinna Kad; nuored on `piamiselt nied, kes kieveldavad Sim; keeveldäb nigu ki̬i̬b li̬i̬m jälle Ran; küll käip nüid keeveldämän, ei püsü paegal Kam; ta om `väega kärmas, siss ta keeveldas `ümber, ei saisa paigal Ote Vrd keeblema, keevendama, keeverdämmä
kegama kegama(ie) Lüg Jõg siia-sinna liikuma, karglema `mis te kegatta `ühte `puhku ja `juoksetta; `Enne vanasi `tantsusi kegati, `leivad `jalga üläss ja taha `puole, kegasivad; `Luomad kegasivad kõhe `kaula`kolgo `õtsas Lüg
kegutama kegutama R Kod, kegotamma Vai
1. hooletult tegema (koormat, kuhja, riita vms) `Kuormad sai `niisama `piale kegutatud, `niisama `naljalt, et oleks aga `kuorma `kirjas; Kegutasime `mõisa `saadud `niisama ülesse, a omad `tallasime kõvast `kinni (heinateol); Puid ära sedavisi küll `riita keguta, kukkub `ümber; Isa kegutas linad `vankrile, nigu obune `tõmmas, koorm kuhe `laiali; Pialt puolt `vuodi üles kegutatud küll, - - all nigu sia pesa IisR
2. end kõrgemale upitama Kegutab `ennast ka `suuremate ja enakamate `kõrva `istuma; Küll sie `ennast `kõikse paremalle kohale kegutatta `mõistab; Kegutab `ennast ikke `võera rie `otsa `piale IisR; midä siä kegodad igäle `puole `ennäst Vai || `Suoja `vihmaga on rohigi enese ülesse kegutand IisR Vrd keguma
3. uhkustama, edvistama edeva ja `narri inimene keguta vaid `ühte `puhku; sie keguta, aja `pitsisi, sorusi ja `satsikusi `külge VNg; `Selle kegoga `saagi `õiget juttu ajada. Kegutab ja `kehkab - -, on ikka `kehkenpüks küll IisR; ikke `koigota ja kegota, `uhkut täis Vai; vana Mari naarab ja kegotab Kod Vrd kekutama
kehkendama `kehken- IisR, kehken|dama Mar Juu Jür, -dämä Rõu
1. (end) esile tõstma, kiitlema; fig kergitama `Aiva `kempleb ja `kehkendab, nagu oleks tema see suur `asja mees; `Ilmaski ta seda ei `räegi mis `mõtleb, - - `mutku `ninda `puoles `vinnas `kehkendab `ühte `puhku IisR; ta tahab ikke ennast teistest ülemaks kehkendada Mar; mis sa kehkendad igäle `poole Juu; sie on üks kehkenpüks, kehkendab aga ennast Jür Vrd kehklema
2. kergitama, kehitama Esi lät́s ja kehkeńd `ṕuksõ Rõu
kehkvel `kehkve|l Hää Jür JJn VMr Trm, -ll Kuu; `kehkevill(a) Kuu Lüg, kehkevel Kad elevil, ärevil, erutatud `Lienä ka `ninda minuga `kehkvell; Külä vanad `muorid olid alade `kehkevil ja ädäss, kui moni nuormies ja `tütrik akkasid `sehvti pidämä Kuu; `ühte `puhku `kihkevil ja `kehkevil; Oo ku `kehkevill sa tänä õled Lüg; Sa nii `kehkvel nagu ootaks kosilasi; Üks rätsepa muodi mies, alati `kehkvel ja kohevil nagu kehkadivei Jür; kui inimene on igast asjast nii `kehkvel ehk ehmatand VMr; Kui ükskord piĺl kiratas, siis elin kohe kehkevel Kad; rahvas on kõik `kehkvel Trm Vrd kehevil
kellama `kella|ma, -da R, kella|ta eP, -te San; `kellämä, kellätä Saa KJn T(-mmä Võn), `kelläm(m)ä, kellä|täʔ VLä(-- Krl) Räp, -däʔ VId(-- Rõu Se); `kelläme, kelläte M(-de Krk)
1. klatšima, keelt kandma `Kellab `möada küla `ringi igasugu juttudega IisR; midä sa `kellad `ilma `aigo Vai; Käis seda lugu küla koutu `kellamas Jäm; Ei lähe mina seda kellegitele `kellama Kaa; Sii ta `kellas senest suure äälega Rei; Mari `kellab kauda küla, et ämm `olle paha Han; Midagi on, `kellab kõik mai·lma täis Hää; nõnda ku ta uksest jalad `siśsi piśtäb, nõnda akab teist `kellämä; jääraka oleva puha, kis `kellava (Jäärjast pärit) Saa; igaüks akkab `kellama, et [see] sai suure koha omale kätte Juu; mis sa `kellad minust, tied niesukest juttu VJg; Kui juhtus, et mõni vaene inime liha ja kala suitsetas, - - annab jälle tükk aega küla pial kellata Trm; muud ta ei ti̬i̬, kui teist räägiks ja `kellaks `ühte `puhku Ksi; `kellas `terve külale Lai; ta on küll kelländ `teisi inimeisi ilmas KJn; akas miut `kelläme Hls; käis külä `mü̬ü̬dä `kellämen, kelläss `tühje jutte Krk; `kelläb sellest `tervele ilmale Ran; si̬i̬ om serände lirand, nigu midägi kuulep, nii `kelläp ärä kõik Nõo; ega sullõ midägi ei või üteldä, sa `kellät kõik `vällä Võn; Kae et sa tost asjast kellekile ei kellä Rõn; mis sa mind `kellat, ma‿i ole seda väärt San; kelśsivä˽kõ̭igilõ et veli vańgimajan Urv; mis ma˽`sullõ tennü olõ, et sa minnu nii kelläten `käüde Har; mis sa tan käüt `küllä pite kelläten, kõigõ˽`kellät arʔ, sa olõt ku külä kell Rõu; Mine no `kellä küllä pitte tuu jutt ka arʔ – saa süä `tsälka Vas; keä suurõ keelegäʔ, kõik mis koh kuuld, kõik kelläss `rahvalõ Se || liikudes (kella)helinat tekitama Loomad panid `kellama, ma‿s jööva neid oida Khk; ma `kellasi tüki maad ära (sõites kuljustega) Hää
2. suguühtest Mies käis külä pääl `kellamas, omal õli nuor ja ilus `naine Lüg; isased `kellavad neid va emassi alati Khk; `nüitsed tüdrugud `laskvad köik ennast läbi kellata Krj; `sõuke mees `kellaks ikka kõik tüdrikud läbi Muh; Mees kellas vöörast naist, oma juhtus pεεle Emm; lähme tüdrikuid `kellama Kse; `kellas tüdruku läbi Ris; poiss on tüdruku ää kelland Juu; käib külas tüdrukuid `kellamas JMd; `kellab aga `piale `müöda küla `ringi Koe; käib `tihti külas `kellamas Lai; lät́s `kellämä Se
kelmis|tükk keĺmis(s)- spor K, Trm, kelmis(s)- Khk Muh Trv Krk, `kelmis- R; kelmistik g -u Se vigur, kelmus tieb oma `kelmistükkisi edesi `ühte `puhku Lüg; tama tieb `kelmistükkisi alalde Vai; änamasti poisid tegad külas tüdrugutele kelmistükki Khk; taal ju kelmistükid `selged Muh; ta tein ühe keĺmistüki `välja Ris; sie teind ühe keĺmistüki, on va keĺm; sie on keĺmistükka täis JMd; si̬i̬ `olli temäl üks keĺmistük tehä KJn; sellel o küll kelmistüḱke sehen Krk; kelmistikku tegeväʔ Se || vigurvänt ta on üks keĺmistük inime KJn; poiss õige kelmistüḱk Trv; ossa (oh sa) kelmistüḱk Krk Vrd kelmi|tükk, kelmus|tükk
kelpima `kelpima ~ `keĺp|ma Mih, -me Krk, (ta) kelbib; `kelpimäie, (ta) `kelbib Lüg
1. käima, astuma (kõmpima vms) inimine ei `sõisa `paigal, `ühte `puhku `kelbib `käiä; `tervis on kääs, võib `käiä ja `kelpidä Lüg; ommukult akka jälle `keĺpme, siss lääve kondikse jälle nõrgepess; saap periss kenäst `kelpi jälle; ma kelbi iki tokikse nõal, iĺläksi Krk Vrd kempima
2. üle trumpama see kelbib ära teesed (oma iluga) Mih
kergitama kergi|tama (-tämä) eP/-dama Hi, keŕgi- Iis Kod Pal/ Trv Hls/-teme/ TLä Ote/keŕgi-/; (ta) kergits Krk; keŕgitämmä Räp; `kergi|tama R/-tamma Lüg, -tämä Kuu, -tämmä Vai/; kergü|tämä Khn, -täm(m)ä Plv Vas(-ŕ-) Se -teme Krk San(-ŕ-), -tõmmõ Krl 1. a. (veidi) tõstma ristluist `saate lähäd vette, vesi akkab `kergitamma; niied `kergitavad üles [kangast]; ei `viitsi oma `jalgu `kergitä, viab peräs Lüg; Vahetevahel `kergideti [sõtkumisel taigna] `servad `keskele Jõh; midä siä alalde oma `pihto `kergidäd (õlgu kehitad)? Vai; kergida `angu natuse veel, ma‿p saa käde; kergida ader kivi tagand εε Khk; Taap kergita vel supikulpigi, ema teeb taale keik ede ja taha ää Pha; Või mitte pead kergitagi, nii `irpsast lõhub valuta, äi tea mis `siia `sisse läind on; Külm kergitab kivid moa sihest öles, ega kevade ikka natuke ja natuke, äkist `ongi kivi `jälle põllu sihest näha; Siis vesi akkab kergitama kui sa rinnuni sihes oled Pöi; lähme `jalgu kergitama (tantsima) Mar; kis koera saba kergitab kui mitte ta ise Hag; mul on nii `raske pakk, kergita natuke `kõrgemasse õla `peale Juu; `einu `pańdi katukse `alla ka. katus kergitati üles Sim; kui sõim sõńniku `sisse jäi, kergitati üless, `pańdi sõńnikud `alla; küĺm kergitab mõni `aasta orasse juured üless, külm kergitab kiva ka maa seest ülesse, adra ette Lai; perse vajoss äräde - - `istun, pia kergüteme; inimene tulep `vastu, kergite `mütsi (tereta); ku jumal avits mut, ku ma tõiste `tõsta ega kergüte ei jää Krk; kergita uśs aagist `valla Puh; vanemba mehe ess mõśta saksamaa `atra oeda, nemä litsivä adrale `pääle ja kergitivä adra maa seest `väĺlä Nõo; mäki päält joosep `alla – egä vesi joosep jõe poole – siss kergitäp iä üless Kam; ku paa är keŕgütet kõrvalõ, siss perän tõstat jäl tagasi San; ei kergütäʔ umma `jalgagiʔ Plv; ma kergüdi hinnäst tooli päält üless; kergütämiist om iks hobõsõl kaʔ – kergütäss hinnäst ja `jalgu ka sirotõllõss; nigu teretässki vot, siss kergütäss kübärät Se || fig `kergita `karvu (tereta) Lüg b. (loodusnähtustest) tekkima; tajutavaks muutuma Kui nüüd `kergitaks tuult! Jõh; Metsa tagant akab jälle suurt musta pilve üles kergitama Kaa; kergitas üles (miraaž merel) Ris c. fig kiitlema, (ennast) kiitma `kuraa·si `tõstab enese `pääle, `kergitab `ennast Lüg; Juttuga on ta mies küll oma `värki `kergitama, `aina `kuula, elab `juski Pagari krahv IisR; Kus - - pani ennast kergitama – mis ta keik ää teind ning kus kaugel ilmaotsas keind Kaa; ennatlik kes ennast kergitab, aĺbisegane VJg; Ega see vana Jüril neist kahju põlnud, mis poeg ära viis, aga sellega (kaebamisega) sai ta nagu ennast kergitada, nää mis mul kõike on Trm; si̬i̬ suurustess, kes ennast kitt ja kergitess Trv; Mis sa sukk suurustat, vana kinnas kergitat Ote d. alustama ära `salga, selle üle võib jo kohut kergitädä Nõo e. elavdama, virgutama obune juo kergitab ennast, ajab kõrvad kiḱki, kergastab VJg; `nu̬u̬rusarm iki kergitäp, vanaduss kokku vandsutap Puh Vrd kergastama
2. paisutama a. üles kohutama tänavu olid üe`külmad, `kergitasivad `selle maa üless Hlj; aŕksahk on tuline ea riist, tema kergitab moad, aga temaga ei `jaksa enam teha Juu; kos ta üless ajab kevade, kergitab `ti̬i̬sid ülesse Äks b. (pärmiga) kerkima panema üks `naine vei minuld ikke `astja, et tämä `leiva`astja ei `kergitand, et sie oli tagurpidi `laudadest `tehtu VNg; see töömes (pärm) pole midagid kergitand `saia - - teine töömes kergitas kenasti Khk; pärm ei kergita änam, oo apus või vanas läin Tõs; sai tehakse pärmiga ja kergitakse Ann; leib tab `enne ära kergitada kui sa pańni piale paned ta Pil c. hinda suurendama Kui ta (mõisnik) nägi et sa akkasid püsut rikkamaks minema, siis kergitas renti `jälle Pöi; `kaupmes kergitas `inda Plt Vrd kergähütmä
3. ümber tõstma, kohendama; puistama a. kõrgemaks seadma; kohevaks raputama `kaaruta [hein] üles, mene `ühte `puhku ja `kergita rehaga üles Jõh; `tolmu oli nönda tuba täis [ketramisel] igaüks kergitas oma taku `arkisi Pha; [koda] nõnda äe vajund, peaks natukse kergitama Pöi; ega umigu `tehti ase ülesse, põhk kergidadi ülesse Käi; Pool einamad sai `eile ää kergidat, täna vötame selle osa ülese Rei; ruki `seisis paegal vakka, aga sui`viĺla kergitati parsil, torgiti kaegastega Mih; kergitab piaalust Kos; mina kergitan iga `õhta kot́i seest ned õled `pehmeks ülesse Ann; neid (leotatud linu) piab vahel kergitama kua, muidu vaovad `liiga mua ligi Koe; kui ein on märg alt, `niiske siis kergitasse üles rehadega Ksi; kergüte `patja vähä; kergüte `u̬u̬dit Krk; lina ollu ärä kikitedu, temä viil lännu `tõstnu noid `linnu kah kergitänu üless Nõo; vaja kohenda, kergütäʔ `pat́ja ja kot́ti Se b. (ladet, pahmast) puistama, õlgi või põhku teradest eraldama sui`vilja obosed `tallusivvad, õli paks `pahmas ehk ahus, siis `kergitetti üless, `reie rehaga `tõmmeti üless Lüg; kahe parre `aegu (kui kaks parretäit vilja rabatud) [öeldi] kergitame `röhved `väĺla Ans; esitiks kergidesse aganad rihe pεεlt εε. siis kergidasse `jälle `kergele (~ kergeli) ning aketesse `jälle obustega `tampima; kergitamine oli rihaga. ne olid kergitamise rihad; saand ära kergitud, sis tarist rehi `ümber pöörda Khk; lademest kergitati `suure `vihku; üks kergitas ning pani `vihku, teine `päästas sidemeid Kär; siis kergitakse `angudega, raputakse keik vili `alla Pha; Pitkad aganad kergitati rihaga `välja, riisuti kogu ja vissati aŋŋuga laudile Pöi; rehe `peksmise juures oo `sasse kergitajad Muh; `enni pahmati `põhku, siss neid sülitsi kergitadi Mar; `võtsin neid ruki `kõŕssa kätega sedasi raputasin, seda `üeti kergitamene; kui oli pahmatud, siis akati kõlgast `võtma. rehe rehädega sai `ända kergitud Mih; saavad lademed `pekstud, siis kergitakse ää ja pannakse uued asemel Ris; ku põhk päält ärä `võeti, siss rehe rihaga kergitedi ka tuda tapand Ote c. kerist puistama, kerisekive puhastama kerikse `kergitamine oli, iga `aesta tuli puhastada Kuu; kerist kergitati nõnna ikke `enne vilja `peksu või ka suvel suojaga; kergitati kerist, ajasime `tahma `väĺja VJg d. kalavõrku põhjast lahti päästma läks sie `üksi `päine läks rüsä `vahtima, `kergitäs siis läks vesi nagu `kiemä; [lõhe] sääld (rüsast) ei `pääsegi `vällä ja sedä saab juo ko˛e `arvu, ku `kergidäd rüsä üless Vai; liŋŋuga `lastasse pöhja püi `aega vörgud `pöhja. vörgud kergidatse üles ning `vöötse liŋŋud alt ää; päisid pöhjapüi vörgud kergidaste `öhta üles Mus
4. kergendama, hõlbustama, paremaks tegema või saama kergitäs sest `aigusest, aga jäi `uuvvest ja nüüd tuleb surm Lüg; Nee rohud ikka natukse ta valu kergitavad, kui ta neid võtab siis olla ikka param Pöi; jumal ülendagu so `inge, kergitagu so pattu Mar; `Trööstisi oo `mitmid, mis kellegil südat kergitab Han; kui juba `aige paremas saab [öeldakse] et nüüd oo `aigus kergitan; tervis oo rikkus, katsume kergitada [rohtudega] Var; eng `kinni kui ma natuke köi, tahas midagi `rohtu et oles natuke kergitan Aud; `kohtu puult palutass kergitamest Hää; kergita mu `vaeva vähä, too need kot́id `keldrest `väĺla Saa; ia kohe, sain natuke südant kergitata VMr; `aiguss akass tõist `mu̬u̬du mineme, nüid akkass joba kergüteme; surejet enne `surma kergüdets (enesetunne paraneb). nüit tat kergüdets, `täämpe tetäss tast üit́s vahe (selgub, kas haige paraneb või sureb) Krk; et jummaĺ kergütäsi sinno [soovitakse haigele]; om rassõ `haigõ, vaehtõ päl kergütedäss (olukord paraneb) inne `surma; kergütäss `ku̬u̬rmat. pant tõõsõ hobõsõ päle osa ärä; kergütäss tõõsõ süand [lohutamisega] Se || köhima, köhatama; rögast puhastama Ribilä suits `rinnad `kergitä VNg; kes sedasi köh köh köhis, kergitas, seda `ööldi, et madalad rinnad, kergitab `ühte `puhku Lai; ma egä ommuku mugu köksin, kergitän `rindu Ran || fig (rahalisest väljaminekust) se kergitas ta `taskud koa ea tüki maad Mar
5. kohitsema oĺl ravipahr, kergütäss är; kergütädäss hobõssit, tsiku. kannu kebendädäss Lut
Vrd kergutama2
ketitama ketit|ama Jäm Khk Kaa Jür Trm, -ämä Kod KJn, -eme Krk; kettit|ama IisR, -ämmä Lüg; ketüteme San; is ketitedäʔ Har looma kettipandult süüa laskma ma piän `luomi `ühte `puhku kettitämmä ühest kõhast `tõise Lüg; `Lehma oli pöllu`kargel ketitatud. Pöllal ädala pεεl pole `tohtind ketitada Kaa; sae (sai) kesä `paĺjass, lõppi si ket́itämine Kod; ma käisi obest ketitemen tõisess kottel Krk; Vanast is olõ ket́te, sis kablutõdi, iss ketitedäʔ Har Vrd kettima
kettama kettama Jõh ?Iis; (nad) kettavad JMd; kettämä(ie) Lüg
1. kiskuma, käperdama ärä kettä `ühte `puhku, ehk `jälle ärä kisu Lüg
2. ”ennast raske tööga ära vaevama” – Iis
3. kettavad ja `końtavad `müeda küla `ringi JMd
keula|mees paadi käilas istuv kalur `Keulamihed arudid kuhu `vergud `lassa; ku `vergul `käüdi, siis `keulamies oli sie, kes `vergud merese sous; `keulamies `täüdüs `olla `ühte `puhku siel `aerud kääss. Eks `keulamies täü igä kaik kived ja karid meres `tiedädä Kuu; `keulamehel oli kaks `aeru VNg
kidisema2 kidisema Lüg/-mma/ Khk Käi VJg kiduma, virelema kidur inimine, `ühte `puhku kidiseb `aige `õlla Lüg; se sureb `varsti εε, vähe kidiseb veel, natise `inges Khk; küll ta kidiseb, kui on `aige ei sure ää VJg || veidi valutama Äi mool väga valu äi ole vεhe kidiseb Käi Vrd kidsisemä
kiemutama `kiemuta|ma R(`kiemo- VNg Lüg, `keemu- Hlj Lüg, -mma Jõh)
1. ruttama; kärsitult minna tahtma midä sa `kiemodad VNg; lapsed `kiemutavad `ühte `puhku `tahvad `käiä ja `juossa; igäle `puole tämä `kiemutab, tahab `mennä Lüg || taga kihutama kuer `keemutas kanu taga Hlj || keelitama Ta `keemutab mind ühes tulema Jõh
2. edvistama, koketeerima sie `kiemuta ja `kieguta, pida enesest pali; ärä `kiemude `eiga ehi `endasa; moni ajab `poissisi taga ja `kiemutab VNg; akkas `poistega `ümbär `kiemotamma Lüg
