[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 2 artiklit

jampsitus jampsitus g -e Kse, g -õ Har; jamsi|tus, -tos, g -e Mar segadus; minestus; sonimishoog ehk lööb `soole üks jamsitos pähä; ehk mud́o eksib ää, `teagi mes jamsituse `sesse tuleb Mar; taal tuli sehuke jampsitus `peale Kse || jätä sa ka üt́skõrd na jampsitusõ mahaʔ Har

maru1 maru Kuu RId Sa Rei Lä(-o Mar) Khn Tor Hää Saa hajusalt Ha, Jä ViK I Äks Plt KJn Vil eL

1. a. suur torm, raju `kange maru, maru `mässäb Kuu; ku on `pohjapuolt tuul, siis on siin kivide vahel kohe igavene suur maru, vesi `suitseb VNg; maru `murrab puid maha, kõhe `juuride päält Lüg; `Ilma `püörand üö `juoksul, läind nii marusse et kole IisR; irm `kange maru oli, `meite mihed läksi Vahase `laidu `pεεle Jäm; maru müllab seina taga Khk; maru on `meite vilja ära purun Krj; Ta on ikka `sõuke maru, et ää mitte mine maja sihest `välja Pöi; oues on igavene maru Rei; kui maru - - akkab kõue `järgi, siis kestab kolm `päeva Rid; tuult ja maru tuleb, kui kaeakad oo maal Mar; vali maru - - oli magasiini maha löön Var; `kissin purjud maha, nõnda maru [oli] Saa; õunapuud `õitsesid ise küll, aga `kange maru tuli, `peksis õied maha Ris; kui akkisi paelu on, siis tuleb nii `irmus maru sügise `aegu Juu; täna on kohe üks maru ilm, `tuiskab ja saab (sajab) Koe; taĺli katukse kohe `tõśtis ülesse, sie oli jo maru VMr; ega maruga [kala] püida ei saa, ega tuulega ei saa Trm; eeĺa õli kole maru, vihima ta lõõts; `niiske maru, et aab sia `püśsi Kod; ommukust läks marusse Äks; taĺvine maru `tuiskas, kui lund kääs oli, ja mõne puu `muŕdis maha Lai; kas rahe lööb puruks või kuiv äpardab või maru rabab (viljast) Plt; siands `kange maru om väĺlän, et ei `julgu `väĺlä minnägi Hel; suure maruge om vi̬i̬ pääl suure `laine Puh; maru, si om üits väegä suur tuuĺ - - lahup kõik `u̬u̬ne maha ja puid murrap Kam; no‿m mitu `päivä se maru müllänü, ei lähä vil üle kah Har; välähn oĺl nii suuŕ maru, et `akna klaasi˽tirisi ja põrisiʔ Rõu; säänest marru ei olõʔ joht nännü Plv; marugaʔ ei tulõʔ [mesilaste] süĺlem `väĺlä Räp b. piltl möll, mürgel seäl igä `aasta suured marud ja pidud Vig; ikka üks [kastis sõnnikuveol] `ühte, teine teist, nii et, et seda maru oli mis irmus Pee || suur hoog, kiirus kruusitud tie, nii maruga `sõitis, et aeas pośtid maha JJn

2. a. marutaud Jäi marusse, suri marusse Jür; koeral akass enne `marruminekit suu ila `ju̬u̬skme Krk; rebäse pätsikit `pańti egäle poole, sääld ep koera `marru lääve Hel; läits kui `marru, taarut üte nõna i̬i̬st tõese nõna ette Ran; me `mõtlime, et peni om marun, aga penil üsnä tõene ädä Nõo; Ull peni ei saa enämp `terves, piäp maa `laskma, muidu aap kõik `marru Rõn; mi˽pini nakass `marru minemä Har; inemine lätt kaʔ `marru, kuʔ maru pini purõ Rõu b. raev, märatsushoog Läks maru, kas ta‿s tias viel, mis `ütles Jõh; Mehed marus, kippusid `rindupidi kokku IisR; sa oled ju tükkis marus Khk; Kui `purju jääb, siis läheb maruks, ega öhe kallale Pöi; loomad läksid naa `irmsasti `mardu Var; tämä on `marru lähnud, loĺliss lähnud Kod; sa olet peris marun `täempe Krk; kes serände maru mi̬i̬s - - temä võib naist kah irmutada, lü̬ü̬b mõne asja puruss ja Ran; tu̬u̬ mi̬i̬śs `jõie `hirmsade, tima `mõistsõ maruh ollaʔ ja egasugumasi `uĺlusi tetäʔ Räp; mõni lätt [alkoholist] `marru, tulõ tu tuśo pääle Se

3. a. adj kange, vägev maru `kuerad on nied, mida jänest taga ajavad (väledatest koertest) Lüg; on aga maru ölut Khk; Oo ette igate kanti täitsa maru mees, pillimees ning laulumees, jutumees ning joomamees Kaa; See on ise maru mees (töökas) Pöi; `mihkli luat on maru luat (suur) Kod; [põder] lähnu `metsa nagu keenu, tal on maru võim Äks; [ta] `olli jõvvumi̬i̬ss, aga ta‿`lli maru sööjä kah Puh; ku tu maru valing ollu, siss na `aanuva `lehmi Nõo; timä om maru `võĺsja inemine Ote; maru joodik om, sääntse käest vi̬i̬l midä saiaʔ Kan; külh oĺl maru torm, a˽poiśs saiś karja iihn nigu taḿm Har b. adv väga, kangesti maru ilus lu̬u̬ ilm õĺli, väägä ilus Kod; maru `kange mees teeb mõne tüki läbi, mida teine mees ei saa Lai; maru suur kivi Trv; liha om nii maru soolane, et `õkva suu naha kiśk `köprä Nõo; esäl oĺl maru piḱk säŕk Kam; säĺg nii maru `haigõ Har; tu̬u̬ mi̬i̬s oĺl maru kõva puu`lõikaja Rõu; taad sa‿i inämb süvväki, ta om maru hapu Vas; maru kuri, väega vihhaś Se

Vrd meru, mõru3, märu, möru1