[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 22 artiklit

ilm2 ilm g ilma eP(e- Käi Rid Mar Var; jõ- Khn; g `i- hv Mär Tõs, Kei HJn JMd spor ViK, KJn eL) (ji- Lut); `ilm(a) g ‑a R(tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. maakera, ‑ilm sedä `ilma `luodust ei saa inimise `lapsed kõik `muutada; `piigalaps ei õle viel täis`kasvand – aga tiab juba kõik `ilma `asjad selitada Lüg; Ülä `ilma ulatavad, `ümber pää ei ulata = `silmäd Jõh; `ilmas on pali `rahvast Vai; Kõik ilmanurgad on täma läbi `pahmind Pöi; ise ime, ise pime, ise üle ilma tark = margapuu Muh; Üle ilma look (vikerkaar) Han; Laseb ühest ilmaservast `teise, tü̬ü̬d ei viisi teha Hää; ilma `algusest olid `antud talumeestel pahemad maad ja mõisal paremad Ris; rehendand ‑ ‑ `mitme pääva ja `oastaga võib ilma `ringi `sõita Kos; ilm on iga neĺla kańdi pialt `lahti, mine kuhu tahad JJn; kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ilma ori (vana ja jäme puu) Koe; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; vahest käis unes puole `ilmad läbi Kad; kas sugulaisi one ilmas vai ei õle Kod; ku paĺlu selle aa si̬i̬s on ilm arenand, `riided ja söögid Vil; üt́s põĺv kaoss, tõine akkass eläm jälle, ilm tühjäss ei jää; ku okki es joole ilma pääl (olemas) ‑ ‑ iki kindsu päl lükäti `käege [heiet] Krk; mes‿ma rahasitast oia, ilmast `saadu, `ilma lähäb kah; oh saab `ilma miu täis kah, jääb ülegi, mes‿mä nii paĺlu ahnitsa; sa `kõ̭ike ilma tü̬ü̬d ärä jõvvat tetä; kui kavva sina jõvvat sedä `ilma ülevän oeda; kajatava nigu `pu̬u̬lde `ilma (väga kaugele) kuulda; tu̬u̬ `oĺli küll vanamut́t ilman, küll tu̬u̬ vi̬i̬l `paĺlu `tiidse Nõo; ilma pääl süńnüse suurõ muudatusõ Krl; üle `õiguse ei olõ ka ilmah midägi; ilm um täl nüüd vallalõ ja toorõss (mõtleb, et saab kõike, mida tahab) Plv; ilma veereh lätt maa ja taivass kokko; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; no om seo ilm nigu `ümbre˽pü̬ü̬rt, olõ õi˽nii nigu innembüsi oĺl Vas; oh ta om nii `uhkõ, olõss ilma `ümbre käänäsi; kae no `mitmõt `päivä satass `vihma, ka tulõ no ilma ots Se; põld ravitsass `kõikõ `ilma, ni rahvast ni tõbrast Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) `Ilmal on `kurjad `silmäd pääss Kuu; `Lapsed jättas `ilma `uolest (hoolitsuseta); `Ilma otsani (mitte kunagi) ma sinuga enamb ei leppi IisR; nee `jätsid see ilma jäuks (hoolitsuseta) Khk; Mütu `ilma (kui palju) teitel neid taarist on Kaa; [ta] eliseb nüid tühjä jutu käen et ilm seĺjän; loeb ku ilm seĺjän Kod; Piab `ilmast ku `ilma (alatasa) `ju̬u̬skma ja ratselteme, mis ta sest saab Hls; ka äbi mõne ärjä suurune om, või ärg mõne ilma suurune (vabandatakse häbiväärset tegu); mitu `ilma (kui palju) mea tat vi̬i̬l ärä sü̬ü̬; Kadril kikk ilm `nurkapidi seĺlän (koob paljudele) Krk; ega sa `ilma ei jõvva ärä `võita Ran; niida om si̬i̬ ilma asi, niida käip si̬i̬ ilma käsi Nõo; näe, kos mul `uńdrik om kui ilm (lai) Kan; ilm um laǵa, maa toorõśs Lut| (ahnusest, suurelisusest) võtass `endäle vai `terve ilma `säĺgä Ran; Egass kõ̭kkõ `ilma saa õi˽kõ̭rraga `suuhõ haardaʔ Rõu; Tä kraap kõ̭ik ilma kokko Räp; sa tahat `kõ̭ikõ `ilma kätte saiaʔ, sa pööräde kõ̭õ̭ ilma `üśkä [ahnusega] Se| (õppimisest, õpetamisest) Ilm obetab inimese, `raske `kuorem obuse Kuu; Küll ilm õpetab, lai väli `nuomib Lüg; Küll ilm koolitab Pöi; küll ilm õpetab ja kroono piits koolitab Juu; Ilm õpetab, küla koolitab Jür; raamat oppeb küll, aga ilm om suuremb ku̬u̬l`meister; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; Ilma piits um halusap ku esä vits Rõu; Ilm oppass, vaiskanahk koolitass Räp; ilmapeal(e) 1. peavarjuta; kaitseta, hoolitsuseta kui aed `ümber, siis ika nagu natuke `peetust on ‑ ‑ muidu ole nagu `ilma peal HJn; eläjäd oo ilma piäl ‑ ‑ ei õle `lautu; taĺli sein kukub maha, obesed jääväd ilma piäle Kod; temä esi sedä samasi ilma pääl, ku `meagi ole, ei joole `nurka egä ulualust `kunnigil Krk; kui oonetel `aida `ümbre ei ole, siss om kõ̭ik nigu ilma pääl jälle Nõo; 2. (eitavas lauses) iialgi, (mitte) kunagi Seda ei õld `ilma pääl, et sa `tõhtisid `ilma luba küsimata `menna Jõh; Seda ta küll tegema ei akka, ei `ilma `pialgi IisR; `möistlik inimene poleks ilma peel söduse tembuga akkama saand Mus; seda ma änam `ilmaski ~ ilma peal ei tee Tõs; mitte `ilma pial põle niisugust `aśja old Kad; seda ei `juhtu `ilma `pialgi, et ta sellele mehele lähäb Lai; śeo olõ‿iʔ ilma `päälgiʔ Lut; ilm ja maa ~ maa ja ilm küllalt siin om maa ja ilm `ruumi; sedä om maa ja ilm Krk; siihn om ilm ja maa Har; mullõ maa ja ~ ni ilm sedä joʔ, paĺloss mullõ vaia Se| päe alle maan ja ilman (kõrgel) üleven Krk; ilmast ja maast ~ maast ja ilmast, ilma ja maad ~ maad ja ilma pikalt ja laialt, väga palju (rääkima, lubama) `Enne oli mies maad ja `ilma lubama; Sie kui vatterdama akkab, siis `räegib maad ja `ilmad kokku IisR; räägib ilmast ja maast Jäm; `patrab ja räägib `peale ilmast ja maast Mär; räägib ilmad ja moad kokku Tõs; Kule, mia‿i `oskagi mis `ilma seletada Hää; riagib `ilmast ja maast kokku Trm; mõni `läträb `ilma ja muad, võĺsib kõhe Kod; räägib `iidamast ja `aadamast, `ilma ja maad; räägib teist taga, ilmast ja maast kõik `aśja Plt; sa kõnelet maast ja ilmast, aru `kunnigil ei joole Krk; timä ti̬i̬d maast ja ilmast, ega tel jutust `puuduss ei tulõʔ Har; võih timä paĺlo kõ̭nõlass, ilmast ja maast Se; ilmast ega maast ~ maast ega ilmast, ilma ega maad ~ maad ega ilma mitte midagi, kõige vähematki ei tia maast ei `ilmast Hlj; nagu siga juua täis, teä isi maast ega ilmast Vig; ei ma tea `ilmast ega moast mette Juu; mitte ei tiand ei `ilma ega maad (kaotasin teadvuse) Ann; nii marub, et ei nää maad ega `ilma VMr; magab kui kot́t, tia kedagi muast ega `ilmast Kad; ise ei tiä mitte muad ei `ilma, muko kõneleb; tämä ei tiä `ilma ei muad Kod; ei tää maast ega ilmast, mitti kedägi Krk; ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo;(purjus inimene) es tiiäʔ maast es ilmast Se; ööd ega ilma id enne oli pia `selgem, nüid ei tia ööd ega `ilma Tõs; tämä (minestanu) ei tiä ü̬ü̬d ei `ilma. ei `ingä kua Kod; [maja] teene kõrd põles `ü̬ü̬si. me‿i `tiadnud ü̬ü̬d-`ilma ega `pääva Äks; tu̬u̬ inimene ei tiiä tu̬u̬st ü̬ü̬d ega `ilma Hel; nüid ei tiiä mitte ü̬ü̬d ega `ilma näist (inimestest) Rõn; sa olt uĺl, tiiä‿i ü̬ü̬d ei `ilma; tiiä‿i ü̬ü̬st ei ilmast kost inemine om Se; ööd ilma ku(i) päeva pidevalt tat́tnina põleb ööd ilma‿ku `päeva Aud; ü̬ü̬d `ilma ku `päeva ole `lendus (töös, õiendamas) Hää; ü̬ü̬d`ilma kui `päeva tü̬ü̬s KJn
3. teat (lähem või kaugem) piirkond a. hrl lähim ümbruskond see püllub keik ilma juttu täis; keik ilm löi `silmade ees mustaks Khk; lapsed rügavad, et `terve ilm väriseb kεε Käi; ilm kolab üles Var; No küll ni̬i̬d `tiirgad tõmmavad ku ilm rõkkab Hää; veike inimesele paśtab see ilm suur ja lai JJn; ma vihastasin nii et kõik ilm oli must VJg; kõik ilm õli `taeva all `valge, tule kuma paessab Kod; Kui ilm lõuna poolt seljas on, tuleb sooja. Kui ilm põhja poolt seljas on, tuleb külma (fatamorgaanast) Plt; kabelin kõik ilm (kohad) inimeisi täis; ärä mine puretama koeraga, lehmäd lähväd siit ilmass (nägemispiirkonnast) `väĺjä Krk; [ma] röögi nii et `ilma kuulda om Nõo; [haigel] ilm nakas `kangest joba `ümbre `käimä ja kõ̭ik TMr; naaʔ ammõrdõsõʔ nii nigu ilm kumisõss Krl b. hrl (kodust) kaugem piirkond `teie `ulguta `ilma `müöda; Õles õld `tunnetud inimine aga mene tia kust `ilma `õtsast Jõh; lapsed `ilma kautu laiali [teenimas] Khk; Läks ilmast paramad `otsima; Elab tükkis teis ilma `otsas Pöi; kauda `ilma (taludes) käis `õmlemas Var; ei tia, kust lapse sai, jo ilma pialt sai PJg; laadade päält tulevad ilmald paelu kerjaki kokku Hää; maal (mujal) ilmas kahe köiega `panna kuorm `kińni JõeK; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse möda `ilmad `ringi VMr; piäd `ilma `uĺkma ja õmale `leibä `ti̬i̬ńmä; tämä `ilma õli `rohkem käänud ja nähnud; mino lapsekesed one kõik uih-aih ilma piäl Kod; `ilmast tuld ulgus Plt; ühessa last `oĺli, kõik on `ilmas (kodunt väljas) SJn; ei me oma `lu̬u̬me lase ilma `pääle uĺa Vil; üle ilma iluss inimene; si̬i̬ läit́s är tõise ilma `otsa; üle ilma satass `vihma, kigil pu̬u̬l om vihma u̬u̬ Krk; latse kasvive kikk suuress, `lätsive kikk `ilma Hel; ilma`karja (kodunt kaugele) minemä Nõo; `ilma näi ma `väega veidi, pidi kotun alati `tü̬ü̬tämä Ote; Suure karja`kaupa aeva eläjit kokku laadedelt ja kõgest ilmast; Ennembi täku`lõikaja käesivä `ilmapit́i, riistakot́t säĺlän Rõn; ta käu ku lõ̭õ̭ts `ilma pitehn (lehmast, kes ei püsi karjas) Rõu; ne `poiskõnõ `üt́less: ma˽lää arʔ ilma pääle Se; timä kõ̭õ̭ raha vii ilma päle; ilma pält tulnuʔ inemine; lät́s torbaga `jilma müüdä (kerjama) Lut; laia ilma, laias ilmas (kodust) eemal(e), võõrsil(e) läks ‑ ‑ `laia `ilma, Amee·rika Vll; Äkist öhe omiku on [kuldnoka] puur tühi, on `laias `ilmas, kõik `väljas Pöi; eks `laias `ilmas ole `palju `jöukad Käi; lapsed läksid kõik `laia `ilma Mär; ta lät́s `laia `ilma `õnnõ `ot́sma Räp | läks laia ilma piale Trm; no˽ma lää naa sõ̭ss kae nii et, mis ta laja ilma päl tetäss et Plv; latsõ˽laja ilma pääl Vas ; kuhu ilma, kus ilma(s), kust ilmast kaugel(e), võõrsil(e), kaugelt, võõrsilt ei tia kus `ilmas sie elab VNg; kis seda tεεb ko˛es `ilmas ta on Khk; ei tea kus maal `elmas tä võib `olla Mar; loomad lähvad tiab kus `ilma HMd; koss ilmass ta oo tullud Kod; aga sinna jõkke tetti ka aid, mud́u sia lätsiv kus `ilma Pst; oben pääsess `valla, ju̬u̬sk kohess `ilma; päe (päike) suve kun ilman (kõrgel) üleven Krk; varess rü̬ü̬k, siss tuleva kost ilmast (väga kaugelt) kõ̭ik varõssõ kokku Rõn; jummaĺ tiid kuah ilmah tä om, ku tulõ õi `kostki `vällä Se; ilma taga ~ taha ~ tagast kaugel(e), kaugelt `sinna ilma taha akka `põldu tegema Kei; `aeti `sinna taha, tiab kus `ilma taha [heinale] JMd; marjad one ilma taga, vai näid lähiksen one; keśsi ilmataha nääle `sü̬ü̬miss viib Kod; kas sa `jõutsid ilma tagast `liiva vidada Plt c. (ebamäärsem piirkond) ei tea, kust `elmast need virukid (õlesidemed) `väĺlä `võetakse Mar; `kuśkil `ilmas `olla ei või, nii `irmsasti kihelevad [sääsehammustused] HMd; need (kaeralibled) on `kerged, lähvad tuulega kohe `ilma, reia alt `väĺja Trm; `uiskab sis kostab kista kui `ilmasse Lai; ku `küündlepäevän saa äŕg juuvva vett ilmast (väljast) sõss `maaripäevän ei saa mitti kukk ka juuvva; ilman (väljaspool alevit) suress neid, alevist viiäss kirst Krk; vana inimese `üt́livä, et peerul om paremb laian ilman, ku `kitsan kõtun, `pi̬i̬ru ei tohi oeda `kińni Ran
4. taevalaotus; õhk(kond) ilm `läigitäb (õhk virvendab palavaga) Lüg; päe lähäb elma piiri (horisondi) taha Vig; akkab vist `vihma tulema, ilm lääb `sõõna Lih; kadrid tulnu `kaugeld `maalta, üle ilma, läbi maa rhvl Hää; ilm on nii paks et puud ei liigu Ris; pane ahi `kińni, egä `ilma ei jõõda `ükski sojass küttä Kod; latsel om vällän ilma luhi sehen `raske uni `kangest Krk; ilm kisub `piĺve Hel; ei jõvva `ilma `lämmäss küttä (kõiki aidata) Ran; [pärast pööripäeva] nüid läits si ilm (taevalaotus) tõist `mu̬u̬du, nüid es nimitävä enämp naid `tähti Kam; ilma laśk `piĺve; nigu `nahka vedä taad `ilma (taevas kisub pilve) Har; ilma pääle nii jäi [haokood kütisepõletamisel] siss es palaʔ `häste ärʔ Vas; ilm nakass jo hämäräst minemä Räp|| mis sa `ilma kisendad muidu Khk; Paneb oort koheilma (valju häälega) kisama Kaa; laps karjob ühnä `kohta `elma (meeletult) Mar
5. inimese tegevusega seotud keskkond a. maine maailm, maapealne elu(korraldus) oh sedä `ilma `lusti ja `rõemu Lüg; rabad sa sii `ilmas iganis vöi lased kot́tlohinal, `surnu`aida viiasse sind `viimaks ikka Khk; Äga see ilma töö `enni löpe kut kaks kätt rünna pεεl oo Emm; `ilmas oo `mõnda `nähtud ja `viimne veel nägämata; meite rahvas läksid ilma `pulma (laadale) Mär; `üsku ole üksi`päini `siia `ilma maha jään (omaealised on surnud) HMd; `enne oli suur lugeja old, nüid on `ilmas old ja kõik tükid on ää teind Juu; ela `ilmas kui `pulmas Kos; nõnnasama ilma lärä õpivad kualin; sedä ilmamammonad näväd koŕmitavad; `niiskene one si̬i̬ ilmakõrd, inimesed one `uhked ja suured Kod; si̬i̬ om jumale maha jätten, ilma kätte esiennast `anden Krk; nüid aap ilm noore inimese ukka Rõn; är˽koolõss, jääss kõ̭ik maha ilma pääle San; külʔ ta koonõrdass ilman Kan; hädälitsel olõ õi ilmahn `õ̭nnõ; vaiv om elläʔ siih ilma pääl Se; paŕemb śoohn ilmah paaʔ pakutõllaʔ, ku patuʔ tuhu `ilma viiäʔ Lut b. (inimese eksistentsist) mõni saap `taivade, mõni lääp `põrgude, mõni jääp kate ilma vahele Nõo; kahe ilma vahel fig nõutu, kahevahel kahe ilma vahel – p‿`tεεgid mis ta teeb Khk; `kahtleb ühes `asjas kas voi ei – on kahe ilma vahel Emm; ma ole ku kate ilma vahel kunagi, raaḿ `laokil laiali Krk; ma‿le nüid nigu kate ilma vahel, ei elä ei koole Nõo|| (sünnist, sünnitusest) sie õli `ammu `enne kui minä `ilmale tulin; tal pole `perssetki taga, kus ta võib last `ilmale `saada Lüg; emis toi kaik oma `porsad üväst `ilmale Vai; kui `aega oo `ilma `tulla, siis o `mεnna koa Muh; tulid `ilma `vaatama ja kadusid `juonega (öeld, kui laps sureb kohe pärast sündimist) Ris; mõni lammas ei soa kudagi `moodi `talle `ilma Juu; olen kuus last ilmale kand Kos; mina veel ei `oldki `ilmas siis kui Indrekist vend suri ää Ann; niikui `süńdind `ilmasse, `puhta paĺlas VMr; `i̬i̬späne pääv õllud ku ma `süńdinud ja `ilma tullud Kod; ää nu̬u̬r lehm olli, es tu̬u̬ vasikut `ilma Krk; nõ̭na ots süüdäb, ei tiiä kas mõni ärä kooleb vai sünnib `ilma Nõo; sul om kaits tütärd vana ämm `ilma avitanu Rõn; jälle om üt́s inemine ilma pääle tulluʔ Har; minno es olõ viil ilman, ku esä lät́s Naha `küllä Räp; poig `sündü ilmalõ Lut|| (surmast, suremisest) Tämäl (surijal) `toisess `ilmass jo `leiväkott `valmis `pandud Kuu; saadan so korade `teise `elma Käi; eks ta (vana ja põdur inimene) ole siit ilmast minija Han; tema on juba `teises `ilmas Vän; sured ärä, lähäd `sinna `ilma, `tõisi `ilma; tämä one ilmass ärä lähnud, siit ilmass `lahkunud Kod; ilmast ärä ängänu Krk; [ta] oĺl ka jo ilmast `vällä lännüʔ Har; noʔ piät tä `tõistõ `ilma minemä Rõu; är läts `tu̬u̬hhu `ilma, är läts śjoost ilmast Se c. surmajärgne maailm kudas teiss `elmas oo sedä ei tea Mar; taevas one tõene ilm Kod; mis sa siin külvät, sedä sääl ilman `lõikat Krk; kiä `viina om koolnu˽tuu saa tuuh ilmah vanapatu hobõsõst; tulõvatsõ ilma kohuśs om tulõmah; Rahha `pańte ka `tõistõ `ilma üteh, mehile tubago ja `naisilõ jäl’ saiarahha; Hummogotsõl ü̬ü̬l õks olõvat `kooltake˽paŕõp, siss tu̬u̬h ilmah jo˽kõ̭ik `u̬u̬tvaʔ Se; las jummaĺ anku taav́ast tu̬u̬hn ilmah Lut
6. rahvas, võõrad inimesed jo sie jutt one `ammugi `ilma kääs VNg; ons ilmal seda tääda tarist Khk; kes elma suud `kinni paneb Mar; ega kõik põle just na mette kudass ilm `arvab Kse; ilm ei tea mis ta teeb ehk Ris; ära `kaeva ilmal äda, ilm naerab seda Pee; sie jutt on juba `ilmas Trm; ilm oo nõnna ukka lähnud Kod; si̬i̬ `oĺli sel aal ilma (mitte kellelegi kuuluv) mets Vil; mea ole kige ilma naarusse Trv; sedä `tääve kiḱk ilm joba; esi ilman kasunu ei oole esät ei emät; egä ilmal amet `seĺgä ei saa `aia (rahva suud ei saa sulgeda) Krk; ärä usu `ilma, ilm aab puru `siĺmä Ran; serätse larule ei või jo kõnelda, ta `larrap kõ̭ik ilma `pääle Puh; mes sä larat tast ilmale Nõo; ilma arm om tühi põrm, imä arm om `õigõ arm Har; timä ju̬u̬t viina maalõ ilmalõ ärʔ; vaia mul ka pidämä `naadaʔ naid kińgitüisi rätte, muidu jätäʔ `ilma Vas; ma ei tiiʔ ilma `perrä, ma õ̭ks tii umma `tahtmist pit́e; śjoo (jutt) jo om `kõ̭õ̭lõ ilmalõ tiidäʔ Se
7. teat periood, ajajärk tia kene `ilma `aigane VNg; `Ärgadel akkasid mo `aegu ketid, nee `üiti siis uie ilma `kütked Pöi; Aga mine sa võta `kinni milla `ilma neid (leentoole) tegema akati; Kes teab kelle `ilma neid (raamjalgadega laudu) juba tegema akati Trm; ma `nüütse ilma aast ei tää sul kedägi ütelte; et si̬i̬ aigilm (elukord, aeg) ninda kitsass om Krk; vana ilma rahvass teesivä mõtsa rohusit, kedä kohegi tarvitava Ran; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; timmat ain om `vastse ilma `aigu tullu Kam; Kes no vi̬i̬l `õigõ˽seo ilma `aigu `ahju pühḱ Urv; vanailma `aigu oĺl alasi keriku man sańdiʔ Har; Vanast `ilma oĺl ka‿ks pruudil miŕdi krańts pään Rõu; tu̬u̬ ilma `aigu talo latsõʔ `tihka as `kleite `sälgä `pandaʔ Räp; ta (võrk) om ilmast `vällä lännüʔ (kõlbmatuks muutunud); peńn (rahaühik) om si̬i̬ ilma ajoline; A tu̬u̬ (ema) õks vi̬i̬l `ti̬i̬dse kõ̭nõlda õt sääńtse [sõbad] oĺliva üte ilma `aigo `olno Se
8. Ilm `oitku! Poleks ma seda mitte `uskund; Äi see käiakrenk `kölba änam `kuski ilma `poole, jälad mäead; Kui lehm punast kuseb, siis on `keikse ilma param, kui ussi`kihnu kusseilma poold (kuskilt) käde saaks Rei; `ilma tiada (kes teab) mis sa jamsid unes; Ega igaüks soand selle kuhjategemisega kuhu `ilmagi (toime) Kei
istuma `istuma R(‑ie Lüg; imps `issu- Lüg Jõh eP) (‑o‑), `istma Vig(`isma) Han Var Mih Tõs Vil eL(‑e M; ‑št- Lei; ‑he Lut), (ma) istu(n) (‑o‑), (ma) `istun R; `isma, (ma) isson, ‑u- Kod; `estoma (‑u‑), (ma) eston (‑u‑) LäLo Kul; `jõstma, (ma) jõstu Khn
1. istuma a. istuvas asendis olema, istuvat asendit võtma `istu ja `puhka `jalgu Kuu; `kirve tera on paks, `istu kas `kaksite `selgä; akka `istuma; vähä `aiga lähän `vuodes `pitkäle, siis tulen `jälle `istumaie; `Lauva `nurgal ei tõhi `istuda ega süva – jääb vanast `tütrikust Lüg; `pruudi sisar oli vahel ikke esimäine `pruudi `korvas `istumas; `istuti `lauda Vai; jalg sureb `istudes εε; istud sa meitel ka (öeld külalisele istet pakkudes) Khk; Kui [hunt] karja lisidale tuli siis `istus maha Krj; `istusid [seeliku] kurrud ää, siis ta‿s ole kena mitte, `pulmas tohigid `istu; neitsit istub mäel, neli `põlle ööl (vööl) = `veski Muh; Esteks istu maha, lase suur rutt üle minna (öeld kiirustajale); Poiss äi istu, tahab veel püsut kasvada Emm; [luik] pidi just nende [peibutus] koeude `seĺtsi `istuma vöi kukkuma Noa; tetr estob `mändis; eso `otsas `estomast Rid; kahepoolega kiik `senna läks kaks kolm inimest `peäle `istuda Mär; `lõuka paaś oli, seäl peäl `istsid Vig; Jõstu kua, muedu viid mede lastõ unõ ää (öeld kiirustavale külalisele); Varõs jõstn ~ `jõstun tillegrami pośti `otsõs; Lapsõd piäväd `mõistma lugõda, kui võevad süemä `aegõs lava `iäres `jõstu Khn; me `iśsime sauna põrmandul Saa; [kangaspuude] istelaud on, kus pial saab istutud Ris; Ei ma `korja veel ää [kangast pleekimast], istun ise vähe `aega üleval [ja valvan] Amb; sülita maha `enne kui istu, et siis ei akka maa alused Tür; `naisi `iśsi rõõgu juuren; kos kasvavad `kapsad, nagu naesed issovad Kod; `istsin obesal `säĺgä Vil; i̬i̬ otsan istutse, vao otsan vaadetse; perse vajob ärä `istun Hls; õõd́sin tüdriku `isteve tule `vi̬i̬rde Hel; kui na tennuva tuld, siss soe `istnuva `kaugembale Ran; kos illuss aĺlass muru, sääl sai istutuss; `istke pengi pääle; vanast es tohi paari`rahva sängiveere pääle `istugi; üitskõrd siist `kukru takst nakass nii valutama, et ma‿s saa `istu es `astu; esi nii pikk `pisti, kui peni `istu ja temä tahab ka vi̬i̬l `istu (öeld lapsele, kui ta söögilauas istuda tahtis) Nõo; t́siga `iste ja `rü̬ü̬ḱe, söögi mano tulla es saa; tu̬u̬ kerk `istu Võn; `istsevä mitu mi̬i̬st rinnu üte keŕgu pääl Kam; sul kleit́ om `istõn `ḱortsu lännüʔ Kan; `rõiva om `ḱortsu istutu; ma jovva nüüd ülevän `istuʔ (istukil olla) Krl; Istuʔ `saiba `otsa kõ̭gõ uma võĺsiga (mine seenele) Rõu; är `istku‿i˽`taaha, peräkõrd jäät `suikma Plv; kae˽no süvveh ja `istuh tah ma `vässü nii ärʔ; lina ülnüʔ et kül˽minno leebitäss ja laabitass, `sõ̭sski ma istu `mõŕsa pää pääl (tanu on linasest riidest); üt́s näḱkü lavva otsah `istuv Vas; istu `tu̬u̬li; ku t́säika koh istusõʔ, siss sääl om kalla gaʔ; mi olõ parh·illa kõ̭iḱ `istuh (istukil, istumas); olt sa kaaleśänd mullõ, istut kõ̭õ̭ kaala pääl (oled koormaks või tüliks) Se; istutav ~ ištutav peńk (istepink) Lei; Istu sa ka istmahe; tsõ̭gand kulla siäh istuss = `katla; `veŕtinaga prääditäss, `kuut́slikeist kistäss, istutass `puukõsõlõ `pääle Lut; üles istuma istukile tõusma temä `olli sängin pikäli, ja `iste iluste üless Puh; nigu [nõid] är˽kai, nii `vankrin joba `istunu üless [lamav haige] Krl; ta‿m sängün jo üless `istunu Har|| (võrdlustes) `Istub `nindagu `pulma tola Kuu; vähäse juttuga inimine, `istub ku `nunna `nurgas; mis sa `istud nagu nui `nurgas (ei seltsi teistega) Lüg; `Istusin nigu tuliste sütte pial (olin rahutu) IisR; Istub kut kinninaelutud (ei viitsi liikuda ega tööd teha) Pha; `justku `nõelde `otsas estob (on rahutu) Rid; istub nago nońn (vaikselt) Mar; istub `nurkes nagu nui, ei tee egä reägi koa kedägi Juu; istub nagu va kütüss (laiutades) Trv; minijäss istub nigu `audja kana pesä pääl, ei viisi midägi tetä; poesi `isteva nigu käo kapi pääl; ja siss ollu koolin, ja `istnu ku nui Nõo; vana suuŕ kana istuss ku kütüss pesä pääl; istuss ku vana nui, `mitte heĺlö `vasta ei ti̬i̬ʔ Kan; sa istut niu vana nuhi nulgan Har; tu̬u̬ lää es kohegiʔ, `istõ ku˽pada säńgüveere pääl Vas; Istuss ku künä (tüsedast, lohakast naisest); Istuss ku muuk nukah (tegevusetult kodus) Räp; `istõm kui kaśs vakah: `kõ̭ikõ oĺl [küllalt] Lut b. sõidukis(se) istuma Küttejõust `istuta kõhe `massina `pääle Lüg; rong tuli Tapa poolt ja sis, `istusime `piale Pee; istin obuse piale (rekke) ja käisin `liugumas Iis; meie iśsimä oudu `piäle; nii kui provva. ukse alt issub obesele (sõidukisse), ja ukse `alla sõedab; edemält pruut́ ei `isnud peiu piäl (peiuga samas sõidukis) Kod; temä iśts `saani Hls; ku es mahu `saani `istma, siss läits üits saestass `taade kannuste pääle; poiss `iste [jalg]rattale `säĺgä; istu rongi pääle ja sõeda meele (meile) Nõo; `istnuva `pääle (saani) ja `sõitnuva tüki maad edesi Ote; jah kõ̭iḱ istusõ˽seo vana ri̬i̬ pääle, ei jääʔ `üt́segi `istmaldaʔ Urv; puśsilõ istu˽pääleʔ ‑ ‑ ja olõdõgi˽kotoh; siss `istõʔ mõlõba˽rat́tillõ (vankrisse) Vas; a ruih um, miä üt́s inemine istuss siäh, a luod́sikul või `istuʔ kümme Lut c. tr ennustamiseks rukkivihul istuma kui õli [rukkilõikuse] lõpp, siis `istuti `pässi `vihku ‑ ‑ `istusivad igä üks oma `viimäse vihu `pääle ja `istusivad ja `uotasivad midä `neie vihu `alle tuleb; `istuti `ämmä `vihku, `ämmä vihk õli `perse all Lüg
