Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Leitud 1 artikkel
närune näru|ne Muh San, g -se Kuu/närü-/ Jäm Khk Vll Phl Kse Tõs Tor Pee Koe VMr VJg Iis Trm Kod Äks Plt KJn Vil, -tse Tõs Saa Trv Krk Hel TLä; näru|nõ g -dsõ Krl Rõu(ńa-) Vas, -tsõ Plv; näro|ne g -se Vai Kod; näro|nõ g -dsõ Vas(ńa-)
1. räbaldunud, narmendamas kui `musta töhe soab `mindud, siis pannakse närusese `riide Vll;
üks vana kadaras käis sii, `riided olid närused `selgas Tõs;
kui lapsed lipendasid ja närutsed oĺlid, siss üteti, `jusku ilparaku kari Saa;
moonamehe lapsed olid `irmsad, närused Pee;
närune jakk seilas Koe;
si̬i̬ inimene närone, närosen `riiden Kod;
see alune on mul ju näruses läind KJn;
mio ame om ka joba õege närutsesse minnu Trv;
ilp lü̬ü̬ närdsu `surnuss [
öeld]
närutse inimese `pääle Krk;
raamat om `väega närune Puh;
närunõ hamõ Rõu;
ta‿m nii närunõ, täl ei olõʔ midägi `säĺgä `panda Plv Vrd narune 2. kehv, vilets, armetu see oo üks närune asi, et ta‿s too seda pada `öigeks ajaks tagasi Khk; üks armetu on teene, ei koso, seisab nii närune VMr; sie on närune asi teise piale `luatma `jääda VJg; elojärg on närusest lähnd Trm; vägä närone puu, `kiskline ja `vinske, ei lähä `lõhki Kod; kelp ehk närune ehk maiass, ei sü̬ü̬ Äks; sääl üle jõe `oĺli närune maa ja siin pu̬u̬l `oĺli ää maa; tänä on närune päe Vil; täo ei oole me rüä orass midägi, õige närune olli Krk; `Täämbä um `väega ńarunõ ilm Rõu
3. a. alatu esä `ti̬i̬dse `säädust, närune vallavanemb mud́ugi es tiiä Hel; närunõ inemõni ei kuulõ sõnna eiʔ Krl b. ihne, kitsi närusemäd mi̬i̬ss ei õlegi siin nukan Kod; tiä‿ĺl `väegaʔ ńaronõ kah, es osta˽timä `liiku Vas