3. sain pere `kirjavast `kiemutada (õmmeldes kõigi pükstele kirjud paigad) Kuu
kihelema kihele|ma R(- Kuu, -mma Jõh Vai, -mmä Jõh) eP(- LNg Vig Juu Kod KJn Vil) TMr, -m(e) Hls Krk Hel San, -mä Ran Nõo; kehele|ma Khk Käi LNg Rid Mar Saa hv Puh, -m(e) Hls Krk; kihilema Tõs Aud Hää; kihelama Kõp Trv; kihõlõma Räp; kehilõmõ hv Krl
1. sügelema `kisked on `pienikesed `vistrikud ja kihelevad Jõe; Nogulased `poldid kaik `sääred ärä, nüüd `ninda kiheleväd et `kraabi puruks Kuu; keha kiheleb palavaga VNg; kui püu pesa kiheleb, siis saab raha ehk tere Jäm; karp kiheleb nii valjusti, kas kisu kondid `välja Khk; teeb ihu kihelema kui soe on Vll; Köht kiheleb, Rootsis on ea vöisoak Pöi; kui nina kiheleb, siis kuuleb `titsid oln Muh; nina ots keheleb, sorma sönomed kuuleb Käi; nädala pεεvad se muhk kiheleb Phl; obose nahal oo kehelemese veha sees Mar; jalad kihilevad, nõgesed oo kõrvetan Tõs; maa-alust ajast kihilema Aud; parmadel nendel on teravad nokad, preśsib `sulle `sisse ja siis ta kipetab ja kiheleb Ris; `kuśkil `ilmas `olla ei või, nii `irmsasti [sääsemuhud] kihelevad HMd; noore kuu viht aab ihu kihelema HJn; sügeles naa et aiva kiheles kohe VJg; obesel võtab kaela kihelema Trm; palav one, ihu igine, siis kiheleb Kod; kihelemine on nii, et võib kannatada, aga sügelemine, et piab küined `küĺge `aama Lai; ammass kihelap, nakkap valutama Trv; kirbu sööve, nüid võtab õige kehelem Hls; ku aab kasume akkass, siss akkass keheleme ja `süütme Krk; pää kehelep, kui om `täie pään Puh; nigu tuhat `kirpu `oĺli säĺlän, ihu kiheli nigu kusi`kuklase pesä, aga mitte es `julge `süitä Nõo; kiha niguʔ kehilõss `õkvõ Krl; kihelemise haigus sügelised kihelemise `aiguss sie on üks sene `kärna `aigussega Lüg; kihelemise `aiguse `aegas nahk kangesti kiheleb Kos
Vrd kihklema1, kihlema, kihtlema, kihulema, kihuma1
2. rahutu olema, kibelema, nihelema Kiheleb `nindagu kirp `kuera `perses; midäss kiheled siin et rahu ei saa Kuu; `ühte `puhku kiheleb, on menos Lüg; mis te sii kihelete ja `kargate `kiili (öeld lastele) Muh; ma üsna kihile, et saass `linnes ära `käia Hää; keheleb siin tüdrikide `ümmer nigu kut́sirat́sikud püksis Saa; `mutkui kiheleb aga, kus sa lähäd, kes sind `ootab Juu; kui kaua sa ikka sin kiheled, akka minema JMd; eläjäd akasid kihelema, es seesä paegal Kod; mis sa‿ńd kiheled, seisa ometi paigal Plt; ta kiheless sinna minnä Hel; ma kihelesi kodu tulekid San; hoijõtass külealotse rõõvast päävä i̬i̬h, et süĺlem kihõlõma `väega es nakassõʔ Räp Vrd kiherdamma
3. fig a. (rääkimisest, lobisemisest) see söna kiheles ning valutas su suus et sa seda `rääkisid Jäm; kas su keel kiheles, et sa pidid sedasi teisele `ütlema Khk; see üsna kiheleb mu keele peal Muh; ku naśte keeled kehelevad, siss lähvad kisuma Saa b. Küll oma `kärnäd kihelevad `kaige magusamine (oma häda tunneb igaüks hästi) Kuu; Ah su nahk kiheleb ka peksi järge Kaa; Perse kiheleb taga, äi vöi kodu `olla, katsub aga et minema soab, külase, teiste seas löbusam, kari koos Pöi; ing kiheles sihes (mingi mõte ei andnud rahu) Muh
Vrd kõhelema
kihkvel `kihkvel Hlj Juu(`kihvel) VJg Trm Kod, `kihkevil Kuu/-ll/ Lüg; kihkevel Kad ärevil, kihevil `ühte `puhku `kihkevil ja `kehkevil Lüg; `kihkvel pidu akatusel Juu; kõik juaksevad `kihkvel ja `kohkvel Kod Vrd kahkvel, kehkvel, kihkveli
kiilu1 kiilu VJg Sim; `kiilu VNg vilets lamp, tattnina ku akkasima lugema, siis `pandi lamp polema, `muidu oli `kiiluga `ühte `puhku VNg; pane `kiilusse eli VJg; lamp oli pisike, nagu kiilu põles Sim Vrd kiiluk, kiilusti
kiimalus kiimalus eP(excl Hi) Hls Krk TLä Kam, `kiimalus R, g -e
1. iharus `tütrik pääst `perseni `kiimalust täis Hlj; üks kiimalus on `ühte `puhku, kui emane isaste `järge ajab Khk; kõht pereme `leiba täis ja perse kuradi kiimalust täis Mar; see on koa nihuke kiimaluse `jäoga inime, aab `naisi taga Juu; eks mõnel kiimalust `rohkem kui teesel JMd; kis kiimaluse elu tunneb, piab mehele minema Kad; kiimalus sie `ongi sie tüdruku `aigus VJg; laial teel`käimene on sama mis kiimalus Plt; ku‿ńa (mehed) saava toda kiimaluse `ussi `leotada, sis na om kõege õnneligumba Kam || ulakus, püsimatus ti̬i̬d paĺlu kiimalust või uĺakkut Hls; si̬i̬ (laps) om vi̬i̬l kiimalust täüs Krk || edevus tüdrik kiimalust täis, `siuke edev Hää
2. kiimaline mis sa nii kiimaluss olet, pia onti `piiri San
kiisklemäie `kiisklemäie riidlema, tülitsema ärgä `kiisklegä `ühte `puhku, kas muud `ammeti ei õle, ku `ühte`puhku `kiiskletä Lüg Vrd kiislema, kisklema
kikastama kikastama itsitama kikastab paigal. mis kikastamine see on `ühte `puhku Khk Vrd kikatama
kikk10 kikk g kige Saa Vil M(-ḱk; g kike Trv) San1. a. (substantiivselt) igaüks; viimane kui üks oodasime kikk `laubast `päeva, siss oĺli sauna `lauba Saa; ollime kolm pere`konda üten toan, kikel olli latse Trv; kikk `mahtusive kogusin eläme Pst; Õuna om kikk puha `otsa saanu Hls; kas `poegil kigil om naese Hel b. (adjektiivselt) kikk põld `oĺli vi̬i̬ all Pst; kana rehitsess kiḱk pi̬i̬ndre läbi puha; temä mõist kiget ammadit Krk
2. kogu kõne all olev tervik miul om kikk meelest minnu Trv; maa olli kikk adra all; ole terven nüit kigede i̬i̬st, kige ää i̬i̬st, söögi ja joogi i̬i̬st Krk; pane kõrva `taade kikke mis sa kuulet Hel; kige aganidege jahvatedi San || (rõhutavalt) mis säl kikk oĺlid Saa; pütissepp tege õllevaate ja puunõusit kiket Krk || Minnu kikk ja poha Trv || kõikjal(e) `äste nägus jaanituli - - `äste nätä om kigile `poole Trv; si̬i̬ ütte `puhku ku käsi kańnel kähen, kigel poole `saata Krk
Vrd kiik5, kõik
kiri1 kiri g kirja eP(g kerja Käi Rid) Hls Hel Puh San Lei, `kirja R(n, g `kirja, Vai), kirjä Vig Tõs Juu Kod KJn Vil eL(g kirä, kiŕä V[ḱiri g kiŕa Se Lut])
1. a. kirjamärk; käe- või trükikiri kiri on `kustund, `pliiatsi kiri Lüg; `juudil `on ju suured ullud kirjad kut argid Jäm; `söukest peenist `kirja mo silm ep seleta; nii kenade suurde `kirjadega raamat; mool nii ull kiri, seda‿b osa `ükskid lugeda Khk; `valge varul sa nääd veel `kirja lugeda Pha; arvad kirjad ollid aabetsis ülal Muh; must raamat ja `valged kirjad olnd sees Mar; eks igä ühül ole isimoodi kiri Vig; [loed] peenikest [aja]lihe `kirja, see `tõmmab `sompi silmade ees HMd; mõnel on nii vilets kiri, ei see põle kirjames `ühti Juu; raamatu kiri Trv; kui tu̬u̬ kiri i̬i̬n `olli, siss `tulli `mi̬i̬lde, mes `kiägi mäŕk tähendäp Nõo; kui ni vene kirjä tuĺliva, ei tiiä enämp midägi Ote; mina ei saa˽taast kiräst `arvo, `väega halvastõ um kirotõt Plv; nii illoś kõrraline kiri oĺl Vas || metallraha numbripool rahal on ühel puol `kulli, `toisel puol `kirja Vai; `ütle, kumm nüid on ülesspide, kas kull või kiri Juu; kas `numrigaʔ vai kiŕägaʔ, kas kuĺl vai kiri Se b. lugemis- või kirjutamisoskus; kirjatarkus sel kiri `selge, `kirja`tundja, sie `muistab juo lugeda Lüg; ei ma tunne `kirja Muh; pimedel öpedaks ka `kerja Käi; ma ei ole `koolis keind, `kirja ma ei tia PJg; lugemine oli sel vanainimisel ime `selge, `kirja ma ei tia Sim; mõśtab `kirja Trm; mino esä vi̬i̬l `kirja es tunnõʔ Räp; mi vallah oĺ säidse mi̬i̬st, kes `mõistsõ `kiŕjä Se || kirjakeel üks söna läheb küll kirja `järge, a teist εi saa; Tagamise (Tagamõisa) keel pigem kirja `seisuse `järge (lähedane kirjakeelele) Khk; Sie on uue kirja järele Kad; siin on arilik murrak `ühte `puhku olnd kirja järel Plt; vana inimese, nee nüüd lokerdeve vanat `moodu, noore kõneleve kirja `viisi Hls
2. dokument, ametlik paber; tõend, ürik `meie `saare kiri on `Arju `maakonna `ari·hviss Jõe; `selle õppetaja nimi old ka sääl ülevel vanas `kirjades ikke keik ja VNg; Leo maja sai `öeldud, mis ta `kirjas oli, seda ma ei tea Noa; tä ekke tahab kirjad `sisse anda; `tohtri käest soab kirjä, `apteegist andase `rohtu Tõs; siis `näitaśt oma kirja ette Aud; `aitas seena peal on nihuke kapi, seal sees ikke on nihukesi `kirjasi ja roamatuid Juu; see on root́si vanas `kirjades kõik üleval Sim; `tempel lüädässe egäle kirjale `alla; no vai kiri [lapsel] küĺjen, et minu poja testud Kod; palanu`korjajal `oĺli valla kiri üten, et siss inimese tälle annava Nõo || Ega kiri äi valeta Emm; Egas kiri ei˽võĺsiʔ Rõu; Ega kiri ei petä Räp; õgas kiri õi petäʔ Se
3. nimekiri nüüd on neid inimisi pali, kie ei õlegi õppetaja `kirjas Lüg; kaks õde oo surn - - tiä kui kaua mind `peetse, me oleme `kirjest maha jäen Var; käisin ennast maha kustutamas sest kirjast Juu; kirja panema üles kirjutama se oli jo `enne `kirja `pando Vai; paneme nüid selle `kirja Muh; kõik `pandi `kirja, mis räägiti Tõs; Panõ mio nimi kua `kirja Khn; minu vend kirjutas oma eluloo kõik `kirja üless Juu; mu nimi `pańti `kiŕja Kod; see laul ei ole `kirja `pantav Krk; `kiŕjä pandass üless Se; fig päeva kirja panema roojama Mul päiv viel `kirja panemata, lähän `päivä `kirja panema Jõh; Päävä kirjapanek Räp; kirjas teat rühmas; kellekski hinnatud, arvatud mina olin siis ikke `kapteni `kirjas VNg; `Kolmetõist`aastaselt tüttär`lapsel kuu`riided, sis on juo `naise `kirjas Lüg; Õle neist `ükski enamb obuse`kirjas, igavised kronud on Jõh; Kaśs majas küll, aga kedagi ei tie - - muud kui et kaśsi `kirjas on; Igavene pet́tis ja `ulgus, kas täma tahab ka viel inimese `kirjas `olla IisR; ta on vanade inimeste `kirjas Jäm; seda εi ole vist elavate `kirjas εnam Mus; see veel lapse `kirjas Rei; tä oo `vaeste `kirjas Tõs; ta juba mees, ega ta enam lapse `kirjas põle Juu; ta on `leerimatta, siis ta on alles lapse `kirjas Koe; se `loetasse vana inimese `kirja, sańdi kirjas Trm; metsa alijad, metsa`vaimude kirjas nad on Plt; si̬i̬ alle latse kirjän, alle `tõiskut sehen (teismeline) Krk; ega ta vist enämb elävide kirjän ei ole Ran; vahi, nonde (raukade) kirjän ole minä nüid Puh; vana inemine, vanan kirjan Rõu; tä om sandi kiŕäh `eśkiʔ; tä om `varga kiŕäh Se
4. trükis a. raamat vanast `kutsuti `kirja, `laulu `kirja, `jutluse `kirja, lugemise `kirja ja kaik; mie lugin `kirja Vai; kirja sees oli kuuln, karu on mesikäpp Krj; vanade `kirjade sees Phl; eks tal võind kirjad seal `olla, ta kirjast ja roamatust `voatas Juu; kuristik oli kirjas, ega siin kuristikku ei ole Lai; vanast es ole `kunnigil `kirju Krk; tä kiŕäst kai Se b. piibel, pühakiri kiri peap tööks (tõeks) `saama, juudid peledadi εε Khk; kiri `ütleb, et ligemisele äi tohi `kurja tehja Vll; et küll [ei] soa kirja järele elatud, pead `katsuma ikke Muh; mina olen kirjast lugend, aga mina seda `põhja põle kätte soand Juu; sa ti̬i̬d kirjä järele, annad sellele, kel on Kod; kiŕjas koa põle seda `leidnud, kohe `ki̬i̬gi [pärast surma] pandasse Pal; kiri `ütleb, et rahvass om patatse, ilm lääb ukka Nõo; `kuuljalõ pandass ka kiri kätte, et tuuh ilmah timmä tunda aiʔ; kõik om kiräh, kunass tulõ sõda jah Se; bib́lia kutsutass suur kiri Lut
5. postiga saadetav kiri; sõnum piän `kirjä `kirjutamma, `kirjä `vastust `saatamaie Lüg; `saadin `toisele `kirja Vai; täna oli `postis pailu `kirju Khk; vahel saadeti kiri, kutsuti kalu ää `viima Muh; ega enne `kirja `keegi osand kirjutada Mär; tä sai paelu `kirju Tõs; käisime seal `lehte `järgi ja kirjade `järgi Aud; tervitab kirja `kaudu Tor; kas oled minu kiri kätte saan Ris; sain kirja `tütre kääst Kos; mulle tuli kiri Taĺlinast Koe; tämäle tuli kiri linnass Kod; es saada sul `kennigi `kirjä; nüid kutsuts kirjä läbi, kirjäge, vanast kutsuti suu sõnage Krk; sis tõene veli saat iki `kirju ja `kaarde Ran; ja kasak viis kirjä ka kätte, ku kirjä olliva; ma‿tli, mi sa noist kirjust alali oesit, palutanu ärä; ja peräst nakava kirjä `käimä (algab kirjavahetus) Nõo; ma opessi kõ̭ik kirjä pääl ärä lastele, et kos te mu `lautsile panete ja kos kooli`rõiva om Rõn; väümiis kirut́ kirjä kroonu päält Krl; kirutaʔ kiri ärʔ Rõu; ma sai ka kirä `täämbä Plv; ku kiä mullõ kiŕä kirotass, ma saada `vastusõ kiŕä Se
6. muster, ornament Kudusin `kirja, et vigagi en teht `sisse Lüg; `keskmine kiri oli, punase `sisse `valged tipid `tehtud, must löng oli `kirjade vahel Jäm; näida `moole ka, mida `kirja nee `kindad on Khk; kirjad olid [kampsunil] rinna ees ning siis `ümber `rinki `ändas oli Kär; Köige `lihtsam kiri oli kahe löŋŋaga, aŕk ja ane silm Pöi; kapal o kirjad peal, raakjalad peal Muh; `kindasse tuleb kerjad kududa Käi; nee olid ilusad tored kirjad, mis tanul olid Rei; teesel olnd ilosam tekk veel `kirje poolest Vig; sured puu kannud olid - - sured kõrvetud kirjad olid peal Lih; ei sel ajal änam kirjadega ei oln, `kindad olid mustad Tõs; värrelde `piale jah seokst kirjad, kirjad koa siis `käistele Aud; naeste `preesidel olid veel roosilesed kirjad peal Rap; kes `kangur oli, sel oli niitesse `pandud kiri `sisse ehk paeltesse VMr; mõõga õtsaga nopid kiŕjäd `vü̬ü̬le, siäl on kiri üheksä lõnga piält Kod; sel `kindal põle kedagi `kirja Pal; `kirjasid oli `tehtud jah `piale [riidekirstule], `nuaga lõegatud `ambid Äks; tekile nopitasse `kirju `siśse ja `vööle `koovad KJn; mul on vi̬i̬l üks vana`aegne tubaku kaśt, kus põletud kirjäd on pääl Vil; va `kirjega suka [kooti] `mitma lõngaga Trv; `suuri `ku̬u̬ke tetäs, sis määrits `kirju [peale] Hls; naśte`rahva `ammel ei ole `kirju Puh; tanu pit́s `olli klaarist, pitsil olliva kirjä sehen; kes `põrna sü̬ü̬b, si̬i̬ `mõista äste `kinda `kirjä kodada Nõo; ega üte langaga es kua, kui kirjägä kinnast tahat kudada Kam; Nail [vöödel] oĺliva˽`sääntse˽koŕjatu˽kiŕjaʔ ja kruudi seen Urv; `kośju `kinda `suuri `kiŕjugaʔ, kolmõ langagaʔ Har; Leeväpät́s tet́ti päält silless, sõ̭ss tet́ti `võt́mõga˽kirä˽pääle Rõu; piiritsäga koit edimält võrgu ärä ja nõglaga `naksit `kirja ajama Plv; vanast oĺli˽piḱä˽kapudaʔ ja kiräʔ otsah Vas; `hammõ kiri Se || pits, heegeldatud muster Käistele pandi üks rida pitsesid ehk kirjo alla Käi; Hiljem, kui pitsid hakkasid tulema, kutsuti neid kirjad Phl; pissiksed kirjad, laiõmad kirjad; tee `kirju Khn; käisid `ostmas ta kääst padja `kirjasi Ris
7. värvus; kirjusus (laik, tähn) tama `tahto punast `kirjä `riiest Vai; emase kassil kolmed kirjad Khk; kiive on must lind, `kirja on vähä Pha; täl oo kirjad (tedretähnid, -tähed) `silme peal Mar; see oo üks tähnik loom, `peene kirjaga Mär; sarapu `kirja uśs Hää; eks me `üitsime [lehmi] niisa·mmati koa, mõned‿s kirja järel ja Rap; Vanasti `ööldi ikka `valged `kirja, `musta `kirja või mis `tahjes `kirja riie, aga `kirju ei `ööldud Jür; mul on `musta `kirja tanu Iis; kõllase ja `valge kirjaga kat́t Kod; mõni oli sinise `kirja pael, mõni punase Lai; sarapuu `kirjä uisk, aĺl ja musta kirjä om seĺlä pääl; prandsu `kirja rätikõni Har; kiŕriv kunn, `musta ja `valgõt `kirjä, nigu ua häidseʔ Rõu; määnest `kiŕjä [looma] sa ostaʔ Se || (välimus) `nüitse aa inimesed oo teist `kirja kut ennem `ollid Muh; Ei ole sinu arul arja ega kindal kirja Saa; sie mies on nii tuhm, põle tal `kirja, ei `karva Sim; siĺmä kiri, sita igä (hea väljanägemisega, aga ei pea vastu) Lut
8. Muid tähendusi a. (köbrud hobuse purihambal) kui obose `ammal kiri veel alles on, siis ta pidi `söödud `soama (saab närida); `amma peal `peavad nihuksed kirjad olema; mõni on nii vana, et need kirjad on jo kulund Juu; obusel on kiri `ambas Koe; se obene on vana, sel enam `kirja ei ole `ambas Trm; viis-kuus`tõisku `aastat, sis om [hobusel] kirja kadunu Hel; sjool [hobusel] vi̬i̬l kiri `häste tundaʔ Se b. (menstruatsioon) täl eese kirjad keivad juba, tä ikke juba inimese aro sees Mar; oma kirja `ju̬u̬skme akanu; kui vana ta om, ta kand oma `kirju ümmer Krk; kas ta `kirju ka kand joba Hel c. kirja kandma (õlle käärimisest) kui õlut `käima akkab, siis `ööldakse, et õlut akkab `kirja `kandma, kirja kord peal Juu; Õlut kannab juba `kirja Trm; śjo oluʔ kand `kiŕjä, śjo olõ õi vana Se
kirin-kärin kirin-kärin Mär Tor JMd Iis Trm Hls Krk lärm, kära kirinad-kärinad kõik kohad täis Mär; `väĺles `oĺli kirin-kärin Tor; üks kirin kärin ühte `puhku JMd; kirin kärin `ümber`ringi Trm; ega mea selle kirine-kärinege magade ei saa Hls; küll o irmus si̬i̬ kirin kärin, kisentev ja röögive Krk