2. (otsesemalt või kaudsemalt) istumisega seotud olukorras või tegevuses olema a. pikemat aega mingis kohas või olukorras viibima; aega kulutama, jõude olema nüüd on tükk `õhtat jo `issutu; `Istub sõrm suus, `pöial `perses (istub jõude) Lüg; jo tä kuus talvet ikka sεεl ää `istund (koolis käinud) Khk; [talvel karu] istub oma `koopas ja imeb käppa Krj; Inimene istub päeva `otsa külas, `asja ees teist taga Pöi; meks mool põle igäb üksibäni sii kodo `estodes Mar; kaks kuud `istsi `aigemaeas Tõs; `Jõśsimõ `sõprõga eele `õhta `kõrtsis Khn; istub aga voki ees (ketrab) alati Juu; `istusin kõige selle `õńtsa aa tuas kohe Kad; `iśsi lapse all (tegeles ainult lapsega) ja `maatas lass Kod; Ia istje oleme (mitu aastat samas kohas teenima) Krk; esi ütsindä istub oma nukan, serände `uḿne inimene; mia nooren es kärsi `istma konagi, nüid ole paegal; noh, vai miä jää latse `alla `istma, mia teeni iki edesi Ran; kona mina sedäsi `aiga saa `istu ja raamatit lugeda; sinul kotun looma ja sina istut `aiga `kaardelavvan mestega Nõo; pirru pilak `oĺle keset tarrõ, siss naaśe `istõ˽voḱkega `ümbre Võn; kas ta enämb `kuhtuhäŕr ei olõ, ta‿m jo oma ao välläʔ `istunu Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ, ja ajava õdagudi jutta Vas; `täämbä ei olõ tü̬ü̬d, nüüd `muutku istu Räp; timä kõ̭õ̭ istuss, viisi‿i tü̬ü̬d tetäʔ Se b. intr, tr ühiselt aega veetma või käsitööd tegema puhet `istuma (videvikku pidama) Kuu; ämärikkul `istusivad `muidu, kui `talgud õlivad, siis `ketrati Jõh; tule `meile `ilda `istuma ämärigo ajal Vai; [õhtul] minnasse korraks `teisse perese külatsema, ämariku `istuma Khk; lähme `vastlaba `öhta üles ‑ ‑ `istuma, sääl oli `vardakudumist, sääl `laulti ja sääl mäŋŋeti `pilli ja sääl tansiti Mus; keisid `teises peres ka ülal `istumas. ikka oma tööd tegid Kaa; Tüdrikud `jõstvad üläl ning kuduvad `vardu; kui juagupipää tuli, siis akkasime üläl `jõstma; `piäle jõolu, siis akati `jälle `jõstma, siis jõstuti sõnis (paastuni) `jälle üläl egä pühäbä `õhta ning neĺläbä `õhta Khn; `iśtja tulõva, nädälist aost `tu̬u̬di `tüt́rigu `istma [enne kevadpaastu] Se; `tütregu `ütleseʔ üt́stõsõlõ: sõsarõkõnõ tulõʔ mi poolõ `istma ~ `istmalõ (appi veimevakka tegema) Lut c. vangis olema, karistust kandma siel (kohtus) olis meid kohe `istuma `pandud Kuu; Kel on `kuklas kaks `püörändast ‑ ‑ sie `istub, süöb `vaŋŋi`leibä Lüg; siis tä istub `kinni kui tä oma `rahvi istub Khk; `Istus oma karistuse ää Pöi; neid oo küll, kis elma `süitä oo `kinni `estund Mar; mies läks pogrise `istuma Kos; `istus viis `oastat `türmis JMd; `istus iel`uurimise all JJn; `kińni `isnud on mõlemad Kod; kui si̬i̬ aeg neil sai ärä istutud ‑ ‑ tuĺlid nemäd `vällä (vanglast( Vil; mina pidi kat́s `aastet `kinne `istma Hel; ta‿m `koerust külländ tennu, las istub Nõo; mu˽veli lät́s kah vańgi`toŕni `õigust `istma Har; vańg oĺl uma ao kińni `istnuʔ Rõu d. van tallu majutatud olema – Hel Har Rõu Plv ku es ole sõda, ku na (soldatid) `isteve, siss saadeti na `kreisi `mü̬ü̬dä laḱka Hel; Lõpupoolõ määräti Poolamaalõ `istma peremeeste manuʔ [soldatid]; vanaesä üteĺ et Tüŕgi sõa `aigu `oĺli soldani˽siihn `istman Har; `soldańni oĺliva `istmah talosit pite Plv e. klassikursust või õppeülesandeid kordama `toisess `klassiss oli [poiss] `jälle `istuma jäänd Kuu; Sie `istub jo `kolmat `aastat ühes `klassis IisR; Tei poiss jähi jälle istuma Käi; Kui `koolis ei viisi õppi, sis tuleb `istuma jääda Tor; sie jäi `õhta `istuma ~ jäi `kińni [pärast tunde koolis] Kei; ei sua `eksamid `väĺla, jäi `istuma teisest `aastast Kad; ta jäi `istma [samasse klassi] Krl f. (mune) hauduma kas one mõni kana `isman Kod; kolm nädälit piap kana munade pääl `istma Puh; pańni kana `istma Se; Kui noorõ kuuga kana istma Lutpanõt, saavaʔkikkaʔ g. vanatüdrukuks jääma Ku tüdrek mehele ei saa, sis üeldase, et jääb `istuma Tor
3. istumist meenutavas asendis olema (elututest objektidest) a. asuma, paiknema; (omale kohale) kinnituma `Istub `mustass `auguss, odad `väljä on päält punane, `leikad `katki on siest `valge = redis; `Kaare puu pidi `istuma tihejästi `vasta `paadi siess `puolist `lauda; `Istub `nindagu tädi süles (öeld, kui mingi asi sobib omale kohale) Kuu; `riisusimma `einad `ninda kahep̀uold kokku ‑ ‑ sene `riaga `läksima `alle, taga ku titted `saadud puha `istusivad; ku oli kaks ehk kolm [linaseemne] `purna, siis `istusivad `niigu mehed rias VNg; `Istub ku sadul sea seljas (ei sobi üldse) IisR; [õllenõus] paks `valge juuk, käim on ta ära `klaarind, siis ta sönna ala `istund (settinud) Jäm; `Valjala istub `Pöide `körvas Kaa; murispuu, kus paarid piäl istuvad Var; esimäsed rattad `tõusid üles [liiga taha tehtud koormal], tagass `ku̬u̬rem `lanksi maha, siis `ütlesid, joba `ku̬u̬rem issob Kod; [vesiveskil] Ennem kriimi kinni ei valatud, kui piĺl kindlalt `istuma jäi Trm; [pesemisel pandi] need (puunõud) põhjuli `istuma Äks; kos kiiss istup (asub) Ran b. vees asetsema või ujuma (laev); (põhjas) kinni olema, (põhja) kinni jääma `Lieted-`potskad ott vett täüs ‑ ‑ `istusid `ninda mere`pohjass kui `vergudki; `Julla `istus juo sügävämäl [vees] Kuu; `istub `keula `alle pitte (laev ujub, vöör madalamal kui ahter); sie `laiva `istu sügavas (ujub sügavalt vees); `laiva `istu `kümme `jalga maas ~ vies VNg; lae istub `kuivas; lae istub siis pailu maha kui täda laaditasse Khk; Ta (paat) istub nii madalalt vees Pöi; meremees `vaatab kuda paat istub Rid; laev istub, ta on tormist ranna `ääre liiva `sisse surutud Var; mitu `jalga [laev] laadungiga istub Hää; laev jäi `istuma (põhja kinni) Ris; sul om vene nii ku paŕv, istup ku pada vi̬i̬n; kiilukastist om nätä, ku sügävält ta (veesõiduk) sehen istup Ran; laiv istuss põrhõld kivi otsan Har c. (leotatud linapeosid, viljavihke, turbapätse) püsti kuivama panema mõni paneb `istuma [lina] pihud Lüg; linad olid `istumas Rid; piu `võetasse alt `lahti ja lüiasse `topsti `isma; siis `löödi piu `lahti ja istutedi maha; [turba] mättäd pannasse [kahekaupa] `istma. mättäd `istvad Vig; [lattidest suve]köögi `moodi või sedasi pannakse linad `istuma Pai; [oasarral] lat́id `pańdi `õkste `piale, ja `sinna vihud `piale `istuma Trm; kui [linad] oĺlid kõvas liust jäänd siis `istust nad `rohkem väĺlal SJn d. (kuu või päikese asendist) ku `päike vi̬i̬`pinda istub, siis on kell kaksteist Hää; kuu istub `õhtust (tõuseb hilja pärast täiskuud) Pee; kui kuu istub (on poolpüsti), siss tähendeb `aigust ja sula Hel; kuu luvvass `istuh (on loomise ajal vähe kallakil) Se e. kuskil olemas või juurdunud olema pää valutass, ma ei tijäʔ mis tallõ `sisse om `istnuʔ Kan; mul om nii suur valu, et turja pääl nigu istuss Krl
4. sobima, passima `istub iast nagu valatud (valmisrõivast) Jõh; Seike istumise amet äi istu mulle mette üks pörm; See asi äi istu (pole õige), sii oo midagi keereldi; Uks istub täitsa tipp-topp Kaa; Sa maitsed ühte ja teist, toit ikka öieti äi istu Pha; sene rätsepa tehet asjad `istuvad küll Käi; rätsep `voatas ja `proovis, kudas pintsak istub Kos; tomat minule ei `istund (maitsenud) VMr; Mõ̭nõlõ poisilõ istuss taa piḱk hiuss periss `häste Rõu
jõmbu|jalg van, hv väga jämedate jalgadega inimene lod́javenelased old nigu vanad jõmbujalad. koledad jämedad jalad, nigu pakkude pial käinuvad Lai
jõul jõul Lüg Mär Tõs Aud Tor Hää Ris VMr Kod Krk Nõo San Räp; g jõulu Pöi Muh L(jõolu Mih Tõs, jõõlu Vig Kir) spor K(jõõlu Äks VlPõ), I(jõõlu) M T(jõolu; pl jõõlud TMr) spor, u V(jõulo Räp); `jõulu VNg Lüg Jõh Mar Mär Kse Tõs Khn K; jöul Vll, g jöulu Sa, `jöulu Mus Krj Käi Phl Ris; sag pl
1. jõulupühad (peam 25.–27. dets) `jõulu esimine pühä; `jõulu `keskmine pühä; `jõulu `viimine pühä Lüg; Puhas leib õli `jõulul Jõh; See ma tunne ää et selle märjal on jõulud sehes (kangest õllest); Seike lõbus kena olemine just kut oleks jöulud; Äi, äi, jääga seiksed asjad ikka jöuluks (asjast ei tule midagi välja) Kaa; jöulute emapäe ~ nuudipäe Krj; Jöuluemapäe see oli ikka veel nönda pool püha, inimesed olid kodu, `söödi veel pühade `toitusi Pöi; jõulu annepäe (3. jõulupüha järgmine päev) Muh; toomas toores mees toob `jöulud, andrus aus mees annab `jöulud, nuut hiiva polk viib `jöulud Phl; jõulud tulevad `jõnkides ja `näärid tulevad `näŕkides, ja kolmekuningad `kolkides; tööd ei ole, mool oo juudijõulud Mar; mardist kuus `jõulu. jõulust kuus `küinla `pääbä Vig; mul on seitsekümmend`seitse `jõulu ära `peetud Hää; Nüüd on õige jõulud (kui miskis asjas on küllus) Koe; kui `enne `jõuluid lund sadas, siis `üeldi rukkid ja odre, rukkid ja odre. kui jälle `piale `jõuluid lund sadas, sii `üeldi `põhku ja aganaid, `põhku ja aganaid VJg; juań ja jõul käeväd vassakuta Kod; `jõuluks olid einad ja nääriks olid õled [toas] Pil; vaat ku jõul `mü̬ü̬dä, sõ̭ss lü̬ü̬ küĺm tagasi Krk; küĺmä jõulu ja ää `aasta om velle, sula jõulu – tühjä salve; kui jõulu om rohilese, siss lihavõte om `valge; kui jõulu om `niiske ja vihmatse, jääve `keldre ja salve tühjässe Hel; Tu om nigu joora poĺla jõulu, pandas kaits pirdu üte asemele palama ja üteldäs viil, kui om jõulu siss olgu kõrralik Nõo; enne `jõulu sonnun om, siss `näitäp lämmind edesi. pält jõolu, siss `näitäp `küĺmä, kui sonnun om Kam; jõuloʔ `kõńvaʔ, mõ̭nikõrd om `ri̬i̬de edimäne pühä, mõ̭nikõrd i̬i̬śspäiv edimäne pühä Räp; jõulu jõuluajal möned tegavad ölut `jöulu Khk; see `olli tunamullu jõulu Muh; `jõulu `pańdi ikke siapia puolikud kerikselle HljK; `jõulu on meil vorstid VJg; jõulus id mineva `jõulus oli paelu lund Tõs; `enne `öeĺdi sedasi: param olen joani päe ilma piimata kui `jõulus ilma naeseta Rap; ta käis `jõulus ikka alati kodu Ann; vanad jõulud 1. jõulud (25.–27. dets) vanad `jõulud õlivad `detsembri kuu sies Lüg; 2. jõuluaeg vana kalendri järgi vanad jõulud oo kaks nädälid päräst ku uued jõulud Mar; uued ~ vastsed jõulud 1. uusaasta `uued `jõulud õlivad `uue ` aasta Lüg; 2. jõuluaeg uue kalendri järgi (25.–27. dets) `vastne jõul om enne kaits nädälit, siss tulep vana jõul Nõo|| kolmekuningapäev (6. jaan) `kolmekuninga jõul Lüg; kolme jõõlud van Trm|| küünlapäev `küündla päiv õli `viimine jõul (viimane jõulupüha) Lüg|| Seajala jõulud (vastlad) Plt|| fig näärid läind jöulu ede (mõrsja enne laulatamist rase) Khk
2. jõuludega seotud või ühenduses (jõulupõhk, ‑heinad, ‑õlu, ‑puu jne) toome jöulud täna tuba ka. muidu lastel pole `jöulusid kui pole [õlgi põrandal] Khk; Jõulusi ~ jõulu taari ~ teist märga tegema (õlletööst); Maitse meite jõulusi ka (öeld jõuluõlut pakkudes) Kaa; `Teitel ösna jöulud moas; Sool ikka jöulu löpetust veel ( õlut) Pöi; vanaste jõulud olid maas ‑ ‑ einad olid maas hv Kul; jõulud (jõulupõhk) Khn; || kui jõulud käisid, `meitel oli `sõuke moed et ‑ ‑ üks oli ikke pillimees ning sis käisid `tantsisid ööd `otsa ja ühest perest `teise ‑ ‑ tüdrukud-poisid kõik olid `seltsis Pöi
Vrd joul
kaar1 kaar (-ŕ) g kaare eP(‑oa-, ‑ua-) Trv Pst TMr San, Khn(koäŕ, kuär ) Kan Vas/`kaa-/, -i Saa VJg(`kaa-) Äks Kõp eL(`kaa- Trv Lei), g -u Trm(pl `kaa-) Kod/kua-/ Lai Plt, `kaare R(n `kaare RId); kaare g `kaare Jäm Ans Khk Phl Iis, `kaarde VMr; n, g kaare Hi HMd Ann Kad VJg Sim Iis; kaares g `kaare Ans 1. kumer või kaarjas moodustis nua laiva `kaared `taevas. kuulutavad ilma `aega ede; `taevas on vahel pilved kut oleks kaared olad Khk; pilvekaared, seuksed sured laeva `moodi Kaa; mis sa `peaksid sii lölletama, tule koar keib ahju suust `välja Jaa; Olid noa laeva otsad sinised tuli `vihma, oli aga nõnda `pooles kaares ja pole sina sihes olnd siis oli kena vaikne aeg Pöi; kana oo ropp eläjäs, kos ta oo kohe suur seta kaar järel Mar; Kui valged pilve viirud taeva peal on, nii kui eina kaared, vana rahvad nimetavad neid tuule kaared, siis peab tuult tulema Ris; `vahtsõ kuu kaaŕ om õdagult ja˽vanakuu kaaŕ om hommugult; vana kuu kaariga panda˽`kartohliʔ; vana kuu kaaŕ om kõ̭kkõ kuivõmb aig (siis haav paraneb kergesti) Har; keeruda no hää paks kaaŕ [leiba] Plv|| taevakaar `päike läks juba üle kaare, `päike akkab maha minema Pha|| ratas, rattapöid, vankriratas `kaaril is olõ `rauda, sõ̭ss pońdi pu̬u̬ leiš́ti [rattavitsa asemele]; staŕgile (toonekurele) `pontass kaaŕ [pesa aluseks] Lei k a a r e s ringi, kaarega käi sial rähmustikus `rińgi ei tia kui suures kaares, aga ei saa `kuśkilt läbi Lai; `sõuti pu̬u̬l kaarin `ankru manu tagasi Ran|| fig Sööb nõnda, et suu kahes kaares Jäm; (kiiresti töötamisest) see tömmab `mitmes `kaares Mus 2. ehituskonstruktsioon (ahjul, sillal, väraval jne) (kõrtsi uksel) üks kuaru õts on piida küljen, tõene tala küĺjen ( ja kaare teises otsas rippus raskus, mis ukse sulges) Kod; mõnel `olli kaar sääl ahju suu pääl, noh kivedest tettu kaar, mõnel käis üle ahju otsa - - tuhkaud `olli kaari all Nõo; ahjul `oĺli kaar i̬i̬n Kam; ku ahju suust tuli tule, siss lätt üles kaari ala Ote; ahokaaŕ om õigõʔ hullustõʔ ärʔ `nõitunu Kan; silla kaariʔ, kes `silda üleväh pidävä Se
3. mitmesuguste esemete kaarjad või kumerad osad a. laeva- või paadi ribi `kahte`kümmend kaard lähäb `paadi jauks Jõe; `Lihtsamb neid `taivudettud `kaari oli `panna, ei `uolind neid `sauma järel sobitada `nindagu `raiutud `kaarije `kerral; `taivutettud `kaartega - - paat `notkus kohe ettei old ige nii `kindel kui nüd ige sie peris `kasvand `kaardega, koverikku˛est `tehtud: kui uut `paati `tehti, siis monele `pandi paar `taivudettud kaard ja siis igä vahe `pääle monesse `kohta igä `pandi neid tugevambi `oksa`kaari; `Kaare puu pidi `istuma tihejästi `vasta `paadi siess `puolist `lauda Kuu; `kaared olivad siis `männi puust ka `tehtu VNg; venel on `kaared sies Jõh; kaare persete (laeva kiilupoolne kaareots) pεεle pannatse `kaltsoni puu Mus; raiut, painudet, `mütmest tükist kaared; kaarde `ümber saab louad `pantud Emm; silmustega kaar, kui kaarel silmused sees, et vesi jooseks paadi `põhjas ühest kaarevahest `teise Rid; laeval pannatse kaared ema `peale ja siis akatse `planka `ümmer panema; Tesseldä kuarõ perse (alumine keskosa) terä ljõbõdamaks Khn; kaare kabade jaoks jääb põhe kolm `toĺli paksuks; siis saab kaare asemed `väĺlä raiutud Tor; seinlaeval on pańnid, kordlaeval kaared Hää; igal kaarel on `ooburi auk sies, et vesi juosta saaks JõeK; künal on `kaarud sees, muidu ei seisa lauad koos Trm; nagu nuada`venned, ni̬i̬d‿o kuvve kuaruga Kod; kuuse ja pedäjä puust tetti kaarid, iki pind puust Ran; kuvvõ kaariga loodsik Räp; `vinnel omma˽`veiga suurõ˽kaariʔ ja `veiga paksostõ Se; k a a r e, -s kaaretatud paat on `kaares, kui `kaared on `küljes Jõe; aluksed olivatta juo `kaares; saab `kaare VNg Vrd kaaris1 b. korvi loogad, ribid keige ennem tulad `jälle pannad `muĺjude ning - - selle `järge `kaared `sisse `muĺjude Ans; räätsi kaarde vahele `pandi nidemed Krj; ma ole pannud veel kadaka kaared, ei pihasta ära mette Kse; Kaared olid pailu peenemad kui pannad Han; korvi kaared - - kaare otsad läksid põim`nurka Var; Sarapuu kepid korvi kuardõks kõegõ paramad Khn c. ree või vankri osa kui ree pöhi `valmis oli, siis `löödi nende pöhja `pulkade `peale, ree pakkude `kohta söhuksed pool köverad puud, nee `üiti ree koared Jaa; ratta kaar Kul; kaaŕ om si̬i̬ üless painutedu kotus [reejalasel] Ote d. kirstu iluliist kaariga kirst, kirstu kaaŕ `pańte `pääle Räp e. fig roided Olid iga kovad `kaared sul, et `kannadid pigistämise ärä Kuu; küĺje koared Muh
4. niiduesi; niitmisel eele mahajääv heina- või viljaviirg ein `sõisab mittu `päiva `kaares maas Lüg; `einä on `kaares maass Vai; vaadeti et pöle `niitija, kitsas kaar, ühe jala kaar Khk; kaar sai rehaga `ümber pöörtud, kaarutud Kär; Lage moa, `kerge rohi, mis seal viga `laia koart lasta on Pöi; nüid akkame `kaari laiale `lööma, muidu ta‿p kuiva kaare alt ää Muh; kahe jala kaar (vastandkaar) Rei; einä niidetässe kaare `viisi Mar; loog jäi kõik `kaarde maha, vihm tuli `piale ja tagus maa `sisse Mär; ei viisi `einä `niitä, mutku jätäb `kaari `võlga Vig; kaarde vahel ädales tõoseb enimi Kir; ta saand oma kaarega teiste järele `ühti Kse; `Meitel vili allõs `kuarõs muas Khn; `piened kaared tehaks et ta (hein) kuivab usinam Ris; `tarvis `kaaresi `lahti `lüia, paksud eenad Juu; ei saa puhast kaart, ein jääb `kasvama `alla JõeK; paks kaare, `kõrged `kaarded jäävad. siis ein jäi `kaardesse ja siis sai `kaarded `lahti `lüedud siis `kuivas ja siis sai kaarutada VMr; teine läheb laia kaarega, sa lähed nigu `pastli paelaga Sim; iga kaaru pial veeretati vili kokku `köksidesse Trm; kui paks ein oli, sai kaared `ümber tõmmata Pal; ein niideti `kaari maha Kõp; viĺla kaari pidit `õigi `niitme, muidu niidit pää maha; ta (niidetav vili) sadass maha `kaari Krk; looguss - - kogub `kaari, siss tuleb ain ütte unikude Ran; hain om kaarin ja kaarist palatass laḱka Har; no om vili kaarih́, vidäde kokko õ̭nnõ; kokko ḱäänt kaaŕ kui vikah́tiga käänät tagasi, saa suur kaaŕ Se; kaariʔ pääle palahhamese `käändäss `ümbre Lut|| lina kaaŕ (põllule pleekimiseks laotatud linavarte rida) Se Vrd kaare1
5. ilmakaar; suund `parvetajad ikke igast `kaarest, `Narvast ja Lüg; tεε koes ilma `kaares ta niid on Khk; mae·lmal oo koa kaared. ne oo ned lõuna, põhi `õhtu ja omingu Mar; loodevesikaar (NW) Tõs; päe tõuseb ida kaarest Tor; tuul puhus `loode koare poolt Kos; põh́a kaarõʔ Vas
6. veekeeris ku keväjelt suurt `Koiva `mü̬ü̬dä sõidat parvõga, siss sõidat üte kaari alt tõsõ kaari alaʔ; konh pikä kaarialudsõ omma, säält om hää `sõitaʔ, konh omma äkilitse kaarialudsõ, säält om mõlaga nii tõmmada, et hamõ jääss `perse manu kińniʔ Har
kaarna|silm auk palgiparve esiotsa kinnituspuu jaoks `kaarne `silmäd `raiuti `palkidele `õtsa ja igepuu `pandi sielt läbi; `pannasse `parve, kuus ehk kolm `palki `rinna ja `raiutasse `kaarna silm `õtsa ja puu läbi, viis ehk kuus `tolli sie auk suur ja `seotasse `väätidega `kinni Lüg Vrd kaadersilm kaarna|õli (ravim) `kaarna eli `anti lastele, kis rahutumad olid, pruunikas, irmus sańt lõhn oli. selle `kaarna eliga `olle langi`aiguski `väĺla parandatud Tõs
kamm1 kamm g kammi üld (ḱemm Lei); `kamma Vai
1. kamm a. juuste, habemete korrashoiuks `kammiga `sueta `juuksi siledäst ehk täid maha Jõh; olivad `vaskised `kammid `ennevanast Vai; arvad ja tihed kammid, peenikesega suketse täid maha Muh; Kam`́ma vanaste ei oln, pia ari oli kammi eest Han; vanasti oĺlid vasest kammid Hää; peab olema peenike kamm, kellega täid maha tulevad Juu; pää `suitev kaḿm Krk; `juussit pöeti `käärega, `panti kaḿm `alla Ran; pääsugidõ om kaḿm, vanast oĺl pääsugimise ari San; ei olõ kaḿmil `hambõid, paĺlass `luukõnõ. omma maha˽kakõnu kõ̭iḱ Har; kaḿm ostõti, haŕa˽tet́ti esi˽t́sia haŕaśsist Vas; r i i a k a m m sõrmed lahe ma `tõmman riia kammigä piä siledäss. kü̬ü̬ned one riia kamm Kod b. loomade puhastamiseks ja kammimiseks muist `soevad kammidega, muist `soevad kraasidega, kenel paĺlu elajad on Ris; kammiga suab sitta maha `suetud Hag; obesa kaḿm Trv
2. kangareha `enne `pandi `kammi ‑ ‑ siis `kammist pakkule Hlj
3. linaraats; linahari olivatta `kammid, `miska linu `kuprata VNg; läbi kammi raatsitasse `kuprad ärä Vig; kaḿmiga kaḿmiti `kuprad maha Lai; lina kaḿm, kellega lina silutse Hls
kangas kanga|s L K I M, ‑ss Krk T V( -śs Räp Se Lei), kaŋŋas S/kaas, ka˛as Emm/ Rid KuuK VMr Kad VJg, `kaŋŋa|s R(‑ss Lüg; `kangass Jõh), g `kanga
1. (kodukootud) riie; parajasti telgedel olev kudum Paremb lühükäne `kaŋŋas `kuotud kui pikk `kääritud ja kudumata Kuu; kui `kangas `pańdi `pliekima, siis `pańdi `sõrva `üεsid Hlj; `kanga `serva on `teiselt puolt `lötva VNg; `Kaŋŋass tibab, sis on niis `katki Lüg; ku `kangass `valmis on, siis `autasse lehelisega; `kaŋŋas `pandi `auduma Jõh; Puest `ossetasse `riiet, mitte `kangast IisR; `tahtos `kaŋŋast kokko lappa Vai; Aka kaŋŋast kuduma, ma aja soole `poolisid Jäm; nee (Anseküla seelikud) kojuti ju `kangas ikka sedasi Ans; `vilne, linune, `takne, poom`vilne, labane, `toimne, üks `löngne kaŋŋas Khk; villased rätikud said päris `kangas kujutud Kär; Täna öhtaks jövab veel kangale silmad pehe ka veel teha (kudumist alustada) Kaa; kevadel `kooti `kangud Vll; `kangal `võetse (lõigatse) pea`nahka (kanga algusest lõigatakse maha kudumisvigadega tükk) Muh; palaga, särgi kaas Emm; `Kanga perse paljas ~ paistab (kudumine lõpukorral) Rei; nee kuduvad sεεl `kangud Phl; ta tõi kohe `kangade `viisi [riiet] ära poest Noa; kui sa `tahtsid nisukest kangast, mis triibud sees olid, siis pidi kahe lauaga `käärima Rid; ma `arba, et täna tuleb kangas maha (saab valmis); `enni kui `särki `tehti, siis pleegiti tä (riie) `kangast päräst ää Mar; Kangas pime alles, pole silmi peas ühti (pole kudumist alustatud) Kul; `kangal paar sees, ega seda tohi olla et kangas `paaris oo Vig; siis tõmmati kare `piale `kangad [pleekima], `tehti ońn ja tüdrukud `kangud `vahtima Lih; lööb `kangal silmad pähe, kui esimesed lõngad `sesse lööb Han; Kihnu naesed tegid `kangu Khn; poomvilla või linnalõemetega `kangast `tehti kiudud kördid; kangas sai teĺlete pealt ää arutud, kui `vaĺmis oli; kas poomil jo särk `seĺgas või püksid `jalgas oo, küsitse ikke, kui `kanga ots oo jo all `ümmer `riide poomi; `kangal silmad peas (esimesed koelõngad sisse löödud) Aud; Koelõng `tehtaks laum, siśs kangas saab `pehmem; Suured sääsed vi̬i̬ pääl lennavad, jusku kangast kujuvad ikki üles ja `alla, üles ja `alla Hää; kerst oli `kangad täis keik Ris; kui ma `kangas olen (kangast kudumas), siis see on mul kõige parem `puhkus; lähen `kangasse (kangast kuduma) Kei; `kangast `riided ju `väĺja lõigatakse Hag; kahe niiega labane kangas; käterätikul on murreldi kangas Juu; Panid sualae viltu piale, nüid kangas kasvatab kätt ette, ‑ ‑ üks jaar kõrgem kui teine Jür; ma `kehrasin `talve leisika linu ära ja tegin kevade `kangasse HJn; sie `üiti `murdmane, sie kaŋŋas, sie oli siis kot́ikaŋŋas KuuK; ega kangas `süńdind kohe `seĺga `panna; [kui kangas valmis oli, öeldi] nüid on `kangal surm, tooge nüid vere püt́ti VMr; `kanga kudumisel ikka `luetakse, et mitu `seina on juba `kuotud Kad; kui kaŋŋas on `vaĺmis, `panna paja `sisse ja `auta lehelisega VJg; `tempel käis `kangale `piale Trm; vanass kui `pulma pideti, tõmmati kangas lavvale ja tare seenäle Kod; pime kangas, põle kümmekonna `märki Pil; kangas on koest paks ja lõemest õre, kui üks lõng pinnu vahel KJn; kevädepoole ku saeva lõnga ärä kedrät, sõss nakati `kangit kudama Trv; paĺlass perse akkass `paistum `kangal joba (lõngapoomilt hakkab lõim otsa saama); kangass pill perset (lõimed katkevad) Krk; kui koe ja vee mõlemba keeru om, siss na‿i anna `kangan iluste ligi, saab kore rõevass; tuleb ku `kangast `alla (tugevast vihmasajust) Ran; tule meele kangast vanutama Puh; jalgräti `koeti `kangan, `ahtakene kangass `olli; labast kangast `koeti kate `nit́sega ja toomist kangast `koeti nellä `nit́sega Nõo; `väikeste telletega ei saa `mustrilist kangast kudada Ote; langan olõss võenu `mõske `valgõss, aga ma olli nipaĺlu `rummal, ma mõssi `kangan Rõn; t́ää naks nuilõ `kańgiid kodamõ San; `tütrik om peelede i̬i̬n, koda kangast Kan; kangass om `ülhen; ma `koie `kanga jo maha Har; Kuʔ õdagult sai kangas alustaʔ, sõ̭ss `üĺti, et tu̬u̬ um õnnõ kangas Rõu; kolm kuvvõpöörälist kangast oĺl mul kaśtih Vas; ku kangass om `höste joonõh, saina kangast kuat päävä päle ärʔ Se; neĺä `nitsega kangass um `rüüpiga Lut | | riidelaid viis kaŋŋast `vööti ühe kuue taarist; `Mitme `kangaga su kuub on Jäm; niisukesed kleidid `kańti: viis kuus kaŋŋast `pańdi `alla; nüid on `kitsad üstku säŕgid Kad|| vaip suur kangas käib kerikun `altari ette Kod; kangas rullis lüeme võrgud `kangast `lahti Khn; kangast kuduma teatud viisil pante lunastama kellel se pańt oli lunastata, see pidi kangast kuduma Lai 2. kääritud või telgedele ülespandud lõimelõngad Sain tänä `kanga üles, `uome voib kuduma akkada Kuu; akkama `kaŋŋast `kierämäie pakkule;`naised sättiväd `kaŋŋast üless Lüg; Kui `kaŋŋas sai `niide, siis õli sie muad siis, et `keideti `lapsele muna Jõh; Samal `päeval kui `kangas sai `estest pakkule `aetud, piab ka kude kohe `sisse `lüöma IisR; `surnuka käib läbi `kanga Vai; `käärisin täna `kanga üles Jäm; kui kaŋŋas ei kεi kenast mette‿nd, siis `öötasse: kaŋŋas ei `kerki kenasti mette Khk; `Kanga ülesvidamese juures peab kolmekeisti olema Emm; sii toas meie pole saan kaŋŋast `luua Phl; lähme kangast `poomima Mar; kangas paĺmitase ja `võetse let́ti Kse; kangas ond üläl Khn; `ammu seesab juba kangas `teĺge peal Vän; saratse piirud olid niide taga `lõngade sees, et kangas `lahku `ańdis Nis; nüid on kangas `vaĺmis ehitud, akka `tallama, kas kangas `easte `lahkub Juu; kiarpuie pial õli kolm neli ja viis `seina kangast Trm; kangas piäb õlema sirvitud ja arvatud; alate minä panin `kanga `siäde, siis tämä akas kudoma Kod; lõnga pakust `laśti kangast ala järele Plt; tagast piat kangass laemb oleme, siss om kangass `kerge Trv; `kanga vi̬i̬ŕ jäi üle, es lää puha sukka ärä Krk; kangass piap trammin olema, ku langa om löndin, siss ei saa kots`pu̬u̬li läbi visata Nõo; `Kanga vedämese jaoss võedas kümme kerrä Har; kangass ärʔ veet, vaja üless `panda; mul um kangass `nitsehe `pandaʔ, ei olõ˽kedägi˽kes kätte and Plv; ku noorõ `kuuga veetäss kangas, sis saa `veiga keerunõ Se
kanga|suga 1. suga – S L K V `kanga suga on `loovide vahel Khk; `kanga sual piid sihest `väljas Vll; `eśti olid ikke `kanga suad, nüid nimetavad piirast Lai; sugassepp oĺl jälleʔ kes `kanga sukõ `köüt́e Räp2. kangareha – R `kanga suga on arv riha `muadi `piira taga, kenega `kaŋŋas pakkule `käärita VNg; `kanga suga, kust `kaŋŋas läbi `juokseb ‑ ‑ `pannasse igä `pulga vahele üks tropp `lõngu Lüg
kang|valjad kangraudadega valjad täkudel `pańti kang`vaĺlad päha Saa; kang `vaĺlad on `ooste peas, pannakse nahk vaĺlaste `küĺgi. nendega on `kergem pidada Juu; suure täkkudele pannakse kang`vaĺlad suhu, kellest jägu ei soa Kos ; üks oli kuri täkk, ei saand `päitsid pähä, käis kangvaĺjastega Pal
karu|äke 1. umbes 10 cm jämedustest okslikest lõhestatud kuusepakkudest äke, pakkude oksatüükad täitsid äkkepulkade aset minä ise `äästasin karu ägega. `metsäst `lasti suur kuusk maha, `kuuse puu lõhuti `lõhki ja `pandi kokko. `õksa `õtsad `tehti teräväst ja `kiskus maad `lõhki küll Lüg; karu äkkega `ääseti `einamal, kisuti `sammel `lõhki, siis akkab `jälle `rohto `kasvatamma Jõh; karu äke, `tehtud õige vanast `kuivand kuuse ladvadest Amb; õksikline kuuse puu `toodi kodu, kos `tihked õksad küĺles, siis lõhuti pakud. siis `tehti paeo vitsast luua võru `moodi, `pańdi pakk `piale, `löödi võru tikkudega vahele, siis `pańdi teine pakk. `rauda ei õld mitte üks jupp. ma õlen ise kua karu äkkeid tehnud; `tehti `uusi `maasi, purustati kõik karu äkkega ära Trm; karuäess minä nägin. õli `kõrge nagu süägilaud. pand obese taha, lagunes ärä. õlid vede siden linaleon; karuäkked `tu̬u̬di kodo seĺjäli, pinnud ülesi `pu̬u̬le; karu äkkitegä äessite Kod Vrd karuägel
2. hobureha rukkikõrre riisumiseks – Mar Lih riisuti ruki kõrs põllal ää, `pańdi obuse taha paras puu latv, ladva ots `joosis taga, köidega ja aestega oli obuse taga. see oli karu äke Lih
katus katu|s (katos) g ‑se S(kadus Khk) L/g ‑sõ Khn/ Ha Kod(kats g `katse) VlPõ Pst Hls Lei, g ‑kse Kei Kos Jür HJn JõeK KuuK Amb JMd JJn VMr(‑ss) Kad VJg Sim(‑ss; g ‑se) Rak, g ‑sse Muh L Sim Lai Plt, g ‑sa Kõp, g ‑ssa Vil; katu|ss g ‑sse Mär Hää TaPõ(g kadusse MMg, `katse Pal) KJn Pst Hel T(‑ssõ Ran Võn San), g ‑s(s)õ V(‑śs Rõu Se, g ‑se M (‑ssa Trv); kadu|s Kuu Hlj VNg Vai(‑os) g ‑kse Kuu VNg Vai; kattu|s g ‑sse Lüg(‑ss) Jõh IisR(‑ss), g ‑kse RLä VNg RakR
1. hoone ülemine või hoonet kattev konstruktsioon kui `mendi `saartele kalu `püüdama, siis `vueti `koskust `kaasa ja `tehti ajutiste elumajade kattuksed `koskusest Hlj; `niisike ühe `puolega `viltu kattus tehä `pääle [kuurile]; kui kattus õli `täies `ristis, siis õli äkkine kattus, kui õli `alle `risti, siis õli `lauvumb Lüg; Sammel on katuse iga, kui katus `samli lihab, `samli all ta seisab kas või sada `aastad Pöi; akeda katust tegema, `panta ölja kimbud, siis `panta öljad lati ja `roeka vahele ja siis `panta `roeka ja lati `ümber vits Emm; pool`vinkel katus Var; `Viltu katusega majas (käimlas) `käima Hää; katust `lautama (õlgkatust tegema) JõeK; kuuse`koskedest `tehti `enne vahel katuseid `niukstelle `ońnidelle ja `kuuridelle Koe; nüid lõpevad varesjala `katsed ärä (”varesjalgadega” õlgkatused) Kod; loid katuss mädäness ruttu ärä; katuse `murdmine om, ku õle murrets ärä ja lina kolatsime ja kivi pannass arja pääle Krk; katussõ `katmine läits muidu ruttu, aga tu `vitsu `käänmine ja `keitmine võt́t paĺlu `aiga; sialaodalõ pannime `ru̬u̬gõst katussõ. kui peenike ru̬u̬g, sis saab ää katuss. jääb äste `tihti Ran; kui saenakelp madalamp, siss om katussel murd pu̬u̬l`viilu Rõn; `väega `pistvä ja `korgõ katuss; lausikas, `lauhkõ, mataĺ katuss; katusõ oĺliʔ vanast kõ̭iḱ napõst ja kisõ lauvust; katussõss `hoiti nappõ mitu aast`aigu; sõ̭ss oĺl sääntse kisõlauvaʔ `kistu, noist `pańti katuss `pääle sannalõ ja `kualõ; katusõ pääl kõ̭iḱ rinnan Har; olidsõ˽katusõʔ Plv; katuse tüüpe: `puole, täis `viiluga kattus; `viiluta kattus Lüg; viiluga katus, `küĺgede pial üksi on katus, `otsades ei ole. vi̬i̬l lähäb kohe `püśti, katuse arjani `väĺla Nis; poole, täie viiluga katus JMd; täis kelbägä katussel om ots `õigõdõ, otsan katust ei olõ, ots om lavvust Ran| ladupidi katuss, si̬i̬ ei oole kedägi katuss. si̬i̬ ei `kurtvet `kuigi kava. nagu mõne `naari kuhja‿päl pannass Krk; ku `oĺgi paĺlo `oĺle, sõ̭ss `pańti tüve `alla, sai tüvepoodi katuss. ku `oĺgi vähä oĺl, sis sai ladvapoodi katuss Räp| `jaoge katuss (teat kallakuga katus – sarika pikkus 2/3 maja laiusest); juudi katuss ~ soomus`laudest katuss Krk; Ta tegi nii kena kabes katuse nendest `roogudest, et las `olla (üks rookahl vana, teine uus) Pöi; `kõrdne katus (pikkadest pakkudest katus kirikul) Kod; `murdege katuss (vanaaegne ilma kelbata katusetüüp) Krk; sindõrlavvaʔ, noist omma `lü̬ü̬düʔ, tu̬u̬d kutsutass poola katuss Se; poolevihu katus, õle kood `pandud poole vihu `kaupa katuselle Juu; soome katuss (sopiliselt väljaulatuv katus) Krk; Paĺlu tetäs nüid uut`mu̬u̬du – soome katussega maeasit; tõne kõrd taresit om katusse all vahtväŕgi `vaele ehitedu Rõn|| fig Vana toadi katus (taevas) äi pea mitte `märki änam (laussajust) Pöi; katuse all(a) 1. (pooleliolevast majast, millele katus peale tehtud) katusse all õlema(ie) Lüg; Pool tööd jääb siis maja `juures veel, kui katuse all on Pöi; saime maea katusse `alla ja siis mies läks sõtta Iis; 2. hoones tiumaja iga katukse all oli neli `leiba ehk peret Kos; keväjä ‑ ‑ vaia `laska˽katusõ alt [loomad] `ussõ kooni kägo `kuu·goi·ʔ Lut; pika katuse all(a)1. kõrtsi; kõrtsis `pitka kattusse `alle läks Lüg; Pikä katusse alla viimä [raha] Trv; inimese `ütlev vaist, mea lää pikä katus‿ala, ku `kõrtsi lätsiv Krk; 2. kohtusse kui ei, siis las lähäb `pitka kattusse `alle, `kohto Lüg; ühe katuse all(a) 1. (kokku ehitatud hoonetest) kaks `aita õli, `riide ait ja viĺjaait, mõnikõrd ühe `katse all Pal; Kõik `u̬u̬ne tetäs üte katusse ala – laut ja ait ja elumaea om `vinklin Rõn; 2. fig (ühisest kodust) Nee äi mahu ühe katuse all elama (ei sobi omavahel) Emm; tema elab oma `võerapoja juures, ühe katukse all VMr
2. fig Tema katus jooseb läbi [öeldi pillaja kohta] Trv; Igaüks teäb, kust ta katus vee läbi laseb Pst; Taa poiss kaess joʔ üle katusõ (on suureks kasvanud); Nõ̭na kasus üle katusõ (on suureline, ennast täis) Rõu
3. katusetaoline varikonstruktsioon; vihmakaitse a. (sõidukeil) katusega `vanker. vöta katus üles Rei; `sakstel olid sokid, need olid `niuksed katussega saanid Mär; juudi kipikas on katuksega tõld Jür; `Mõisakarjussel `oĺli serände sama katus ri̬i̬ pääl, vedäs edesi, kui eläjit kablut nurmen Rõn; kaĺeskal tõmmati katuss üless ku `vihma nakaśs sadama Räp b. (heinakuhjal jm) kümme [rukki‑]`vihku sai `pandud `püśti, sie oli aḱkjalg. `kümmes sai `pandud `piale vihma katuksest VMr; `einu `pańdi katukse `alla ka. katus kergitati üless, neli `pośti `püśti, siis `laśti katus `piale Sim; tõsteti katusse alune ka kõik `ainu täis ja `lasti katuss `pääle vaeoda aenule. kui aenad ärä `viidi kuhjast, `lasti katuss maha Ran c. (muud varikatted) mõnest `laua `rästist tehä `korsnale kattus `pääle. mõni tieb plekkise Lüg; Külili tarudel on saelaudadest katuss nagu surnukirstu kaas pääl, kolmest lauast; mihidse taru katuss om vällä˽määnüʔ, vaia vastanõ katuss tetäʔ Har d. seenekübar ega [seene] vart ei pruugi, varre `viskame ära, pruugime aga selle katusse ära Äks
4. kate; tekk; kaas ei ole katust pealt ää võtn (korki viinapudelilt) Muh; `ümberpiä `rät́kod õlid `katsegä (kaanega) koŕvin räte kerson Kod; kata neid mike `tahtenege, või nemä katust pääl `piave. na‿i pia jo katust katan; tõiste latse makav ilusti üte `rõ̭õ̭va all, aga kus me latse, neil olgu egäl oma katuss Krk; `taosõ katuss (rangide nahkkate) Se
Vrd katim
keelik(as)1 keeli|k (kieli|k) g ‑ku Mus Kaa Vig Saa JõeK ViK IPõ KLõ, g ‑gu SaLä Pöi Rei; `kieli|k g ‑gu R(‑go Vai); keeli|k(as) (kiili|kas) g ‑ka SaId Muh Hi L Ha, ‑käs g ‑ Mar Vig Tõs Khn Juu
1. eesmao osa, kiidekas – Sa Rei L Juu mäletsejatel loomadel on keelik Khk; odra eldad akkasid `loomadele keeliku `kinni Mus; keelikas on `jälle teine kut saja `laplik Pha; `ööti looma sada`korne või keelikas LNg; kui loomal teris käe, sis tä määlitseb, kui `aigus käe, egä tä sis määletse, sis öetse et loomal keelikas kinni Vig; `ööldi ikke, kiilikas `kinni, aga sada`korne on `kinni, kiilikas on sada`kortse `otses Juu|| liivapugu kana kiilikä kot́t Mar
2. põrn vanal aal `üiti põrn keelikas, see oo mao `küĺges, veripunane; keelikas vissatse ää, antasse vahel sigadele koa Muh
3. teat haigus loomadel – S Kul Vig Rap joo ka, muidu jääd keelika (öeld söögi kõrvale juua pakkudes) Khk; kui loom ep soa sittuda mette, siis loom on keelikas, jääb sihest kinni, loom jähi keelika; veistel ja lammastel, obu‿b mäletse mitte, obu‿b jää keelika koa mitte Jaa; kui lehma sada`korne köva on, nii köva, et äi ole läbi käind, siis on keelikas Emm
4. a. janu – R S Vig Tõs K(excl HaLä) IPõ mul on `kange `kielik Hlj; alande oled `kieligos Vai; mool juba kiilik kää, tuli `vaatma, kas öllekiha o ää `toodud Mus; mul nii `kange keelik käe Rei; loomad jäeväd keelikässe Vig; lehm oo jooma keelikäs Tõs; mul on `kange kielikas, irmus kielikas, jõi nõnnat Jür; luomad on nii kielikus, ei ole vett JõeK; `ruodasin set́se `silku äe, nüid `kange kielik Kad; anna neile `lehmadelle `juvva, nad on nõnna kielikus Iis; olen suures joogi keelikus Lai|| kurk, kõri mol on `kange jäno nii et kiilikäs `tuhkab Juu b. janune oled `kielik inimene, alati janutad Jõe; on üks keelik luum Ksi
Vrd kielass, kiidikas
keetma `keetma, (ma) keeda(n) S(`keetama SaLä) L HaLä TaPõ VlPõ; `keetmä, (ma) keedä LNg Vig Tõs Juu; `kietama, (ma) `kiedan R; `kietma, (ma) kiedan KPõ I(`ki̬i̬tmä, kiädän Kod); `kietmä, (ma) kiedä Khn; `ki̬i̬tma, (ma) keeda Pil Vil Võn; `ki̬i̬tmä, (ma) keedä M(‑me Krk) T V, `ḱi̬i̬t́mä Rõu Vas, da-inf `ḱiit́ä Lei, (ma) ḱeedä
1. a. (vedelikus) keeda laskma, toitu valmistama ajama vie `kiema ja siis `kietasimma vähä [vorste] VNg; ma `mötle täna `öhtagid `keeta neid [käkke], aga ma‿p tεε, kas ma `umbest keeda; säinas pole midagid `keetades kena Ans; ternes see läheb `keetades kogu; oli öpitud kodu öllega ussi `kesta `keetada ning `juua Khk; `aksi metsast ära tulema süia `keetma Kär; Ta naine keetna (keetvat) keige parama supi terve küla kohta Kaa; `poargu misse sihes inimeset sui `keetvad; `Erned `pandi `keetmise ees ligu, siis läksid `keetes kehast `pehmeks; Kabeli vana akkas omal täna `keetma (õlut pruulima) Pöi; see apurokk o piimaga keedet; mei põle kalu kietn Muh; katel akkas `ammu `keetma juba Emm; vanast keedede sui ja `talve ikka `paargos Phl; siis `öötasse, et keedetade (keedetavat) `parbara suppi (rabarberisuppi); ma `keetsi tänä roho teed Mar; `viimse päävä keedeti `kapsa suppi (pulmas) Vig; toores piim annetse `vaśkale ja keedetse ära, kui inimesed omale `keetvad Han; irre või lati köögid olid ika sui `keeta Mih; kas sa tänä kiedäski `räimi; Annusõl kiedetäte `ülge liha; Kellele eit `putru `kietkä? Khn; Si̬i̬ supp on küll pesemata `puudega keedetu (liiga tuline); Liigub kui keedetud siajalg (laisk inimene) Hää; Mari läks umikuks `süiä `keetmä, keedäb pudru Juu; [soolatud] siened tahvad ülesse `kieta, siis on nagu `värsked Amb; sia jalad keedavad süĺdiks Ann; kiedin `terne `piima Rak; `taŕvis üks kord viel `kieta muoś `ümbär, siis saab ehk east VJg; tämä ki̬i̬t kalu `kartlid Kod; jõulu `lauba `öösi keedetud rihma `pandlid kuremarja vee sees Lai; [kartulid] om ninda pudeve, `ki̬i̬tän laov ärä; mea keedäss ärä küll, ei ole keedetevet Krk; keedetu `piimä `anti `aigile Hel; taren tuhkavva pääl keedime `süvvä; kuremarja saesava ilma `ki̬i̬tmädä kah Ran; mia oless ka läädsä suppi söönu, kui oless `keetu Puh; olessime siin katekeisi `putru `ki̬i̬tnume ja ollume; sul om kate sia liha `süvvä ja sina keedät sooliku suṕpi; kikerpiĺlest ja kõigist marjust `ki̬i̬tnuva `sahtit Nõo; kuivalt keedetüisi soolaga upõ `võtnuva `teolise rehele ka üten; meil keedivä kańepi leemega vedelät kesväjahu `putru Võn; `kapstit `keeti iks ää ulga, ega `talve na ukka es lää Ote; ku piimä är˽keedät, sis oiuss kas vai tõseni pääväni San; toorõss piim keedetäss, sõ̭ss kutsutass tsäärpiim Kan; ku ma `su̬u̬rma söögi ka˽keedä, sõ̭ss ma˽keedä iks kõrrõ, ma‿i keedä hiivalõ Urv; `keet́i mõni viiś anumõ täüt `sü̬ü̬ḱi; peterselli keedetev ummussin Krl; Ku˽`keet́i kas `herneʔ vai uaʔ, tu̬u̬d `üĺti ru̬u̬g Har; õdagu oĺli `kapsta˽`keedüʔ (keedetud); ku kangast lõpõtadass, siss `keetäss sagõhõt kesväjahu `putru Rõu; mul oĺli havvudu˽`kapstaʔ, upõga˽keededüʔ; tiä ki̬i̬t́ jahu pudro, nii et kuvvõss vooriss sai süvväʔ Plv; üt́s t́siakõnõ sai tappaʔ, tu̬u̬ `kullu ruvva `ki̬i̬täʔ; jahu pudru keedi `väega˽piimädse Vas; keedetüisist munnõst küdsetäss piirakut Se; vajag säräst sourt [katelt] kon ubina ḱiedetäse t́šeolõ Lei|| kui möni asi pole nii `küpse, siis `εεtasse: jo köht keedab veel Khk|| täbarat olukorda, sekeldust põhjustama vat mis supi ta `moole `valmis `keetas, poleks `uskuntkid Khk; Kust ta sulle jälle midagid kaela keedab, seda‿p vei mette arvatagid Kaa; oled aga supi keet küll, kui olete ta keet, siis sööge koa Juu; siis `ütled veneläse `viisi, et siis su piäl oo palju `ki̬i̬tmiss Kod; küll ńä˽küd́si ja keedi˽minno (laimasid) Rõu; Jaan om visa hingega, tuud keedä‿i üte leemega Vas b. mingit saadust valmistama; värvima; pehmitama tahan siis akkada `siepi `kietama, kui akkan pesu pesema Jõe; [seep] tab `kaua `kieta, üks kolm `tundi juo, `enne kui saab kieb `küpsest VNg; `riide asi mis on ära `pleekind, ma keeda see uuest üle Jäm; sa keedad `törva, akkad sa `laeva `törvama Khk; Uied võrgu [ja] mõrra linad said kõik tamme koordega läbi keedetud Pöi; `enni oli lubjaga keedetud `seepi Mar; linased `kangad said ikke ää keedetud Aud; `kietsin `siepi Kei; villast `lõnga `jälle lehelesega ei kanna `keeta Tür; pessod pidid tuhaga ära kiädetämä Kod; piän selle seebi `ümmer `ki̬i̬tmä KJn; maagelõng olli kirjutetev lõng, temä es keedä `väĺlä, es aja `väŕvi Trv; vanast es ole `kivvi, seebi `ki̬i̬tä pidi olema nii `kange lippe nigu kana muna `kandu pääl Puh; kähr olna `väega rasvane ja keedetänä `si̬i̬pi kähri rasvast; tedä (kelgujalast) piäb ummussin `ki̬i̬tmä Nõo; kedrassi langa, siss tuhaga `ki̬i̬tse nu̬u̬ langa, tuhk võtap langa `väega `valges Ote; liiv ja tõrv `keet́i˽kokku Rõu; seebi kiviga˽keedetäss `si̬i̬pi Plv
2. kuumaks ajama, (kuumaga) hautama üsna `keetas kohe (palavus); `päike keedab `tuhlid εε maa sihes, nii palavast paistab; ammus se oli nii pala, et pidi ää `keetama Khk; Niid peab kalatarja puu vilusse panema, muidu päike keedab räimed ää Kaa; [puupütte] keedeti palava `veega, keedeti köik kividega kui `ahju `kööti Vll; Ta on nii kuiv ja pala, ta keedab ta (kartuli) juba mulla sihes äe Pöi; vanad inimesed ikka `reakisid, et nüid keedab `vihma Muh; pannasse natoke `külmä vett `peale, et teeb mud́o pudroks [hauded], et `keete kohe ää Mar; sõńnik keedab `riide nii läbi ja `apraks Juu; vesi kiädäb viĺjä ärä madala mua piäl Kod|| lööma, virutama keedan soole ühü pläu üle `kõrvade Mär; ma talle üte napsu keedi `vastu pääd Trv| ku ohja aru `kintse vahel lääp, muutku ki̬i̬ts iki tagant üles (hobune) Krk
3. metalli kokku jootma, sulatama sai nisusi `rummu võrusi `kinni `kieta ja `ümmarguse `assa teha Hlj; ratta `vitsu keedetasse kogu Khk; kui terane (teras) ravale vahele keedetse, siis seda kutsutse käänid Mus; sel aal oli sis teras koa mis rotsi teraseks `üiti, pikkadele `otsa keedeti; Puumoa mees tegi köik `eese sepa töö ise, `keeta ja taguda `oskas iga mees Pöi; tules nüd tätta `keetvad, siis vesatasse vee `sesse Mar; sepp keedäb `rauda, keedäb `katki läin raua kokku Tõs; enne nad `ütlesid `keetma, nüid `itsima Kei; `rauda keedetakse kokku kui tahetakse jätkata Juu; `enne tegi isa `kerve silma `väĺla ja siss `kietis terakse `sinna ette Kos; sepp põle `easte kiet: sepa püksid sies (ühenduskoht lööb lahti) Jür; kiädetud raud one pehme, egäpidi suab taguda Kod; sepp ki̬i̬t́s `kirvel teräse ette, ta aap ravva `ki̬i̬mä Krk; `kirve laba `otsa keedeti `mürki (terast); mõni laśk `mürki `kirve siĺmä pääle ka `ki̬i̬tä, siss ta `olli kõva Nõo; sepä `ütlivä: väega murre raud, es kennätä `ki̬i̬tä Kam; vasõga om valõt, tu̬u̬t keedetäss vallalõ Se
4. vett maa seest välja ajama, pulbitsema `Kaivo auk ja `allika auk, kust vett üles `kietab Lüg; seal on need suured auad, kus vesi keedab maa seest üles LNg; umbaĺlikas, kiedab vett ülesse Amb; Aravete küla all kiedab `väĺla aĺlikas JMd; allikad kiedavad vett üles Koe; sie (vihm) paneb viel allikad `kietma VMr; aĺlikas kiedab vett ülesse nõnnat vulinal, üsku paa sies, kui vesi kieb Kad; allikast kiedab vett `väĺja VJg; `kieva põhjaga maa, mis ülesse keedab Sim; mua kiädäb ülesi (allikane) Kod; on päält `kińni kasnu, aĺlik all, keedab vett ülesse Äks; `surnuaed mää pial, aga väga `keedev koht, maa nigu keedab üless Plt; allikust keedäp `liiva üless; `ki̬i̬tev allik kes `liiva üless ki̬i̬t Krk; sääl om lätte kotuss, keedäp maa sehest `väĺlä vett Nõo; vesitse `kalda aeava vett `väĺlä, sääl keede põhi, keedäp üless põhja vett Kam || (sulaveega) kergitama kelts kiädäb ülesi (pinnast) Kod
5. (kõhulahtisusest) keedab seest läbi Mar; Ma jõi raba vett, kus `keetis na `lahti, et `aitas kohe Han; kõht keedäb seest `lahti, mine aga `jälle sitale Tõs; nüid `keetis mu seest nii `lahti et, kui ma `sańti `aśja `kuulan; `keetis mu seest läbi nõnna et, kui ehmatab või kardab Juu; siest kiedab `lahti, kui kõht `lahti on VJg; temä keedäb läbi KJn
kelk1 kelk g kelgu K I M TLä San u Krl Räp, kelgo Mar Mih, `kelgu Jõe VNg(‑ie‑) Jõh IisR, `kelgo Lüg Vai(n `kelko), `kelga Kuu; kölk g kölgu S, kõlk g kõlgu Pöi Muh Khn
1. väike jalasveok või ‑sõiduk siis isa pani `toised (lapsed) kaik `ühte `hunniku `kelgale, s‿`kelgaga vedi `sauna Kuu; laps tahab `kielguga `soitada VNg; `lapsed `lähväd `kelkodega `liugu `määle, `istuvad `kelko `unniko Lüg; `saksad `soitvad `saaniga, miä `vaine `kelgoga rhvl; siis votti miu `kelgoga `pääle Vai; kölgud kaa ree `moodi, pisised pakud sehes, jalased muljutud; vabanikud vädavad `talve `oksi `kölkudega Khk; `talveti keisime kölguga `liugu `laskmas Jaa; Kölgud tegime sii ise, metsast sai kaks kövert `kaske otsitud, nendest sai jalased; Sajust kut kõlk `järges (aina sabas) Pöi; võta kõlk järele ja mene puid `tooma Muh; Sool on ikke suur kölk, na noor regi Käi; kui `palju lund `olli, ta kεis kölguga Phl; send oleks paras kelgoga `metsa vedada Mar; Kelgo jalased `piavad olema kasond kõverad Mih; Kalamehed vädäväd `talvõ `kõlkõga mut́ta ning kalu; kõlguga käüsime lumõ mäe piält maha `lasmõs Khn; kelgudega läksid `jäĺgi möda PJg; ti̬i̬ mul kelk, ma tu̬u̬n isi peip‿`puuksed ja sebävitsad Saa; talvel vedäs kõik omale kelguga koju Juu; `enne ikka aŕjakad ‑ ‑ käisivad `kärrudega ja `kelkudega JõeK; kelguga on ia määst `alla `lassa Iis; lapsed kõik kelgudegä ange õtsan; kelk one nagu listregi, paenargid ja kassad piäl Kod; kelgul olid painutatud jalassed nigu reel; isa `mulle `kelku ei tehnud Lai; [kauba] juudid käisid obosega, aga arjukad käisid enämästi `kelkudega KJn; latse sõedava `kelkega `talve Puh; kelgu talla olliva ravvatse, kelk läits nigu üits vurin tolle `pü̬ü̬rälliga Nõo; soome kelk tõukekelk `mendi valatama, `palju `nuodas kalu on ja, sis `mendi `neie `suome `kelku˛ega Kuu; Soome kölguga saab ruttu edasi Emm; (vene) kelku tegema jalgupidi lohistama `Nuored tegivad vene `kelku, sie oli lõbus IisR; `joomade pεεl ülantusega ähk lapsed ülantusega, `jalgupidi teist `järge vädavad `vaksuksi teise taga, see on kölgu tegemine Khk; kelku jääma, kelgus olema hädas(se), pigis(se) kül ta `vaene nüid on kelgus Amb; jäid jutuga `kelku, vale tuli `välja Kad; küll ma olin `saadanaga kelgus Trm; kelku panema 1. kihlama Mat́si Mari `pańti `kelku: kui kõśjad õlid ärä juadud, `pańti `kelku Kod; 2. ära sööma kõik paneb `kelku Kod; (oma ~ ühte) kelku, (ühes ~ samas) kelgus mesti(s), nõus(se) Eks tal sie mõtte old kohe `teine ka oma `kelku `tõmmada; Noh nüüd poiss `selle `kelmiga ühes `kelgus; Eks ta `juhtund `suurte sulikatega `ühte `kelku IisR; miä sain ka tama `kelko; `lapsed `onvad isä `kelgos Vai; (lepa)kelku vedama valetama, petma äh, vääb ike `kelku koa vahel Mär; `motles vedada mind lepa kelguga JõeK|| fig (lapse saamisest) Kelk juba laka otsel (naine enam lapsi ei saa); kelk lagass, ohelik ies (tütar läheb ema jälgedes) Kuu; Kelk järel ja kibi peal ka (lapsega tüdruk) Kul; Kelgu alla jäänu, on lasnu ‑ ‑ kelgu üle joosta (rase) Hää; Kelk läks ree ette (laps enne pulmi) Amb; (elujärjest) nüid on sial samas kelgu otsa pial kus minagi olen Pee; vanad rahvas `ütleväd, et teie tuleta ike minu kelgu piäle, minä en tule teie kelgu piäle mette (kõik saavad vanaks) Kod Vrd kelkane
2. kelgu taoline alustugi a. palgiveokelk `kelgad `pandi ala `talvel lumega [palkidele] Kuu; siis `pandi selle (palgi) otsa ala `pandi köied sedasi ristati ja, köiega `jooskes se kölk ka niisamma roopas kut jälle regi `jooskes Mus; `Palkide vädamiseks oli kölk, palgi kölk; Ree peal oli palgi pakk, ‑ ‑ ladva all oli palgi kõlk, kõlk oli kõõvega ree `järges `kinni Pöi; kelk piab olema, muidu ei saa `paĺka sugugi vedada Hag; paĺgi kelk oli ka kolmega, kolme kodaraga VMr b. seadis laeva merre laskmisel Laeva mere aema kölgu palk peab kövasti laeva külgis kinni olema, et laev sene pεεld maha äi joose Emm c. alus adra või äkke veoks äkke kelguga viiass äke põllale Lih; Ägi pannassõ äe kõlgu `piäle ning siis minnässe Khn; adra kelk one, kos piäl ater seesäb kui väĺjale lähäb Kod; äǵle kelk olli lavvust kokku `lü̬ü̬dü; puu äglel kääneti pulga üless, es ole `kelku vaea Kam d. kolme jalaga rehepeksupink – Juu
3. mgi seadme liikuv osa a. kangareha Üks ajas poomi ringi, teine juhtis kelku ja kolmas oidis lõime trammis; `kelku siis veel `väĺla ei `võetud, kui [kangas] juba `niides oli, siis [võeti] Kei b. seadis tuuliku tuulde keeramiseks [Hollandi veski] kivi tanni `päele `tehti `pulkadest kölk, kölgu vahele `pandi pisikstest laua `otstest kogu `löödud king Pöi; kelk `pańdi öhe pośti taha, ketiga `väätakse, ket́t käis `ümmer kelgu pośti, vädas `veśki tuulele Nis; pośtid on moa sees, pośti `otses on nagu nupp, kelk pannakse pośti taha, `aetakse võlvest `ringi `puuga Juu
kleistong pl kleisstongidpakkudest ring, mis ümbritseb alumist veskikivi“ – Var
kord1 kord g korra S L K Iis Lai, `korra Jõe Hlj RakR VNg; kõrd g kõrra I Äks eL(g kõr[r]a Lei; ḱerd g ḱerra Lei), `kõrra Lüg Jõh hv Vai; kerd g `kerra Kuu Hlj VNg Vai(n `kerda) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad: I. korduvus
1. (sageli koos hulga- või arvsõnaga) ajaline korduvus, esinemissagedus
2. perioodiline esinemus a. söögikord b. menstruatsioon c. (ilmast)
3. (üksik)juht, puhkII. järjekord
1. (ruumiline või ajaline) järjekord, järjestus
2. (omavahel kokkulepitud) tegutsemisjärjekord; kordamööda täidetav kohustus
3. (sag obliikvakäändeis) karjakord; sellega kaasnev ühiskarjase toitmine ja ööbimine peredes
4. (hrl kohakäändeis) teokohustus, korrateguIII. korrasolek; üldine kord, süsteem
1. (kindlaksmääratud) töö- ja elukorraldus; üldkehtiv käitumisnorm ja kohustuslik allumine sellele
2. tegevuse korrapärasus; rütm
3. õigus; kohustus
4. riigikord, valitsusIV. olud tervikuna; normaalseks eluks ja tööks vajalik seisund; majanduslik heaolu, elujärgV. aine- või kattekiht, kirmeVI. korrapärane paiknemine või asetus
1. kõrvuti või ülestikku asetsev või asetatud kiht
2. ehitusjärk a. (majal) b. (roo-, õlgkatusel)
3. (paadil, laeval) a. serviti üksteise peale pandud küljelauad b. parda kõrgendus
4. korrus
5. rida, rivi a. võrgusilmade rida b. suka- või kindasilmade rida c. helmekee; helmekeede rida
6. triip, joon a. muster; mustri triip b. sarvepügalVII. ring, tiirVIII. kogus või hulk
1. riietuskomplekt; ülikond
2. tagavara, varu
3. (koos arvsõnaga osutab võrdlevalt millegi suurenemise või vähenemise astmele)
4. (hulgasõnana) a. mõõtühik b. suur hulk; palju c. tükk, hulk (aega)
5. (midagi väikest ja tähtsusetut)IX. (silmahaigus)X. (mitmesuguseis väljendeis)XI. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)I. korduvus
1. (sag koos hulga- või arvsõnaga) ajaline korduvus, esinemissagedus seda on `palju `kordaid Jõe; `Kerra miest nähä, `toise`kerra `tunneda Kuu; üks poiss käis `piigu `painamass `mitmella `kerralla: `tulga ja `tulga VNg; ma õlen pali `kõrdasi sääl käind; sie ei `kuule `äste, kaks kolm kõrd `räägi üht juttu; kaks `kõrda võtta suppi, ühe `kõrra `ammusta `leibä (öeld, kui toitu on napilt); sel `kõrral ~ sie kõrd ma ei saa `tulla, tulen `tõine kõrd Lüg; tüö `tullo jättä kese, `toisest `kerrast Vai; nee tülitsevad äga nädali korra ära Ans; ju‿ne (karjamõisad) `möisate körvast ühel korral vanal ajal oli `tehtud Khk; keik korrad es `lasta [ehalist] `sisse Mus; `mütmed korrad kεisi sääl Kaa; kukk kiiratab kolm vöi neli `korda enne oomikud Pha; `kordagid põle `tehtud nii õlut Muh; panin sõrmed suhu ja vilistasi `kahte `korda Kse; paar `kordi `niitad [lambaid] `aastas; ma sain jo pari `kordi `enne `valmisse, ennekui peiupoiss tuli Mih; jättis merele mineku selles korras nõuks Khn; Jusku lehm: kui `õhtul korra ammub, siis on päevane jutt räägitud (kidakeelsest inimesest) Hää; `linnes ma üksi ei käin ‑ ‑ naine käis `seĺtsis koa paar `kordas Ris; ma käisin `mitmel korral ~ mitu `korda Juu; kuuśk laseb juo kolmat `korda okkaid Amb; ma sain küll `mitmet `korda `küiti JJn; ta (hunt) viis `ühte `puhku neid (lambaid) ää, ega ta seda `ühte `korda viind Ann; mes `aśja sa iśsid, kui es anna neĺjät `kõrda sigadele [süüa]; paĺju kõrradele suad üheldä sedä sõna Kod; käisin `korda kolm väĺlas Ksi; ti̬i̬d ärä ühe korraga et ei ti̬i̬ `kahte `korda `ühte `aśsa KJn; paelu `korda sai `käitud säält kuju Vil; tõmmassime [noota] kaits kõrra `õhtsapoolen ja mõni päev kolm kõrra; kümme kõrra `loetass kolm `lõnga, kolmkümmend `lõnga `paasman Trv; ma ei mõista midägi selle kõrrage `osta; kõrd saa vi̬i̬l `leibä tetä Krk; üitskõrd sai paar `kõrdu väegä paĺlu latikit; nigu räbälä puńt jälle, esi astu üits `kõrda, ilbu `kargava kaits `kõrda Ran; üten kõrran kadusiva (surid) mõlemba Puh; mõni piap `kavva `aega viha, aga miul om viha toss samass kõrrass; panni kaosi [liha] täis, et siss na saava kõrrass süvvä Nõo; kui sa ka esi nädäli‿sen `kõrda (üks kord) neid läńnikid ariss, siiss na olõss küll ilusad ja `puhtad KodT; [isa] kõnõĺ sedä luku `mitmit `kõrdo Võn; perämäne kõrd ku ma käisi, siss es ole tedä kotun Ote; üit́s röömükene `anti, mõnõss paariss kõrruss sai leevä pääle määriʔ San; Suvõl näet um piḱk päiv, sõ̭ss `sü̬ü̬di õ̭ks neläkõrra Rõu; maśsinat es tunda˽tol `kõrda Plv; kuʔ [kukk] jo˽tõist kõrd kiŕät́, siss tuĺl üless tullaʔ; neĺli kõrd `vi̬i̬di [mind] tappaʔ Vas; tal oĺl hää tujo si̬i̬ kõrra `aigo Räp; ma olõ õi `kõrdage sääl käänüʔ; võit `mitmõhe kõrra `risteʔ (ümber ristida); kuuś kõrra ~ kõrd käve päävä pääle; jätät tõõsõ kõrra pääle tü̬ü̬ Se; harva korda harva, harukorral `arva `kõrda käis meil; `arva `kõrda tuleb ette sie asi Lüg
2. perioodiline esinemus temal oli ohatus ‑ ‑ käis iga `aasta oma korra ää Vän a. söögikord veistele tuleb `lountse kord käde anda Khk; `öhtu kord on veel söömata Rei; oodake natuke `aega, tüdrikud toovad `õhtast `kõrda kah Hää; omikune kord ja `lõunene kord ja `õhtane kord – kolm `korda `päävas [süüakse] Juu; mõnes talus on kõrrad, kõik üles kirjutatud mes kiädäd [nädalapäevade järgi] Kod; `õhtun kõrd ~ sü̬ü̬k Pst; võtat kana muna, lü̬ü̬d `katski ‑ ‑ lääb [söögi]kõrra ette Ran; `tu̬u̬ga (suure pajaga) om hää nii katõss kõrrass `sü̬ü̬ki `kiitä `perhrele Har; olõ õi˽himmo `sü̬ü̬ki tetäkiʔ, kaet inne kuiss kõrd `mü̬ü̬dä saa Vas b. menstruatsioon naiste`rahva kord Aud; iga noore inimesel on oma `loodose kord Ris; vanaste pańnid sel ajal naesed körtsiku `seĺga, sis oĺli körtsiku kord SJn; ma oĺl `aige, mul olli iks omakõrd Ote; tu̬u̬l olõ õi kabõhisõ `kõrda inäp; tu ei piä vil [last] `saama, tu̬u̬l olõ õi inemisõ `kõrda; halv kõrd tuĺl `külge Se c. (ilmast) nüid `sõuke alva ilma kord (püsivalt halb ilm), ära `mõtlegi, et sa `eina saad teha; ilusa ilma kord, ega ta nüit `vihma ei tule; Vaa (vaga) ilma kord Hää; talvõ kõrraga (talve aegu); küĺmä kõrraga Lei
3. (üksik)juht, puhk See oli ikka kukkumise kord (raske kukkumine), teine küĺg oli kõik suur sinise punase jutiline; See (mees) korra taris, aga see pole selle (naise) `juure jäänd Pöi; Viibsip̀uude päält ikki ei keritu, si̬i̬ `oĺli vahest `arva `juhtumese kord; Liik on üks munemisekord Hää; tuli `mingi kord (millalgi) `siia JJn; `mõtle ku kalliss pulli kõrd (paaritus) om Nõo II. järjekord
1. (ruumiline või ajaline) järjekord, järjestus `läksin paja, õli kaks kolm ies, pidin `uotama `kõrda Lüg; `võrgud [meres] kõik `kõrra järele Jõh; `Villa`veśkil ei pidada kunagi `korda `saama (ei pääse järjekorras ette) IisR; jo‿si surma kord `varsti tule ka, sest korrast ep saa kaudu `ükskid Khk; [ta] Oo eese naisevetmisega tükkis korra taa jäänd (pole õigel ajal võtnud) Kaa; ta (koer) oo vana koa. ega tia, kummal `enne kord kätte tuleb (enne sureb) Kse; jahvatese kord tuli minu kätte JMd; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin Juu; [kordlaine] mis `teatud korra järel tuleb Kad; Üeldi küll, et ega kott kõrda oota. Aga tuuleveskil tuli küll niimoodi välja, et just kott ootas kõrda Trm; `mölder `ütleb kui suama jämedä javatuse läbi tuleb püüli kõrd Kod; lavvakiriku kõrd (armulaual käimine) läit́s `mü̬ü̬dä, jäime kõrrast maha Krk; ta viis koti `veskile, `ommen `olli lubatu `kõrda Puh; kui rüätegemise kõrd kätte `tuĺli, siss pidi valmiss tolle jaoss olema Kam; su˽kõrd om häste lähembäle jo saanuʔ, sa saad `varsti jahvatamma; pedäge kõ̭iḱ `kõrda, `olkõ uman rinnan vai roodun Har; vanast `üĺti et, `kõrda põdeva˽silmäʔ, üt́s `haigõss jääss, nii jääss tõõnõ kah Vas; ku kõrd om suuril puil, sõ̭ss tulõ paiul ka paḱin takan (kui kannatavad suured, siis kannatavad ka väikesed); Kohe kõrd saisma jäi (küsitakse viinajoomisel) Räp; mi saisame ḱerran. oodame kona saa ḱerd `ostmise munu Lei
2. (omavahel kokkulepitud) tegutsemisjärjekord; kordamööda täidetav kohustus `kõrra tagand käib – tänä läks `tüöle, `omme ei lähä noh Lüg; Keik, kes säel `piimaveu `artlis olivad, pidasid oma `korrast `kińni IisR; me olime teine teise korra [haiget valvamas] Khk; sauna küti korrad Vll; Millal `teitel piima kord (koorejaama piima viia) on; Küla`kupja kord see tuli üks kord `mütme `aasta tagant Pöi; üksvahe ma olin ambulańtsi kasvandik, nüid kein `aastas `korda või ei `keigi Rid; `Ruumis ning ladumas `oĺdi [laevas] korra piäl, teese reesi teene Khn; korra pial oli `karjas `köimene Aud; piima veo kord Tor; [rehepeksuga] akati vara pial, selle aaks olid juba põllal kui kord oli `minna Ris; ma olen oma korrad ää teind, olgu nad `puhtad ehk mustad (pesupesemisest) Juu; pidime `korda tegema: täna sai teine [hobust], `omme sai teine JMd; öövaht́ on korral (öövahis) Koe; küüdikõrd oo sinu käen. tämä käis õma kõrra ärä Kod; karja kõrralise kõrra `järgi käisiv [mõisas karja talitamas] Krk; [lauakirikus käiakse] keväjelt ja süküselt, ma oĺli iilä˽keväjest `kõrda Har
3. (sag obliikvakäändeis) karjakord; sellega kaasnev ühiskarjase toitmine ja ööbimine peredes `ninda `palju oli talus `kerda, kui`palju `lehmi oli VNg; `nelja talu pääl `käisin `karjas jah. igas talus õlin kaks nädäla `kõrda ‑ ‑ siis `läksin `teise talu Jõh; küla `lambad olid `kordas, küla pered käisid [kordamööda] `lambes Pha; ja siis saand ned (karjaskäimise päevad) läbi saand, siis läks `teise talusse jälle kord Pöi; karjane käis igas peres `kordas. kui paelu `loomasi oli, siis oli kahe `veise pealt üks pää, kel üks veis oli ‑ ‑ käis korra ja kahe takka, aga ikke käis neil koa `kordas. siis `pańdi sealt `talle leevakot́t ja `lähker Juu; kus peres karjane `korda (söögil ja öömajal) oli, sialt pidi abilene kua olema JJn; mul on `lambataat́ `korda VJg; meie Mańn käis ka korral (abikarjuseks) Lai; kui üten talun kõrd läbi, siss läits karjuss `tõisi `tallu Ran; kaŕuśs lätt nüüd ti kõrrale (teie tallu söögi peale) joʔ; latsõ˽ka kävevä kõrral (abikarjuseks); `määńtsel talol oĺl [karjus] kõrral säält sai `rõiva˽ka `säĺgä Se
4. (hrl kohakäändeis) teokohustus, korrategu isa läks `kerrale [mõisa], `süötas `luomad, `andas `süia ja `juua ja. isa käis `kerral VNg; kaks-kolm inimest oli ühe nädaliga korral Rei; korrad olid `käüä Khn; sulane oli tiul, tüdruk oli korral Pär; minu ema oli küll `mõises korral käind, püigil käind Tür; vanast `käidi `mõisas `lehmade ja `ärgade korral – neid `süetmas VJg; miu emä kõneĺ, temä käenu kõrral `äŕgi laada man (künnihärgi söötmas) Hel; si̬i̬ oĺl kuvve päevä talu, mi̬i̬s kuus `päivä pidi kõrral `käümä nädäliss Kam; vanast `üĺti et `kõrda `mińti ‑ ‑`tüt́rik oĺl kõrran nädäli `aigu Har III. korrasolek; üldine kord, süsteem
1. (kindlaksmääratud) töö- ja elukorraldus; üldkehtiv käitumisnorm ja kohustuslik allumine sellele sääl majas ei õle midägisugust `kõrda, segamiste kui seppä `Antsu särk Lüg; Naiste kord pole (naistel ei sobi) juua Jäm; Kord köva kut Viiburi söa koolis Pha; inimeste `keskel peab ikka üks `öiguse kord olema Vll; See on nüüd ea kord küll, pole änam leva tegemise muret; See oli kohe selle pere kord, pere mees ise ‑ ‑ tegi `koorma, `suiline `andis alt käde; Inimesed `peavad ise `korda pidama, üks soab nii pailu [heina], teine jääb tükkis ilma, ega asjal peab ikka oma kord olema Pöi; igal ajal omad viisid ja korrad Rei; mõrrad lapitakse `paati kõik korra järele; täis rehe`peksmese kord oli, kui neli inimest oli [kooti löömas] Rid; kuhja kord. `esteks `korda (mööda äärt), siis korra taha, siis südamesse ~ `keskele [pandi heinu] Ris; [karjane] käis seal (kuuse otsas) siis `vaatamas `loomade `korda, et loomad ära ei kao Juu; oma korra järele pidid `külvama alati Trm; `niiskene one si̬i̬ ilmakõrd, inimesed one `uhked ja suured Kod; `seitsme põllu kord oli meil Plt; sis te `tääte küll seda maa `korda, kuedas ta on Vil; piab kõrra aru järele sü̬ü̬ḱ oleme ärä tett `tü̬ü̬listele ‑ ‑ kolm `kõrda süvväs Hls; ei ole `rõõvit kõrra `järgi (korralikult) `seĺgä panna Krk; nigu ossendust tü̬ü̬d tettu, ei ole `kõrda, kõik segi; ta‿m kenä mi̬i̬s ‑ ‑ temä sääs egäl pu̬u̬l kõrra `maia Ran; kuuskümmend-säidsekümmend `aastat tagasi oĺl venne väen `väega logardinõ kõrd Võn; a ei olõ˽määnestki `kõrda tu̬u̬l tü̬ü̬l Kan; ega asi nõud umma `aigu ja umma `kõrda; piat tegemä nigu kõrd ja `kombõ `nõudava Har; Tarõh olõ õiʔ pot́ikõrdsi `kõrda kah (väga suurest segadusest) Rõu; pääkaŕuśs oĺl kaŕa man õks kõrra`kaeja, kai `perrä õt `väiko˽kaŕusõ˽`kaŕja kaidsasõʔ; `väega kõrralda (korratu) inemine; vanembest hää kõrd, selle hää latsõ ommavaʔ Se; vanna `kõrda (laadi) inemine Lut|| teat toimimisviis `joukamad pered, noh nie parandid oma `vergud siis `talgu˛e `kerrass Kuu; vie `kiires `kõrras (kiiresti) tagasi Lüg; Äda`maandumine (vallalisena sünnitamine) jah, ta ei ole `õiges korras Hää; ein akkab ära `kuivama, tuleb kiires korras ära teha JõeK; `tehti koduses korras paalad ja lõŋŋad VMr; sõit́ õege `kiirel kõrral siit `mü̬ü̬dä Kod; mehel lähäb ju `kiiremal korral kõik (suguühtest) Ksi
2. tegevuse korrapärasus; rütm `lüögä `kõrda (vartadega reht pekstes), siis on `kerge `peksädä; kui akkasima `kolmekeste [reht peksma], siis käis `kolme `varta kõrd, ku kahekeste, siis kahe `varta kõrd; kui `neljäkeste `kõrda `pekseti, sie õli, kui obone `juokseb; kõrd läks segämine siis `justku segäs ka tiäd sedä tüöd, se pidi `täpseld `kõrda `käimä Lüg; [rehepeksul] nelja nuia kord oli ikka ilus kuulda ja nähja ka Mus; nuiad – nee pidid kenasti `korda `käima [rehepeksul] Vll; nad lõivad kuue ja `seitsme pinda `korda Ann; kahe kurikaga sai [kangast] virutada, `korda sai `lüia viel nii et ikke matsud `korda läksid, et segamini ei aand Koe; `korda lüü˛asse jah, et niikui ühed vardad peksaksid VMr; kui sa ei lü̬ü̬ `korda, lü̬ü̬d teese koodi `piale ‑ ‑ kui ta ilusti `korda lähäb, on `kerge [reht peksta] Pal; kolme kurikaga `lü̬ü̬di `korda, kolme kurika kord; [külvamisel] Jala `astumine ja `käegä `viskamine `piäväd `korda minema. Kui parema jalaga astub, siis `viskab paremale `poole ja kui vassaku jalaga, siis vassakulle KJn; üteldi koodi `kõrda, koodi `kõrda! siss pidi kõrran `lü̬ü̬mä Rõn
3. õigus; kohustus vanamate kord (õigus) on vanuti laste kääst `toitu `saaja; pere mihe kord on `palka `maksa ning `suilise kord on tööd teha; see oli ikka ülekorra, et ta nii pailu [raha] küsis Khk; Ah, teeme kudagid valmis – saaks korra (kohustusliku töö) kaelast ära Kaa; `ousta vanemid, see on su kord ja kohus Rei; taĺli man sai kätte [hobusevarga], tapõti arʔ, sääl oĺl timä kohuss ja kõrd Se; kord ja kohus nii nagu peab, nagu on ette nähtud [mustikasupile] panin ikke `suala `ninda `kuida kerd ja kohus ja sukkurd ka vaid `ninda `kuida kerd ja kohus VNg; sie on kõik `ninda `uisa `päisa `tehtud, ei õle nagu kõrd ja kohos Lüg; Nortsib sukad kua `kinni, ei nõelu ilusti nagu kord ja kohus Han; no rattad tuli `rautada nii kui kord ja kohus HljK; elä õma elo`kõrda nagu kõrd ja kohos Kod; ta tegi nii ku kõrd ja kohuss Krl; imäl om kõrd ja kohuśs tõrõldaʔ Se
4. riigikord, valitsus nad jäävad selle korra `aeges veel järele, kis teab mes teise korra ajal tuleb Mar; vana kord on juba `nähtud, et tea mis uuest korrast soab Juu; nüid si̬i̬ (nõukogude) kõrd om ää küll, nüid saap arstiabi ilma rahata Nõo IV. olud tervikuna; normaalseks eluks ja tööks vajalik seisund; majanduslik heaolu, elujärg puhas kord oli [Suur]`saares Hlj; Sedakorda oo see asi siis jälle korrapeele aetud (korras); Keik see elamine-olemine oo sii peres nii korrapeelt ää Kaa; ehk ta tuleks paneks me kella seiari `korda Phl; kortsatud kaśs, kortsatud loomal ei ole oma `korda εnam Han; maja on eas `kordas Ris; see (inimene) on korrast ära, on pool `ullu Kei; kevade too magaskiaedast [vilja], sügise vii `jälle ää, `ilmes korra ~ järje `peale ei soa; ega ma teand, et seal nihukest ead `korda (midagi head saada) on Juu; talvel `laśti kõik adrad `korda teha VMr; kõik aśjad o logadi-lagadi, rääsun ja segi. sa ei sua `aśju `kõrda `panna Kod; mo tervis üsnä kenäs korras Kõp; sellel om ää kõrd, tal om egät Krk; miul `olli sõsar `väega armetun kõrran Puh; pää om kõrrast ärä `lastu minnä, om kärnän ja `täie täis; mia sääsi endä poja ka kõrra pääle, nüit ta võib elädä; targast pääst om kõrd inimest (tubli), aga kui om joonu, siss ei olõ aru `raasu pään Nõo; aenaaig joba käen, tulep vikati `kõrda `säädä Kam; tu̬u̬l oĺl rassõ kõrd, tu̬u̬ om päält `kümne ajasta sängün olluʔ Har; ja nii nii sõ̭ss saivaʔ inemise joba parembat `kõrda umma ello säädä Plv; Omaʔ hääʔ kõrraʔ olno (purjus inimesest) Räp; ti̬i̬ nigu kõrd kand ~ kui jõvvat; ma pei tälle hää kõrra (söötsin hästi); meil õ̭ks jumala`andest om kõrd olõ õi `puuduśs õiʔ Se V. aine- või kattekiht, kirme on vähä külm ilm ja kuhe on [merel] kord üle Jõe; lund sada `paksust maha, on `paksu kerd maas VNg; `liiva`lestal ei ole sedä kive `korda pääl Vai; nii öhune sönnigu kord sai pöllule `pεεle; ma sai selle sönniguga korra üle [põllule] Khk; paks soola kord [kaladel] peal; Just `kaste korra tegi (sadas vähe vihma) Pöi; kibil `sambla kord peal Mar; õled o `virnas, põhu kord o peal Lih; meil `metsas oo kohe sinine kord külma`lilli üle Kse; vili pudiseb, kohe kord teri jääb maha Tõs; Supil paks rasva kord piäl Khn; paks tamme tõru kord maas Vän; kääd on `korpas, korba kord peal Kos; külm ärmatis muas, külm ärmatise kord Amb; küll oli `kaarlaid siin ravas pailu, kollane kord kohe Ann; kopastand piimal on roheline kord pial Sim; ku laps puhas ei õle, akab `liikmite kõhalt `kõrda `aama (kestendama); nahk aab `kõrdu, takendab Kod; krobaline nägu, kessendab, mis on nagu kõrrad aab ülesse (nahaekseemist) Äks; ää kõrd lume tulli Krk; leevä `pääle om nigu alletuse kõrra tõmmanu Kam; ta om jo viiś nädälit sannalda olluʔ, tal om jo˽kõrd muta sällän Har; puu oĺli˽kõ̭iḱ lehist `puhtaʔ, kõrd oĺl `lehti maahn Rõu VI. korrapärane paiknemine või asetus
1. kõrvuti või ülestikku asetsev või asetatud kiht Eks pane [külmaga] hüäst `riide `selgä, kerd o igä jo `kerrale lisäks Kuu; [lihasoolamisel] este saab `pohja `suola `panna siis saab lihakerd `panna; [rukki] `kuhja `päälimene kerd oli tihedamb VNg; `silgud `lauditasse kõrd `kõrra järele Lüg; kore sita puu ‑ ‑ suured korra vahed ja süi vahed Pöi; `paedel oo korrad vahel, saab see kord `kat́ki, juba siis tuleb sealt vett Mär; aga keväde, kui `korda juba tieb. mere piäl (vana jää peale tuleb sulamisvesi, millele tekib jääkiht) Khn; [katuse alustamisel] jääb üks kord `õĺga lat́i `alla, teine `peale Aud; ku üks [jää]kord on all, ja teine kord on pääl, sis ta nägu koriseb Hää; siis kui oli [köis] kahe`kordne siis akati uuesti otsast punuma kolmas kord `piale Koe; `kapsa kõrrad, `kapsa piä `ki̬i̬räb, piäl on sinisemad lehed, all `valged Kod; ümarik lade jah, sedasi kõrd kõrra `järgi pekseti purust si̬ põhk Äks; `kindalle `kooti `piale, teisest lõngast korrad `piale ~ `sisse Plt; raavi `põhjas on liiv `kordade `viisi KJn; kateld jakuld `panti [rukkivihke parsile] ‑ ‑ muedu üteld kõrrald es lää `kuigi paelu Trv; ku [kiidekat] puhastada, siis tuleb `kõrde `kaupa võtta Ote; [anumasse] pandass kõrd `si̬i̬ne, kõrd `su̬u̬la Räp|| (nii ja nii mitme kordselt kokkupandust) `metmed `korda (mitmekordseid) öödilesi ja `kiutu riiet `tehti Var; taal tulõ õkka kaal kattõ `kõrda käändäʔ San; `kolmõ `kõrda kah iśsitäss [lõnga]; tu om katõn kõrran (kõver, küürus), nii jäänü˽kattõ `kõrda, nu̬u̬ langa omma kõ̭iḱ ütekõrralitseʔ vai ütte `kõrda; `pistü puist tettü pinu. `üllest kokku, `mitmalt kõrralt kokku Har; `langa isitäss katõ ehk kolmõ kõrra kokko Rõu
2. ehitusjärk a. (majal) alumine [palgi] kõrd `panna `kundameǹdi `pääle Lüg; viimane seina kord, mille peal sarikad on Vll; mõea kord (seina kõrgus). 15 `korda puuseinal, [nii] kudas palgi jämedus oo; peenemate mõeadel pannas vundamendi `piale telliskivi kord ja siis paĺksein Var; savi `saina tetti `kõrdu `viisi. edimäne kõrd lääb kolm `jalga ‑ ‑ tõenõ kõrd om kah kolm `jalga, kolmass kõrd, tu `päälmäne om kaits `jalga Ran; alumine kõrd (aluspalgid vundamendil); [taimelaval] üt́s kõrd om palgõst `ümbre tett Har b. (roo-, õlgkatusel) kattust tehässe, saab sie kõrd täis, akketasse tõist `kõrda tegemä Lüg; see oli midagid kaks kolm `sülda katuse kord Ans; üle päkatud katus on nönda sile, ei paista korrad Vll; Korra pulk on pisike jala pool`teismene pulk, [roo]katuse tegemise `aegu pistetakse korra `peale ede kui `vitsa pannakse Pöi; korra pialt `tehtud katus (seda tehakse, olles ise valmistehtud katuse lõpus) Var; pannakse vihud siis `sõnna abeme lat́i `piale. jaah, ja siis akatakse `korda `sõnna `piale tegema Koe; ludad ‑ ‑ pannasse katusse vahele, `pańti `senna kõrrade vahele Äks; katuse kõrd `panti pääle ‑ ‑ `vitsege si̬i̬ kõrd `kinni Krk; ega kõrra `pääle pandass üt́s malk, minga kińni käüdetäss [vitsaga alumise lati külge] Har
3. (paadil, laeval) a. serviti üksteise peale pandud küljelauad Paat tahab törvamist, korrad on lahtikuivand Jäm; kaks `korda oli `körge lodi Khk; ma pane laeva `kordi `pääle Rei; korrad, nendest `võetas paadi `suurus, kaks `korda, kolm `korda, viis `korda, siis akkab juba laevas menema Rid; Vana lae oli ‑ ‑ sellele oli viel korra `viisi (ühe laua serv teise peal) uus nahk `ümber `tehtüd Khn; paadil emapuu see mis, korrad tulid `sinna `külge Aud; `Laadimese nikk, kellega puid `laeva `veeti ‑ ‑ Kaarede pääl `oĺli sihis teine kord, et `kordi `lahti ei põruta Hää b. parda kõrgendus kui `muotur kävi siis ott juo [paadi] tagand madalaks ka viel, siis `pandi viel `kerrad (lauad) `pääle ja Kuu; relingi kord Rid|| Laevalõ `pańdi juba `santeki `kordõ (ülemisi planke) Khn
4. korrus mõnel majal kaks kolm `kõrda Lüg; maja ülemine kord ning alumine kord Jäm; pane majale üks kord veel `pääle Rei; pukk`veskil oo kaks `korda, ollandil kolm `korda Var; elab ülemese ~ teese korra pial Juu; õli jutt et, akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä Kod; temä eläb tõise kõrra pääl Hls; alumane `veśke kõrd om `veśke koda ‑ ‑ teräkoti läävä kolmanda kõrra `pääle. tõese kõrra pääl om kaits `paari kive ‑ ‑ tõene kõrd om kivikõrd Ran; Sõ̭ss ehiti `indäle ‑ ‑ suurõ katõkõrraga ja klaaśstrepiga `uhkõ maja Urv
5. rida, rivi `elmid `korda `poetama Pöi; kõrran `mińdi [vilja lõigates] Rõu; `väega suurõ˽`puhte˽`peeti, nelält kõrralt oĺl sih `laudu Vas; lääme kõrrah ~ rinnah; pand otsa pääle `saisma ni `kõrda; kat́s kol˽`kõrda pand rinna pääle [rahasid]; Rahanõ kõrd, ruublitükükõrd (suuremad ja pidulikumad ehted koos preesiga) Se; mi iš́ti kõrran Lei; `kõrda `pantu˽vihuʔ ~ `istme͔ʔ Lut a. võrgusilmade rida `vergu lina `temmati [paelutamisel] `sirgeld ja siis `lueti neli`kümmend `kerda sield pääld ‑ ‑ `solmest `solmeni `lueti siis sie `vergu kerd; [võrgu äärtes] tamps `silmad. jämedad `korrad. nied jämedast `laŋŋast olite Kuu; pool `silma on kord; kui kaks, kolm `korda on juba kujutud, siis pannakse kut́sikas ühe silma sise rippuma Pha; mörra arv kord ~ mörra vitsa kord (jämedama kalasiga kootud silmad) Emm; Võrk muedu `vaĺmis, aga korrad (ääresilmad) allõs kudumata; võrgu korrad ~ võrgu korra siĺmäd Khn; üsna aruvõrk on `kaessateist `korda jala pääl. mis vähe tihidam, si̬i̬ on `öessateist `korda Hää; korra järel kujuti. sai kord täis, siis tõmmati `siuhti `väĺja see kalasi Kei; kõrd om veereh (üks rida võrgusilmi on kootud) Se b. suka- või kindasilmade rida searissed `ollid lõŋŋast, teene `kaks korda `musta ja, teene kaks `korda punast `lõnga Muh; ma kojo korra `piale veel [proovilapil], siis tee `kinni selle ääre Kse; Kui pits`kindu kujuti, siis alle`peale `kooti paremp̀idi kord ka Var; [kindakudumisel] `Öeldi sul `jälle korrad ja silmad ette, niikavva ku kõik kiri käes Hää; `kärpse`tiiba `tehti siis üks silm `tehti, esimase korra `sisse. ja teise korra `sisse `tehti siis, kolm `silma (kindakirjast) KuuK; [sukatallutamisel] `lõika `katskine jagu ärä, aruta iluste kõrd kätte Nõo; Sõ̭ss nakatass kokko `võtma, `võetass kõrd kokko, egä `varda päält üt́s silm, sõ̭ss `koetass kat́s `kõrda vahelõ Urv c. helmekee; helmekeede rida elmed `ollid korra peal `kaelas, `olli kaks `korda ja kolm `korda ja änamgid; vahel `olli neli viis `korda `elmi `kaelas Muh; üks kord `elmid või kaks `korda `elmid või kolm `korda `elmid, kudas `keegi `jõudis neid tuua Mar; eĺmete kord Khn; kord ehk kaks `eĺmi kaelas VJg; Miul olli vana-õbe keedi [kaelas], kaits `kõrda. Mõnel olli kolm `kõrda `ki̬i̬te Hls; miul olli kõllatsit kivi `eĺmi kolm `kõrda; `kästi surmal kolm `kõrda [helmeid] ümmer kaala `panna Krk; mitu `kõrda oĺl `heĺmi kui noid peeńokeisi, noid oĺl kümme `kõrda, `pańti `kaala Se
6. triip, joon a. muster; mustri triip egapäised sukavarred es ole nii `laiade `kordadega, siis kui ne sukavarred vanaks jähid ‑ ‑ siis arutati se lai kord alt ära ning `tehti `kitsam Jäm; laiad korrad `tehti suure kirja ja pakkude vahele ja `alla tanu eare `peale; tanu laiad korrad, kuus `laia `korda Muh b. sarvepügal See on ju sarve `kordadest näha kui vana ta (lehm) on Pöi VII. ring, tiir Ma sai oma töödele koa korra peale (kõik valmis) Pöi; suur lai ja naa pikk [vöö], et `pańdi kord `ööle ja otsad `pandi `siia ette Aud; Ku [kangakudumisel] kord juba `ümmer `riidepoomi sai, siśs `öeĺdi: nüid on ämma perse `kińni Hää; ühe päävaga käärib `kanga ää, paneb `niide ja `suasse ja kujub kolm `korda `ümber poomi Ann; `laulis ja klaaberdas nii et külal kord pial Plt; [kõuts] aap küläle kõrra `pääle, siss tulep kodu, om kõtt tühi Nõo; pane obene `äkli ette, `tõmba linale kolm `kõrda `pääle Kam; korra ümber ümber(ringi) [koppel] korra `ümber maja Jäm; kaśs jooseb rehalest kaudu, korra `ümber; keerd repp mis korra `ümber käib Khk; `Mändi oli sellest εε `juurida, et ta juured olid korra `ömber ösna maa pεεl Kaa; nahklapp o lind, taal `tiibade `külges küined, küined on korra `ümber `tiibade Krj| [rasv] korra `ümbert (kausi äärtest) `angub Khk VIII. kogus või hulk
1. riietuskomplekt; ülikond kõrd `rõivõid, mia sulasõllõ `ańti ja jäi umass, om: kuup, veśt ja püksiʔ; kat́skümmend viiś [rubla] om kõrra `umblõmine; mõ̭ni and `peigme esäle ka kõrra jao – püksiʔ ja säŕgi [pulmakingiks] Har; kõrd (riided) am sälän Lei; kõrd `rõivit, kaadsaʔ ni kulok; `ündrik ni `kuŕtka, `mõŕsalõ ostõti kõrd `rõivit Lut
2. tagavara, varu vana ohrajahu kord sai `otsa; üks sit́sirät́ik mul on veel uus, siis soab se rät́iku kord mul `otsa; seekord ike looma`korda (küllalt loomi) jälle on; ei teä kas tuleva `oasta oleme ilma leeväta või, peäb vana `korda (vilja) `oedma Juu
3. (koos arvsõnaga osutab võrdlevalt millegi suurenemise või vähenemise astmele) niisugune kaks `korda pikem puu nagu mo kepp, see `üiti vart Kul|| korrutusmärgi sõnaline väljend mütu `korda viis lεheb `kümnesse Käi; kat́s kõrd säidse om nelitõisskümme Har| ennem õlid mul kõrrad (korrutustabel) piän. kõrradega `rehkendän kõik `väĺjä Kod
4. (hulgasõnana) a. mõõtühik kangakäärimisel `käärimise korrad ‑ ‑ üks kord o kümme küünart Aud; Iga korra päl `tehti märk, kas lõngaots `siuti või tumeda `kangal õeruti seebiga [kui seina peal oli kääritud kogus] Hää; käärpuie pääle `aetass [kangas] ülesse. vaest om õge piḱk, kuus `kõrda vai neli `kõrda vai Trv b. suur hulk; palju `tõmbasin (jõin) ia `kõrra vett `sisse Lüg; ea kord tuult `väljas Rid; oli ikke ea kord rahvast; iga `õhta tõi luua, tegi ikke ea korra `luudasi peresse Juu; liha kõrd (küllalt liha) on siden supil ja kõik; pitk kõrd suab näil ajada (saab palju niita) Kod; ää kõrd käkke tett Trv; päiv `olli ikki õge ää kõrd vil ülevän (üsna kõrgel alles); mia viisi neid rohiklaasikesi üitskõrd linalikku ää kõrra Puh; kotost viiäss [surnu] õks vi̬i̬l kõrd maad käśsi pääl Se c. tükk, hulk (aega) Ku˽kõrd `aigu sikati, sõ̭ss rehiti [lade] läbi ja˽pühiti alodsõʔ ärʔ; Ku nu̬u̬˽leevä˽hüä kõrra ahuhn ärʔ oĺliʔ, sõ̭ss `võeti tu̬u̬ puu `lapjuga˽mõ̭ni pät́s `vällä Rõu; kõrra ao peräst tuĺli kodo; kõrrass aoss lätt; hää kõrd `aigo sattõ Se| natuke (aega) olõ˽vi̬i̬l kõrd `aigu kotohn, siss tulõ˽tagasi Rõu
5. (midagi väikest ja tähtsusetut) kõrd `aida kua, lat́id ärä mädänud; kõrd mi̬i̬ss, nõnnagu püt́iku puńn (väikesest mehest); kõrd vihima (väike sadu); `kõrda muna tädä one, ku `peiglä õts (varblase munast) Kod IX. (silmahaigus) silmä põev `kõrda, punase ja vesise nõnda et Hls; mõni `ütlep et egäl pidävet silmä `kõrda põdeme, si̬i̬ `olevet jumalest lu̬u̬d; silmä põev `kõrda, pane pääl `ende lämit kust; silmä põev `kõrda, rähmädet ja `määge üten Krk Vrd kõrratõbi, kortus2X. (mitmesuguseis väljendeis) kord üle üleni; täiesti alli päits, karu (karv) on kord üle sinine aĺl Krj; ega sa süli oma `alla kord üle end (maast hakanud haiguse vastu oli mahasülitamine) Käi; kord üle oln hermus Phl; korra üle id must korra üle Jäm; Jäku kuuel oli korra üle vooder all Käi; pöldkuuses ‑ ‑ korra üle tal on pisised `peened lehed Rei; [kevadõhtul] neid (merelinde) on siis ka korra üle vesi on `valge Noa; korda minema 1. õnnestuma; edenema Vana`aegastel `kuoli`tunnistustel oli `kirjutud: läheb `korda (rahuldav) IisR; Töö lääb korda, peremees kiidab (öeld peeretuse korral) Pha; Pista `sisse `tõmma `välja kiputa perset töö lihab `korda (leivasõtkumisest) Pöi; vili oo `korda läin, see oo `easte kasun Lih; elu akkab `õndama ei lähe enam `easti `korda PJg; ei minu `lambad lähä `korda, surevad `ühtelugu tesed ää VJg; aĺl iiŕ, einämaa iiŕ, ku sa selle ärä tapat, siss ei lää `lamba `kõrda Krk; ku nõ̭naedine ää, siss lääp tü̬ü̬ `kõrda Nõo; kellel karvanõ käsi, neil `lätväʔ mesiläseʔ `häste `kõrda Har; lää äi imäp `kõrda (ei õnnestu) Se; 2. kellessegi puutuma; kellelegi huvi pakkuma mis si `moole `korda leheb kui sool pole `leiba Khk; see mo oma asi, äi lεhe see `teistesse `korda Käi; se ei lähä soole `korda, põle so asi Tõs; mis sie temal `korda lähäb, mismodi minul on Ris; kellele sie piaks `korda minema VMr; Mis tu̬u̬ mullõ kõrda lätt Plv| mis see `moole `korda käib Emm; 3. maitsema, meeldima pää valutass, siss ei lää tu̬u̬ sü̬ü̬k `kõrda egä Ote; se‿m ää maigugõ, seo (toit) lätt õigõ `äste˽`kõrda San; Eass sõ̭ss [liha] esi es olõ˽võtta˽vaśt et ot ma no võta ‑ ‑ tedä nipaĺlu ku mul `kõrda lätt Urv; korda pidama 1. hoolt kandma, hoolitsema Hobõstõ pääle [ta] oĺl `uhkõ ja hobõsiist pidi timä ka `kõrda Rõu; talost vaja kõrd pitäʔ; ma piä `kõrda, et ta piät `häste `saama, halvastõ tetäʔ ei toohiʔ Se; 2. korraldama, juhtima siäl majan ei õllud naiss, kes `kõrda pidäb Kod; korda pidama ~ võtma 1. lugu pidama; tähele panema, arvestama `vaata kus te panete tähele, võtate `kõrda, et kuuse olli mahan (saite aru, et majas on surnu) Trv; naśte`rahvast ei saa `juhti, ei `peĺgävä, ei võtava `kõrda Ran; sa‿i tohi tälle midägi üteldä, kõ̭igest asjast võtap ta `kõrda (solvub) Nõo; ega tu̬u̬st (mustlase käevaatamisest) no määnest `kõrda piä es kiä Vas| t́sura pidävä kõrrah timmä (tüdrukust lugu) Se; 2. seksima olliva pulma `peetu, aga noorik es taha `kõrda võtta Nõo; korda saama 1. toime tulema, hakkama saama; kellegagi läbi saama küll miä saan oma `tüöga `kerda Vai; vanas saa änam kεimaga `korda ‑ ‑ jalad olid `kanged; `rääkige `meite keelt, siis saame jutuga `korda; `suiline‿p saa pere mihega `korda; sii ma `saaksi tubakaga `korda (jätkuks tubakat) küll, olga talve läbi Khk; ma‿p saa jo änam `lehmdega `üksi `korda Käi; ma ei saa änam omaga `korda Phl; mina ei `saagi valega `korda, mina olen `õiglaselt õppind `rääkima Ann; suur kaŕjatüdrik `eeste es sua `kõrda Kod; ni̬i̬ es saa suguki `kõrda [üksteisega] Krk; inemise murõtasõʔ, kuiss `talvõ saat eluga `kõrda; na eläje `kargasõ ega `päivi, kaŕuss ei taha `kuiki `kõrda saiaʔ Har; katõssatei·sskümme vai kat́skümmend inemist pidi olõma [talvel tindinoodaga], vähämbäga `kõrda es saaʔ Räp| kui jumal ikke laseb elada, eks me siis saa `õige `kõrrale ja tüö `tehtust Lüg; [lehm] kat́s kõrd käve härä man, saa as kõrra pääle (tiineks) Se; 2. aru saama no sai kõrd kätte mullõ; ma tii‿äi naist sõnost midägi, naist sõnost ma `kõrda saa aiʔ Se; 3. No mis laps peaks `pillima, üks ull vilund moed `korda saand (omaks võetud) Pöi; korda panema ~ saatma sooritama, teoks tegema ta `saatis kõik aśjad `easte `korda Aud; `Pandi juba suurem `vargus sial ‑ ‑ talus `kõrda Trm|| ega vägivallaga ep tule `korda mette (ei saa hakkama) tuleb ikka kenasti `rääki Khk XI. [meestesärgi] `trümpidel `tehti ougud. löŋŋad said `väĺla `kistud ning löŋŋast `körge kord `oukude `pεεle ning ala. ühe `varda kord ning kahe `varda kord. keik sai nöölaga `tehtud ning `valge löŋŋaga Jäm; [kangakudumisel tulevad] suured korrad `sisse. niide kord ukka lεind Khk; Veest läbi käind on (riie pestud), siis ikka puhas kord öle Pöi; Poolekorra eest (poolikult) tegema Emm; vesi jooseb `peäle, ja küĺmetab korra järel `ühte `puhku. suured jummikad `ripvad `räästäs; linal o se peä asi, `ästi `äestädä: korrad `peävad nii tihid olema, et üks o teesel peäl; korrad laseb ikke `risti `peäle [linamaa äestamisel] Vig; Kord `ollõ korra vennäke Khn; `Praeguses korras (praegu) ka vanemad inimesed `ütlevad vi̬i̬l kõrulene Hää; aigus on kõik selle korra pealt maha tõmmand, `enne oli ikke ea `priske inime Juu; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd, nõnnapali `poegi on lehmäl Kod; võta˽kõrrast (söö omapoolsest äärest), mis sa üle kõrra jo läät Se
kordne `kordne Nai Jõe; `kor(d)ne g `kortse Sa Hi L K Lai, `kordse Rid Hää Hag Juu Ksi; `kor(d) Khn; `kor|ne g ‑se Muh; `kõrd|ne g ‑se I(`kõrne; g `kõr(t)se Kod) T(‑ g ‑sõ Ran); `kõrdne Trv, g `kõrtse Hls; `kõrdnõ Plv(sag liitsõnades)
1. teat arv kordi esinev või suurem kolme `kordne `keimine, piaks ühe korraga läbi `saama, siis oleks εε olad Khk; ea mua kannab saja`kortse viĺja VJg; maksad kolme `kõrse inna Kod; `mitme `kõrdne `käümine Hls
2. kõrvuti või ülestikku kordadest koosnev; kihiline; keeline nee kaevigud olid keik neĺja viie `kortsete `palkidega laed `tehtud Ans; `mitme `kordne see vatuga tall sul on Khk; noka kusid o kolme `korsed, misega lesta`noota `väetse Muh; `mütme `korne jää Rei; kolmekordist `lõnga sai vahel `kampsunis `tehtud Aud; kolme `kortsest viel `tehti, vat sie oli kõva niie niit VMr; kõrd ~ `kõrdne katus (”pikkadest pakkudest katus kirikul”); puale `uassane poośike, sada`kõrne kasuk seĺjän = kapsapea Kod; kahe või kolme `korne riie Lai; `saapa `nõelumeseks oli kolme `korne niit́ Plt; ummeldass `mitma`kõrdne rõivass Puh; abar om kolme `kõrdne võrk Ote
3. korruseline kolme `kortsed majad Khk; `Linnas oo pailu `mitme`kortsid majasid Han; aga sial koolimaeas oli mitu tuhat meest koos ja kolme `kortsed narid Plt; minä ei ole näind viie`kortsed maja KJn; magamese ase `oĺli kolme `kordne Vil; `veśke om kolme `kõrdne Ran; täl `olli kaits `mitma `kõrdset maja liinan Nõo
Vrd kordane, korrane, kõrdene, kõrdine
kravat (variante) kravat, kravat́, krava·tt, kraavat, kraavat́, kroava(t), krahvat́, karavat́, karavat́ka, kraba·tt, krabat́, kraabat, krapat́, `kraavańt, kravańt, kraevańt, krovat(-i) seina külge ehitatud lavats, pukkidele või pinkidele tehtud ase tien kravadi ülesse ka VNg; `ennemast õlid krava·ttid, nüüd on raud`vuoded Jõh; `seinä `külge `tehti `vuode, `kolme `sambaga, se oli krovat Vai; kroava põhi oli puuroam, `õĺgedega punutud Kei; kraba·tt oli pukkide pial, kraba·ttis magati Kos; ühejalaga kravat́, sie oli seina külles Sim; kravatil ei õle kõrislaudu, õtslavvad on küll; eks ta lesi kravatin Kod; kraavatitesse tuleb uut `põhku `panna Plt; Karjatse magasive kravati pääl Trv; paari`rahvil olli sängi, poesi ja `tüt́rigu magasiva kravatin Nõo; kravat́ pukke pääl, tõne otsa laud `jalgu pu̬u̬l, tõne pää pu̬u̬l, olõʔ sisen San; vanast `maati kravatidõ pääl Kan; latsõ ja `tüt́rigu `lamssi krabadi pääle magama Har; vanahn rehetarõn oĺl nulgahn õ̭ks krabat́ Rõu; Ma `vissi mütsü kravatihe Se|| lehmasõim – Puh Ote Lehmä kravati tuleva üless `tõsta Puh|| õlgkott pane tu krahvat́t siia `säńgu San

lötvamalt lõdvemalt `kaŋŋas on `viltu pakkule `aetu, `teine serv on `lötvamalt `sinne pakkule `aetu VNg

minema minema, da-inf `minna uus IisR, eP(minna Jäm Mus); minemä, da-inf `minnä hajusalt L, Juu Kod KJn(-ńe-) hajusalt T(-ńe- Ran), minnä Vig Khn KJn T, minnäʔ V(mindäʔ Har Lei); mineme, da-inf minnä M(-m Krk) San Krl/-äʔ/; menema (-mä), da-inf `menna () R(-mäie Lüg) Muh Hi Mih Ris JõeK KuuK Tür ViK VlPõ Iis Trm MMg; mänemä Jõh(mänä-), da-inf `männä Vai; pr (ta) läheb, lähäb, lääb R(`lähteb Hlj, `lähte VNg, `lähtö Vai) eP(lihab Sa, lεhab Ans Jaa, lεheb Kär Hi) eL(lääp hajusalt M T, lätt hajusalt T, V), mene(b) hajusalt R, (nad) `lähtvad S(`lε- Kär Hi, `lähtavad Khk Mus) L(-äd; `lähtad Mih) Ris; imperf (ta) läks R(meni; mäni Vai) eP, läits M hajusalt T, lät́s T V; impers, pr lästässe, imperf `läśti Kod

1. liikuma (eesmärgile osutamata) `Lähteb `nindagu leppäse `riegä Hlj; `vihma akkas sadamaie, en saand `mendost `ühtä; tämäl ei õld `aiga `õlla, läks `nindagu vana kuu `taivast Lüg; `Lähmä `seltsis, et kuas paremb `menna Jõh; mäni jokke müöd `vennegä Vai; ühed tulavad, teised `lähtvad Jäm; lihab kut tigu Ans; rannast `tömbab vörgu öla `pεεle ning vötab `minna; kured `lähtvad `viirgas (lendavad reas) Khk; läheb igavese valuga; ranna äärt pidi `minna on `paksu `rohtu Mus; vöttis jöge mööda `minna Pha; Vana inimesel pole `sõukest minemise isu änam `öhti Pöi; ää `palja seari ming, ehk oo matakumi Muh; laeb läheb `peale `loksodes; läks lõigates Mar; muul oo sadamas, kus laevad lähvad Var; tõttas `minna Mih; [koerad] `lähtvad nigu üks tuul Aud; Läheb ku kit́s Hää; peab końdiauruga edasi minema Ris; obune läks na et tuisk oli taga Hag; lähvad tie pial nagu `lamma kari; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; kui ta (lehm) `süies läheb, läheb tükk `aega `minna kua Pai; lähäb kui tükid taga VJg; lääb kui nool Trm; mõni - - one sõna piält minijä, krapsu pialt lähäb; kuda tullasse ja lästässe Kod; lähäb luugaku, luugaku Ksi; ilusat teed ei ole, mine `reega või kuker`paĺli Plt; läks nigu rapsatas KJn; mi̬i̬ ruttu; sis lähnd jälle seantse obuse kabja plaginaga Vil; lää ku nu̬u̬ĺ tulist Krk; läits nii, et `paĺla seere `välkusiva; susi võt́t leeväkandsiku ja väedse ja läits Ran; ku `lämmi ilm om, siss mindäss `palli jalu Puh; lähme ruttu, tõese oodava; nahast ratuss om päedsete küĺlen, toda pidi `võetass obene `perrä ja mindäss Nõo; kepi nõ̭al saat edesi minnä; ei saa `astu nii valiste nigu nu̬u̬r inemine lätt Rõn; lätsive ku vana varese San; ma˽lähä takan Har; ma oĺli tagumanõ minnej; ku mehiläse süllem lätt, siss um ka suḿmin; ku ma `üt́li pinikesele, et läḱeʔ, siss oĺl hüä mi̬i̬ĺ Rõu; `lätväʔ tüḱk maad; kas minnüʔ hobõsõga vai jalaga vai Vas; ta lät́s kui tuuĺ, nii `virka lät́s; hobõnõ lätt üle neläjala, kappadi, kappadi Räp; edimält lätt karatõh - - [siis] nakass `riśsi minemä (hobusest) Lut
2. eesmärgipäraselt liikuma, kuhugi või midagi tegema suunduma a. oli mend `sauna lakka `vahtima, kes siel on Jõe; Ärä sa lähä jää `pääle; Ega `heinäle ole veel nüüd menemistigi, `vihma sadab jo krabinall Kuu; men igestä `ärjäd `vällä ja men `kündämä VNg; `mengä `tuoga save; inimesi `tilgub juo `seltsimaja `mennä Lüg; läks aja taha, ikke oma `asjale; Tulivad siis `ommiku mattuselised ja `mendi mattusele; nüüd `lähmä `pohla Jõh; tahin `mennä `toise talo, ei saand `mendust; `sorsad mänivad `pilli `ruostikko; `muidu nämäd ei `saaned `asjaga `toime, kui `läksiväd `kohtu Vai; ta lihab `seia rohu `pεεle magama Jäm; koes sa lihad Ans; kardab kut tuld, lähe mette lisigid; `anti käsk, pidi `küiti minema; kana lεind munele Khk; kas merese (kalale) ka lähed Pha; kui Mardi Mariie lihab [tööle], siis ma liha koa, kui äi liha, jääb lihamata; möni läheb üsna pääva `aegu `vargile Vll; `Eesel külm juba kõrvalestad siniseks `tõmmand, aga tuba äi `minda Pöi; täna pidi `otra `mendama Muh; kui on `vaene laps, lεheb `teenima Emm; teised on keik läind einamale Käi; läksid `kosja, teina mees `seltsis Phl; `lähtvad `niitma; laps läind unele Mar; ma saa teeste `ulka `mennagi; ää mene teese `peale `kaevama Kul; ei taht isi `metsä minnä Vig; läht angeri `püidma Kse; poist `lähtväd `ulkuma Var; kell neli lüpsetasse, siiss `lähtad [lehmad] `metsa `jälle Mih; tä `minne `puhkama Tõs; `aeti juba pääva tõusust ülese, `loomega `väĺla `minna Aud; Saa minust änam põllul `mintud Hää; `rahmed `pańti ärjäle `kaala, ku `künmä `lähti Saa; lapsed lähvad redusse, kui paha on teind Nis; mul ei ole minemist `kuskile Kei; ta lähäb `linna `tohtre `alla (arsti juurde) Juu; jaani päävast läksivad einamalle JõeK; minust põle kiriku enam minijad Amb; rahvas lääb `tööle Tür; tema põle `tohtind siga `menna `tapma; läen vett `tuoma VMr; lähänd `üösse - - obust `tuoma Rak; teine läheb laia kaarega, sa lähed nigu `pastli paelaga (niitmisel) Sim; võta korv kätte ja mene marjule IisK; vaea `lu̬u̬le `minna Trm; ma ei lähäsi vihmaga `väĺjägi; kohe (kuhu) si̬i̬ lästässe; vasik lähäb (viiakse) kõhe `linna Kod; nüid on vi̬i̬l uus `seadus, et seetsetõiss`kümne `oastane lähäb `li̬i̬ri Pal; mis ma `rahva sekka lähän; lähnud laade `pääle Äks; lään `poodi Lai; obusega `mindi `vasta; läksin parajast `peale, ku oli leeva kallal Plt; akkasime - - kõrtsi poole menemä KJn; muist oĺlid lähnd kellälööja `juure Vil; nemä lääve nüid sinna poole midägi `asju `aame Trv; mia pidi emäle (ema vaatama) mineme Hls; ku kukk õrrel minnän laul, ütelts ommen tõist `ilma; ku `lääde `linna, sõss tooge seppä (pärmi), teeme karaskit; ole sa ää laits, min sa ärä kodu Krk; peremi̬i̬s minnev kah ommen oma nuumikuge laadale Hel; jänest ei tohi järve pääl nimitädä, ega järvele mińnen; temä lännu ommuku vara lehessile Ran; ku ma kipeste mäkke lätsi, siss mat́t eńgu `kinni; `ku̬u̬li piäd iki minemä, küll nä siu oppeva, ku sa‿i mõśta Puh; mia lätsi `sängi pikäli; vanast üteldi, et `aige jalg lääb ahju pääle, terve jalg lääb `teole; oless me lännume kuuse `alla, siss oless me kueva ollume; mee tu̬u̬ mõhk `sisse Nõo; lapule mindäss `kutsmada; ull obene, `peĺgäb `autut, `taaga ei taha minnäkine `liina Ote; edimäne asi, kui nüid `aige`majja läävet, om vere pru̬u̬m Rõn; ma‿la (ma lähen) kae, kos kana ommavõ; mi̬i̬ pääle, ma lähä siss `kartold rääbitseme San; ärä˽mingu˽jõe `vi̬i̬rde Kan; Kas `läämi ojulõ (ujuma); inne kümmend `aastat es `lääki latsõ˽`ku̬u̬li Urv; latsõ es lää˽karjagõ `mõtsa Krl; `minkega `vällä mõtsast; noorõ inemise lättävä pidulõ; anna mullõ kätte tu̬u̬ asi, siss ma ei lähäki `kuhtullõ; tuuĺ lätt magama (vaibub) piltl Har; ma lät́si `si̬i̬nde; meil `Osvaĺt ku `säńgü lätt, nii tulõ uni Rõu; tulõ sepäle minnäʔ; `minke no˽ti̬i̬˽ka magama Vas; hummogo lätt `vällä niikavva ku õdagoni; ku söögi aig ligi tuĺl, sõ̭ss `tütrik `lätse `ki̬i̬tmä Räp; maʔ küdsä `saiu, a saʔ `läädõʔ jälʔ `müümä turu pääle; taa noorõmp poig, taa om sul nigu ah́v, pedäjä `nõkla pite ka lätt ülest Se; läteme `maŕju (lähme marjule) Lei b. (väljendab liikumise suunda) Kakuna küla oo `Kõrkverest `mindavas Pöi; siit `saare `minna on kuus setse `sülda vett HMd; siit `minnes on kingissepa maea paremat kätt Ann; `mõisast külasse `minna ei ole nii pikk vahe kui siit `mõisasse Äks; soonetuisi on Laiusse poole `minna veel mitu tükki Lai; siit tahabole `minnä, suured kased `oĺlid; mis nii üle ti̬i̬ kohe on minnä, si‿on - - meie maa KJn; säält `veśke tammist üle minnän om ti̬i̬ kaevet Krk; tu̬u̬ maja om `õkva ti̬i̬ veeren, siist minnä ääd kätt Ote; siist Võru poolõ minnehn um `puut́ka, sääl timä `eĺli Rõu c. (ehale minemisest) millal ma änam koodile lähe, koodile minemise ajad‿o `möödas Mus; kölapoisid `lεhtvad putsale; naise`randa minemest toleb vεhe ede; tüdrogate `juure `minta lepsole Emm; poisid läksid neiu `randa Tõs; poisid lähväd `õhtu luisule Saa; lähän õt́e tänä õhta naesele Juu; mis ta mud́u külasse lähäb, kui ta `naisima ei lähä Kos; lääb mut́ti Ksi; Mi˽`poiskõnõ lät́s ka `täämbä õdagu ummõtõgi jõõsa pääleʔ; noh kas tädi`randa mineḱ Urv; poisi˽läävä˽`hut́ma; ku õtak tulõ, sõ̭ss poisi˽läävä˽hut́i pääle Plv; poišiʔ lättevä kabõid́šidõ Lei d. (sünnitamisest) naene lähäb `nurka Mar; ta oo - - `nurka minija Mär; veĺje naene minemä vaŕsi nukka Kod; üt́el mehel lät́s ka naane `nulka Se e. kallale minema, ründama `kärbased `lähvate `lapse kallale Jõe; süda `kargas täis, kas mine käsitsi kallale Khk; `tuhlituba `köötasse sojaks, et külm ep lähe kallale piltl Mus; tema äi ole `kaaklend, ta pöle kenegi silmile läind Rei; ega loomal aru ole, ta lähäb ju kohe kallale Mär; kae kos lońdu, ei lää `pääle (koerast); meie lätsime ommuku`pääle, õdagu tagasime ärä, sääl nakati kõvaste `lü̬ü̬mä (sõjast) Ran; peni aogup, joosep `perrä, viimäte lähäp `küĺge Nõo; mi `naḱsime pääle minemä, sõ̭ss lät́sivä pakku Räp f. (väljendatakse tegevuse võimatust) nüüd on [angerjad] nii `kaĺlid - - no mene `osta seda Jõe; mene siit `kaugalt `käümä Kuu; Mene sa akka nüüd viel kudumist õppima; Misuke kiri `kangal, mene sa saa aru, kuda`muodi seda tehasse IisR; mäne viel `suuri `kallo `püüdämä Vai; saa raha `koestkid, mine maksa siis `völga vöi midad; mine katsu `amba valuga `süia Khk; mine tee siis, kui sa ei jõua Mär; Tüdrikutest ää mine `rääkmagi Han; Mine akka neid esivanemaid auast `väĺja kangutama ja nende käest küsima Trm; mine ti̬i̬, ku sul `jõudu ei ole Trv; kassi`poigel siĺmä pään ja mine nüid mina `tapma näid Nõo; tet́ti [tööd] õnnõ naĺaga, rõõmuga, mee˽sa keelä vai käse˽kedä Plv g. (halvustavalt tõrjudes) mine kus kurat Jäm; Minga ette pörgu Kaa; Mingu kus see ja teina Emm; mine om jutuga õege `metsä Tõs; Mine sea persse silda tegema Lai; Mee õigõ˽sitalõ `saiba `otsa Urv; mineʔ `persehe Plv; Mineʔ kassi hanna ala Räp
3. a. (suunatud või juhuslikest liigutustest või liikumisest) ma `läksin `vasta puud, nii pime oli; tugev obune, läks `teiba otsa Lüg; `puiko mäni kätte Vai; `patron läin `lahti ja viind silma pεεst Jäm; `lambad läksid mo kεεst laiali; `katle pöha `vastu käsi lεind, nönda tahmane; `kange õlut läheb pεhe Khk; sääl läks `laevi - - madalale Pha; nii pailu vett nad said, et [tuli] es liha teiste majade `sisse Vll; Läind öhe `õhta pümes aŋŋu `otsa, ajand sääre `katki; Udu läks öles; Püss oli enne `aegu `lahti läind Pöi; räemed `lähtvad võrgu `silma; nii vali tuul et, aga nii `pissi läks `veski `eetsi Muh; äi nemad pole osand, nemad läind nii `eksi (eksisid ära) Rei; kala hakkas sealt [mõrratiiva] `εεri kauda minema Phl; laeb läks `krunti; vesi on tagasi läind (mõõnamisest) Rid; sa ei `oska ojoda, siis sa lähäd `põhja kui kerves; rott läks `lõkso Mar; lapse pea läks `vasta `lauda; jalad läksid libeda peal alt ää Mär; piisad `lähtvad leidi `peale Kse; jaanipäävani [kägu] laulab, siis `minne odra okas `kurku Tõs; ahuni, `siigu, kohasi, mis siält iä alt mut́issõ `lähtväd Khn; pidi see jutt ikke `soama koos `oitud, aga läks laiale kui vesi kohe Juu; ega siis suits majalt `väĺla ei läind HJn; pleki serv oli pumba vahele läind JJn; sibul lähäb `silma VJg; linad õlid `kuivman, kiudu küĺjess läks tuli maja `külge Kod; pääv läks ära (päike läks pilve taha) Pal; nuga läks `sõrme KJn; ais lää `ninna; lehm olli lõa `pääle lännu ja ärä koolu Krk; miul läit́s tu̬u̬ läbi `kõrvu Hel; terä `pelgäb ärä `lü̬ü̬mist, kas lääb `kivvi kohegi vai; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää; kae kui irm `nahka lääb, kas siss vi̬i̬l `julgeb sedä`viisi üteldä; suur varanduss `õkva `piiu `võtmisel ja lääp käest ärä Ran; ku me nüid siit `purde pääld üle pää lähäme, siss oleme kadunu; ku ta sõna `ütlep, siss ma kuule ääld küll, aga sõna lääb nigu laḱka jälle; nigu ma lei, nii läits kirvess `kivvi Puh; tu̬u̬ ase om põ̭lla alali, kos ta päädpidi `lumme läits (kukkus); siin tapa vai inimene ärä, siist ei lähä mitte üits sõna `väĺlä; pusi`puuga susiti viĺläle mulgu `sisse, ku vili parsil `olli, siss läits `lämmi manu Nõo; tuli nakass jo puu `küĺge minemä; ku umala `kasviva, siss puud piti lätsivä üless Ote; `mustlasõ nainõ üteĺ, et tiä ei saavõt suku voḱki kedräte, et voḱk minnev `säĺgä telle San; ku os teedä˽lännüʔ (teatavaks saanud), et ma rassõ`jalgnõ, ei olõss minnu `üt́ski võttunuʔ Krl; tu̬u̬ is mõista uiu, lät́s kõrraga˽perä ala (vajus põhja); tuli lätt laḱka; tuulõ`veśki siiva˽`lätvä˽tuulõga `ümbreʔ; see om `ümbre minnej puu, see häste ei `lahkõʔ (keerdpuust) Har; püdälä `lätvä naha alaʔ, imese verd; püssä paugu˽lät́si˽`küĺge ja poiss nakaśs `oigamma; siss lät́s `rahvalõ hais `nõ̭nna (saadi teada), et mul sääne õ̭nnõtuss Rõu; külm um lännüʔ tagasi Vas; kõigilõ läävä näpo˽`küĺge (varastab) Se || piltl vois akkada `jälle [kalu] `püüdämä ja vois ige rahulikkuld `talvele `vasta `mennä Kuu; sie läheb oma `suuga juo `liiale Jõh; nee `akvad alasmäge minema (laostuma) Khk; ega muedo ei tule `mi̬i̬lde, ku lähäd selle jutu `piäle (võtad selle teema üles); `väĺjä läks õma jäälegä tõesse tuaniss (laulis valesti) Kod; mina olen näind unes mitud sihukest `aśja, mis on niiväga täppi läind Plt; täl (poisil) om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp [tüdrukut] `maalõ jättäʔ Se; ummaʔ `säändseʔ kua, `vasta jumalat `lätväʔ Lut b. ajaliselt nihkuma lehmad lähvad suvesse (tulevad suvel lüpsma) Koe; meil kolm tükki toove vi̬i̬l poja, tõise lehmä lääve kiḱk suvesse (poegivad suvel) Hel; lehmäl oless pidinu tulema poig, aga es ole, om üle`täisi (üle aja) `lännu Nõo || surnult, enneaegselt sündima (ka surema) laps `pille läind, kut sedasi ää `kaudud oo; laps läks aja taa, esimene läks aja‿ta Khk; `laḿbit läits paĺlu aia `taade, noh su̬u̬ pääl `käimine, lammass vett ei kannata Ran; tinav`aasta `olli ka lehmäl kaits `poiga, mõlemba lätsivä aia `taade Nõo; Varajatse `vaśka lät́sivä aia`taade Rõn c. kaua kestma jutto mäni `pitkelle Vai; kaks nädalid `õitseb, kaks nädalid tera kasvatab ja kaks nädalid vaĺmistab, kui on vihmased aead, siis muedugi läheb pikemalle Tür; ma tüdinesi ärä, si̬i̬ kõne läit́s `väege pikäle Hel; üits kõnõlõp ütest ja tõnõ tõsest, siss lätt tu jutt pikkäle näil Rõn; es `mõtlõgi, et nii pikäle lätt Har; lätt pikäle `saolõ, satass kolm `päivä Räp d. (loojumisest) päiv lähäb Lüg; `Tulled `ninda`kaua, kui päiv akkand `luaja menema Jõh; `akned `iilgavad `vastu `pääva, kui `öhta `päike `looja leheb Khk; päe `olli ühna `looja menemes; silmad korra `looja läin (tukastamisest) piltl Muh; päev lähäb nii madalasse Mar; kui päe `looja lähäb, siss akkab koi`valge Mih; pääväke läks `lu̬u̬ja KJn; päe läits vette `lu̬u̬ja, ommen tule `vihma Krk; üits vedelik poiss nakass `lõun`aigu `päivä `vahtma: konass piäss si päiv ärä minemä Puh; päiv `olli ammu lännu, ku na tulliva Nõo; uśs ei sure `enne ära, ku päiv lät́t Võn; päiv nakkass minemä, kari kodu `aada Ote; siist `aknast om nätä˽ku päiv lätt Krl; päiv nakass pia jumaladõ minemä; päiv lätt õdagullõ joʔ Har; päiv lätt, `naakõ no kodo poolõ `astma Rõu; talvõl kellä kolme `aigu nakkas jo päiv minemä Se; jumalihi lätt päiv Lut
4. a. (üksteisest) lahkuma; mujale siirduma; (verbi tugevdavalt:) ära vahest `tüütab ära [võrgu parandamine], `viska kääst menema Jõe; Rodid o kaik ei tie kuhu `menned; mina `rääkesin siis, et vie, isa, se `hülgepoig menemä Kuu; `kello `viie ajal `lähväd menemä Lüg; `kolme `päävä peräst - - `piata õlema siit mend Jõh; tuul vei `vergod menemä Vai; pani aga ennast minema, es ooda teissi üht Khk; ühükorra `öhta ees sai minema Pha; Ma akka siis `peale minema Pöi; ometi läks ää, ometi läks tülist ää (tüli jäi tulemata) Muh; kui rotid laevast ära `lεhtvad, siis `söösta `maale Emm; Mine siit minema Rei; kõik `lähtvad `linna, põllutööd ei taha `keegi teha Rid; tääl oli minemene käe; `pühkis minema; need läksid kohe `teise `leiba Mar; pani minemä eese, ei taha tööd tehä Vig; ma lähän kotto ää Kul; mine ommete kord minemä Tõs; `Mindägä ühekorra ää kua Khn; [kala] läks ära, ei jäänd `otsa Vän; kui sa taga ia ei ole, läheb minema Kei; ma just olin minemas Amb; kis lubas `Peetrel ää `minna Tür; kerves `lendas varre otst minema; lumi tuleb, luiged lähvad, aned lähvad, allad käivad, kured lähvad, kurjad ilmad VMr; läki nüid minemä, mes sa enäm vahid; minnud `ükski ärä; terviss suab ruttu juuress ärä mindud, aga egä ta nõnna ruttu tagasi ei tule piltl Kod; tema‿i saand ära `mintud Äks; lehm `pańdi kammitsasse, kui ta oli jooksik - - pani karjast minema Lai; `mińti juba mińema KJn; ma müüsi obes ja `vankre üten tükin mineme; pääsukse lööve `parti, ku är minem lääve; miu peräst mingu või minemede Krk; kui kaegass `küĺge käis, siss niutsat üits kõrd ja pühk mińemä (koerast); seeniss ku toḱki otsiti, `oĺli uśs joba `lännu; kuidass `kiägi [kiisku] sei, mõni pańd üten luiega minema piltl Ran; `seie (sõi) ja läits oma ti̬i̬d; kui ta tahap, võib ärä `minnä, `kutsmata om tullu, `aamata mingu; küll ta jahvat, mitte ärä es lähä; siĺmä pilk olgu `mintu; kägu - - `kuknu kolm suutäit ja lennänu minemä; pehme sai, kana lei noki `sisse ja läits Nõo; ma anni tälle veerändigu `kapstit kah üten ja saadi minemä; tõne võlsip sul suu siĺmä täis ja lätt esi kos tuhat Rõn; olgu `mintü mu elämisest San; tiä käśk mul minnäʔ Krl; ma `leie ta majast minemä; no˽kae, is saa `mińtüss Har; tu̬u̬ es `lääkina arʔ Rõu; nüüd ma‿i olõ nännüʔ, ega na (pääsukesed) är joht ei olõ lännüväʔ Plv; sini`tialasõ˽talvõss `lätvä ärʔ; poig võt́t naaśõ, sõ̭ss lät́s esäle (eraldi elama) Vas; aamõtnika taha ai maahha minnäʔ (ametist lahkuda) Se b. (suremisest) Tämä õli ikke `raskest `aige, ikke `surma `mendava juba Jõh; Mina lähen `enne, kui täma kodu tagasi ükskord tuleb IisR; ela kui kaua tahad, sa pεεd εε ikka minema; sii oli noor poisike, läks εε `mulda Khk; kahe nädalaga oli viis tükki lεind Kär; ing läks enne ära, kui ta `tohtri `alla sai Pöi; `molda nad lεhevad keik, `molda peab egaüks menema Käi; jubas tä ing läks `vällä Mar; ega see kaua ela, see lähäb `varsti Mär; Vassikad oo kõik minemas - - mõned oo juba läin; eks ta ole siit ilmast minija Han; noored `lähtvad mis kõbinal, mis ei tahagi minna Tõs; jäi `aigeks jälle ja läks Vän; Igavese unel minek on nõnda, et säält änam `ki̬i̬gi ei tulnu, `senna ta läks ja `senna ta jäi Hää; see on ää surnd, on kojo läind Juu; eks ta kõige mõnukam olekski nii, et rabistad (rabad tööd) ja oledki läind; naene pidi juba minema, aga nüid ikke tõksub JJn; läks `teise `ilma Kad; sie läheb `varsti `taeva `kambri Iis; tõene on minijä, mes sul vaja `üeldä; tämä on jo õma kodo lähnud Kod; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb; aeg jo `mulda `minna Plt; si̬i̬ om jumala `karja ärä lännu joh; ta iki `varsti ärä lää - - luu ja nahk paĺt; mis sa vi̬i̬l sest patust kogut `eńdel, sea olet jo egäpäe mineje Krk; sõsar läits toda`viisi `auda, et kobsu põlendik võt́t sõsara ärä; sia lõṕpiva ärä viimätseni, pojatooja emmiss kõ̭ik üten tävvega lätsivä Ran; vanadel om kohuss minnä iki, aga toda ei tiiä, konass si̬i̬ tuńn tuleb Puh; ega siss enämb muret ei näe, ku sa mulla `alla lääd; aga mõni seĺts om kah, kõ̭ik lähvä vähjän (surevad vähki); keväde pu̬u̬ld nakass sehen valutama ja suu vett `ju̬u̬skma ja `olli `lännu; kolm last `olli, a kõ̭ik om jumala`karja `lännu Nõo; ma ei ole vi̬i̬l ajaline ära minemä Rõn; mul om ka `varsti `mulda minnäʔ Har; sääl samahn t́silgatu mahaʔ ja `oĺgi lännüʔ Rõu; sul põsõ˽roosaʔ, punõtasõʔ, sa olõ õi˽vi̬i̬l minnej; timä oĺl kolm nädälit `haigõ, nii oĺl mint kah Vas; mina oĺli `ü̬ü̬se elost `väĺlä minejä, kramp lei jala `sisse, iho oĺl `iätedü ülevält `alla. aig om minnä˽kah, las `poiskasõ˽rabõlõsõʔ Räp; üte ajastagagaʔ lät́s ar kat́s hobõst Se; timä lätt tuole maalõ Lut || (uppumisest) `toine poiss läks mere Jõe; `tuule`priissi löi [paadi]- - `kummulle, olivadki `menned kaig Vai; Kalade söödaks läinu Hää; juba läks vede põhõja Kod
5. a. (tegevust, elukorda vms vahetades) millelegi või kellelegi muule siirduma (ka abielluma) Ma olen `ninda `kahjanud, et mes ma nüd `läksin küll niisuguse mihega elämä Kuu; läks viel vanal ial mehele Lüg; ega sellele‿p lεhe `ükskid tüdruk; vana Urve isa läks nüid pintsi `pεεle; tüdruk vigane, mis mehele minija see on Khk; läks `Oskarile; läks `sinna tüdrugule miheks Mus; Odra aganad läksid kõik `veiste ede Pöi; `paalibεst (paavlipäevast) varvassjalad (linnud) `mendade `paari Muh; ega see tüdruk `taale ei lähä; asi läks `kohtu kätte Mär; läks - - lese naese `peale (abiellus lesknaisega) Mih; kas sa lähäd `tääle Tõs; vanas eas läksin veel mehele Tür; mina läksin siis ka poole kuha `piale Pee; obune läks odavalt käest ää (müüdi ära) Koe; kaks `kaĺlimad jäi maha, kolmandale läksin Sim; tütär läks ühe avinuŕmikele Jõe `valda; kos `pulme suab, ku `ükski ei lähä Kod; põlemagi `niukest meest, kellele `minna saab Plt; nii tahav `paari minnä Krk; mes iki joba `vaidenu, tu̬u̬ lääb enämbide loomale (riknenud toidust) Ran; oh `oitku küll joodikule mehele minemäst Puh; oma peigmehe `põlgse ärä ja lätsi `u̬u̬piss tõesele; ku Vene `keisri poig tulep mu `võtma, tollele ma ka‿i lähä; mes te kiusasside temäst, lasnu täl minnä tolle poesile Nõo; kui sa nii suure abena ärä laset `aada ja `juusse ärä polgata, siss ma lää sulle Võn; lätsivä `paari, nüid ei võeva nätä tõnetõist Rõn; seo lät́s Valga `liina ütele kaupmehele San; kelless tu̬u̬ Alma tütär minnev [mehele] Har; mi‿sa˽sańdilõ `läädeʔ; täl oĺl tõõsõga lat́s, ma es lännü˽tälle; peräst lät́s timä `naistõ, noh kodoväüss Rõu; täl oĺl kõ̭gõsugutsiid `võt́jiid, koolitõduisi ja koolitamallaʔ, a es lää˽mehele; veli lät́s är˽kodo`väühhe Vas; sõ̭ss sõ̭saŕ nakass `väega `pallõma, et `kiäke olõ‿i velele `lännü naasest Se || piltl `Õhtane vats lähäb - - `õlgile (enne magamaminekut pole mõtet süüa) Jõh b. (usulisest pöördumisest) see on kirgust ära `langend, meite usust ära leind Jäm; nüid lεhvad pailud inimesed lahk`usku; ma pia ikka oma usu `kinni, ma‿p lähe teisse `usku Khk; kui `lähtväd `teise `usko, siis ristitasse `ümber Mar; läks vene `usku Mär; tahab `paptisti `usku `minnä, neid sii paelu Tõs; temä läks luteruse `usku KJn; oĺl nu̬u̬ŕmiiś venne `usku, siss pedi `mõŕsa ka venne `usku minemä Har
6. kaduma; (ära) kuluma a. kaotsi minema; otsa saama, olematuks muutuma On mend `vanker, `mengu kodarad tagant järel Kuu; meil ükskord `läksivad `seura `võrgud ära Hlj; mis on mend, sie on mend, sedä enäm kätte ei saa Lüg; Jättä viel `õue, nüüd on mend Jõh; vahi pääld, kui kala `riistad `männöd; meil läks mittu tekki kaduma Vai; uni lεheb pεεld εε Khk; lumi läks see kevade nii vara Mus; Loasul läks kaheksa `koormad `einu ja küin (hävis tules) Pöi; ehk lähäb köhä pealt ää Mar; oh, se vähike lekikene läheb ää Kse; ramu oli obusel kõik ää läin Tõs; Kui obune läinu, `viska ohjad ka järele Hää; ühekorraga, ei soand aru milla, rahakot́t oli läind Jür; kui [treimisel]- - nüid kudagi `viitab, siis on sie suur tüö juo läind KuuK; Kui on lähnud prillid, siis mingu ruamid kua; Kui on lähnud lootsik, siis mingu mõlad tagast järele Trm; nii kui lumi läks, oli maa sula kohe Pal; kõne läks tal ärä, es saa kõnelda Vil; sü̬ü̬ nüid `piimä, nõnda‿t sul `tahtmin ärä lää Krk; sügise kui ni̬i̬ alla`ü̬ü̬de tuleve, siss om kardule päälitse üte `ü̬ü̬ge lännu; vihm lääb `varsti ärä Hel; vana inimesel ei ole üttegi lõbu - - lõbud om lännuva kõik; mes‿säl enämb kahitseda, om lännu, om lännu; nüid vaest `onte nakava minu päevä ka lõpule minemä Ran; lumi om ärä `lännu, aga mõnen paegan om vi̬i̬l sedä `kolssu all Puh; kõ̭ik mu eluaja `korjamine ja `rühmämine om lännu vett vedämä; mes om ajast `lännu, to‿m arvust ka `lännu; mitte onde magada ei saa, uni läits `ü̬ü̬se ärä; suka om lännuva kos si̬i̬ ja tõene; viinatse `pääga tei nii suure võla talule `säĺgä, et talu läits Nõo; näet siss, kuiss mõne varanduss lätt `ilma Ote; mis lännü˽tu̬u̬ lännüʔ, kas tu̬u̬d enämb kätte saat Har; kat́s kolm kõrd mõsi, [tedretähed] lät́si ärʔ Rõu; taĺv lätt Vas; leivu ki̬i̬ĺ ĺätt loppusõ‿päle Lei || nüid `kaibavad, et angerad vähäs `lähtväd (angerjaid jääb väheks) Var b. (millegi peale) kuluma suur maa oli, `tienijad sai pida, siis läks tekkisi ja linasi ja VNg; Keik, mis `luomadest saab, läheb nigu `undi `kurku IisR; ühe katuse ruutsülla pεεle läheb neli `sülda `roogu Ans; siial on see `väärdus, et sa saad midagid, ahvenal lεheb pool soomuseks Khk; Poisi riiete peele minna kümme küünart riiet ää Kaa; nüid saa rubla eest kedägist, nüid lähäb jo tea meto `rupla; vat kui paĺlo vett lähäb oostele Mar; ulk raha läind, põle saand kedagi; suur pere `söömes, eks seal lähä `toitu paĺlu; nende paranduste `peale lähäb `rohkem ää, kui masin väärt oo Mär; `Kuivi puid lähäb paelu vähämä kui `tuõrõsi Khn; mis se kõik `maksma lähäb HJn; pailu neid `naelu `sinna katuksesse lähäb VMr; võtin `sõõrde linu ja akkasin punuma `nüeri. kaks sõõret lähäb viel VJg; unnadel‿o selgpaal, kahed selgpaalad lähväd `suvvess ärä Kod; `eńni arvati, kui paĺlu seemet lähäb tüki `peale Äks; viiś rubla läks ärä, siis `oĺli saabas nisuke‿t KJn; meil oo nüid suur levä minek, ahju täis `leibi lää egä päe; ega si̬i̬ üte `ammess ärä ei lää ottigi, siit saa iki `rohkep ku üit́s ame Krk; `mõtli, et mes mä `tolle ülejäänu veerega piä tegemä, siss - - kodasi tõesele `kangale `sisse, läits tu̬u̬ vi̬i̬r ka `täide Nõo; pand raha minemä (kulutas ära) Ote; temä kröömitsep kokku `endäle, mes vaja, no täl lätt jo `ulka üless (kulub palju); meste `amme pääle läits viis küünärd linast Rõn; Niguʔ üt́s inemine är˽`ku̬u̬li, nii mõõdõti är˽ku˽piḱk kirst timäle lätt Rõu c. mööduma, kuluma (ajast) `läined tükk `aega, üe`korra `veski `paistab Jõe; mend pühäbä õlimma kõik kodo; sie aig on `nõnda `välla mend, et midagi `asja en õle saand teha Lüg; lεheb veel `aega, enne kut minema saab; pailu teil einamal veel `aega lεheb Khk; `öetse kaks kuud `aega‿vel menavad; vihmane `olli, siis läks paar nädalt ää (heinateost) Muh; lähäb `aega niipaelo ku lähäb Vig; oli teine `aasta läind Lih; `viskasin kibi `senna `sisse (kaevu), läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda; `peale `lõunine aeg läks ruttu Mih; mul oo pöial kõber, läin `aasta jäi `vankre vahele Aud; kolm `päeva lähäb õõnistada, sis tuleb laiali ajada (lootsiku tegemisest) Tor; `mööda läin suvel oli `ühte lugu sadu HMd; tema tulemisega lähäb veel `aega Juu; `aasta `otsa läks ikke [päevateki heelgeldamiseks] JJn; nii juuni kui juuli läksid `mööda, ilma et `vihma oleks sadand Tür; kui oli pikk kangas, ikke puole `pääva läks [käärimiseks] ära VMr; sue aeg on nüüd lähnd Kad; ulk `õstad (õhtut) ärä lähnud; suvi lähäb nõnna ärä alva ja kuŕja ilmaga; pulmadegä läks nädäl ärä Kod; versta pośtid lähvad nigu aea `teibad (mööduvad kiiresti) Lai; lääb vi̬i̬l raasike `aiga Trv; mõni vikat `olli väegä kõva, tollega läits `ulka `aiga, enne kui ta teräväss sai Ran; kinnast kodaden läits aig ärä; kui nüid `aasta ehk kaits edesi lähäp, jälle om elu tõist `mu̬u̬du; ku sa midägi nokitsed, siss lääb aig ruttu edesi Nõo; `Täämbä om päiv nii är˽lännüʔ, tettüss es saa mitte midägiʔ Urv; `kruuślit teten lät́s kõ̭ik ü̬ü̬ ärʔ Rõu; kiudomehel lät́s iks kat́s kolm `päivä äräʔ Räp || `seaste asjad lεhvad köik nii iĺjaks (jäävad hiliseks) Khk d. pleekima, värvi kaotama möni väŕv lεheb nii `kergesti pεεlt εε Khk; riie pealt ära läind - - väŕv oo pealt ää läind Mär; potisinine, tää oo eä väŕm, ei läind peält ää; lellad ja roosad, nee lähväd `kangest peält ää Vig; see läind nii karvast ää kohe Juu; kaha - - sie tegi kohe nisukese ilusa sinise värvi et, ei sie ei läind iial pialt ära KuuK; enne viidi jo `Suame lõngad, vaata nied ei lähend pealt ära; kõva väŕv, sie väĺja ei lähe Kad; marana punane ei lähä `minemä·ngi `väĺjä ja muagetsi punane Kod; aleda värviga - - värv `väĺla läind Lai; rõõvass om pääld ärä minnu Trv e. piltl ununema ei mina taha enamb midagi `rääkida, kõik on `mielest mend Hlj; Mina `tiasin ka, kie tämä õli, aga nimi nüüd on mend `mielest `vällä Jõh; ket neid `asju `köiki määledab, nee `meelest εε lεind Khk; nied vanad nimed on jo mielest ää läind VMr; ma ole selle `lasken meelest är minnä Krk; nigu sa lõpetat kõnelda, nii om meelest lännu Nõo; mõ̭ni asi sais meelehn mitu `aastat, a tõõne unõhhuss, lätt meelest ärʔ Rõu; mul lää‿i elopõĺv, eloigä meelest sääne sõ̭na, kooniʔ ma koolõ Se
7. seisundit, olekut või asendit muutma; senisest erinevaks muutuma a. (elusolendiga toimuvatest muutustest) ei võttand enäm õppust, õli ülekäe mend; luom sei pali, meni `lõhki Lüg; `kulmu `karvad `lähväd `alli; `kõrvad `lähvad lukku; küll sie on abeme mend Jõh; miu `juksed `mändi `sassi; no pappi kui `kuuli sedä `köstöri juttu, siis läks `ninda punasest Vai; obuse jalg läind tükis katti Jäm; vahel on nii suur vae rinnus, et silmad `lähtvad mustaks Ans; [tal] oli üks poeg ning see läks koiraks; laps lεheb juba uniseks; `koera äi tohi `narrida, koer lεheb kurjaks; mo meel läks ka aleks; nee laanid läksid mool keik `tühja; kilgid läksid `meite maeas nönda isandaks piltl Khk; see‿o mullikas, mis pole veel kannund, lehmaks pole läind Krj; se‿o nii mutti (priskeks) läind Jaa; Ju nüid kere eleks läks, et ää `tuldi Pöi; inime läheb vanemaks, tõbi nooremaks; `peasslase kirjad (tedretähed) `lähtvad `palge Muh; läks aeg ajald ikka `aigemags; mes kurja tembu teeb, ukka on läind, see on ällile läind Emm; jälg läind asemest εε (jalg on nikastunud) Phl; jalad nii mustad, üsna `karpa läind; nahk läheb `kuplo, kui tulevad maa-alosed inimese `peale; tä‿o juba üsna karma·ntsikuks läind Mar; kääd oo rakku läind Mär; mo ammad läind suust ää (hellaks muutunud); süda lähäb tahedas Vig; `õhtuti läks pea ja süda sandimasse Mih; tüdrik oo `raisku läin; südä lähäb ruttu täis, vihastab `kergeste piltl Tõs; mõni ond `väikse kasuga, `känni läin Khn; kõri lääb kinni - - ei saa `rääki ega mätte kedagi PJg; kana `rasva läinu, ei mune änam; `Sohki lähvad tüdrikud Hää; mo kõht on nii suureks läin, mis ma tal annan Ris; paled `auku läind Rap; `siia `nurka aas nihuke `kaśvjas, silm läks `aigeks; ukka läind inime - - kääst ää läind; valu on nii suur, et süda tahab üsna `lõhki `minna piltl Juu; teine luom ei võta `rammu, teine - - läheb ruttu `rammu KuuK; abaluu końt lääb paigast ää, kui põrutud suab JMd; ta läks jo `vargaks JJn; läind `purju; mõnel lähvad need `juuksed ikke ruttu aĺliks Tür; läksin üle raba, kukkusin maha - - läksin märjaks Pai; jäme nagu laśt, on `kõhtu läind Pee; mida vanemast saivad, seda loĺlimast läksivad VMr; `äste sõber tüdruk läks kasust Kad; vanal kuul võetud naised lähvad `krimpsu Rak; läks tulivihasest VJg; akab vana`pu̬u̬lde minemä; nii abemikku läks metsän; siäred lähväd kure`suapa; lehem akab kua juaksikess minemä; tüd́rik one uarass lähnud Kod; koer läks rumalast, võeras koer tuli ja `kiskus Pal; lehm enam ei akkagi `lüpsma - - lehm läks puĺlist; kui lehm `kastega ädala või orasse pial täis läheb, siis võib `kergesti `lõhki `minna Lai; arust ää läind; kui pia läks `kõõma, ikke `võiga määriti; mul `varvad läksid puruks, on kramaskil kohe Plt; inimest läävad väga laesass kah, kui nad nõnna jorutavad Vil; kõht om puhutsisse minnu; ärä `lõhki minnä vihage piltl Trv; sel lätsiv kait́s siga `aidun `pü̬ü̬rä Hls; pää lää `tiiru ja silmä lääv kirivesess, putu või maha; ma lätsi näost `valges ku surnu; sa olet käest ärä lännu, ei `kulle mitte üit́s lõhn; küll lääp siul ruttu kops üle massa, juśt ku püssipauk kunagi piltl Krk; vanainimese mälu lää segi; ku sa ohja laset, siss [hobune] lää ku `ullu `mi̬i̬ĺde (peruks) Hel; ku paĺlu `viina om `võtnu, siss lähäb `u̬u̬gu; nigu kõtt tühjäss lääb, nii sooliku nakava kolisema; mõni läb nii vereväss, et nõna ots kah verev; jalg `oĺli `liikmest ärä lännu; nüid kanapoja lähvä `mu̬u̬du (võtavad kuju), kui na tiĺlukese om, siss om nigu munad ümärigu Ran; sõrmevahe om kõ̭ik `kärnä lännuva; ma‿i saa sannan `kuiki kavva olla, ihu lääb nõrgass; kes sedä ikku `kińni saap keeldä, ku südä lähäp aledass; obene lääb jalust ärä (muutub jõuetuks), kui `lämmäld juuvva andass; anna `õigel aal lastele valu, siss ei lää ta sul ülekäte Nõo; vasik om `prälli (kiduraks) lännü Võn; sel (tüdrukul) lännuva siĺmä veidikse `kinni Kam; tol om ka pää `paĺlass lännü, `juusse om pää päält ärä lännü Ote; om nigu segi `lännu, üte maja palut ärä, nüid ollev jälle `tennu Rõn; jala omma ukka `lännüve, ei olõ `jõudu änt seen sukugi San; om är eridsess lännüʔ, `tempu tege, koerass lännüʔ; liinan koolin kävven oĺl mu poig säändsess antslàagriss lännüʔ Kan; naanõ lännü `hirmu, `naksi `peĺgämmä; lähät vanass, nakat jo `kortsu minemä Har; naba suurõss lätt, üless `punni kõ̭iḱ; poig om käist ärʔ lännüʔ, ei kuulõʔ ämp sõ̭nna Krl; inemine lätt kaʔ `marru, kuʔ maru pini purõʔ; kas mul jala˽`lätvä˽ka piḱkä (sirgu); õdag tuĺl, silmä˽lät́si˽rassõss Rõu; imä `vi̬i̬di ärʔ, esä lät́s uĺli meele pääle; siss lät́s mul hallõss `hinnel, et mis ma t́sirgukõist hirmuda; kiä paĺlo murõhhasõʔ, nu̬u̬˽`lätväki hulluss; silmäkolmuʔ `lääki ei˽kuna `valgõss Vas; ilma amõtida nu̬u̬r inemine lätt nuhelpähä (hukka) Räp; täl `väega elo lät́́s täüs; inemine lätt `vihho, mito `päivä pidä vihha; verest lätt `vällä, `väega är `heitü Se; pää lätt `ümbre (käib ringi); timä ä˽lät́s miele päält Lut b. (elutute objektide, esemete, nähtuste vms muutustest) vesi on jo `suojaks mend; keik rahad menivad `ümber (kaotasid väärtuse) Hlj; `ilmad `lähvad vilust VNg; `riide meni `seljäs `lõhki Lüg; kui lõng on `liiga kierd, siis lähäb `krussi Jõh; kerves läheb `lossi, tera läheb köveraks; mai kuus lihab juba üsna kevadeks Ans; taevas lεheb `jälle `pilve; nael lεind köverase; mönel läksid `räimed abuks; keik mo töö lεks `raisku Khk; maa lähäb `körgemaks Kär; akab `jälle tuulele minema; `kindad oo katti läind Mus; kui `liiga pailu käiata, sis lihab vikat lakale Jaa; Läks `jälle nagu kotti (pilve); lämmkäpa käe lähvad kõik tööd ukka Pöi; lõng oo `tuusti läin; puud akkavad iiri`kõrva menema; päe läin juba ühna `õhtale Muh; pöld jo naa `aljaks läind Käi; kuld läind `ammo joba ukka, pöle maksnd Rei; elm läks omingo `kangeste `vinka (pilve), ma `mõtlesi, et akkab sadama; suine liha kepob vägise sandiks minema; räägime aga, aeg lähäb muedu igäväks; kirs oo vee peal, akkab talveks minemä Mar; ajad lähvad paremaks; läks `eese jutoga rabasse Kul; pańn oo - - `roostess läind Mär; vili oo kõik `rohto läind Vig; põhja `poole `lasti puu maha, siis ei minna koisse Kir; supp tuleb nii `keeta, et `tummi lähäb; tuul mürgib naa et puud purus lähvad Kse; leväd läksid naa rikki käest, `toores jäid ja koruksed `lahti Var; eenämä lähäb `metsä, mets kasvab `piäle; `saapad `lähtväd `lääpi; meri kohab - - ei tia, kas tuulele lähäb Tõs; temäl `minne leib vanaks; Miol läks `kjõnda kiri ukka Khn; unna pael läks `kat́ki Vän; kase `lähtvad keige `enni kollaseks Ris; ükskord on nii külm suvi old, et puud põle `lehte läind; ilm läks vihmale; tuul puhus `lõunest ja nüid läks `põhja Kei; ratas akab `kierdu minema Hag; `pastle paelad läind naa vallali Rap; `kangeste saeab ja tuul on, siis puud lähvad nõnna `looka; kui lina ei kasva `äśti, lina läheb takule; näe, vorstil nahk läks `lõhki, paĺlas pudru jäi pańni `peale; see kaup läks nii `tühja Juu; teine serv oli õhukeseks lähnud KuuK; mets läks ühe päevaga `aljast Amb; sibul läheb `putke Koe; sieme oli segamini läind VMr; ilm lähäb toŕmile VJg; villad vanuvad pesemisega ja `värvimisega, läävad `panka; põld lähäb `süeti; kui sieme saab `mäŕga `maasse - - siis lähäb piimale, iva sies on `valge sodi Sim; magus apu leib läks `viiru, kooriku `alla võt́tis viiru; makku lähnd, kui madal kuhi ja lai Trm; kui lusik läks `võidu, kruusati ärä; leib lähäb `tahku; kui `valgess läks, läksid `künmä; piim minemä püt́ikun apuss; mette ei lähä `selgele (ilmast); pääv lääb `õstale, ei sua tü̬ü̬d ärä Kod; `kapsad läind `jäässe; mõni koht läks sooks, kui ta `enne oli kõvem, pärast läks `pehmemaks; klobistas adra kudagi kokku, `vaŕsti läks `jälle laiali; töö läks `sośsi Lai; köis läks `sõlme; asi on nõnna `sampsu (halvasti) läind, ei lähä kudagi `korda; kui tuli lääb väga suures, lääb [vorst] kat́ti KJn; pütil vits pääld ärä minnu Trv; `erne lääve `nakla, naglatse `erne om kõva ku kadaje marja Krk; kui juuli kuun oless kuivale minnu, mis siss viga oless ollu `einä tetä Hel; nii läits ilm `utsu; linane lang om vali `vassi minemä; ega [koort] kloppi ei vei, `kloṕmisega lääb vatule; serände pu̬u̬lkeenu liha ei lähä alvass; üd́se `õ̭õ̭guva ärä, lähvä tuhass Nõo; kae ka tu̬u̬ piim kääse kohvile vai om - - `lämmän `mürrest lännü Võn; minev`aasta lätsivä kõ̭iḱ sibula `püt́skude, `äitsmenuti tulliva `otsa; tuli palap pliidi all, piä lääp truuṕ ka `lämmäss Ote; rabedist `paklist köids lätt ruttu `kat́ski Kam; nüüd omma üless `kiŕki kõ̭ik `lännüve, pääle vihma; kauśs om `lahki lännü San; pümes lätt, kunass mi˽kodu saa; rõõvass om lõhvõlõ lännüʔ Urv; peräst päävä`pü̬ü̬rdü nakass tä (päev) lühimbess mineme Krl; ma `iśke, siss lät́s lang kõ̭iḱ kana`säĺgä (keerdu); sul om - - kaalarat́ik `kuŕsti lännüʔ; leeväkene om `ku̬u̬rdõ lännüʔ, om `kaugõss `ahju jäänüʔ; tähe `ju̬u̬skõva mahaʔ, ilm lätt sadulõ Har; ku tu̬u̬ jahepudõ̭ŕ oĺl külmäss lännüʔ, siss oĺl `väega hüä magu; sai `pu̬u̬ldõ ti̬i̬ `kaldõhe, nii lät́s kot́t purulõ; suvõ aig oĺl, õdagu pümmess es `lääkiʔ Rõu; `uńdrek um joba `mitmõst paigast lõhele lännüʔ Plv; lätt iks regi kah kummalõ; kanariku varrõ piḱk ots lätt `liĺle; Tülü lät́s suurõst; oŕavitso `häitsme ommaʔ periss ilosaʔ, kui naʔ vi̬i̬l periss `lakja ei olõʔ lännüʔ Räp; pańg läts `ümbre; ku põ̭h́ast seĺetämä nakkass, ĺatt ar põvvalõ; liha lätt sooladaʔ hukka Se; lang lätt `kiirdu; `rüäkeseʔ jo `lätväʔ vereväst Lut || hukkuma sii läks üks - - laev ukka Pha; laevad läksid vanasti `Restna `otsas ukka Rei; Lae läks `terven miestegä ukka Khn; se laeva täis läks rahvast ukka Juu; tormiga lähäbegi laiv ukka, ega vaa ilmaga ei lähä Nõo c. kellegi sarnaseks kujunema ta on isasse läind Koe; laps lähäb isäje ehk emäje Kod; olõ‿õi· `üt́ski tüt́är `läńnü `iḿmä Se
8. a. protsessi või tegevust alustama; hakkama, algama, puhkema liha meni `lõhnamaie Lüg; Tuld ei tõhi üläs võttada - - `leivad `lähväd põlema Jõh; [neil] Läks jälle ütlemiseks Kaa; `Seastesi `tuhlid saa `keeta kudagi, nönda kui `keema lähvad, juba on lagund Pöi; muulikad akkavad jälle `valmis menema Muh; vili lähäb kopastama LNg; kas õlut läks `käima; karduled kõik puhas mädanema läind Mär; vili läheb idanema, kui ta maas `muldas‿o Lih; `varbad `lähtad märjasse - - `lähtad `auduma Mih; `kartsid, et sulased `mässäma `lähtväd; isased [mutid] `minne `kiskuma, `murde üksteist ärä; obusega ei lähegi änam `keegi `Pärnu minema; mina läksi üle selle lääve `astuma Tõs; te magate ja te‿i `tiagi, et te lähete põlema Aud; piim läind `apnema Juu; vahest pane märg vili `salve, lähäb läppama Jür; ahi läks kütte JJn; mis sa lähäd teda ilma aegu `torkima Koe; varsa jalg läks mädanema VMr; liha lähäb tuulitama VJg; rehä ei tõhi seliti `panna, lähäb `vihma sadama; leib ei lähä `keŕkimä; ümmärgune puu, egä si̬i̬ kõhe `lõõskama ei lähä; näväd läksid `lu̬u̬le minemä Kod; `kasma (kasvama) lähnud terä on vedel Pal; mädandik - - kui lähäd säält üle minema, siis `jalgupidi jääd `sisse Äks; leib läind `piikuma Pil; tohlotama lähäväd meil kaalid; läksid `riidlema KJn; neil lähäb tüli ruttu Vil; pada sosisap, joba lääb `ki̬i̬mä; leib aĺlitama minnu Trv; rüä lääve kasume likege; liha minevet `süäme `pääle, ta ei või liha süvvä Krk; kui `varblase sirtsuva, siss lääb sadama; ahi ei minnä palama; ku käe ärä om kooluva - - õõru, siss lääp veri `käimä Ran; lombi vesi ku ta pikäld saesap, lähäb `aisema; lätsime `rääblemä, ma panni mõlõmba maha; lääp `tuiskama; ku - - ju̬u̬skma lääb, mädä nakap tulema, kaob valu ka ärä; ommuku `sääsi `endä `rõivile ja `lätsi lavva `keŕkude minemä; küll lääb `irmsade sadama Nõo; lät́si läbi vi̬i̬ minemä, sattõ õkka kõtuli `loḿpi Võn; lina lääp `äitsemä Kam; ku vili saab `vihma `õigel ajal, siss nakkas vi̬i̬l minema, ku `ildas jääb, siss ei `aita kedagi; leti olliva vallalitse ja satteva päält maha, ku obese `lendu lätsivä (kiiresti jooksma hakkasid) Ote; Kuiva avoga es tapa˽`kiäki t́sika, sõ̭ss läts liha vahatsõss ja `haisama Urv; ega iks `lindu minnäʔ ei˽saaʔ, ku `siibu ei olõʔ Krl; ma˽lät́si `mõtsa haina manu minemä; puu urva nakasõ jo `lahki minemä (puhkema) Har; Mõhele `pańti kaaś pääleʔ ja˽visati vi̬i̬l mõ̭ni rõ̭õ̭vass ka üle ja˽`laśti nõsõma (kerkima) minnäʔ; sädeme˽`kiŕgli, kuiv aig oĺli, tuli lät́s minemä; tu oĺl sõ̭ss, ku suuŕ sõda lät́s Rõu; läävät jo ilmaʔ ilosalõ minemä, ku lina`västrik väläh Plv; pilveʔ lü̬ü̬ laḱka, ilm lätt ärʔ kuivalõ minemä; läḱe˽kodo minemä Vas; ärä jäät väsütsess, ma vaśt ei `lääki `sanna minemä; lät́s jo meelest nõrgast minemä, nii suuŕ `süäme valu oĺl Räp; taa mi̬i̬ss lät́s kul `vargusõ päält elämä Se || käima küdimine läheb joostes Khk; vabrik läks sel aal puudega PJg b. (riidu, tülli minemisest) Vanal ajal `läksivad `Kauhula küläs kaks talu peremest `riidu ühä maatükki pera Jõh; olid jooma juures ni‿sa·mma tülise läind Khk; mis te‿s nukki lähete Muh; me olime nii suured sõbrad, aga päräst läksime `vänti Mar; ma olen kuulnd, et õed ko `riidu `lähtad vanemate vara pärast Mih; ma ükskord läksin temaga nurinasse; läksime õige vastastiku Juu; nõnna tige õlema si̬i̬ nuarik, et raud`kange kua ammussab, ku `riidu lähväd Kod; [nad] lännü sääl iki `näksu Krk; kui ta üleaiatsidega pahandusi läits - - siss `oĺli iki kuri karjan küll Ran; raha pääle lätsivä `tülli ja olliva elu aig tülin; lätsivä tolle Mõtsa Almaga siss `vassi, aga nüid om kõ̭ik sõbra; vahel lähme Miinaga pahandusi kah Nõo; nemä ka va˛el lävä `räksu Rõn; mis tu põhi oĺl, et nä˽`tüllü `lät́siʔ Rõu; Joba nääʔ `jõudsõʔ `tsänku minnäʔ Vas c. idanema (hakkama) linnaksed akkavad minema juba; kas need `seemned lähvad koa Mär; linnased pannaks minema Ris; ei tia, kas sie `sieme lähäb Koe d. varisema, pudenema hakkama ruki lähäb `põldo, kui tä (lõikus) illäks jääb Mär; kui rukis `vaĺmis‿o ja ei saa lõegata mette, siis läheb `põldu Lih; kui nihukest kõrvetese pääväd on, ei siis soa rukist nii kaua pidada - - [muidu on oht] et rukis `põldu lähäb Juu
9. a. sujuma; edenema, arenema; õnnestuma ei mina `ruskid `luomi taha, nee ei lähe mul edesi; kes `tiedä, `kuida sie nüd `lähte VNg; `neie `ilmudega vili lähäb, on sue ja tuleb `vihma Lüg; Meil jutt läheb, `ninda‿t `päese kudagi tulema IisR; kui üväst `lähtö, siis saab `kallo küll Vai; pole paranemist üht, `aigus lεheb ikka edasi; see‿p muretse mida˛id, laseb keik ni‿sa·mma `minna; peab targu tegema, et see asi `öigeks lεheb (õnnestub) Khk; kudas läheb Vll; töö läheb nendel üsna lobinal edesi Mar; ei töö lähä ta kää edassi; `vaata enne, kuda sool omal lähäb; kõik lähäb tagurpidi, ta ei `oska eese elu `sääda Mär; Oled oolas ja korralik, lähäb kõik nagu piab minema Han; loomad ei lähe edasi, ei kasva; minust oo see kohapidamine paelu tagasi läind (pole enam nii heal järjel) Mih; töö ei taha `korda `minnä Tõs; ta käes `lähtvad kõik aśjad easte `korda Aud; nüid‿o see `mõtlemine `liiga edasi läind Kei; `tahtsin tehä ja nii `kriipsu läks (õnnestus) Juu; tema käes lähäb keik nagu lepase `riega JõeK; lõngakedramene ja `kangakudumene, sie on `jälle minu kääs läind kõik; ega ta (õppimine) kõigil nõnda `kergelt lähä JJn; [kanga alustamisel] eks se esimine küinar old ike visa menema - - kui juo sie sai `alla paku `piale - - siis läks lõbusast; ei ole kuuld, kuda tal nüüd uue koha pial lähäb VMr; tössaka tüe ei lähä edesi VJg; Kel see amet selge on, sellel on naljaasi puulõhkumine - - läheb kui iseendast Trm; vili ei lähä edesi ei tagasi; vańd et, muailma piäl ärgu mingu sul `ükski lu̬u̬m edesi; ühevanavune selle poesiga, aga lähäb ette õma kasuga Kod; sedasi kõik se `ilma elu lähnd Lai; tema kääs iga töö läks `korda Plt; vaat kudas mõni inime on edasi lähnud Vil; einämaa iiŕ, ku sa selle ärä tapat, siss ei lää `lamba `kõrda Krk; `põrsa kah jäevä `tingu, es lähä edesi; ega aena tegu ilma päevä `jõuta kah edesi ei lähä; ei lähä täl `oṕmine, ei lähä tü̬ü̬ Ran; mia `kaalse toda `asja `niivisi ja tõesiti, et kudass ta parembide lähässi; aga temäl es lää õnness `endä `tapmine; pośtel läits si̬i̬ aenategemine periss `vu̬u̬ri (korda); mõnel mes tä ette võtap, lähäp kõ̭iḱ `ju̬u̬nde, aga tõene ei saa edesi ei tagasi; sel kõrdsimel kaup äste lähäb Nõo; `valge `lamba ei läävä nii edesi, nu̬u̬ kriim`pääga, nu̬u̬ läävä edesi; ega joodikul ei saa tü̬ü̬ jo edesi `minnä Rõn; mis‿tu ädä ollõv, et ei minnev `umblõmine San; esä üteĺ, et - - määntse karvaga lasitsõʔ omma talon, sääntse karvaga hobõsõʔ lääväʔ `häste edesi Kan; ku‿tu `Eissler siiä˽tulõ, näüss no kuiss siss elu lätt Krl; timahalt lät́s mul suvi nisu häste `kõrda; ega nuil taa `pilmine kõ̭iḱ `kõrda ei˽lähäʔ, lätt kõrvalõ kah (pommitamisest) Har; Mõ̭ni jäl˽kahitsas eläjäʔ ärʔ, ega nu̬u̬˽sõ̭ss inäp edesi ei lääʔ Rõu; tu̬u̬l minnev ei˽hobõsõʔ edesi, kiä `kassõ tapp; mõ̭nd suńni˽nigu vaḱa `saina, täl ei˽lähä˽tu̬u̬ `oṕmine Vas; kel omaʔ karvatsõʔ käeʔ, tol läävät `meh́tseʔ `häste edese; kuiss teil sääl kotussõ pääl elämine lätt Räp; orass lätt timahhava `höśte Se; tu̬u̬l elu om mińnüde `kiŕdavadõ Lei || kujunema, juhtuma kes seda sai εε oida, et see sedavsi läks Khk; nii si asi võib mińnä Ran b. täituma, tõeks saama minu unenäod on tõest `menned, kõik on mend tõest Lüg; jumala söna lεheb ikka töeks Khk; kui [Jaani ettekuulutused] tõess akasid minema, siis akati neid jutta tähele panema Mih; mis inimesed kõik `mõtlevad ja `arvavad, ei see kõik lähä `täide Juu; ise `koeruisi `ütles, aga tõtte läks; ühel sõnal one `võitu, tõesel ei õle, mõni sõna lähäb `täide Kod; ega si̬i̬ uni ei võlete, si̬i̬ lääp iki `tähte Krk; asi om `kohtu käen, küläp näiss, kas lähäp tühjäss (jääb tulemuseta) vai lähäp `täide Nõo; mõni uni lätt `tähte Rõn; tu̬u̬ [uni], mis `täüte lätt, tu̬u̬ ei lähä meelest är San; timä `tahtmine oĺl `täüde lännüʔ Har c. kallinema rugi vilets, küll nee sügise `inda lähvad Khk; Nüid pühade ees õunad `lähtvad `inda Pöi
10. tarvis, vaja olema [kalade võrgust] `päästamise `juures lähäb neli inimest ära Jõe; `sönna lεheksid `puldanist püksid ää; see on tarispuu, ehiduse `juure lεheb tarist; obuse selg `katki, `telka ala leheks üks lapp `tuua; `teesid leheks korralda, nee nii `auklikud Khk; Meite pot́skale läheks kaks `vitsa `pääle ajada, siis ta peaks soolve `kinni küll Krj; vöid lihaks `tuua [poest] Vll; raha lihab igase `poole taris Jaa; Adra aisad läheks uied teha Pöi; Pöld läheks `künda Rei; punet läks `tarvis asveldamise `juures, `pańdi vihile `sisse, et segamini ei lähäs Aud; oh sa igavene `namsak, no siul läheb küll põlvega `perse anda Hää; teese põllu pialt ei `tohtind uhakaid noppida, igaühel läks omal `tarvis Ann; kõik tüö nõud lähvad majas `tarvis Koe; si Sohvi lähäb näil taŕviss, oiab last ja ti̬i̬b `sü̬ü̬miss Kod; taenas oless läend kõvem `kasta, taenas on pehme; uus tarandus lähäb `panna, kui tala on mädä KJn; mitu obest sul lähäb Vil; taa om suuŕ ahu, siss lätt `rohkõp küttä kah San
11. mahtuma; mõõtmetelt sobima Üks kubu `olgi läks `ühte aluskotti Kuu; ia lai on, midä iast `selgä lähäb Lüg; nee einad ep lεhe köik korraga `pεεle mette Khk; Kotti minna kuus külemetu vilja Kaa; meestel olid lühiksed püksid ja siit põlve juurest olid natukse `lahti, et `jalga läksid Mar; kuh́a põhi jäi maha, ei läind kõik korraga `peale Mär; `koormasse lähäb neli akk`jalga Kir; kui rinna końdi `otsa kolm `sõrme `sisse lähäb, siis on ea lehm Jür; sada `vihku lähäb ära `kuormasse JõeK; kui pailu `sõnna lääb `ämri `täisi Tür; nelitõiss muna läks kiluje Kod; öheksa suurt `leiba läks `ahju Pal; `tiinu läks kümme `puuda liha lahedaste `sisse KJn; sinna (heinakorvi) läits `ku̬u̬rma `ainu `sisse Ran; meil kolm `ku̬u̬rmat `kesvi läits parsile Puh; kihäst om nii jämedäss lännu, et ei lää `rõiva enämb `säĺgä; `uńdrik om nii kitsass tettu, et ei lää `ümbrele; tõsta ru̬u̬g paast `väĺlä, ku länikude ärä ei lää, siss tõsta ummike `sisse Nõo; seo vadilanõ lää ei `jalga (kingast) Vas
12. sobima, kõlbama; ühte langema sie lugu ei lähe Lüg; Sie ele sinaka `karva `riide piaks `talle küll minema IisR; karva pεεlt et es lehe `auku; kui [kohtus] äkist jutud ep lähe `ühte, siis oo asi ull Khk; See köis läheb veel asja eest välja küll Kaa; Löö [palgil] seal kühmu kohast `laastu kaks ää, siis läheb küll Pöi; jutt lähäb `ühte, mes meie oleme kuulnd Mar; `ühte `lähtvad kõik, kää`anded ja `kihlamene Lih; kui kõht `täitsa tühe oo, siis lähäb koa natuke, aga üle kolme päeba ei lähä nisuleib Mih; vana õnnistegija rist oleva kadaka puust olnu, ta ei lähava küll mede kadakaga `ühte Hää; läksivad `ühte need lõngad (sobisid omavahel) JJn; sie ei lähä ikke - - viimaks mõni `juhtub kukkuma Koe; mina lähen isaga `ühte (saan sama vanaks), isa oli kaheksakümmend viis, kui ää suri Tür; mao rasv - - voŕsti `sisse ehk `voŕstisi `praadida, `sinna ta lähäb Pal; ken ää `pernane, annab süvvä `äste, et sü̬ü̬k `suuge ütte lääb Hls; sedäsi jah, jälle lääp `vu̬u̬ri tu sõna (on vastavuses); kae nüid joba sü̬ü̬k lähäb Nõo; täl ei lää tu sü̬ü̬k, lidsip läbi `ambide (haigest seast) Rõn; ei lää nali ei midägi Räp; ku süä olõ‿i rahu, siss - - ei tulõʔ uni, ei tulõʔ, ei lääʔ sü̬ü̬ḱ Se
13. teat suunas paiknema või kulgema; selliselt liikumist või läbipääsu võimaldama tie `lähteb mere ligideld Kuu; siit meilt akkab meri `pääle, lähäb ko˛e Mahu VNg; suo sies on üks mägi - - mägi lähäb `kaugele Kahula `einamittele Jõh; tee lihab alamäge Jäm; jalgrada läheb siit Khk; see tee läheb tämale `oue Kär; korsnas läks otse üles Krj; tee raad `lähtvad sealt pööringu pealt `metsa Pöi; oripuu lεheb siit öle lae Phl; jõgi - - lähäb `sinna merese ikka Lih; läks `vällä `väike tee rajake Tõs; luuk lähäb toa peal Ris; meie maa lähäb sialt `saadik JõeK; [põlluribad] akkasid `paergast me tua otst minema ja läksid senna taha väĺla `otsa Amb; pia`aegu ühes liinis lähevad nied külad JJn; se on se Paala jõgi, see lääb `Tartu Emajõkke Koe; põllu `sisse lähäb `süedi nälb Kad; uks läks `suuri `kamri; jõgi lähäb `kaste aruje, lähäb `lahku Kod; eenamalt läks jõgi läbi Pal; karja tee läks siit `alla Lai; kummilinnu pesa, pesal ilus kumm peal, pisike auk lähäb `sisse Pil; kaju serväst lähäb - - ma‿ilma suur lõhe, kohe sedävisi siit allap̀ole; repp lähäb teese korra `piäle KJn; rehe alt läits aganigu uiss. aganigust `talli minejät ust es ole kellekil; reie luu nakap põlve mant, lääb seeniss kui `perseni Ran; suur‿ti lähäp sääld Mulgimaale Nõo; väega `piistü katuss, mis pikkämìisi lätt, tu̬u̬ om `laugõ Kan; alt lohust lät́s ka küll ti̬i̬, [aga] tu̬u̬ lät́s likõss Rõu; `kaska siiloʔ läävä üleväst `alla Plv
14. (ühendites:) alla minema 1. allapoole liikuma sukkad `lähväd `alle Jõh; vinsuta kotti, et vili `alla lähäb Mär; lõng läks voki kõrist `alla Trm; kae kudass vesi kivede vahel nõriseb, lähäb nigu nõrin `alla Nõo; ku kellä lu̬u̬t́ `väega `alla lätt, siis jääss kell `saisma Rõu || (toidust) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle; kuda ma süön, kui ei lähä suust `alle Lüg; Jäi üks `veike kont `kurku, `alle ei lähe, `võtsin `kartuli`putru `piale, ära läks `alle `ninda‿t vagu taga IisR; mis sii valitseda on, ega toit pεεb suust ala minema Khk; See lihab oort ise `alla (maitsvast toidust) Pöi; puru akkab suus kasuma, ei lähä `alla Mär; ta om suhun paks, ei lää `alla Krk; `erne mugu `ü̬ü̬rduva siin igemede vael ja kliugsuva, aga mitte kaalast `alla ei lähä; kui ubina `pehme om - - siss ei ole `ambit vajaki, aa keelega suun edesi-tagasi ja lähäp `alla Nõo; maʔ es sü̬ü̬˽noid kallu, mul kaalast `alla es lääʔ Rõu 2. a. alanema, langema meri oo ala läind Mus; ind om `alla lännu egal asjal Nõo; linahinna omma˽jäl `alla `lännüʔ Har; tu̬u̬ mi˽matuss um kallassõnõ, osa um kallast, lätt nigu treṕi `mu̬u̬du `alla Rõu || mo pääväd oo `alla läin (olen viletsaks jäänud), moost põle änäm kedägi Tõs; küll on aga näost `alla läind (kõhnaks jäänud) Plt b. (loojumisest) `päivä terä on juo `alle mend, `luoja `vierend Lüg; pεε akab ala minema Khk; pääv one jo peris `alla lähnud Kod; joba jo päiv lännu `alla, temä iki mõtelnu, et mes mä ti̬i̬ Ran; päiv lät́s jo `alla arʔ Rõu; kuu nakkas `alla minemä Se 3. kellegi või millegi alla minema sügisel läks [põld] küli `alla Mus; ma taa taadi armu `alla `menna (taadiga elada) Pöi; seeni ku leerist läbi, lätsi loosi ala Hel; emä läits `vande `alla - - aga kas ta `õigust kõnel Nõo; pidite iks rohu ala minema (rohtu võtma hakkama) siss, ega te mud́u `terves es saa Ote; kinni minema 1. sulguma `ommiku vähäkese `läksiväd - - `silmad `kinni Lüg; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni; tεε‿p mee sellel tarbil viga on, kaan ep lεhe `kinni mette Khk; ei tea, kas selm läks `kinni mool (kas suigatasin) Mar; menu kõri lääb kinni - - ei saa `rääki ega mätte kedagi PJg; sinu siĺmä‿s lää `õigede `kinnigi, ku joba üless õegati Puh; kui nõgi om `kärge tõmmanu, siss ta‿i lase `siibril `kinni minnä Nõo; võib-olla tolle `aaga ma rääbässi ärä raasike und, ku siĺmä `kińni lätsivä Rõn 2. a. kinni jääma rahude `pεεle lihab laev `kinni Ans; küll neid (laevu) `sönna Köpu `näkmanni `otsa oo pailu `kinni läind Mus; nooda reis läks kibi taha `kinni Mar; ku madal vesi, siis vene läks mua `külge `kińni Kod; kui vai `vihmagi tuĺl, iks valeti keväde istutamise `aigu juurevesi, et juuŕ iks iluste `kinni läits Ote b. kinni vajuma kaev akkab `kińni minema - - teese kaevu on lasnd `kińni `minna Pal 3. vanglakaristust saama poiss varastas, nüid ta lεheb kolmeks kuuks `kinni Khk; Siis on `kinni minemine ka Pöi; nad `menna `kinni Kse; kokku minema 1. kogunema, ühte paika minema, suunduma kui midad - - `asja aruta on, siis külamed lεhvad kogu Khk; läksid senna kokku, ei tea, mis nõu nad seal pidavad Mär; `lähtvad kokku lõbu pidama Kse; pühäbä `käidi laalatsel ja tõõsiba `õhta läks pulm kokko (koguneti pulmapeoks) KJn; poesi ja `tüt́rigu tulliva summan koolitare mant, lätsivä talule kokku, `tańdseva ja teev́ä `sõ̭õ̭ri Nõo; mitu ti̬i̬d lät́s sinnä˽kokko Vas 2. a. kokku sobima; kokku langema elu ei lähä enäm kokku jah, kui nad `riidu on läind Juu; teki jut́id ei lähä kokko Kod; mõned kutsuvad krõmpsseened, mõni kutsub kõrvseened - - ega nad kokku ei lähä Äks; no si̬i̬ võru ki̬i̬l, si̬i̬ ei lää jo esti keelega (Tartu murdega) sugugi kokku Puh; no küll teil lätsivä jutu kokku, lassite nigu `varrin jälle Rõn; timäl omma tõsõ `kombõ ku mul, meil ei˽lähä mõttõ kokku Har b. kokku leppima me kaubad ei läind kokku Juu; nüid on kaup kokku lännu Krk; kas `lät́si kauba kokku Har 3. kokku tõmbuma; kalgenduma ternes, se läheb `keetädes kogu Khk; `värske piim ei kannata `keeta, lähäb - - kokku Mär; kui koor akkab kokku minema, siis soab või `vaĺmis Juu; võiseened - - ei lähä [kupatamisel] kokku; veri on kokku läind Pal; naersivad, et Kadri käe järele lähab või ruttu kokku Äks; `väŕske piim, sedä ei panna tõise manu, si̬i̬ lää kokku Krk; kõrnik om küll `sände paks iluss kahre si̬i̬n - - to‿i lää kupataden kokku kah Ran; mõni tei `luśkaga ka võid, pöörissega läits rutemb kokku Nõo; no kül ma peśsi, mitte ku̬u̬ŕ kokku es lähäʔ Krl; võid nakass jo kokku minemä Har 4. paari minema, abielluma saab nähä, `millä kokko lähäväd Lüg; `meie olima kaks`kümmend üks `aastad mõlemad vanad ja siis `läksimä kokku IisR; nad `olle kogu läind Vll; kui üks `saĺlis ja teine ei `saĺlind, nad ikke kokku ei läind Ksi 5. riidu, kiskuma minema mehed olid nii vihased, mis üsna pidid kogu minema; läksid karupidi kogu Khk; läksid üsna käsitsi kokko Mar; juonus `piaga tikkus mestega kokku minema JJn; ise tahavad kokko `minnä, mingu; lähnud nõnnagu kärisenud kokko Kod; lätsivä karvpidi kokku Ran; kikka lähvä kokku Nõo; korda minema kellelegi huvi pakkuma; kellessegi puutuma mis se `moole `korda lihab Jäm; pailudele inimestele äi lähe teise äda midagit `korda Vll; se ei lähä `soole `korda - - ää küsi Tõs; mis sie temal `korda lähäb, `mismodi minul on Ris; kellele sie piaks `korda minema VMr; pää valutas, siss ei lää tu̬u̬ sü̬ü̬k `kõrda egä Ote; se‿m ää maigugõ, seo lätt õigõ `äste `kõrda (toit meeldib) San; mis tu̬u̬ mulle `kõrda lätt Krl; lahku minema 1. a. eri suundades eemalduma kui `riidu läksid, siis loobiti toobiga `külma vett sega, koirad pidade ka siis `lahku minema Khk; me läksime `metses `lahku Juu; nakap seletuma, piĺve lähvä `lahku Nõo b. abielu lõpetama Nee pidid ju kohe `lahku minema, mehel oli seal teine olnd Pöi; mo täditütar läks `lahku mehest Juu; temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass, et piab `lahku minemä Nõo; ińneb timä `suutumast ar taṕp, a `lahku õs lääʔ Se 2. erinema, teistsugune olema kirjakeelest ta lihab nii `lahku Vll; mõtte läävä `lahku, siss tule tüli ka vi̬i̬l Hel; lahti ~ valla minema 1. avanema lille edremed lεhvad soeaga `lahti Khk; Nee õied peaksid `varsti `lahti minema Pöi; paise läind `lahti Mar; õie pungad akkavad `lahti minema juba Mär; siĺmä ka olliva nii ämärigu, nigu es lää `valla Ran 2. kinnitusest, liitest lõtvuma; lahti tulema, lahti pääsema koorma lεind `lahti, `siume uiest Khk; [loom] läks käest `lahti - - ei soan änäm kätte; eng `kinni, kui natike istu või `puhka, eng lähäb `lahti Tõs; Nämäd `kartsid, et selle tuulõga pagu `lahti `minne Khn; mõnikord ei lähä oheliku ots sõlmest `lahti Juu; tulivad tied `müöda - - tõisel mehel lähend jälle põrsas `lahti Iis; `juuksed piäss `lahti lähnud Kod; kraasitäied läksid ilusast `lahti Plt; sõkkelaud `valla minnu Trv; kate `kõrdine vits om paremp, temä käib üle küüne, sis temä ei `saaki küünest `valla minna Hls || (lasu toimumisest) püss läheb `lahti Mar 3. algama, hakkama; puhkema `jälle läks teśtel `taplus `lahti Vll; siis alles läks jutt `lahti Kir; kui lähäb `jälle sõast `lahti; poisikeste kääst sie tuli `lahti läks VMr; lähäb lüämass `laśti Kod; laul läks `lahti Plt 4. millestki katvast vabanema keväde, kui vesi `lahti lähäb - - siis `aetasse puud jõkke Lüg; kuidas meri `lahti läheb, nõnna oo `auga jões Muh; kevadi `oltaks noodal, ku vesi `lahti läheb Hää; `käiti õege oolega rannas [kalu ostmas], mai kuus ummes, ku meri `lahti lähäb Vil 5. piltl meelde tulema; mõistma üsna keele pεεl, aga taa‿p liha `lahti Jäm; mool es lεhe kohe `lahti mette, mis ta tahi ütelda Khk; äi läha mool `lahti, mis `möisa see oli Pha; läbi minema 1. läbima `läksin verävä alt läbi Vai; lεhed sa Lümandast läbi Khk; `Kange valu läks kespaigast läbi; Peavad sealt lahe kurgust läbi minema Pöi; oln vehane, et tema heinamast käivad läbi Phl; üks võeras läks `õuest läbi Mär; nüüd oo juba `soosid kuevatud naapaelu, et suvel koa saab `paĺla `jalgega otse läbi `menna Mih; üks läks küläst läbi, kes tä oli, ei tiä Tõs; `lendav oo läbi läin Aud; jõess mine läbi Kod; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla Äks; lõvvast `olli kuul läbi `lännu, püssi kuul Puh; sügise ja keväde `olli ussaid nigu pori müĺge, lätsit läbi nigu üits mullin jälle; ta täit`värki lei ja vigla aru läits jala labast läbi; ku ummitse käńgä jalan, siss võib vi̬i̬st läbi minnä Nõo; pagsu sarja põhi `olli nigu sõgla põhi, mulgu olliva suuremba, sõŕm läits iks läbi Ote; tu̬u̬ oĺl Põ̭ńnipalu, kost mi˽läbi lät́si Vas || esä lät́s ilma `priĺletä läbi (elas ära prille kandmata) Räp 2. (korraks) ära käima; sisse põikama ma õlin siin, läks siit läbi, pidämä ei jäänd Lüg; mine kottu läbi koa Mar; `minnen lääme Puedakult läbi, küll ma siss `näitä toda `kõivu Rõn 3. a. läbi kuluma tallad lεind läbi Khk b. ära kulutama nigu üvä `suuhvõ võtt ennedä, nii lätt läbi kõ̭iḱ Har 4. õnnestuma, korda minema Tahad mind aneks püüda. Äi lähe läbi Kaa; Kas see asi ikka nii `kergesti läbi lihab Pöi; asi ei lähä läbi Kod || läbi saama minijaga me ei läind kõige paremini läbi VMr; maha minema 1. maha kukkuma, loksuma, vajuma, varisema vms ära `tosta, `lähte maha Vai; suits lεheb maha, akab sadama Khk; Oja kenast, et äi lähe maha mitte (piim kannust) Pöi; piima nõu `tahtis käru pealt maha `menna Muh; pot́id läksid keik maha Mär; kui [sügisel] puu leht maha lähäb, siis mõeob väga `kangesti `tervise `piäle Var; lehmä rahudid oo maha läin Tõs; kududa ei nää `iasti, aasad `lähtvad maha Ris; Luom võtab ja tõstab oma pia ülesse ja ikka lähäb jo seda `toitu maha JJn; omiku vara on ia `niita `kastega, siis ein lääb paĺlu paremast maha Sim; lips õli pikakas ein, et tahtnd vikati ees maha `minna Trm; kui püksid tükkisid maha minema, `pańdi rihm `piale Lai; mis sa paigal ei kurda, vaat kui maha lääd; jalg lihvati, lätsi kõtuli maha Hls; puu lääve mõtsan maha ku kirin ja kärin; `valge kaaral om `valgep iva, ku `valmi saa, siis lää ruttu maha Krk; laits satte maha Ran; väits `olli keidetu nööriga käe `küĺge, kae muidu lääp viimäte sinna põhu `sisse maha Puh; es saa aenast läbi kudagi, mine vai pikäli maha (kuku või maha); lähäp vai nõ̭napääle maha, aga `jalgust puutüḱki ärä ei `viska; `kartuli päälisse om nii lihavass lännuva, et om küliti maha lännuva; piimä nüśk lännu ka nii `õkva maha, et mitte üits tilk maha es lähä `piimä Nõo; kui vili valmiss, suur tuul tulep, lätt paĺlu terri maha Kam; kesväpäid kül˽koŕati, rüäl ei˽`lääki [pead] maha õiʔ Urv; timahalt sügüselt `lät́si liheʔ õigõ `aiksõst puust mahaʔ Har; piim `maaha lät́s lavvapääle, siss latsõ˽lakahti lavvapäält ärʔ; kas tu̬u̬st sõ̭ss murõht um, ku lätt ka tu̬u̬ t́silk vett `maaha Rõu || piltl unustama see jo `ammu meelest maha läind Pee 2. a. ära kuluma meestel põlve otsad akkavad üsnä maha minema Mar; sukal lähäb konts (kand) maha Pal; kui `risti `luiskat, lätt terä ruttu i̬i̬st maha Kam b. ära tulema varsa `amba lääve paari`kaupa maha Hel c. rammusust, priskust, kaalu kaotama loom lähäb maha; näost na maha läin Tõs; mõni kaalub `enne liha ärä, ku `suitsu paneb, et kui paĺlu maha lähäp Nõo 3. a. loojuma `päike akab maha minema Ans; `päike lähäb maha Pha; kuu juba üsna madalas, see läheb `varssi maha Mar; päev lääb maha, teeme nüid ruttu Hel b. mõõnama on tuul siit idapoolt, siis meri lähäb maha Pha; mered läksid muha Pöi; veed maha läin (ära voolanud), põle naa pehme Var; ku nüid meri päris maha läheks, siis saaks ni̬i̬d ket́id vi̬i̬l kätte Hää 4. maasse minema nee orad `akvad küll tagasi maha minema (orased ei kasva) Khk; mine (sa) tea, mine võta kinni ei tea, kes teab, pole teada `võõras mies, mene sa tia, midä mies sie on Lüg; Mene sa tia, misuke suvi tuleb; Mene võtta `kinni, kus nied `riisikad `kasvavad; `Latrab `paĺju, mene võtta `kinni, mis `mõtleb IisR; Kadund see asi oo, mine veta kinni, kes see viibija veis olla Kaa; mine sa tia nendesse `uskuda; isa `ütleb, et `juoksva piab õlas olema, no mene tia nüid, mis `juoksva `aigus on‿s VMr; mine sa tiä, kas suad lapsess abi Kod; min˽tiiä˽kiä võt́t; mee˽tiiä˽kost inemiseʔ jo `tu̬u̬di, vaest mitu ü̬ü̬d ja `päivä söömäldäʔ Rõu; min˽tiiäʔ, mitu `pauku vi̬i̬l saat innegu ar˽koolõt Vas; mööda minema 1. mööduma a. (ruumiliselt) üks `võõras läks siit `müödä Lüg; `toisest kabakast ka `müödä ei `mändü Vai; läksid nönda kut vilu tuul kodust `mööda Khk; Olid ennem `mööda läind, meil jähi ikka nägemata (pruutpaarist) Pöi; kas‿se tuleb `siia või lähäb `mööda Mär; `mü̬ü̬dä minnän ka talited ärä Hls; kudass sa jullelsit `onte penist minnä `mü̬ü̬dä Puh; alati ku mõni `mü̬ü̬dä lännä, siss olna läve‿päl nigu kikass jälle; tu̬u̬ provva `oĺli `uhke nigu võu, läits `mü̬ü̬dä pää säĺlän, es `kaegi me poole; tu̬u̬ `oĺli irmuss kuri peni - - ta‿s lase üttegi `müüdä minnä, ku ta es pure Nõo; ma `mü̬ü̬dä minneh rõbahti, et tä sääl `aknõ man `istõ Vas; kuŕa käe päält lätt `mü̬ü̬dä Räp b. (ajaliselt) kui on kolm `aasta `müödä `menned, tuleb tagasi Lüg; sest‿o müdu `aastad `mööda lεind, kut ma `viimaks `linnas kεisi Khk; `mööda läind `aegadest oli juttu Lai; `ulka `aiga läit́s `mü̬ü̬dä Hel; mõni `kuuke läits `mü̬ü̬dä, siss `olli apu suṕp ja leib lavva pääl Puh; ei saa temäst tühjäst enämb naese`võtjat, tu̬u̬ iraaig om joba täl `mü̬ü̬dä `lännu Nõo; aig lät́s nii ruttu `mü̬ü̬dä, et is läpe mitte `sisse minnäʔ Har; Nii`mu̬u̬do võõśe minnäʔ mito päivä vai `eśke nädälet `mü̬ü̬dä, ku üt́skõrd `soldań hummogo ülest `virgo ja nägi, et oĺl kasarmoh umah koiguh Räp 2. üle minema, lõppema onts sadu `mööda läind Khk; rõõmu tuhing on `mü̬ü̬dä läind KJn; ärä kurvaste kedägi, küll si̬i̬ mure lääp `mü̬ü̬dä Krk; mia pahanen ärä küll, aga viha lääb ruttu `mü̬ü̬dä Ran; võti vett suhu, läits suudsuimu `mü̬ü̬dä, sei `leibä, läits ka `mü̬ü̬dä Nõo 3. mitte tabama vahest laseb `püssiga `märki, läks `müödä Lüg; peaks see `linna minemine - - sinust `mööda minema piltl Mär; ega si̬i̬ vihm meile ei tule, si̬i̬ lääb `müüdä Hel; `aiguss läits miust `mü̬ü̬dä, es tule mulle Nõo; sisse minema a. sisemusse, sissepoole liikuma, kukkuma, tungima, vajuma vms tamme puu `sisse äi taha nael kudad `moodi `minna; loomal oli - - `aige `sisse lεind; sadu lεheb ühest kuhast labu `sisse, on tema sönnik `valmis; tεε‿p oli ta sülla pεεlt sisse lεind; εε ming nörga jää `pεεle, lεhed `sisse Khk; oo pala (kuum), ei vöi `kääga `sisse minna Mus; koid ei läind [pesemata villale] `sisse Kul; õllel lähäb tülgas maik `sisse Mär; tal kuradil oleva si̬i̬ laań, et suust mineva `sisse (ussist) Hää; ta lääb [tiiki] `sisse, ega tema ei karda uppumest Pee; kusilaane teeb õma pesä nagu kupitsa, `kõrge ja sile, et vihm `sisse ei lähä; tuul lähäb uksess `sisse, pane uks `kińni Kod; mina olen `kuulnu, et pulma ja matussega mitte üle järve ei `minta, `sisse lähäb, mis muud Äks; lagi läits `sisse Hls; periss raba su̬u̬, eläje lätsiv `sissi Krk; vikati varrel kah mulk sehen, sinna lähäb tu raud `sisse; söögi panet iki `sahvrede `laudu pääle, kaaseke pääle, muedu lähäb mõni lu̬u̬m `sisse Ran; koi om jahude `sisse lännuva; mis sa `kulled sääl usse taka, mine `sisse; me‿sä nii aralise ao olet toonu, si̬i̬ ei lähä ahju ussest `sisse; jää olli nõrk, ma lätsi ku `kauhti turb`auda `sisse Nõo; pannime `värjä `kińni, et `ulka eläjit, lätt mõni `sisse ja `surmap tõist Rõn; puutäi oĺl lännüʔ ütele lehmäle udara `sisse Kan; lagi lätt sul `sisse, tala omma vällä `määnü Har; ku iks haavalõ `mustuss `sisse um lännüʔ, siss ei avida viin ei˽`juuda sitt ei˽kupõruss Rõu b. (toidu kõlbamisest, isu esinemisest) Nüüd sai ka enamb `sisse ei lähe IisR; pole saa siis `nälgas mette, kui supp ep lεhe `soole `sisse mette Khk; toit ei lähä `sisse Tõs; maegotab aga suud, `sisse kedägi ei lähä Kod; meie Leeli om kõhn nigu nääbits jälle - - mitte midägi `sisse täl ei lähä; küll om kelp inimene, täl ei lää `sisse midägi Nõo; mõni sü̬ü̬b äste, aga tõnõ ei sü̬ü̬, om kelp ja lidsip, täl ei lää `sisse Rõn; lehmä rõibõʔ ammõrdass, panõ sü̬ü̬ḱ ette, siss ei lähä `sisse Har; üle minema 1. lakkama, järele jääma viha tuju lähäb üle Lüg; `aigus läks üle Khk; Täna ta änam öle äi lähe - - sajab ja sajab Pöi; `ulka `aega kulub ää, kui see toeo üle lähäb Mar; Sie uõbi sadu, sie lähäb varssi üle Khn; se vaev lähäb üle `jälle Juu; oodake, kui vihm üle lääb Tür; esimene uenatus läks üle Trm; vihim ei lähä üle `minemä·ngi Kod; joba u̬u̬g üle `minnu, siss on pahanduse tuju `mü̬ü̬dä Trv; süä üle lännu, vihastamine om ärä `lõpnu Ran; ütte ju̬u̬nd satap `vihma, ei lähä üle suguki; ku pää valutab ja ku ma `ju̬u̬ti võta rõõsa piimäga, siss lääb valu üle Nõo; valap kui pangiga, egass nii pia üle ei lähä (vihmasajust) Kam; valu um jalaseeri sisen - - hõõrut, sõ̭ss lätt üle Rõu; `haigus om üle lännüʔ Räp 2. midagi ületades või millegi kaudu kulgema miä küll ei `julge üle minnä, t‿om va niile iä; `laidest `olli ää üle kävvä, egä puu vahele kääneti pajo vits - - lätsit üle ku orrav; kõneldass, et Võĺtsjärvest `mintänä parvega üle; järvest üleminejit ollu nii paĺlu, et iä nakanu vajoma Nõo; vanast `oĺli talul vesine suṕp, ku sa lätsit üle talupereme muru, siss kõtt lappu Rõn 3. üle keema `vaata sa, et pada üle ei lähä Mär; supi pada lähäb üle Juu; piim oo äkine üle minemä Kod; joose ruttu, supi pada lääb üle Äks; kõik supid lähvad üle, kui väga kõvast keeb Lai 4. (aja möödumisest) aeg lähäb üle, ei soa `minna Juu; ega ta nüid üle änäp ei lää `ri̬i̬dist Krk; siss sama piät lehmä puĺli mano `viimä, ku lehm müüǵ, muidu lätt aig üle Rõu 5. üle astuma ei tohe üle käsu `minnä Tõs; latsikõsõʔ lääväʔ üle keelo Räp; nii ma olõ `tennüʔ ku kõrd ja kohuss, üle ma ei olõ `lännüʔ Se 6. üle käima mes tämä silm üle lähnud, `ükski lu̬u̬m ei õle ärä suanud tämä käess Kod; kellest süä täüs, tollõst lätt suu üle (sellest räägib) piltl Krl 7. teistsugusele kasutusviisile siirduma `viimisel ajal `läksivad `vorkude `piale üle, `vorkudele ei ole `ninda `palju inimesi `tarvis kui `nuodale Hlj

näljane näĺja|ne (-lj-), -ä|ne (-lj-) g -(t)se S Tõs Khn Amb JMd Kad I; `nälja|ne, -ä|ne g -(t)se Hlj RId; näĺla|ne (-ll-), -ä|ne (-ll-) g -(t)se Khk Kär L Ha Sim hajusalt I, KPõ M T Krl(-nõ g -dsõ) Har Lei; näila|ne g -(t)se JJn VMr Kad VJg Sim; nälä|ne g -tse, -dse V

1. a. kõhutühjust tundev, näljas olev; seda väljendav Olen `näljane kui `urdakoer IisR; ju te nüid ka näljased olete, nii kaua söömata; küll see rahvas on näĺlase `näuga Khk; sool lusikas kukkus maha, jo niid neid näljaseid tuleb Jaa; näljane nagu va koer Emm; nällatsed `kästakse `lauda `estoda Kul; Seda näĺlast looma ei jõua keegi sööta, ikka tühi nagu agerik Han; karjamaad oo sii albad - - veised tulad, näĺlatsed Mih; näĺjäne `tõmmab siält `süiä, kust aga soab Tõs; Jaka oma leiba näĺlatsega PJg; näĺlane külalene tuleb, leib kukkus suust `väĺla Hää; küll olid näĺlatsed, sõid nii paelu Rap; näilane kerp ammustab valusamast kui süend kerp JJn; `antke `süia näĺlatselle Ann; kes neid näilatseid jõuab `toita VMr; siad on näljatsed, kui põle `süia suand Kad; õlen `irmus näljane Iis; lapsed kodo süämätä, õlid nõnna näĺjäsed Kod; see on üks söömitu inime, näĺlätse `näoga KJn; looma om siin küll periss näĺlätse Trv; näĺläne susi murrab sutt kah Ran; `kaugess toda Ulve `leibä saap, t‿om näĺlätsel nigu lõhn otsan Nõo; näĺläne ollit, siss lätsit `võtsõt toda pinnust `leibä, noh agana nigu pinnu seen Ote; käü, niu˽midä tahasiʔ, niu˽näläne olõsiʔ Urv; iḿmiss röhütäss, a piimä `t́silka nisast ei˽tulõʔ, `põrsa umma˽nälädseʔ Rõu; siniraag ku näläne oĺl, siss ni̬i̬ĺd `terve tammõtõhva `alla Vas b. piltl himustav, ihkav nüid‿o kala näljasid palju Muh; tämä‿o magamise näĺjäne; lihunikud õlid nii näĺjäsed selle [linase] `riide `piäle, õśsid kõhe ärä; varanduse näĺjäsed näväd one; minä en õlegi naa selle või näĺjäne Kod
2. a. armetu, vilets, kidur raba männad, `väiksed, räbalad, näĺlatsed männad Kse; odra oo näĺjast ja viletst `viisi kasun Tõs; tuminga õied on tänäbu nihuksed pisiksed, näljatse moodiga Juu; näĺjäsed linnud näd (kiivitajad) one Kod; räbästigun kasvava näĺlätse puu nässikese, tarvituse puud ei ole Kam; oras om näĺläne Ote; timahavva ummaʔ nälätse viĺaʔ Plv; nälghain - - kauss vesitside kotussede pääl, koh näläne maa Räp; teil um lina lu̬u̬m näläne Se b. vaene suur näĺlane aeg oli Kse; mis ta sääl näĺlätse talu man tege, süvvä‿i saa Krk; seo om nälläne `aasta San || vaene inimene näĺläne es tohi minna `kosja Hls
3. ihne, kitsi jumal oli mo `vastu ka näljane, ta pole mulle last `andand Jäm; irm näĺjane, teisele ep läbe `ühtid anda Khk; näljane, mis ep taha teisele `anda mette Pha; Olnd see peremees kui näljane tahes, aga sokkudele `toodi kapatäis `juua (näärisokkudest) Pöi
4. nalj natt, kahvJõeK

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur