Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Leitud 1 artikkel
mõhk2 mõhk JJn VJg, g mõha Mär LäLõ Mih Aud PJg Juu Koe Lai Pil Plv(n -h́k) Räp, mõhu Tor HaLo Tür Plt Hel Ran; möhk Vll, g möh|a Phl, -u Khk, -o Ris; p `mõhku Kod
1. jämedam koht, kumerus; kühm möhk jähi kuhjale `külge Vll;
see [
kuhi]
nii ühetasane, ei sel põle `mõhka `õhkagi;
ilosa mõhaga kuhi `tehtud Mär;
eenä kuhi, lastasse koa mõhk sesse;
Elma ei passi mete - - täl põle `mõhka mete Vig;
mõhast saadik oli `piimä Var;
alt on [
kuhi]
peenem, siis aab mõha `väĺla, ülalt on vahe Aud;
kui‿se mõhk `liiga laiasse läks, võttis vee `sisse PJg;
vanad seinad `vaovad `mõhku (
kumeraks)
Ris;
mis `keskelt jämedam on, `ööldakse mõhk `küĺgis. kannul on mõhk Nis;
kui kõik eenad `küini ei läind `ühtigi, `tehti küinile mõhk ette, se oli nisamate nagu kuhigi, muist `einu kohe `vasta küini suud Juu;
küünel `praega mõhk sies, jäi ukse vahele JJn;
se mõhk sai kõvasti tallatud (
kuhjal)
Tür;
jämeda mõhuga kuhi Plt;
poti mõhk Hel;
kuh́al sai - - illoss mõhk Plv Vrd mühk1 2. magu lehmä mõhk oĺl `väega täüś, ku kaŕuss ta kodo ai Räp