kiruma1 kiru|ma R(kiro- Vai; kirumaie Lüg) S L(kero-, käro- Mar) K Trm Hls T(-me San) Krl siunama, sõimama; vanduma, pahandama Mes sa `ühte `puhku `aeva kirud Kuu; `kange taga`perse kirumaie Lüg; midä tämä `kirro sääl Vai; kirub ning vannub; ta kirub teise kohe, kirus ning ihus `ambud taga `persse teise kohe Jäm; kirus oma `suilist, oli sandisti `kündand; mis sa kirud paigulist, sool polegid eed juttu Khk; Ei tea, kes mind kirub, et ma sedasi kluksun Rei; aga ma kirusi tänd, sai mo käest kiruda Tõs; meremehed kiruvad, ku neil kedagi `vaega on Hää; jo ta on `süidlene, saab kirumest Ris; akkas teist taga kiruma Juu; kui tahab `riidu `kiskuda ehk norida, siis kirub, et saaks tülitsema akata VJg; taga selja võib kiruda teist, suu `sisse ei saa Lai; kirub pääle, ei ole `kunnig ää Hls; naese kiruva, et kõtt om tühi Kam || kaagutama [peale munemist] kana kirub ete `kangeste Tõs
kiskuma1 `kisku|ma R(-maie Lüg; `kisko- Vai) eP (`kisko- Emm Käi Lih Kul Ris; `kesku- Kse Juu, `kesko- Rei LäPõ) TMr; `kisk|ma Vig Han(`kisma) spor (`kisma; `kjõsma Khn), Kod(-) MMg KJn eL(-ś- Rõu; -me Hls Krk San, -Lut, -mõ Krl); kisuma Var Hää Saa; (ma) kisu(n) üld (kiso- Vai spor Hi, LäPõ, kjõ- Khn, kiso Plv Se, kissu Rõu); (ta) kissob Kul Rap; da-inf kista Khk Han Krk
1. tõmbama a. tirima, sikutama tuo `taŋŋed, miä akkan `naulu `kiskuma `vällä Vai; tuul kisub puud juurile üles Jäm; sulu ehmestel `kistasse raad küljest ee ning pannasse padja `sisse Khk; Siis pidi söuke maknee·tiline jöud `kiskuma seda keppi maad ligi (veesoone kohal); kisu puri `sisse (pinguta sooti) Mus; poiss kisub `vardad suka sihest `välja Vll; kesome ikka ja `voatame, üljes `mõrdas Rid; `ambud `kestasse suust ää Mar; `raktor `kiskus kõik `väĺla mes kibi `liikuda `andis PJg; tuule keeretis - - kisub eina tükkisi ülesse, `kõrgele Sim; `tihke arjaga `kiśti [linal] `kuprad otsast ära Trm; mehed `kiskid `noota; ket́t kisk lehmäl kõri `kińni; minä kiśkin süded pada `alla Kod; eläjä röögiv `kangest laudan, tahave `valla `kisku Hls; peenike ja kõhn, nigu läbi `laudu `kistu; mõladega mugu kisut iki `vasta tuuld Ran; kisut toda `võrku ikki valiste Puh; kissime õhvakõsõ turb avvast `väĺlä; vesi `kiirleb ja kisup inimese `sisse; ligeda palaja piat kätega kõik iluste `sirgess `kiskma Nõo; enne `oĺliva `valtaga kajo, pangiga kissime [vett] Kam; aho suu i̬i̬n [om] sääne havvakõnõ, kohe tuhk ja hüdse `kistass Kan; tuhk`hauda `kiśti hüdseʔ ja tuhk `sisse; `ku̬u̬rma om vaĺmiss, vaia pu̬u̬ḿ pääle pandaʔ ja˽`kińni˽`kiskuʔ; kuiss ta pini hanna nii `persede kisk Har; rehe `kaartõ veere alt kisi napu `vihkõ Rõu; seo ilma `aigu om roobiʔ `minkaga hüt́si kistass Plv; Oĺli kõva [vägi]`pulka `kiskma Vas; sõrme `kiskmine, sõrmõga kistass, `joudu kaiass; vägi`pulka kisuti; katusõst kistass `oĺgi; hammast kistass `vällä, `tohtri õ̭ks kisiʔ Se; um hüä tüühopõn, kisk `atra `hüäste; sääne vasta mäke taha‿i mindäʔ, suurt `kuurmat taha‿i `kisku, a `kõhtu um Lut || eraldama; (nimestikust) kustutama, tühistama Luke mehe kissivä `endä `valla, es tahava kroonu vallaga üten olla Nõo; kiśk opõtaja man maha pääkoolist Har; tä üteĺ ärʔ, kiśk umma sõ̭nna tagasi Se || kellegi poole hoidma sulane kisub pereme `puole; `päiväd kisuvad sulase `puole (lühenevad) Lüg; päiv kisk oŕa poolõ (lüheneb), päiv kisk perremehe poolõ (pikeneb) Vas; pinigi kisk peremehe poolõ Se || kaaluma, (välja) kangutama Kivisi on sealt [põllust] `välja `kistud käristud küll Pöi; `kanda sai `kistud, talupoead põletasid nεid Tõs; ma siihn kivve kisu ja `kandõ kanguda Har; üles kiskuma meelde tuletama; esile tõstma kas tahetasse akata veel vana `ennemuistist orja`põlve üles `kiskuma Rid; mis sa sest vanast aśsast änam akkad `uurima ja `kiskuma teist ülesse Hag; tä kiśk sjo aśa üless muido sedä es `olnu meil Se b. (riietumisest) `kiskusid ennast `riidest εε, vesi veel `sauna toomata Khk; Läks nii palavaks, ma `kiskusi omal muist vattisi seljast ää Pöi; `keskus eese alasti Mar; ma pane vahel lośsid `otsa ja vahel kisu ära Aud; südä oli täis, `kiskus enese `riidest `lahti Juu; minä kiśkin jaki seĺjäss ärä Kod; kisu jala `valla Krk; naese `kisknava mehel pöksi maha Nõo; kiso minno `rõ̭ivist vallalõ Se; kisuʔ `rõivaʔ `säĺgä Lut c. (tuule, õhu liikumisest) lõõtsuma, (läbi) tõmbama, puhuma `tõmmaka sie uks vahe päält `kinni, siis tuul ei kisu läbi Lüg; tuult kisub `aknast `sisse Tõs; Uks `oĺli madalam, tema ei `võtnu nõnda [suitsu] `väĺlä, `repneauk `kiskus `rohkem Hää; kui uks `lahti on, kisub tua külmaks Kad; pliita kisub Kod; hinge kiskuma hingeldama Ise `ähkis ja `puhkis, `kiskus `inge Lüg; kisub ~ veab `inge, sureb varsi ää Vän; `hõngu kisut nigu `siidi; taa ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har || pumpama [tuukritele] `kistatse `luhti ala, muidu lämmatavad ää Mus d. (suitsetamisest) mes sa sest piiboss `üste`puhku kisod ja ju̬u̬d Kod; mis sa kisud sest piibust, `ühte `puhku piip suus KJn; kisk õ̭nnõ taad juńna Rõu
2. (seoses mitmete maatöödega) a. (juurtega) maast üles tõmbama; kitkuma, katkuma `sirbi nogaga kisuti `erni VNg; lina kisoda ja `riividä `kuprud `vällä Vai; odra nii lühine, saab juuril ära `kistud Jäm; leigeste `rohtusid tuleb `kiskuda, uppuvad juba üsna ee Khk; nögest on ullud loomad, ma kisu neid `palja `kääga lehemdele Rei; `suĺga akatasse kana pealt ää `keskuma Mar; paar nädälad, siss akatasse linu `kiskma ja `kamma Vig; Naesõd akkasid madaru `kjõsma Khn; `kiskus põllu seest ohakid Rap; tümikad tahvad ää `kiskuda Jür; linad on nüid juba `vaĺmis `klaasind, nüid süńnib `kiskuda Amb; karjane - - `kiskus `kuuskede alt kuuse juurikaid Koe; käis lina `kiśkjid `õt́sman Kod; mina kisun ua `puhtast Pal; kivi sammalt es kästä kista Krk; kisu `käega maa seest noid kanarige Rõn; kanõpit ei kisuta innõ ku `tolmumma nakass Rõu b. (kinnisest vaost) kartuleid võtma `tuhli `kiskumise `aeksed ilmad olid vihmased Ans; `tuhli varred `lähtevad mustaks, siis taarist `tuhlid ää kista Khk; Ema läks pöllalt `tuhlid `kiskuma Pha; Olet tei juba `tuhle `kiskond ka Käi; `möisas käisid `kardolid `keskomas ja maha panemas Rei; lähme `tihli `kisma Tõs; kardulid kistase Tor; mine kisu üit́s korvi täis kardult Krk; ei olõʔ `kiskmin ubiniit Lei c. (koormast, hunnikust) maha tõmbama sõńnikud `kiśti väĺlal kabliga maha Sim; konguga `kistass sitta maha Puh; `u̬u̬pis vanast `olli `puune konk, kellega sitta maha kisuti Nõo; kiśsime laadast sitta `väĺla Võn; ma ni kõvastõ kisi, ku sita hankki lät́s `kat́ski Se d. niint, tohtu rebima; peergu lõhestama kasest kisuda `piergu VNg; `kiskusin `tohto, akkan `virsu tegemä Lüg; akka tänä `pärre `kiskuma; `lähmo `kosko `kiskoma Vai; männi puust `kistesse korvi `piirgusid Khk; kisu ~ löö paar `peergu lõmmu küllest Mär; viisa suge `kistud lõhmusest Pär; sis `tehti kiiniga `särmed ja `noaga `kisti piiruks Rap; tõin tänagi metsast sarabu keppisid, tahaks `pindu `kiskuda Amb; niin`meister oli sie kellega `pilpaid `kiśti VMr; niinepust saab `niini `kiskuda Iis; `metsä `käidi `kõśki `kiskman; `kisksid kase `tosta Kod; kisutasse `niini, enne vanasti `tehti neist `köisi Ksi; karjatse ja tüdruku `kissive pirru Hls; pajost kistass `niidsi Nõo; ma sai mõtsast üte `kistu kose Ote; poisiʔ `kiskõʔ `pirdõ Krl; niidse omma˽`kistu ja `katsa mähidü Har; mähä `aigu `kisti noid `kośki Plv; pirru`kistava väit́s sääne, sarvõst oĺl vaŕz pant Lut e. (lehma lüpsmisest) maksa teda (lehma) mette `kiskudagi, `kinni jätta parem Mär; üit́s muna koore täüs tule vi̬i̬l [piima], ei massa kista änäp Krk; sikkõʔ nisaʔ ummaʔ, nii kisoʔ ku sõrmõ koolõssõ ärʔ Rõu
3. mingisse asendisse tõmbama vanus kisub `küüra juo ja kõvera; kramp kisub kokko `üöse, `kiskus kääd ja jalad kokko Lüg; [haigutamine] Kisub kõri `laiali Jõh; muutku äga akab mokka `kulpi `kiskuma (nutt kipub peale) Ans; `päike kisub lavad köveraks Khk; koer kisub kerase Muh; uss kisub kägarasse Rei; kesob üsna eese kokku Mar; ole ilusti `sirge, ära `kõõsi kisu Hää; kaśs tige, kisub `küiru; krambid `jalge sees, kisub jala `kangeks Juu; uśs kisub ennast `kierdu Iis; Naha kiskund `kiprasse Pil; raḿp kisub jala kokku Hls; siil kisk `kerrä; ärä kista mokke `vingu; keśu kiśk kaala `rõnksi (odra pea vajub longu) Krk; `Perse tuhara kisup `kangess `istmisega Nõo; om `endä `kühmä kisnu Kam; Nii hirmus külm oĺl vällän, et `õkva˽käe˽kiśk `hanku Urv; huśs kisk `kerrä Se
4. (kaardu, kõverasse, kinni jne) tõmbuma lüli `kuuse puu kisub `luoka Lüg; `sõrmed on kõvera `kiskund Jõh; see oo nii keerd puu, kasund nii, kisub `keerdu; silmad akkasid `kinni `kiskuma, une rammastus tuli kohe `peale Mär; `saapa nenad `kisvad ületsi Tõs; laud oo `kummi `kiskun Aud; vörk kisub tiidaku Ris; lauad kõmmeldavad ja kisuvad `koardu; kuue õlmad kisuvad ülesspidi Juu; kippus nagu `kööksu `kiskuma, kõberasse, `küiru Tür; `taimedel elukad sies, siis lehed kisuvad kämarasse VMr; [ta on] paĺlu tüöd teind, [keha] akkab juba `vimma `kiskuma Sim; `aĺlad terad kisuvad `kirtsu, `erne ja ua terad Trm; kase tost kisob kruppi ja `pullo ku lähäb kuumass Kod; jalg kisub `krampi `öösse Lai; kübärä veere kisuva kõverase Trv; lülipuu kisub üles poole Hls; laud o [kuivades]`vändä `kiskun; paper kisk `kärsä tagasi ku rullin om ollu; lõng om ülearu ki̬i̬rt tett, kisk `säŕgä Krk; [linal] ligeda veere kisuva `köprä; nüid om täl ka nägu `krömpsu kisnu Nõo; kuusõ kosõdõ katusõʔ `kiskva `kupri Krl; külmägä kisk `kühko Räp; `kiskuss `kühmä, lätt vanast Se; kokku kiskuma 1. (mõõtmetelt) vähenema (kuivades, vananedes jne) `vergo `silmad `kiskovad kogo Vai; Saabas oo kuivades nönda kogu kiskund; Meite poodis akab keik värk nenda kogu kiskuma Kaa; sõĺg surub `kanga laiale, mud́u `velne kangas kisub koku Vig; riie on pesus kokku `kiskun Ris; kisub kokku vanudusest JMd; nahk kisub kokku Trm; rõõvass kiśk kokku Trv; emäl olli suu kõik vanavusest kokku `kistu Rõn; villanõ rõivass kisk vanutõn kokku Krl; ta vanahuss om su `väega kokko `kisknuʔ Vas 2. krampuma rambi käive `pääle - - jala või käe soone kistass kokku Krk; nigu soone oless kokku kisnuva Puh; puŕk kiśk mul sedävisi kõtu kõiḱ kokku Nõo; jalg kisk ~ kistass kokku Har; siss kui jo krambi lööse, nakass `suuni kokko `kiskma Se5. (mingis suunas) muutuma a. tuul akab külma `poole `kiskuma Khk; Kui tuul vastale (vastupäeva) kisub, akab sadama Kaa; ilmad nenda tuisuseks `kiskund Vll; nää kisub `sõõna, akkab `vihma tulema Mär; Taevas na aĺl puhas, kisub vihmale Han; akkab `kiskuma sügise `poole Pär; joba videvikuss akab `kiskma Kod; puud on ärmatand, kisuvad `valgest; odrad akkavad `ruugest `kiskuma Lai; päe kisub ~ veab `õhtule Hls; ilm kisup `vingu ja `pilve, ei tää ka sadame tule; si̬i̬ (inimene) kisk küll saa manu (ligi 100-aastaseks) Krk; tuule om jälle `õhtu poole `kiskun Hel; kisub ämäräss; ait tetti `kõrgõdõ - - et tuul alt läbi käib, ei kisu `rõskõss Ran; tuult kisk (tuul tõuseb) Se || tikkuma, kippuma Elu kisub vägisi `kiiva `kiskuma Kaa; Õdagu pää kisk valutama Nõo || küll oo `kiskun näost `alla, kõhnass, kuivass Tõs; näost om ar˽`kiskunu ~ `tõmbunu Se || tuli änd sääl kisk (liikus) `taeva pääl Krk b. (olukorra) muutust põhjustama tuul kisub vihma ülese, kisub vihma pilved ülese Kaa; sulg kisub nenä vesitses Tõs; küĺm kisub silmad vesiseks Kei; vesi kisub puu `tihkeks Juu; sie tuul, sie kisub `vihma KuuK; Aga koe jäeb kõrvuti, siis kisub `riide puha `kortsu Amb; sibul kisub siĺmad vesisest Trm; külm kisub näo kibedaks Plt; päävä käen ja külm, tä kisk ka [riide] `valgõss Har; noho kisk nõna `lahḱi Se c. kõrvale kalduma, viltu minema `vanker kisub tielt `korvale, `toine johivits on `kangel, `toine `lotval VNg; sahk kisub väga maa `sisse Mär; regi kisub `kiiva Nis; `vanker kisub tee `kõrva Juu; kui `ärgiga `künti, siss pidi ärjä ike olema, muedu oless tõene äŕg tõesele poole kisnu Nõo; vanger juhip, kisub kõveride, tõsele poole `rohkemp Kam; no küll om `jõ̭õ̭rdlikanõ ti̬i̬, `õkva väǵüsi kisk ri̬i̬ ti̬i̬ päält ärʔ Urv; no koe sa (kuhu sa) kistat, ku sa `riśti lähät, ei lähä ilusadõ (lõnga ketramisel) Har
6. ligi tõmbama; huvi äratama; sütitama, kaasa haarama siin on `praegastki midagi, `järve `ääres, mis `senna `piksed kisub, `aina lüöb `senna Jõe; tama `kisko minu ka `naurama Vai; mustad `riided `seĺgas, kesovad nii palavikku (kuumust) ligi Juu; nemad (puud) kisuvad `pikse ligi Kos; nigu `kiśti ära tulema; sie tüdruk `äśti kisub ligi VJg; tohoo·h, vanu igi vi̬i̬l kistasse mehele, ise jo viie`kümne `uassane Kod; `endaga kurja poole `kaasa `kiskuma Pal; ku `kange kuum päiv, sis `õkva kisup su unele Nõo; tiä oĺl `väege ää `tańdsja, tedä kõ̭iḱ `kiśki `tańdsma Krl; ka kurivaim jo kisk kõrdsi poolõ; [jalad] `kiskva ~ lääväʔ jo kerigu poolõ Se; minnu nii kisk mindäʔ, `kiskmese kisk är mindäʔ Lut || viipama, kutsuma `käegä kisk minuda, et tule `seie Kod; kisu tõõnõ kõrvalõ, midä tahat kõ̭nõldaʔ Se
7. (teesklemisest, tehtud olekust) Eks ta mattussel `katsund küll nuttu `kiskuda IisR; `kissid `kangeste naerda Tõs; mõni on nihuke eläv, `paĺlast kisub aga `naeru Juu; sul põle äda kedagi, näe kisud `ainult `nutma Koe; seda ivakest `laulu `kiskus kõigest jõust (kukest); akkas nuttu `kiskuma Lai
8. kurnama, vaevama; nõrgestama egä ma rahulikkult ei saand magada, köhä ikke `kiskus; `kange köhä akkab `kiskumaie Lüg; laps on [imedes] ema nenda ära `kiskund Rei; krambid kisuvad, jalad valutavad aina KuuK; lehmal käind `tallaja seelas, küll `kiskund ja `kiskund iga `üösse nat lehm lõppend jo ää JMd; mua igävess ärä kistod (kurnatud), mitu `uassad ei õle sõnnikud suanud ei rammutata Kod; ta lask [last imetades] ennast igävest är kista ku luu kärbüss; poja om vana emmise är `kiskun, ku luu ja nahk Krk; lehmä˽käävä su̬u̬ `pääle, venitäse ja `kiskva `endä äräʔ, jäävä `aigest sääl pori seen `käümise peräst Võn
9. välja imema, tõmbama, imama kuppu `sarved, `neigä kuppitasse, kisuvad paha vere `vällä Lüg; pane kollast `seepi `paise `pεεle, see kisub mäda `välja Khk; vase kiht peab seda `aigost `välja `keskoma Käi; `plaaster kesob mäda `välla Mar; salakoi - - apu leivä tainast ja `kisvaid `asju `pandi `piäle Var; apu kapsas, tema on `kange `kõike `väĺla `kiskuma Juu; teeleht kisub viha vääĺa Amb; ku jalal `paistus on, siis sinine savi `kiskma ärä Kod; kupp kisub alape vere `vällä Hls; nu `väikse kaani kisuva kah verd Kam; `plaastre kisk `haigust vai tõpõ Plv; kihulanõ - - om `kiskno verd täüś Se || (pleegitamisest) pääv kisob `väĺja kõik `riided, võtab tõesele karvale, kisk `vaĺkjass Kod
10. enda kätte haarama, ahnitsema; nöörima aagerdab kie `püiab kõik oma kasust `kiskuda Lüg; kormitaja inimene, kõik aśjad ta oma `poole kisub Aud; igä üks kisub ikke enese `poole, köened ikke oma `poole Juu; saksad kiśkid `reńti inimesse käess, akasid talu`poegi õege `nü̬ü̬rmä Kod; ta kisuks kõik oma kätte, teine ei tohi ivagi `saada Plt; muut ta ei ti̬i̬ ku `ti̬i̬ntride käest kisk `palka ärä Krk; kiśk ja ahnits `endäle sedä varandust kokku, mes tä sest sai Ran; tää kisk vaest inemist Plv; mis sa inemiist nii˽paĺlo kisot Se || vähendama Peremehel oo `söuke sant viga külges, et akkab pärast palka alla kiskuma Kaa; ma kisu ennembi maha ku manu panõ Har
11. katki tegema a. hammaste või küüntega rebima; hammustama kull `kiskus kana purust. kull on `kiskund mittu kana Lüg; kugod kui `taplod, siis `kannuksiga `kiskod `toine toist verisest Vai; äisa obu, vihane, kuri ka, ligi lähed, tahab kista; süva rohu `sisse‿p tohi `minna, uśs kisub Khk; ta on teise suud-silmad keik laiali `kiskund Rei; oli loom takka `kistud, va liba teind seda Kul; koer oo `kange `loomi `kisma, tahab `loomi `kiskuda Tõs; ullu koera `kistud ma põle koa näind; sai koera kääst `kiskuda Juu; ku [rase naine] undi kistod liha `sü̬ü̬vä, `suava tige laps Kod; kas si̬ koer kisub SJn; uńt kisk `lambit Krk || narrima, nokkima mis tädä kisutasse, midä tämäst `ninda pali `pilkata ja nokkita Lüg; mis sa kisud seda ehk teed maha Muh; Ta na koer kiskumas Käi; mis te tast kisute, mis te tast tahte Juu b. puruks rebima `Kiskus kirja mu `silmade ees tükkideks Jäm; `kistasse kõik `lõhki Plt; lõõg puruss kist Trv || fig Mitte ei `jõuva, kisu vai tükkidest (tööd rabades) IisR; kisu vai küüned piält ärä Kod; ka ma ennäst pia `lõhki `kiskme Krk || fig taga rääkima üks `kisku minu viel, ei tea, ken minu `kisku Kuu; nüid kisub üits miu, `tõmbap kõkst ja kõkst (luksud käivad) Nõo c. lõhkuma, lammutama karu kisub `linnu puu purust Lüg; Einamaa ajad puhas eest ää `kistud Pöi; tuul kisub katust Rei; aud oli `lahti kissutud ja `surnu `paĺlaks `tehtud Rap; taaŕ taht ärä kista (~ `lõhku) ja uut jälle tetä. `kisti ärä, `mõsti ärä puu, õle visati ärä, taari tõrik `mõsti ärä Krk; kui sautarri `naati maaha `kiskma, `naati `härbańne tegema Vas c. sisse murdma, röövima aida `kiskje, aida luku `lõhkje. sääl olli ait ärä kist Krk; aida kisiʔ ärʔ; naisõl kiśk arʔ kirstu Se; (mesi)lindu, mesipuud kiskuma mesilasperet hävitades mett võtma `lindu oss vaja kista ollu, mett võtta; ma taass `täempe mesi`lindu är kista; ka te `ende mesipuu ärä kisside, ka te saide ka mett Krk
12. riideid kandma, kulutama kisu ennemdi vanad `riided ära, siis akka `uusi `saama Jäm; kes kisub veel `valged villast sukka Kär; oli küll pühabe aga vanal olid `kiskumise `riided `selgas Pöi; kül ta (kasukas) mu poolest jääb ika `kiskumata Muh; Sene `tööga kisub väga `palju `riidid εε Emm; pool`kistud riie Rei; paĺlu sina seda sukka või kennast siis kisud Rid; See palitu oo ühna `kistud, ei `aita änam `seĺga `panna Han || kaheksakümmend viis ole täis, kuies on kää kiskuda (eluaastatest) Pha || On üks va pool `kistud naine (mehega koos elanud) Pöi13. a. riidlema, tülitsema; kaklema kukked on `kiskund VNg; Kas `jälle `kiskusid `teiste `poistega IisR; Omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad Jäm; Sönutlesid niikaua kut `pistsid käsitsi kiskuma Pha; poisid läksid `kiskoma Emm; Kui koer on arg äga ta undiga siis `kiśma lähä Han; nüid üks surma sõnum tuleb, et `kaarnad kisuvad ja lähväd `kiskudes Var; `Piiride pärast küll kisutud ja kohut `käidud Tõs; naised läksid liha pärast kisuma Saa; olime karup̀idi koos ja `keskusime nõnna et Juu; ta ise oli kua `kange `kiskuma VJg; meie päris `kiskund ei ole Pil; kuke `kakleve, kisuve nii et veritse Krk; poisiʔ lät́siʔ `kiskma tõõnõ tõõsõgaʔ Se b. tüli norima; kiusu ajama Ma kisun suurt südänt, `kiusu peräst kisendäsin (peale karistamist); neil on üks riid alati, riid ja tüli `kiskumine; `Ühte `puhku kisub `ammast ja kiristäb Lüg; `Kiskus viha, et `tõine õles akkand `vasta Jõh; Juuljus kisub ammu juba Mihkli pεεle viha Kaa; Purjus peaga akatakse äga peale pinda kiskuma Pöi; ta kisub tüli Rei; iga tühä asja `peale akkab `riidu `keskma Mar; akab kõhe `kiuso `kiskma; kisub ammass Kod; niikaua kisuvad viha `vaenu kui ükskord minnassegi kokku Lai; mitu `päivä joba vimman, kisub `vimma Ran; Kiśk˽mu pääle süänd Rõu; Sul halv muud, nakkat jälʔ kissa kiskma Vas
14. a. puutuma, kätte võtma Är `kiskug isa `aśju Jäm; mis sa kisud töö `riistu Khk; ää `kiskug teise mäŋŋi `asju Pöi; mis sa `lampi kisud Emm; ära mette kisu `kõiki `aśju Mär; Anna `kaikaga künde piäle, kui viel kjõsub Khn; ää kisu tuld Juu; ära kisu minu `asju Iis; laps kisub kõik mis suab Plt; ei tohi tuld kista Krk b. käperdama älä kiso minu Vai; kassipoeg lähäb rekisse, sa kisod tät, kääbustad `kassi Mih; poiśs kisub tüdrukud VJg; viimäde olli rubinu sääl, `kiskun `mustlise naist Krk; ku tu̬u̬ iraaig om - - ta kisup toda naśterahvast nii `irmsade Nõo || sugutama; kannustama mud́u ei saa `poigi, ku egä muna jaoss piap esäani `kiskme, paŕts kisk kah Krk; kikass lät́š kannu `kiskma Lei c. sügama, kraapima ära kiskug pεεd Jäm; Mõni `ütles et kaśs kisub tuult kui ta seda`viiti küündega kisub, et tuul pidada siis `pöörma Pöi; kisu mu `selga Muh; `vaesed `kruapsid ja `kiśkid kas küĺjed maha, et õle üvä laps anna `leibä Kod; ärä kista ega `süütä, küüne viha lääb `sisse Hls; kaśs kisk `küüdsi, ei tää ka ilm sadame lää Krk; tä `kiśke küüstega mul näo `lahki Räp
15. pingul, kitsas olema, halvasti istuma ei õle iast `lahti `leigetud, kisub kas õla päält ehk `kaindla alt Jõh; see ülikond ei istu kenast. vaada siin on kot́t ning siin on kurts, siit kisub `krimmu Jäm; Jaki `uõdõr kjõsub, piäb alt `lahti `lasma Khn; üks [kanga] pool `lõõgab, siis teine kisub Sim; kangass kisk käe ette Krk; särk om halvaste ummeldu, kisk `kaala Plv; [krae] kisk säläle Se
16. (uudis)maad harima ma kisu kooguga maad Rei; [äkkega] `kjõstasse `kargõd Khn; karjamuad on kõik iljute üles kistod Kod; kui taime maad `kiskusime, oli kelts all Lai; pääle künni sis kuldivaa·t̀uriga kistass maa läbi Puh
17. mitmesugust, peam fig kasutust Pukki `nahka `kiskuma (oksendama) Jõh | akkab juo tagasi `kiskuma igäst `asjast, tüö jõud jääb juo kasinast Lüg | kõvasti pingutama Emä, isä kisuvad vai nahast `väljä, aga tüttart `tüöle ei pane Lüg; oh sedä `tüükeist, mis olt kül˽`kiskõnu San | kui kuud varjotatse, siis ike `üeldässe, et kistasse, aga kes tämädä kisub Kod | siidi kiskumasiidi vedama, laisklema näe ma esi kisu `siidi, ma olõ peenemb miiś (tööd ei tee) Har | vahest kui kuivad mered on, `kiskuvad (astuvad) jala läbi Khk; päeva ollit ärä väsinu, muutku kissit (heitsid) ärä maha (voodisse) Krk
Vrd kiskama
kiusama `kiusa|ma üld (`kjõusa- Khn, -me Hls Krk San, -mma V), da-inf `kiusada R Jäm Vll, kiusata eP(kio- Kul Vig Kod, keo- Mih, kjõo- Khn) Trv T(kii- Võn), kiusataʔ V(kiusadaʔ Plv Vas Se)
1. kimbutama, norima, narrima `toine laps `kiusa toist – `torki, `kiusa ja tänittä VNg; oma elu aja on `kiusand minuda `ühte `puhku Lüg; Muud neil teha pold kui `kassi ja `koera `kiusada Jõh; ilm `kiusab ka, äi saa `eina `tehja Käi; tüdrukud olid ullud `kiusamas Rei; Miks piäks mjõnd ikka kjõosatama Khn; ei tohi jumalad kiusata ega laimata Juu; mul vihameest põle, kis mind `kiusaks Ann; ää‿nd `kiusa last Plt; temä eluaig `tõisi kiusanu Trv; `kiusab ja susib tõist inimest Ran; küll esä kiusass mu tolle väedse peräst Nõo; tiä mugu jońn ja `kiusass inne Kan; pühämi̬i̬st ep na `kiusasõʔ alasi Har; Väümi̬i̬ss oĺl kavvaĺ ja˽`koeruisi täüś - - nakaśs Andsuga `kiusamma Rõu || jonnima mis sa `kiusad Rei; Ku [laps] `kiusamma nakaśs, sõ̭ss lät́si - - pańni kuiva˽`rõivakõsõ Rõu; `kiusass `hirmsahe, tu̬u̬ om õ̭nnõ üts kiustopada Räp
2. vaevama, piinama, mitte rahu andma Puu pulgad ning sita julgad `kiusavad lund (kevadpäikesest) Pha; need inimest sii olid taga põlat, kiusatud, asusid `soode rabade `sisse elama Mih; nii kurjaste `kiusab, kui ta teeb teisele paha kohe meelega Juu; kuri `kiusab, kui `jutlust `kuulad, toob une `piale Pal; ta `kiusas mut, ei anna enge rahu Krk; `kärbläse makava vihmatse ilmaga, ei tahava kiusata; Nii õkva nakab naese võtmise ädä kiusama Nõo; käsi kiusaśs, jalg kiusaśs, nüüt tuĺl kaala `sisse (haigus) Plv; om ta lat́s üt́s irupot́t `ilma `lu̬u̬doʔ, `kiusass ü̬ü̬d ja `päivä Räp; taga kiusama jälitama, vaenama `kiusavad üksteist taga Muh; trot́sib ja `kiusab peale teist taga Mär; `Jeesust kiusati taga Tor; kirik `kiusas `nõidasid taga Ris; kiusab teist taga ku ull Trm; noid kiusati sis takan peräst ka `väegade Ote; mis saʔ kiusat minnu takal Krl
3. manguma, nuruma; ahvatlema, meelitama `kaike tama `kiusa miu kääst midä nägö Vai; mõni nõnna `kiusas mu järel (tahtis mind naiseks) Ris; ta `kiusab mind oma `puole Koe; `kiusab kurjale Hls; küll ta kiusaśs mu käest, et anna sedä või sedä Krk; ta kiusass mu `hińge Kan; kuŕalõ `kiusama Plv; nika `kiusass ku Lońni raha and Vas; tä ei jätä peri, kiusass, õ̭ks anna tälle Se
4. (kõigest väest) püüdma, pingutama ma `kiusasi nii `kangesti et ma see `valmis sai Jäm; ta võiks õlut oeda, mis ta tast ühe korraga `otsa `kiusab; Kat́a `kiusas `tuhlid ää vaguda Muh; egäs tä na `kiusa tööd tehä mette (aeglasest) Mar; iga mees `kiusas oma tööd `valmis `saada Han; mis sest pereme tööst na ikkä kiusata Var; änamiste sai nihukest tubast tööd `talve kiusatud, `kehrust ja linu aritud ja Rap || kippuma, tikkuma sie kass - - `kiusab tuba `aeva Kuu; `kiusab `tüöle `mennä Lüg; vana mutter `kiusas kojo Muh; Poisid `kiusavad küll `trakturi·śtideks Hää; lehm nigu `kiusab `sinna teśte `viĺja VMr
*klampima `klambib `käiä; kie on `kange `käimä, `ühte `puhku `klambib Lüg Vrd lampima
kludima kludima Kuu VNg Kod Puh Võn Krl/-/ Har Rõu/-mma/, da-inf klutiʔ Räp Se lööma, peksma, klohmima Poissid kludivad omavahel `ühte `puhku Kuu; tämä tahas `rohkem kludida Kod; küll ta kludiss tõõsõlõ pähä Võn; solanõ lät́s `poiskõist kludimõ Krl; `naksi taalõ rusiguga pähä˽kludima Har; sa tahat klutiʔ Räp; kulaguga ka kluditass Se
koera|elu raske, vaevarikas elu vahest on sadu, üvä peremies ei aja `kueragi `õue, minu `aetasse ikkagi `tüöle, mul on peris `kuera elo Lüg; Kui peremes sulast ühte puhku taga aeb, süüa äi anna, siis sihane elu pole küll muud kut kuera elu Emm; ullem kui koera elo Mar
kohmima `kohmi|ma Jõe VNg Lüg(-maie) Vai, (ma) kohmi(n) Mär Han Tor Juu JMd VJg Sim Plt, kõ- I/kohomma, kõhõmma Kod/, `kohmime Hel San, `kohmma, -h́- Trv Krk/-e/ Rõu; (ta) koh́m Pst
1. kohmitsema vanad `muorid nie `kohmisid siel `sieligusavad ka viel pihusse ja Kuu; pagan sa `ninda `kauva `kohmid, ühe `kõrra ei saa akkamaie Lüg; Kohmib nii kaua, ei saa `riidid õiete `seĺga Han; Naine `kohmin omal koa uiest ilbud natuke `ümmer Var; mis sa kohmid enesest nii kaua VJg; kõhmib ja ehib, `kombe ei sua; kohmivad ennäss `riide [paksult] Kod Vrd kohnima
2. endale võtma, kõrvale toimetama `kohmib omale kõik `asjad, `kange `kohmima Lüg; kohmib, kust suab JMd; kohmib ja rähmib sedä varandust kokku Trv; `Moonanaisõ˽pööriväʔ õ̭ks hummugu `varra `pi̬i̬te kõ̭iḱi `lehtiga`üśkä ja `kohmsiva˽kodu Rõu
3. sorima, tuhnima näd siäl kõhemsid ja nosisid, mõni tiäs, et `kuŕja tieväd Kod; si̬i̬ vana kohm tulep siiä `kohmme, igävene `poostel; Paśtap, et kik karmani om kah läbi kohmit; Üt́s om miu `kirstu `kohmin Krk
4. klohmima, togima mis sa `kohmid minuda; `kohmib tõist taguda `ühte `puhku Lüg; `Poiskõsõ `naḱsi üt́stõist `kohmma Rõu
Vrd kohmerdama
kolgerdama kolgerdama Mus Jaa Jür, `kolger- Jõh hulkuma, tolgendama Mene, käi `ulgu ka `õues - - mis sa `kolgerdad `ühtä `puhku jalus (kassile) Jõh; oma obusega kolgerda Saarema ka veel läbi Mus; `koivab `peale külakaudu, ei viisi tööd teha, kolgerdab küla mööda Jaa
kolgis|puu linalõuguti `kolgis`puuga `kolgiti; `kolgispuud oli `puudest ja siis jalad all VNg; `Kolgispu õli `palgist `vällä `raiutu penk, `krõmpsud sies; `käisimmä `kolkimmas `kolgisputtega Lüg; Vait ei õle mitte `millagi, `ühtä `puhku `lõuad `plaksuvad nagu `kolgispu `kaaned Jõh; vanasti põlnu masinat, muudku kolgispuuga Hää; linad koĺgiti koĺgispuuga Iis; koĺgispu tõese õtsa all õlid jalad, saba õli muan Kod; kolgispuul oli seande lai lõhk sehen, kos lina peot tõmmati Trv || fig suurest, kondisest olevusest kie on `õõne `kontidega `üöllässe `nindakui `kolgispuu Lüg; `Lehmad `lahjad kui `kolgispuud IisR; ta on igavene - - koĺgispuu Hää; see mõni obune, kuradi koĺgispuu Lai Vrd kolgitspuu
kolin kolin g -a R(n kolina Vai) spor eP, M(g -e Hls) Ran Nõo; kollin Puh Nõo Rõn San Krl, g kolina Plv, koĺlin Võn Har Rõu Se, g kolina müra, kolin küll oli kolinat `kuulla VNg; nagu `lapsed `kuerust `tieväd, üks kilin ja kolin `ühte `puhku Lüg; midä kolina se säl `kuulu Vai; [vargad] tegid kolinad ning koer akkas selle pεεl kisama Ans; tuli suure kolinaga ülalt ala; `aerude kolin keib juba ee, jo ni `varsti `ääre tulad Khk; Sui olid vanad puu rattad - - tasa joosid, `miski kolinad polnd Pöi; üks `kange mürin ja kolin oo `taeba all alati, lennukid keiväd Mar; taĺli uks kukkus nii suure kolinaga maha et Juu; (puunõude küürimisest) kõik küla nagu mai·lma kolin oli iga `lauba Äks; ku uue `aasta `ü̬ü̬se kolint kuulet, siis saa `surnut Krk; `vankre kolint om kuulda San; ma˽heräsi üless tu̬u̬ kolina päält; puu vai laua koĺlin Har; kivi˽ka tuĺli˽ku koĺlin mäe`kaldõst `alla Rõu || krapp on puust - - ja kolin sees Lai
komastuma komastumma Lüg; kumastum(m)a V = komastama üks inimine ehk luom `ühte `puhku komastub, `püiab maha kukkuda Lüg; näet kel `jalgu man viga, sõ̭ss ku‿t́ä `virka astuss sõ̭ss kumastuss; Hobõnõ kumastuss nellä jala pääl, ime˽sõ̭ss ku inemine üte sõ̭naga essüss Urv Vrd kombastuma, kumahtuma, kumahstumma
kontsama `kontsama HJn, -ie Lüg hulkuma, kondama mis inimine `kontsab `ühte `puhku `käiä, ei õle `paigal Lüg; juba akkab `jälle `ringi `kontsama HJn
koomal `koomal Jäm Khk Muh spor L, Juu Trm Kod Plt, `ku̬u̬- Hää KJn, `kuo- Ris Hag JMd Koe, `kua- VJg; `kuomall Kuu Lüg; `ku̬u̬mbal Puh Plv, -õl Krl
1. peaaegu suletud, kinni; valmis, korras nüid‿o tööd `koomal Muh; mis ta (uks) nii laial teeb, eks ta või `koomal `olla Juu; tü̬ü̬d `jälle `ku̬u̬mal kui suur jagu `tehtud on KJn; asi um joba `ku̬u̬mbal Plv || fig oia oma suud `kuomall (ole vait) älä `ühte `puhku `lotra egä `patra Lüg; oea parem enese suu `kuomal, äe na laiaste või suureste reagi Hag Vrd koombah
2. koomale mine, pane si̬ uks `ku̬u̬mal Hää; väline tüö saab `kuomal Ris
koomale `koomale spor S L, Juu Kod Lai Plt, `kuo- Lüg Vai Sim; `kua- Jõh; `koomalle Juu spor I, `kuo- spor R , Iis, `kua- VJg, `ku̬u̬- KJn; `kuommalle Vai; `ku̬u̬mbale TLä, -l(l)õ V(-õllõ Krl), -õlõ San; `ku̬u̬balõ Se kokkupoole; peaaegu valmis või korras Saab omitegi sen `heinä `kuomalle Kuu; aja `luomad `kuomalle ehk kokko Lüg; panemo uks `kuomalle Vai; `rüista sönnik `koomale Khk; sai töödega ometi kord `koomale Mär; `võtke `koomale, saavad teesedki `istuda Tõs; `tõmmasin selle suka augu `jälle `koomalle `kińni Juu; `tõmmas õlmad `kuomalle ja läks JMd; `eśti piab [heinakuhja] laiemaks `laskma, pärast `kuomale `võtma Sim; `kolmenukka purjed ti̬i̬ `veiksess, `ki̬i̬rad alt `koomale Kod; `võetasse `ühte `puhku `koomalle [suka pöida] Lai; terä unnik `aetass `ku̬u̬mbale Puh; kippa `ku̬u̬mballõ, kitsaśs om `istuʔ; `võrko tõmmatass `ku̬u̬balõ Se Vrd koomal, koombadõ, koumale || fig pia `õige suu `kuomale (ole vait) Lüg; Kobista no˽sa˽ka umma suu`mulku veidü˽`koomballõ mi˽sa˽tan `putrat Rõu
koorutama2 koorutama Mär Hää Kei Rap Juu Jür Pil(-ro-) Ran, -eme u M(-m), San(-õmõ); (sa) koorutad Mus; `kuorutamma Lüg
1. lõnga korrutama Koorutadi poolide päält - - kerade päält koorutadi ja koorutadi vahel nõnda ka, et üks ki̬i̬ viibsiti üles ja viibsip̀uu päält koorutadi; `Vu̬u̬ditekid on ka labased, aga neil on jäme koorutadud vee Hää; Kui koorutadi, siis aeti vokki teistpidi ringi Kei; [lõng] kui vägä piinike on, siis koorutan kolme`kortseks Juu; [ohjad olid] linased koorutud lõngast Pil; akka `lõnga koorutem ~ `iśkme van Krk; vokiga koorutedi `langa, `pańti mitu `langa kokku Ran
2. pidevalt sama juttu kordama; lobisema mis‿sa koorutad, ajad keik segamini Mus; Koorutab, juttu kannab ja nõnda kah, ku kaksipidi räägib Hää; se koorutab edasi `ühte `puhku seda juttu, ei taha lõpetada juu
Vrd korrutama1
kopsutama kopsutama VNg/`k-/ hv Kse, Tor Koe VJg, `kopso- Lüg koputama; kopsudega kergelt lööma, kopsima ühel `peio`poisil - - siis tuop õli pihus, sedä `kopsotas `ühte `puhku sedäsi, et `ämmä põll `katki Lüg; kopsutas tooliga paranda `vasta Tor; ta kopsutab ukse taga Koe; mutku kopsutas aga `uamriga müeda `lauda VJg
kord1 kord g korra S L K Iis Lai, `korra Jõe Hlj RakR VNg; kõrd g kõrra I Äks eL(g kõr[r]a Lei; ḱerd g ḱerra Lei), `kõrra Lüg Jõh hv Vai; kerd g `kerra Kuu Hlj VNg Vai(n `kerda) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad: I. korduvus
1. (sageli koos hulga- või arvsõnaga) ajaline korduvus, esinemissagedus
2. perioodiline esinemus a. söögikord b. menstruatsioon c. (ilmast)
3. (üksik)juht, puhkII. järjekord
1. (ruumiline või ajaline) järjekord, järjestus
2. (omavahel kokkulepitud) tegutsemisjärjekord; kordamööda täidetav kohustus
3. (sag obliikvakäändeis) karjakord; sellega kaasnev ühiskarjase toitmine ja ööbimine peredes
4. (hrl kohakäändeis) teokohustus, korrateguIII. korrasolek; üldine kord, süsteem
1. (kindlaksmääratud) töö- ja elukorraldus; üldkehtiv käitumisnorm ja kohustuslik allumine sellele
2. tegevuse korrapärasus; rütm
3. õigus; kohustus
4. riigikord, valitsusIV. olud tervikuna; normaalseks eluks ja tööks vajalik seisund; majanduslik heaolu, elujärg V. aine- või kattekiht, kirme VI. korrapärane paiknemine või asetus
1. kõrvuti või ülestikku asetsev või asetatud kiht
2. ehitusjärk a. (majal) b. (roo-, õlgkatusel)
3. (paadil, laeval) a. serviti üksteise peale pandud küljelauad b. parda kõrgendus
4. korrus
5. rida, rivi a. võrgusilmade rida b. suka- või kindasilmade rida c. helmekee; helmekeede rida
6. triip, joon a. muster; mustri triip b. sarvepügal VII. ring, tiir VIII. kogus või hulk
1. riietuskomplekt; ülikond
2. tagavara, varu
3. (koos arvsõnaga osutab võrdlevalt millegi suurenemise või vähenemise astmele)
4. (hulgasõnana) a. mõõtühik b. suur hulk; palju c. tükk, hulk (aega)
5. (midagi väikest ja tähtsusetut)IX. (silmahaigus)X. (mitmesuguseis väljendeis)XI. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)I. korduvus
1. (sag koos hulga- või arvsõnaga) ajaline korduvus, esinemissagedus seda on `palju `kordaid Jõe; `Kerra miest nähä, `toise`kerra `tunneda Kuu; üks poiss käis `piigu `painamass `mitmella `kerralla: `tulga ja `tulga VNg; ma õlen pali `kõrdasi sääl käind; sie ei `kuule `äste, kaks kolm kõrd `räägi üht juttu; kaks `kõrda võtta suppi, ühe `kõrra `ammusta `leibä (öeld, kui toitu on napilt); sel `kõrral ~ sie kõrd ma ei saa `tulla, tulen `tõine kõrd Lüg; tüö `tullo jättä kese, `toisest `kerrast Vai; nee tülitsevad äga nädali korra ära Ans; ju‿ne (karjamõisad) `möisate körvast ühel korral vanal ajal oli `tehtud Khk; keik korrad es `lasta [ehalist] `sisse Mus; `mütmed korrad kεisi sääl Kaa; kukk kiiratab kolm vöi neli `korda enne oomikud Pha; `kordagid põle `tehtud nii õlut Muh; panin sõrmed suhu ja vilistasi `kahte `korda Kse; paar `kordi `niitad [lambaid] `aastas; ma sain jo pari `kordi `enne `valmisse, ennekui peiupoiss tuli Mih; jättis merele mineku selles korras nõuks Khn; Jusku lehm: kui `õhtul korra ammub, siis on päevane jutt räägitud (kidakeelsest inimesest) Hää; `linnes ma üksi ei käin - - naine käis `seĺtsis koa paar `kordas Ris; ma käisin `mitmel korral ~ mitu `korda Juu; kuuśk laseb juo kolmat `korda okkaid Amb; ma sain küll `mitmet `korda `küiti JJn; ta (hunt) viis `ühte `puhku neid (lambaid) ää, ega ta seda `ühte `korda viind Ann; mes `aśja sa iśsid, kui es anna neĺjät `kõrda sigadele [süüa]; paĺju kõrradele suad üheldä sedä sõna Kod; käisin `korda kolm väĺlas Ksi; ti̬i̬d ärä ühe korraga et ei ti̬i̬ `kahte `korda `ühte `aśsa KJn; paelu `korda sai `käitud säält kuju Vil; tõmmassime [noota] kaits kõrra `õhtsapoolen ja mõni päev kolm kõrra; kümme kõrra `loetass kolm `lõnga, kolmkümmend `lõnga `paasman Trv; ma ei mõista midägi selle kõrrage `osta; kõrd saa vi̬i̬l `leibä tetä Krk; üitskõrd sai paar `kõrdu väegä paĺlu latikit; nigu räbälä puńt jälle, esi astu üits `kõrda, ilbu `kargava kaits `kõrda Ran; üten kõrran kadusiva (surid) mõlemba Puh; mõni piap `kavva `aega viha, aga miul om viha toss samass kõrrass; panni kaosi [liha] täis, et siss na saava kõrrass süvvä Nõo; kui sa ka esi nädäli‿sen `kõrda (üks kord) neid läńnikid ariss, siiss na olõss küll ilusad ja `puhtad KodT; [isa] kõnõĺ sedä luku `mitmit `kõrdo Võn; perämäne kõrd ku ma käisi, siss es ole tedä kotun Ote; üit́s röömükene `anti, mõnõss paariss kõrruss sai leevä pääle määriʔ San; Suvõl näet um piḱk päiv, sõ̭ss `sü̬ü̬di õ̭ks neläkõrra Rõu; maśsinat es tunda˽tol `kõrda Plv; kuʔ [kukk] jo˽tõist kõrd kiŕät́, siss tuĺl üless tullaʔ; neĺli kõrd `vi̬i̬di [mind] tappaʔ Vas; tal oĺl hää tujo si̬i̬ kõrra `aigo Räp; ma olõ õi `kõrdage sääl käänüʔ; võit `mitmõhe kõrra `risteʔ (ümber ristida); kuuś kõrra ~ kõrd käve päävä pääle; jätät tõõsõ kõrra pääle tü̬ü̬ Se; harva korda harva, harukorral `arva `kõrda käis meil; `arva `kõrda tuleb ette sie asi Lüg
2. perioodiline esinemus temal oli ohatus - - käis iga `aasta oma korra ää Vän a. söögikord veistele tuleb `lountse kord käde anda Khk; `öhtu kord on veel söömata Rei; oodake natuke `aega, tüdrikud toovad `õhtast `kõrda kah Hää; omikune kord ja `lõunene kord ja `õhtane kord – kolm `korda `päävas [süüakse] Juu; mõnes talus on kõrrad, kõik üles kirjutatud mes kiädäd [nädalapäevade järgi] Kod; `õhtun kõrd ~ sü̬ü̬k Pst; võtat kana muna, lü̬ü̬d `katski - - lääb [söögi]kõrra ette Ran; `tu̬u̬ga (suure pajaga) om hää nii katõss kõrrass `sü̬ü̬ki `kiitä `perhrele Har; olõ õi˽himmo `sü̬ü̬ki tetäkiʔ, kaet inne kuiss kõrd `mü̬ü̬dä saa Vas b. menstruatsioon naiste`rahva kord Aud; iga noore inimesel on oma `loodose kord Ris; vanaste pańnid sel ajal naesed körtsiku `seĺga, sis oĺli körtsiku kord SJn; ma oĺl `aige, mul olli iks omakõrd Ote; tu̬u̬l olõ õi kabõhisõ `kõrda inäp; tu ei piä vil [last] `saama, tu̬u̬l olõ õi inemisõ `kõrda; halv kõrd tuĺl `külge Se c. (ilmast) nüid `sõuke alva ilma kord (püsivalt halb ilm), ära `mõtlegi, et sa `eina saad teha; ilusa ilma kord, ega ta nüit `vihma ei tule; Vaa (vaga) ilma kord Hää; talvõ kõrraga (talve aegu); küĺmä kõrraga Lei
3. (üksik)juht, puhk See oli ikka kukkumise kord (raske kukkumine), teine küĺg oli kõik suur sinise punase jutiline; See (mees) korra taris, aga see pole selle (naise) `juure jäänd Pöi; Viibsip̀uude päält ikki ei keritu, si̬i̬ `oĺli vahest `arva `juhtumese kord; Liik on üks munemisekord Hää; tuli `mingi kord (millalgi) `siia JJn; `mõtle ku kalliss pulli kõrd (paaritus) om NõoII. järjekord
1. (ruumiline või ajaline) järjekord, järjestus `läksin paja, õli kaks kolm ies, pidin `uotama `kõrda Lüg; `võrgud [meres] kõik `kõrra järele Jõh; `Villa`veśkil ei pidada kunagi `korda `saama (ei pääse järjekorras ette) IisR; jo‿si surma kord `varsti tule ka, sest korrast ep saa kaudu `ükskid Khk; [ta] Oo eese naisevetmisega tükkis korra taa jäänd (pole õigel ajal võtnud) Kaa; ta (koer) oo vana koa. ega tia, kummal `enne kord kätte tuleb (enne sureb) Kse; jahvatese kord tuli minu kätte JMd; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin Juu; [kordlaine] mis `teatud korra järel tuleb Kad; Üeldi küll, et ega kott kõrda oota. Aga tuuleveskil tuli küll niimoodi välja, et just kott ootas kõrda Trm; `mölder `ütleb kui suama jämedä javatuse läbi tuleb püüli kõrd Kod; lavvakiriku kõrd (armulaual käimine) läit́s `mü̬ü̬dä, jäime kõrrast maha Krk; ta viis koti `veskile, `ommen `olli lubatu `kõrda Puh; kui rüätegemise kõrd kätte `tuĺli, siss pidi valmiss tolle jaoss olema Kam; su˽kõrd om häste lähembäle jo saanuʔ, sa saad `varsti jahvatamma; pedäge kõ̭iḱ `kõrda, `olkõ uman rinnan vai roodun Har; vanast `üĺti et, `kõrda põdeva˽silmäʔ, üt́s `haigõss jääss, nii jääss tõõnõ kah Vas; ku kõrd om suuril puil, sõ̭ss tulõ paiul ka paḱin takan (kui kannatavad suured, siis kannatavad ka väikesed); Kohe kõrd saisma jäi (küsitakse viinajoomisel) Räp; mi saisame ḱerran. oodame kona saa ḱerd `ostmise munu Lei
2. (omavahel kokkulepitud) tegutsemisjärjekord; kordamööda täidetav kohustus `kõrra tagand käib – tänä läks `tüöle, `omme ei lähä noh Lüg; Keik, kes säel `piimaveu `artlis olivad, pidasid oma `korrast `kińni IisR; me olime teine teise korra [haiget valvamas] Khk; sauna küti korrad Vll; Millal `teitel piima kord (koorejaama piima viia) on; Küla`kupja kord see tuli üks kord `mütme `aasta tagant Pöi; üksvahe ma olin ambulańtsi kasvandik, nüid kein `aastas `korda või ei `keigi Rid; `Ruumis ning ladumas `oĺdi [laevas] korra piäl, teese reesi teene Khn; korra pial oli `karjas `köimene Aud; piima veo kord Tor; [rehepeksuga] akati vara pial, selle aaks olid juba põllal kui kord oli `minna Ris; ma olen oma korrad ää teind, olgu nad `puhtad ehk mustad (pesupesemisest) Juu; pidime `korda tegema: täna sai teine [hobust], `omme sai teine JMd; öövaht́ on korral (öövahis) Koe; küüdikõrd oo sinu käen. tämä käis õma kõrra ärä Kod; karja kõrralise kõrra `järgi käisiv [mõisas karja talitamas] Krk; [lauakirikus käiakse] keväjelt ja süküselt, ma oĺli iilä˽keväjest `kõrda Har
3. (sag obliikvakäändeis) karjakord; sellega kaasnev ühiskarjase toitmine ja ööbimine peredes `ninda `palju oli talus `kerda, kui`palju `lehmi oli VNg; `nelja talu pääl `käisin `karjas jah. igas talus õlin kaks nädäla `kõrda - - siis `läksin `teise talu Jõh; küla `lambad olid `kordas, küla pered käisid [kordamööda] `lambes Pha; ja siis saand ned (karjaskäimise päevad) läbi saand, siis läks `teise talusse jälle kord Pöi; karjane käis igas peres `kordas. kui paelu `loomasi oli, siis oli kahe `veise pealt üks pää, kel üks veis oli - - käis korra ja kahe takka, aga ikke käis neil koa `kordas. siis `pańdi sealt `talle leevakot́t ja `lähker Juu; kus peres karjane `korda (söögil ja öömajal) oli, sialt pidi abilene kua olema JJn; mul on `lambataat́ `korda VJg; meie Mańn käis ka korral (abikarjuseks) Lai; kui üten talun kõrd läbi, siss läits karjuss `tõisi `tallu Ran; kaŕuśs lätt nüüd ti kõrrale (teie tallu söögi peale) joʔ; latsõ˽ka kävevä kõrral (abikarjuseks); `määńtsel talol oĺl [karjus] kõrral säält sai `rõiva˽ka `säĺgä Se
4. (hrl kohakäändeis) teokohustus, korrategu isa läks `kerrale [mõisa], `süötas `luomad, `andas `süia ja `juua ja. isa käis `kerral VNg; kaks-kolm inimest oli ühe nädaliga korral Rei; korrad olid `käüä Khn; sulane oli tiul, tüdruk oli korral Pär; minu ema oli küll `mõises korral käind, püigil käind Tür; vanast `käidi `mõisas `lehmade ja `ärgade korral – neid `süetmas VJg; miu emä kõneĺ, temä käenu kõrral `äŕgi laada man (künnihärgi söötmas) Hel; si̬i̬ oĺl kuvve päevä talu, mi̬i̬s kuus `päivä pidi kõrral `käümä nädäliss Kam; vanast `üĺti et `kõrda `mińti - -`tüt́rik oĺl kõrran nädäli `aigu HarIII. korrasolek; üldine kord, süsteem
1. (kindlaksmääratud) töö- ja elukorraldus; üldkehtiv käitumisnorm ja kohustuslik allumine sellele sääl majas ei õle midägisugust `kõrda, segamiste kui seppä `Antsu särk Lüg; Naiste kord pole (naistel ei sobi) juua Jäm; Kord köva kut Viiburi söa koolis Pha; inimeste `keskel peab ikka üks `öiguse kord olema Vll; See on nüüd ea kord küll, pole änam leva tegemise muret; See oli kohe selle pere kord, pere mees ise - - tegi `koorma, `suiline `andis alt käde; Inimesed `peavad ise `korda pidama, üks soab nii pailu [heina], teine jääb tükkis ilma, ega asjal peab ikka oma kord olema Pöi; igal ajal omad viisid ja korrad Rei; mõrrad lapitakse `paati kõik korra järele; täis rehe`peksmese kord oli, kui neli inimest oli [kooti löömas] Rid; kuhja kord. `esteks `korda (mööda äärt), siis korra taha, siis südamesse ~ `keskele [pandi heinu] Ris; [karjane] käis seal (kuuse otsas) siis `vaatamas `loomade `korda, et loomad ära ei kao Juu; oma korra järele pidid `külvama alati Trm; `niiskene one si̬i̬ ilmakõrd, inimesed one `uhked ja suured Kod; `seitsme põllu kord oli meil Plt; sis te `tääte küll seda maa `korda, kuedas ta on Vil; piab kõrra aru järele sü̬ü̬ḱ oleme ärä tett `tü̬ü̬listele - - kolm `kõrda süvväs Hls; ei ole `rõõvit kõrra `järgi (korralikult) `seĺgä panna Krk; nigu ossendust tü̬ü̬d tettu, ei ole `kõrda, kõik segi; ta‿m kenä mi̬i̬s - - temä sääs egäl pu̬u̬l kõrra `maia Ran; kuuskümmend-säidsekümmend `aastat tagasi oĺl venne väen `väega logardinõ kõrd Võn; a ei olõ˽määnestki `kõrda tu̬u̬l tü̬ü̬l Kan; ega asi nõud umma `aigu ja umma `kõrda; piat tegemä nigu kõrd ja `kombõ `nõudava Har; Tarõh olõ õiʔ pot́ikõrdsi `kõrda kah (väga suurest segadusest) Rõu; pääkaŕuśs oĺl kaŕa man õks kõrra`kaeja, kai `perrä õt `väiko˽kaŕusõ˽`kaŕja kaidsasõʔ; `väega kõrralda (korratu) inemine; vanembest hää kõrd, selle hää latsõ ommavaʔ Se; vanna `kõrda (laadi) inemine Lut || teat toimimisviis `joukamad pered, noh nie parandid oma `vergud siis `talgu˛e `kerrass Kuu; vie `kiires `kõrras (kiiresti) tagasi Lüg; Äda`maandumine (vallalisena sünnitamine) jah, ta ei ole `õiges korras Hää; ein akkab ära `kuivama, tuleb kiires korras ära teha JõeK; `tehti koduses korras paalad ja lõŋŋad VMr; sõit́ õege `kiirel kõrral siit `mü̬ü̬dä Kod; mehel lähäb ju `kiiremal korral kõik (suguühtest) Ksi
2. tegevuse korrapärasus; rütm `lüögä `kõrda (vartadega reht pekstes), siis on `kerge `peksädä; kui akkasima `kolmekeste [reht peksma], siis käis `kolme `varta kõrd, ku kahekeste, siis kahe `varta kõrd; kui `neljäkeste `kõrda `pekseti, sie õli, kui obone `juokseb; kõrd läks segämine siis `justku segäs ka tiäd sedä tüöd, se pidi `täpseld `kõrda `käimä Lüg; [rehepeksul] nelja nuia kord oli ikka ilus kuulda ja nähja ka Mus; nuiad – nee pidid kenasti `korda `käima [rehepeksul] Vll; nad lõivad kuue ja `seitsme pinda `korda Ann; kahe kurikaga sai [kangast] virutada, `korda sai `lüia viel nii et ikke matsud `korda läksid, et segamini ei aand Koe; `korda lüü˛asse jah, et niikui ühed vardad peksaksid VMr; kui sa ei lü̬ü̬ `korda, lü̬ü̬d teese koodi `piale - - kui ta ilusti `korda lähäb, on `kerge [reht peksta] Pal; kolme kurikaga `lü̬ü̬di `korda, kolme kurika kord; [külvamisel] Jala `astumine ja `käegä `viskamine `piäväd `korda minema. Kui parema jalaga astub, siis `viskab paremale `poole ja kui vassaku jalaga, siis vassakulle KJn; üteldi koodi `kõrda, koodi `kõrda! siss pidi kõrran `lü̬ü̬mä Rõn
3. õigus; kohustus vanamate kord (õigus) on vanuti laste kääst `toitu `saaja; pere mihe kord on `palka `maksa ning `suilise kord on tööd teha; see oli ikka ülekorra, et ta nii pailu [raha] küsis Khk; Ah, teeme kudagid valmis – saaks korra (kohustusliku töö) kaelast ära Kaa; `ousta vanemid, see on su kord ja kohus Rei; taĺli man sai kätte [hobusevarga], tapõti arʔ, sääl oĺl timä kohuss ja kõrd Se; kord ja kohus nii nagu peab, nagu on ette nähtud [mustikasupile] panin ikke `suala `ninda `kuida kerd ja kohus ja sukkurd ka vaid `ninda `kuida kerd ja kohus VNg; sie on kõik `ninda `uisa `päisa `tehtud, ei õle nagu kõrd ja kohos Lüg; Nortsib sukad kua `kinni, ei nõelu ilusti nagu kord ja kohus Han; no rattad tuli `rautada nii kui kord ja kohus HljK; elä õma elo`kõrda nagu kõrd ja kohos Kod; ta tegi nii ku kõrd ja kohuss Krl; imäl om kõrd ja kohuśs tõrõldaʔ Se
4. riigikord, valitsus nad jäävad selle korra `aeges veel järele, kis teab mes teise korra ajal tuleb Mar; vana kord on juba `nähtud, et tea mis uuest korrast soab Juu; nüid si̬i̬ (nõukogude) kõrd om ää küll, nüid saap arstiabi ilma rahata NõoIV. olud tervikuna; normaalseks eluks ja tööks vajalik seisund; majanduslik heaolu, elujärg puhas kord oli [Suur]`saares Hlj; Sedakorda oo see asi siis jälle korrapeele aetud (korras); Keik see elamine-olemine oo sii peres nii korrapeelt ää Kaa; ehk ta tuleks paneks me kella seiari `korda Phl; kortsatud kaśs, kortsatud loomal ei ole oma `korda εnam Han; maja on eas `kordas Ris; see (inimene) on korrast ära, on pool `ullu Kei; kevade too magaskiaedast [vilja], sügise vii `jälle ää, `ilmes korra ~ järje `peale ei soa; ega ma teand, et seal nihukest ead `korda (midagi head saada) on Juu; talvel `laśti kõik adrad `korda teha VMr; kõik aśjad o logadi-lagadi, rääsun ja segi. sa ei sua `aśju `kõrda `panna Kod; mo tervis üsnä kenäs korras Kõp; sellel om ää kõrd, tal om egät Krk; miul `olli sõsar `väega armetun kõrran Puh; pää om kõrrast ärä `lastu minnä, om kärnän ja `täie täis; mia sääsi endä poja ka kõrra pääle, nüit ta võib elädä; targast pääst om kõrd inimest (tubli), aga kui om joonu, siss ei olõ aru `raasu pään Nõo; aenaaig joba käen, tulep vikati `kõrda `säädä Kam; tu̬u̬l oĺl rassõ kõrd, tu̬u̬ om päält `kümne ajasta sängün olluʔ Har; ja nii nii sõ̭ss saivaʔ inemise joba parembat `kõrda umma ello säädä Plv; Omaʔ hääʔ kõrraʔ olno (purjus inimesest) Räp; ti̬i̬ nigu kõrd kand ~ kui jõvvat; ma pei tälle hää kõrra (söötsin hästi); meil õ̭ks jumala`andest om kõrd olõ õi `puuduśs õiʔ Se V. aine- või kattekiht, kirme on vähä külm ilm ja kuhe on [merel] kord üle Jõe; lund sada `paksust maha, on `paksu kerd maas VNg; `liiva`lestal ei ole sedä kive `korda pääl Vai; nii öhune sönnigu kord sai pöllule `pεεle; ma sai selle sönniguga korra üle [põllule] Khk; paks soola kord [kaladel] peal; Just `kaste korra tegi (sadas vähe vihma) Pöi; kibil `sambla kord peal Mar; õled o `virnas, põhu kord o peal Lih; meil `metsas oo kohe sinine kord külma`lilli üle Kse; vili pudiseb, kohe kord teri jääb maha Tõs; Supil paks rasva kord piäl Khn; paks tamme tõru kord maas Vän; kääd on `korpas, korba kord peal Kos; külm ärmatis muas, külm ärmatise kord Amb; küll oli `kaarlaid siin ravas pailu, kollane kord kohe Ann; kopastand piimal on roheline kord pial Sim; ku laps puhas ei õle, akab `liikmite kõhalt `kõrda `aama (kestendama); nahk aab `kõrdu, takendab Kod; krobaline nägu, kessendab, mis on nagu kõrrad aab ülesse (nahaekseemist) Äks; ää kõrd lume tulli Krk; leevä `pääle om nigu alletuse kõrra tõmmanu Kam; ta om jo viiś nädälit sannalda olluʔ, tal om jo˽kõrd muta sällän Har; puu oĺli˽kõ̭iḱ lehist `puhtaʔ, kõrd oĺl `lehti maahn Rõu VI. korrapärane paiknemine või asetus
1. kõrvuti või ülestikku asetsev või asetatud kiht Eks pane [külmaga] hüäst `riide `selgä, kerd o igä jo `kerrale lisäks Kuu; [lihasoolamisel] este saab `pohja `suola `panna siis saab lihakerd `panna; [rukki] `kuhja `päälimene kerd oli tihedamb VNg; `silgud `lauditasse kõrd `kõrra järele Lüg; kore sita puu - - suured korra vahed ja süi vahed Pöi; `paedel oo korrad vahel, saab see kord `kat́ki, juba siis tuleb sealt vett Mär; aga keväde, kui `korda juba tieb. mere piäl (vana jää peale tuleb sulamisvesi, millele tekib jääkiht) Khn; [katuse alustamisel] jääb üks kord `õĺga lat́i `alla, teine `peale Aud; ku üks [jää]kord on all, ja teine kord on pääl, sis ta nägu koriseb Hää; siis kui oli [köis] kahe`kordne siis akati uuesti otsast punuma kolmas kord `piale Koe; `kapsa kõrrad, `kapsa piä `ki̬i̬räb, piäl on sinisemad lehed, all `valged Kod; ümarik lade jah, sedasi kõrd kõrra `järgi pekseti purust si̬ põhk Äks; `kindalle `kooti `piale, teisest lõngast korrad `piale ~ `sisse Plt; raavi `põhjas on liiv `kordade `viisi KJn; kateld jakuld `panti [rukkivihke parsile] - - muedu üteld kõrrald es lää `kuigi paelu Trv; ku [kiidekat] puhastada, siis tuleb `kõrde `kaupa võtta Ote; [anumasse] pandass kõrd `si̬i̬ne, kõrd `su̬u̬la Räp || (nii ja nii mitme kordselt kokkupandust) `metmed `korda (mitmekordseid) öödilesi ja `kiutu riiet `tehti Var; taal tulõ õkka kaal kattõ `kõrda käändäʔ San; `kolmõ `kõrda kah iśsitäss [lõnga]; tu om katõn kõrran (kõver, küürus), nii jäänü˽kattõ `kõrda, nu̬u̬ langa omma kõ̭iḱ ütekõrralitseʔ vai ütte `kõrda; `pistü puist tettü pinu. `üllest kokku, `mitmalt kõrralt kokku Har; `langa isitäss katõ ehk kolmõ kõrra kokko Rõu
2. ehitusjärk a. (majal) alumine [palgi] kõrd `panna `kundameǹdi `pääle Lüg; viimane seina kord, mille peal sarikad on Vll; mõea kord (seina kõrgus). 15 `korda puuseinal, [nii] kudas palgi jämedus oo; peenemate mõeadel pannas vundamendi `piale telliskivi kord ja siis paĺksein Var; savi `saina tetti `kõrdu `viisi. edimäne kõrd lääb kolm `jalga - - tõenõ kõrd om kah kolm `jalga, kolmass kõrd, tu `päälmäne om kaits `jalga Ran; alumine kõrd (aluspalgid vundamendil); [taimelaval] üt́s kõrd om palgõst `ümbre tett Har b. (roo-, õlgkatusel) kattust tehässe, saab sie kõrd täis, akketasse tõist `kõrda tegemä Lüg; see oli midagid kaks kolm `sülda katuse kord Ans; üle päkatud katus on nönda sile, ei paista korrad Vll; Korra pulk on pisike jala pool`teismene pulk, [roo]katuse tegemise `aegu pistetakse korra `peale ede kui `vitsa pannakse Pöi; korra pialt `tehtud katus (seda tehakse, olles ise valmistehtud katuse lõpus) Var; pannakse vihud siis `sõnna abeme lat́i `piale. jaah, ja siis akatakse `korda `sõnna `piale tegema Koe; ludad - - pannasse katusse vahele, `pańti `senna kõrrade vahele Äks; katuse kõrd `panti pääle - - `vitsege si̬i̬ kõrd `kinni Krk; ega kõrra `pääle pandass üt́s malk, minga kińni käüdetäss [vitsaga alumise lati külge] Har
3. (paadil, laeval) a. serviti üksteise peale pandud küljelauad Paat tahab törvamist, korrad on lahtikuivand Jäm; kaks `korda oli `körge lodi Khk; ma pane laeva `kordi `pääle Rei; korrad, nendest `võetas paadi `suurus, kaks `korda, kolm `korda, viis `korda, siis akkab juba laevas menema Rid; Vana lae oli - - sellele oli viel korra `viisi (ühe laua serv teise peal) uus nahk `ümber `tehtüd Khn; paadil emapuu see mis, korrad tulid `sinna `külge Aud; `Laadimese nikk, kellega puid `laeva `veeti - - Kaarede pääl `oĺli sihis teine kord, et `kordi `lahti ei põruta Hää b. parda kõrgendus kui `muotur kävi siis ott juo [paadi] tagand madalaks ka viel, siis `pandi viel `kerrad (lauad) `pääle ja Kuu; relingi kord Rid || Laevalõ `pańdi juba `santeki `kordõ (ülemisi planke) Khn
4. korrus mõnel majal kaks kolm `kõrda Lüg; maja ülemine kord ning alumine kord Jäm; pane majale üks kord veel `pääle Rei; pukk`veskil oo kaks `korda, ollandil kolm `korda Var; elab ülemese ~ teese korra pial Juu; õli jutt et, akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä Kod; temä eläb tõise kõrra pääl Hls; alumane `veśke kõrd om `veśke koda - - teräkoti läävä kolmanda kõrra `pääle. tõese kõrra pääl om kaits `paari kive - - tõene kõrd om kivikõrd Ran; Sõ̭ss ehiti `indäle - - suurõ katõkõrraga ja klaaśstrepiga `uhkõ maja Urv
5. rida, rivi `elmid `korda `poetama Pöi; kõrran `mińdi [vilja lõigates] Rõu; `väega suurõ˽`puhte˽`peeti, nelält kõrralt oĺl sih `laudu Vas; lääme kõrrah ~ rinnah; pand otsa pääle `saisma ni `kõrda; kat́s kol˽`kõrda pand rinna pääle [rahasid]; Rahanõ kõrd, ruublitükükõrd (suuremad ja pidulikumad ehted koos preesiga) Se; mi iš́ti kõrran Lei; `kõrda `pantu˽vihuʔ ~ `istme͔ʔ Lut a. võrgusilmade rida `vergu lina `temmati [paelutamisel] `sirgeld ja siis `lueti neli`kümmend `kerda sield pääld - - `solmest `solmeni `lueti siis sie `vergu kerd; [võrgu äärtes] tamps `silmad. jämedad `korrad. nied jämedast `laŋŋast olite Kuu; pool `silma on kord; kui kaks, kolm `korda on juba kujutud, siis pannakse kut́sikas ühe silma sise rippuma Pha; mörra arv kord ~ mörra vitsa kord (jämedama kalasiga kootud silmad) Emm; Võrk muedu `vaĺmis, aga korrad (ääresilmad) allõs kudumata; võrgu korrad ~ võrgu korra siĺmäd Khn; üsna aruvõrk on `kaessateist `korda jala pääl. mis vähe tihidam, si̬i̬ on `öessateist `korda Hää; korra järel kujuti. sai kord täis, siis tõmmati `siuhti `väĺja see kalasi Kei; kõrd om veereh (üks rida võrgusilmi on kootud) Se b. suka- või kindasilmade rida searissed `ollid lõŋŋast, teene `kaks korda `musta ja, teene kaks `korda punast `lõnga Muh; ma kojo korra `piale veel [proovilapil], siis tee `kinni selle ääre Kse; Kui pits`kindu kujuti, siis alle`peale `kooti paremp̀idi kord ka Var; [kindakudumisel] `Öeldi sul `jälle korrad ja silmad ette, niikavva ku kõik kiri käes Hää; `kärpse`tiiba `tehti siis üks silm `tehti, esimase korra `sisse. ja teise korra `sisse `tehti siis, kolm `silma (kindakirjast) KuuK; [sukatallutamisel] `lõika `katskine jagu ärä, aruta iluste kõrd kätte Nõo; Sõ̭ss nakatass kokko `võtma, `võetass kõrd kokko, egä `varda päält üt́s silm, sõ̭ss `koetass kat́s `kõrda vahelõ Urv c. helmekee; helmekeede rida elmed `ollid korra peal `kaelas, `olli kaks `korda ja kolm `korda ja änamgid; vahel `olli neli viis `korda `elmi `kaelas Muh; üks kord `elmid või kaks `korda `elmid või kolm `korda `elmid, kudas `keegi `jõudis neid tuua Mar; eĺmete kord Khn; kord ehk kaks `eĺmi kaelas VJg; Miul olli vana-õbe keedi [kaelas], kaits `kõrda. Mõnel olli kolm `kõrda `ki̬i̬te Hls; miul olli kõllatsit kivi `eĺmi kolm `kõrda; `kästi surmal kolm `kõrda [helmeid] ümmer kaala `panna Krk; mitu `kõrda oĺl `heĺmi kui noid peeńokeisi, noid oĺl kümme `kõrda, `pańti `kaala Se
6. triip, joon a. muster; mustri triip egapäised sukavarred es ole nii `laiade `kordadega, siis kui ne sukavarred vanaks jähid - - siis arutati se lai kord alt ära ning `tehti `kitsam Jäm; laiad korrad `tehti suure kirja ja pakkude vahele ja `alla tanu eare `peale; tanu laiad korrad, kuus `laia `korda Muh b. sarvepügal See on ju sarve `kordadest näha kui vana ta (lehm) on Pöi VII. ring, tiir Ma sai oma töödele koa korra peale (kõik valmis) Pöi; suur lai ja naa pikk [vöö], et `pańdi kord `ööle ja otsad `pandi `siia ette Aud; Ku [kangakudumisel] kord juba `ümmer `riidepoomi sai, siśs `öeĺdi: nüid on ämma perse `kińni Hää; ühe päävaga käärib `kanga ää, paneb `niide ja `suasse ja kujub kolm `korda `ümber poomi Ann; `laulis ja klaaberdas nii et külal kord pial Plt; [kõuts] aap küläle kõrra `pääle, siss tulep kodu, om kõtt tühi Nõo; pane obene `äkli ette, `tõmba linale kolm `kõrda `pääle Kam; korra ümber ümber(ringi) [koppel] korra `ümber maja Jäm; kaśs jooseb rehalest kaudu, korra `ümber; keerd repp mis korra `ümber käib Khk; `Mändi oli sellest εε `juurida, et ta juured olid korra `ömber ösna maa pεεl Kaa; nahklapp o lind, taal `tiibade `külges küined, küined on korra `ümber `tiibade Krj | [rasv] korra `ümbert (kausi äärtest) `angub Khk VIII. kogus või hulk
1. riietuskomplekt; ülikond kõrd `rõivõid, mia sulasõllõ `ańti ja jäi umass, om: kuup, veśt ja püksiʔ; kat́skümmend viiś [rubla] om kõrra `umblõmine; mõ̭ni and `peigme esäle ka kõrra jao – püksiʔ ja säŕgi [pulmakingiks] Har; kõrd (riided) am sälän Lei; kõrd `rõivit, kaadsaʔ ni kulok; `ündrik ni `kuŕtka, `mõŕsalõ ostõti kõrd `rõivit Lut
2. tagavara, varu vana ohrajahu kord sai `otsa; üks sit́sirät́ik mul on veel uus, siis soab se rät́iku kord mul `otsa; seekord ike looma`korda (küllalt loomi) jälle on; ei teä kas tuleva `oasta oleme ilma leeväta või, peäb vana `korda (vilja) `oedma Juu
3. (koos arvsõnaga osutab võrdlevalt millegi suurenemise või vähenemise astmele) niisugune kaks `korda pikem puu nagu mo kepp, see `üiti vart Kul || korrutusmärgi sõnaline väljend mütu `korda viis lεheb `kümnesse Käi; kat́s kõrd säidse om nelitõisskümme Har | ennem õlid mul kõrrad (korrutustabel) piän. kõrradega `rehkendän kõik `väĺjä Kod
4. (hulgasõnana) a. mõõtühik kangakäärimisel `käärimise korrad - - üks kord o kümme küünart Aud; Iga korra päl `tehti märk, kas lõngaots `siuti või tumeda `kangal õeruti seebiga [kui seina peal oli kääritud kogus] Hää; käärpuie pääle `aetass [kangas] ülesse. vaest om õge piḱk, kuus `kõrda vai neli `kõrda vai Trv b. suur hulk; palju `tõmbasin (jõin) ia `kõrra vett `sisse Lüg; ea kord tuult `väljas Rid; oli ikke ea kord rahvast; iga `õhta tõi luua, tegi ikke ea korra `luudasi peresse Juu; liha kõrd (küllalt liha) on siden supil ja kõik; pitk kõrd suab näil ajada (saab palju niita) Kod; ää kõrd käkke tett Trv; päiv `olli ikki õge ää kõrd vil ülevän (üsna kõrgel alles); mia viisi neid rohiklaasikesi üitskõrd linalikku ää kõrra Puh; kotost viiäss [surnu] õks vi̬i̬l kõrd maad käśsi pääl Se c. tükk, hulk (aega) Ku˽kõrd `aigu sikati, sõ̭ss rehiti [lade] läbi ja˽pühiti alodsõʔ ärʔ; Ku nu̬u̬˽leevä˽hüä kõrra ahuhn ärʔ oĺliʔ, sõ̭ss `võeti tu̬u̬ puu `lapjuga˽mõ̭ni pät́s `vällä Rõu; kõrra ao peräst tuĺli kodo; kõrrass aoss lätt; hää kõrd `aigo sattõ Se | natuke (aega) olõ˽vi̬i̬l kõrd `aigu kotohn, siss tulõ˽tagasi Rõu
5. (midagi väikest ja tähtsusetut) kõrd `aida kua, lat́id ärä mädänud; kõrd mi̬i̬ss, nõnnagu püt́iku puńn (väikesest mehest); kõrd vihima (väike sadu); `kõrda muna tädä one, ku `peiglä õts (varblase munast) KodIX. (silmahaigus) silmä põev `kõrda, punase ja vesise nõnda et Hls; mõni `ütlep et egäl pidävet silmä `kõrda põdeme, si̬i̬ `olevet jumalest lu̬u̬d; silmä põev `kõrda, pane pääl `ende lämit kust; silmä põev `kõrda, rähmädet ja `määge üten Krk Vrd kõrratõbi, kortus2X. (mitmesuguseis väljendeis) kord üle üleni; täiesti alli päits, karu (karv) on kord üle sinine aĺl Krj; ega sa süli oma `alla kord üle end (maast hakanud haiguse vastu oli mahasülitamine) Käi; kord üle oln hermus Phl; korra üle id must korra üle Jäm; Jäku kuuel oli korra üle vooder all Käi; pöldkuuses - - korra üle tal on pisised `peened lehed Rei; [kevadõhtul] neid (merelinde) on siis ka korra üle vesi on `valge Noa; korda minema 1. õnnestuma; edenema Vana`aegastel `kuoli`tunnistustel oli `kirjutud: läheb `korda (rahuldav) IisR; Töö lääb korda, peremees kiidab (öeld peeretuse korral) Pha; Pista `sisse `tõmma `välja kiputa perset töö lihab `korda (leivasõtkumisest) Pöi; vili oo `korda läin, see oo `easte kasun Lih; elu akkab `õndama ei lähe enam `easti `korda PJg; ei minu `lambad lähä `korda, surevad `ühtelugu tesed ää VJg; aĺl iiŕ, einämaa iiŕ, ku sa selle ärä tapat, siss ei lää `lamba `kõrda Krk; ku nõ̭naedine ää, siss lääp tü̬ü̬ `kõrda Nõo; kellel karvanõ käsi, neil `lätväʔ mesiläseʔ `häste `kõrda Har; lää äi imäp `kõrda (ei õnnestu) Se; 2. kellessegi puutuma; kellelegi huvi pakkuma mis si `moole `korda leheb kui sool pole `leiba Khk; see mo oma asi, äi lεhe see `teistesse `korda Käi; se ei lähä soole `korda, põle so asi Tõs; mis sie temal `korda lähäb, mismodi minul on Ris; kellele sie piaks `korda minema VMr; Mis tu̬u̬ mullõ kõrda lätt Plv | mis see `moole `korda käib Emm; 3. maitsema, meeldima pää valutass, siss ei lää tu̬u̬ sü̬ü̬k `kõrda egä Ote; se‿m ää maigugõ, seo (toit) lätt õigõ `äste˽`kõrda San; Eass sõ̭ss [liha] esi es olõ˽võtta˽vaśt et ot ma no võta - - tedä nipaĺlu ku mul `kõrda lätt Urv; korda pidama 1. hoolt kandma, hoolitsema Hobõstõ pääle [ta] oĺl `uhkõ ja hobõsiist pidi timä ka `kõrda Rõu; talost vaja kõrd pitäʔ; ma piä `kõrda, et ta piät `häste `saama, halvastõ tetäʔ ei toohiʔ Se; 2. korraldama, juhtima siäl majan ei õllud naiss, kes `kõrda pidäb Kod; korda pidama ~ võtma 1. lugu pidama; tähele panema, arvestama `vaata kus te panete tähele, võtate `kõrda, et kuuse olli mahan (saite aru, et majas on surnu) Trv; naśte`rahvast ei saa `juhti, ei `peĺgävä, ei võtava `kõrda Ran; sa‿i tohi tälle midägi üteldä, kõ̭igest asjast võtap ta `kõrda (solvub) Nõo; ega tu̬u̬st (mustlase käevaatamisest) no määnest `kõrda piä es kiä Vas | t́sura pidävä kõrrah timmä (tüdrukust lugu) Se; 2. seksima olliva pulma `peetu, aga noorik es taha `kõrda võtta Nõo; korda saama 1. toime tulema, hakkama saama; kellegagi läbi saama küll miä saan oma `tüöga `kerda Vai; vanas saa änam kεimaga `korda - - jalad olid `kanged; `rääkige `meite keelt, siis saame jutuga `korda; `suiline‿p saa pere mihega `korda; sii ma `saaksi tubakaga `korda (jätkuks tubakat) küll, olga talve läbi Khk; ma‿p saa jo änam `lehmdega `üksi `korda Käi; ma ei saa änam omaga `korda Phl; mina ei `saagi valega `korda, mina olen `õiglaselt õppind `rääkima Ann; suur kaŕjatüdrik `eeste es sua `kõrda Kod; ni̬i̬ es saa suguki `kõrda [üksteisega] Krk; inemise murõtasõʔ, kuiss `talvõ saat eluga `kõrda; na eläje `kargasõ ega `päivi, kaŕuss ei taha `kuiki `kõrda saiaʔ Har; katõssatei·sskümme vai kat́skümmend inemist pidi olõma [talvel tindinoodaga], vähämbäga `kõrda es saaʔ Räp | kui jumal ikke laseb elada, eks me siis saa `õige `kõrrale ja tüö `tehtust Lüg; [lehm] kat́s kõrd käve härä man, saa as kõrra pääle (tiineks) Se; 2. aru saama no sai kõrd kätte mullõ; ma tii‿äi naist sõnost midägi, naist sõnost ma `kõrda saa aiʔ Se; 3. No mis laps peaks `pillima, üks ull vilund moed `korda saand (omaks võetud) Pöi; korda panema ~ saatma sooritama, teoks tegema ta `saatis kõik aśjad `easte `korda Aud; `Pandi juba suurem `vargus sial - - talus `kõrda Trm || ega vägivallaga ep tule `korda mette (ei saa hakkama) tuleb ikka kenasti `rääki KhkXI. [meestesärgi] `trümpidel `tehti ougud. löŋŋad said `väĺla `kistud ning löŋŋast `körge kord `oukude `pεεle ning ala. ühe `varda kord ning kahe `varda kord. keik sai nöölaga `tehtud ning `valge löŋŋaga Jäm; [kangakudumisel tulevad] suured korrad `sisse. niide kord ukka lεind Khk; Veest läbi käind on (riie pestud), siis ikka puhas kord öle Pöi; Poolekorra eest (poolikult) tegema Emm; vesi jooseb `peäle, ja küĺmetab korra järel `ühte `puhku. suured jummikad `ripvad `räästäs; linal o se peä asi, `ästi `äestädä: korrad `peävad nii tihid olema, et üks o teesel peäl; korrad laseb ikke `risti `peäle [linamaa äestamisel] Vig; Kord `ollõ korra vennäke Khn; `Praeguses korras (praegu) ka vanemad inimesed `ütlevad vi̬i̬l kõrulene Hää; aigus on kõik selle korra pealt maha tõmmand, `enne oli ikke ea `priske inime Juu; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd, nõnnapali `poegi on lehmäl Kod; võta˽kõrrast (söö omapoolsest äärest), mis sa üle kõrra jo läät Se
korjama1 `korjama R eP(-ŕj- VMr spor TaPõ VlPõ) eL(-ŕj- Hel V, -ŕd́- Lei; -e M San, -õ San Krl, -mma V); `kõrjama Lüg(-ie) Jõh MMg; korjata eP(-ŕj-; koŕ- Plt) Trv T(-õ, -e San; koŕata Võn), -de Hls, -dõ San; koŕadaʔ V(-taʔ; korjadaʔ Urv, -õʔ Krl; koŕjadaʔ Urv Har, -taʔ Urv); `korjada R(`kõ- Lüg) Vll Emm; `korja VNg Vai; `koŕgame, korjade Krk; tgn `koŕja(i)ja Se (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. midagi ükshaaval võtma või koguma a. (käega) maast üles võtma või tõstma; noppima; murdma Kalu `korjama (võrgust lahti raputatud kalu korvi või kasti panema) Kuu; [kuuseriisikas] `korjatav sien, igaüks `korjab neid VNg; `lapsed `korjavad rukki `lälli Jõh; `korjas `einamald viha `oksi Vai; tulid `seenid `korjamast Khk; Einamald korjat `pähked Rei; pihelga `õisi korjatasse ja kuevatasse ää Mar; Lapsõd korjatõ `metses `muńna Khn; viĺla pead tulevad ää korjata Juu; mõisast oli käsk, et korjake `marju Ann; korjati [mahapudenenud odra]`piasid `koŕvi, `veedi aana `piale Trm; läksin väĺjäle kiva `koŕjama Kod; lätsiv `mõtsa palukit `koŕgame; `mõisa nurme pääl korjasive jõmmi `uiski ja tigusit [rukkioraselt]; pidit sia `einu `raima ja `koŕgame [lõunavaheajal karjusena] Krk; nemä siss korjanuva pulgakesi maast ja palutanu tuld Ran; `kärbläse seene korjatana [määrimisrohuks]; päävä pääle om kõ̭ik seene ärä korjatu; küd́setu `kartuli korjati ahjust tuha sehest `korvi Nõo; `korjame siss emäga `marju, saeva marja ärä korjatuss Võn; kolm nädälit oleme ti̬i̬`ainu korjanume Ote; pirrutulõga `käüti `väihhü (vähke) `koŕjaman i̬i̬ veeren; ku˽ma kesvä kokku pańni siss pedi kesvä oĺg päist `puhtass `koŕjamma Har; ku `kapsta `lätvä˽kasuma, siss `koŕja alomat́̀si lehekeìsi, lähädä ärʔ Rõu; `paami naa˽hainajuurõʔ üte pańgilõkad́si `sisse, sõ̭ss ei olõ˽maast neid `korjamist (pole tarvis korjata) Plv; ku˽`kartoli `viŕkse päält `leüti kolm kardokat, `laśti `ümbre koŕataʔ; vanast latsõ˽`koŕssi˽tammõ `tõhvu niisama aśass Vas; kartohkamuud koŕatass, `koŕjat takast kartohk‿arʔ [pärast kartuli ülesvõtmist] Se; kabõhheìsil `vaia `oht́it koŕädaʔ ni kakkuʔ `juuriga `ussõ Lut b. (maast) kõhutäiteks koguma, võtma; nokkima Siga `korjab `tõngus omale muast ulga `süemist ää Khn; lüpsilehmad suavad kääst kua, ega nad sellega üksi `aita, mis nad karjamalt `korjavad VMr; ta (kana) `koŕgass levä raasukse maast üless Krk; [lammas] suvel lepip `tollega, mes ta karjamaald esi `korjap; varesse `korjava vagude sehest `maokesi; musta ähnä - - korjassiva pajo `vaklust `puhtass Nõo; toonikuŕg `marssõ kõ̭gõ niidü maśsina takah, ja koŕaśs nuid `kunnõ; eläjä˽käve järve veereh pääde `ru̬u̬gu koŕatõh Vas
2. (kasutamiseks, säilitamiseks) kokku koguma, koondama a. ühte kohta või tervikuks koguma, kokku kandma `üöseks `korjati [sead] `lauta ja `uomigu `lasti siis `jälle `väljä `toised Kuu; kuor `korjati voi `kirnu VNg; `ennevanast inimised `kõrjasivvad `patjude `sisse `kaura `lipleid; tuul `kõrjab jääd kokko, jää `kõrra `tõmmab vie `pääle; tämä (mesilane) `kõrjab `jalgude [õietolmu] Lüg; `Korja kolud kokku ja akka menema IisR; räbälä `kaupmes `korja `kontisi ja räbäli Vai; mere `äärest korjatase `aakrikku Khk; `korjab `maagare ala `pilvi kogu Mus; nüid on köhu `sesse ka korjatud (söödud) natuke Vll; uhinal ahinal korjati kõik asjad kokku Muh; kui katku aeg oli rahvas ärä surnd, sis oli siiä ilmast maast `rahvad koku korjatud; pahem jalg `korjab kõrred enesele [rukkilõikusel] Vig; `vaiku korjatse ju koa; [loom] `korjab liha (läheb rammusaks) Var; `korjavad, `aavad karja kokku, käivad `pulma `vaatamas ja `tańtsimas Ris; puśs tuleb omiku `korjab `töölised kokku HMd; kordingid `korjavad purje `ääri ja `nurkasi JõeK; ammassirp kogub, et sa saad `piuga võtta, sellega saab rukist korjata `piusse; juba nad (mesilased) oleks korjand, aga põld korjata [mett] JJn; Mõne puu peerg ei tahtnud iast põleda, `korjas söö `õtsa Trm; emad alati `ütlesid tütardelle, et `korja oma karvad `koomalle, kui `juuksed `lahti olid Lai; pidiv egäüit́s kolm `jalgevahetäüt puid `koŕgame Krk; ärä `korja `endäle viha`vainlasi; mul om `kartuli iluste unikude korjatu, sina aad laḱka; lubjaahju lagi korjati lubi `kivve täis, siss alt küteti; `korja üd́se kokku ja puhu palama Nõo; kusirautsiku `korjave puie `nõklu Rõn; nu̬u̬˽vana˽kuradi vaest `koŕssiva nu̬u̬˽sõrmussõ `indäle Urv; setu `tõie `kaussõ ja˽`käüe `nartsõ korjatõn Har; villa˽sai˽kokko koŕatuss, ja langass kedratuss Rõu; Üt́skõrd ku perrnaańõ oĺl pot́i `piimä täüs koŕänoʔ ai kaśs tu̬u̬ `ümbrö Räp; tulgõ [vilja]`kaari `koŕjama (harva rehaga kokku tõmbama), iih koŕakõ, takah `riipkõʔ; jala`täüsi koŕatass [kaarest rehaga], õt parebahe saasiʔ `kuurmahe `pandaʔ Se; ossaʔ koŕjati ütte un palutõdi `välla Lei b. (säilitamiseks) kirja panema või lindistama ju ta seal `laula `korjab Muh; nüid ei laula enam `keski, nüid korjatasse `teisi (rahvalaule) Ksi; te `koŕgade vanu sõnu Krk; naa omma nu̬u̬ koŕjadu sõnaʔ mia sa˽`koŕjadõʔ Har || neid sõnu kabla `pääle korjade nüid ei ole `pirla `aiga kellekil Hls c. (varrastega kudumisest) ma üte [varda] `pääle korjassi kõik siĺmä, ma kate `vardaga es `kuaki; üte voori om salli laǵavuss `varda pääl, säält nakat kudama ja maha `laskma, ja tõnõ kõrd `korjat siss pääle Kam; Ja sõ̭ss ku omma˽kokko `võetu sõ̭ss koŕatass kundsa lat́i päält nu̬u̬˽silmä˽kõ̭ik üless (sukakudumisest) Urv; neĺä `varda pääl um kõegih üt́s vara `siĺmi a viiedäga `koŕjass Lut
3. (säästes, kokku hoides) koguma, talletama a. pikemat aega või tagavaraks koguma, varuma `ennevanast sai `korja `palju [pesu], siis sai `aududa pütti sies VNg; rot́t `korjab omale `pähkid mütti Khk; Seda (kola) on `sõnna isaisadest kogu `väätud ja korjatud Pöi; `loomele on `tarvis talveks korjata `sööta Kul; siis ma `ketrasi, küla naestele - - ja `korjasi siiss omale `jälle koa `leiba ja Aud; `mölder `korjab [jahvatamiseks] vett, paneb vesivärabad `kinni Nis; nemad `korjasid kohe sügise seda aput `piima omale nisukesed suured puunõud täis KuuK; kevade ema akkas ju võid `korjama eina`aale Koe; kraavi `kaldid `korja (niida) kus saad sao ja teese [heina] Plt; taluinimestel kah es ole `keŕge, `korja toda `reńti ja perele `palka, toda ańd korjata Ran; [vanaema] suvel korjass muna, pańd tuha `sisse, jaarmarga `aigu müis Nõo; tollõ jaoss (pulmas rahakogumiseks) olliva kõrdsi mant korjatu kopika Ote; riigi pu̬u̬ld `oĺli käsk, ja riigile korjati noid kuuse kukkõ Rõn; Kae˽ku˽tu̬u̬d veimevakka vai `kirstu `naati `korjamma, sõ̭ss `koeti sinnäʔ uma paĺgam `hammõ`rõ̭ivast; es jovva˽noid `normõ ar˽koŕadaʔ Rõu; mu imägi˽koŕaśs `võidu, ja ośt väŕsi raamadu Vas; `koŕd́amin om, mis anade ĺemale (lehmale) Lei b. raha või varandust koguma on ju sedä rahagi `korjatu Vai; `korjab raha – tahaks omale midagid suuremad `asja `osta Khk; Kes kopikad äi `korja, see rubla meheks äi saa Pöi; see (pisuhänd) `korjas varandust ja tõi ühü peremehele Kul; mõni `korjab seda raha ja vara omale naa paelu Aud; vanamies `noitas ja `korjas varandust JMd; `oidmise varal one kõik suanud ja kõhu kõrvalt korjanud Kod; kudass sai korjatuss toda raha kõtu kõrvald Ran; tütär `ti̬i̬nse ja korjass, es saa rõõvast `säĺgä es midägina; korjassiva raha seendest, `vihtest, `luudest, kõ̭ik `müidi Nõo; Ku‿ma mehele sai, `naksi `korjama, `koŕssi raha nigu mehine liĺli päält mett `koŕjass Urv; midä esä `korjass, toda poig `laotass Rõu; timä oĺl sada `ruublit rahha `joudnu ar˽koŕadaʔ Vas; imä oppuss sais [lastel] meeleh - - `kaegõ õ̭ks, kuiss jõvvat `hindäle koŕata Räp
4. raha, toiduaineid jm hankima a. külast (viinaga) koguma mei `käisimme ikke `mardiss ja `katriss ja `korjasimme `kapstu ja `kaali Jõe; pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; siis `tahtsid Muhu `riidid `soaja - - siis `korjas siit külast Muh; ruut läks undi`ända aeama - - `korjas veimevaka jaos `andid PJg; karjane käis `jõulu `laube kohe `korjamas sepiku kakku ja `voŕsta ja liha Ann; viinaga `koŕjab `õĺgi; `kõike `aśja `koŕja (laena) tõese käess Kod; ku tulekahjust `oĺli kõ̭ik ärä palanu, siss käesivä palanut `koŕjaman, üits kõ̭ik mes `keski ańd Nõo; ma ośti neli `tu̬u̬pi `viina, taha külä pääle `koŕjamma minnäʔ, saat mõ̭nõ vaka `villä ja mõ̭nõ kuŕsti linnu Har; kirstvaka `korjamine inne `saaju, ku `ańdit koŕati Plv; `ri̬i̬ga iks `koŕssevaʔ sepäʔ `palka Räp; Peräh palamise käveväge˽katõgese esäga `koŕjammah, `koŕssevvaʔ; śjoo `koŕjass palanu päle Se b. kerjama `korjamise varal eläb, kos‿ta mõjalt suab Kod; sańt käü koŕjatõn. vanast `ańti teŕri sańdilõ Har; mõni sańt `koŕjass `leibä õnõh Se; sańt ka˽`käüless koŕjatõn Lut c. korjandust tegema siis `korjati `kraami Tudu isändälle Vai; [kirikus] korjati pikavarrega kot́iga Saa; `vaestele korjatakse, sõja`vääle korjati `viltisi ja `soapaid ja Juu; rahvass korjanuva raha kokku [ja saatis maakuulaja Saraatovisse] Puh; keŕksänt ütel: `täämbä saap peḱk `vällä `pantuss `ańde korjamisess `vaeste ääss Nõo; katõ läve pääl vü̬ü̬l`meĺdri `koŕssi, ala läve pääl ja `keskmitse läve pääl; kerikun koŕjatass raha, paṕikot́iga koŕjati Har; kerigo pääle koŕatass rahha Se d. pulmas (hrl noorpaarile) raha koguma `pulmad lõppesivad siis `kõrjati `ämmäle `põllelappi (põlleraha) Lüg; viimase(l) `lahkumise pääval poiss töi kannu lagedale, ölut täis ja akkas jootraha `korjama Khk; siis pulmalised akkasid põlle `sisse raha `viskama - - nii `korjas noorik kolm kunni viis rubla; toa`pühkimine oli pulma lõpupooles, kui raha akati `korjama Mih; vanast pulman paegati pruudi `põlle - - korjati pruudile raha Puh; makõkahjaga korjati pulma`aigu pruudilõ raha Ote; no siss (viimasel pulmapäeval) `naati viinaraha `koŕjamma Rõu
5. eemaldama, kõrvaldama a. ära võtma või (kõrvale) viima sia `siŋŋid ja `lammas`kindud olid `laual [pulma ajal], ega seda `pallu ära `korjatudki; kui tuul akkas, siis olime kuhe vuhinal `väĺjas oma `verku `korjamas Jõe; `korjaga `korred maast ära Hlj; piäb vaht `vällä `kõrjama, siis saab sült puht ja `valge ja klaar Lüg; Korja oma asjad eest ära Jäm; mene `korja need asjad laua pealt ää Mar; `korjan `mustus ää Ris; iga perenaine `korjas omal [sead õhtul] ära, koju `lauta jälle Amb; lu̬u̬g `kõlbab küll ärä koŕjata; paksult one `einu eden, [riisujad ütlevad] tulga korjaka eenäd ets ärä Kod; kui piim läks apust, koŕjasid koore pialt ära Pal; kõik ukse `võt́med koŕjasivad [sõdurid] ära Äks; Sel on õige lühike aru, lusikaga antud kulbiga korjatud tagasi Lai; lännuva kolmekesti `sahvrede, ja korjanuva kõ̭ik `puhtass (viinud kõik ära) Ran; är oĺli˽koŕadu kõ̭iḱ liĺli˽ka `haudu päält Plv; saa ai˽kannu pitäʔ, külä pini˽`koŕjasõ˽kanaʔ arʔ; sõ̭a `aigu kah, kua tuĺl, tu̬u̬ koŕaśs Vas; koŕatevva ärä jah [tukid alemaalt] Räp; mereseʔ, `ü̬ü̬sess pandasõ siss hummogu koŕätass õ̭nnõ `vällä [järvest] Se; küll `lamba˽`koŕd́aži vällä [mahapudenenud vilja] Lei b. fig (jalust, eest) ära viima või võtma; ära minema `kõrja `koived iest `vällä Lüg; `korja `eese jalad `koomale, mis sa neist `jalgust naa õiele aad Mär; Kui sa järgi ei jäta, tuleb sool oma kondid kokku korjata Han; `korja oma kolid ja kasi minema; `korja ennast siit iest ää Kad; `korja oma koivad ää Sim c. fig naiseks võtma kes sene `tütriku `vällä `kõrjab sie on küll vähä `lollikas; `kõrjab omale, ei jättä [lapsega] `tütrikku `ohtomaie Lüg; eks ike ole sie poiss järel kis sind `korjab Kad; kui tüdruk on paks, ess ta (poiss) pia teda ära `korjama Ksi; mõ̭ni vana `tüt́rik om, nu̬u̬˽ka koŕatasõʔ arʔ Vas d. fig (surmast, suremisest) suab näha kui kaua seda `aega on et [mind] ära ei korjata JJn; jumal ärä ei `korja Kod; paĺlu `lapsi oli, surm `korjas muist ära Pil
6. (teiste hulgast) välja võtma a. välja valima; eraldama; sorteerima sitased ja kõhualused [villa]tukad `korjan `väĺla Juu; `kartulid `korjasid `vankrisse, või vakka, kui seemet tahid korjata Trm; keväde `koŕja suuremad kartulid `väĺjä, `kalda `salve mes sü̬ü̬d ise Kod; piimnaadid ja `rõika korjassid `väĺla nõnna et oli puhas [põld] Äks; nisu seemel kikk korjati ütsi läbi, sääl olli `kaaru sian ja rügi Krk; `maotedu `erne korjati enne `leotamist `väĺlä; mõni roobitseb mustikit kõ̭ige lehtega, kotu `korjab lehe `väĺlä; `olli korjatu `tüt́rikule sukavilluss kõtualutse ja puusapäälitse Nõo; [puulüpsiku jaoks] oĺl koŕatu sääne laud kos oss siseh oĺl Plv; `koŕjat hüvvä vikatit Vas; mii `võtmese `aigo koŕatevaʔ tühembä vahaʔ erälde anomahe Räp; `hindäle koŕäśs hää naase Se b. (kanga-, vöökudumisel) lõimelõngu ükshaaval välja tõstma ja vahelikuks lugema, mustrit sisse kuduma truadi piäl küll one koŕjatud `kiŕju. piäd `nopma lõngad varva piäle, nõnna kuda sa ise tahad sedä `kirjä tehä Kod; [vöökudumisel] lavvage korjati kirja Trv; vahelik olli pulga pääl oleman, siss panni `nitsede, siss nakassi `kirjä `korjama (vöökudumisest); nigu kiri ärä `olli korjatu, tõmmati niit läbi ja `lü̬ü̬di lavvaga `kinni Puh; kadrike, vereväst maagõst koŕäti `käüsse perile `sisse Võn; kiri korjati [vööle] `siśse - - näpuga pidi `korjama, `säädmä noid `langu Kam; Nail (vöödel) oĺliva˽`sääntse˽koŕjatu˽kiŕjaʔ ja˽kruudi˽seen Urv; vanast `koeti koŕjatuisi `ju̬u̬niga `pruntsõ ja teḱke Har; kui kadrikõt tet́ti, sõ̭ss `pańti lavvakõnõ ala ja koŕati Räp; Nüüd omma˽`veiga laja˽ja suurõ˽kiŕäʔ [hamekäistel]. Noid om hüä koŕadaʔ Se
7. koristama; korrastama a. kraamima, puhastama; korda tegema või seadma `korja laud ärä Kuu; `tarvis `kõrjada ja puhastada maja `puhtast; nenä nattas `ühte `puhku, ei `määra oma nenägi ilada ega `kõrjada; `kõrja oma suud (öeld ropendajale); mõni `tütrik on ku va lattakas `poiste jalus, kie `ennast ei `korja Lüg; tuba `tarvis `korja Vai; Ää jättüg oma `riidi lagasõ maha mio korjata Khn; ku nad saanast ära tulid, siis `vaenelaps jäi `sauna `korjama Jür; kas sa `korjasid aidauksed `kinni JJn; uoletu ja lohakas ja ei `korja ennast, käib nigu kadasnik VMr; `korja oma püksiauk `kinni Lai b. noodalina enne püügileminekut paati seadma lääme `noota `koŕjama. koŕatass noot ärʔ; nu̬u̬t vaia ärʔ koŕadaʔ loodsigohe; [noota enne sisselaskmist] `ümbre `koŕjama - - üts võtt `päälsist, tõnõ alosist ja kolmass võtt linna `keśkelt Se
8. vilja lõikama; saaki koristama vihm on `vilja maha tagund puha, paha `kõrjada; `Peäle rukki `kõrjamist tuli käsile võttada suvi`vilja `kõrjamine; `saavad `viljad `kõrjetud `väljädeld Lüg; kardulid ennatel korjata (üles võtta) Vig; kui suiviĺla `korjamine tuleb, ehk siis soab `jälle päeviti kodo `käia Juu; siis oli väelavaht [mõisapõllul] `juures, kui `viĺja sai korjatud Kos; vili jääb iĺja `puole korjata, ei sua `küpseks JMd; kohe päriselt üstkui iĺjaks jäänd `korjamatta odrapiad ripakille (purjus meestest laua ääres) JJn; korjati, teist `viĺja sirbi ja vikatiga aga ernes, kisuti Koe; `korjasivad vilja väljalt `ammugi koju Kad; vanast ollu kesi nii kehv et, t́siŕpega korjanuva Võn; koŕakõ leib (vili) kokko Lut
9. (juhuslikult) saama, soetama a. (vallaslapsest) Üks siit `tõine säält, nied on kõik `kõrjetud `lapsed Jõh; see laps on väĺjast korjatud Jäm; [toatüdruk ja -poiss] olid lapse `korjand Emm; mes ta sene lolliga seda (last) `korjama akkas; korjat laps Rei; küla pialt korjatud, ei tia alate isigi, kust lapse sai PJg; pueg ei old selle mehega, sie oli üksipäinest (enne abielu) korjatud JJn; si̬i̬ õli korjatud laps, `enne sedä ku mehele läks Kod; ei olõ mihega, tu̬u̬d üldäss et om koŕjat lat́s Har b. [ei tea] Kost ja kellelt sügelised omale `küĺge `korjas. Sügelisi `peeti ikke korjatud `aigusest Trm
10. korjuma, kogunema lume klomp `korjas obusele jala `alla Jõe; ühüksä `päivä `enne mardi`päivä siis on `käüdüd `naaburiss. mihed on korjaned kogu `sinne kaik `ühte kogu Kuu; kolm kilu`mietri ikke vist `kõrjab [tuleb sinna] Lüg; suur liik `koeri sii, tee‿p koest nee kogu `korjand on Khk; Oh, ösna kena natuke juba [kartuleid keldrisse] `korjand Pöi; kut kärn pεεl on, siis kärna `alla `korjab mäda; mes mere sees on kivid kogu `korjand, se `öödakse rahu Käi; ehk `korjab inimesi ikka veel; siin juba palju rahvast kokku `korjand Rei; Inimene piab tööd `kiusama, mud́u töö kasvab tääl üle pia, `korjab ette Han; silmäd `korjavad vett täis Tõs; vett on juba `korjan `kaevu Ris; tuulega vahest `korjab vett `siĺmä; piima `peäle `korjab vesi Juu; ää seda juo, sie va ull korjand vesi (vihma- või lumesulamisveest) Kad; kui kali kaua seisab, sis `korjab jõuk `põhja Sim; jal `koŕjass jo `piĺvi Se; latsõʔ hakõrdõlõsõʔ, `koŕjanuʔ ütte Lut
korjus4 korju|s Khk Hää Kos HJn KuuK JJn Ann Kad MMg, g -se Mus Var Saa JMd, -kse Sim; korjuss Krk, g -e Hää Trm Ksi Lai KJn/-o-/ Trv Hel Ran Nõo Kam, Urv; `korju|s Ksi Plt(ls), -ss Võn Ote; koŕu|ss San Urv(-o|śs) Plv Räp/-śs/, g - Har Rõu
1. alaväärtuslik asi või olend a. vana lagunenud hoone, lobudik; kõlbmatu asi vana `veske korjus oli, `veske all elasid Var; vana lagund lauda `kohta ütelti korjus Saa; minu emal oli vana silmapesu kauss, selle korjus (jäänus) on vel `praega siin JJn; üits vana korjuss om sääl vi̬i̬l ülevel Trv; meil jäi `jummaltenu si̬i̬ korjuss alali, es tule `kuuli `küĺge, es paluta tuli Nõo; Taa hoonõʔ om jo igävene vana koŕuśs Räp || tu̬u̬ (rehepeksumasina vedamine) olõ õs muud ku˽hobõsõ `tapmine, iǵävene rassõ koŕośs oĺl Urv b. vana või vilets olend (hrl loom) vana obuse korjuss, mis `siuksest pidada Hää; `miagi ei ole muud kui vana korjuss, vai mul muud om, nahk ja luu; mõni vana vai kõhn lu̬u̬m, nigu vana korjuss Ran; nigu vana korjuss kõhnass jäänu üteldäss - - vana lehmä `kraika kottale Kam c. (aeglasest olendist) si̬i̬ om üits korjuss, pikälise mooduge Trv; igävene vana suuŕ inemise koŕuss, liiguss nigu tigu edesi Har
Vrd kori4, korusk
2. surnukeha, laip looma korjus, looma risu Var; `umbliku `surma inimesi `üeldi korjuseks JMd; luoma `laipa või korjust kas kuer `puutub või JJn; minu korjus viiasse Tudu`linna Sim; vana korjuss sääl maan Ran
3. sõim raisk ah sina korjus küll oma tegudega et; va korjus, kasi `välja Kad; kuradi vana koŕuss, mis‿sa `mürrät tan ütte `puhku San
korm1 koŕm g kormi M, koŕmi Tor; korm g kormi Hää, kormu Nõo; p `kormu, n, g `kormo Lüg; g kormi Saa
1. hrl (almusena antud) söögikraam; riidekraam jm Saan `tütreld `kormo (elatist); [pandi] `riide `kormu ikke `riide `kormulle `õtsa ikke `ühte `puhku. `kolme `kormu õli küll (kolm kihti riideid seljas) Lüg; majasi kauda aab `kormi kokku Hää; ajab seast va `kormi (koli) kokku Trv; ku vanast `katku olli, siss olli perän peninuki `kormi aanu, sõdade `järgi; `lamba läävä loosi (kolhoosi) maa pääle, `kormi aava (otsivad süüa) Krk; kas söögikraam vai vili, vai `rõiva, kõ̭ik võib korm olla; ma `saie ääd `kormu sääld Nõo
2. koguja, ahnitseja om igävene koŕm, koŕm kokku puha Krk
kriimus `kriimus Jõh Sim Lai määrdunud (näoga) `Pliita `juures siin - - `silmad `ühtä `puhku `kriimus Jõh; `ööldi et silmad `kriimus, siis oli nägu must Sim
kriuksama `kriuksama Lüg Rei; pr (ta) kriuksab San krigistama Magab, sis `ühtälugu `kriuksab `ambaid; Pidi õlema `ussid kõhus kui `ambaid `kriuksab unes Lüg; Kui see vihaseks saab, siis - - `kriuksab üsna ammast Rei || fig (pahatahtlikkusest) `ammast `kriuksab `ühte `puhku minu `pääle; `ammu juo akkas minu `pääle `ammast `kriuksama Lüg
kruus|tükk1 tomp, keerd lõngas aab selle köie nii kruusstükki; lõng `tõmmab sedasi kruustükki, siis need kohad on, mõni nihuke piinike, lähäb kat́ti Juu; kruustükid lõngal sees; sialt kruustükkide kõhalt lääb lõng kat́ti; kui keeratud (korrutatud lõng), siis kruustükk nii ei lähe `sisse, aga ühe`kortsel, kui kiirest kerid, siis `ühte `puhku lähvad kruustükid `sisse Lai; lõng kisub kruustükki, kui ta väga `keerdus on Plt Vrd kuurus
kudema kudema Jäm Pöi Tõs Ksi KodT, (ta) kudeb R Ris Kad I, kueb Kad Iis, koeb KJn Trv TLä; kudeme, (ta) koeb Hls Krk; kudõm(m)a, (ta) kudõnõss Plv, kudõ Räp Lei
1. viljastama, seemet heitma (hrl kalad ja konnad) kalad on kudemass Kuu; `konnad kudevad kevade; nüüd `konnad jo on kudend `välla; nüüd `konnad evad enamb `krouksu, `onvad vaid (vait), nat on siis jo kudetu Lüg; kalad kutted; kala tuli jokke kudema Vai; Särg meres äi kude Pöi; purikad ajavad üles `metsa kudema suure vete `aegu Vän; lutsud kudevad pääle kadrina pääva Trm; mõni kala kudeb talvel lume aeg; ärä kudenud kala one `lörtsjäs Kod; latika `koeve; kaesit kas latik om koenu Trv; avi ja konna ütelts üte kõrrage kudevet Krk; kiiss koeb ülevän järven liiva pääl; sudak muial ei koe kui kivide pääl Ran; ku kala `koeva, siss om niisa ja marja kõik segi Nõo; kalaʔ ummaʔ joba är `koenuʔ Plv; `vahtsõst `aaśtast pääle luts om kõ̭gõ edimäne kudõja, luts kudõ, kos kivi kengaʔ omaʔ järven Räp || pej paljunema nää, kuda inimesed elavad, `üstku uśsid kuevad Kad; kudenu(d) fig roidunud, kurnatud Mies `nindagu kudend `räimis Kuu; lõppend ära nagu kudend konn, pole muud kui inimese vari Ksi; pu̬u̬ĺ `aiget, külmä käest välläst tule, är kudenu Hls; är kudenu inimen - - `müüräss ütte `puhku Krk
2. parvlema, suruma siäsed kudevad, tuleb `su̬u̬ja; kudevad ja `sõõgleväd, üles ja `alla `lendäväd nõnnagu kiigeväd Kod
Vrd kudenema, kudima5, kuduma2
kudisema2 kudisema kõdi tekitama `ühte `puhku kudiseb inimise `küljes, `ulgub edäsi tagasi, luttikas ehk `kirbud Lüg Vrd kudistama1
kuni2 kuni R Pöi L Kei Rap HJn Ann Tür Pee Iis Kod Kõp Trv Krk Hel Puh San Krl Har Räp; kunni Sa Muh Vig Kse Var Mih PJg Rap Kad Lai; kuńni Kul Mär Kir Lih Mih spor K, I; `kunni Hlj VNg; `kuńni Koe; kune PlvI. konj
1. aega märkiv sidesõna (näitab, mis ajani toimub tegevus) `uota `kunni ma tagasi tulen Hlj; kuni `jälle nähä `saamo Vai; ooda sönni kunni ma ka jöva Khk; Karjased läksid edasi, kunni aid `paistma akkas Kaa; oia sa last kunni ma tule Pöi; `ootvad sõni, kuni tuul `vaikib Rid; kuńni see kestab, varssi `otses Mär; siis pidi sedasi `kangelt `seisma, kuńni ülem mööda sai Mih; kuni nad isi akkast omale `leiba `ot́sma Aud; `loĺlab `piäle kuńni suab mis ot́sib Juu; kuni [toa] päris `puhtaks ilusaks soan, lähäb paar `päeva HJn; nii kaua, kuńni viel elan, tahaksin ikka tüed teha JMd; `niitis kuni küllalt sai Iis; `õõgus, `õõgus kuńni läks põlemä Kod; niikavva sõkud `leiba kuńni sõkutud saab Pal; kutsar `oidis obust `kińni, kuńni ärra `piale `istus `kale·śsi Plt
2. ühendav sidesõna (koos arvulist suurust või mõõdet märkivate sõnadega) `vergu parandamise taks oli viiskümend `senti kuni kaks `kruoni Kuu; nie tegivad juo `nelja `viie `kunni kaheksa `mietriseid [rüsasid] Hlj; akkasid põlle `sisse raha `viskama - - nii `korjas noorik kolm kunni viis rubla Mih; pualetõese kuńni kahesülläsed sarikad õlid Kod; [mütsi äär] oli üks kunni poolteist `toĺli Lai; eśti `aigu kävevä˽kalameheʔ järvele kümme kuni kat́skümmend kilo`meetrit `kaugõlõ; perekonna `pääle tuĺl üt́s kuni kat́s vakamaad põllumaad Räp || tüli majas `ühte `puhku, ühe kuni `tõise `asjaga LügII. prep (rõhutab millegi toimumise, ulatumise jm piiri; ärajäämisel ei muutu lause tähendus) `kunni `ohtani VNg; `riie õli perenase puolt kuni `särgini Lüg; pεεlaest kunni jalatallani Jäm; kunni `laupe `öhtani Kär; kiudud kuued olid lastel kuni jala `kandu Pöi; olid seal kuni omingoni; mehed `maksid pearaha kuni kuue`kümneni Mar; seda`moodi sai linade kallal `töötada kunni jõuluni Vig; me köesime `öösi juripäevast kuni jaanipäevani `karjas Aud; kella `kümnest kuni kaheni `viidi maea tühjaks Kei; ilus maine moa kuńni teise mereni Kos; nägin selle loo `algusest kuni lõpuni Tür; jumal on armastand mind kät́kist `kuńni auani Koe; kuńni `põĺvi püksid ülesi kiäritud Kod; vaŕs on pikk, kuńni ladvani `õisi täis Pal; `pastlapaelad olid naestel kuńni suka säärteni Äks; [pulmi peeti] kuni tõeseni `laubani Trv; [ta] ei oleʔ kuni seeni ajani kodu tulluʔ Krl
kuperdama1 kuperd|ama Aud Hää Pil KJn Ote, -eme Trv Krk Hel; kupõrdama Kan kuppu laskma kupperdaja laseb mul kupud `seĺga, kuperdab ju Hää; vanames läks kuperdama `jälle Pil; minu vend `olli kuperdei, käis külä `mü̬ü̬dä, kupeŕd Trv; mis‿sa iki ütte `puhku kuperdet Krk; veri oĺl tükün, siss kupõrdõdi Kan Vrd kupeldama3
kurjustama kurjustama spor eP(-- Pal), Ran Puh, -em(e) Hls Krk; `kurjustama Kuu Lüg Vai(-mma)
1. pahandama, riidlema sie `ühte `puhku `kurjustab `tõise `pääle Lüg; kurjustab `pεεle, äi tas pole `εεdust midagid Khk; ää kurjusta `ühti, ega ma põle `süüdi `ühti Mär; tä kurjustab lastega `kangeste Tõs; ma kurjustasin ta peal, ta jähi ju kauaks Ris; mis sa siin `tühja kurjustad, põle siin `süidi kellegil JMd; kui inimene on nii `vaikselt kuri, et ta juśt ei `riidle, siis kuŕjustab Pal; enne olli iki ää inimene, nüid om kurjustem akanu Krk
2. end kurjalt näitama; kurjaks pidama `tahto `olla tige ja `kurjusta `ennast `kurjemmast Vai; kurjustab ennast Kse; ütte inimest nakatass kurjustama; tedä kurjustedi küll, aga kui mehele sai, es kuule enämb midägi Ran
Vrd kurjatama
kusik kusi|k g -ku RId(n -ko Vai) Mar Koe VJg Sim I Ksi Plt KJn spor eL(g -kõ Se), -gu Khk; kussi|k g -gu Rõu
1. allakusija kuseb `ühte `puhku `alla, kusik Jõh; siä vana kusiko, kused `alle Vai; lapsed on ned kusikud, kes `alla kusevad Sim; si̬i̬ va kusik, kuseb `riided ää ja kõik Ksi; igäne kusik, kuseb `endä alate ärä Nõo; küll om su lat́s kuśik, ta om alati like Võn; kusikiidegõ ei tahaʔ ütel magadõʔ; va kusik, kusõss alasi külle alaʔ Krl; kusik mis sa olõt, joba jälʔ püksi˽likõʔ Plv; kusikõlõ vaja `vitsa `andaʔ Se
2. a. peru, kust pilduv, rahutu (loom) obone ka `ingub `vasta - - on `niske kusik ja tükkimies Lüg; sie must lehm on nagu va igavene kusik Koe; meil õli üks kusik (hobune) - - kusik akas rabelemä ja kusi käis Kod; meil omalgi oli üks kusik, `kange `lõhkuma Lai; tu̬u̬ mõne obene, üits vana kusik om Ran; mõni obene om serände kusik, ku lü̬ü̬d ja ta minnä ei taha, siss `pilna takast üles ja visana kust Nõo; ta oĺl vana kusiku saanuʔ laadalt Kan; kusik märä pill perst ja kusõss Krl || sõim Maasik on igavene kusik, ei lase `lüpsa Sim b. elav, edev, kärsitu inimene eks ta üks va kusik ole, ega tal tõsist olemist ole; plika nagu va kusik, muudkui `tõmmab `ringi Koe; mis sa kusik kiheled Sim; sa et seesä, nõnnagu kusik, `niske kiäväline Kod; kusik oli edev noor plika, kes `kuśkil ei seisa Lai; kes `siuke pirtsakas oli, `öeldi kusikuks Plt; kunass kusik suka kuda või nüid vesik veime tegi rhvl Hel; ka määne kusik vi̬i̬l ei olõʔ vai `kargass mullõ vanalõ inemisele `nõ̭nna Plv || nutja kusik iks alati ikk Urv
kuterdama2 kuterdama Kul Kir Nis Kad, -eme Hls; kuderdama Hlj Lüg(-mma) Jõh; da-inf kuterda Muh
1. tuterdama midä tämä kuderdab sääl `ühte `puhku edäsi, vähä `aavali `kõnnib; on saand näha küll, kuda täid kuderdavad `neie `kärnä`kuorikute vahel Lüg; See `haige kuderdab juba jalul Jõh; mina olen nüid siin sees (oma majas) ika kuterdand Kul; `joonud mees kuterdab Kir; `ämblik kuterdab Kad; kuterteb pääle, kedägi ei edene si̬i̬ `kõńdmine Hls
2. (kiirest liikumisest) kirp kuderdab Hlj; kirp sie kuderdab `juossa Lüg; mis sa sii muidu kuterdad oja eest äe Muh; lastele `ööldakse, mis te siin kuterdate, mis kuterdamine se on, kui lapsed `paĺlu vallatust teevad ja joossevad Nis
3. sügelema Ei saa magada, nagu `kiegi näriks, siit ja seält kuderdab Lüg
kutkuma `kutkuma Lüg(-ie) Jõh pakitsema köhä `kutkub `rindus `ühte `puhku; kui `kutkub, siis tuleb `tõinekõrd rögä Lüg
kõhelema1 kõhelema RId(-mma Lüg) Mar Han Var Tor Juu Jür JMd Plt
1. kõhklema; viivitama midä sa kõheled sääl `ninda `kaua, kui et saa `mendost Lüg; seisad ja kõheled muidu, põle tööd käe Var; kõheles ja kõheles, ei saand tast minejad Tor; mis sa viel kõheled, akka `piale JMd
2. rahutu olema, nihelema; kibelema kõheleb menemä; midä sa kõheled `ühte `puhku, paigal et õle Lüg; Ära kõhele `süöma `lauva taga IisR; mõni va laps kõheleb peal, tääl põle aso `kuskil Mar; kui ma ka lähän `sõnna asemele, ma mud́u seal kõhelen, ega ma siis maga Juu; kõheleb, ei seisa paigal Plt
Vrd kõhvlema
kõhvitsama, kõhvitsema kõhvits|ama Urv Rõu Vas Se, -ema Hel Nõo, -em(e) Hls Krk, -õmõ San Krl(da-inf kõhvidõ), (m)ma V; `kõhvitsema hv IisR
1. sügama latse om süüdikin ja kõhvitseve ennast Hls; mõni kõhvitsess ku ta unine om Krk; mis sa kõhvitsõt ennäst ütte `puhku San; põrss taht kõhvidõ Krl; medäss sa tanh kõhvitsõt, kas sul täiʔ sällän omma vai Har; Kõhvit́s kõrvajuurt ja üteĺ et ku ma˽taha, sõ̭ss lää `tü̬ü̬le Rõu; Tsiga nakkass puud `vasta kõhvitsõmma Vas; kõ̭gõ kõhvitsõss kui kirbanõ pini Se || nakitsema kanase kõhvitseve [sulgi] Krk Vrd kõhvma
2. aega viitma, kohmitsema tõine jakk inimisi, na kõhvitsev sääl, neil ei edene si̬i̬ tü̬ü̬ Krk; Är sääl kõhvitsõgu nii kaua Rõu || kõpitsema Ma `kõhvitsen viel nattuke `üävlit teravamast IisR Vrd kõhvlema
Vrd kõhveldama2
kõigutama kõigutama Lüg/`k-/ Pöi Mar/kõigo-/ Mär Kse Saa Koe VJg Iis Trm Plt Puh Urv Har Plv Se, -em(e) Hls Krk San, -õmõ Krl; kõegutama Muh spor , Juu JMd KJn Trv Nõo, kõego- LNg Kod, kõõgu- Puh Nõo V(-mma); köigutama Jäm Khk Pöi Ris/köego-/, -dama Emm Rei; `koigutam(m)a VNg Vai(`koigo-); keigutama Urv, `k- Kuu
1. edasi-tagasi või üles-alla liigutama, kiigutama tuul `koiguta `metsäs puid Vai; [linavästrik] Kõigutab `ända ja jääb `kuskile kivi `otsa `silpsima `jälle Pöi; kõeguta `pissi (liiguta suppi) Muh; mis sa ennast `loulmise juures köigudad Rei; mes sa eese jalast kõigotad Mar; piĺliroog mis tuulest kõegutase Tor; `istund ahju eäre peäl, kõegutand aga `jalgu Juu; `kange tuul kõegotas puid Kod; ärä kõigute kihage Hls; mis‿sa lavvast kõigudet Krk; võtiva minu `sülle, siss kõegutive sülen Nõo; tulõ˽`saista˽mu jala pääle, ma kõõguta sinno Kan; sinnu keiguda ütte `puhku [hälliga]; kae˽ku˽lat́s ikk inne, sõ̭ss nakka˽tedä kõigutama Urv; kõõguda last, muido nakkass `ikma Se || vibutama, vehkima `ratsil obese seĺlän kõiguten `piitsa; küläkubjass - - kõigut́s `vitsa, ai teomihi `mõisa tühü Krk || ikke `koigota ja kegota, `uhkud täis Vai
2. vaaruma ku päe `vi̬i̬ŕme akkass, sõ̭ss kõigut́s muutku `mäele poole; kõiguts ku mõni saa `aastene Krk; kae ku ta kõõgutõn käü; kel vigadsõ jala ommaʔ, tu̬u̬ käü nii kõõgutõn Har || lonkima kõõgutass `aigu pite Plv || aega viitma enne olli `aiga küll, kõigutive `pääle kodun Hls

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur