Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Leitud 1 artikkel
omete omete VNg Mar Jür Iis, ommete(gi) Vig Koe Kad Äks Lai Trv hajusalt T, `ommete(gi) VNg Vai, ommõtõ(gi) Võn Ote San(omõtõ); õmete(gi) Lüg Trm Kod, õmmete(gi) Iis MMg, `õmmete(gi) Lüg Jõh IisR; ummõtõ(gi) hajusalt V
1. rõhutab tundetooni `kuule `ommetigi, mida sa tied VNg;
`siivu õmete `ennast ka Lüg;
No tule nüüd `õmmete kurat appi Jõh;
mäne `ommetigi `tüöle Vai;
see põle tõsi omete Mar;
küll on temal põli ommete Koe;
viimaks äbenes ommetegi Kad;
õle õmetegi vagasest Trm;
uńt nuka tagass `kargas `väĺjä ja õmetegi võt́t mehe `kińni Kod;
kos nad ommetegi seesavad Äks;
mis sa tast nenda imeldet, ega ta ommete ei ole üit́s `uudine Trv;
jäńess läits `riśti üle ti̬i̬ ja ommetegi ma `eśsusi ärä Ran;
mes te ommete selle `terve latse `aigide seḱkä olete toonu Nõo;
ega siss nu̬u̬ ommete tsiad es ole, na `oĺli jo `põrsat TMr;
vanast üteldi, et ega sõda ommõtõgi `taivast ei tulõ, aga nüid tulõ sõda `taivast kah Võn;
no kavva na ommete om sääl mõtsan Kam;
kui sa omõtõ `mõistsõt siiä manu tulla San;
sõ̭ss ummõtõgi˽lei imäle Urv;
imä ki̬i̬t́ lina`si̬i̬mne mit́ti ja - - ummõtõgi sai õhvakõnõ `tervess Krl;
säält viiest oĺl kat́s tüḱkü ummõtõ pakku päsnüʔ Rõu;
mis sa tah hebotat, panõ ummõtõgi `mõistliko rõivaʔ `sälgä Räp Vrd ometi 2. ikkagi, siiski üteldäss, et vana inimest ei älvätä, aga ommete älvätäss Nõo